“Minu Suvi”

*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀

***

Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).

Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.

Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.

Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

unenäotripp

Mac käis täna öösel koos FKga Roomas. Sattus mõlemil olema 4 vaba päeva. Panime hakkama pea kogu raha lennupiletitele (jättes reisirahaks ja ülejäänud kuuks umbes 50€) ja läksime.

FK oli lausa nii savi-vend, et arvas, et ööbimisele võiksime alles õhtul mõtlema hakata. Mina saatsin vaikselt salaja igaks juhuks Silviole SMSi, et äkki ta tahab meid majutada.

Ja siis chillisime niisama tuttavates ja tundmatutes kohtades ringi. Ühes kirikus oli noortekeskus, kuhu läksime lauamänge mängima… ja avastasime, et seal mängivad ühe laua taga Empz, Dzeik ja Liisu… tegime nendega ühe mängu ja läksime siis oma teed :D.. hakka nüüd nendega muret jagama, et ööbimist pole.. eksole…

Ühtlasi on mul unedes mingi moodsa-aja hirm, et telefon läheb netti :D… Täna öösel oli samuti ja siis meenutasin tänases unes, et “aga tookord New Yorgis käies” läks nett ise automaatselt välja. Olgu öeldud, et tänaöises unes ei läinud. Pidin ise lülitama.

Aga seda ma ei teagi, kas me siis saime kusagil ööbida või mitte… Sest äratus hakkas laulma… Mulle varsti ei meeldi enam see laul nii :P.

***

Lisaks, leidsin FBst pildi fraasidega, mida oma välistuttavatega harjutada saate (kuigi ma kriban selle siia tekstina, mitte pildina):

Jõeäärne õunaaiamaa – garden by the river

Esimese esimehe esimene esinemine – the first performance of the first chairman

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel – Working night of the lunar researchers at the edge of the ice

Kummikutes kummitus kummitas kummutis –a ghost with rubberboots haunted in the chest of drawers

Habemeajaja ajas asjaajaja ja teerajaja habet – the barber was cutting the beard of the secretary and the pioneer.

Rong, mis väljus 6:55… ♪♫

❣ Nii, kuna mitte ükski hing ei ole tegelikult kurtnud, et liiga palju koerajuttu on… ja et mul on vähemalt 3 uut.. ja vähemalt 3 vana jälgijat, kes jälgivad suure huviga justnimelt koerajutte… ja kuna ma muust niikuinii rääkida ei oska, siis enam ma ei vabanda, et sry.. järjekordne… vaid nüüd ongi see siin pooleldi koonublogi. vot!
Aga, mitte et midagi sellest muutuks, siis niisama huvist, vastake palun postituse lõpus poll´is olevale küsimusele ka 🙂

 ツ Koonul läheb hästi! Minul läheb hästi! Meil Koonuga läheb hästi! (välja arvatud need üksikud hetked, kus ta ennast kusagil püherdada soovib)… Kui ma oleks Kass, siis kirjeldaks meid see mõneaastatagune vene mammide eurolaul.. seal oli fraas, et “Koer on rõõmus, kass on rõõmus!” 🙂

❦ Eile mõtlesin selle söögi-teema üle, ja meenus et Ch. Roosi keeldus ka krõbinaid söömast, aga kui ta keefirit peale pani, siis muhverdab küll. Küsisin loa (sain loa) ja testisin õhtul ka.
Voila! Kauss oli tühi! Aitäh Ch. ja Roosi!
Niitoreniitoreniitore! (Ma pakun, et nt Dzeik võiks olla sama rõõmus, kui Ja$ supitaldriku tühjaks sööks vms)
Loodan, et see jääb maitsema, sest kui lihtsalt üle-jäänud krõbinad sai kotti tagasi valada, siis keefiriga toitu vist ei vala :P… nii et ainus lahendus on kauss põhjani ära süüa :).

♀ Eile koju kõndides mõtlesin, et veider… olen elanud (muig, lausa viimased 2 nädalat või nii tervelt 😀) arvamises, et EllieTheElephantile ei meeldi kassid. Ja et talle meeldivad linnud.
See, et kassid ei meeldi, väljendub selles, et ta ajab neid taga.
See, et linnud meeldivad, väljendub selles, et ta ajab neid taga.Loogiline. Naiste loogika vms...ja emaste koerte loogika ka.

✄ Aa, mitte-koera-teemal, unustasin eilses Rakvere-postituses rääkida, et ma leidsin endale uue juuksuri. Liisu meisterdas mulle terve nädalavahetuse erinevaid sabasid-patse-tutte jms vidinaid pähe. Sealjuures nii mõnigi kord väga ilusaid! Kuigi teda häiris pisut, et mu “juuksed on nii suured” :D.. ühtlasi mainis ta ka ära, et ma olen paks. Väga aus kuueaastane, ma ütlen! Ja osav pealekauba. Aga see on vist päritav, Dzeik oskab ka igasugu imeasju juustest valmis voolida. Aga üldiselt võiks ma hakata Dzeik´i laste isiklikuks karjäärinõustajaks. Osalt “tänu” sellele, et ma Ja$i tema visiitidel ainult praeleivaga toitsin, õppis ta kiirelt ise süüa tegema ja õpib nüüd kokaks. Tänu sellele, et ma nädalavahetusel pooled oma juuksekarvad Dzeigi diivanile jätsin, saab ilmselt siis pesamunast juuksur.  Saatke teisedki oma lapsed mulle visiidile, avastan kõigi varjatud anded!*
(*mõistliku teenustasu eest… hinnad algavad 3000st eurost. Hinnale lisanduvad käibemaks, sotsiaalmaks, tulumaks, kaugekõnemaks, luksuskaubamaks ja minutihind.)

