Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.
Ällu

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.
süü-on-tähtedel

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉
Lugemiskoer-Ellie-järjehoidja

Poo-poo teema jätkuks

Eilse postituse jätkuks.

Kuigi ma tahaks teid nüüd ropprikkana tervitada kaugetelt Hawaii randadelt, siis karm tõde on see, et heategevusfondi ma ei asusta… pean ühendust võtma maakleritega, et ma siiski ei osta neid kinnisvaraobjekte… pean oma autojuhi enne tööle-asumist vallandama… tööandjalt avalduse tagasi võtma… oma asjad prügikasti kõrvalt tagasi tuppa tassima… sõbrad üle helistama, et ärme ikka lähme lahku… 😀

Selgus, et inimene, kes astub 2 korda päevas koerahunnikusse, ei ole mitte õnnelik, vaid lihtsalt erakordselt ebaõnnelik. See on seesama, kes võtab kätte ja ostab 5 lotopiletit ja võidab neist nulliga.

T., kes ei käi mööda julkareid trampimas, ostis mulle lohutuseks ise lotopileti ja sellega võitsin/me 2 eurot. Ei saa just öelda, et rikas nagu troll…

Once again: Expectations versus Reality
rikas Smurf Tühi tasku

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin :)

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie (pilt: www.rks.fi)

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

Spanjel Alex (Ällu)

Lihtsalt mula

Psühholoogia – Austraalia, Suurbritannia ja USA koostööuuringus uuriti, kas öökulli tüüpi inimesed on keskmisest rohkem nartsissistid, manipulaatorid ja psühhopaadid kui lõokese tüüpi inimesed. Uuring näitas, et «öökullidel» esineb suurema tõenäosusega psühhopaatilisi ja nartsissistlikke jooni.”
(Allikas)

Mul on rõõm teatada, et ma lähen õhtuti peale kaheksat magama. Kindlasti mitte psühhopaat, ma ütleks. (Eriti ütleks ma seda Fränkyle, kes natukene senini usub, et ma hobikorras inimesi tükeldan, kui aega ja tahtmist tekib…)

***

Teiseks. Käisin minaükspäev mööda kõnniteed ja kõrval parandati teeauku. Parandustöö nägi välja nii, et mingi suure auto suurest torust pihustati survega peenikesi killustikukive ja asfalti vms. Kivikesi lendles natuke laiali ka, kõnniteele ja nii… tänu asfaldimöginale kleepusid need osavalt.

Koju jõudes tundus kõndimine ebamugav ja piilusin jalatsi põhja alla. Kividega kaetud, oleks vist õige väljend (nüüd mind hakkas see laul kummitama, see “Mööda teed, mis on kividega kaetud…”).. sikutasin siis kivid põhja küljest-seest ära ja sain endale uue sõela. Abiks ikka.
suss_augud
Pildilt pole vist eriti hästi aru saada.. aga need tumedamad laigud seal mustrivahedes on augud.. sügavad augud.. läbi-talla-augud.

Mõtlesin küll, et kuiva ilmaga vast ei sega, aga selgub, et sealt aukudest poeb igal sammul igasugust prahti sisse… ja kuna ma ei viitsinud enam iga tänavaposti juures toetumiseks peatuda, käisin lõunal Maxximas ja tulin tagasi uute tuhvlitega:

uus_Suss

Epu-epu. vot.

Roomablogi 2/9 – 2. päev – 19.mai 2010

IT 10:22, EST 11:22

Buongiorno!
Hommik! Vedelen voodis ja ootan, et teised ärkaks. Ise olin olude sunnil juba kell 4 üleval. Not cute. Tegelikult ehmatasin, et fakk, nina voolab jälle… Õnneks olid seekord salfad ligi ja katsin nina kinni… aga kui pärast põiele läksin, märkasin peeglist, et olenemata (oma arust) kohe jaole saamisest, olid nägu ja käsi ikka punane (ja üldse oli peeglis mingi tulipunaste huulte ja tumesiniste silmaümbristega creepy sell…), eniveis, tulin siis hirmuga voodisse ja voilà – padjapüür (äkki padi ka?) oli vahvalt määrdunud. Ideaalne!
Olen tähendanud ühe inimese puhul, kes ei tahtnud, et ta mulle meeldiks, et ta tegi end võimalikult ebameeldivaks. Nüüd üritab Rooma sama: teha kõik, et ma teda vihkaks. See ei tööta. Veel. (Märkus: Tartu on sama proovinud.)
Koleda ilma saatis ta ka tänaseks.

Aga ikka olen rõõmus!

PS. Minu üllatuseks läks siin juba enne 10-t pimedaks… ja valgeks läks alles 6-7 vahel.

 IT 14:25, EST 15:25
Istume Trevi purskkaevu lähedal Macis =).

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Kindel valik vähemalt ja mitte kõige kallim ka. Happy Meal koos õunalõikudega oli 4€. Hommikul sõitsime bussis jänest (sest seal polnud pileti-putkat!), nii et säästsime :P.
Viskasime mündi üle õla Trevisse… ikka selleks, et jälle tagasi tulla 😉

Trevi Purskkaev

Trevi Purskkaev

…ja nägime lõpuks Colosseumi teise külje pealt ka! Eelmisel korral ei läinudki sinna.

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

(Kräpp, ma hammustasin keelde just. Lausa pisar silmas, nii valus!) Circo Massimo´t nägime ka… vist… st. seal ei olnud midagi peale liiva, aga turistid rääkisid kõik sellest.

Circo Massimo

Circo Massimo

Host tuleb õhtul 8-9 ajal, seega oleme veel mitu tundi kodutud. Ilmselt näeme-avastame veel pisemaid armsaid tänavaid ja loodame kenasid giuseppesid kohata, muig. FK blondist karvast pole seni sugugi kasu olnud. Ainus (mitte müüjalt) „Ciao!“ on pärit 10-11 aastaselt poisilt. Närb värk.
Aga Silvio, meie homne host, kutsus meid 7st-9ni joogile. See on nummi vähemalt, ootame põnevusega.

Oo, hea uudis ka – ma köhin… vähem. Pisut rohkem nagu otse kopsudest (kajab), aga üldiselt vähem! Sest pole ju aega köhida, kui on tegemist aevastuste+nuuskamisega!

No ei ole elu, ei ole.
Aga ikka olen rõõmus!

Heh, ämblik kukkus sülle just, aga pettus, et ma teda ei pelga ja sibas minema.

Hoiame kohta kinni ja peame nüüd edasi liikuma, ciao!

Ps. Palav on. Teised on suveriietes ja mina tumedates teksades ja kõrge kraega sviitris. Elagu kopsuhaiged! Urra-Urra!

IT 16:15, EST 17:15
Üks tüüp ütles meile „Ciao!“ just! Ja ta ei olnud 11-aastane! Parajas eas ja täitsa kobe :P…
Istusime kusagil suva-tänavanurgal, kus enamik ärimehi meid veidralt vaatasid, aga siis tuli Tema! Ütles „Ciao!“… ja läks. Tõbras. 😛

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks...

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks…

Aga pisut aega tagasi sõitis siit 2 miljonit politseitsiklit ja autot (Alfat!) mööda ja nende vahel hunnik tähtsate ninade autosid. Ja õhus saatis 2 või 3 politseikopterit. Turvameetmeid vaadates meeldib meile mõelda, et see oli Berlusconi&Co.. Susco võib kinnitada :P.

Politseikopter

Politseikopter

Heh, enne käisime apteegis. Köhisin ja küsisin midagi selle raviks. Anti ka. Mingid tablakad (suured valged), aga tekst oli ainult itaaliakeelne. Panin tänaval ühe suhu ja lutsutasin ca pool imemistableti pähe ära ka, aga maitse oli ta-lu-ma-tult kibe, ülejäänu viskasin ära.

Köharohi, Tossoral

Köharohi, Tossoral

Eks pärast küsin tõlget… ja kuulen raudselt, et see on mõeldud hoopis vees lahustuma =).
Ootan põnevusega.

Nüüd hõivasid pool meie pinki sommide seltskond, kes õlled lahti korkisid (what a shock 😛), jätame siis neile rohkem ruumi ja kaome tänavarägastikku. A presto!

