Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

Yay Põgenemistuba, vol 2

Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.

Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂

Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:

Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.

Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

viu ja viu

Ärkasin kell 3 põiekaga, aga uni oli niiiii magus ja voodi niiiii soe. Keerasin teise külje ja ignosin.

Hiljem, st 25 minutit enne äratust ei andnud enam ignoda ja vedasin end siiski kõige pisemasse ruumikesse.

Seejärel lippasin Koonuga õue. Kus meie jalutuskäik jäi üsna lühikeseks, kuna üks austaja võttis end sappa. Kuigi too mõmmik oli üksi ja täiesti võõras kohas, siis ma ei jäänud lootma sellele, et isane koer võõral territooriumil paarituda ei soovi, eriti veel siis, kui emane ise väga lootusrikas oli. Ja lohistasin emase tagasi tuppa peitu.

Kui mõni aeg hiljem bussile liikusin, siis otsustas Mõmmik ka pisut eemale nuuskima minna.

Otsustasin minna varasemale bussile, sest hilisem buss on tavaliselt megatäis ja ma armastan oma isiklikku ruumi liiga palju, et sinna 6 inimest lisaks mahutada. Pluss veel see, et ma olin niikuinii olude sunnil varasem.

Olin viksilt ja viisakalt 7 minutit varem peatuses tuule käes ootamas.

Seda bussi ei tulnudki.

Ootasin siis 15 minti veel kuni tuli järgmine buss. See, mis muidu hirmus täis on. Arvestades, et täna üks vahele jäi, siis oli see täna ka natuke palju täis. Aga trügisin vapralt peale.

***

Aga on the bright side – kolleegilaps, kes nii mind kui EllieTheElephanti ühe korra näinud on, saatis tänaseks päevaks Elluška eemalviibimist asendama oma Muri. Awwwwww!

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

Chernobõli sääsed vms

Ma ükskord varem ka kurtsin, et meil käivad öösiti mingid marutõbised sääsed toas. Täna oli sama lugu…

Mängisime meie eile õhtul-öösel lauamängu… Mina võitsin!
(vahele näide põranda hõivanud koonlastest mängu ajal… kes vahelduva eduga meie mängulauda uppi keeramas käisid: )

… kell 2 käisin Koonuga õuel ja viskasin külalised välja. Toas tuulutasin veel kiirelt tuba (loe: lasin sääsed sisse) ja kobisin magama.

Kell 3 ärkasin selle peale, et üks käsi, mis teki alt väljas oli, sügeles lihtsalt üleni. Peale veerandtunnist sügamist kaesin seda tulevalgel ja käevarrel oli kak hiiglaslikku sääsemuhku. (Kusjuures, mul muidu ÜLIharva tekivad sääsemuhud.. tavaliselt olen neile immuunne vms…) Sügasin veel natuke vajutasin tule kinni ja proovisin magama jääda, kui (sääse)pininat kuulsin. Arghh…
Tõmbasin oma käpad teki alla peitu.. ja kindluse mõttes teki üle pea kuklapoole ka… ainult nägu jäi välja, sest, noh.. hingamine on üks tore asi.

Üritasin end lohutada, et vb on tal juba kõht täis ja ta rohkem ei tahagi… Ja juurdlesin, et huvitav, kas sääsk toitub mitu korda elu jooksul? Või sööb korra kõhu täis ja siis annab saba? Sest sel juhul on ju toatäit võimalik surnuks sööta küll.. lõkkeõhtul oleks keerulisem.

Jäin edumeelselt magama, kui ärkasin selle peale, et mu otsaesine sügeles nagu hull. Alguses üritasin end lohutada, et raudselt kujutan seda endale ette vms, aga põlemapandud tuli ja käik peegli ette, jagas infot sääse piknikuplatsist minu ninajuurel.. mille tõttu mu pool nägu sääsemuhu all üles paistetas. Really. Teate seda kohta, kus nina ja kulmud kokku saavad? Katsuge: seal on selline.. eee.. lohk, vms. Öösel mul ei olnud seal lohku.. ja kulm oli paistes, nagu oleks poe taga kakelnud.

Et ma juba püsti olin, siis tegin sääsejahi, aga tabasin seinalt voodi kõrvalt parkimast ainult ühe näraka. Tema polnus söönud. Aga kõige veidram on see, et ta oli..nii väike. Raudselt sääsk, aga üldse mitte, täiskasvanu mõõtu. Kas praegu liigub noori sääski ka? Kas noored sääsed on kuidagi.. ee… mürgisemad vms, kui vanad sääsed? Või on mu sääskedel marutõbi?

Kas ma bioloogia tunnis üldse midagi ei õppinud?

unenäotripp

Mac käis täna öösel koos FKga Roomas. Sattus mõlemil olema 4 vaba päeva. Panime hakkama pea kogu raha lennupiletitele (jättes reisirahaks ja ülejäänud kuuks umbes 50€) ja läksime.

FK oli lausa nii savi-vend, et arvas, et ööbimisele võiksime alles õhtul mõtlema hakata. Mina saatsin vaikselt salaja igaks juhuks Silviole SMSi, et äkki ta tahab meid majutada.

