unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

the-cuttle-thief

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

biker_mice_from_mars

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
koolibuss
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.
crying
Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

Lion_king_Simba_crying

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

Kirumist, rõõmu ja Greykurbust

Esmalt kirumine.
teate neid väikseid nööpkõrvaklappe, mis kõrva sisse käivad vms:
klapid
Kuidas neid muidu kasutatakse? Ses suhtes, et need kukuvad ju KO-GU aeg kõrvast välja. Maailma kõige ebamugavamad.  Alguses kukkusid need umbes iga 50 meetri tagant kõrvadest välja (kokku oli läbida 3,75 km-i)… kui umbes poolel teel need lõpuks õigesse kõrva panin parem-paremasse ja vasak-vasakusse, siis oli tulemus muidugi ääretult roosilisem: need kukkusid kõrvust umbes iga 80 meetri tagant alles! Kreit saksess!

***

Nüüd vahelduseks rõõmu.

KolleegLuis, kes teab, et ma infolammas olin ja lambatassist joon ja et ma niisama veits veider olen, ostis mulle täna lõunal Maximast kingituse:
Behold my new sexy lingerie:
lammastega-alukad
Nii nunnud on 🙂 Awww.

***

Ja nüüd Greykurbust. Aga siinkohal palun, et need, kes muidu Greyd jälgivad aga nüüd viimane osa nägemata on, siitmaalt edasi ei loeks. Ma ise tegin selle vea ja lugesin hommikul pool 6 ära, et mis juhtub. Ja vaatasin siis kohe uue osa otsa ka. Aga see, et ma ette teadsin rikkus natuke kõik ära :/

Jätka lugemist

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

Klapi- ja kruusilugude järg…

Kui mu blogis pisut tuulata, leiab et kõrvaklappidega on mul nüüdseks juba päris ee.. mitte-püsisuhe… Lühikokkuvõte on nt siin postituses, “teise peatüki” all.

Oh well, nüüd on seis selline, et taskus olles on tööle kõndides see juhtmeots alati väga liikuv.. ja juhtmele see ei meeldi. Mu roosade klappide üks kõrv jurab nüüd. Ehk siis kindlas asendis paigal hoides on kaks kõrva kuuljad, aga kui natuke juhet liigutada (st ennast liigutada), siis on ainult üks kõrv kuulja.
Nii ma siis võtsingi selle tehnikapostituse kommentaarist Sesamy nõu kuulda ja tellisin endale täna uued klapid.. need esimesed, valge-sinisega ja handsfreega ja lühema juhtmega kui teised… need, mida ma tegelikult kogu aeg igatsenud olen.

Ja kui mu blogis guugeldada sõna “kruus“, siis leiab erinevaid juhtumisi erinevate kruuside lõhkumiste kohta. Peamisel T. süü läbi. Aga 11 aastat koos-olemist on avaldanud oma mõju ja nii harjutan mina ka kätt. Kindluse mõttes teise inimese kruusiga, mille too kolmandale inimesele kingiks tellinud on.

Tubli töö, Mac! Istu. Tugev 3+.

***

PS. Lisaks olen ma oma lugemisoskuse kaotanud.
Eile lugesin lausest “klient on intellektipuudega” välja “kõik on intellektipuudega” (vahel tundubki nii 😀).
Täna lugesin ehitussildilt sõna “peatöövõtt”, ainult et mina nägin seal “peavöökott”… tükk aega juurdlesin esmalt, et miks vöökott peas on ja et mis sellel üldse ehitusega pistmist on… Siis lugesin uuesti ja voila, keegi oli tähed õigeks ümber tõstnud :D.

dyslexic

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.
2munapead_korvis 2_munapead_juustega

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!
Sylekoer Lauamangu_kohtunik
Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:
Kylmkapisilmad
Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
“Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”

– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…”
… jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.
juuksurisalong
Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.
Before_after_trimmimist
(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.
Seenehunnik
Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:
Tahvlid
Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
lumine_ilm
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

Hommikusöök on päeva tähtsaim osa…

… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!

T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.

Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:

Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…

P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”

Ja lõpus allkirjad ja puha.

