:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛

Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 “Elu Muinasjutt”
1.2 “Sõstrapõõsaste vahel”
1.3 “Seni kui õitsevad kirsid”
1.4 “Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 “Sina jää”

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 “Meie“

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.

Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.

Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.

Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!

Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂

koeratu nädal #xTundiEllieta

Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?

Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂

Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.

#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!

#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad.

Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
“Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀.
Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin.
Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check.
Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀.”

Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.

Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud.  #60tundiEllieta.

#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:

Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.

#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!

ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.

***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.

#48tundiVEEL 🙂

 

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.

Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.

Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

puslepostitus

Mac on kokku pannud ka 3000 tükiga pusle… millele kulus vist umbes sama kaua aega, kui praegusele – 850 tükiga puslele 😀

Tuleb välja, et mustvalgetes, st tegelikult lausa ainult hallides toonides pilt ei olegi kõige kergem.  Kui nüüd hästi meenutada, siis juba algus oli raske… Kui raamid ja lihtsamad kohad kokku said, lendas kohaleDzeik koos SiiluSaaluga ja käitusid minu meistriteosega umbes samuti, nagu ükskord varem 3 mängivat labradori ühe eelneva puslega käitusid. Tulemus oli nukker:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aga eile ma ta kokku sain! Jeii!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pildi keskelt puudu-olev tükk on see, mida EllieTheElephant Orbitina kasutas. Ja all vasakul nurgas asuva tükiga juhtus üleeile TT (loe: T + Tolmuimeja).

***

Nüüd peaks varsti M.-i laenatud lõvipusle ette võtma.. too on veel hullem… puha roheline (välja arvatud lõvid…)

 

wiikendiikend

Nädalavahetuseks saabus külla resideeruma kõrgeauline Vihmahääl. Tegelikult tuli ta küll ainult ühel  omakasupüüdlikul põhjusel – tahtis mult kitarri laenata – aga selleks pidi ta muuhulgas ka kannatlikult meie seltskonna üle elama. Elas ka.

Kuumade ilmadega soovitatakse toas jahedas püsida. Kuna meie jahedas toas on 28+… kraadet sooja, siis kobisime veelgi kuumemasse autosse ja läksime trippima. (Koonule halastasime auto osas ja jätsime ta siiski “jahedasse” tuppa.) Vihmahääl polnud kunagi Otepääl käinud. Ise käib mööda Iirimaad töllerdamas ja pole Nuustakulegi jõudnud, eksole… Aitasime siis vaest inimest ja viisime ta sinna (etterutates olgu öeldud, et tõime ikka tagasi kah).

Käisime Vihmahäälega Tehvandi hüppetorni otsas. T., kellele ei meeldi juba 3m kõrgust, ei olnud eriti huvitatud 34 meetri kõrgusel võrest platvormil patseerima ja jalge alla tühjusse vaatama. Meiele see eest meeldis.
Sheeriks pilte ju ka, aga mu siinne arvuti ja fotoaparaat ei ole koostöövalmid omavahel. Riius vist…

Siis käisime linna peal. Andrust ei näinud 😦 See-eest oli seal miski tsiklimeeste kokkutulek vms, terve linn oli motikaid täis. Mina muudkui vaatasin, pühkisin suunurgast ila ja nurrusin 😀
Ostsin külmikumagnetid ja villased sõrmik-käpikud. Noh, et juhuks, kui nüüd kraadid äkitselt 20-le langema peaksid vms, siis läheb ehk vaja.
Otepää, muuseas,  koosneb peamiselt pubidest, majutus-asutustest ja eramajadest.
Ja energiasamba juures käisime ka. Ja Pühajärvel. Sõjatamme vaatamas ja miskil paadisillal jalgupidi vees istudes möödaujuvat saarmat imetlemas. Kuna me oleme kõik sotsiofoobid (wordpress leidis abivalmilt, et see sõna oli valesti kirjutatud ja pakkus asemele õigemat versiooni – isotoobid 😀) ja hindame palavalt oma isiklikku ruumi, siis randa trügima ei hakanud ja ise vees jäigi käimata/ujumata.

