Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

unenäguline

Katre postitus tuletas mulle meelde, et tahtsingi täna oma unedest rääkida!

Tavapäraselt näen ma unes sarimõrtsukaid ja tagaajamist jms säärast toredat, aga täna oli hoopis rahumeelsem öö. Nägin hoopis unesid kahest sõbrannast.. nad mõlemad on niivõrd-kuivõrd hiljuti esmakordselt emaks saanud 🙂 ja mõlemal puhul oli unenäo sisu see, et võtsin nendega ühendust, et kuidas neil läheb. Kumbki oma põnnidest mulle ei rääkinud, neil olid hoopis muud mured:

Caro näiteks rääkis, et nüüd on asi nii, et tema abikaasa Riws hakkas naiseks. Juba pikemat aega olevat sellega toimetanud ja nüüd on valmis. Uueks nimeks võttis endale Kristel.
Mina, täiesti usaldusväärse sõbrannana, võtsin pärast seda infot kohe telefoni ja helistasin kõik oma sugulased tuttavad läbi, et uuemat klatši rääkida. Stiilne.

Seejärel uurisin Maryle, et kuidas temal läheb. Ei olnud temalgi kerge. Oli ta nimelt R.-ile nutnud ja halanud, et korterielu on ikka igav. Nutt ja hala viis sihile. R. ostis talle talumaja koos suuuure krundi, järvekese ja kõrvalhoonetega (sh. saun!). Olles kenasti sisse kolinud, avastas Mary aga oma suureks pettumuseks, et seda tuleb hooldada. Rohida ja riisuda ja mis  kõik veel. Ja kui ta nüüd siis R.-ile ütles, et enne lume tulekut ja lumekoristusaega oldagu normaalsete inimeste kombel korterisse tagasi kolitud, oli too kurjaks saanud. Arusaamatu, miks.

***

Nii imelik vaheldus veristele unenägudele, et hommikul ärgates mõtlesin tükk aega, et kas see oli nüüd unes või päriselt? Sest päris kõlas isegi usutavamalt kui mõte sellest, et mul NII ebaverised uned olid 😀

Minu esimesed triibulised

Niisiis.. minu esimese lisablogimise teemaks on “Minu esimesed triibulised” (Ja ma ei tea ikka veel, millest ma siinkohal kirjutan 😀)… ühtlasi tuli ka VäikeFränky meie liivakasti mängima ja järgmiseks lisablogimise teemaks sain “Haruldane nähtus” (Ja ma tean täpselt, millest sealkohal kirjutan :D)… ja mul on meeles ka “päris”blogivõistluse teema (“Eriline sündmus”, oli ju.. eks?!) ja ma tean täpselt, millest kirjutan… aga mul pole veel pilte arvutis, et seda teha.

“Minu esimesed Triibulised”
Kodukirjand

Minu esimesed (teadlikud*) triibulised olid ilmselt värvilised varvassokid (peaagu põlvikud), millel on erinevat värvi triibud. Ühtlasi olid need ka minu esimesed varvikud ja õpetasid mulle, et varvikud = toona väga popp sokisort, on täiega ülehinnatud! Nende jalgasaamiseks kulus täpselt 324,5.2 sekundit kauem kui tavaliste sokkide jalgasikutamiseks. Marutüütu. Pealegi ei ütleks ma, et need nüüd väga mugavad olid.. ja mu vaesed väikesed kõverad varbakesed surid oma kambrikestes vaikselt üksinduseahistusse ja külmasurma. Nii on need triibulised senini (umbes 10 aastat?) alles… sest on vist minu kõige vähem-kantud sokid üldse. Kordi vast kolm või nii. Aa, ei.. mul on sahtlis ühed tutikad sokid, mis veel kandmata… need on hetkeseisuga veel vähem kantud! 😀

Mis aga triipudesse puutub, siis ma ei ole eriline triibufänn. Kui siis särkidele-pusadele ehk sobib. Pükste puhul mulle ei meeldiks üldsegi.
Üks must-valge laiu-triipudega maika ja üks pusa mul ka on… ja on väga oluline, et need triibud laiuti oleks, mitte pikuti. Sest ma olen tuhatkuussadaüheksakümmendneli kilomeetrit pikk ja pikitriibud näeksid päris nilbed välja. Ja kuna ma kaalun nii, nagu keskmine 12-aastane, siis on laiutriipudega lootus, et need lasevad mul paista paksemana, kui ma tegelikult olen 🙂