Ja siis chillisime niisama tuttavates ja tundmatutes kohtades ringi. Ühes kirikus oli noortekeskus, kuhu läksime lauamänge mängima… ja avastasime, et seal mängivad ühe laua taga Empz, Dzeik ja Liisu… tegime nendega ühe mängu ja läksime siis oma teed :D.. hakka nüüd nendega muret jagama, et ööbimist pole.. eksole…

Ühtlasi on mul unedes mingi moodsa-aja hirm, et telefon läheb netti :D… Täna öösel oli samuti ja siis meenutasin tänases unes, et “aga tookord New Yorgis käies” läks nett ise automaatselt välja. Olgu öeldud, et tänaöises unes ei läinud. Pidin ise lülitama.

Aga seda ma ei teagi, kas me siis saime kusagil ööbida või mitte… Sest äratus hakkas laulma… Mulle varsti ei meeldi enam see laul nii :P.

***

Lisaks, leidsin FBst pildi fraasidega, mida oma välistuttavatega harjutada saate (kuigi ma kriban selle siia tekstina, mitte pildina):

Jõeäärne õunaaiamaa – garden by the river

Esimese esimehe esimene esinemine – the first performance of the first chairman

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel – Working night of the lunar researchers at the edge of the ice

Kummikutes kummitus kummitas kummutis –a ghost with rubberboots haunted in the chest of drawers

Habemeajaja ajas asjaajaja ja teerajaja habet – the barber was cutting the beard of the secretary and the pioneer.

Roomablogi 2/9 – 2. päev – 19.mai 2010

IT 10:22, EST 11:22

Buongiorno!
Hommik! Vedelen voodis ja ootan, et teised ärkaks. Ise olin olude sunnil juba kell 4 üleval. Not cute. Tegelikult ehmatasin, et fakk, nina voolab jälle… Õnneks olid seekord salfad ligi ja katsin nina kinni… aga kui pärast põiele läksin, märkasin peeglist, et olenemata (oma arust) kohe jaole saamisest, olid nägu ja käsi ikka punane (ja üldse oli peeglis mingi tulipunaste huulte ja tumesiniste silmaümbristega creepy sell…), eniveis, tulin siis hirmuga voodisse ja voilà – padjapüür (äkki padi ka?) oli vahvalt määrdunud. Ideaalne!
Olen tähendanud ühe inimese puhul, kes ei tahtnud, et ta mulle meeldiks, et ta tegi end võimalikult ebameeldivaks. Nüüd üritab Rooma sama: teha kõik, et ma teda vihkaks. See ei tööta. Veel. (Märkus: Tartu on sama proovinud.)
Koleda ilma saatis ta ka tänaseks.

Aga ikka olen rõõmus!

PS. Minu üllatuseks läks siin juba enne 10-t pimedaks… ja valgeks läks alles 6-7 vahel.

 IT 14:25, EST 15:25
Istume Trevi purskkaevu lähedal Macis =).

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Kindel valik vähemalt ja mitte kõige kallim ka. Happy Meal koos õunalõikudega oli 4€. Hommikul sõitsime bussis jänest (sest seal polnud pileti-putkat!), nii et säästsime :P.
Viskasime mündi üle õla Trevisse… ikka selleks, et jälle tagasi tulla 😉

Trevi Purskkaev

…ja nägime lõpuks Colosseumi teise külje pealt ka! Eelmisel korral ei läinudki sinna.

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

(Kräpp, ma hammustasin keelde just. Lausa pisar silmas, nii valus!) Circo Massimo´t nägime ka… vist… st. seal ei olnud midagi peale liiva, aga turistid rääkisid kõik sellest.

Circo Massimo

Host tuleb õhtul 8-9 ajal, seega oleme veel mitu tundi kodutud. Ilmselt näeme-avastame veel pisemaid armsaid tänavaid ja loodame kenasid giuseppesid kohata, muig. FK blondist karvast pole seni sugugi kasu olnud. Ainus (mitte müüjalt) „Ciao!“ on pärit 10-11 aastaselt poisilt. Närb värk.
Aga Silvio, meie homne host, kutsus meid 7st-9ni joogile. See on nummi vähemalt, ootame põnevusega.

Oo, hea uudis ka – ma köhin… vähem. Pisut rohkem nagu otse kopsudest (kajab), aga üldiselt vähem! Sest pole ju aega köhida, kui on tegemist aevastuste+nuuskamisega!

No ei ole elu, ei ole.
Aga ikka olen rõõmus!

Heh, ämblik kukkus sülle just, aga pettus, et ma teda ei pelga ja sibas minema.

Hoiame kohta kinni ja peame nüüd edasi liikuma, ciao!

Ps. Palav on. Teised on suveriietes ja mina tumedates teksades ja kõrge kraega sviitris. Elagu kopsuhaiged! Urra-Urra!

IT 16:15, EST 17:15
Üks tüüp ütles meile „Ciao!“ just! Ja ta ei olnud 11-aastane! Parajas eas ja täitsa kobe :P…
Istusime kusagil suva-tänavanurgal, kus enamik ärimehi meid veidralt vaatasid, aga siis tuli Tema! Ütles „Ciao!“… ja läks. Tõbras. 😛

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks…

Aga pisut aega tagasi sõitis siit 2 miljonit politseitsiklit ja autot (Alfat!) mööda ja nende vahel hunnik tähtsate ninade autosid. Ja õhus saatis 2 või 3 politseikopterit. Turvameetmeid vaadates meeldib meile mõelda, et see oli Berlusconi&Co.. Susco võib kinnitada :P.