✰ Ja kui ma juba eilsele postitusele lisama hakkasin, siis lisan koonuteemat ka. Mainisin küll, kuidas EllieTheElephant Dzännu kodus ülbas, hiire pihta pani ja pesa hõivas… aga kui üleeile Dzännu meil külas käis, tegi ta kõik tagasi.. tassis Koonu mänguasjakasti tühjaks laiali ja lebotas pesas :P. Kaks kiusukotti :D… aga tegelikult saavad ilusti-toredasti läbi 🙂
Ja see helesinine hiir, mida ta Dzännult pätsas… nüüd on Koonul samasugune, aga punane:

This slideshow requires JavaScript.

Eile sain Mallu blogist teada, et Eesti otsib jälle supermodelli. Vaatasime siis ka õhtul kaks osa ära.  Ou mai dier gad…

ღ Hommikul Narva mäest üles tatsates mõtlesin korraks, et oh, kui hea, et ma ikka Itaalia Alpides ei ela…
Siis mõtlesin Itaaliale… ja olin natuke ikka kurb ka, et ma seal ei ela…
Ja siis mõtlesin Tartule ja olin jälle rõõmus 🙂
Vot tak. Küsimusi on?

head on ka ikka…

Ahoi!

Tahtsin eilsele lisaks rääkida, et tegelikult ei ole kõik halvasti.. peale selle, et mul on hull masu kallal… ja et MJ nüüd ravi-katsel viibib, on muidu elu lill 🙂

Nagu mainisin, käisime T. ja Koonuga nädalavahetusel Rakveres ja Vinnimaal.Ei tahtnud reede õhtul minna, sest siis juba pime ja libe. Laupäevahommik Tartus oli paljulubav: päike paistis ja maa oli kuiv. Tere, kevad. Natuk emaad Tartust väljas saime aimu, et igal pool mujal vist ei olegi ilm nii imeline:

Ja kui juba Jõgevalt läbi olime, tuli esmalt valge maa.. ja sellele järgnes pisut hiljem lörtsituisk.

Rakveres vaheldus aga päike lörtsisajuga. Sest, noh, vaheldust peab olema. Marutüütu ju, kui sama ilm on juba..ma ei teagi, mingi kümme minutit järjest, või nii…

Igaljuhul. Rakveres olid Liisu ja Ja$i sünnipäevade järelpidustused. Vinnimaal käisime Empzi ja EllieTheElephanti tutvustamas. Ellukas meeldis kõikidele nimetatule ja vastupidi ka 🙂 Põhjakeskuses kohtasime Carot oma empsiga ja nemad kohtusid ka Koonuga 🙂 Ja$iga leppisime kokku, et tulevad Lologa järgmiseks nädalavahetuseks siia, aga eile avastasin, et oioi, mis pangakontol toimub, ja andsin Ja$ile korvi :(.
Rakveres käisime koertenäituselt ka läbi, aga EllieTheElephanti empsi seekord ei näinudki. Äkki novembrialguses siis 🙂 See eest paljupalju nunnusid koeri oli!
Ja nagu eile kurtsin, siis käisime Koonule toitu otsimas,. Edutult. Ei näitusel, ega kolmes poes, polnud seda mida vaja. (Etteruttavalt olgu öeldud, et eile Tartus sain õige asja lähimast poest.. aga sellest hiljem.)

Küll aga saime soolaleivakingiks pesa.. ja Pätsi käsitööleiva. (NIIIII hea leib lihtsalt. Kas keegi targem teab, kas Päts toob leibasid Rakverest mujale (Tartusse) ka?)

Vinnimaal käisime söömas ja Empziga suhtlemas ja Liisu ja Koonuga metsa poole piilumas. Koon oli rahul ja kalpsas mööda võsa 🙂 Aga kruusatee oli mudamülgas, nii et pikka jalutuskäiku seekord teha ei saanudki… oh, well, there´s always next time.

This slideshow requires JavaScript.

Noh, ja siis oli veel nädalavahetusel see telefonijama. Aga sellest pajatasin eile. Eil eigaljuhul viisin MJ esindusse ja eks võetakse ühendust, kui targemad ollakse.

Pühapäeval tagasi jõudes ei olnud aega kodus ollalla, vaid käisime kiir-soolaleiva-visiidil VäikeseFränky-Josephi-Džännu juures. EllieTheElephant ülbitses kohe ja hõivas Dzännu pesa… ja seejärel tema lemmikmänguasja, mänguhiire (pildil vasakpoolne, aga fliisist ja helesinine). Ahjaa, Džännu sai pesa soolaleivakingiks. Mõne aja pärast tuleb nende teine koon, Phyton, ka järgi ja siis saab tema ka miskit. Fränky sai suhkrupaki, millele peale “Sool” kirjutatud… ja Joseph siis Pätsi rukkileiva.