* teadlikud selles suhtes, et on täiesti võimalik, et ma veetsin enamuse oma beebieast triibulistes sipukates, aga ma ei mäleta sellest ise eriti midagi…

Mis puudutab pealkirja “Minu esimesed triibulised” ja sellega esmalt meenuvat, siis võivad kõigi maade lastekaitsjad kergendunult ohata, sest ma ei tea, et ma kunagi vitsa saanud oleks. Ju ma siis olin lihtsalt kukupai :P… ja mul pole ka oma isandat, kelle juures ma ennast kord nädalas piitsutada laseks, nagu Nümfomaani filmis oli 😛 (ei tunne ka, et oleksin millestki ilma jäänud, kui ei ole 😀).

***

Ps. Mary jälestab varbaid. Talle raudselt meeldib/meeldiks (oled veel lugeja?) see varbapostitus  🙂

külmetaja lobisemisi (1000000 sõna vms)

Esiteks: Zdina- ai heit ju, ju agli! 😀 😀

Ma ei saa hommikuti üles… Kohutav. Kui ei oleks voodi ees rõõmustavat Koonu, et jejejejejejeeee, Sa oled ärkveeel… ma viskan siis siia pikali ja rõõmustan alumisi naabreid rütmiliste kolksatustega vastu põrandat (saba), kuni Sa ennast vertikaalseks vead ja tõusen ka siis püsti, koos oma sabaga :P… siis ma otsiks pragu uut tööd ilmselt, sest jääksin pärast kolmandat kordusalarmi magama lihtsalt.
(juhuks kui mõni kolleeg lugema peaks (kas loeb?), siis niipalju infoks, et mu eelmise nädala mitmetunnihilinemine ei olnud siiski tuim sissemagamine vaid meeletu peavalu ja saatsin varahommikul ka selle sisuga SMSi 😀)
Mis peavalu puudutab, siis see on viimase aja bioloogiline kellakägu vms… Viimased u. 8 õhtut jutti on teada, et kell hakkab 7 saama..sest mu peakolu hakkab lambist valutama. Põhjustest ei ole mul halli aimugi… olen päev otsa kodus või päev otsa tööl.. olen palju maganud või vähe maganud.. olen söömata või äsja söönud. Tema tahab ja tema valutab, ja minul pole siin mingit sõnaõigust.

Igaljuhul sain mina lõpuks püsti ja mingi aja pärast õuele. Alustasime Koonuga matka tööle. Läbisime esimese pargi. Läbisime teise pargi. Vihma hakkas sadama. Hakkasin rihma uuesti kaela panema, sest jõudsime liikluse lähedale, kui nägin, et ohhoo.. Koon on ühe (ja ainsa) helkurkaelrätiku võrra vaesem kui kodust väljudes. Võtsin rihma uuesti ära.  Vihm jäi järgi. Läbisime tagasisuunal teise pargi. Läbisime tagasisuunal esimese pargi. Leidsime rätiku algusest, kus rihma ära võtnud olin. Läbisime uuesti esimese pargi. Läbisime uuesti teise pargi. Vihma hakkas sadama täpselt samas kohas kus enne. Jõudsin tööle märja ja mudase Koonu ja märja ja mudase kaelarätikuga.
See on kolmas (ja kõige pikem) otsimisrännak, kus pöördume rätikut otsides tagasi. Siiani, nagu näha, alati edukalt. Aga tüütu ikkagi. Peaks vist takjapaela asemel miski muu kinnitusmooduse leidma. Selleks peab ju uuesti õmblema 😦 Buuu… Äkki on lihtsam variant hoopis koonu toas kinni hoida, kus tal ilma helkurita ohutu on.. kuni valge ajani. Ehk siis mingi maikuuni või nii. Kõlab ju mõistlikult, eksju? 😀  (Enne kui Heiki Valner vms mulle ukse taha tuleb, siis see oli must huumor, eksolejah)

Ma tahan lund! Ja külmakraade! Olgu või ainult miinus üks, aga olgu olla!
Esiteks – kui õues on soe, siis on automaatselt tööl küte vähemaks keeratud ja mul on niiiiiiiiii külm *plagistab hambaid*
Teiseks – Koonule ei meeldi nii tihti käppi pesemas käia, kui seda praeguste ilmadega vaja on.  Oleks maa külmanud, poleks beež koer kõrvuni pruun…
Kolmandaks – rätik oleks ka puhtam, kui ta kuhugi maha kaotatakse ja siis mõnda aega hiljem üles korjatakse :P.