Politseikopter

Heh, enne käisime apteegis. Köhisin ja küsisin midagi selle raviks. Anti ka. Mingid tablakad (suured valged), aga tekst oli ainult itaaliakeelne. Panin tänaval ühe suhu ja lutsutasin ca pool imemistableti pähe ära ka, aga maitse oli ta-lu-ma-tult kibe, ülejäänu viskasin ära.

Köharohi, Tossoral

Eks pärast küsin tõlget… ja kuulen raudselt, et see on mõeldud hoopis vees lahustuma =).
Ootan põnevusega.

Nüüd hõivasid pool meie pinki sommide seltskond, kes õlled lahti korkisid (what a shock 😛), jätame siis neile rohkem ruumi ja kaome tänavarägastikku. A presto!

19.mail hiljem toimunu, kirjutatud 20.mail IT 15:30, EST 16:30
Heh, need soomlased rääkisid meiega. (Põhiliselt keele sarnasusest/erinevusest) Aga soovitasid ka kohta ühe kiriku juures, millest mööda olime tulnud.. ja läksimegi. Sissepääs maksis 1€. Pilte teha ei tohtinud…

Cripta dei cappuccini uksesilt

Põhimõtteliselt oli see kelder, kus olid 4000 kaputsiinimunga (sh. laste) luud (kolbad) erinevateks mustriteks kokku seatud. Osad luukered olid ka veel terved ja nende ette olid maetud „hiljuti“ surnud. Aga creepy osa oli see, et osa hiljutistest luukeredest olid juba välja kaevatud ja üles pandud… neil olid veel nahk (küll kuivanud) ja küüned alles… ja silmad. Suht jube oli.
Nende juures oli ka silt: „What You are now, We used to be. What We are now, You will be!“

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

See kirik-kelder oli täpselt Barberini metroopeatuses… Plaanisime sealt Termini´sse (põhi“jaam“, kus 2 erinevat X-kujulist metrooliini ristuvad) kõndida… Kõndisime-kõndisime… arvasime, et oleme juba lähedal.. ja voilà – leidsime end ringiga taas Barberinist. Kõik teed viivad Rooma… täpsemalt Barberini´sse. 😛

Barberini. Kino.

Vahepeal tuli korralik äikesevihm ja pugesime väikesesse baari cappuccinole (0.90€, nagu enamikes kohtades), et varjus olla ja jõudsime siis Termini asemel hoopis Cavour´i, kust sõitsime metrooga EUR Magliana´sse, kus pidime kell 7 Silvioga kohtuma (meie host järgmiseks päevaks). Saatsin 6:45 sõnumi, et oleme jaama juures bussipeatuses ja ta tunneb meid ära oranži mängukoera järgi (Aeg kohtuda Suscoga! Sest FB vestlus Silvioga, kus ta rääkis, et Susco on küll eelmise reisiga rohkem Roomat näinud, kui keskmine kutsikas; oligi tõukeks, et Sussukas ka seekord kotti suruda).

EUR Magliana metroojaam

18:57 tuli SMS, et ta jääb 10 minutit hiljaks.

Me olime shokis, sest italianode jaoks on normaalne 1-2 tundi teatamata hilineda ja siis küsimise peale alles öelda.

Oodates jälgisime, kuidas suht meie juures bussi oodanud mustanahalise juurde tulid 3 sõdurit ja politsei ja hakkasid dokumente nõudma vms… et too polnud aga midagi teinud, oli ta segaduses ja ei tahtnud näidata.. Need siis jälitasid teda seepeale… vastikud kiuslikud bully´d.

Siis nägime autot, kus oli potensiaalne üksik mees sees. Läksin siis oma oranži koeraga sinna ette keksima… aga vale mees oli =D.
Lõpuks tuli õige ka (ja tundis meid kohe ära). Miski suure lahmaka BMW-ga… Hull peast. Liikluses, kus parkimiskohad on 1,2 meetrit pikad (aga ta parkis sinna vabalt ära) ja kõik teised liiklejad ümberringi on Su kallile autole ohtlikud. Crazy!

Näide pargitud pisikestest autodest

Tutvustasime endid ja Suscot… korjasime peale tema sõbra Francesco (Cisco), kes meid VB peab vahepeal hostima… ja kes tundub ka tore, aga ta oskab ainult väga algtasemel inglise keelt. Õpetasime neile see-eest kesktasemel eesti keele selgeks: „õ, ä, ö, ü…“; „Sul on kena pepu!“, „Sul on kenad silmad!“ (või „Sul on kena silm“, kui juhtud kohtama ühe silmaga neidu). Käisime miskis väikeses kohas, kus 10€ eest (suht kallis… saame selle eest veel nälgida) sai joogi (meile õlu, sest eestlased on ju alkohoolikud… ja pealegi ajasid sommid juba päeval meile õlleneelud peale) ja siis „rootsi lauast“ süüa. Kõik puha tundmatud asjad… aga head.

