laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!
Mudakoer
Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.
Tori_Põrguline
Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:
Lipsukesega
(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.
kingihunnik
See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().
Kotletid

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.
Lordi

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.
viltimine

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima :/ Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!

Kolleegidejutud

Kolleeg Kosmosemutt* rääkis hommikul nii nunnult loo oma eilsest ämblikuga kohtumisest, et ma lubasin seda kohe lahkelt jagada. Aga nüüd on pool päeva möödas ja ma ei mäleta enam täpselt, kuidas ta seda rääkis…

Mul on anekdootide** rääkimisega täpselt sama jama. Alustan ja siis läheb käest ära… et kas Sa seda lugu tead, kus eestlane ja venelane ja inglane baaris olid ja.. oot, ei, see oli hoopis eestlane ja lätlane vist.. a kolmas oli vist ikka inglane… jah, sest nad olid kuskil inglismaa baaris vist…  jne… ja läheb käest ära ja keegi ei saa enam arugi, et see anekdoot on vaid lihtsalt õhkavad kergendunult, kui see läbi saab :D.

Ämblikulugu oli umbes selline, et:
Kosmosemutt: “Eile oli mu tennise peal ämblik. Minu suhe ämblikega on selline, et ma kardan neid… aga ma ei taha neid tappa ka, siis ma viskan nad aknast välja… [Toimetaja märkus: Siinkohal meenus mulle, et Kosmosemutt kartis enne EllieTheElephantiga kohtumist koeri ka… Jumal tänatud, et see hirm nüüd välja ravitud on ja ta koeri akendest välja loopimas ei käi]Hakkasin teda siis aknast välja viskama, aga ta ronis kuidagi mulle käe peale ja ma hirmusin ära ja viskasin ta koos tennisega aknast välja.”

Ma muidugi ei oska seda lugu nüüd nii edasi anda nagu vaja, aga no kuulge, on ju tore juhus, kui keegi “hirmub” (ja ta siiani väidab, et see on täiesti korrektne eestikeelne sõna”) ja oma jalatseid aknast välja pilduma kukub. All-viibijale mitte nii tore. Jalatsile ja ämblikule, kelle nimeks saagu Pantalone, nagu kõigil ämblikel, ilmselt ka mitte…

nunnuÄmblik

***

Kui Maša kuulis, et ma ühest kolleegist blogin, siis tahtis tema ka olla 10 korda kuulsam ja nõudis, et miks ma ei ole bloginud sellest, et ta kinkis mulle Sõbrasalmiku raamatu. Ja rikkus kohe kõik ilusa ära ja täitis ise esimese sõbra koha ära. Prfff… Ma polnud veel kindel, kas ma talle üldse olekski täita andnud seda…

Ja teisel õhtul tõi ta mulle Minion Kevini pildiga Tic-Tac´ide paki. Mis võis vabalt olla kõige meeldivam viis maailmas viisakalt vihjata, et Su hingeõhk lehkab nagu mu vanaema kadund kass vms.. Sest Minionid ju! Nunnud! 🙂
TIC-TACid

Igaljuhul, Maša, et Sa teaks, ma olen mõlema kingituse üle tänulik. Nüüd ma pole juba mitu päeva midagi Sult saanud, võib-olla peaks midagi ses suhtes ette võtma?!

***

* Ma tegelt küsisin Kosmosemutilt enne, et millist hüüdnime ta mu blogi jaoks tahab? Ta siis ütles mingi nime… Tulnukas või Alien või Ufonaut vms.. ma ei mäleta täpselt, mis… Üritasin meenutada, mis ma üritasin, aga ei suutnudki. Savi siis, mingi kosmoseteema oli, olgu siis Kosmosemutt.
kosmosemutt Kosmosemutt2

** tänane Postimehe anekdoot oli nii kurb reaalsus:
anekdoot

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂
EbonyJaEllie EbonyJaEllie2

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.
trikilennu_chemtrail

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

Kuidas me kogematameelega kontserti stalkimas käisime

T. teadis mõni päev tagasi rääkida, et Sadam-Laikre olevat esmaspäeval Tartu kandis käimas. Andsin karmi käsu välja selgitada, kas kinnine üritus või mitte. Esmaspäeva hommikuks selgus, et mingi kooli üritus. Kurb.

Esmaspäeva hommikul oli ka kolleeg Maša miskil seletamatul põhjusel kurb. Soovitasin talle, et mind ravis pikaajalisest seletamatust kurbusest märtsis Sadamasilla kontsert päevapealt terveks (ma ei oska seda nähtust siiani seletada). Tal oleks ka seda vaja!

Esmaspäeva hilispärastlõunal läksime Mašaga ja klientidega majast välja. Nii juhtus, et tööpäeva lõpuks olime juba töökohast kaugele Toomemäele jõudnud, kui ma kella vaadates telefonist T. sõnumeid nägin, et tänane kontserdike pidavat Toomemäe varemetes olema… juba natukese aja pärast algama… ja ilmselt varemete lähistelt ka kuulda olema.

***

Noooh, kaugelt eemalt ma vist ei oleks teiste erapidu stalkima kapanud.. aga, et ma juba täiesti kogematakombel õigel ajal õiges kohas olin… siis tasus kaalumist (mitte eriti pikalt):P.
Üksi poleks ka läinud. Uurisin läheduses resideeruvalt Väike-Fränkylt, et tuldagu. Ta magas parajasti ja vastas ei. Ma eirasin tema “ei”-d… Jne. Asi lõppes sellega, et lubas tulla :D.
Järgmiseks võtsin Maša ette. Pole küll päris Sadamasild täies koosseisus, aga abiks ikka… ja kui ruttu veel ravim saabus, peale hommikust “retsepti väljakirjutamist” :P. Nagu ta ilusti südamlikult nentis, siis ega tal polnud kuhugi mujale ka minna ja oli nõus :D. Isegi T. lubas vb läbi astuda.