19.mail hiljem toimunu, kirjutatud 20.mail IT 15:30, EST 16:30
Heh, need soomlased rääkisid meiega. (Põhiliselt keele sarnasusest/erinevusest) Aga soovitasid ka kohta ühe kiriku juures, millest mööda olime tulnud.. ja läksimegi. Sissepääs maksis 1€. Pilte teha ei tohtinud…

Cripta dei cappuccini uksesilt

Cripta dei cappuccini uksesilt

Põhimõtteliselt oli see kelder, kus olid 4000 kaputsiinimunga (sh. laste) luud (kolbad) erinevateks mustriteks kokku seatud. Osad luukered olid ka veel terved ja nende ette olid maetud „hiljuti“ surnud. Aga creepy osa oli see, et osa hiljutistest luukeredest olid juba välja kaevatud ja üles pandud… neil olid veel nahk (küll kuivanud) ja küüned alles… ja silmad. Suht jube oli.
Nende juures oli ka silt: „What You are now, We used to be. What We are now, You will be!“

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

See kirik-kelder oli täpselt Barberini metroopeatuses… Plaanisime sealt Termini´sse (põhi“jaam“, kus 2 erinevat X-kujulist metrooliini ristuvad) kõndida… Kõndisime-kõndisime… arvasime, et oleme juba lähedal.. ja voilà – leidsime end ringiga taas Barberinist. Kõik teed viivad Rooma… täpsemalt Barberini´sse. 😛

Barberini. Kino.

Barberini. Kino.

Vahepeal tuli korralik äikesevihm ja pugesime väikesesse baari cappuccinole (0.90€, nagu enamikes kohtades), et varjus olla ja jõudsime siis Termini asemel hoopis Cavour´i, kust sõitsime metrooga EUR Magliana´sse, kus pidime kell 7 Silvioga kohtuma (meie host järgmiseks päevaks). Saatsin 6:45 sõnumi, et oleme jaama juures bussipeatuses ja ta tunneb meid ära oranži mängukoera järgi (Aeg kohtuda Suscoga! Sest FB vestlus Silvioga, kus ta rääkis, et Susco on küll eelmise reisiga rohkem Roomat näinud, kui keskmine kutsikas; oligi tõukeks, et Sussukas ka seekord kotti suruda).

EUR Magliana metroojaam

EUR Magliana metroojaam

18:57 tuli SMS, et ta jääb 10 minutit hiljaks.

Me olime shokis, sest italianode jaoks on normaalne 1-2 tundi teatamata hilineda ja siis küsimise peale alles öelda.

Oodates jälgisime, kuidas suht meie juures bussi oodanud mustanahalise juurde tulid 3 sõdurit ja politsei ja hakkasid dokumente nõudma vms… et too polnud aga midagi teinud, oli ta segaduses ja ei tahtnud näidata.. Need siis jälitasid teda seepeale… vastikud kiuslikud bully´d.

Siis nägime autot, kus oli potensiaalne üksik mees sees. Läksin siis oma oranži koeraga sinna ette keksima… aga vale mees oli =D.
Lõpuks tuli õige ka (ja tundis meid kohe ära). Miski suure lahmaka BMW-ga… Hull peast. Liikluses, kus parkimiskohad on 1,2 meetrit pikad (aga ta parkis sinna vabalt ära) ja kõik teised liiklejad ümberringi on Su kallile autole ohtlikud. Crazy!

Näide pargitud pisikestest autodest

Näide pargitud pisikestest autodest

Tutvustasime endid ja Suscot… korjasime peale tema sõbra Francesco (Cisco), kes meid VB peab vahepeal hostima… ja kes tundub ka tore, aga ta oskab ainult väga algtasemel inglise keelt. Õpetasime neile see-eest kesktasemel eesti keele selgeks: „õ, ä, ö, ü…“; „Sul on kena pepu!“, „Sul on kenad silmad!“ (või „Sul on kena silm“, kui juhtud kohtama ühe silmaga neidu). Käisime miskis väikeses kohas, kus 10€ eest (suht kallis… saame selle eest veel nälgida) sai joogi (meile õlu, sest eestlased on ju alkohoolikud… ja pealegi ajasid sommid juba päeval meile õlleneelud peale) ja siis „rootsi lauast“ süüa. Kõik puha tundmatud asjad… aga head.

Pubilaud ja isetehtud märgid

Pubilaud ja isetehtud märgid

Keeleõppefraasid salfrätil

Keeleõppefraasid salfrätil

Rebisime õhtu otsa kildu. Valgustasime neid Pronkssõduri teemadel: Mul oli koti küljes isetehtud märk Colosseum´iga ja nad uurisid, et kas see on mingi tundut Eesti ausammas? Vastasime „jah“ ja ristisime selle Aljošaks. (Märkus: Kui Silvio pool aastat hiljem Tallinnasse külla tuli, viisime ta lumisesse surnuaeda ka Pronkssõdurit vaatama… ta ütles siis, et me oleme esimesed tüdrukud, kes teda surnuaeda jalutama viinud on 😀)… Irvitasime Susco-teemadel…Rääkisime neile „peenise-mängust“, mida Fkga olime mänginud (peate vaatama filmi „500 days of Summer“, et mõista 😉). Õppisime „mine…“ itaaliakeelse vaste: „Vaffanculo!“ (Mida kasutatakse tegelikult mitme erineva väljendina). Keeled suhu ja Euroopasse! Ja jätsime lauale kirjakese oma õpitud sõnadega: „Sul on kena pepu, vaffanculo!“

Siis käisime Trastevere´s (vanalinn) jalutamas… kus meile tutvustati absoluutselt igat platsi sõnadega: „See on see plats, kus tavaliselt õhtuti on palju inimesi väljas…aga praegu mitte, sest väljas on külm.“ Väljas oli pimedaks läinud ja oli ca 18´. Teised sõid jäätist, aga mina oma kurguga loobusin. Ahjaa, muide – see tablett, mida imesin, oli närimistablett. Close enough! (Õhtu otsa mõnitati mind muuseas: „You should take a pill!“)
Trastevere oli imeilus, isegi pimedas… vanad majad, lilled akendel.. nurr. Nad lootsid esialgu meid majade vahele viia ja erinevas suunas ära joosta, aga unustasid seda teha, sest me olime nii võrratud :P.

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Alguses pidi ta meist kella 9st lahti saama, aga et me nii võrratud olime, viis ta meid kella poole 12 ajal maja ette ära. Ahjaa, see oli esimene (ja viimane) kord, kui olen olnud autos, mille juht on alkoholi joonud. Ca 3 tundi varem 1 veiniklaas ja 0,33 õlu. … 0,5 promilli on siin lubatud ja ilmselt polnud tal sedagi… aga hirmus oli ikkagi ja Eestis nii ei teeks. Aga üldiselt sõitis see „bemmimees“ kordades viisakamalt kui italianod üldiselt (või Eesti bemmimehed).

Gabrielel oli korteris enne bändiproov olnud (kuni naabrid virisema hakkasid) ja 2 kaaslast olid veel seal. Rääkisid meiega poole üheni juttu ja küsisid „Itaalia lauamängust“ (Nagu „Eesti mäng“) küsimusi. Ainus, mis meelde jäi oli, et esimene XXX-multifilm oli „Fritze pornogatto“ („Pornokass Fritze“) vms. Mängu teine versioon oli, et ette loetakse vastus ja Sina pead ütlema, mis oli küsimus?! (Vastus oli:Kolm.“) =D

Aga täna öösel magasin ilusti… silmad tegin lahti alles valges ja lõplikult ärkasin 9:18. Tublidus. Hommikul suhtles Gabriele meiega veel. Meiega suhtles rahulikult, aga siis kui italianod oma perega suhtlevad, tundub küll, et kõlab nagu kodusõda… hull action käib…

P.S. Selgus, et Emilia ei tule seekord Rooma.. ja me ei lähe ilmselt tema kodukülla ka, vaid võtame hosteli vms… sest tema vanaisa suri sel nädalal. Ebaaus :(.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 9/9 – 9. päev – 26. mai 2010

IT15:30, EST 16:30
(Lennukis tagasiteel).

Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast

Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast

Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile :)

Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile 🙂

Viimane päev. No ei ole elu, ei ole.

Oleme lennukis (Air Dolomiti, Embraer 195), 1100 meetri kõrgusel… väljas on 55 kraadi (miinuskraadi?)… Roomas oli hommikul +25´… Münchenis olevat +20´… Tallinnas…pakun, et umbes miinus 4.
Lõpetasime just oma lennukilõuna. Armas toidukarbike topsi vee, küpsise ja vorstisaiaga. Lisaks õunamahl. Meeldiv. Ja enne õhkutõusu jagati komme ja väskendavaid Air Dolomiti salfrätikuid. =)

This slideshow requires JavaScript.

