kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Kaitstud: 10x kuulsam, pealkiri: minu Eesnimi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀

Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂

Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.

Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!

Kaitstud: minu nimi: ?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele!

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

mo…Ärrrrr…ning

Päästsin Koonu platsil jooksma. Tema nina teadis seda, mida minu silmad pimeduses ei teadnud: et mingi idiootjopakollajuhmakasjobutropp oli jälle platsile maha kallanud potitäie kartulisalatit või makarone vms sodi.

Karjusin siis õgivale Koonule “EIIIII!” ja sööstsin kindluse mõttes ise sinnapoole, et keelata… ja astusin graatsilise sammuga auku ja libisesin seepeale sama graatsiliselt nagu värava-löönud-jalgpallur murul põlvitades edasi. Isegi Koon tuli söömast ära ja mu uhket sooritust lähemalt uurima.

No pole hullu. Mul on täna ainult päev otsa inimeste keskel olemist, mitte enda kabineti üksinduses. Päeval Postkontor pluss pood. Ja õhtul Kool (lugemiskoer) ning seejärel kaubanduskeskus (toon jope pesust ja käin poes). Keda need pruunilaigulised rohetriibulised põlved ikka häirivad, onju?!

Mõni hetk hiljem jõudsin tööle. Täpsemini välisukse taha. Sest see vidin, kuhu ma sisenemiseks koodi sisestan, oli remonti minema jalutanud. Ma olen loomulikult üks nendest õnnelikest, kellel võtit ei ole.

Kolleeg oli juba tööl. Ülejäänude orienteeruv saabumisaeg on umbes 45 minuti pärast.

Kolleeg tuulutas tuba. Läksin üle tee ja hüüdsin. Kordi kümme. Ju ta oli toast väljas, sest kõik teised vist kuulsid Tartus, aga teda aknale ei ilmunud.

Seejärel tuli eemalt koos omanikuga Kuldne, kelle koduteel ma seisin. Läksin üle tee, et neid mööda lasta, aga omanik viipas, et ma kaugemale läheks. Ju tal siis on see maailma ainus Kuri Kuldne.

Jalutasin tuimalt tänavat mööda eemale ja siis tagasi.

Kolleeg oli vahepeal akna juures käinud ja selle kinni pannud.

Rõõmustasin palavalt, vaatamata härmatise-külmale ilmale ja tahtsin akna sisse visata.

Piirdusin pisemate kividega. Kordi kümme. Tabasin naabrite aknaid, seina, katust, taevast ja kõnniteed. Õiget akent mitte.

Mõne aja pärast ilmus kolleegi naerunägu aknale (halleluuja!). Ta tuli muuseas niisama, mitte mu kivaloopimise peale.

Vahet pole. Sisse sain ikka. Hakkan nüüd põlvi kraamima.

EDIT: Peale blogimist avastin jogurti. Ja pritsisin kampsuni täis. Täna on minu hommik!

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

Kalendermärkmikest, Macist ja, dooh: Koonust :)

Macil on alati olnud mingi teema Päevikute ja Kalender-märkmikutega.  Nende valimine on selline.. eriline .. ja õige leidmine veel erilisem. Õige märkmiku tunnen ma ära.

Märkmik peab olema nunnu ja mugav ja mõnusalt kasutatav. See ei tohi olla LIIGA suur ja raske, aga peab sisaldama ruumi, et lisaks kõigele vajalikule, mahutada ära ka ebavajalik: tsitaadid, kritseldused, joonistused, kleepimised ja muud loomad.

2009 oli mul näiteks Bunny Suicides´i märkmik, 2010 ja 2011 aastal olid mul Navitrolla kalendermärkmikud, 2012 taas Bunny Suicides´i oma, 2013 läksin üle väiksemale formaadile ja leidsin Karupoeg Puhhi märkmiku. Neis kõigis olid juba sees hunnik pilte ja tsitaate ja need kõik olid ägedad :P.

2014 sain töölt selle tavalise pisikese igava kalendermärkmiku ja mõtlesin, et mis seal´s ikka. Kasutan seda.

Kasutan ma jee. See on nii igav, et ma ei ole motiveeritud sinna ilusa käekirjaga kirjutama.. ja nii ei loe ma välja, mida ma sinna üldse kirjutanud olen… Ja nüüdseks ei vaata seda enam ja olen kuhugi kultuurkihi alla ära matnud :D.

