awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

forgetiItHappened

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.
liivakoopa_skeem

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!

dreamingGrass

viu ja viu

Ärkasin kell 3 põiekaga, aga uni oli niiiii magus ja voodi niiiii soe. Keerasin teise külje ja ignosin.

Hiljem, st 25 minutit enne äratust ei andnud enam ignoda ja vedasin end siiski kõige pisemasse ruumikesse.

Seejärel lippasin Koonuga õue. Kus meie jalutuskäik jäi üsna lühikeseks, kuna üks austaja võttis end sappa. Kuigi too mõmmik oli üksi ja täiesti võõras kohas, siis ma ei jäänud lootma sellele, et isane koer võõral territooriumil paarituda ei soovi, eriti veel siis, kui emane ise väga lootusrikas oli. Ja lohistasin emase tagasi tuppa peitu.

Kui mõni aeg hiljem bussile liikusin, siis otsustas Mõmmik ka pisut eemale nuuskima minna.

Otsustasin minna varasemale bussile, sest hilisem buss on tavaliselt megatäis ja ma armastan oma isiklikku ruumi liiga palju, et sinna 6 inimest lisaks mahutada. Pluss veel see, et ma olin niikuinii olude sunnil varasem.

Olin viksilt ja viisakalt 7 minutit varem peatuses tuule käes ootamas.

Seda bussi ei tulnudki.
jess

Ootasin siis 15 minti veel kuni tuli järgmine buss. See, mis muidu hirmus täis on. Arvestades, et täna üks vahele jäi, siis oli see täna ka natuke palju täis. Aga trügisin vapralt peale.
getoutoftheway

***

Aga on the bright side – kolleegilaps, kes nii mind kui EllieTheElephanti ühe korra näinud on, saatis tänaseks päevaks Elluška eemalviibimist asendama oma Muri. Awwwwww!
Muri

2014 ja 6161_

Tulin oma blogilehele ja mida ma näen: Statistika ütleb, et käinud on kokku 61,615 lehepiilujat. Tahtsin, et oleks ilus arv: 61616, millest siis screenshot teha ja saatsin T. blogilehele. Ise refreshisin ja olin valmis.. aga number ei muutunud. Mõtlesin siis, et vb sellepärast, et T. oli ju mu “koduvõrgus”, et äkki blogi saab aru, et see olen mina. Ja palusin hoopis Ch.-d, et mine ja ole number 61616. Refreshisin lehte.

Midagi ei muutunud.

Ja mõne aja pärast oli ees 61617. Vastik aeglaste juhtmetega statistika :(.

Aga see selleks.
***

Ma pole vist ükski aasta kokkuvõtteid eelnevast aastast teinud, kui WordPressi enda pakutav statistika-kokkuvõte aastast välja arvata.  Samas – võib-olla olen ka, aga ma ei mäleta, et oleks :D. Sest mul on väga halb mälu. (Või on mul just hea mälu – ma ei mäleta, et ma kunagi midagi ära unustanud oleks 😛)

Mõtlesin, et proovin seekord. Kiikan kuu haaval eelmise aasta blogipostitusi ja leian iga kuu kohta midagi märkimisväärset.

Mõeldud tehtud. Kiikasin.

Ma ei jõudnud jaanuarist kaugemale. Seal oli üks postitus sellest, kuidas ma blogida ei viitsi ja laisk olen jne. Ja siis ma avastasin, et ega ma tegelikult praegu ka ei viitsi ja olen praegu ka laisk jne.

Ehk siis minu 2014. aasta kokkuvõte: olin sama laisk kui eelnevatel aastatel.

m.o.t.t.

***

Aga teile muhedat ja toredat aastavahetust. Mu/Me oma tõotab tulla vaikne ja unine. Täpselt mulle meeltmööda.