Koju tagasi jõudes tundus isegi palav tuba eelnevaga võrreldes päris hea jahe korraks 😀

***

Pühapäevahommikul helistasin M.-ile, et vaadaku aknast välja ja öelgu, kas rannas on palju inimesi. Ei olevat olnud. Käisin Koonuga õuel ära (kus sain naabrinaiselt, kes on EllieTheElephandi suur fänn, lille 🙂)… Ja kupatasin siis meie seltskonna Nõosse (Nõkku?)  järve äärde. EllieTheElephandi  kastsin märjaks ja jätsin koju. Haarasime hoopis Hoséphi kaasa.
Vesi oli niiiii külm 😀 Esimesed 10 minutit kannatasin ainult põlvini vees seista. Aga peale pooltundi liival praadimist läksin isegi mina kaelani vette ja sooritasin mõned õnnetud ujumisliigutused (ma nimelt ei oska ujuda… kindla põhjaga pinnal (basseinis) on vist isiklik rekord 50 meetrit imekombel, aga tavapärane maa on 10 meetrit ja siis peab koivad põhja sirutama). M. (kes meiega kohapeal mõningase hilinemisega ühines) ja Hoséph seevastu ujusid vist järvele 16 tiiru peale. Ja ühtlasi käisid vahepeal saarel kõrkjates vanainimesteasja tegemas, kui T.-d uskuda 😀 (emm.. Fränky, kui Sa seda nüüd loed, siis kodurahu huvides soovitan T.-d siiski mitte uskuda 😀)
Aga minu jaoks oli see selle suve (ja ühtlasi viimase kolme aasta!) esimene “ujumine” väliveekogus! Jalgupidi vees olen töllerdanud, aga nüüd oli natuke nagu päris 🙂

Aga pruun ei ole ma ikka. Kui ma põngerjas olin, siis olin igal suvel nagu šokolaad… ja nüüd? Nagu albiinoluik… isegi Fränky on pruunim! Prff…

***

Õhtu lõpetuseks saatsime Vihmahääle (ja kitarri) rongile (optimist tahtis pühapäeva (!) õhtul porgandisse mahtuda… ja mahtus ka)… vedasime Fränky ja tema pagasi koju ja läksime Koonuga jalutama. Kes otsustas, et hullult hea mõte oleks kalaraibetes püherdada. Jõesuplus puhastamisel abiks ei olnud. Koju kõndisime kalaraipelise-jõemudase Koonuga. Väga armas. Ainult üks inimene vastutulijatest vaatas teda heldinud näoga… Tema oli umbes aastane ja mõistab ilmselt täiesti Koonu soovi ennast ära määrida.

Olenemata pikast pesust ja šampoonist on koonu kael täna ikka veel kalane… See lihtsalt ei tule maha. Oeh.

mjöööla

* Taevas on täiesti pilvitult sinine. Mõnus.

* Nägin (nägime) eilsel  õhtujalutuskäigul M.-i & V.-d ja RoosiLapselapsi (loe: kahte Koonu) ja VäikestFränkyt & Hoséph´it ja Dzännut (loe: veel ühte Koonu) ja  nii jalutuskäigu alguses kui lõpus ühte noorhärrat, keda tihti kohtame ja kellel on kaks maailma ägedaimat Norwitchi terjerit (Terjerite nimedest tulenevalt olgu nende blogihüüdnimed Ma. ja Ra… .härra nime ei tea…) 🙂 … Ja sellega saidki juba tuttavad ja tuttavad Koonud otsa.

* Testisime Toomemäel Dzännu ja EllieTheElephanti koha-koidmise-oskust, nii siis kui teine koer silmapiiril on, kui siis, kui inimene 5m eemal putka taga peidus on jne. Üldjoontes oli greit sucsess 🙂

* Käisime Fränky&Hoséphiga koeri ujutamas. Aga nad tahtsid ainult niisama jalgupidi vees patseerida… Nojah, kui ujuda ei tohi, tehakse sukeldumisharjutusi ja kui ma ekstra Koonu ujuma viin, siis ta ei taha. Prff, emased, saa siis aru :D.
Pilt ei ole kõikse parem, sest Džännu tegelt joob, aga on esi- ja tagakäpad kuidagi nii lähestikku asetanud, et näeb välja nagu “hädaldav” koer 😀 Me tegelikult ausõna ei reostanud jõevett 😀

* Ma veedan oma nädalavahetuselise ilma arvutita. Kuidas ma siis seepe vaatan? Lähen vannituppa ja istun dushinurgas ja põrnitsen? 😀 Okei, õnneks on mul laupäeval raamatukogu ja kammireklaam Fränky´le ja pühapäeval ehk Ch. (ja kammireklaam talle? :D.. ma olen nagu Tupperware tädi vms 😀 ainult, et täiesti ilma omakasuta…), nii et igav ei hakka.

*Furminaatorist ja Potterist tahaks ka rääkida, aga räägin järgmine nädal hoopis. Jah.