Kuna ma umbes kuu tagasi avastasin, et Koonul on NII palju tegevusi nii mitmes kohas, siis leidsin, et kõige mõistlikum oleks tal päris oma märkmikku omada. Mõeldud… mõeldud… Sest selgus, et pärast kooli algust korjati kõik päevikud ja märkmikud müügilt. Käisin mitmes kohas. Tulemus oli üks kolmest:
1) Märkmikke ei olnud üldse.
2) Olid needsamad megaigavad väiksed märkmikud… mis pealegi algasid alles 2015, mitte nüüd…
3) Olid megasuured, aga üsna igavad ja kallid 2015 a märkmikud…
***

Läksin Rahva Raamatusse ja olin juba nii meeleheitel, et mõtlesin, et võtan mingi suvalise… mingi enam-vähem märkmiku. Leidsin ühe pisikese, enam-vähem normaalse… rämekalli… Läksin juba kassasse, aga kuna märkmik oli kilesse pakendatud, uurisin seal, et kas see on 2015. aasta oma või 2014? või sügis 2014 kuni sügis 2015?
Kassiir tegi lahkelt kile lahti… ja selgus, et see polnudki kalendermärkmik. Hoopis aadressiraamat. Ühtegi vihjet selle kohta pakendil ei olnud, nii et vedas, et küsima läksin.

Ma ei ostnud seda.

Et ma juba raamatupoes olin, töllerdasin siis niisama ringi. Mulle meeldivad raamatupoed. (Ja lauamängupoed. Ja lemmikloomapoed. Need tekitavad minus umbes sellise tunde, nagu normaalsetel naistel ilmselt kingapoes on. Minul isiklikult on kingapoes tunne, et ahh, leiaks juba midagi odavat, madalat, mugavat ja enam-vähem pandavat… ja saaks minema 😀) Märkmikest kaugel eemal olid seinakalendrid… ja nendest omakorda eemal oli – VEEL MÄRKMIKKE!

Ja seal Temake oligi! Teadsin seda kohe, kui nägin! Kindluse mõttes vaatasin küll ülejäänud laua ka üle, aga polnud küsimustki. Koonule sobis just SEE! Koerateemaline märkmik... koertele!
Lihtsalt  i d e a a l n e !

Esiteks on see nunnu! Teiseks on seal koerapildid ja koeratsitaadid ja koerad ja koerad ja koerad.

Ja see on kasutatav! Seal on valida, kas kuu-plaan või nädala-plaan.

Ja seal pole kindla aasta kalendrit ette tehtud. Alustasin kuu-plaanidest ja joonistasin sinna septembri-oktoobri-novembri-detsembri kuupäevad… ja täitsin Koonu-graafiku järgi ära ka (pmst on kõik ruudud täis 😀). Ja kui 12 kuu pärast saavad kuu-graafikud täis, siis saan nädala omasid kasutama hakata. Neid jagub ka aastaks! Seega lausa 2 aastat hooleta!

Ja lisaks on veel mingeid muid lehekülgi: Kontaktid (kasvataja, loomaarst, raamatukogu, põhikülastuskohad).. checklist, hunnik tühje märkmelehti jne.

Ühesõnaga. Superb! Ma olen megarahul 🙂

Btw, nägin nüüd, et Rahvaraamatu kodulehel on miljon märkmikku.. poevalikuga ei anna võrreldagi. Õnneks on mul kõige parem märkmik nüüd olemas, kui oleks mingi suvaka võtnud ja nüüd näinud, oleks küll kahetsenud vist…
#FirstWorldProblems

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

Šoti terjer
(foto: http://www.westminsterkennelclub.org)

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

Amstaff
(foto: http://www.dogbreedslist.info)

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

Kaitstud: Passw. Perek.nimi:

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Koonukalender

Avastasin, et proua koeral oleks vist eraldi kalendrit vaja… Septembrikuu erinevatel päevadel on tal veel ees ootamas:

Lugemistund koolis

Lugemistund raamatukogus

Lugemistund haruraamatukogus

Lugemistund koolis

Arst

Eksam

***

Pluss igapäevased tööpäevad 🙂

Oma lihaportsjon tuleb ju ikka auga välja teenida 😀

Pool puhkust nagu naksti lännu

Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“.  Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata.  Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛

Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.

Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:

(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***

Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.

Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂

Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂

Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.

Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”…  Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.

Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:

Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga”  – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…

Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂

Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂

Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute.  Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.

Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?”
Härra 1: “Jah, on küll, jah!”
Djah..

Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!