Ps. 1. jaanuaril (ehk siis homme, aga ma ei ole harjunud, et see juba käes on…) on “Helisev muusika” telekast. Jej!
17:00 @ TV3 🙂

***

PS2. See FB postitus “anna edasi 2014” ja valmista oma käsitööasi ja saada enne aastalõppu kommenteerijatele. Ma olen käsitööoskuseta ja olen ikka veel täiega hädas ja enne 2014 lõppu küll keegi oma manti kätte ei saa. Aga te olete mul meeles. Ükspäev saate ikka!

yksindustvajav

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Untitled

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele! pakkuminePM

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
pakkumine2PM

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
Tjorven

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

kotletid

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

Kuidas ma Maximasse Cocat ostma läksin.

Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.

Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.

Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!

Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.
KoeraPildiga_munad
Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.

Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.

Coca ostsin ka.

Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.

Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.

Kõigil päev korda läinud.

detsember…

Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon)  oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:

Koon_Raekojaplatsil

ChristmasRaekojaplatsil

ChristmasKodus
KoonValgelTaustal

Koonukarvakindad

***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.

Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!

***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***

Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)

Aga nüt nägelemiseni!

back in line

vot siis. Olen nädalakese sinisel lehel ja naastes on WordPress end niimoodi muutnud, et ei osanud enam postitustki lisada. Lõpuks ikka leidsin, nagu näha (siinkohal käis ju “nagu” ette koma, eks?).

Haige olles vaatlesin aknast lumesadu, kuulasin jõululaule, vaatasin jõulufilme (HomeAlone 1,2,3, DieHard 1,2,3 jms) ja avastasin enda jaoks heegelkummid. Teate küll, need vidinad, mis on ütlemata populaarsed vanusegrupis 7-12 aastat vms :D… aga kuna ma olen üldiselt käsitöös kohutav kobakäpp, siis neid ma vähemalt oskan teha! Jejejee! Ühel ilusal päeval vb eputan tulemustega ka, aga täna ei jõua.

Haige olles läksin korra poodi ka. Pidin ostma 2 asja, neist 1 oli superliim (olin ühe juba ostnud, aga pakki avades selgus, et selle tagumine külg oli puha puruks ja kui tuubi pigistasin, sain hoobilt endale kummikindad, mida mitu päeva maha kulutasin).
tulin poest tagasi 5 külmikumagnetiga, 5 paki heegelkummidega, kuldse retriiveri võtmehoidjaga, päkapikumütsiga kuldse retriiveri kujuga ja kahe küünlaga… Märkasite, mis puudu on?
Superliim, loomulikult. Nii on mu snow-globe siiani tegemata. Nüüd sain liimi. Ehk nädalavahetusel jõuan asjani?

***

Et ma paranev olen, siis tulin hommikul bussiga. Arvake ära, kas mu läheduses asus proteesilutsutaja või jaa? öäkkk… Terve tee oli imemishääli täis…

***

Aga lumi on. küll imevähe, aga ikkagi lumi. LUMI! 🙂
27 päeva jõuludeni!

mo…Ärrrrr…ning

Päästsin Koonu platsil jooksma. Tema nina teadis seda, mida minu silmad pimeduses ei teadnud: et mingi idiootjopakollajuhmakasjobutropp oli jälle platsile maha kallanud potitäie kartulisalatit või makarone vms sodi.

Karjusin siis õgivale Koonule “EIIIII!” ja sööstsin kindluse mõttes ise sinnapoole, et keelata… ja astusin graatsilise sammuga auku ja libisesin seepeale sama graatsiliselt nagu värava-löönud-jalgpallur murul põlvitades edasi. Isegi Koon tuli söömast ära ja mu uhket sooritust lähemalt uurima.

No pole hullu. Mul on täna ainult päev otsa inimeste keskel olemist, mitte enda kabineti üksinduses. Päeval Postkontor pluss pood. Ja õhtul Kool (lugemiskoer) ning seejärel kaubanduskeskus (toon jope pesust ja käin poes). Keda need pruunilaigulised rohetriibulised põlved ikka häirivad, onju?!