***

Tööle jõudes kribasin T.-le:
Mac: Sa oled nii armas 🙂
aga kohukesed said päästetud!
T.: aww ma olin nii mures.

***

Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:
vanadpiletid

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Lassi_kast

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Termotops

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Termokruus

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
quiche

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Kuldsepusle
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
pusle

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
Lilled

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Sheiker

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
PlayDogh_kuul

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Minionikruus

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Blomkvist

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sinihambake

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie_autokas
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

ARGH

Eile hommikul tegin ma 3 tundi ühte faili ja ei salvestanud seda. Ja arvuti pani pange.

My bad.

Ühtlasi puudusid mul õigused seda Temporary kaustast välja otsima minna nii et sinna ta läks.

***

Täna hommikul kirjutasin valmis piiiiiiika postituse eile nähtud filmist “Valge jumal”

Ja siis läksin kogemata “back” klahvi vastu.

Ja teate mis? WordPress ei salvesta enam postitusi automaatselt mustanditesse.

Guess what – ma ei viitsi kumbagi asja uuesti teha.

Prfff.

thinkingNo

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Untitled

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele! pakkuminePM

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
pakkumine2PM

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
Tjorven

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

kotletid

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

detsember…

Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon)  oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:

Koon_Raekojaplatsil

ChristmasRaekojaplatsil

ChristmasKodus
KoonValgelTaustal

Koonukarvakindad

***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.

Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!

***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***

Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)

Aga nüt nägelemiseni!

mo…Ärrrrr…ning

Päästsin Koonu platsil jooksma. Tema nina teadis seda, mida minu silmad pimeduses ei teadnud: et mingi idiootjopakollajuhmakasjobutropp oli jälle platsile maha kallanud potitäie kartulisalatit või makarone vms sodi.

Karjusin siis õgivale Koonule “EIIIII!” ja sööstsin kindluse mõttes ise sinnapoole, et keelata… ja astusin graatsilise sammuga auku ja libisesin seepeale sama graatsiliselt nagu värava-löönud-jalgpallur murul põlvitades edasi. Isegi Koon tuli söömast ära ja mu uhket sooritust lähemalt uurima.

No pole hullu. Mul on täna ainult päev otsa inimeste keskel olemist, mitte enda kabineti üksinduses. Päeval Postkontor pluss pood. Ja õhtul Kool (lugemiskoer) ning seejärel kaubanduskeskus (toon jope pesust ja käin poes). Keda need pruunilaigulised rohetriibulised põlved ikka häirivad, onju?!

Mõni hetk hiljem jõudsin tööle. Täpsemini välisukse taha. Sest see vidin, kuhu ma sisenemiseks koodi sisestan, oli remonti minema jalutanud. Ma olen loomulikult üks nendest õnnelikest, kellel võtit ei ole.

Kolleeg oli juba tööl. Ülejäänude orienteeruv saabumisaeg on umbes 45 minuti pärast.

Kolleeg tuulutas tuba. Läksin üle tee ja hüüdsin. Kordi kümme. Ju ta oli toast väljas, sest kõik teised vist kuulsid Tartus, aga teda aknale ei ilmunud.

Seejärel tuli eemalt koos omanikuga Kuldne, kelle koduteel ma seisin. Läksin üle tee, et neid mööda lasta, aga omanik viipas, et ma kaugemale läheks. Ju tal siis on see maailma ainus Kuri Kuldne.

Jalutasin tuimalt tänavat mööda eemale ja siis tagasi.

Kolleeg oli vahepeal akna juures käinud ja selle kinni pannud.

Rõõmustasin palavalt, vaatamata härmatise-külmale ilmale ja tahtsin akna sisse visata.

Piirdusin pisemate kividega. Kordi kümme. Tabasin naabrite aknaid, seina, katust, taevast ja kõnniteed. Õiget akent mitte.

Mõne aja pärast ilmus kolleegi naerunägu aknale (halleluuja!). Ta tuli muuseas niisama, mitte mu kivaloopimise peale.

Vahet pole. Sisse sain ikka. Hakkan nüüd põlvi kraamima.

minaVersusElu-kukkumine

EDIT: Peale blogimist avastin jogurti. Ja pritsisin kampsuni täis. Täna on minu hommik!