* Ma kasutan liiga palju smailisid 😦

täna ei ole sünnipäev, seda juhtub pea-aegu iga päev…

…välja arvatud kord aastas. Aga täna ei ole see kord 😦

Aga eilse meenutuseks ja natuke ka tänasest… X hetke:

1. Koon oma tavapärases olekus, mis tähendab tema poolt öelduna otsetõlkes: “Vaata, kui võrratu ma olen, aga unusta palun ära, et ainult silmadega vaadatakse… ja süga mind, Jumala eest, no mida Sa ootad veel?!”

2. Sain lilli. Tulpe.Ja jäälilli. Ja roosasid lilli (minu teadmisi lillendusest arvestades võivad need olla kobarnelgid… aga võivad ka mitte). Ja valgeid roose. (T. teadis küll, et kollased oleks õigemad, aga müüja sõnutsi “ei ole need kollased eriti head”.) Õnneks seekord vaid lõikelilli. Inimesed on oma vigadest õppinud. On mulle varemgi kingitud potilill sõnadega: “See on täpselt Sulle sobiv, see tahab väga harva vett!”… Njah…. 2 kuud hiljem oli see õnnetu lill oma õnnetu otsa leidnud. Ja ma oma arust kastsin küll. Mnjah. Õnneks olen ma koduloomade eest hoolitsemises SO much better!

3. Sain õnnitlusi. Kallistusi, kõnesid, käpasurumisi, sõnumeid, kaarte ja Facebooki õnne. Viimaste seas ka klippe-pilte:
“Happy Birthday!” from Poppy the Elephant (Vantsilt)
“Happy Birthday” jõehobu lugulauluke (Dzeikilt)
“Happy Birthday!” klaveripala hiirepoistelt (Vihmahäälelt)
Ja pildid 1. FK-lt ja 2. Annilt:

FK pildi all ma ei suutnud muidugi vastu panna ja kukkusin õelutsema. Nimed muudetud:
Mac: Fuiii, kui kole pilt… koer.. kuldne… Väkkk 😀 😀 😀
Väike-Fränky: No tõesti, FK! Sellise pildiga tuled Maci sünnipäeva rikkuma. Fuh!
Mac: Näe, FK, nüüd rikkusid Väike-Fränky päeva ka ära… ta pole tükk aega midagi nii nõmedat näinud! (toim. – Väike-Fränky on juhtkoeraomanik… wink-wink 😉)
FK: Ma ikka pingutasin ka, et midagi eriti ebasobivat leida.

Love my friends 😀

***

Urmase kingid ongi tõlkes kaduma läinud vms, siis sain kingitusi sellegi poolest. Muuhulgas näiteks kõige viimase pileti Jan Uuspõld´i monoetendusele Tartusse… ja “Vanaisa” monoetenduse DVD (T. on kaval, teadis küll, et minu läpa ei mängi seda, niisiis ei saa ma seda ilma temata vaadata 😛).. lotopileteid (Summiga ei võitnud, Kingiloosiga sain 5€ (olen korra elus varem ka 5€ võitnud, mis oligi mu senine suurim lotovõit…) ja 2 väljaga Bingo nurkademäng: ühel 2 puudu teisel 1 puudu… tavaliselt pole mul ühtegi nurka täis nii et asi seegi :D…diagonaalides puudu 5 ja 3…täismängus puudu 7 ja 5… mul pole niii head piletit kunagi olnud!! 😀), Lauamängupoe kinkekaardi ja kohvi ja tatart ja Euro-makarone 😀 ja konserviavaja (jee :)) ja väga ägeda Rakvere-märkmiku ja särgi ja kleidi ja kohukese ja võtmehoidja ja koera-mänguasju ja muud manti. Rösteri ka, kuigi see jõudis nädal tagasi kohale ja on juba täies kasutuses 🙂 Ja tee-raamatu… umbes sarnase, nagu Vihmahäälel on, aga erinevalt temast, kellel on pakiteed seal sees, on minul ikka PÄRIS tee!

