bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

#MaciJuhtumised

Mulle ikka 1-3 korda nädalas turgatab mõne asjaga pähe, et oh, see oleks ju küll tore lugu, millest blogida… aga noh, need lood ei juhtu enamasti arvuti taga istudes ja lõpuks siia jõudes ulub peas ainult tuul… meenub, et midagi ju nagu oli ükskord, aga mis ja kus… kes seda enam mäletab 😀 või siis meenuvad nii vanad asjad, mida vist pole mõtet enam rääkida… või lood, mida ma olen juba mitmele inimesele eraldi rääkinud ja siis tundub, et kõik juba niikuinii teavad… ja pole ju mõtet rääkida…

Aga sellest olenemata, ma siis 3 lugu räägin, kes kuulnud on juba, siis noh, kurb… ega ma kõrval ähvarda, et loe-loe edasi 😛

I lugu –  ehk kuidas Mac oma asju printimas käis

Mul oli vaja seoses Elliega üheks pühapäevaks värviliselt mõni leht printida. Värviprinteritega  koopiakoht on avatud põhimõtteliselt mu tööajal ja mitte nädalavahetusel. Ahjaa, ja mõte tuli mulle reedel alles.
Õnneks aga juhtus nii, et mul oli tööl vaja  ka üks kujundus teha, mida siis välja printima minna. Kiirustasin ja jõudsin tööasja valmis, ladusin asjad mälupulgale, avastasin töökujundusel vea, tegin muudatuse, panin uuesti kraami mälupulgale ja läksin enne tööpäeva lõppu printima. Mõeldes, et no see lahenes nüüd küll perfektselt…
…
…kuni ma printima jõudsin ja avastastin, et oma parandust tehes olin ma Ellie asjad mälupulgalt maha kustutanud, ainult tööasjad olid kaasa. Nunuh, eks vastupidi oleks veel hullem olnud, aga häiriv sellegipoolest.
Eltsuse-teemad lahendasin muul viisil, olude sunnil. Aga kõik sai tehtud.

II lugu –  ehk kuidas Mac taaskord oma asju printimas käis

Täpselt nädal hiljem, järgmisel reedel, oli mul vaja ühe teise projekti pärast, aga siiski omi asju, paar lehte värviliselt printida. Seekord polnud tööasju, millega ühendada, niisiis küsisin ülemuselt luba, et pisut varem jalga lasta. Sain loa. Panin asjad mälupulgale ja kontrollisin 16,8 korda üle. Kõik olid olemas.
Kaalusin küll korduvalt, et äkki ma siiski ei lähe täna, vaid lükkan edasi.. sest väljas kallas toredasti vihma ja ma olin hommikul, kui mussoonvihmad polnud veel alanud, tulnud kodust välja riidest jalatsitega. Aga kuna mu värviprintimisest oleks pidanud edasi meisterdama, ja mind ootas ees vaba nädalavahetus, millel seda teha, siis läksin vihma trotsides (ja mälupulk ühes!) teele…
…
…kuni printimiskoha uksel oli silt, et just sellel pärval oli erinevatel põhjustel koht pärastlõunal suletud.
Ma ei olnud väga õnnelik.

III lugu –  ehk kuidas Mac endale Hiinast bonsai tellis

Lahendame selle siis lühikese pildivalikuna sarjast ootused VS reaalsus:

Expectations – bonsai:

 Reality – seemned:

Oh well.

bussitropid

Palun selgitage mulle nüüd kahe sõnaga, kui tihti juhtub seda, et kui Sa astud peatuses uksest välja, siis juht laseb kül teised väljujad ka välja ja peatuses sisenejad ka.. aga kui Sina tahad koos sisenejatega tagasi bussi minna, siis vajutatakse täpselt muu rahva ja Sinu vahel bussiuksed kinni ja ongi tuksis ja ootadki peatuses järgmist bussi.

Väga tihti ei juhtu ju, onju?

