Tapjasääsed on tagasi

Ma eelmisel suvel (samuti augusti algusepoole) kurtsin siin ja siin postituses, et mingid tapjasääsed on valla. Siis, täna öösel oli vol 2.

Kuna õues on võrdlemisi soe ja toas veelgi soojem, siis isegi mina eelistan lahtise aknaga magamist. Koonu pärast eriti. Aga mingit kärbsevõrku vms mul akna ees kahjuks ei ole.

Läksin mina siis eile õhtul kell 10 tuttu, et ennast välja puhata. Ja ärkasin pisut peale keskööd selle peale, et mu nägu oli paistes ja sügeles. Arvake ära, kas mul oli sääsehammustus põse peal? Arvake ära, kas selle läbimõõt oli 6cm (ilma liialdamata) ja kõrgus põsest ninani (ilma liialdamata) ja kas see sügeles nii, et terve mu pea sügeles kaasa (ilma liialdamata)? Kui vastasid jah, jah ja jah, oled võitnud võimaluse oma killerputukatele järgi tulla ja need koju tagasi viia. Palju õnne!

Mingil hetkel tuli pinin tagasi… ja seejärel sügeles mu terve käsi õlast sõrmeotsteni ja käevarrel laiutas 4cm läbimõõduga kõrge latakas.

Kurat, nagu rästikult oleks salvata saanud, mitte sääselt.
sääsk

Et edasisi intsidente vältida käisin panin akna kinni ja pugesin teki alla peitu oma jäsemetega. Vahepeal ikka keegi pinises. Ja kõik sügeles.
Kella kahe paiku tundsin, et nüüd hakkab pea ka valutama. Great! Veidi enne kella kolme loobusin võitlemast ja võtsin ibuka. Ja siis jäin lõpuks magama ka.

Kell 6 ärkasin tuumapeavaluga. Ei suutnud liigutada, et voodi kõrvalt ibukatki võtta.
Nüüdseks on peavalu juba nii piisaval määral lahtunud, et ma kaalun võimalust, et äkki isegi ei võta kolmandat ibukat täna. Kreit saksess ju?!

Aga muidu on elu ilus 🙂 ..kuigi ma nüüd kardan öid.

Spordivõistlused linnas

Mulle väga meeldib Tartu. Siin juhtub paar korda aastas, et näiteks põhimõtteliselt terve kesklinn ja pool linna pealegi on kolmapäevast pühapäevani liiklusele peaaegu suletud, sest mingi spordivõistlus toimub. Ja peaaegu keegi ei virise 🙂 Ilma igasuguse sarkasmita meeldib. Päriselt on hullult äge, nii see et toimub kui see, et inimesed on mõistvamad ja tulevad ikkagi toime. Tallinnas tuleb näiteks 13. septembril Maraton. Igal aastal samal ajal (septembri teine pühapäev). Igal aastal pole ükski liikleja sellest kuulnudki ja katkuvad juukseid, et nad autoga läbi ei saa. Ja sõimavad. Ja sõimavad pärast spordiartiklite all edasi. No saage üle. ratturid
Eniveis, mida ma rääkida tahtsin oli see, et saatsin eile Lapstööjõudu bussijaama ja siis vaatasime rattureid, kes mäest üles kihutasid mingi umbkaudu 70km/h, nii et saateautod ja politseitsiklid eest suure kihutamisega ainult pääsesid jalgu jäämast. Karlova on muuseas 30km/h ala, aga kedagi ei huvitanud! Meie, teada tuntud sporditeadlased, vaatlesime siis hetke ja tõdesime: Selge, täna on sprint vms, et nad nii kihutavad. Ju nad ainult ühe 10km ringi teevad, mitte enam. Käisime shoppamas, panin Lapstööjõu bussile ja kõndisin kodu poole. Tee tõi stardist/finišist mööda, kus kõlaritest päevajuht rääkis… et enam armu ei anta, sest ainult 45km on veel sõita jäänud. Mismõttes, leppisime ju kokku, et ainult kümme sõidavad, kui niimodi kihutavad. Heitsin siis pilgu tabloole ja: distantsi pikkus 161km. Kreisid. Täiesti pöörased. Ma väsin isegi bussis istudes 161 km juures ära, kes seda vändata jaksab? Ja veel sellisel kiirusel??? (arvutus näitas, et kokku oli keskmine kiirus ligi 50km/h). Tagasi Karlovas proovisin neid filmida, et seda kiirust filmida, aga siis nad olid juba veidi väsinumad. Sest nad olid tagasihoidlikud 3,5 tundi sõitnud. Aga siis kui me linna poole läksime ja nad meist seitsmekümnega mööda tuhisesid, olid nad “ainult” 2 tundi sõitnud, nii et siis on ju arusaadav… noot… PS. Kõigele lisaks tundus see niiiiiiii ohtlik. Need saateautod ja suured ratturigrupid ja suured kiirused ja. Hirmushirmus. Vaadata oli lahe aga osalemine tundus kohutav :D. PS2. Seejärel kihutasin koju ja vaatasin DelfiTV-st finiši ka otse ära. Great Succsess!