Pubilaud ja isetehtud märgid

Keeleõppefraasid salfrätil

Rebisime õhtu otsa kildu. Valgustasime neid Pronkssõduri teemadel: Mul oli koti küljes isetehtud märk Colosseum´iga ja nad uurisid, et kas see on mingi tundut Eesti ausammas? Vastasime „jah“ ja ristisime selle Aljošaks. (Märkus: Kui Silvio pool aastat hiljem Tallinnasse külla tuli, viisime ta lumisesse surnuaeda ka Pronkssõdurit vaatama… ta ütles siis, et me oleme esimesed tüdrukud, kes teda surnuaeda jalutama viinud on 😀)… Irvitasime Susco-teemadel…Rääkisime neile „peenise-mängust“, mida Fkga olime mänginud (peate vaatama filmi „500 days of Summer“, et mõista 😉). Õppisime „mine…“ itaaliakeelse vaste: „Vaffanculo!“ (Mida kasutatakse tegelikult mitme erineva väljendina). Keeled suhu ja Euroopasse! Ja jätsime lauale kirjakese oma õpitud sõnadega: „Sul on kena pepu, vaffanculo!“

Siis käisime Trastevere´s (vanalinn) jalutamas… kus meile tutvustati absoluutselt igat platsi sõnadega: „See on see plats, kus tavaliselt õhtuti on palju inimesi väljas…aga praegu mitte, sest väljas on külm.“ Väljas oli pimedaks läinud ja oli ca 18´. Teised sõid jäätist, aga mina oma kurguga loobusin. Ahjaa, muide – see tablett, mida imesin, oli närimistablett. Close enough! (Õhtu otsa mõnitati mind muuseas: „You should take a pill!“)
Trastevere oli imeilus, isegi pimedas… vanad majad, lilled akendel.. nurr. Nad lootsid esialgu meid majade vahele viia ja erinevas suunas ära joosta, aga unustasid seda teha, sest me olime nii võrratud :P.

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Alguses pidi ta meist kella 9st lahti saama, aga et me nii võrratud olime, viis ta meid kella poole 12 ajal maja ette ära. Ahjaa, see oli esimene (ja viimane) kord, kui olen olnud autos, mille juht on alkoholi joonud. Ca 3 tundi varem 1 veiniklaas ja 0,33 õlu. … 0,5 promilli on siin lubatud ja ilmselt polnud tal sedagi… aga hirmus oli ikkagi ja Eestis nii ei teeks. Aga üldiselt sõitis see „bemmimees“ kordades viisakamalt kui italianod üldiselt (või Eesti bemmimehed).

Gabrielel oli korteris enne bändiproov olnud (kuni naabrid virisema hakkasid) ja 2 kaaslast olid veel seal. Rääkisid meiega poole üheni juttu ja küsisid „Itaalia lauamängust“ (Nagu „Eesti mäng“) küsimusi. Ainus, mis meelde jäi oli, et esimene XXX-multifilm oli „Fritze pornogatto“ („Pornokass Fritze“) vms. Mängu teine versioon oli, et ette loetakse vastus ja Sina pead ütlema, mis oli küsimus?! (Vastus oli: „Kolm.“) =D

Aga täna öösel magasin ilusti… silmad tegin lahti alles valges ja lõplikult ärkasin 9:18. Tublidus. Hommikul suhtles Gabriele meiega veel. Meiega suhtles rahulikult, aga siis kui italianod oma perega suhtlevad, tundub küll, et kõlab nagu kodusõda… hull action käib…

P.S. Selgus, et Emilia ei tule seekord Rooma.. ja me ei lähe ilmselt tema kodukülla ka, vaid võtame hosteli vms… sest tema vanaisa suri sel nädalal. Ebaaus :(.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 7/9 – 7. päev – 24.mai 2010

IT12.10, EST 13:10
(Villa Borghese pargis).

Arvake ära, kas sokid olid hommikuks kuivad?
Vastupidi… kui nad õhtul väljaväänatult olid veel niisked ainult, siis hommikuks olid need endasse kogunud kogu maailma õhuniiskuse ja olid palju märjemad. Nice. Õnneks on veel mõni paar puhtaid kaasas ja paar päeva jäänud kuivamiseks…

Ärkasime 7-paiku. Silm vajus vägisi kinni, sest õhtul olid need Tšehhi pliksid päris pikalt üleval, ja ausõna – üks neist suutis rääkida VÄHEMALT kolm korda rohkem kui mina. Uskumatu!
Maksime ööbimise eest ja läksime bussile-metroole-bussile. Esimeselt bussilt läksime kogemata ühe peatuse võrra varem maha. Pisiasi. Viimasel bussil teadsime seekord millises Tintoretto´s väljuda, aga juht ei teinud tagumist ust lahti, sest siin on sisenemine eest ja lõpust ja väljumine keskelt. Õnneks polnud järgmine peatus (järgmine Tintoretto) ka väga kaugel.
Panime kotid Silvio juurde ja Susco diivanile (Silvio tõi lahkelt Rott Karen Svenssoni talle päevaks seltsiks)…

Karen ja Susco

…ja Silvio viis meid EUR Magliana metroojaama ära, mis päästis meid järjekordsest bussiseiklusest. Teate ju küll, kui hästi meil nendega läheb… 😛
Seekord peaks vist 2 metroopiletit ostma. Siin on 1€ pilet, mis kehtib kas 75 minutit bussisõitu (võid sõita erinevate bussidega), või millega saab ühe korra läbi metroovärava. Pidime metroo B-ga Termini´sse sõitma, mis on see põhijaam ja kahe metroo ristumiskoht… ja seal siis järgmise metroo (A) peale edasi minema. Aga Temini´s avastasime enda rõõmuks, et kui Sa juba jaamas sees oled, ei peagi uuesti teise metroo peale minekuks väravaid läbima ja saad sama piletiga. Gutgut.