Olenemata pisiasjast, et nemad olid kolinud ja mina külaline, sain ma ka kingituse :).. ee.. elektriline..ee.. voodisoojendaja :D.. Ma ei tea, kuidas seda nimetada.. nagu õhuke madrats, käib lina alla.. ja töötab elektriga… soojendab kolmel erineval tasemel tugevusega vms. Olin Fränkyt külastades sellesse ära armunud ja nüüd on mul ka säänne 🙂
Läks kohe kaubaks, sest kuna olime ühe öö ära olnud, oli toas õhtul soliidsed 17 kraadet sooja. (minu jaoks sobiv temperatuur oleks 37 kandis)… aga nüüd on magada niiheasoe 🙂

Hommikused jalutused on ka muuseas jahedaks kiskunud.. Õuel on miinus-seitsemän kraadi külma. Täna tulin suusapükstega 🙂 Aga ilma suuskadeta. See eest tulin pika maa s**akotiga, sest pargis on küll olemas kõik uhiuued prügikastid, aga need on kõik veel kinni teibitud.. sest ega uut asja ometigi kasutada ei või.. nii ma siis marssisin oma kilekotiga mingi kilomeetri, kus iga 15m tagant oli prügikast, millele ligi ei lastud :/… lõpuks leidsime pargist väljas kuskilt bussipeatusest prükkari. Tänks, juba.

Kui juba jalutustest rääkisin, siis eile läbisin ma päeva jooksul jalgsi 13,5 kilomeetrit! Enne-koonu-aega oli mu päevakilometraaž vist pool kilti :)… ja et ma eile lõpuks koeratoidu leidsin, siis 7,7km sellest kõndisin ma 4 kilo seljas. Olen uhke 🙂 Loomapoes olid muuseas täpselt kõrvuti kaks täpselt sama toidu-kotti (sama suured).. ühel silt 23.72€ ja teisel 24.48€ :P… mainimise peale vahetas müüja ära 24se hinnasildi siiski :).

EllieTheElephant on üsna kehva isuga… sööb viisakalt aeglaselt ja ülepäeviti jätab kausi põhja toitu järgi. Eile käis VäikeFränky ja Dzännu meil ja siis oli näha kuidas söövad labradori retriiver ja kuldne retriiver. Labradori (kes muuseas labradori kohta sööb niigi teistest tõukaaslastest  viisakamalt) kauss oli ammu tühi, kui EllieTheElephantil kusagilt põhigi veel ei paistnud. Nii et konkurents ei mõjunud ka eriti sööma-tiivustavalt.

Söögist rohkem meeldib talle hoopis sügamine. Täielik sõltlane on 😛 (mis siis, et kogu aeg ei saa, aga küsida võib ju ikka)

Aitab küll.. lähme käime nüüd päevakeskuse-poolel sügamisvajadust rahuldamas. Seniks teile ajaviiteks pilt Mari-Laisiku-faktidega:

Mac – kehva tehnikakarma musternäidis (killed my iPhone)

Paramparaaa, polegi koerajutt.. on hoopis tehnikajutt!

Maci pikaaegseimad lugejad või päris-sõbrad-tuttavad teavad ilmselt tema kunagist läpaka lugu. Kus ma olin kannatamatu ja kui läpat ostma läksin, siis ei tahtnud osta seda vb natuke odavamalt, sest seal peaks järelmaksu otsuse jms järgi pikemalt ootama. Tahtsin kohe nüüd ja praegu kätte saada (üks nendest kevadetest, kus lõputööd kribasin) ja valisin koha, kus mul juba on leping ja viisin läpakapoisi koju. Õhtu otsa häkkisin rõõmsalt, ööseks vajutasin kaane kokku.. ja hommikul oli ekraan sinine ja kõik. Pakkisin kokku ja läksin esindusse, kus teenindajapoiss seda uuris ja siis oli meil vestlus stiilis:
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema!”
Mina: “Aga läks, panin õhtul kokku ja hommikul pilti ette ei võtnud..”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema, sai põrutada või midagi”
Mina: “No aga läks, oli öö otsa laua peal ja läks!”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe.”
Mina: “Aga läks ju…”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe!”
Kui olime esimesed viis minutit nii vaielnud, siis ta lahkelt helistas siiski tehnikule, kes ütles hetkega, et ilmselt on kõvaketas läbi.
Seejärel selgitas ta mulle, et tehnikut täna ei ole, tuleb homme. Toogu ma siis arvuti tagasi.

Olin natuke nõutu, et kui ma ta juba kasti pakkisin ja täna kaasa vedasin, ja kuna ma niikuinii ilmselgelt teda siis täna viimast õhtut ajaviiteks ei kasuta (sinise ekraani põrnitsemine ei ole eriti mu lemmikhobi), et äkki ma võiks selle siiski täna kohe siia jätta?

Etskae, võisingi.

Tulemuseks oli siis 3 nädalat ilma arvutita, millel, nagu selgus, oli praakpartiist pärit kõvaketas ja vahetati ära ja sain tagasi. Näe, ikka tasus ju kohe osta, mitte seda järelmaksu-ostust oodata mujal, onju! Sest ma sain siiski KOHE arvuti kätte… mis siis, et vaid korraks. Pisiasi. 😀

***

Vahepeal muretsesin endale esimese nutitelefoni. Nokia C6. Ei kulunud väga kaua, kui sain aru, et ei ole temake väga nutikas. Mõtleb ja mõtleb. Isegi mina mõtlen juba välja, tema ikka mõtleb. Okei, helistamise-sõnumeerimise-äratuse funtsiooni kasutades oli päris ok, aga kui juba nutikas, siis võiks nagu midagi enamat ka tahta. Tol hetkel oli see minu jaoks täiesti uus maa, aga kiirelt sain aru, et Symbian… ei olnud eriti hea valik. Asjad, mis tol hetkel Androidile olemas olid, ei sobinud Symbianile sugugi. Ja lisaks see pidev kokkujooksmine. Ärr.