Aga lennuki peale jõudmine oli vaevaline.
Olime ilusti 1,5 tundi varem lennujaamas, õiges väravas (D7) ja ootasime, et kell 14:00 pardale saaks…
14:15 ei olnud veel saanud ja ekraanil kirjas polnud ka midagi. Üsna meie lähedal puuriti midagi, nii et kõlaritest kostuv oli VÄGA halvasti kuulda ja ühel korral kostus midagi, mille üle me naersime, et „Oh, see kõlas nagu „Final call for FKperekonnanimi and MaciPerekonnanimi!“…
Läksime väravasse küsima… ja ootasime seal vist veel 5 minutit, sest meiega lihtsalt ei tegeletud… nagu meid polekski seal, lihtsalt null reageerimist. Ja kui lõpuks tegeleti, siis äkki öeldi, et te peate OTSEKOHE hoopis C10 väravasse minema! Ja siis kuulsime jälle kõlaritest meie nimesid…

Oi, me jooksime! Kell oli 14:30, mis pidi olema täpselt lennuki väljumisaeg. Mu köha unustas selle jooksmise peale ära, et ta juba tervenenud oli ja nüüd köhin jälle. Tore-tore. No ei ole elu, ei ole!
Aga me jõudsime! Bussiga viidi meid eraldi lennukitreppi keset lennuvälja ja seal läksime uhkes üksinduses trepist üles, nagu staarid eralennukisse. Embraer 195 pole ka nii suur lennuk, nii et petaks eralennuki pähe ära küll.
Õnneks selgus, et lisaks meile kahele on veel tulemata selline pisiasi nagu pagas… =) nii, et lend hilines pisut veel. See ei häirinud meid, sest esiteks – me oleme Itaalias ja siin tulebki alati kõige/kõigi järgi oodata… ja teiseks, kuna Müncheni lennujaamas tuleb meil 3,5 tundi oodata (nüüd siis varsti juba „ainult“ 3h…selle ajaga jõuab sealt selle armsa Siilipoisi uuesti üles otsida =)… kuigi kuna raha pole, peab Siilipoiss siiski sinna jääma…Jälle.)… ja kolmandaks selle pärast, et sellepärast saame me ju kauem Itaalia pinnal viibida :D.

Meie all on päris tihedad pilved. Krt, ma harjusin juba RedBull´ita elama, sest sain vajaliku energia päikesest kätte… nüüd on sellega siis ühelpool…
Ja nüüd on lennuki ümber ka udu.. ja õhuaugud. Tundub nagu sõidaks Tallinna tänavaid mööda bussis, kuigi seal vist plagisevad hambad rohkem =).

This slideshow requires JavaScript.

Üks tsikk peksti just WCst välja… õhuaukude pärast. Vaeseke.

Aga nüüd läks crazyks kätte ära ja asjad hakkavad kukkuma (mitte lennuk, vaid lennukis olevad lahtised asjad).. ja mu käekiri on üsna loetamatu, sest käsi hüppab kogu aeg ühest paberi otsast teise =D.
Teen kirjutamisse pausi…

(hiljem, endiselt samas lennukis)
Ahjaa, tahtsin veel rääkida, et lugesin seda Lufthansa ajakirja, mis siin oli ja seal oli päris põnev artikkel maandumise kohta… Et kui Te lennukis õhku tõusmist ootate, siis piloodid jälgivad samal ajal põnevusega teiste lennukite maandumist. Ja, et maandumiseks mõeldud maa on 3000m (3km) ja kuna kiirus on ligi 300km/h, siis on üsna raske kohe selle 3000 meetri alguses maanduda.. selleks on sellest esimesed 1000m veel „eksimismaa“… kui selle maa jooksul rattad maha saab on üsna kindel, et ilusti ja turvaliselt pidama saav. Kui see 1000m läbi saab ja rattad maas ei ole, peab uuesti õhku tõusma ja uuele katsele tulema.
Ilusa ilmaga eelistatakse vaikset/pehmet maandumist, aga libeda/tuulise ilmaga on ohutum, kui rattad kohe hooga maha vajutada ja pidurdada… isegi kui nii vähe hüplikum on. Väldib vesiliugu vms. (Märkus: nüüd lugesin hiljuti, et seda nimetatakse „kontrollitud kokkupõrkeks“.)
Siis lugesin loetelu, kus oli mingi miljon ohtlikku asja, mida ei tohi lennukisse võtta – ei üles käsipagasisse, ega alla pagasisse. Teiste asjade hulgas tikud. Ja mulle meenus, et Cicco võttis meile esimesel õhtul Trasteveres Nylon´i baarist nende logoga mini-tikutopsid mälestuseks. Ja need on kusagil all pagasis. Oleme kurjategijad.. kuigi mitte tahtlikult… ja ma parem ei lähe seda piloodile mainima.

Kräpp, kus raputab.. .ja kohe varsti maandume ja see saab ilmselt hüplik olema. Aga sellest hoolimata on tõusmine-maandumine mu lemmikosad.. muu on üsna igav. Peaasi, et neid (tõusmist-maandumist) õiges kohas tehakse.

PS1. Unustasin alustuseks tänahommikuse Rooma kohta mainida: sõime hommikusöögiks mingeid maisihelveste-moodi asju piimaga. Nii ebaitaalia =)… Piim muuseas säilib kuni 06.06 (10 päeva veel!)… Crazy!

Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim

Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim

PS2. Tiburtina´s perrooni otsides kõndisime vist maha 38 kilomeetrit… masendavalt suur… ja spordikott oli NII raske.

PS3. Spordikott oli nii raske, sest hommikul käisime poest läbi.. ja nüüd on kotis 2 pakki itaalia-makaronilisi.. ja 3-pakk Peroni´t. Ei saa ju ometi päevapealt kohe kaineks hakata. Ja pealegi maksid need 3×0,33ml pudelit kokku 1.70€ ja Kaubamajas on ainult üks pudel 27 eeku… njah, mine või Eestis eesti kraamile üle.

Okas.. põllud on juba lähedal, pakin end kokku ära.

Põllulapid paistavad all

Põllulapid paistavad all

PS4. Kell on 16:18, Eestis 17:18.

IT 16:56, EST 17:56
(Müncheni lennujaamas).
Nüüd oleme Müncheni lennujaamas. Krt, küll see on ikka suur.

Müncheni lennujaama üks nurgake

Müncheni lennujaama üks nurgake

Kasutame ära oma viimati kasutamata võimalust tasuta soojadeks jookideks. Cappuccino saab kohe otsa, siis läheme kakao järgi.

This slideshow requires JavaScript.

T.-le, kes seda ilmvõimatut-koledat keelt mõistab, võtsin tänase ajalehe.. kaanepildi pärast… ja et me ristsõna teha saaks (või siis mitte =)).

Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)

Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)

Ühte asja tahtsin kurta ka – mu imeilus helesinine koti küljes rippuv kets, mille Roomast ostsin, jäi Rooma lennuväljale.. rõngas oli katki ja joostes pudenes vist kets küljest… No ei ole elu, ei ole =(.
Mul on üks küsimus ka, mis lennukis tekkis – kust piloot alati ette teab, et õhuauk tulemas on? Alati enne raputamist anti kellaga märku, et nüüd tuleb.. aga vaevalt õhuaku sama hästi ette näha on, nagu katkist asfalti.. ju..või?
Heh.. ja teine asi veel: mingil hetkel tuli meile vastu teine lennuk ja sõitis vastu-mööda. Täiesti lõpp, kui kiire see tundus, kui mõlemad lennukid täiel kiirusel vastassuunas liikusid. Siuhhh.. nagu NATO hävitaja. ;).
Ja kolmas asi, mis meenus – Ma Armastan Roomat palavalt, aga nende lennujaam.. ja eriti saabuvate lendude osa, on küll üsna geto… umbes nagu Nõukogude aegne vms… =)… Müncheni oma see-eest on eriti vip ja ilus…

IT 17:17, EST 18:17
(endiselt Müncheni lennujaamas).

Vahetasime tühjaks saanud cappuccino-topsid kakao omade vastu välja. Järgmiseks on latte plaanis. Aga kui õhuaugud terve tagasilennu jätkuvad ja WC-sse-minekut keelavad, siis saab pärast lennukiistmeid kuivatada :P.
Leidsime vahepeal ülejäänud Buddha-kuju üles… sellesama, kes oma sinise pea Ferdinando juurde unustanud oli. Vaeseke.
Rahaautomaatidest mööda jalutades meenus, et eile tahtsin rahaautomaadist kontojääki vaadata. Eestis olen harjunud, et automaadis on esmalt vaja valida keel, siis sisesta PIN, vali tehing jne… Aga Itaalias oli kohe: sisesta summa, mida soovid välja võtta… ja ei mingit muud valikut… Okei, „Cancel“ oli ka. Valisingi katkestamise ja siis kästi kaart 30 sekundi jooksul ära võtta, muidu võid sellele Arrivederci! öelda.. julm.

Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis

Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis

Kui nüüd aknast välja vaatasin (ja ma vaatan alatasa siin aknast välja, sest väljas on ju lennukid ja kopterid.. nii lahe J), siis on näha, et meie läbitud tormipilved on siiapoole jõudnud… kahe tunniga lähevad need siit mööda ja saame uue stardiga neid ilmselt uuesti läbida. Lahekas =D (vaene põis).

Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved

Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved

Kiirabi sõitis just mööda. Vilkuritega. Huvitav, kummal neist lennuväljal eesõigus on – sireeniga kiirabil või lennukil? Või ehk hoopis pagasiautol, sest muidu pagas hilineb…

Põiekas on. Läheks ju vetsu, aga seelik jäi pagasisse spordikotti ja silt näitab, et sinna võivad minna ainult väga pikkade jalgade ja lühikese seelikuga tüdrukud. Ainus lahendus oleks meestepoolele minna.
Meestest rääkides… panime Itaalias tähele, et sealsed isendid lähevad keskeas eriti kenaks.. umbes nagu George Clooney :P… sellised.. soliidsed… täiesti tavaline oli 50stele kobedikele järgi vaadata 😀 :D… vahel noorematele ka. Ja FK nägi bussis oma elu armastust punases sametsärgis. Aga see tõbras väljus üks peatus liiga vara. Mehed! Sinna nende pereloome läks…

Uus teema – kas RÜCKZUGSANKÜNDIGUNG on tegelikult ka mingi saksakeelne sõna? Koomiksist nägin… kui on, siis masendav.. loetamatu ju!

Jõin enne lennukis õunamahla, vee ja kohvi.. ja siin nüüd cappuccino, kakao ja latte. Vähe sellest, et mu põis ilmselt 4x suuremaks venib, istun ma öösel üleval nagu öökull ilmselt, sest ma ei joo muidu kohvi.. ainult praegu, Rooma-lainel olles.
Tegelikult tahaks midagi tahket ka, aga siin on toidud alates 12€-st… ainus raha, mis mul 140€-st alles on jäänud, on 0,40€… sellega ei saa siin vist kõhtu täis. Mujal ka ei saaks =D.

„Alarm für Cobra 11“ on puhas vale. Seal vuravad nad Porchedega ringi, aga siin on ainult Volkswageneid näha. Never trust television! (või väljamaa mehi.) They´re always trying to rip You off! 🙂

Polizei Wolksvagen lennuväljal

Polizei Wolksvagen lennuväljal

Autojutt tuletab meelde (kuna mul on siin sigaigav, siis räägin lihtsalt igal ettejuhtuval teemal 3lk möla nagu näha =D), et eile šokeerisin FKt… Ta on nüüd kindel, et ma olen täielik khmm.. autop..e, ja kurb tõsiasi on, et vist olengi! 😀 Minu jaoks tundus seni kuidagi loogiline teada vähemalt nende autode marke, mida Eestis esineb… ja enamike neist päritolumaad… Või teemasid nagu: autot valides väldi prantsuse-itaalia omi (niuts, alfaaa) ja eelista Jaapani või Prantsusmaa omi.. Eesti kliimas vähemalt. See kõik oli juba FK jaoks palju, aga kui ma mööduva Toyota Priuse kerekuju järgi ära tuvastasin, oli see tema jaoks liig. Ma parem ei ütle talle, et Prius pole ainus äratuntav…
Aga jah, mida tema ka autodest teab üldse. See rumal plika ütles, et Alfa Romeo ei ole midagi erilist! No see oli küll solvav… ja seda veel Itaalias öelda. Ebaviisakus kuubis!!

Ma alustasin käsikirjas kaustikus just kuuekümnenda (!) lehekülje kirjutamist. Veits juba kahtlen, et selle kõik kunagi sisse trükin… see võtaks ju mingi 8 kuud aega =D (märkus.. alustasin trükkimist 4,2 aastat pärast reisi ja selleks kulus rahulikult vahelduva eduga trükkides umbes 2 nädalat)… Ja kui veel pilte juurde valima hakata – neid on hetkeseisuga 1700 ringis.. Jube-jube-jube….

25 minuti pärast (loodetavasti saksa täpsusega) algab boarding meie Pojengile (Mis tegelikult ei olegi Boeing). Wopdidoo… vist… sest samas, kui mõelda, et õhtuks oleme Roomast VEEL kaugemal, siis ei ole väga wopdidoo… niuts :´(.

IT 21:00, EST 22:00
(Lennukis, Airbus 319-100).

Kas teadsite, et herned on ühed vanimad ja tähtsaimad aedviljad? Neid kasvatati Ida-Vahemeremaades rohkem kui 8000 aastat tagasi ja Kesk-Euroopas umbes 5000 e.K.r! Lennukitoidu kandikut lugedes võib lausa targaks saada :P. Kahju, et ma ei mäleta, mida ma minnes lugesin.. oli midagi apelsinide ja kiivide kohta.
„Õhtusöögiks“ pakuti sooja loomafileed nuudlite ja kastmega. Kõrvale kukkel, või, Milka šokolaad ja pudel vett. Lisaks võtsime topsi valget veini.

This slideshow requires JavaScript.

Veider, Eestis on kell 10 õhtul.. meil on tunne, nagu oleks alles 5. J Kohvid hakkavad vist laksama, sest isegi päike ei suudaks seda 9 päevase magamatuse energiat korvata :P.

Kuulsime, et Tallinnas on +11´ja vihm. No ei olnud vaja teada… pole siis ime, et eestlaseid jooma ajab 😛 (khmm.. kuigi Eestis me ei ole alkohoolikud erinevalt Roomas-olekust…)

Õppisime FK-ga just uue väljendi: „veramente una spugna“(tõlkes: „Nagu käsn“… mõte on umbes sama nagu väljendil „nagu kaevu ääres“), mida öeldakse siis, kui ületad itaallaste tava-joogikoguse (2 klaasi) =).. mida meie ju kogu aeg tegime (aga eestlased on juba ju joomises Euroopas teised). Italianode jaoks pole probleem vähe juua. Eilne host rääkis, et neil on valimisealised 18-aastased.. suitsetamise ja seksimise-ealised on alates 16-aastased (suitsetamine on Itaalias VÄGA levinud.. pea kõik italianod – aga mitte ükski meie host – suitsetavad!).. .aga alkoholimüügi vanust meie host ei osanud öelda, kas üldse on… ju on, aga sellega ei ole seal probleeme… Päris lahe =D.

Päike loojub väljas. Nii ilus! Aga me istume aknast alles kolmandal istmel (kumbki kummalgi pool vahekäiku), nii et korraliku fototõestusega on kööga. Niuts.

Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes

Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes

Aga nüüd kustusid/kustutati tuled ära (seda selleks, et kui maandumisel miskit nihu läheb, on inimestel juba silmad pimedusega harjunud ja pääsed kiiremini evakueeruma), nii et ma ei riku rohkem kirjutamisega silmi ja lõpetan. Kohevarsti on Tallinn ka.

Seega: 26.05.2014, Rooma aja järgi 21:15, Eestis 22:15 saab mu „reisikiri“ lõpuks otsa. Ainult 67 lehekülge käsikirja ja 29 lehekülge teksti arvutis… ja 72 lk teksti koos piltidega arvutis…… seda 9 päeva kohta 😛 Niigi läks hästi, sest pooled asjad unustasin kirja panemata, nagu piltidelt märkasin… :P.

Okas. Järgmise korrani!

Arrivederci, Roma!

Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast

Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast

 

 

filmidest, minust ja muust

Nädalavahetusel kurtsin FBs oma oskuslikku filmi-žanri ennustusoskust.

Esmalt soovisin vaadata midagi lõbusat. Võtsin oma filmivaramu ette ja tšekkasin pealkirjad üle. Kuna ma olen laisk laps, siis ma ei viitsinud sugugi hakata neid ükshaaval IMDB-st otsima ja Youtube-st treilereid vaatama ja blogidest arvustusi lugema jms. Ma vaatan filmi pealkirja.. eeldan selle järgi umbkaudse žanri, siis avan filmi, kerin ta 2-3st kohast kiirelt läbi ja vaatan, millega umbes tegu.