Aga miks, oh miks, siis on nii et kui hakkad täiesti täis bussist välja imbuma… siis on see pmst nii, nagu kunagi see kummikeksumäng “O-lüm-pia-män-gud-al-ga-vad!”, et nonii, sinul poen seljakoti alt läbi.. siin tõmban kõhu sisse.. sina seisad jalad laiali, panen käpuli jalge vahelt läbi.. siit pääseb roomates.. jne…. ja siis veel viimane takistus, kus täpselt bussi uksel seisvad inimesed, selle asemel, et teha see üks õnnetu samm õue, eest ära… püsivad bussis sees ja hoiavad bussiustest kinni, et neid jumala eest välja-trügiv rahvamass välja ei nügiks kogemata. Why-oh-why? Why? Whywhywhy?

 

 

“Minu Suvi”

*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀

***

Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).

Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.

Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.

Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.

Koonulood, vol…

Kodukirjand “Minu imeline hommik” ehk lugu sellest, kuidas mulle loomakaitse tuleks kutsuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et täna on mul pikem tööpäev, mispärast pidin Koonu tööle kaasa võtma. Kuna väljas on soe ja kuiv suvehommik, läksime jalgsi… Isegi väikese ringiga, et Kesklinnas üks uus Coffee-shop latte osas üle kaeda.
Seal oli aga parajasti masina puhastus, nii et läksin kofeiinita edasi jõe äärde.

Kõik oli väga ilus kuni Botaanikaaia sillani… Kus minu armas karvane saatja otsustas pargis kalarapetes püherdada (siinkohal soojad tervitused kalameestele, kes selle kraami parki maha laotavad… Ma loodan, et te täna s**a sisse astute… Pidavat õnne ja rikkust tooma, ma olen kuulnud.)
Igaljuhul, kuna mul oli koju 45min tee ja tööle 15min tee ja tööpäeva  alguseni 30min, siis imelikul kombel olin ma natuke kuri.

Et loom turjalt kenasti rõve oli, ei olnud eriti mõnus teda natuke sakutada, mistõttu otsustasin ma oma koera koonu pihta (mitte üldse kõvasti!) lüüa… Ja seda millegagi, mis oleks oluliselt pehmem kui mu käsi – kakakotiga, mis järgmisse prügikasti sattumist ootas.
See muidugi plahvatas ja nii oligi EllieTheElephanti pool nägu ja terve tema jalutusrihm üleni pupune.
Karjusin siis natuke aega pargis Koera ja Enda pihta roppusi ja hakkasin koju astuma. Loom lahtiselt, sest… Nojah.

Igaljuhul pole olemas suurepärasemat koera kui rämedalt möliseda saanud koer. Kõndis absoluutselt kogu tee täpselt minu taga ja peatus ristmikel minuga jne.
Pesin ta kodus ära ja jätsin piiiikaks päevaks koju. Ja kui ta niiskusest uue hotspoti peaks endale sebima, siis jätan ta kliiniku ukse taha kirjaga, mis pro bono visiiti tahaks.

03:45

Eile, olles tänu jalka EM-ile juba niigi alamaganud (mina, kes ma muidu lähen õhtul kell 21 magama, olen igapäevaselt vaadanud kell 22:00 alanud mänge eksole) ja et mul oli eile pikk päev seljataga ja peakolu valutas… lõin õhtusele jalkale käega (et mitte öelda jalaga :P)) ja läksin kell pool 10 magama ära. Saavad ühe.. või kaks, mängu minuta ka mängitud (etteruttavalt olgu öeldud, et said ka!)

Magan ma siis kenasti lõug lõunas, kui keegi mulle järsku oma “aromaatset” hingeõhku näkku lõõtsutas. See tähendab enamasti ühte kolmest variandist:
a) ärkamisaeg hakkab lähenema ja kell hakkab kuus saama;
b) neiul esineb seedekulglaprobleeme, mis vajaksid kohest leevendust;
c) koerlasel on lihtsalt maruigav.

Viskasin pilgu kellale: 23:45. Kaalusin, kas telekas ruttu käima vajutada, et jalkamängude lõppseisu vaadata, aga kuna Koon tundus omadega ikka natuke hädas olema, siis tuikusin temaga hoopis uniselt õue.