iPhone´i olen ammmmmmmmmmu-ammu tahtnud (umbes nagu koeragi 🙂), aga et see vidin niiiii paganama kallis on, siis ei tulnud  soovist midagi enamat. Aga kui eelmise aasta septembris oli tänu väikesele lisatööle majanduslikult  tsipa parem seis, siis kaalusin, kas oma lisaraha tühja-tähja peale kulutada, või teha seda, mida kõik (peale Kikuriinu) ütlesid, et ära tee: saada endale iPhone 🙂
Ega mu lisaraha nüüd eriti suur ei olnud.. pmst sain 1/3 sissemaksuks maksta ja siis ülejäänu 1,5 aastaks järelmaksuks jätta… nii oli järelmaksu summa ikkagi 2x väiksem, kui i-paketiga oleks. Ja et läpaka maksmine otsa sai, siis vajas ju lünk täitmist :D… Ostsin iPhone 4S-i 16.septembril 2012… umbes 2 nädalat enne seda, kui välja tuli uus iPhone 5 😀 Aga ma ei kannatanud ju oodata (taaskord). Ja olles 5 näinud ja käes hoidnud, siis väidan, et mulle meeldib 4S rohkem, sest ta on pisem.

Kuna telefon oli valge, siis sai ta nimeks MJ… Michael Jacksoni nahavärvi järgi.. .djaa, oleks võinud aimata, et surnud mehe järgi nimetamine võib halba õnne tuua :P.
MJ on-oli supertubli. Ei mingit aeglust, kinnijooksmist ja muud uinamuinat. Olin/olen täiega armunud. Okei, peale uue iOS op-süsteemi tulekut olid mingid väiksed bug-id, aga need parandati.

Vana (Nokia) telefoni andsin Empzile, kes pole nii nõudlik klient kui mina ja ei vaja äppe ja värke. Eelmisel nädalal pakuti aga Empzile uut telefoni ja siis lubasin nädalavahetusel Nokia tagasi haarata, et VäikeFränky mehale kasutamiseks anda. Laupäeval saingi Nokia kätte.

Eile (pühapäeval) helistasin Väike-Fränkyle. Lõpetaisn kõne, panin MJ taskusse, nagu ikka… siis käisin köögipõrandal Koonu sügamas ja köögis söömas… ja mängisin pärast Liisukaga dominot, kui Ja$ rääkis iPhone äppist telekapuldina kasutamiseks vms, võtsin telefoni välja, et proovida, kas see on mingit uuemate teema (mis siis, et mul telekat ei ole 😀).. ja MJ ekraan oli pime. Panin laadima, tegi laadimise häält, aga pilti ette ei võtnud. Helistasin endale T. telefonilt.. helises, aga pilti ei näidanud. Tahtsin restarti proovida… aga, teate, kui pilti ees ei ole, on keeruline puutetundlikul pin-i sisestada… nii et siis oli tuuga.

Garantii oli aasta… ehk siis lõppes kuu tagasi. Järelmaks seevastu lippab märtsini. Jepikajee. Olin õnn kuubis.

Vähemalt oli mul, juhuste kokkulangevusel, asendustelefon kohe võtta.. see Nokia siis. Mis siis, et olin selle juba järgmisele lubanud… Aga kui Nokiasse käib tava-suurusega SIM-kaart, siis iPhonel on micro-sim.. mis sellest tavaSIMist omakorda välja suruti. Fain. Läksime siis Rakveres esindusse. T. ja Koon jäid autosse. Sain automaadost numbri 35… ees oli 28. Mõtleisn, et vaatan korra, kui ruttu läheb… aga 29,30,31 olid juba lahkunud vms nii et need läksid tühjalt mööda. Ohoh, lootustandev 🙂

Lootustandev my ass. Oleks pidanud õppima teistelt lahkujatelt ja ka minema. Ma ootasin järgmist kolme numbrit tund aega, sest neil oli kõigil mingi hull kammaajjaa… A la, tere tulin läpakat ostma. Kohe välja.. kliendihinnaga! Okei (võiks ju eeldada, et läheb ruttu), aga vot.. selgus, et polegi ju klient.. hoopis isa on, kes kuskil keskuse peal ringi kondas. Ei oleks ju mõistlik teda kohe kaasa võtta olnud, vaid siis helistada ja oodata. Jess. jne.

Ega ma kohapeal ei teadnud, et tund aega kulunud on, sest mu käekella patakas sai mõni päev tagasi tühjaks (tehnikakarma youknow) ja telefonilt kella vaadata ei saanud ja kohapeal ka kuskil näha ei olnud… ühe müügil-oleva arvuti oma pakkus, et äkki on 20.36, aga kuna me startisime kell 15, siis ma natuke julgesin kahelda…
Igaljuhul oli teenindaja õnneks tore. Leidis, et odavam ja lihtsam on mitte uus SIM võtta vaid andis mulle ainult selle raami, samasuguse, nagu see, millest ta kunagi ammu välja murti. Hops ja valmis. Soovitas ekspertiisi telefoni saata Tartust, sest muidu pean Rakverest MJ ära tooma pärast. Nii et täna käin siin. Loodan toredat teenindajat mitte järjekordset vaidlust teemal: “Ei, ise ikka ei lähe“…. been there, done that.