Komöödiat?
Aga palun: “World´s Greatest Dad” kõlab ju komöödiana (appi, kui kole sõna)?
Lisaks ütles kiire pilk filmi keskele, et seal on mingikooliteema ja seal mängid Robin Williams. Lihtsalt PEAB olema kömöödia!
Kuigi imdb väidab nüüd vaadates, et comedy/drama, siis ma ei mäleta, et ma eriti naernud oleks.. küll oli see üsna depressiivne…
Edasi järgneb spoiler:
Robin Williamsil on teismeline poeg, kes on selline.. tõbras… aga tõbras või mitte, ühel päeval on ta ennast kogemata poomismängu+monoseksi harrastades üles poonud… ja kui isa ta leiab, lavastab ta poisi enesetapu, et nii piinlik poleks vms.. paneb riidesse,  riputab keha kappi, kirjutab hüvastijätukirja jms.
Well… ühesõnaga. Mitte komöödia. Tänaste uudiste valguses kaugeltki mitte komöödia 😦

Lõuna-paiku tuli isu sõja-filmi vaadata.. teadsin, et mul peaks neid olema üsna mitu.. ja puha vaatamata.
Seda ma ei lapanud isegi mitte läbi. Pealkiri “A Few Best Men” ütleb ju selgelt, et tegu on sõjafilmiga… minu peas vähemalt.
Vaatama hakates selgus kohe, et hoopis pulmateemaline komöödia ja Best men pole mitte parimad mehed sõjatandril vaid isamehed. Vaatasin siiski ära. Päris norm oli.

Õhtupoole puslet kokku pannes otsustasin, et nüüd lähen kindla peale välja. Kogu maailm on “Terminaatori” filmi näinud… Mu üks lemmikbände pooleldi sellelt nimegi saanud… Võtan kätte ja vaatan ka lõpuks Arnie ära.
Arvake ära, kas Termikafilm, mis mul oli, oli üks kunagistest või?.. Ei… selgub, et 2009 tuli uus välja: Terminator: Salvation. Vaatasin ära sellegipoolest. Arnie mängis ka korraks seal…

Rohkem ma filme ei vaadanud.

Minu spuukid unenäod

Ammu pole juhtunud, et mu unenäod täide lähevad vms (mitte küll täpselt, aga üldine teema vms), aga täna nägin unes, kuidas olime Lasnas.. mina-Vihmahääl-Netram-Empz-Dzeik-T. …Sest T. ja Dzeik pidid kuhugi reisile minema vms.
Nemad asusid lennujaama teele ja me, ülejäänud, kobisime maja katusele, et lehvitada.

Kuni ootasime, kiikasin üle ääre ja panin tähele, et maja ees on maas 2 väikelennukit kõrvuti… aga inimesi polnud näha, lihtsalt seisid seal.

Eniveis, startis siis nende (suur)lennuk ja sõitis eemale..Me lehvitasime…. siis pööras ringi ja hakkas allapoole tulema… ja maandus esiotsaga meie katuse-äärele… (siis oli see digimoondunud juba väikelennukiks)… Me seisime samal kõrgusel ja naeratasime nagu idioodid, et näe, te olete meiega samal kõrgusel… Kuni lennuk alla vajuma hakkas…

Õhus digimoondusid nad omakorda kopteriks, mis maandus/kukkus üllataval kombel pealtnäha üsna tervelt. Naispiloot tuli välja (sulges ukse nda järel) ja seisis kopteri ette, seljaga kopteri poole… Ja siis lahvatasid selle “kapoti alt” leegid välja ja piloodi selg põles täiega…aga ta kas ei märganud või ei lasknud ennast häirida… keeras end ringi ja hakkas kopterit kustutama vms, aga üsna tulutult. Kopteris sees olijad uurisid, et kas võivad välja tulla,aga ta keelas miskipärast…

Siis pidin millegipärast eemale minema.. ma ei teagi miks või kes kutsus vms… aga lippasin seejärel köögiaknale, et alla vaadata ja kopter oli põlenud.. aga tundus tühi… Empz pesi köögis nõusid ja uurisin temalt, et kas kõik pääsesid välja? Ta ütles, et nägi kui T. välja tuli, aga Dzeiki mitte…

Õnneks ei pidanud me selle teadmisega kaua olema, sest suht kohe-varsti käis uksekell ja saabusid T. ja Dzeik… Dzeigi käed olid sidemetes, aga ei miskit hullu.

Kuigi unenägu oli enamvähem häppi endinguga, siis ärkasin selle peale siiski üles. Kell oli 7 hommikul. Mõtlesin T.-le ja Dzeigile SMSid saata, et käitugu ettevaatlikult nägin unes neid lennukiga alla kukkumas, aga liiga uni oli, ei viitsinud…

Kui kell 9 telefonikõne peale uuesti ärkasin, siis tsekkasin uudiseid ja FBd ka ja jagasin ära, et näe, ei peagi Dzeiki ja T.-d hoiatama, sest hoopis lennuõnnetus oli teemaks… Päris kole. Üldse mitte nii õnneliku lõpuga, kui minu unenäguline…

mõmm

Jälle nädal möödas… Toimunud on isegi liiga palju, nii et ei oska kõigest kirjutadagi…

Osa toimunust, mis siis, et Tartust kaugemal, tegi mu katki… aga samas nagu (minu õnneks) ei jõua veel kohale ka… Ilmselt just sellepärast, et olen kaugemal.. Tundub, et kõik on nii, nagu enne.

Aga kuna ma ei suudaks Roosist pikemalt kirjutada, siis liigun edasi, et mitte murduda.

***

Käisin juhtkoerte laagris Otepää kandis. Tore. Väsitav. Tore. Koonul oli ka tore.

This slideshow requires JavaScript.

***

Jalgpalli MM sai läbi. Saksamaa võitis. Olgu siis. Vähemalt tuli Euroopasse.
Muuseas… nii, nagu 2 aasta pärast on Euroopa Meistrivõistlused (jalgpallis), kas samal ajal on toimumas ka… Ameerika MM, Aasia MM ja Aafrika MM vms?

***

Sain eile oma “Süü on tähtedel” raamatu kätte. Paberkujul, eestikeelne. Kuna olin laagrist tulles niiiiiiii surmväsinud siis lugesin ainult esimesed 40lk läbi… Aga oskan peale seda öelda, et jah, inglisekeelne on parem. See pole isegi mitte tõlkija süü, aga suurt osa neid inglisekeelseid mõtteid ei olegi võimalik samamoodi edasi anda… Näiteks, olete te kunagi püüdnud mõnda eestikeelset laulu inglise keelde tõlkida? 😀 Ma ükskord üritasin ühele Portugali kutile edasi anda mingi termika laulu sõnu… Noooh, ütleme nii, et eestikeelsed väljendid tundusid võõras keeles ikka päris.. veidrad 😀 Nii, et anname tõlgile andeks 🙂 Aga raamat on sellegipoolest hää 🙂

Merje rääkis hiljuti oma blogis, et käis seda kinos vaatamas ja oli nii jura, et raamatut ei loegi. Loe ikka, raamat on 100x parem ja väga naljakas. Ja eeldan, et Sulle võib vabalt inglise-keelset versiooni soovitada 😀

***

Ja last, but not least… Kunagi kuu tagasi või nii, tegin siin küsitluse, et kes siin üldse käib jms. 2 inimest vastasid, et nad on mu sugulased. Ma tuvastasin neist ühe, Dzeigi… aga too teine: Kes Sa oled? (jäta kommentaar palun :D)

Aga nüüd nägenz… järgmise nädalani.

 

Film “Süü on tähtedel”

Jätkuks eilsele raamatupostitusele.

Eile vedasin T. kinno. Ütlesin, et vot.. tahan minna ja silmad peast nutta. Võtame salfad kaasa ja tule ka.

Salfad unustasime muidugi maha, aga kaasa ta tuli. Kuigi ta oli veendunud, et saab olema ainus poiss-inimene saalis, siis kokku oli neid lausa kolm! Kuigi kogu suure saali peale oli vist üldse mingi max 40 inimest, nii et 3 on neist päris tubli tulemus.

Kokkuvõttes võib öelda, et selgus, et ma olen üks südametu närakas. Kõige kurvemate kohtade ajal (ma ei kavatse spoilerdada, et mis need olid), kui mul oli plaanis nutta ulguda… närisin ma oma rusikat, et mitte kõva häälega naerda… Sest minu kõrval olid kolm tüdrukut, kes pool filmi lihtsalt kõõksusid nutta (isegi naljakatel kohtadel!)… ja eespoolt saalist kostusid südantlõhestavad nuuksed.. Ja.. minu jaoks oli see situatsioon kuidagi niiiiii naljakas, et ma ei suutnud… Loodan, et teised pidasid mu purskeid nutuks… piinlik.