Õues polnud ühtegi inimest näha ja linnud karjusid kõrvulukustavalt. Eemal tõusis päike. Much romantic 🙂  Ja ka much kahtlane 😀 Minus tärkas nii mõnigi kahtlus, et äkki kell ei olegi 23:45 😛

Koon ei tootnud õuel midagi asjalikku, kobisime tuppa tagasi. Vaatasin pisut vähem-uniste-silmadega kella ja see kinnitas tõsiasja, et hakkab hoopis neljale lähenema, mitte keskööle :P.

Kobisin tagasi voodisse ja proovisin magama jääda. Ma polnud seda plaani EllieTheElephantiga piisavalt kooskõlastanud, sest tema arvas, et on hullult hea mõte iga veerand tunni tagant voodi ette hädalise nägu tegema tulla… kohe, kohe lasen sul siin kõik täis.. kohe kohe, ausalt noh! Saatsin ta iga kord järjest kurjemini pikalt, et no Simmo, mida Sa ajad, ise tulid just õuest ja polnud seal häda midagi… tiksusime järgmised 2 tundi äratuseni seda iga natukese aja tagant üle rääkides…

Kui hommikul tööle tulema hakkasime ja Koon uuesti õuele jõudis, siis vaeseke, vabandage mu prantsuse keel, aga s***us nii nagu homset polekski. No kena, süümekate tekitamine Macile, et ta ikkagi uuesti õuele ei läinud – check!

Aga vähemalt nägin ma selle suve esimest päikesetõusu!

 

sellest “blogisõjast”

Kuna praeu tundub popp ja noortepärane sel teemal sõna võtta, siis minu arvamus, mis kedagi ei huvita 😀 on järgmine:

Süüdi pole mitte Kai, kes enam kui nädal tagasi pikas blogiauhindade postituses mainis ühes lõigus ära, miks teda häiris, et väljamõeldud tegelane osales ja võitis. KuusSidrunit on maailma kõige paremini ja näitlikumalt kirja pannud,miks see inimesi häiris. Justnimelt inimesi, mitmuses… sest vähemalt üle ühe postituse EBA-st, mis mulle ette sattus, oli juttu sellest, et väljamõeldud tegelase blogi ei tohiks osaleda. Sealjuures polnud keegi vastu tuntud inimeste blogidele, neid oli teisigi osalemas.. vaid väljamõeldud tegelaste blogile.
Praeguses fightis pole süüdi ka Grete Klein, kes oma FB lehel Laurat kaitsma kukkus, kui kuulis, et ühteainsat..  ja pealegi pimedat (!) blogijat oli tema järsku nüüd siis häirinud.. sest noh, kui ta muidu blogisid ei loe (ja ei peagi lugema), siis kust tema pidi teadma, et see sihuke üldlevinud arvamus on.

Kõiges on süüdi hoopis  Delfi Publik (kes ei ole vist päris inimene, arvestades seda, et artikli autor puudub), kes kirjutas loo sellest, kuidas Pimedat blogijat närib Padjaklubi-Laura tunnustamine. Kui ma oleks Grete ja loeks meediast, et ainult ühte inimest segab, siis ma ütleks ka midagi vastu. Muidugi, kui ma oleks Grete, siis ma vist süüviks enne veits rohkem oma “vastasesse” ja tema blogisse ja kasutaksin siis vastulauses sõnu, mis ka rohkem täppi võiksid minna, sest praegused läksid küll tõele au andes veits võssa…

Ühesõnaga… tegelikult on mul natukene lõbus, lugedes kuidas DelfiPublik jätab muljet suurest sõjast, nagu leerid juba tõrvikud käes tänavatele koguneksid…
Aga natuke on ka kahju.. Kaist, kelle arvamus ainsana meediasse õles visati, sest temaga kaasas on ju ometi selline pommsõna nagu pime! Gretest, kes nüüd puid alla saab selle eest, et ta julges midagi pimedale inimesele öelda… ja  Mallukast, kes nüüd puid alla saab selle eest, et esialgu talle omaselt ja emotsionaalses sõnastuses omalt poolt sõna sekka ütles. Aga noh, negatiivne reklaam on ka reklaam, kuigi keegi asjaosalistest pole seda tahtnud. Aga igaljuhul, kui heiters gonna heit, siis heitige mitte neid kolme vaid nimetut publikukirjutajat, onju 🙂

Veel kolm sammu lähemal, et usk inimkonda kaoks

Ma ei tea kuidas, aga viimase vähem kui 24 tunniga, olen ma sattunud miskipärast just selliste uudiste ja videote otsa, mis minu viimsetki usku inimkonda sammhaaval kaotavad. Toon siinkohal näiteks kolm näidet, mis mind “natuke närvi on ajanud”.