Õnneks sain iCloudist täna tähtsamad telefoninumbrid ka kätte. Isegi ei hakka mõtlema, mis pilte ma nädalavahetusel telefoniga tegin, muidu hakkab kurp.

Kui MJ ekspertiisi läheb ja tuleb tagasi teatega, et parandus maksab 3,4 miljardit naelsterlingit vms, siis on mul ikkagi hea meel, et mul oli aasta otsa telefon, mis töötas ja siis ära kooles, mitte igavene telefon, mis kunagi küll otsi ei anna, aga stabiilselt jurab ja ei tööta.

Muuseas, Nokia on mind juba närvi ajanud. Ta lihtsalt ühendab interneti järgi. Lülitan välja ja hetke pärast alustab uut.. ärrrr!

***

Eile astusin koeras**a sisse. Aitäh omanik, kes Sa ei viitsi elumaja eest väikselt murulapilt koristada. Had a marvellous time, kui saapaga vetsus pooltunni veetsin ja hambaorkidega mööda tallamustrit aelesin ja robertiga võitlesin. Thanks! Love You!

**

Otsisime Koonule nv-l tema kindlat toitu. Käisime läbi koertenäituse ja kõik Rakvere loomapoed. Mitte üheski ei olnud seda, mida vaja. Lähen siis täna siinsetesse jahile.

*

Õnneks oli muidu üldiselt väga tore nädalavahetus.. või noh, inimesed olid toredad. Ja Koonud ka.

***

Hommikul kell 5 äratas T. mind uudistega valimistulemustest. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see oli ainult õudusunenägu. Teate mind küll, igasugu koledusi näen unes 🙂

Miks MacRipper on MacRipper?

Kui ma olen blogiaadressi vms sheerinud, siis mõnikord on näha inimeste üllatunud reaktsiooni: sihuke nimi?
Nagu Jack the ripper vms… Et äkki ma tükeldan öösiti inimesi. Tükeldangi tegelt, unedes, alatasa. Täna kukutasin lihtsalt surnuks (vt. allpool). Aga päris-elus ma ei ole absoluutselt jõhkard. Absoluutselt!
Või, et nimi kõlab nagu tripper. Djaa, mu arsti-kaust on küll üsna kirju, aga tripperit sealt ei leia. Vast ei saa leidma ka :D.
Igaljuhul leitakse, et macripper nimena on väga ebatütarlapselik! Kuna ma olen süüdi selles, et olen võrdlemisi emasest soost, siis sobiks hoopis mingi: huulepulk.wordpress.com… või heleroosaliblikas vms. Well. Räägin siis Maci loo tausta ära, et kuidas nimi külge jäi ja armsaks sai.

Kunagi ammustel hallidel aegadel, kui ma olin alles 13 vms ja arvutit alles raamatukogus näinud olin veetsin ma Vinnimaal suve. Ja tol suvel veetis lähikonnas vaheaega ka Dzeiki sõbra noor sugulane. Nimetame teda siis Kalapoisiks (raadiost laulis Iff ka just kaladest 😀). Igaljuhul, kui mitte tähele panna pisiasja, et ta oli minust mingi aasta või kaks noorem, siis ta oli niiiiiiiiiiiiii Armas 😀 Oh, that smile! Tema naeratas ja tüdrukud ohkasid… aaah 🙂
Õnneks, kuigi teadlik oma modellinaeratusest, ei olnud ta sugugi ülbe ja hängis meiega hea meelega. Niisama jutustamised ja lapsepõlvemängud jms. Kui me võrkpalliplatsil käisime, olid meeskonnad tüdrukud (Võitlevad Talisibulad) VS poisid (Uinuvad kaunitarid… sest ta oli nii kaunis ju 😀). Seal ta kasutas küll oma armsust teadlikult ära. Kui nende kord servida oli ja ta valesti lõi, siis hüüdis, et: See oli proov… ja naeratas laialt. Võitlevad talisibulad ei olnud tol hetkel muidugi üldse võitlevad vaid pigem sibulad, ja ütlesid lahkelt, et: muidugi muidugi. Ja ulatasid palli uueks katseks tagasi :D.
Igaljuhul ei chillinud ta seal tervet suve. Mingi kuu äkki, vast. Jätsime südantlõhestavalt hüvasti ja lubasime kirjutada. Tal oli meiliaadress olemas, aga ei mäletanud seda täpselt. Mul veel ei olnud. Lubasin teha. Aga kuidas teada anda, et millise ma siis teen? Paberile mingi variant kirjutada? Äkki kaob lipik ära… äkki on see adre juba võetud…vms.
Kalapoiss hängis tihti kollases (jalka?) T-särgis, mille seljal oli kiri MacRipper 12. Särki ikka ära ei kaota. Niisiis sai lubatud, et teen endale adreks macripper[ät]hot.ee (hullult kaval olen ja väldin spämmiroboteid praegu 😛). Tegin ka 🙂 Ja siis jäi juba külge. Teine külgejäänud nimi (nt gmaili aadressist) sisaldab ka pärisnime, nii et seda ma ei taha tavaliselt nii laialt igal pool kasutada.