 

4. Sain masenduse. Sest sain teada, et ma olen (VEEL) rumalam, kui ma arvasin.
(Tänud, VäikeFränky, et Sa lahkelt pidid teste FBs jagama.. ärrr!)
Ma siiamaani (kogu kooliaja) arvasin, et AINUS asi, mida ma oskan, on eesti keel.  Okei, ma tean, et see on mul kehvemaks läinud, aga kooli-ajal oli see minu jaoks absoluutselt kõige kergem õppeaine. Teised tuupisid reegleid ja välteid ja komasid ja asju pähe. Mina ei õppinud estas kunagi (kirjalikud tööd tegin muidugi ära.. aga reegleid ei õppinud). Sest see kõik oli lihtsalt nii loogiline. Kirjandus oli mu teine lemmik-aine, sest raamatukogu oli mu teine kodu. Ja kodus lugesin igal õhtul 1-2 raamatut. Suvevaheaegadel käisime maal Dzeiki lugejapiletit täis tembeldamas igapeävaselt (siis olid need paberpiletid, kuhu kuupäev kirjutati tembeldati), sest tõime iga päev kuhja uut kraami. Kooli kõrval raamatukogus oli muidu lugemissaal avatud mõni üksik päev nädalas, aga kui Mac iga päev peale kooli läks, siis tehti talle saali uks lukust lahti ja hängis üksi seal. Muuseas, seal lugemissaalis lugesin kunagi ka spanjeli-kuulutust.. helistasin kohe oma väriseva lapsehäälega, et: “Kas koer on alles? Siis mu ema õhtul helistab teile” Ja nädal hiljem oli meil kodus päris elus koer!
Okei, see selleks. Minulikult läksin teemast kõrvale. Veel minulikumalt loomulikult koertele.
Fränky jagas niisiis eile Eesti Keeleinstituudi lehe keeleteste. Täielik FEIL! Seal on enamikes 10-20 küsimust vms ja miinimum valede vastuste arv oli mul 3.. Masendav!! Kusjuures mõne puhul ma kahtlesin ja mõne puhul olin täiesti veendunud, et nii ongi õige nagu ma arvasin. Näiteks olin veendunud, et õige on sõna imidž. Tüng, värdjas. Imago on. Prff. Mul on tunne, et keelereeglid on alates minu kooliajast lihtsalt niiii palju muutunud (sest ma olen ju nüüd niiiii vana), et minu ajal oleks need veel õiged olnud. Masendav igaljuhul. 😦
Ahjaa.. ja seal EKI avalehel kohe esimene asi:
Keelenõuanded;  Kuidas mitte liialdada sõnaga mitte:
Kui kasutada sõna mitte eitust või omaduse puudumist väljendava eesliitena, võib tekst muutuda kohmakaks ja kantseliitlikuks. Meenutame võimalusi, kuidas eitust või omaduse puudumist veel on võimalik väljendada:
1) antonüüm ehk vastandsõna
mittelegaalne vara ⇒ illegaalne vara
mittealaline elukoht ⇒ ajutine elukoht
ehitustööde mitteplaaniline kulg ⇒ ehitustööde plaaniväline kulg

 Ma ei saa siiani aru, mis siin vastandsõnadega pistmist on? Selgitage rumalale? Need on ju sünonüümid… Vastandid oleks legaalne vara vs illegaalne vara jne… ju?

Ähh… Okei. Whatever. Ma olen rumal ühesõnaga.

5. Numbrid ja mälu. Oeh 😦 Veel olen ma rumal numbrites… ja mälu toimingutes.
Teadsin, et vanaduses jääb mälu kehvemaks, aga et see NII koheselt toimub, oli minu jaoks üllatus. Täna hommikul. Uksekood. Kunagi pole meelest läinud. Seisan ukse taga ja täielik blänk. Proovisin ühte. Vale. Meenus mingi teine, hakkasin seda sisse toksima ja panin kaks numbrit kogemata valesti. Ja uks läks lahti 😀 Ehk siis mul oli vale number meeles, aga sõrmedel oli õige number meeles :D… tegin siis selle vea ja hakkasin meenutama, et kas ma oma PIN-koodi näiteks mäletan. Mäletan ma jee. Klaviatuuri vaadates asukoha järgi üks kahtlus on, aga mälule ei ütle selline numbrikombinatsioon midagi.. nagu esimest korda näeks… Nice.