Mõni hetk hiljem jõudsin tööle. Täpsemini välisukse taha. Sest see vidin, kuhu ma sisenemiseks koodi sisestan, oli remonti minema jalutanud. Ma olen loomulikult üks nendest õnnelikest, kellel võtit ei ole.

Kolleeg oli juba tööl. Ülejäänude orienteeruv saabumisaeg on umbes 45 minuti pärast.

Kolleeg tuulutas tuba. Läksin üle tee ja hüüdsin. Kordi kümme. Ju ta oli toast väljas, sest kõik teised vist kuulsid Tartus, aga teda aknale ei ilmunud.

Seejärel tuli eemalt koos omanikuga Kuldne, kelle koduteel ma seisin. Läksin üle tee, et neid mööda lasta, aga omanik viipas, et ma kaugemale läheks. Ju tal siis on see maailma ainus Kuri Kuldne.

Jalutasin tuimalt tänavat mööda eemale ja siis tagasi.

Kolleeg oli vahepeal akna juures käinud ja selle kinni pannud.

Rõõmustasin palavalt, vaatamata härmatise-külmale ilmale ja tahtsin akna sisse visata.

Piirdusin pisemate kividega. Kordi kümme. Tabasin naabrite aknaid, seina, katust, taevast ja kõnniteed. Õiget akent mitte.

Mõne aja pärast ilmus kolleegi naerunägu aknale (halleluuja!). Ta tuli muuseas niisama, mitte mu kivaloopimise peale.

Vahet pole. Sisse sain ikka. Hakkan nüüd põlvi kraamima.

minaVersusElu-kukkumine

EDIT: Peale blogimist avastin jogurti. Ja pritsisin kampsuni täis. Täna on minu hommik!

jõuluisu on

Eile halasin selle üle, et lund oleks vaja. Täna on lisaks üldine jõulu-isu ka. Kuidagi varavõitu, iKnow, aga ikkagi on.

thingsiloveaboutwinter

Tahaks minna koju, vaadata PolaarEkspressi ja Üksinda kodus vol 1, vol 2 (Njuujork ju! *) ja vol 3….
*Netram käis eile NewYorgis… küll ainult mõneks tunniks vahemaandumisel, aga ikkagi olen kade.

Isegi Visa Hind 1,2,3 tahaks näha…

Tahaks, et mul oleks mini-kuused leitud ja ma saaksin samal ajal lumekuuli meisterdada. Ja jõulukaarte!

Ja jõululaule tahaks kuulata. “Last Christmas” ja “Spirit of the season” ja “Talve Võlumaa” ja “It´s beginning to look lot like Christmas” ja “The Polar Express” ja “Silver Bells” jnejnejne.

Tahaks oma blogi tausta jõulutaustaks muuta:
joulutaustateema

(Kavatsen praguse tausta kohe esimesel advendil (30. nov.) ära muuta jõulukaks!)

vot.

***

Täna olevat Koonupilt Õhtulehe lisa vahel. vot.

Sellesama üliarmsa Koonu, kelle peale ma eile karjusin, et ta ei veedaks oma aega selili väljaheites, sest me peame raamatukokku minema!!
Ta ei kuulnud mu hädakisa.Me ei läinud eile raamatukokku.

Täna on ta juba jälle armas. Ja puhas.

***

Mulle meenus praegu, et lubasin kunagi, et lisan kassipilte ka blogisse. Väärt mälu mul, juba meenuski 😀
saabastega_joulukass

Poo (I´d better be Rich now!)

Olete kuulnud, et kui lind õlale laseb või koerajunni sisse astud (kogemata), siis saad rikkaks?

Ma ostsin eile lõunal endale lotopileti. Ei võitnud midagi.