Kalapoisiga vahetasime veel mõnda aega nii e-maile kui ka paberkirjasid. Aga see jäi soiku. Viimased 15 aastat pole temast kuulnud. Loodan, et tal läheb endiselt toredasti ja ta naeratus on endiselt nunnu ja et ta pätiks kätte läinud pole 🙂

***

Täna ma ei ärganud pool kolm öösel. Ärkasin pool neli. Success! (omg, avastasin just, et olen eluaeg seda sõna valesti kirjutanud. Arvasin, et õige on Sucsess)

Tegelt mitte lihtsalt ärkasin, vaid ehmatasin üles.. sest nägin unes, kuidas mina ja üks teine piiga ronisime niiiiiiiiiiiiiiiiiii kõrgete redelite otsa (pmst mobiilimasti laadne) ja kui tipus olime, siis kukkus tema alla. Ouch.

Hommikul kella viiene dialoog:
Mac: Täna on Liisu sünnipäev.
T.: Okei. Täna on täpselt õige päev või?
Mac: Jah.
Vastasin küll jah, aga ise mõtlesin, et mida küsimus? Kui ma ütlen, et täna on sünnipäev, siis ei ole ju ülehomme õige päev :D… või et aa, ei, 21. juuli oli, aga võid täna ka soovida… või, et tegelt on jaanuaris, aga nad peavad täna vms :D… Panen selle küsimuse igaljuhul varase hommiku süüks vms.

Kaitstud: Saame kokku Tomi juures

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Ega puberteet pole ainult karvad :D

Mac on vässväss… kell on 20.38 ja ta mõtleb, et kas minna kohe magada või vaadata üks 20 mintsane Päästja koolikella osa ja siis minna?! Tough choice. Kuna lõpetasin just megaarmsa, aga megakurva filmi vaatamise, siis ilmselt tahan enne magamaminekut veel natuke naeratada ka.

Võiks siis veel kurta, et miks ma väss olen, siin on minu tänane päevaplaan:

6.00 – Äratus
6.55 – toast välja
8.00 – infotund Mustamäel
9.10 – tööl uute infotunni materjalide järel
10.00 – loeng
13.00 – tõmbasin loengust tund enne lõppu leebet
14.00 – Infotund Nõmmel
15.00 – tööl
17.00 – Maryga raamatukogus
19.00 – kodus

Küll ma ikke olen tubli (kes see ikka liputab, kui mitte liputaja ise, eksole)

AGA, nüüd tähtsündmuse juurde…
ok, esmalt veel mainin ära, et käisin eelmisel nädalal Nelijärvel 2päevasel koolitusel, sheff oli 😀 Meil on nüüd Caroga, mida irwitada jälle 😀 perwwwww

Ja nv veetsin Vinnimaal Liiselotte sünnipäevapidustustel 😀

Pühapäeval käisime Tamiga Põhjakeskuses chillimas featuring Liisukat hoidmas… ja sealt tulin ma ära sellega-
Ladies and Gentleman, isnt this cutipie worth of starving all month or what? I’d like You to meet MY new Nikon D40. Minu esimenenenene digipeegelkaamera:

AAAAAAHHHH… miii souuu häppi, miii souuu häppi… juu souu dzeless 😛

Katsetasin kohe pisut järgi ka, niipalju kui alguses oskasin peale hakata 😀 Fotoblogis on miskit üleval ka 😉

Täna tsekkasin korra kotte, sest tibuke peab seni kodus olema, kuni koti saan… AGA, need maksid 700-1300 raha. Appiappi. Kes reidikaid tahab, tulgu siia akna-alla, sest tundub, et see toast välja ei liigu 😀
Kuigi võiks.. ainuüksi täna raamatukogust koduteel nägin nelja sheffi hetke, mille pihta oleks kohe klõpsutada tahtnud:
1) Päike oli loojumas ja parasjagu pilve taga.. nii et pilv ise oli hele oranž ja ääred joonistusid põletavalt tumedalt välja.. ylikhuul oli 🙂
2) Sellesama taeva taustal lendas parv pisilinde loojangu poole.. siluetid olid numparid.
3) Endiselt sama õhtupäiksetaeva taustal sõitis keegi Kanali ääres paraplaaniga… not an ordinary view.
4) karjääri kohal oli roosa taevas ja sheff suur kuu.. mis mu peatusest tuppajõudmise ajaks oli jõudnud pilvedesse mattuda.. phähh.

Haa, kui juba teemal : “Nänänänää, mul on…” kiitlemiseks läks, siis mul on ka mobiilil uus taustapilt. Raagus puu, sinine taust, valge alläär ja sajab (liigub ka) valget laia lund… jeeej!

Nüüd on kell juba niipalju, et peaksin juba magama, esialgsete plaanide järgi… nüüd rutturuttu päästjakoolikellale.

Ahjaa, see kurbkurb film, mida enne vaatasin (eile pool, täna pool, tegelikult)-
Elu nagu maja / Life as a house. Kokkuvõte Imdb´st või vaata filmi.

Aitab… paipaih!