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima :/ Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

Teraapiakoerad

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:
Ellie_kivil_istumas Ellie_kivil_lamamas

unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

the-cuttle-thief

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

biker_mice_from_mars

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
koolibuss
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

Kirumist, rõõmu ja Greykurbust

Esmalt kirumine.
teate neid väikseid nööpkõrvaklappe, mis kõrva sisse käivad vms:
klapid
Kuidas neid muidu kasutatakse? Ses suhtes, et need kukuvad ju KO-GU aeg kõrvast välja. Maailma kõige ebamugavamad.  Alguses kukkusid need umbes iga 50 meetri tagant kõrvadest välja (kokku oli läbida 3,75 km-i)… kui umbes poolel teel need lõpuks õigesse kõrva panin parem-paremasse ja vasak-vasakusse, siis oli tulemus muidugi ääretult roosilisem: need kukkusid kõrvust umbes iga 80 meetri tagant alles! Kreit saksess!

***

Nüüd vahelduseks rõõmu.

KolleegLuis, kes teab, et ma infolammas olin ja lambatassist joon ja et ma niisama veits veider olen, ostis mulle täna lõunal Maximast kingituse:
Behold my new sexy lingerie:
lammastega-alukad
Nii nunnud on 🙂 Awww.

***

Ja nüüd Greykurbust. Aga siinkohal palun, et need, kes muidu Greyd jälgivad aga nüüd viimane osa nägemata on, siitmaalt edasi ei loeks. Ma ise tegin selle vea ja lugesin hommikul pool 6 ära, et mis juhtub. Ja vaatasin siis kohe uue osa otsa ka. Aga see, et ma ette teadsin rikkus natuke kõik ära :/

Jätka lugemist

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.
teksad_buldogi_jalas

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.
kuldse_pusle
Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.
tuduloom

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…
NewYork
Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.
piknik

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:
kuldsekujuke

Kohvimeister

1.  Keeda vett.

2. Võta oma presskruus ligi. Lusikas ka.

3. Otsi välja kohvipakk. Tõsta 2tl puru kruusi põhja.

4. Mine otsi köögist lapp, millega kapile pudenenud puruhunnik ära pühkida.

5. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

6. Ära oota päris vee-keemise lõpuni, sest igav hakkab. Lülita kann välja.

7. Vala vesi kruusi.

8. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud vesi ära pühkida.

9. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

10. Avasta hirmuga, et valasid vett liiga kruusi ääreni. Mõista juba ette, mis järgmiseks saab.

11. Haara kapilt presskruusi sõel.

12. Seda tehes pilla oma lusikas maha.

13. Mine pese lusikas köögis puhtaks. Pane kuivama.

14. Tule tagasi sõela juurde. Hakka seda ettevaatlikult kruusi suruma.

15. Imetle sõela vahelt läbi pressivat ja üle kruusi ääre nirisevat kohvivett.

16. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.

17. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

18. Tagasi jõudes avasta, et unustasid ju uue lusika võtta.

19. Too köögist lusikas.

20. Lisa kohvile suhkrut.

21. Lisa kohvile kondenspiima.

22. Avasta, et pastakas, millega kondenspiima ostnud kolleeg meie nimed sinna pakile kirjutas, annab värvi. Nühi natuke aega oma sõrmedelt musta tinti maha

23. Kui jälle pilgu tõstad, avasta et suhkur+kondenspiim olid ilmselt vee kriitilist piiri veelgi tõstnud ja kohvi voolab mööda kruusi ääri kapile.

24. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida.

25. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

26. Tagasi kruusini jõudes avasta, et asi oli hoopis selles, et kohv nirises ülal-ääres olevast sõela kinnituskohast vms. Viimane 1cm kruusist peab olema tühi. (Ei ole).

27. Lürbi teelusikatäite haaval kuuma kohvi kruusist vähemaks, kuni enam ei leki.

28. Mine otsi köögist lapp, millega kapile nirisenud kohv ära pühkida. Puhasta kruusi põhi ja kapp.

29. Vii lapp tagasi. Loputa ja riputa kuivama.

30. Kohv sai valmis! Enjoy!

gilmore-girls-Coffee

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:
vanadpiletid

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

tšit-tšät

Olen SELLE AASTA (2015) jooksul korjanud Koonult ära 3 (!) puuki.

Linnas.

Lumega.

Ebanormaalne.

koerlumel

***

Läksin hommikul kohvi kõrvale uudiseid lugema. Selgus, et tasuta uudiseid pole olemas, kõik on pluss-kliendile 😦
postimees_pluss

***

Ostsin eile Sadamasilla kontserdi-pilkud ära. Wiiiiii! =)
Mii laikii!

***

Ja last, but not at all least – Koonu karjääriredelil on varsti toredat sammu edasi oodata. Jejejee 🙂

Matemaatikaülesanne EMT näitel

Nagu ikka ette tuleb, sai ükspäev mu netimaht jälle täis. EMT saatis seepeale oma tavapärase sõnumi, et nett on otsas, nett on otsas. Nüüd kannata oma aeglase netiga. Või telli 1.99€ eest 2 giga mahtu juurde. 2GBjutt

Paar päeva kannatasin oma aeglase netiga. Aga kuna see oli tõesti selline, et Guatemaala metsades on ka ilmselt kiirem, siis tellisin juurde… mispeale Otsustusvõimekas EMT vastas, et:
1GBjutt

… et nüüd saab sama raha eest poole vähem kraami. Ühtlasi on vahepeal märkamatult võtmesõna 1GB-ks muudetud (I must have missed that letter).

Siit matemaatikaülesanne:
Mitu protsenti on hinnatõus, kui sama raha eest saab poole vähem?

***
PS. Lisaks nähes kui ruttu arvutis netipulga mahud ja lisamahud ja mis kõik veel otsa saavad, kui vaadata pilte ja kahte minutilist videot, siis on midagi nihu. Jaanuaris saab netipulga leping lõpuks kohustusliku aja täis tiksunud. Mõtlesin küll, et ei viitsi hakata Elioni vms asjadega jändama, juhuks kui äkki kunagi siiski kolida tuleb… aga viimane nädal on näidanud, et pigem vist korra või kaks jännata, kui püsivalt kannatada. Onju?
***

Hakkasin siis uurima, et mis hinnaga nt Elion asju pakub. Kas ma olen rumal, või enam ei olegi neid lihtsaid televiisor+internet pakette? Näen vaid kas kõike eraldi.. või isis kodujuhtimist, aga ei, mul ei ole vaja tööl olles aknaid sulgeda ja kodu kaamerast vaadata, tänan. Ma tahan lihtsalt Kodus ja Võõrsilit vaadata ja internetti kasutada. Too much to be asked?