Läksin seejärel koeraga õuele. Ja tagasi tuppa jõudes tundsin palavat armastust koeraomanike vastu, kes oma koera järel ei korista. Lisaks tundsin ma rõvedat haisu, mis tuli mu jalatsitelt ja teksade altäärelt.

Esmane, teine ja kolmas pesu tehtud aga hais jäi. Ootasin palavalt tööpäeva lõppu, et minna koju riideid ja jalatseid vahetama ja siis uut lotopiletit ostma :D.

T. noris mind vahepeal ajaviiteks netis:
T: mõni astub isegi s*** sisse 2X
Mac: Ma astusin ühe… veel… st.  et ma astusin ainult ühe korra, vähemalt hetkeseisuga veel.

***

Tööpäeva lõpus koeraga läbi pargi koju kõndides pidin oma sõnu sööma, sest OTSELOOMULIKULT olen mina ju see mõni, kes astub isegi **** sisse 2 korda.

Ostsin õhtul 2 lotopiletit. Ühe kraabitava ja ühe Bingo. Kraabitavaga ei võitnud midagi. Parem oleks, et see Bingo 200 tuhhi täna minu omaks saab, mul on see juba eos ära paigutatud ja ma saan väga pettunud olema, kui ma seda ei võida!

Elmari päevasoovitus oli lotot mängida. Ostsin siis täna netist ühe Vikingu ka. Lisaks sellele Bingo kahesajale võin vabalt selle tšäkkpotti ka omada. Üldse pole vastu. Mulle sobiks olla vahelduseks rikas nagu Troll.

Kalendermärkmikest, Macist ja, dooh: Koonust :)

Macil on alati olnud mingi teema Päevikute ja Kalender-märkmikutega.  Nende valimine on selline.. eriline .. ja õige leidmine veel erilisem. Õige märkmiku tunnen ma ära.

Märkmik peab olema nunnu ja mugav ja mõnusalt kasutatav. See ei tohi olla LIIGA suur ja raske, aga peab sisaldama ruumi, et lisaks kõigele vajalikule, mahutada ära ka ebavajalik: tsitaadid, kritseldused, joonistused, kleepimised ja muud loomad.

2009 oli mul näiteks Bunny Suicides´i märkmik, 2010 ja 2011 aastal olid mul Navitrolla kalendermärkmikud, 2012 taas Bunny Suicides´i oma, 2013 läksin üle väiksemale formaadile ja leidsin Karupoeg Puhhi märkmiku. Neis kõigis olid juba sees hunnik pilte ja tsitaate ja need kõik olid ägedad :P.

2014 sain töölt selle tavalise pisikese igava kalendermärkmiku ja mõtlesin, et mis seal´s ikka. Kasutan seda.

Kasutan ma jee. See on nii igav, et ma ei ole motiveeritud sinna ilusa käekirjaga kirjutama.. ja nii ei loe ma välja, mida ma sinna üldse kirjutanud olen… Ja nüüdseks ei vaata seda enam ja olen kuhugi kultuurkihi alla ära matnud :D.

Kuna ma umbes kuu tagasi avastasin, et Koonul on NII palju tegevusi nii mitmes kohas, siis leidsin, et kõige mõistlikum oleks tal päris oma märkmikku omada. Mõeldud… mõeldud… Sest selgus, et pärast kooli algust korjati kõik päevikud ja märkmikud müügilt. Käisin mitmes kohas. Tulemus oli üks kolmest:
1) Märkmikke ei olnud üldse.
2) Olid needsamad megaigavad väiksed märkmikud… mis pealegi algasid alles 2015, mitte nüüd…
3) Olid megasuured, aga üsna igavad ja kallid 2015 a märkmikud…
***

Läksin Rahva Raamatusse ja olin juba nii meeleheitel, et mõtlesin, et võtan mingi suvalise… mingi enam-vähem märkmiku. Leidsin ühe pisikese, enam-vähem normaalse… rämekalli… Läksin juba kassasse, aga kuna märkmik oli kilesse pakendatud, uurisin seal, et kas see on 2015. aasta oma või 2014? või sügis 2014 kuni sügis 2015?
Kassiir tegi lahkelt kile lahti… ja selgus, et see polnudki kalendermärkmik. Hoopis aadressiraamat. Ühtegi vihjet selle kohta pakendil ei olnud, nii et vedas, et küsima läksin.