Neile, kes lund vihkavad (loe: Kikuriinu ja Mary) siinkohal kodune ülesanne:
1. Kõndige praeguse ilmaga (loe: vihmasajus) umbes 1km mööda Juhkentali tänavat, kõnniteel. Tehke märkmeid, kuidas ilm meeldib: niiskus, lombid teel, taevast sadav vihm ja autorataste alt pritsivad hiigel-lained.
2. Oodake lumesadu. Minge läbige sama maa lumesajus jalutades. Tehke märkmeid.
3. Võrrelge. Kumb on heam?

Nagu peenest vihjest välja lugeda võis, astusin eile pealinnast läbi. Ooooh, mu vaene väike tagument oli päeva lõpuks lamatistes :D… Esmalt 2,5h sõitu… siis bussijaamast Keskhaiglani (kõva 20 minutit vms) siis tunnike estumist koridoris, kabinetis, teises kabinetis… siis 20 minutit bussijaamani.. ja 2,5h bussisõitu. Kuigi tavaliselt 8h-sest tööpäevast möödub ka enamus istudes, ei ole tulemus kunagi nii valus :DAga tallinnarahvas, anteeksi..  nagu näete, olin kiirvisiidil ja deitima ei jõudnud.

Bussis vaatasin nii minnes kui tulles üdini naiselikke filme. Esmalt “Vaenlase Tagalas” (btw, see on vist ainus film seni, kus mulle Owen Wilson meeldis 😀) ja tagasiteel “Hitman” … Õnneks ei istunud mu lähedal väikeseid lapsi… Massihauad, ära-raiutud-käed, sadomaso, ohtralt tulistamisi jms… Palju häirivat materjali ühesõnaga. Ükskord ammu vaatasin bussis filmi “Must Luik“, kui mu kõrval istus soliidne vanaproua. Kes filmi näinud, võib ehk nõustuda, et ei olnud parim bussifilmivalik :D… vahepeal oli ikka päris XXX-stseene :D… Mis omakorda tuletab mulle meelde, kuidas ma kunagi koolitusele sõites (pikk sõit oli) bussis “Antikristust” vaatama hakkasin… ja mu tolleaegne ülemus minust üle vahekäigu ühe rea võrra tagapool istus (loe: ideaalne vaade ekraanile)… Well, ma loobusin sellest filmist esimese kahe minutiga. Kes on nähenud, see teab, miks… (ja kui te nüüd youtubest algus-stseeni vaatate, siis seal on seda sündsamaks lõigatud 😀)…

Ülejäänud tee kuulasin muusikat. Mul on traditsiooniks alati täistunniekspressis üks lugu ära kuulata:

veider on sealjuures, et tavaliselt meeldivad mulle laulu juures just sõnad. Aga erand kinnitab reeglit, sedapuhku siis sõnadeta lugu 🙂