6. Crepp.
Käisisime eile lemmik-kohas, Creppis. T., mina, Väike-Fränky, EllieTheElephant, Dzännu ja soliidse tunni-ajase hilinemisega ka M.
Reserveerisin päeval laua ja puha, sest seal on alati oht, et ruumi pole. Kui me kohale jõudsime, olid kõik lauad tühjad :D. T. naljatas veel, et äkki saadi valesti aru ja pandi meile mitte laud vaid restoran kinni :P. (Kui me hiljem ära tulime olid siiski kõik lauad täis vist juba)…
Crepp ja sealne toit oli nagu Crepp ikka – imeline.
Õhtu suurim üllataja oli M. Kes on Creppis pannkooke söönud, see teab ehk koguseid… et võtad kas ühe soolase (Les Galettes) või ühe magusa (Les Creppes), sööd seda tund aega jutti ja ägised ülejäänud õhtu, et oli mul vaja NII palju süüa. M. pistis esmalt veeradntunniga pintslisse ühe Galetti ja siis teise veerandtunniga sinna otsa ühe Creppi. Olgu siinkohal selgituseks öeldud, et M. on täiesti harju keskmine Eesti tütarlaps, mitte kuu aega näljas hoitud labrador. Amazing, ma ütlen teile, amazing!
Mis aga labrador Dzännusse puutub, siis tema leidis laua all lebades, et maailma parim pehmem padi on kuldse sõbranna tagument 🙂

Käppade kokkutulek

7. Jalutasime lõpuks ometi lumes ja jõulutuledes.
Kui ma eelmisel aastal muudkui kilkasin T.-le, et Tartu on lume ja jõulutuledega NIIII võrratult armas, nunnu, ilus, hubane, kena, võrratu, imetabane… siis otseloomulikult ei olnud lund, et ma oma väidet ka tõestada saaksin. Eile siis lõpuks õnnestus õhtupimeduses valget lumevaipa mööda jõulutulede all kodu poole jalutada. m.o.t.t.

Nagu näha on Tartu nii mägine, et isegi Raekoda on viltuse mäe peale püstitatud… või siis oli süüdi minu külmetav käsi, mis kiirelt-suvalt taskust telefoni haaras ja suvalise klõpsu tegi.. natuke viltuselt…

8. Mõtisklesin ahju kõrval istudes oma kõrge ea üle.

Natüürmort senini avamata šampuse, teeküünla (sest T. ütles, et niiiii palju küünlaid, nagu mul vaja läheb, ei müüdagi!), kräsupea koogi ja ühe noorema keskealisega.
Sarjast “Suuri mõtlejaid!”

***

9. Täna öösel oli selle kuu seni külmim ilm.
Sel pidulikul puhul oli varahommikul köögis soliidsed 14 soojakraadi.
Mis seal ikka. Loomad sooja ja ahi küttesse.

Alguses oli temakese silmnägu teki alt väljas, aga kuna ta üritas püüdlikult magada ja laelamp silmaauku säras, siis tõmbasin tekiääre üle silmade. Selle asemel, et paanikasse minna, et wtf, ma ei näe nii ju ümberringi toimuvat, ohkas Koon rahulolevat: lõpuks ometi lastakse magada, Jumal tänatud. Ja põõnas tunnikese, kuni oli sunnitud end kööki vedama, sest ma ajasin juba õue minekuks saapaid jalga.

VäikeFränkyl läks toas radikas katki ja neil oli elutoas 4,5 kraadi (magamistoa radikas õnneks töötab). Aga minu meelest väga lohutav teadmine. Eestlane on alati õnnelik, kui teab, et kellelgi läheb veel kehvemini :D.

10. Koonuvaba päev ja kinnominek. Ikka eakohast filmi vaatama, loomulikult.
Kuna ma lähen täna tööalaselt kinni (hea töö, onju?!), siis jäi Koon koju (kütsin toa ära ja panin teki peale ja jätsin köögis lambi põlema ja 3h hiljem saabus/b T. talle seltsiks). Tööl on mõistagi kohe tühi olla. Ühtlasi peaksin psühhiaatrile rääkima sellest, kuidas ma enne täiesti selgelt kuulsin, kuidas selja taga pesas Koon magades ohkab (nagu ta ikka teeb, sest on ju raske ometi keset päist päeva magada). Aga nagu te aru saate, siis pesa on tegelikult tühi. Mnjahh.. kuulmisluulud, mis seal ikka. Vanadusdementsus vist.

Lähen kinno vaatama eestimaist lastefilmi: “Väikelinna detektiivid ja valge daami saladus”. Kusjuures, ma päriselt ka arvan, et see on hiiglamatore ja lähen vabatahtlikult.

Muuseas, kas te teadsite, et kinos saab “Kärbeste Jumal”-at vaadata?! Minu kunagine lemmikfilm, Simoni pärast :P. Aga koolilapsed, olge hoiatatud: raamat ja film on mõnevõrra erinevad, kohustusliku kirjanduse lugemisest see ei päästa :P.