Ma ei ostnud seda.

Et ma juba raamatupoes olin, töllerdasin siis niisama ringi. Mulle meeldivad raamatupoed. (Ja lauamängupoed. Ja lemmikloomapoed. Need tekitavad minus umbes sellise tunde, nagu normaalsetel naistel ilmselt kingapoes on. Minul isiklikult on kingapoes tunne, et ahh, leiaks juba midagi odavat, madalat, mugavat ja enam-vähem pandavat… ja saaks minema 😀) Märkmikest kaugel eemal olid seinakalendrid… ja nendest omakorda eemal oli – VEEL MÄRKMIKKE!

Ja seal Temake oligi! Teadsin seda kohe, kui nägin! Kindluse mõttes vaatasin küll ülejäänud laua ka üle, aga polnud küsimustki. Koonule sobis just SEE! Koerateemaline märkmik... koertele!
Lihtsalt  i d e a a l n e !
notebooki kaas sisekaas ja koerapildid

Esiteks on see nunnu! Teiseks on seal koerapildid ja koeratsitaadid ja koerad ja koerad ja koerad.
lugemiskoera pilt tsitaadid

Ja see on kasutatav! Seal on valida, kas kuu-plaan või nädala-plaan.
Nädala planeerija kuukalender
Ja seal pole kindla aasta kalendrit ette tehtud. Alustasin kuu-plaanidest ja joonistasin sinna septembri-oktoobri-novembri-detsembri kuupäevad… ja täitsin Koonu-graafiku järgi ära ka (pmst on kõik ruudud täis 😀). Ja kui 12 kuu pärast saavad kuu-graafikud täis, siis saan nädala omasid kasutama hakata. Neid jagub ka aastaks! Seega lausa 2 aastat hooleta!

Ja lisaks on veel mingeid muid lehekülgi: Kontaktid (kasvataja, loomaarst, raamatukogu, põhikülastuskohad).. checklist, hunnik tühje märkmelehti jne.
checklist ja koerapilt kontaktide lehekülg

Ühesõnaga. Superb! Ma olen megarahul 🙂

Btw, nägin nüüd, et Rahvaraamatu kodulehel on miljon märkmikku.. poevalikuga ei anna võrreldagi. Õnneks on mul kõige parem märkmik nüüd olemas, kui oleks mingi suvaka võtnud ja nüüd näinud, oleks küll kahetsenud vist…
#FirstWorldProblems

Sügislehed

Fränky lisablogimise-teema “Sügislehed” on nii nõme, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada. Seda enam, et ta reaalselt EI luba talle öelda, kui väljas sügiseseks kisub ja puud paljamaks minema hakkavad, sest ta tahaks suve kuni piparkoogilõhnani pikendada.

Well, ise Sa selle teema välja pakkusid. Võta siis nüüd teatavaks:

Lehtpuud on viimase paari päevaga muutunud punaseks ja kollaseks. Okaspuud on jäänud roheliseks, kui see Sind lohutab!

Eilse päevaga oli majaesine kõnnitee mattunud kollaste vahtralehtede kuhjadesse, milles ma sahistasin, tehes nägu, et mängin Koonuga. Karm reaalsus oli, et teda ei huvitanud seekord lendlevad lehed üldsegi, lihtsalt minul oli lõbus :D.

Vähemalt eileõhtused lehed olid juba.. kortsus-krimpsus, mitte sellised ilusad ja värvilised, mida korjata.