On the bright side – siis ei läinudki vähemalt mahaunustatud salfasid vaja.

***

Ja noh, film oli muidugi Hollywoodilikum ja raamat südamlikum, ilmselt sellepärast ka läks raamat rohkem südamesse.

Ja siis mind häirisid mingid pisiasjad, mis raamatus olid ja filmist puudu olid. Näiteks üks raamatu parimaid tsitaate oli ühes kirjas “Not that I don´t trust You, of course, but I don´t trust You”… aga filmis oli see asendatud mingi pikema jutuga, umbes, et mitte, et ma Sind ei usaldaks, aga ma ei saa ju usaldada võõrast vms… prf..
Ja mõnedes kohtades olid nagu puudu need Hazeli enda mõtte-kommentaarid ütlustele lisaks.
Ja Isaaci oli filmis maruvähe.
Ja näiteks T. ütles, et ei saanud alguses üldse pihta, et miks ta seda kotti kaasas veab… Raamatus oli see hapnikuballooni värk kiiremini-paremini ära seletatud.
Ja see raamatu-lõpu kirjutamise teema… raamatus oli see parem, filmis jäi poolikuks.

Ja mul on väga hea meel, et ma T.le enne sisu ei rääkinud, siis oli tema jaoks vähemalt point üllatav 🙂

Aga filmil ei olnud viga. Nalja sai. Nutta said kõik teised. Uuesti vaataks pigem kusagil üksi. Aga fakt, et uuesti vaataks, näitab, et halb vist ei olnud 😛

***
Ahjaa, päris koom oli see, et enne filmi treilereid näitas ilma hääleta… Ja siis hakkas film peale… Aga hääl oli ikka maas ja tuled põlesid… Esimesed ~5 minti filmist nägime siis nii…

***

PS. Raamatus oli üks mõtlemapanev koht veel (tegelikult on seal üks mõtlevapanev koht iga natukese aja tagant 😀).. ma tsitaati täpselt ei mäleta, aga Hazel arutles umbes selle üle, et huvitav, kas siis kui ma suren, kirjutatakse minu (sotsiaalmeedia) järelehüüetes ka ainult, et “ta võitles vapralt” jms, nagu ainus asi, mida ma üldse kunagi tegin, oleks olnud vähiga võitlemine.

PS2. Et mitte sellise depressiivse mõttega lõpetada, siis hõiskan, et Jalka MM algas! Mis siis, et minu uneaega arvestades saavad olema 19.00 algavad mängud ainsad, mida vaatan (ja täna muidugi Hollandi mängu ka 😛), aga eilset avamängu ei kaenud.  Aga ikkagi on tore! 🙂

PS3. Ilusat täiskuist reedet ja 13ndat 🙂 eriti KR-ile 🙂

 

Raamat… “The Fault in Our Stars” / “Süü on tähtedel”

Tavaliselt ma ei viitsi teiste raamatuarvustusi vms lugeda…  Sest, tihti kirjutatakse pmst igast raamatust, mida loeti ja siis ma ei suuda nende vahel valida, et huvitav, milline neist siis tõesti väga hea oli/on?! Sellepärast kirjutan ma ise raamatusoovitusi ainult siis, kui ma avastan midagi, mida terve maailm peaks lugema, sest muidu on mul süümekad, et ma ei ole nendega midagi NII võrratut jaganud.

Seekordseks avastuseks on John Green´i “Süü on tähtedel“… Võimalik, et eestikeelne raamat on ka väga hea tõlkega jms, aga minu versioon oli seekord hoopis inglisekeelne audioraamat “Fault in Our Stars“. Olen selle versiooniga super-rahul. Pakun, et see just võimendas vaimustust veelgi. Mulle meeldis, kuidas Kate Rudd´i lugemine selle kuidagi “elavaks” muutis… Ja raamatus on nii palju metafoore ja kõnekäände ja pikki tsitaate, mida võib olla väga keeruline, kui mitte võimatu eesti keelde tõlkida. Aga jah, ma pol eestikeelset lugenud, võimalik, et tegin praegu tõlkijale liiga, ja e.k. versioon on täpselt sama hea, kui mitte parem. Ja kui te hindate oma inglise keele oskust mitte nii heaks, et pikki kiireid arutlusi maailmast mõista, siis soovitan emakeele juurde jääda.

Kuulasin selle eile läbi. Täna alustasin uuesti. Just nimelt selle pärast, et seal on nii palju nüansse, et… mõni asi vajab teistkordset kuulamist, et kohale jõuaks.

Kunagi meeldis mulle (okei, siiani meeldib VÄGA, aga see on läbimüüdud ja ma ei leia seda kusagilt 😦) David Hill´i raamat “Näeme veel, Simon!(kellelgi pole seda raamatut üle?!), sest see oli mõtlemapanev ja kurb… aga samas nii naljakas. On vähe raamatuid, mida lugedes ma nii palju naernud oleks. Või nutnud.

“Süü on tähtedel” on samasugune. Täis musta huumorit. Täpselt minu tassike teed. Ma olen nimelt selline… lugupidamatu, kellele meeldib teha nalja asjade üle, millega ei naljatata. Näiteks on üks parimaid huumoreid päris-elust minu meelest VäikeseFränky sõbra tsitaat, kes teda kohates hüüab, et “Tsau, Fränky, ikka oled pime vä?“… Ilmselgelt ei läheks sellist nalja muidugi igale ühele tegema, aga Fränkyle võib 🙂 Sest ta on sama lugupidamatu kui mina. Või siis külmetuseköhaga poetatud tsitaadid, et “Ähh, egas kopsuvähk põle veel kedagist tapnud” vms. Aga jah, kui isegi huumorit teha ei tohi ja kõige ja kõigi üle kogu aeg muretsema peab, siis on ju elu veel masendavam, kui ta muidu on. Onju?!

Palju mõtlemapanevat on ka. Ja noh, ei pea vist välja ütlemagi, et palju kurba on ka. Aga ma soovitan. Vägavägavägavägaväga.

Kinodes jookseb see film nüüd ka. Ilmselgelt ma tahan seda näha, kuigi olen enam kui kindel, et see pole ligilähedanegi raamatule. Umbes nagu Potterifilmid ei küündi raamatuteni absoluutselt.  Või Videvik. (Kellele ei meeldi ei Potter ega Videvik, siis “Süü on tähtedel” on hoopis “teist masti raamat”, FYI)

Otsisin välja ka mingi hulga (inglise keelseid) tsitaate… Vältides neid, mis raamatut väga spoilerdasid (sellepärast soovitan ka enne lugemist mitte ise rohkem tsitaate otsida).. Kuigi ma usun, et ilma lugemata pole need katked päris see… Aga natuke vihjavad stiilile ikkagi 🙂

_   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _   _

“Without pain, how could we know joy?
This is an old argument in the field of thinking about suffering and its stupidity and lack of sophistication could be plumbed for centuries but suffice it to say that the existence of broccoli does not, in any way, affect the taste of chocolate.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

May I see you again?” he asked. There was an endearing nervousness in his voice.
I smiled. “Sure.”
Tomorrow?” he asked.
Patience, grasshopper,” I counseled. “You don’t want to seem overeager. ”
Right, that’s why I said tomorrow,” he said. “I want to see you again tonight. But I’m willing to wait all night and much of tomorrow.
I rolled my eyes.
I’m serious,” he said.
You don’t even know me,” I said. I grabbed the book from the center console. “How about I call you when I finish this?”
“But you don’t even have my phone number,” he said.
I strongly suspect you wrote it in this book.”
He broke out into that goofy smile. “And you say we don’t know each other.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Some tourists think Amsterdam is a city of sin, but in truth it is a city of freedom. And in freedom, most people find sin.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

It’s just that most really good-looking people are stupid, so I exceed expectations.”
“Right, it’s primarily his hotness,” I said.
It can be sort of blinding,” he said.
“It actually did blind our friend Isaac,” I said.
Terrible tragedy, that. But can I help my own deadly beauty?
“You cannot.”
“It is my burden, this beautiful face.”
“Not to mention your body.”
“Seriously, don’t even get me started on my hot bod. You don’t want to see me naked, Dave. Seeing me naked actually took Hazel Grace’s breath away,” he said, nodding toward the oxygen tank.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***
Because you are beautiful. I enjoy looking at beautiful people, and I decided a while ago not to deny myself the simpler pleasures of existence
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Headline?” he asked.
“‘Swing Set Needs Home,'” I said.
“‘Desperately Lonely Swing Set Needs Loving Home,'” he said.
“‘Lonely, Vaguely Pedophilic Swing Set Seeks the Butts of Children,'” I said.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I told Augustus the broad outline of my miracle: diagnosed with Stage IV thyroid cancer when I was thirteen. (I didn’t tell him that the diagnosis came three months after I got my first period. Like: Congratulations! You’re a woman. Now die.)”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I was blind and heart broken and didn’t want to do anything and Gus burst into my room and shouted, “I have wonderful news!” And I was like, “I don’t really want to hear wonderful news right now,” and Gus said, “This is wonderful news you want to hear,” and I asked him, “Fine, what is it?” and he said, “You are going to live a good and long life filled with great and terrible moments that you cannot even imagine yet!”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