P.S. Kiku, welcome back to Orkut 😛

P.P.S. Ühineda Postcrossinguga või mitte, selles on küsimus?!

bad girl

Mac tõmbas täna ühest loengust uttu… (ja jooksis seda tehes garderoobis õppejõuga kokku :D)…

Avastasin lihtsalt, et mul järgmiseks teisipäevaks referaat teha… tundub ju kaugel seitsme mäe ja mere taga veel, eksole, aga…

Täna oleksin idee poolest pidanud 5ni koolis olema.. siis koju 6ks ja 7st minema. Homme hommikul kooli kontrolltööd tegema (note for myself- prindi spikrid välja :D), loengus jne, pärastlõunal tööle ja peale tööd koju, koeraga välja, asjad kokku ja Tami juurde minema. Neljapäeva hommikul Nelijärvele koolitusele (irw, mängime seal rollimänge ja minu osatäitja- hmm, ega ma ei reeda, mis see on, aga ytleme nii, et mul pole õrna aimugi, mis see sõna üldse tähendab :D), a see selleks. Reede õhtul, otsin üles rongijaama ja sõidan edasi Rakverre ja sealt Vinnimaale, Liisuka esimesele sünnipäevale ft Jossuka 11 sünna kordustrükile. Enivei, esmaspäeva hommikul sealt linna, siis sõitma, siis loengutesse ja peale 6t koju… teisipäev ongi käes, ja kui ma nüüd oma referaati valma ei saa, siis on trouble in paradise.

P.S. Aga ma olen tubli ja teen seda ikka hoolega. Ja leidsin just sellise osa-

“Toitja kaotanud perekonnaliikmetele makstakse rahvapensioni järgmises suuruses:

·         kolme või enama perekonnaliikme korral kokku 100% rahvapensioni määrast (1913,14 krooni),

·         kahe perekonnaliikme korral kokku 80% rahvapensioni määrast (1530,51 krooni);

·         ühe perekonnaliikme korral 50% rahvapensioni määrast (956,57 krooni).”

Et siis üksi olles, kui toitja kaotad, pead hakkama saama 950 rahaga? Valus. Muudest pensionidest ma ei räägigi.

Oyoyspooh

Nohu on peaaegu oma kodo ära läinud, et köhapoistele ruumi teha. Mis tekitas küsimuse, et kas puugivaktsiini tohib teha ajal, kui sul on nohu/köha?

Reede. Veedan tänase õhtu “27 dressesi” ja “viimaste soovide nimekirjaga”… vastupidises järjekorras ilmselt. Tam-Annu ärge solvuge, kui ma teid 5 mincaga välja löön, sest mu filmindus on  niigi aeganõudev, ja I need my beauty-sleep too, youknow… 😀 (haahaa, hea nali :D)

Mac läheb järgmine nv Vinnimaaaaaale 🙂 Liisukas on juba maaaaaailmasuur ja kui nii edasi läheb, siis näen ma teda 1. ajal kui ta veel isegi ei rooma ja 2. korral kui ta juba käib 😀 Seega mina lähen. Ja kui onu tam… blokkima hakkab…  et wont be pretty. Dzeik, kas te mind siis ka tahate, kui ma tagaotsitav olen?

Mul oli mingi ilgelt hea mõte bussis täna. Mõtlesin kohe, et pean nüüd blogima, sest mina ja head mõtted… noh, meie rajad ei kattu eriti. Kahjuks keeras mu hea mõtte tee mööda Pärnu mntd alla, samal ajal kui ma otse üle tulin ja nii ma tast ilma jäingi. Ja ei mäleta enam, mis see oligi. Näu 😦

Üritasin Blacky odukalt leida kontserti, kuhu ennast lohistada saaks.  Aga kõik on kuskil kaugel kaugel Tallinnast. 16.mai ja Pärnus Lea soolokas pani kyll hetkeks kaaluma, aga seekord võitsid Vinnimaa ja Liisukas. Lea oskab juba ammu toe najal ja ilma toeta seista, seda ma olen näinud. Liisuka oma veel ei ole.
Egas midagi, peab Õlleka jälle suveplaanidesse kirjutama.. aga kas Blacky keikka, või selle Jaak Joala laulude kontserdi, kus Lea laulab, ei ole veel otsustanud.. oleneb päevast.

Aga ok, inavv.. täitewrap (mis tegelikult oli täisterawrap :() on otsas ja tööpäev alanud. Ciao!

My Happypill Has Snowflake On It!

Lumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumilumi!

Huvitav, kas põhjus, miks ta lõpuks maha otsustas tulla oli selles, et ma täpsustasin oma soovi? Et lauluka mägi umbe! Ja thadaa 😀 tänada pole vaja. Peksa anda samuti mitte. Kooli ma igaljuhul enam ei lähe, sest Mary on nii kuri, et hakkab mulle raudselt ihunuhtlust jagama 😦 TEIE, lumevihkajad, saite rõvedad oktoobri-novembri-detsembri-jaanuari-veebruari ja kolmveerand märtsi. Ja kui minul on 4 häppydayd aastas on niipaljud kurjad. Pande endale pikemad papud, paksemad püksid, sokid, sallid, mütsid ja kindad ja selleasemel, et kiilakskraabitud teel libiseda astuge rajalt kõrvale, sumbake keset lund ja tehke üks ilus lumeingel 🙂 Ja kui teie ingel näeb välja nagu kringel, siis ei oleda piisavalt rõõmuga tehtud!

Ahjaa- Martinile, Walterile ja Rockrosinale õnne uute kodumasinate sünni puhul 🙂 Mii häppi for juu!

Äh, aitab küll… Ma olen ikka endiselt lume pärast häppi, kasutan nüüd oma energiat tyytamiseks. C you around, handsomes!