Hakkasin ajalehtedesse piiluma, et näha, kas need ka sügiseselt kirjud on ja sattusin hoopis sellisele artiklile, mis on küll niikuinii teada, aga ikkagi tekkis tahtmine.. ma ei teagi… selline jõuetu viha vms, mis võttis blogimiserõõmu ära nii et aitab praegu. vot.

 

***

Täna hommikul pidin kogemata pea-aegu Koonule kastanilapse sisse söötma. Minu üli-armas mini-kastan (umbes poolesentimeetrise läbimõõduga sell) oli kogemata sinna jopetaskusse sattunud, kuhu mõne maiuse ka pistnud olin. Parandasin eksituse.

vahepalaks

Mis puudutab Fränky sünnipäeva-iPhone saagat, siis ma ootaks pigem ära, kas Fränky ise selle kohta miskit kostab ja seda teeb ta vast siis, kui nädalavahetus (ja viimased potensiaalsed osalejad) möödas on 🙂 Aaaaagaaa… võin ette-hõisates öelda, et ma küll usun sellesse pigem enne jõule ;-)…

Eile testis Fränky mu põgusalt telefoni ja Voiceoveriga toimetulekut ja tuli hästi toime.  Kuigi jooksutas mu telefoni kokku :P.. Aga enne, kui räägin, mis siis sai, räägin parem iOS 8-st. (kellele i-maail täiesti võõras, siis maakeeli on tegemist umbes sama asjaga, nagu windows arvutites :D.. et saad iga aasta tasuta liikuda windows XP-lt Vistale, 7-le, 8le jne…)
Kui ma 2a tagasi telefoni ostsin, tuli suht kohe, mõni päev hiljem iOS6 update. Tegin kohe ära ja kõik oli korras.
Eelmisel aastal enne iOS7 update´i.. hoiatati, et ära tee kohe, oota parandav update ka ära, kuni esimesed kalad korda saavad.

Ootamine pole MITTE KUNAGI minu tugev külg olnud.. vastupidi, kui reaalne füüsiline jõud välja jätta, siis on ootamine minu kõige nõrgem osa :D… nii et muidugi ma tegin iOS7 kohe järgmine päev ära! Oleks samal õhtul teinud, aga olin siis kinos ja kodus polnud wifit jne… Ja ei kahetsenud sugugi. Worked just fine!

Mõtlesin, et mis nad siis hirmutavad ilmaasjata ja laadisin seekordse uuenduse, iOS8 alla kohe samal õhtul.

Well… ei hirmuta niisama. Vahepeal on mu telefon nagu ikka minu telefon… ja vahepeal teeb ta selliseid nalju, nagu mu nuti-nokia tegi.. või tuttavate androidid. Crashib programme.. on aeglane jne… Õnneks juhtub seda vaid vahel… teiste telefonidega on ju see nii kogu aeg :D.. aga NII VÄGA HÄIRIB!!!
Hetkel laeb mul alla 8.0.2 uuendus, mis muudab kas:
a) asja paremaks
b) palju hullemaks.

Kuna ma olen täiesti kindel, et kas selle või järgmise või ülejärgmise parandusuuendusega saab kõik korda, siis ma olen endiselt oma telefoni fänn ja soovitan teistele ka. Fränkyle soovitan, et kui ta mingil hetkel oma halloo kätte saab, ärgu lasku kohe 7-lt 8-le 😀 Õppigu teiste vigadest (ütlen mina, kes ilmselt ei suuda oma vigadestki õppida… aga kuna next year enam mu telefonile ilmselt update´ei tule, sest mul nii vana mudel (4S, tootlusest väljas ja puha) siis ma ei peagi oma veast õppima! Muuseas, ma ei tahagi uuemat telefonimudelit.. mitte seni, kuni vana töötab. Sest ta on niiiiiii hea telefon!)