Thank you for explaining that my eye cancer isn’t going to make me deaf. I feel so fortunate that an intellectual giant like yourself would deign to operate on me.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

What am I at war with? My cancer. And what is my cancer? My cancer is me. The tumors are made of me. They’re made of me as surely as my brain and my heart is made of me. It is a civil war, with a predetermined winner.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“What’s that?”
“The laundry basket?”
“No, next to it.”
“I don’t see anything next to it.”
“It’s my last shred of dignity. It’s very small.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

We are literally in the heart of Jesus,” he said. “I thought we were in a church basement, but we are literally in the heart of Jesus.
Someone should tell Jesus,” I said. “I mean, it’s gotta be dangerous, storing children with cancer in your heart.”
I would tell Him myself,” Augustus said, “but unfortunately I am literally stuck inside of His heart, so He won’t be able to hear me.”
(- John Green, The Fault in Our Stars)

***

“I hadn’t been in proper school in three years. My parents were my two best friends. My third best friend was an author who did not know I existed.
(- John Green, The Fault in Our Stars)

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Sest mis vähegi valmis ja toimiv on, see lammutatakse seal ära.

***

Pole mingi saladus, et põlise tallinlasena (viimased 2 aastat tartlasena) ei meeldi mulle meie pealinn. Absoluutselt mitte.  (Kuna horoskoop soovitas mul täna kedagi needmast hoiduda, siis ma proovin siinkohal mitte sügavamalt väljendada, KUI väga ei meeldi… vaid läbi sarkasmiprisma rõõmustada.)

Õppisin mina näiteks kunagi koolis. Väga tore kool oli. Õpetajad olid toredad, õpilased olid toredad, asukoht oli tore. Kõik oli lill. Eriti toredaks tegi selle see, et tegu oli võrdlemisi väikese kooliga, mis tähendas, et nägupidi teadsid enamikke kaaslasi.. õpetajad teadsid õpilaste tausta pisut rohkem kui vaid nimi ja hinded. Koridorides ja sööklas polnud looma moodi trügimist jms. Väga torekas kool, ausõna 🙂

Kui umbes 8-9.klassis olime, tulid esmakordselt linna poolt signaalid, et no kui ikka ei ole igas klassis ülerahvastatust ja 35 õpilast, et õpetajad võiksid selle karjaga varakult halliks minna, siis ei tasu sellise kooli pidamine ära. Sest õpetajate palgad on ju pealegi tohutusuured ja värki, teadagi.  Toodi ka välja, et kehvad õppimis-/eksamitulemused olevat. Linnaosa halvimad lausa! (Põhikooli eesti keele eksam oli mul see eest linnaosa parim tulemus, nänänän 🙂)… Djaaa, ju siis olid. Lihtsalt huvitav, et kuidas nii juhtunud on, et ma nii paljusid selle rumalate õpilaste kooli vilistlasi tean, kes on tuntuimates kõrgkoolides lõpetanud bakad, makad ja doktorid. Kogemata vist. Juhuse asi.  Ja noh, see suhtumine, mis väikesest koolist kaasa tuli, see on ju suisa jube. Õpetajatega suheldi normaalselt, klassikaaslaseid ei pekstud. Mis elu see on võrreldes tänapäeva “päris” koolidega, kus õpetajate ega nõrgemate õpilaste vastu mingit austust pole. Aga vähemalt on õppetulemused! 🙂
Küll ähvardati kool kinni panna, küll teise “väikese” kooliga liita. Kui me keskkooli minema hakkasime tekkis küsimus, et kas keskkooliklasse avada. Linn lubas lahkelt, et võib.. ja keskkooli läinud õpilased saavad selle ka samas koolis lõpetada. (Jess, kolm lisa-aastat kooli jaoks! :))
Jõudsime üheteistkümnendasse ja linn otsustas, et nii vana lubadus, kes seda enam mäletab… ja kes vana asja meenutab, sel… jne.
Kaheteistkümnendasse klassi tõsteti meid kogu klassiga teise kooli. Sest meie kooli enam ei olnud. Ei olnud ka seda kooli, millega algselt liita plaaniti.

On puha lust ja lillepidu õppida keskkooli lõpuklassis võõras (suures) koolis võõraste õpetajatega. Üldse ei mõjuta õppe- ega eksamitulemusi ega midagi, tõesõna. Puhas rõõm, soovitan kogu maailmale 🙂 Ja Armastan Tallinna (Tallinnat?) (Näete ise, madalate õppetulemuste viga: ei oska sõnu väänatagi!) selle eest palavalt-palavalt 🙂

***

Olenemata sellest, et olin 11 aastat õppinud sellises kohutavas väikeses madalate tulemustega koolis, siis õnneks päästis mu teadmised ilmselgelt see, et lõpuklassis teise kooli läksin. Sain lausa eksamitulemused, mille üle ei kurda. Proovisin TÜ-sse ja TLÜ-sse edasi, sain mõlemasse sisse ja otsustasin Tallinna kasuks. Süda kutsus juba ammu-ammu-ammu Tartu poole, aga rahakott lubas Tallinnas õpingute ajal kodus elada. Kogemata sain isegi riigieelarvelisele kohale. Tänu lõpuaastale teises koolis, muidugi, sest ega esimesest, madalate tulemustega koolist, ju mingeid teadmisi ometigi ei saanud.

(Ülikool on muuseas siiamaani alles ja püsti. Isegi oma maja on olemas (erinevalt nt Kunstiakadeemia õnnetust parkimisplatsist) ja lausa uued majad. Wow.)

***

Kooli lõpuosas läksin tööle Tallinna Noorsootöö Keskuse (TANi) all-asutusse, kus olin kokku ligi 5 aastat. Tulin ära, sest süda kutsus Tartusse ja siia tulingi. Mitte sellepärast, et töökoht nõme oleks olnud. Absoluutselt mitte.

TAN on katusorganisatsioon, mis haldab üle linna enamikke noortekeskuseid, noorte infokeskust, karjäärinõustamiskeskust. Eraldi on veel paar noortekeskust linnaosade all.  TAN-i eelis eraldiseisjatega oli/on kindlasti ühtsus, mis võimaldab ühisüritusi korraldada, ühiseid koolitusi jne. Kord kuus olid üldkoosolekud, et teaks ka, mida teised teevad jms. Linna omad olid/on kuidagi omaette.

Ähh, ma ei hakka siin kõiki plusse ette lugema, lingin paar artiklit, neist ise loete.

Igal juhul, point on selles, et näiteks 4 aastat tagasi otsustas pr. Yana Toom, et paneks TANi äkki kinni ja tõstaks noortekeskused linnaosavalitsuste alla.
Tegime kära ja tol hetkel saadi vist aru, et hea küll, polnud kõige parem mõte. TAN säilis.

Aasta tagasi prooviti keskuse kaupa. Lasnamäe keskus läks TANi alt ära. Tänases Postimehes on näiteks mainitud, milline sealne töö nüüd on… Samamoodi on sellest ka juttu Delfis olnud arvamusartiklis.

Armas käitumine muidugi. Võtta igati töötav ja arenev asutus ja see lõhkuda. Mõistlik tundub ju.
Kusagilt käis läbi ka põhjendus, et noorte arv keskustes ei ole tõusnud vms. See on küll veider, arvestades et kehva iibe tõttu koole suleti, sest lapsi ei olnud. Peaks neid äkki Hiinast  sisse tooma? Samas, seda nagu ka väita ei saanud, et arv langenud oleks, sest rahvast ju tegelikult käib…
Veel on väga viisakas, et TAN ise sellest nädal varem meediast kuulma pidi. Sest miks kaasata asutust sellisel määral puudutavasse arutellu asutus ise, onju?! Äkki tuleks sealt veel mingeid (põhjendatud) vastuväiteid. Seda veel vaja.  Las parem loevad pärast otsust. Lihtsam kõigile (loe:  linnale).
Lammutajatepoolne jutt on muidugi ilus silmale lugeda. Suisa härduma paneb. Lausa palgatõusu lubati mingis punktis. Nad vist unustasid pisiasja, et noorsootöötajad on väikese rahaga harjunud ja teevad oma tööd peamiselt muudel põhjustel, kui korralik sissetulek. Ajasid vist poliitikute vms-ga sassi ja eeldasid, et kui mainida raha, siis kohe joostakse :-).