P.S. Aga mul on niinunnu värviline töökaaslane 🙂

P.P.S. Mary, loe kümneni , seisa pea peal, juu klaas vett ja korda minu järel- Rolf Juuniori uus plaat on nii hea... Phähh, ei, vale lause. Mahasadanud pehme valge lumi on nii hea 😉
*ära näkku löö*

P.P.S.S. Ahjaaa, liiiiiiiiiiiiisukas… Sa oled nüüd nagu mu töökoht- kahe kikuga 😀 khuul 😀

ciao bella

Nädalavahetusel olin Vinnimaal pisikest jälgimas… nii-iii-ii-i armas jublakas ikka. Naeratab armsamast armsalt, röögib. njh, mitte nii armsalt. Ringi vaatab armsalt. Ja magab üliarmsalt 😀

Ja siis õpin oma Lastekaitseeksamiks ja loen, et “Muistes Ateenas tunnistati lapse sündi sotsiaalselt alles 5 päeva pärast bioloogilist sündi. Enne seda võis lapse n.ö. hävitada, kõrvaldada (Supples, Wells 2003).”
Haiiiige. Ja ma pidasin aborti halvaks võimaluseks, aga näe- saab ka hullemini.
ei mõista, no mitte ei mõista. phähh…

Aga see selleks. Liisu oli ikkagi hypernummi. Ja ootan nüüd piltiderohket blogi 🙂

Aga muidu oli ikkagi vaffa. Üldse ei olnud tahtmist tagasi  Tallinnasse tulla. Tallinn on vastik ja paha. Isegi ilm on siin paham, kui ükskõik, kus mujal. Tallinnas on töö, kool jms. Vinnimaal on mõnus. Scrabeldada ntx.

Aga nagu keegi kunagi ütles (kirjutas) 😛 “I´ll be back! :)”

aga nüüd tüütan edasi, c ya…

Have no fear- Mac is here :)

P******sein on vahepeal väga klatšivaeseks jäänud, niisiis kriban siia igaks juhuks natuke uuemat prahti 🙂

First… Macil on uus vöö 🙂

Eiei, see ei ole vöö, igaljuhul mitte lihtsalt vöö : see on Guns´n´Rosesi vöö!
Maksis roppu raha (aga Kiku vööle jääb paari kuupalgaga alla 😛 ) ja auke oli umbes Jõuluvanale (muide, miks on jõuluvanal niiii suur õllekas? Kas keegi on Bocki Walteri ja Lapin Kultaga tiba liialdanud?) sobivalt, ehk siis minu jaoks paarikümne sentimeetri jagu liiga vähe. Aga pastaka abil ja viha jõul sain endale sobiva augu ka. Siinkohal märkus Reval Innile- muidu on teil kõik tore ja elu on lill, aga tubadesse oleks vaja naasklit ja lusikat 😀 ja hommikusöök võiks lõppeda.. ee siis kui checkout ntx.
Aga muidu oli kõik väga tore 🙂

Mac käis “Georg”- i vaatamas. Ja on hästivägarahul! Näitlejad (eesotsas Matverega loomulikult) olid väga viis. Ja film ise ka. Danke, Tam.

Hetkel tegeleb Mac pisikese pausiga, aga on täna hästitubli olnud (kes ikka kiidab, kui mitte ise, onju?!)… ainult vahetevahel jälgin pisikest akent arvutiekraanil. Nimelt on käsil operatsioon “Kes/Kas on minu voodikeses maganud?!”. Ehk siis pääsen netist enda arvutisse ja sealt näen weebikat, mis on mu voodile suunatud. Tahaks näha, kas kutsu ongi tõepoolest päev otsa esikunurgas, või kasutab vahepeal võimalust ja lebotab minu pehmes koikus ka?! Siiani ei ole igaljuhul mingit actionit toimunud, ei teagi, kas Allukas on tõesti viisakas?! Või on tal varjatud IT andeid, et ennast cami eest ära häkata 😀

Nüüd kavatseb Mac hoopis oma töölauda koristama hakata, sest juurdleb juba ligi kuu selle üle, et miks mu laud Keskerakonna noortekogu brožüüre täis on 😀 Oo, siiski siiski, neile lisaks on ka seksivalgusfoor 😉 Siimaani ei saa ma aru, et kust otsast on “Seksuaalvahekorrast hoidumine”, “kallistamine musitamine” ja “masseerimine” seks? Igaljuhul nüüd tean, et on. Ja mitte ainult, see on lausa “Päris turvaline seks”. khuul. Sel juhul on mul ilmselt praegu seksiisu, sest õlad on valusad 😀

okok, ei muutu rõvedaks.
Irww, väike tähelepanek- kas ma ei suutnud mitte ruttu viia teema keskerakonnalt seksini? Ja huvitav, kes isu tekitas? 😀

Enivei…  nüüd ma asun siiski isutekitajaid koristama. Nägenš!

P.S. Miks mu energiajook pahasti lõhnab?

P.P.S. Miks ei ole paljudes kohtades enam kevadrulle?

P.P.S.S. Miks Džeik ei pannud pisitibile Paljupaljuõnne taas ;)) nimeks Dominic?

P.P.P.S.S. Miks ma siis Märjale maale ei saa, kui ma paha laps olen?

P.P.P.S.S.S.

miks ta üldse arvab, et ma oskangi paha olla? Olen ju üdini hea 😛

Miksmiksmiks?

Ok, aitab.

Võid hüüda mind, kuid kaon…