Kuigi ma ise olin VoiceOverit juba korduvalt iga äpiga testinud (ka iOS8ga juba), et mitte Fränkyle põrsast kotis reklaamida, ja kõik töötas kenasti ja värki, siis tegi eile Fränky-karma mu telefoniga nii, et ma ei saanud enam VoiceOverit välja lülitada. Lülitas välja ja hüppas kohe sisse tagasi. Restardid-värgid ei aidanud. Nooh, iseenesest ma ju oskan telefoni ka rääkivana kasutada, aga fakt, et ta niimoodi jaurab, segas mind ikkagi.

Proovisin, mis mina proovisin, aga ei lasknud ja kõik. Viimases hädas pöördusin Siri (virtuaalne assistent) poole ja ütlesin “Siri, turn off VoiceOver!”

Ja teate, mida Siri seepeale tegi? Ta lülitas VoiceOveri välja! 🙂 I Love You, Siri! Sa polegi ainult huumoriks mõeldud 🙂

why-did-apple-make-you-siri sisi-ios8 whats-ur-cost

PS. 8.0.2 tundub, et ei teinud asja hullemaks.. võib-olla lausa paremaks 🙂

***

Muus osas.. Ma magasin täna öösel niiii halvasti…
1) Koon ajas mind öösel üles, ja et ta seda tavaliselt ei tee, siis kobisin temaga õuele. Vaeseke kükkas seal nii, nagu homset poleks. Samas homseks, st. tänaseks, on jälle kõik korras.
2) Ärkasin öö jooksul VÄHEMALT 5 korda sääsepinina peale üles (eriti valjud motoriseeritud sääsed mul).. ja peksin siis ennast vastu nägu, üritades sääske killida.Ma ei tea, kas õnnestus, aga vähemalt mingeid megapaiseid ja sügelisi ei tekkinud 🙂
3) 2 päeva eksamini… heeeeelp

 

Chernobõli sääsed vms

Ma ükskord varem ka kurtsin, et meil käivad öösiti mingid marutõbised sääsed toas. Täna oli sama lugu…

Mängisime meie eile õhtul-öösel lauamängu… Mina võitsin!
(vahele näide põranda hõivanud koonlastest mängu ajal… kes vahelduva eduga meie mängulauda uppi keeramas käisid: )
Kolm Koonu ja mänguasjad siruli
… kell 2 käisin Koonuga õuel ja viskasin külalised välja. Toas tuulutasin veel kiirelt tuba (loe: lasin sääsed sisse) ja kobisin magama.

Kell 3 ärkasin selle peale, et üks käsi, mis teki alt väljas oli, sügeles lihtsalt üleni. Peale veerandtunnist sügamist kaesin seda tulevalgel ja käevarrel oli kak hiiglaslikku sääsemuhku. (Kusjuures, mul muidu ÜLIharva tekivad sääsemuhud.. tavaliselt olen neile immuunne vms…) Sügasin veel natuke vajutasin tule kinni ja proovisin magama jääda, kui (sääse)pininat kuulsin. Arghh…
Tõmbasin oma käpad teki alla peitu.. ja kindluse mõttes teki üle pea kuklapoole ka… ainult nägu jäi välja, sest, noh.. hingamine on üks tore asi.

Üritasin end lohutada, et vb on tal juba kõht täis ja ta rohkem ei tahagi… Ja juurdlesin, et huvitav, kas sääsk toitub mitu korda elu jooksul? Või sööb korra kõhu täis ja siis annab saba? Sest sel juhul on ju toatäit võimalik surnuks sööta küll.. lõkkeõhtul oleks keerulisem.

Jäin edumeelselt magama, kui ärkasin selle peale, et mu otsaesine sügeles nagu hull. Alguses üritasin end lohutada, et raudselt kujutan seda endale ette vms, aga põlemapandud tuli ja käik peegli ette, jagas infot sääse piknikuplatsist minu ninajuurel.. mille tõttu mu pool nägu sääsemuhu all üles paistetas. Really. Teate seda kohta, kus nina ja kulmud kokku saavad? Katsuge: seal on selline.. eee.. lohk, vms. Öösel mul ei olnud seal lohku.. ja kulm oli paistes, nagu oleks poe taga kakelnud.