Rong oli nii kodune :). Kui novembris Emiliano juures olime Vatikani lähedal, käis sealsest kodujaam Cipro´st just metroo A.

Valge Metro A rong

A-rongid on enamasti uued-valged-puhtad… ja B-rongid tumedad, vanad ja gräffiteid täis. Ilmselt piirkondade pärast, sest näiteks B-metroorongi lõpp-peatuse (seal, kus meie motell oli) kandis asub Rooma vangla =D.

Sõitsime Spagna´ni (Piazza di Spagna, ehk Hispaania treppide juurde)… Maa alt välja tulles on seal valida kahe suuna vahel: Hispaania trepid või Villa Borghese park. Otsustasime praegu pargi valida ja treppidele õhtupoole minna.
Järgmised umbes 10 minutit sõitsime vist eskalaatoritega maa alt välja… Maailma kõige pikem teekond =D.Aga välja me jõudsime.

This slideshow requires JavaScript.

Nägime jälle lehmi… teisel reisipäeval Barberini juures olid ka mõned… Ah, suurlinna värk.

Sini-kollane inimestepiltidega lehm

Must hõbedaste Mersu-märkidega lehm

Valge Braille kirjaga lehm: 1-3, 2-3-4, 2-4, 2-4. 1-4, 1-3-5, 1-3-4-5, 2-3-4, 1. 1-2-3-4, 1-5, 1-2-3-6, 1-3-5, 1-2-3, 1-5.

Kusjuures, lehmadega tuli meelde, et siin müüdi pudel piima (1L) hinnaga 1,69€. Vauts! (Märkus: Eestis oli piimaliiter tol ajal veel umbes 7 krooni ringis.)
Enne parki minekut leidsime väikese poekese ja ostsime tuunikala-tomati-sandwitchi ja seekord eba-itaallaslikult Beck´id (kokku 4.80€).

This slideshow requires JavaScript.

Ja nüüd istume Villa Borghese pargis ja imetleme koeri (Just läksid mööda saksa lambakoer ja dogi… SLK nägi dogi kõrval välja madal nagu taks =)). Aga teel siia leidsime puu äärest istumast hoopis rebasepere! Suscole oleks nad meeldinud!

Suur ja väike mängurebane puu najal istumas

Tegime ajaviiteks mingi suure puuga pilti.

Õõnes puu

Kirjutan, kuulan Hannahi ballaade ja võtan päikest, mis järjekindlalt pilve taga istub. Aga vähemalt on soe. Täna vahetasin eilse teksaseeliku teise, valge seeliku vastu. Juba 2 päeva järjest! Mis toimub?!

Äsja käis mingi hindu siin oma kulinaid ja käepaelu pakkumas. Kesklinnas on käepaelad hinnavahemikus 3-8€, st. päris kallid… aga tahaks ju küll uusi… Valisin musta-valgega „Love“ kirjaga käpapaela.. suisa käe peale seoti… Andsin kõik sendid, mis mul olid, kokku 1.85€.. odavam ikka kui poes.

Käepaelad

Muuseas, hindu pakkus meie vanusteks 16 ja 17 (tegelikkus on 23 ja 24). Ilmselt oleme jahedas kliimas hästi säilinud J.

IT 13:22, EST 14:22
Enne rändasime mööda pargipinke vastavalt päikesele… ja nüüd vedelen lihtsalt murul päikeselaigus soojas ja ärapõlenud FK istub veidi eemal varjus pingil. Ühtlasi nägime, et kõik teised küll päikese pärast pinki ei vaheta, sest pinki saab ju ometi liigutada =D. Ise ei tulnud ausalt selle pealegi.

FK varjus pingil istumas

Muuseas, meist möödus just ilus poiss … kes ei teinud meist väljagi. Bastardo!
Nii lahe, siin lasevad oravad kogu aeg ringi, aga üldse ei viitsi ennast püsti vedada, et pilte klõpsida. Mõne aja pärast patseerin ümbruskonnas ringi ja klõpsin siis.
IT 14:40, EST 15:40
Niuts… see krae pani eest jooksu. Lisaks saabus vahepeal nohu.

Istume veel kolmeni pargis, siis vaatame ilmselt edasi Piazza di Spagna´le… meenutamaks vanu häid aegu: kuidas me eelmise reisi lõpetuseks hommikul kell pool kuus oma suuuuuurte kottidega nende treppide otsa ronisime, et saada takso, mis ei petaks meilt arvest rohkem raha välja. Me ei olnud edumeelsed, taksoarve tuli olenemata meie püüdlustest 50€ :/… Masendav. See on näiteks kolmandik mu seekordsest 9-päeva-rahast ja selle eest saaks 3 ööpäeva hostelis, pluss 3 liitrit piima! Valus!
See, et me nüüd 2 päeva hostelis olime, tegi mu nii rahatuks, et kuigi seekord, erinevalt eelmisest, leidsime siin suures pargis loomaaia üles, ei ole mul 12€ piletiraha…

Loomaaia värav

Jääb see kaelkirjak seekord veel nägemata. Jälle. Riias üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin, aga ei leidnud loomaaeda üles. Roomas üritasin uuesti, aga ei saanud loomaaeda sisse. Ja Tallinnas pole kaelakuid. Vähemalt on olemas Google pildiotsing.