1. Kodumaist:

   VIDEO: Purjus klubikülastajaid ohjeldama läinud politseinikud langesid jõhkra rünnaku ohvriks

   Mida on inimestel juua, kui nad viimsegi grammi mõistust kaotavad? Alustades sellest näitsikust, kes elu eest oma purjus jorsi eest võitleb ja selili maas sipeldes lõpetab… Tundub täiega tegija mutt olema ikka, oleks mees, rebiks sellise kohe endale koju… Lõpetades mingi kapiga, kes politseiga kaklema kukub. Minu teada on sellistele vennikestele tasuta elukohad välja mõeldud.. nii Tallinnas, Tartus kui Jõhvis näiteks. Ma poetan hea meelega oma väikesest palgast mõne sendi, et selliseid närakaid seal majutada. Muidugi, ma oleks nõus kasvõi rohkem maksma, et nad selliste korralike kohtade asemel Patarei tüüpi paikadeks resideeruks, aga seda vist kahjuks ei saa…

Muuseas, ma ei saa üldse aru, et mis teema on, et nii paljud politseinike vastu on? Vaatad netis kolme kommentaari või kuulad tänaval teismelisi ja kohe on mingi “kitse” jutt lahti. Tõenäoliselt on nende probleem see, et nad on kunagi trahvi vms saanud ja loomulikult on politseinikud süüdi, sest “kõik kihutavad seal, miks ta just minu kinni võttis” vms…  Ma ei tea, minu austus on igaljuhul politseinikel olemas ja vastupidavust neile igapäevaselt idiootidega kaklemiseks selle väikese raha eest.
Uus pealekasvav põlvkond tõotab tulla veel hullem. Ma mäletan, et minu ajal oli endast vanemate inimeste vastu alati austus ja õpetajale midagi vastu ütlema ei hakatud. Nüüd käib nii koolides kui tänaval, bussis, poes jms nolkide igapäevane ülbitsemine, et näidata, kes kõvem mees on. Sest noh, mõelda vaid, kui tegija vend sa oled, kui sa bussipeatuses prahi prügikasti kõrvale viskad… ja kui kõrvalt vanaproua sulle mainib, kuhu psügi tegelikult käib, tuleb talle roppustega selgeks teha, milline sinu teooria sellest on. Ülikõva ju. Mida on selliste tüüpide kõrval väärt mingid tühised vähiravimi otsijad ja loomakaitsjad ja kirurgid ja muu selline kraam… kui meil on ometigi olemas midagi nii tublit ja enesekindlat. Kohe on, mille üle uhke olla!
(Jumala eest, saite ikka aru, et see oli ikka väga selge sarkasm, onju? Ma paneks need ülbed lagastajad nende hambaharjaga täistatistatud asfalti pesema… )

2. Võõramaist:
Video: Vene huligaani filmitud video tõestab sõjaväe stiilis organiseeritud rünnakut
No palun? Kui raske võib olla lihtsalt jalgpalli vaasdata, kaasa elada ja oma meeskonna üle kas rõõmustada või kurvastada… aga mitte .. ma isegi ei oska seda nimetada.. ma oleks loomastuda öelnud, aga ükski loom ei ole nii vildakalt aretatud, kui mõni inimloom…
Ja ma ei tea, kui need tõesti nagu meelega-otsin-ründan-peksan-tapan-lõhun-varastan on ja kui neid ainult Venemaa omasid tulema hakkab nende avstastele (eks homseks on näha, siis on neil järgmine mäng)  siis vihastavad nad küll kõik fännid toredasti välja ja saavad 2018 Venemaal toimuval MM-il oma vilju maitsta.
Edit: Muidugi, need Inglismaa fännid on ka sama tainad…