Niih… nüüd aitab.  Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.

Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀

This slideshow requires JavaScript.

mjöööla

* Taevas on täiesti pilvitult sinine. Mõnus.

* Nägin (nägime) eilsel  õhtujalutuskäigul M.-i & V.-d ja RoosiLapselapsi (loe: kahte Koonu) ja VäikestFränkyt & Hoséph´it ja Dzännut (loe: veel ühte Koonu) ja  nii jalutuskäigu alguses kui lõpus ühte noorhärrat, keda tihti kohtame ja kellel on kaks maailma ägedaimat Norwitchi terjerit (Terjerite nimedest tulenevalt olgu nende blogihüüdnimed Ma. ja Ra… .härra nime ei tea…) 🙂 … Ja sellega saidki juba tuttavad ja tuttavad Koonud otsa.

* Testisime Toomemäel Dzännu ja EllieTheElephanti koha-koidmise-oskust, nii siis kui teine koer silmapiiril on, kui siis, kui inimene 5m eemal putka taga peidus on jne. Üldjoontes oli greit sucsess 🙂

* Käisime Fränky&Hoséphiga koeri ujutamas. Aga nad tahtsid ainult niisama jalgupidi vees patseerida… Nojah, kui ujuda ei tohi, tehakse sukeldumisharjutusi ja kui ma ekstra Koonu ujuma viin, siis ta ei taha. Prff, emased, saa siis aru :D.
Pilt ei ole kõikse parem, sest Džännu tegelt joob, aga on esi- ja tagakäpad kuidagi nii lähestikku asetanud, et näeb välja nagu “hädaldav” koer 😀 Me tegelikult ausõna ei reostanud jõevett 😀

* Ma veedan oma nädalavahetuselise ilma arvutita. Kuidas ma siis seepe vaatan? Lähen vannituppa ja istun dushinurgas ja põrnitsen? 😀 Okei, õnneks on mul laupäeval raamatukogu ja kammireklaam Fränky´le ja pühapäeval ehk Ch. (ja kammireklaam talle? :D.. ma olen nagu Tupperware tädi vms 😀 ainult, et täiesti ilma omakasuta…), nii et igav ei hakka.

*Furminaatorist ja Potterist tahaks ka rääkida, aga räägin järgmine nädal hoopis. Jah.

* Ma kasutan liiga palju smailisid 😦

Kaitstud: Koonutegemisi (pass: Minu nimi)

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

#23-26

#100HappyDays on täies hoos. Suht.

#Day23: Koonud!
Tegin selle pildi küll õigel päeval, st. 23-ndal päeval, kui Ellie Roosit nägi… aga siis unustasin pildi üles laadida ja tegin seda alles järgmisel hommikul (Ma konkreetselt ärkasin järgmisel hommikul mõttega, et: appi, pilt jäi laadimata!.. ple vist eriti õnnelikud sada päeva, kui ma rohkem närveerin, kui varem 😀 :D)
Eniveis… Ch.-d ja Koonlast oli torekas näha. Olenemata sellest, et ma nüüd  (tema sünnipäeval) veits tõbras olin ja kui ta mulle pärastlõunal helistas, ütlesin, et “helistan kohe tagasi”… See meenus mulle loomulikult õhtul magama jäädes uuesti… et “kohe” on vist juba läbi… /me vabandab 😦

#Day24: Päike!
Käisime Koonuga laupäeval raamatukogus (kus ma tegin muuseas lõpuks ära lugejakaardi, mida ma juba septembrist alates kavatsenud olen… ) ja sealt tulles kohtusime (planeeritult) Toomemäel VäikeseFränky ja Dzännuga. Koonudel oli lõbus. Päike oli ka mõnus. Aga tuul oli, brrr… talvine.

#Day 25: Pusle 🙂
T. tellis mulle öise linna pildiga 1000tükilise pusle, mis pimedas helendab. Wiii. Pilt ei ole veel koos, õnneks pole mind väga palju kodus olnud, muidu oleks kogu rõõm juba otsas.
PS. Veerandsada päeva sajast õnnepäevast on juba läbi. Huh. Varsti saab jälle õnnetu olla :D.

#Day 26: Ale!
Kuigi eile oli toredaid sünnipäevi ja sünni päevi, siis valisin õnneks hoopis rahateema. Käisin apteegis shoppamas. Suursponsori (loe: Haigekassa) abiga sain allahindlust 99,59 eurot (105,55st). Kreit saksess!