IT16.35, EST 17:35
(Hispaania treppidel).
Loobusime pargist ja liikusime parematele jahimaadele. Teel leidsime mitmeid avatud planeeringuga ridaelamubokse otse kesklinnas =). Tegelikult tuleb vist varsti Villa Borghese´s mingi suurem festival. Ehitustööd selleks on täies hoos: pool parki on telke, lavasid jms täis. Valel ajal laseme Roomast varvast :P.
Lõpuks jõudsime vähe tuttavamasse kohta ka – sama pargi Piazza del Popolo poolne külg, kus sügisel koos palmipuudega fännipilte tegime. Just täna leidsin kotist toona siit palmilt korjatud tammetõru moodi vilja ja kivi =).. Ahjaa, need SUURED vihmavarjupalmide (männi-laadsed) käbid, mida Carole tuua lubasin – nüüd lõpuks on olemas, aga see leid polnud kerge, ausalt.. käbisid oli ju küll, aga kui need mitukümmend meetrit kõrgemal on, oleks isiklikku ahvi vaja (FKst siinkohal ei piisa 😀).
Sõitsime pargist selle pika tee alla metroosse…

Metroo algus

IT18.12, EST 19:12
(treppidel hakkas vihma sadama, edasine kirjutatud metroos Spagna´l).
… teiselt poolt sõitsime jälle eskalaatoritega üles ja voilà – olimegi Piazza di Spagna´l Hispaania Treppide juures.

Piazza di Spagna

Hispaania Trepid

Esmalt käisime Macis tasuta vetsus, kus mingi hull tädike meid sõimas: küll seisime me vales kohas, küll ei hõivanud piisavalt kiiresti kabiini ja tagatipuks tahtsime veel pärast kätepesu käsi paberisse kuivatada. Milline sigadus meie poolt!

McDonalds

See McDonalds oli muuseas päris veidra kujuga: selline… käike täis ja suur lahmakas. Võtsime ajaviiteks (ja kõhu norimiseks) väikesed friikartulid ja jäätise. Odavaim toidulaadse asja variant kesklinnas.

Pärast läksime Hispaania Treppide tippu, et maha/trepile istuda ja joonistada (FK) ja kirjutada (mina)… jõudsime vaevalt alustada, kui iga pärastlõuna lahutamatu osa – äikesevihm – kohale jõudis. Koos vihmaga ilmuvad muuseas alati hetkega kõikjale välja ka vihmavarjusid müüvad hindud =).
Läksime Spagna metroosse vihmavarju ja Emiliano sõnumit ootama. Nüüdseks on SMS käes ja selgunud, et ta kokkab meile kodus ja me läheme kella 8-ks sinna.
Nii retro, läheme maha sealsamas koduses Cipro metroojaamas, mis eelmine kord kodujaamaks oli. Kui siin (Spagnas) kirjutamise lõpetan, sõidamegi sinna. Käime ka ilmselt sealses „kodupoes“, kuhu me eelmisel korral ei jõudnudki, sest lükkasime mineku viimasele õhtule (et koju kaasa järelejäänud raha eest veine osta), aga pood pandi kell 8 kinni ja me olime ukse taga 20:05. Tüüpilised meie ju :P.
… ja peale poodi tatsame siis Emiliano juurde :).

PS1. Niisama tähelepanek – mu käsikirjas kaustikus on täis saanud 38 lehekülge (ja mul on väga väike käekiri).
PS2. Ja mul on tehtud 1497 pilti.
PS3. Alfa Romeo Giulietta on imeilus! Spagna metroojaamas oli reklaam.

Alfa Romeo Giulietta reklaam

PS4. Tähelepanek – iga kord kui metroorong tuleb (u. 2 minuti tagant), tuleb esmalt jõhker tuul.
PS5. Nägime täna metroos Jon Bon Jovi ´t… või identset teisikut.
PS6. Ja me elasime Leonardo DiCaprio´ga samas hostelis… või siis teisikuga.
PS7. Leidsime endale SOS hosti, sest meil polnud homseks kohta, kuhu minna. Läheme tema juurde homme hommikul kella 10-ks. Ta pani meile ka hüüdnime: Dear SOS-Girls =) Nummikas.
PS8. Oki, aitab. Metroo A, siit me tuleme!
PS9. Krt, mulle tundub, et kiri mu käepaelal ei olegi vist „Love“ :/.

24.mail hiljem toimunu, kirjutatud 25.mail IT 11:55, EST 12:55
(Kirjutatud Vatikanis.)
Cipro oli eile täpselt sama kodune, kui lootsime…

Cipro metroojaam

…ja teekond sealt edasi poeni (kust Emilianole külakostiks Nutella ostsime).

Nutella tšekk kunagisest “kodupoest”

Ja tee mööda Medaglio´t ja Appiano´t Via Latenzio´ni oli nii selge, nagu oleks seal alles eile kolanud. Ja värav oli endiselt samamoodi lahti.. ja uks käis endiselt sama keeruliselt lahti :).

Emilianot oli loomulikult mõnus näha. Ja lõpuks ometi tegi ta meile pastat! Oleme siin söönud mitme erineva nimega pastasid, aga ma ei mäleta ühegi nime :D. Sama lugu on näiteks croissant´idega… olenevalt sisust on nimi erinev.. ükspäev sõime näiteks Cornetto´t.