3. Võõramaist loomateemat:
Videolinki ei lisa, sest loomateemad on teadagi mu kõige nõrgem koht…
Igaljuhul nägin lugu ühest leidkoerast, kellel olid leidmise hetkel lõigatud ära kõik käpad (mitte jalad), osa ninast ja kõrvast. Koer muuseas on nüüdseks õnnelik, sõbralik ja uues peres. Tegija ei olegi vist teada.
Aga tõestamaks seda, et vägivald tekitab vägivalda, siis ma siiralt loodan, et see tegija kunagi veel hullemini kannatab. Ehk leidub mõni teine samasugune, kes tunneb vastupandamatut soovi talle žiletiteri kehaõõnsustesse suruda või miskit…

***

Jah, mulle meenus just, miks ma kunagi blogimist alustasin 😀 Et ennast välja elada ja kiruda.

Over and out.

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

Youtube küsimus

Küsisin FB-s ka, aga seal ma mulle sobivat vastust ei kuulnud.. proovin siis siin samuti. Küsimus siis Youtube+Facebooki seadete vms kohta.

Eelmises postituses toodud video “Seni kui kirsid”. Kui selle algul üles laadisin, oli video nimi “Seni kui õitsevad kirsid”. Siis selgus, et nimi on muutunud ja muutsin YT seadetes selle uueks “Seni kui kirsid”… näiteks WordPressi linkides ja Youtubes kohapeal on sellega asi korras ja pealkiri õige.

Probleemiks on aga Facebook. Kui FB-sse linkida siis ta annab lingi järgi selle eelvaate ja seal on ikka järjekindlalt vana pealkiri. Isegi kui nüüd postitada. Ma ei eeldagi, et FB ka täiesti esimesel jagamisel selle tagantjärgi ära muudaks, aga nüüd uute postituste puhul ju võiks?! Aga ta ei tee seda…

Mida teha, et seda muuta?

:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

sääsesaaga, once again

Mõni päev tagasi olin õhtul megaunine, sest veits unevõlg oli tekkinud… Niisiis vaatasin õhtul esimesed 2 osa Harry Potterit ära ja läksin kell 10 magama.

Aknad panin kinni, sest olin eelmisest sääsesaagast õppinud. Õhtul tuulutasin tuba ja lisaks oli terve õhtu ventikas õhku puhunud.

Kell 12 ajas Koon mu üles (voodi ees mulle näkku lõõtsutades). Eeldasin, et tal on palav. Tegin akna lahti ja polsterdasin aknaääred võimalikult palju kardinaga ära, et sääsed tuppa ei pääseks.

Kobisin tagasi magama.

Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas Koon viriseb. Selge, ju siis mingi kõhumure. Ajasin riided selga ja kobisin õuele. Koon vaeseke lükkas viimase ukse ise lahti ja lendas jooksuga murule häda tegema. Oligi kõhuprobleem.

Tagasi toas tegin uue katse magamiseks. Pininat ma ei kuulnud ja kui tundsin, et küünarnukk veits sügeleb, siis arvasin, et kujutan seda endale ette. Kuni terve käsi randmest õlani NIIIII tugevalt sügeles, et ka kogu maailma sügamine ei aidanud ja film “127 tundi” tuli meelde… ja küünaarnukk sääsehammustuse all üles paistetas.

Kell oli selleks ajaks pool 2 öösel tiksunud, kui Guugeldasin telefonis “kurjad sääsed”. 😀 Ma isegi ei tea, mida ma leida lootsin… aga igaljuhul  jõudsin kuidagipidi selleni, et mingeid allergiaravimeid müüakse selle sügeluse leevendamiseks ja proovisin siis oma kevadel-puud-õitsevad-ja-mina-aevastan vastast tabletti. Ja voilà! Sügelus andis järgi! Ma ei tea, kas tableti pärast või sellepärast, et pool tundi juba sügelenud olin. Aga  vahet polegi.

Igaljuhul, ma vihkan sääski.  Lollakad!

Akna panin kinni ja puhuri tööle. Magan parem ventika toodetud müras kui nende sääskedega. Phähh. Kella kolme paiku jäin magama ka. Unevõlg ei leevenenud.