***

Ja Starmani eelistaksin ma muidu, aga nemad ei taha minu aadressil mulle kaableid pakkuda. Prfff.

ARGH

Eile hommikul tegin ma 3 tundi ühte faili ja ei salvestanud seda. Ja arvuti pani pange.

My bad.

Ühtlasi puudusid mul õigused seda Temporary kaustast välja otsima minna nii et sinna ta läks.

***

Täna hommikul kirjutasin valmis piiiiiiika postituse eile nähtud filmist “Valge jumal”

Ja siis läksin kogemata “back” klahvi vastu.

Ja teate mis? WordPress ei salvesta enam postitusi automaatselt mustanditesse.

Guess what – ma ei viitsi kumbagi asja uuesti teha.

Prfff.

thinkingNo

Tiibetlase omanik Tartus – hoia oma koer kodus

Ma nüüd üritan võimalikult tsenseeritult oma mure ära rääkida, aga et Te teaks, siis ma TAHAKS hoopis kirjutada/karjuda stiilis: Omanik – Hoolitse oma koera eest, raisk! Või leia talle uus pere, kes tuleb toime, sest Sina ilmselgelt ei tule.

***

Ehk siis: kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele kuulub see Tiibeti mastif (?) Tartus. Karlova/Tammelinna vms piirkonnas ilmselt?
Tiibetlane1 Tiibetlane2

Ma saan aru, et tiibetlane on hingelt rändur ja teeb omalt poolt parima, et ringi patseerima minna. Kuna see omanik ei tee omalt poolt ilmselgelt parimat, et koer seda ei teeks, siis võib varem või hiljem juhtuda, et tal ei ole enam koera, kelle eest ta hoolitsema peaks, sest meil on, teate, liikvel sellised pisiasjad nagu: autod! Olete ehk kuulnud? Ja kuigi koerahärra veedab õnneks peamiselt aega kõnniteel, siis umbes poole tunni jooksul nägin tagasihoidlikku seitset korda, kui ta sõiduteele kippus.

Esmalt kohtasin toda mõmmikut 8. jaanuari hommikul. Koer oli üksi muidugi. Teist korda täna, kui ta mind pool tundi jälitas. Varjupaik nii vara hommikul ei reageeri. Kui bussile läksin, siis jäi peatusesse. Kuna süümekad mind vaikselt tapsid (sest ometigi pean mina ju hooltisev olema, MITTE koera omanik), kobisin järgmises peatuses maha ja kõndisin tagasi, aga selleks ajaks oli härra tänaseks juba mujale tuustima läinud.

Minu puhul on selgitatav – kodus on ju jooksukaga emane. Aga sama koer on jälitanud ka mu kolleegi ja tema isast koera. Ja kolleegi jälitama sattus ta, kui jälitas üht naisterahvast.

Koer tundus sõbralik. Pai ma tegema ei kippunud, aga hoidis ligi ja vaatas otsa. Võtaks ta hea meelega hoopis endale, kui võimalust oleks.

Vabandan, kui koerake on täiesti kogemata just (nädal tagasi...) kadunud ja omanik paaniliselt teda taga otsib. Millegipärast kahtlustan, et see ei ole nii ja, et tegu võib olla hoopiski Amadur-iga.

Järgmine kord chillin koos koeraga peatuses, kuni kell lõpuks nii palju saab, et varjupaik vastab. Mis siis, et mul siis tööaeg on. Kui kõik hästi läheb ja eeldusel, et tegu ongi lihtsalt nii vastutustundetu omanikuloruga, nagu ma arvan, siis ehk on omanikul ka tööaeg ja ta ei jõua talle kuidagi varjukasse järgi ja koer saab endale pere, keda natukenegi tema elu ja ohutus kotib.

highfiveintheface