Pika jutu lõpetuseks niisiis üks soovitus. Sama soovitus, mis Delfi noortehääle artikli lõpus on. Kära tõstmine ja suur toetajate arv päästis TANi 4 aastat tagasi. Teeme seda jälle. Facebookis on juba 1660 toetajat koos, kas Sina ka oled?

***

HowAbsurd

babamm

Nädalavahetus oli 🙂

Vihmahääl oli külas 🙂

Ilm oli mõnusalt palav 🙂
Ostsime Koonule eile soojapuhuri 😛 Suve tuleku puhul või nii… et see talle siis ventikana jahedat õhku puhuks. Lisaks sai teda vist 3 korda päevas külma dušiga üle loputatud, et natukenegi jahedam oleks. Lõpuks hakkas talle isegi meeldima vist, sest kui ma muidu vihjan, et nüüd lähme pessu, siis ta teeb esmalt näo, et ega Sa mind ei mõelnud? Ja siis tatsab kohale eriti kurva näo ja aeglase sammuga nagu vana kronu. Aga

Käisime Lennundusmuuseumi lennupäevadel. Mükkebrooo oli!
(Aga ple arvutit veel ja siis pilte ei sheeri, v.a. üks moblapilt)
lennupäevad

Käisime Ahhaa keskuses, T. ja Vihmahääl esmakordselt. Torekas oli. 🙂

Käisime shoppamas. Vihmahääl ostis endale vanainimestemütsi 😛
Minu riidekapp täienes nädalavahetuse jooksul (khmm, kes mind teavad, ei usu nüüd oma silmi kui loevad: ) valge pika seeliku, valgete suveking/sandaalidega (mis mu jalad puruks tegid), valge särgi ja valge-must-triibulise topi võrra. Djah, ja pesu ka.

Tahtsime ujuma minna. Ujula oli kinni 😦
Vähemalt jäime paduka kätte… midagigi 🙂

***

Täna:

Hommikul kolmveerandviis oli T. hullult nunnu, aga et mul oli parajasti uneaeg, siis ma olin ilgelt nõme ja kuri ja pahur. Ta võiks ju ka muidugi nüüdseks selgeks saanud olla, et unist Mac´i torkida on kaheksa korda ohtlikum kui näiteks jääkarupuuris uinakut teha vms. Aga ei, ta ei olnud seda õppinud. Ja nüüd on mul nõmeda porramise pärast süümekad.

Hommikuti kodust ära tulles jääb hetkel Koon koju, mitte ei tule tööle kaasa (jooksukas+käpp=sinine leht) ja annan talle tavaliselt ära tulles ühe kanajala. Täna hommikul pööras pea ära ja ei võtnud seda vastu. Heino, fain.. mossitagu siis! Kolmapäeval näeme ju jälle 😛

Aga ma keeldusin ennast sellest heidutada laskmast, et kõik mind nüüd vihkavad.. ja tulin tööle tulles poolel teel bussilt maha, ostsin latte ja käisin jõe ääres hommikupiknikku pidamas kohvi ja saiakestega 🙂 nämma oli.

hommikupiknik

***

Ja last, but not least pean mainima, et ilm-äpp on nii tore…taustaks on liikuvad pildid vastavalt ilmale: udu, päike, vihm, äike vms.. täna nt Rooma-ilma vaadates sähvis äike ekraanil:
ÄikeRoomas

Tsekkige ägedaid kuupilte kah 🙂 (kuna ma ei saa enda pilte sheerida, elan end teiste piltide kaudu välja 😀)

Tartu on niii mõnus :)…

… kui ta vaid järjekindlalt Koonu käppi katki ei torgiks/lõiguks.

Nüüd on vaesekesel välijalatsiks eriti lühikestel pissipausidel kassipildiga sokk:
3_Käpp_kassisokk

Aga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et laupäevaõhtul oli supermõnus vaikne-soe ilm:
2_Tartu_loojang

Ja kui me siis Ch.-ga jõe äärde koeri “jalutama” läksime, otsustasid nemad, et Jeesuse moodi vee peal kõndimine oleks märksa šefim… Aga see ei tulnud neil eriti hästi välja ja pidid hoopis Michael Phelpsi stiili harrastama.
1_märgkoer
Aga ujumast naastes oli käpapadi katki ja koer nüüd kodus “haiguslehel”… Vaene pisike.

Lisaks algas jooksukas (nagu isaskoonud paar päeva juba ette hoiatasid), kuigi pidi juunis algama. Aga Koon ilmselt kuulis, kui ma Empzile ähvardasin, et me ei saa Jaanipäevaks maale sõita (bussiga), sest Koonul siis jooksukas. Võttis siis EllieTheElephant ette ja mõtles, et “ähh, saab kaelast ära enne jaani!” :D…

Aga et Koon oli pühapäevahommikul lonkav (lonkab siiani 😦) ja poisi-igatsusest-õnnetu, siis käntseldasin oma suursugused päevaplaanid, ütlesin Ch.-le, et pole siin midagi Tartut, kobi tagasi pealinna, ma ei chilli Sinuga! (no okei,ma ajasin kõrvad lonti ja vabandasin viisakalt, et nii nõmedalt lubadusest külla minna taganesin…) Ja otsisin hoopis uue pusle kapi otsast välja. Mis, peab tõdema, ei ole praeguseks kaugemale jõudnud kui ääres ja 1 rida (helesinine taevas) tükke koos…
5_pusle

Aga Tartus on kevad+suvi ühteaegu (ühtaegu?) sirelid ja õunapuud õitsevad täies hoos…
4_Sirelid
…ja väljas on 30 kraadet sooja. Mulle meeldib. Päev otsa 30kraadiga ja öö 27-ga (toas on väga soe.. kastsin eile enne magamaminekut Koonu külma veega, et tal ka helgem hetk oleks…) ja lõpuks ometi saab ka minusugune külmavares, misasi see “palav” on, millest ma nii palju kuulnud olen, aga vat kohanud ei ole. Ja jäätis (see õige koorejäätis, teate küll) on ju nii hea, aga muidu nii külm! Ma sõin eile kindluse mõttes kohe kolm tükki ära, sest mine tea, millal jälle saab… varsti lubab jälle 13-kraadi ju…

Täna hommikul oli maja ees selili see suur (2-3cm) must põrnikas… siples ja siputas muudkui jalad taeva poole. Keerasin (pöörasin?) ta õigetpidi. Ajas end ühe liigutusega tagasi selili. Asetasin uuesti õigetpidi. Keeras end hetkega uuesti selili. Peale kolmandat katset jätsin ta siputama. Ju talle siis meeldibki nii…

 

pisike

Mac läks rõõmsalt Fränky blogisse uut postitust piiluma ja tuli lugemast tagasi mitte üldse rõõmsalt. Kobis hoopis põrandale, krabas EllieTheElephanti kaissu ja ulgus üksi nutta. Sest Fränky kõige pisemat (suuruselt… aga mitte hingelt ega vanuselt) koerakoonlast ei ole enam. Ja ma olen koerateemadel NIIII nõrk, et mind pole eriti raske nutma ajada. Eriti siis, kui tegu on koeraga, keda eriti nunnult süles süganud olen. Ja siis meenus mulle, kuidas ma seest surin, kui Ällut enam ei olnud… ja sellest piisas, läksingi katki…

Ma ei karda muidu koeri, aga Brandy, kes oli peaaegu kõige väiksem koer, keda teadsin (ainult ühte pisemat tean veel), on ainus koer maailmas keda kartsin. Seda mõnusamad on ju hetked, kus ta lõpuks süles keras sügatud saab… kuidagi… “välja teenitud” vms. Sellegi poolest tuli ette, et ma ei julgenud öö otsa külge keerata, kuna kartsin padjal kõrval magavat pisikestkoonu välja vihastada :)… tuli ka ette, et teda tegelikult ei olnudki seljataga padjal koera, vaid lihtsalt tekk hunnikus.. aga mina olin hirmul ja olin paigale naelutatud 🙂

Ma eelistaksin edaspidi Fränkyle külla minnes sada korda enam pigem kartlikult paigale naelutatud olla, kui mitte Brandy poolt tervitatud saada 😦 Pähh 😦

Brandy_vunts