bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

#MaciJuhtumised

Mulle ikka 1-3 korda nädalas turgatab mõne asjaga pähe, et oh, see oleks ju küll tore lugu, millest blogida… aga noh, need lood ei juhtu enamasti arvuti taga istudes ja lõpuks siia jõudes ulub peas ainult tuul… meenub, et midagi ju nagu oli ükskord, aga mis ja kus… kes seda enam mäletab 😀 või siis meenuvad nii vanad asjad, mida vist pole mõtet enam rääkida… või lood, mida ma olen juba mitmele inimesele eraldi rääkinud ja siis tundub, et kõik juba niikuinii teavad… ja pole ju mõtet rääkida…

Aga sellest olenemata, ma siis 3 lugu räägin, kes kuulnud on juba, siis noh, kurb… ega ma kõrval ähvarda, et loe-loe edasi 😛

I lugu –  ehk kuidas Mac oma asju printimas käis

Mul oli vaja seoses Elliega üheks pühapäevaks värviliselt mõni leht printida. Värviprinteritega  koopiakoht on avatud põhimõtteliselt mu tööajal ja mitte nädalavahetusel. Ahjaa, ja mõte tuli mulle reedel alles.
Õnneks aga juhtus nii, et mul oli tööl vaja  ka üks kujundus teha, mida siis välja printima minna. Kiirustasin ja jõudsin tööasja valmis, ladusin asjad mälupulgale, avastasin töökujundusel vea, tegin muudatuse, panin uuesti kraami mälupulgale ja läksin enne tööpäeva lõppu printima. Mõeldes, et no see lahenes nüüd küll perfektselt…
…
…kuni ma printima jõudsin ja avastastin, et oma parandust tehes olin ma Ellie asjad mälupulgalt maha kustutanud, ainult tööasjad olid kaasa. Nunuh, eks vastupidi oleks veel hullem olnud, aga häiriv sellegipoolest.
Eltsuse-teemad lahendasin muul viisil, olude sunnil. Aga kõik sai tehtud.

II lugu –  ehk kuidas Mac taaskord oma asju printimas käis

Täpselt nädal hiljem, järgmisel reedel, oli mul vaja ühe teise projekti pärast, aga siiski omi asju, paar lehte värviliselt printida. Seekord polnud tööasju, millega ühendada, niisiis küsisin ülemuselt luba, et pisut varem jalga lasta. Sain loa. Panin asjad mälupulgale ja kontrollisin 16,8 korda üle. Kõik olid olemas.
Kaalusin küll korduvalt, et äkki ma siiski ei lähe täna, vaid lükkan edasi.. sest väljas kallas toredasti vihma ja ma olin hommikul, kui mussoonvihmad polnud veel alanud, tulnud kodust välja riidest jalatsitega. Aga kuna mu värviprintimisest oleks pidanud edasi meisterdama, ja mind ootas ees vaba nädalavahetus, millel seda teha, siis läksin vihma trotsides (ja mälupulk ühes!) teele…
…
…kuni printimiskoha uksel oli silt, et just sellel pärval oli erinevatel põhjustel koht pärastlõunal suletud.
Ma ei olnud väga õnnelik.

III lugu –  ehk kuidas Mac endale Hiinast bonsai tellis

Lahendame selle siis lühikese pildivalikuna sarjast ootused VS reaalsus:

Expectations – bonsai:

 Reality – seemned:

Oh well.

Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Koonulood

Väike-Fränky  resideerus sel nädalal paar päeva mu juures.. jätsin Koonu temaga koos päeval koju. Igal varahommikul, kui oma Koonu ja Fränky Koonu jalutasin, siis selgitasin EllieTheElephantile pikalt ja laialt, et mõistlik oleks lisaks põietühjendusele sinna juurde midagi muud ka teha, sest Fränky viib ta päeval kiirelt põiele ainult ja muud enne õhtut ei saa. Ta ei süvenenud mu juttu karvavõrdki ja oli ikka nii umbne nagu ise tahtis 🙂

Täna hommikul siis lõpuks vaatas, et nonii, FränkyKoon Dzännu sätib end kükitama… ahjaa, minult oodatakse sama! Ja vudis 50 meetrit eemale, et sünkroonshi**uda :D… Hindasin siis ära Dzännu umbkaudse koha, et oleks meeles koristama minna ja lippasin Koonu juurde koristama… no ma ei tea, tihased toodavad ka ilmselt massiivsemaid jäätmeid, kui see tüüp täna 😀 Tal oli lihtsalt vaja vaadata ja pihku itsitada, kuidas ma korraga kahe järelt korraga koristamise ülesande lahendan.

See selleks…. lihtsalt, mis blogi ma oleks, kui ma vahepeal #kakablogi ei oleks, onju :D.

Eniveis, mõni aeg hiljem kõndis EllieTheElephant mul lihtsalt ülimalt tublilt kõrval. Mõtlesin teda premeerida ja maiust anda. Nuusutas ja pööras pea ära. Mul vajus lõug läbi põranda ja andsin talle uuesti nuusutada, et hallooo – see on toit praegu, mida ma Sulle pakun, saad ikka aru või?!
Tüüp pööras uuesti pea ära. Kulus veel mõni hetk, enne kui ma aru sain, et järelikult peab tal juba suus miskit paremat olema! Maadlesin siis sõrmed tema kurgus (te ei kujuta ettegi, kui suur ja põhjatu ja peidukohtaderikas on ühe retriiveri suukoobas, kui tal on vaja sinna midagi ära peita 😀) ja leidsin… kastani :D. Eino tore, mis koer valib kastani koeramaiuse asemel?? Ma saan aru, et prantsuse ja itaalia inimesed… aga koer? Nojah…

Meie õueskäik lõppes aga sellega, et Koon keeldus kutsumise peale juurde tulemast. Õigemini, ma pole kindel, kas ta üldse tähelegi pani, et ma seal olin ja midagi seletasin. Sest tal oli uus parim sõber! Kujutage pilti, see kastanipuu lihtsalt loopis talle muudkui nina ette uusi mänguasju/maiuseid maha. So much fun!

***

Aga EllieTheElephanti Y-pesakond saab täna aastaseks! Palju õnne pätakatele! 🙂