Seadsime ennast müüri-äärde murule päikeselaiku istuma koos Koonudega (EllieTheElephant ja Džännu) ja kuulasime. Tantsisime Fränkyga kätega “Sõstrapõõsaste vahel” koreograafiat kaasa ja puha. Kusjuures väga veider ei olnudki seal olla, sest ürituse-pidulised ja lihtsalt jalutajad sulandusid vahepeal suht ühte. Müüride vahele varemetesse sisse me siiski kuulama ei trüginud.

Lõpuloo* saime tervitustega nurgatagustele kuulajatele 🙂

*

Korraldaja kapsaaeda (mitte, et see minu öelda oleks, arvestades pisiasja, et ma olin võõrale peole roninud :D) peaks mainima, et suht imelik oli, et esineja laulis veel viimast lugu ja nemad tõstsid samal ajal juba laudu kokku esireas.  Huumoriga võttes oli see nagu see lause, et “hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”, aga tegelikult tundus suht ebaviisakas…
Aga see selleks.  Olen parem tänulik, et meid välja ei visatud… pmst avalikust pargist vms :D.

Pärast tere ütlemas käies kuulsime, et juuli algus tasub ootamist 🙂 Jõuame õigel päeval Fränkyga täpselt juhtkoerte laagrist tagasi ja siis otse kontserdile. Wiii 🙂

Õhtul kirjutas hommikul-depressiivne-olnud-Maša mulle chat´i : “ma küll ei usu, et see oli sellest..aga mul on palju parem olla 😀“.

Ma jätan endale siinkohal vabaduse uskuda, et see oli just täpselt sellest!

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

kasskaisumõmmiga

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).
Koer_õunapuu_taustal

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂
biigl

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

Teraapiakoerad

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:
Ellie_kivil_istumas Ellie_kivil_lamamas

oeh, peab blogima

Olen kodus sinisel lehel ja ei viitsi üldse blogida… Aga see blogimisvõistlus sunnib enamvähem kord nädalas… Kuigi… midagi pole öelda :D.

Selle kuu blogiteema on “Kõige kallim”, aga ma ootaks pisut tervemat meelt, et kuu teemal blogida, nii et lükkan selle edasi.

Ainus, millest mul oleks rääkida (olles kodusel režiimil ju), on seebid. Aga kõigil on vist juba ammu kopp ees mu Grey anatoomiast. Igal juhul, võtke teadmiseks, et minu uuesti otsast (esimesest hooajast) peale alustatud Grey Anatoomia 11 hooaega said eile läbi. Või noh, 11 hooajast on veel kaks osa välja tulemata, aga kuni praeguse osani said läbi. Nii kurb. Nii tühi. Nii tore oli muidu, et alati kui vaba hetk oli, siis teadsin, mida teha võiks. Mida viitsiks ja tahaks. Vahel isegi hommikul enne tööleminekut! (Ja ma astun hommikul veits peale poolt seitset välja… mõelda vaid, kui varane ma olen, et enne seda 43 minutit osa vaadata!)

Nüüd ei oskagi midagi oma vaba ajaga peale hakata. Mingit asjalikku hobi ma ei tahaks, sest asjalikke asju on nii palju, et Grey oligi just mõnus mitte-midagi-ei-pea-tegema-lihtsalt-naudi-tegevus. Nagu silt mu seinal ütleb: “Dolce far niente”*.

Jah, nii kurb ja tühi on. Sama kurb on iga kord siis, kui Gilmore Tüdrukute seitse hooaega läbi saavad. Gilmores on küll lõpp suht (Spoiler!) õnnelik.. samal ajal, kui Grey´s on hetkel (Spoiler!) pärast Dereki surma kurb ja nukker seis. Samas on Grey osas praegu veel vähemalt kahte uut osa oodata, samal ajal kui Gilmore osi ei tule enam üldse välja.

Hetkel sisustan oma ärkvel-oleku-aega täiteks Cesar 911-ga. Aga sedagi on ainult 4 osa jäänud. Ja siis on veel ootel Tuulepealne maa. Ja edasi on tühjus. Niunäu.

Vähemalt Koon on mu haiguslehega rahul:

This slideshow requires JavaScript.

The sweetness of doing nothing

Ps. Fun fact of the day: Kas te teate, mis on ühist Kenai´l multikast “Vennad karud” ja McDreamy´l “Grey Anatoomiast”? Vastus: Sama hääl – Patrick Dempsey. 😉

Ps2. Fact of the day 2: Patrick Dempsey on düsleksik ja peab erinevalt teistest oma tekstid pähe õppima, sest ei saa neid otse maha lugeda nagu teised.

PS3. fun tip of the day. Mine Google pildiotsingusse: www.google.com/images ja trüki otsingusse Atari Breakout

I can cry!

Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!

Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.

Aga ma ei ütle, kas ärkab!

***

Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.

Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes:
Bunny

unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

the-cuttle-thief

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

biker_mice_from_mars

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
koolibuss
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.
crying
Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

Lion_king_Simba_crying

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.
teksad_buldogi_jalas

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.
kuldse_pusle
Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.
tuduloom

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…
NewYork
Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.
piknik

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:
kuldsekujuke

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!
54_7kg
Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:
2munapead_korvis
Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀
Tambunodi

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