FK pastaportsjon

Veini pakuti ka… Ma oleksin peaaegu napilt punast veini oma valgele seelikule ajanud. Napilt pääsesin seekord…
… aga juba järgmise klaasi juures suutis Emiliano 0,2 millisekundi kiirusega klaasi punast veini mu seelikule valada. Isegi teades, et ma nende riietega pärast Silvioga kokku saama lähen, oli meie ainus reaktsioon naer =).. irvitasime seni, kuni Emi meeleheitlikult veini maha pühkis… Aga tal oli ka mingi sprei imevahend ja vesi lisaks ja mõne minutiga sai mu seelik jälle valgeks! Amazing! Lihtsalt päris märg oli seda kanda…

Minu märg, aga jälle puhas, seelik 🙂

Istusime ja rääkisime niisama… Jengast (klotsidega torni-ehitamise mäng), Milkost (kujutletav sõber), Suscost, Tallinnast, Moskvast jne. Sellest, et eelmisel aastal nende giidifirma 1000 Vatikani-tuuri tegi (eelmisel reisil Rooma käisime ka nende tuhandenda-tuuri-peol)… ja et sel aastal on sihtmärgiks 2000 tuuri. Crazy!

Me pidime 22:30 San Lorenzo´s Silvioga kohtuma… aga 22:30 olime me veel Silvio juures. =) Itaallaslik hilinemine hakkab külge jääma vist ;).
Enne saime Silviolt sõnumi, et: „Starò un po´in ritardo J“.. Emi oli selle meile just ära tõlkinud ja me inglis ekeeles vastanud, et „pole hullu, me hilineme ka“, kui Silviolt uus sõnum tuli, et ritardo tähendab hilinemist ja ta ei saanud ise arugi, et itaalia keeles kirjutas =).
Peale poolt-ühtteist kui olime homseks 19.00-ks uue kohtumisaja Emiga kokku leppinud, hakkasime liikuma. Metroo + tramm pidi umbes 45 minutit aega võtma (võttis ka). Emi saatis meid tänavanurgale, kallistas ja läks ise teises suunas. Täpselt samas kohas nägime me teda viimati novembris, kui ta korterivõtmed meile jättis ja ise Riiga sõitis.. .ja võtmed alles siis kätte sai, kui pärast Riia-trippi Tallinnasse külla tuli, kui me Roomast tagasi olime. Hullud itaallased 😛 (aga armsad!)

Viimase ülekäigu juures enne metroojaama seisime auto möödumist oodates… ja meile visati selle aknast vett kaela! Ma ei tea, millega me selle ära teenisime. Ehk oli mu pestud seelik juba liiga kuiv? Kui sellest pärast Silviole ja tema sõpradele rääkisime, kinnitasid nad igaljuhul, et selline asi ei ole Roomas tavaline… nad olis üsna šokis.
Sõitsime metroga Cipro´st Terminisse. Rong oli päris tühi. Alguses jagasime „vagunit“ ainult kahe metroopolitseinikuga. Pärast tuli pisut rohkem rahvast peale.
Tuletab meelde, et eelmisel tripil hilisõhtul Lennujaamast rongiga kesklinna sõites ei lubanud ka vagunisaatja meil üksi vagunisse jääda vaid ajas meid järjest edasi, et muu rahvaga koos oleksime.
Trammist jäime täpselt maja ja otsustasime vahelduseks natuke jalgsi käia. Et saime mööda trammirööpaid edasi liikuda, oli eksimine suhteliselt välistatud. Ja hiljem selgus pealegi meie suurek süllatuseks, et piirkond, milles kõndisime, ei ole isegi mitte eriti kriminaalne. Vau.
Kui jõudsime järgmisse peatusesse, tuli täpselt tramm. Kuigi maad oli veel ainult 2 peatust, siis oli tramm ainus sõiduvahend, millega seni sõitnud polnud.. niisiis läksime peale ja sõitsime Porta Maggiore´ni. Ristike kirjas jälle.
Silvio ja Ciccio jalutasid meile vastu, siis saime kokku nende kolme töökaaslasega ja otsisime koha, kust nad jäätist saaks, sest nende jaoks pole võimalik magustoiduta õhtusööki lõpetada. FK ja mina loobusime, sest me köhime. Mina nüüdseks vähem, FK rohkem. (Seda sellepärast, et pargis istusin mina päikese käes soojas (ja olen nüüd õrnaltõrnalt roosakas) ja FK külmas varjus).

Roosaka-kumaga jalad (elu esimene päikesepõletuse alge moodi asi)

Laulsime neile hoopis oma Prenda una pillola due volte a giorni laulu (võtke 1 tablett 2 korda päevas). =) Uute sõpradega oli meie hädavajalike-fraaside-spikker („Paulo on vorstipoes“; „Selle maja ostis Pietro“) oli taas suur hitt :). Ja siis näitas Silvio kohviku ees tänaval, kuidas Kaera-Jaani tantsitakse. Mäletas! Viisimegi Jaani Euroopasse! 😛 Kui Kultuurkapital vms meid selle ülla ürituse eest soliitse rahalise preemiaga tänada tahab, siis ega me vastu ka vaidlema ei hakka.
Siis jalutasime veelkord sealt kirikueelselt platsilt läbi, aga seekord polnud seal ei pasunakoori, ega majaseinal mängitavat Prince of Persia´t. Ja siis sõitsime „koju“.
Koduteel naerdi seda, kui ma suutsin 5 minutit järjest vait olla (oi see oli piin 😛)… aga siis tõestasin, et ma suudan lisaks tavapärasele lobale muust ka rääkida. Näiteks raskest lapsepõlvest, aka 7 miljonit traumat. Peatraumad selgitavat nii mõndagi ilmselgelt ja nüüd on mul lootust rohkem asju andeks saada :D.

