“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.

Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.

Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.

Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!

Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