Et ma juba püsti olin, siis tegin sääsejahi, aga tabasin seinalt voodi kõrvalt parkimast ainult ühe näraka. Tema polnus söönud. Aga kõige veidram on see, et ta oli..nii väike. Raudselt sääsk, aga üldse mitte, täiskasvanu mõõtu. Kas praegu liigub noori sääski ka? Kas noored sääsed on kuidagi.. ee… mürgisemad vms, kui vanad sääsed? Või on mu sääskedel marutõbi?

Kas ma bioloogia tunnis üldse midagi ei õppinud?

Sügav laisik

Ebatavaline nähtus it is then

Fränky pakkus järgmiseks lisapostituseteemaks “Ebatavaline nähtus” ja nagu tellitult, toimuski üleeile midagi ebatavalist!

Aga, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et VäikeFränky on maailma suurim hilineja. Ta isegi ei tee seda meelega, aga ikka on nii, et kui me lepime nt kokku, et saame 20 minuti pärast poolel teel pargis kokku, kuhu on umbes 1,5 km kui sedagi, siis kui ma olen parki jõudnud ja natuke oodanud ja veel natuke oodanud ja siis lõpuks helistan, et kas hakkad jõudma, siis ta vastab, et : Jah, ma just astusin välja!…või, et .. ot, ma sain nüüd püksid jalga,  ma ei leidnud neid üles… või midagi sellist…
Umbes nagu Vants ja mu pesumasin.. noh, et lepid kokku kohtumise keskpäevaks, lähed kohale poole kaheks ja võta parem soe jook kaasa, sest saad ikka natuke oodata :P.
Fränky külmikul on Vihmahääle poolt Iirimaalt toodud külmkapimagnet kirjaga: Im not late, im on irish time.. vms.. väga sobiv.
Alguses ajas närvi, aga nüüd võtan seda juba nagu paratamatust. Personaalsed kriteeriumid :).

Igaljuhul.. üleeile õhtul ütlesin Fränkyle, et pangu riidesse ja  hakaku trepist alla kobima, me oleme 10 minuti pärast kohal 😀 (noh, terve korrus ju ka tulla!).. ja kui teele asusime, meenus mulle, et põhjus, miks minna (külmikumagnet) ununes koju, keerasime tänavaotsal ringi, käisin sellel järgi ja vurasime siis Fränky suunas.

Ja teate mis? Ta oli:
1) Jõudnud ennast selle ajaga riidesse ajada!
2) Jõudnud trepist alla!
3) Jõudnud üle tee parklasse!

Esimene kord, ma arvan! Esimene (ja viimane?) kord, kui ta ei hilinenud! I´m impressed!

Tõesti ebatavaline!

***

Muuhulgas on täna Vihmahääle sünnipäev. Äratasin ta sel puhul hommikul peale seitset üles.

Vihmahääl: [uniselt peale pikka kutsuvat tooni] Jah?!
Mac: Oi, magasid vä?
V: [jätkuvalt uimaselt] Jah…
M: Nähh, ma mõtlesin just, et saan Su veel enne koolipäeva algust kätte.. enne kui ära unustan…
V: Mul on neljapäeviti vaba…
M: [kurvalt] Aaaa… okei.. no sorry.. [rõõmsamalt] aga tegelikult, ega mul oli asja ka ju!
V: Noo?!
M: Sa oled mulle 16 euri võlgu!
V: ???????
M: Nali-nali… Palju õnne sünnipäevaks! 🙂

*Ma küll endale minusuguseid sõpru ei tahaks…*

***

Koonlane on täna 3 aastat, 3 kuud ja 3 päeva noor!

3_3_3