Uni oli magus ja varane ärkamine valus.. .aga pidime bussi ja 2 metrooga liikudes kella 10ks oma kotid järgmisse kohta edasi viima.
PS1. Susco veetis öö Kareniga. Nii armas.
PS2. Saime teada, mida meie täna ostetud käepaelad tegelikult tähendavad… nagu kahtlustasingi. „Inter“ FK omal ja „Juve“ mul… Ehk Intermilan ja Juventus, Itaalia jalgpallimeeskonnad ). Emi oli igaljuhul väga solvunud, et need Rooma võistkonna omad polnud.

Juve ja Inter, käepaelad

PS3. Kui õhtul Suscost rääkides rebased meenusid, ütlesin Silviole, et „Oo, ma näitan Sulle kohe, mida me täna nägime!“ ja hakkasin fotokat haarama. Aga temapoolne kommentaar oli juba ette, et „Okou, ma ei taha teada… teilt võib kõike oodata!“ 😀 Me oleme vist liiga rikutud tema jaoks… Aga rebasepoiss meeldis talle õnneks. =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Praeguse hetke nimekiri

Olen täiega väike vargaplika ja pätsasin Katre blogist “Praeguse hetke nimekiri” postituse küsimused ära… Õnneks ta ei kutsu mulle ilmselt Mupot kraesse, sest ise lubas lahkelt postituse lõpus, et võtke ka. Ja, noh, ema õpetas, et kui tasuta antakse, tuleb võtta.. vms 😀

Teen: Tööd, kohevarsti. Hetkel joon hommikukohvi ja blogin.
Söön: Kohevarsti helluse jogurtit 😀 Ja lõunaks pihve juustuga (juustuviilud peale ja mikrosse sulama), kõrvale ampsan šampinjonidega pasteeti ja magustoiduks pisut Nutellat :D… Ma ilmselgelt olen a) kohutav toiduvalmistaja ja b) oma isude järgi igasugu jama sööja…
Joon: Hetkel kohvi, varsti sidrunivett.
Ootan: Õhtut, lähen esmalt kutsikaid pildistama (awww) ja leidsin eile oma esimese Roomatripi nänni üles… tahaks need õhtul scrapbooki lisada…
Ei oota: Et ma alustasin eile suuuuuurt koristamist ja see läbu vajab jätkamist.
Loen: Blogisin. Lehti. Vahel raamatuid. Miki Hiirt 😀 (eakohane 😀).
Tahan: Puhata ja mängida. Magada. Filme vaadata ja puslet kokku panna (taaskord: eakohane).
Näen: Väga segamini töölauda. Minu stiilis süsteem: vajalike asjade hunnik, pikaajaliste asjade hunnik, kiirete asjade hunnik, niisama mingi hunnik, ei viitsi-aga peab-hunnik.
Vaatan: Seriaale (Vampiiripäevikud, Gilmore tüdrukud, Originalsid,  Grey Anatoomia.. ja veel paljupalju)… lisaks pikad multikad (eakohane!), nutufilmid ja maailmalõpufilmid.
Kuulan: Raadio Elmarit (eakohane!)… muusikast eelistan rocki või ballaade.. aga on erandeid.
Mängin: Hay Day´d. Lauamänge! (Eakohane!)
Kannan:Hetkel (kes mind teavad, ei usu!) musta lühikest kleidi moodi asja ja retuuse!
Otsustan: emm.. ma ei tea… mida vaja?!
Soovin: vt. Tahan*
Tahan osta: Ketse! Ühte kindlat lauamängu, Macbooki, kahte raamatut, liiklusseadust ja ülesandeid, kleepkiledega albumeid, lennupileteid New Yorki, korterit :D…(ei, ma ei võitnud lotoga.. küsimus oli “tahan osta”, mitte “ostan”).
Naudin: Vabadust.
Meeldib: Koerad. Soe (kuigi Koonust on kahju). Vaba aeg. Lauamängud. Seriaalid.
Ei meeldi: Pidevalt pahurad ja närvilised inimesed (eriti kui nad teiste peal ennast välja elavad). Idioodid. Masu. Ühed naabrid :D.
Imestan: Inimeste üle igapäevaselt: jobud, kasvatamatud, ebaviisakad, rumalad, ülbed, virisevad, vastikud 😀 (on erandeid ka).
Loodan: Rikkaks saada 😀 (normaalsed inimesed loodaks tervist ja värki, aga ma püsin reaalsena 😀).
Vajan: vt. Tahan osta.*
Tunnen: Väsimust.
Nuusutan: Hommikuselt veel värsket õhku.
Märkan: Klaasikilde vee ääres (idikad!), noorema generatsiooni ülbust (nii eakohane minust!)
Tean: Nii mõndagi, aga mitte piisavalt.
Mõtlen: … enamasti enne ütlemist (aga mitte alati).
Naeran: Musta huumori üle.
Imetlen: Inimesi, kes joosta jaksavad? Eih, tegelt ma vist mõtlen lihtsalt, et nad on päris hullud… õpetajaid äkki? Ja seda metsloomade heategijat Imeloomade Seltsist…
Armastan: Koeri. Üksi olemist.
Igatsen: Roomat.