Räägiks siis veel ülevaate unenägudest? Et tülpinud lugejat päris igavlema panna vms 😛
Esmalt.. kunagi varem mainisin, e tnägin unes, et mul oli kuri kaksikõde.. enivei, selles samas unenäos kasutasin ma Vinnimaal olles tema vastu enesekaitseks EllieTheElephanti punast  rihma, mida kiirelt lassona enda ees viibutasin, et ta minu “isiklikku ruumi” ei pääseks (ja läksin siis riidekapi juurde, et sealt soojad riided võtta, enne kui tema eest õue põgenen sest muidu hakkaks ju külm 😀)…
Eile (ööl vastu eilset) nägin unes, et läksime koos T.-ga mingile mu vast-leitud sugulasele külla… kellel oli kodustatud valge tiiger, nimega Lõvi. Selgus aga kurb tõsiasi, et mul oli veel terve posu sugulasi, kellest ma teadlik ei olnud… üks neist hääästi rikas… ja ülejäänud, sh mina ja ka need, kellele külla tulime, olid selle rikkuri pärijad. Meie võõrustajad olid aga kõik ülejäänud pärijad vahepeal ära koksanud, sealjuures nii kavalalt, et nemad süüdi polnud jäänud (õnnetused jms). Tiiger Lõvi oli eriline, ta oli treenitud minu peale reageerima.. Kurjalt! Oli teine umbes sama osav nagu soojustundlik hävitusrakett vms… kui ma kusagil liikusin oli tema platsis, tapmisinstinkt töövalmis. Ühel hetkel põgenesin tema eest tuppa.. anin toa-ukse kinni.. ja avastasin, et toal oli veel kuus ust! :D… sulgesin neid siis napilt enne tema sisse-pääsemist jms. Vahepealset ma ei mäleta, aga mingi hetk olin tülikatest sugulastest vabanenud… aga Lõvi oli ikka vabaduses. Ja kui ma kusagil liikusin, oli tema platsis.
Üritasin heaga, olime Vinnimaal ja viisin talle kausitäie suppi,  kus olid suuuuured lihatükid sees. Jäi sööma. Aga mööda metsateed käies tuli ta järsku müdinaga kurjalt järgi. Pääsesime T.-ga nii, et liikusime edasi Tarzani kombel end mööda puu-oksi kiigutades, tiiger Lõvi kurjalt maapinnal meie all üles hüppamas ja küünitamas. Mingil hetkel kiikudes leidsint EllieTheElephanti punase rihma (sest 1,5 meetrit köit on täpselt selline pisiasi, mida taskusse panna ja sinna unustada ju) ja suutsin selle Lõvile lassona kaela ajada.. ja siis kuidagi ümber käppade keerutada nii, et ta liikumisvõime oluliselt vähenes.. ja siis ümber lõugade ka. Kuna oli teada, et heaga ei saa.. ja niikaua kuni tiiger Lõvi elab, ei ole minu elu ohutu, siis seadsime sammud loomaarsti juurde… et Lõvi magama panna. Tundus kõige humaansem viis tülikast kiisust vabanemiseks.
Aga nagu näha on EllieTheElephanti punane rihm üdini kasulik vidin, astub igast unenäost läbi :D… käsikäes Vinnimaaga.
Täna öösel nägin unes EllieTheElephanti ennast, kes (oli ilma rihmata) leidis rannalt hunniku kilpkonnasid ja haaras järsku ühe neist hambusse ja kukkus hooga raputama. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin oli hambus ainult tühi kilp… Leidsin alasti kilpkonna pisut eemalt roomamast… nägi välja nagu helehall nälkjas vms… Üritasin siis kiirelt Guugeldada, et kas kilpkonna saab tema kilbi sisse tagasi panna vms. Ja Google andis sõnale “kilpkonn” täpselt NULL tulemust :S Frustreeriv. Proovisin siis inglise keeles ja ainsad tulemused olid Ninjakilpkonnade kohta… nagu päris loomi üldse ei eksisteerikski…
Aga edasi ma ei mäleta, nii et ma ei tea, mis Temast või Temakesest sai…

Kui juba jutt Koonule läks… siis tahtsin seoses mõnepäevataguse filmiviktoriiniga rääkida, et EllieTheElephanti nimekaim on emane mammut Jääaja multikast eksole. Ei oska kommenteerida, kas nimi kuidagi multikast tulenevalt pandi vms, aga see selleks.
T. seevastu teadis juba ammu enne oma koera võtmist, et ühel päeval on temal koer, kelle nimeks saab Jääaja järgi Sid. Eelistatult oleks too koer šoti terjer olnud. Praktikas võttis ta aga aastaid tagasi varjupaigast ühe habekolli-laadse kutsikatüdruku… kelle nimeks saigi Sid (kuna tütarlapskoon, siis täisnimega Sidney)… Aga nüüd me siis oleme ideaalne paar, kummalgi Jääaja-koon 😛 (tema oma küll maal… ja koonud omavahel ei ole eriti suhtlejad esimese kokkupuute põhjal).

Ma tahaks sinna minna: http://tartuseikluspark.ee/lounakeskus/ aga vist oleks viisakas natuke oodata, mitte kohe pärast haiguslehte sportima minna… pärast on piinlik kui haav lahti ja all jääväljak kõik ära määrdunud 😛 Yuck… Aga tahaks ikkagi.

Avastasin eile, et ma saan (tänase seisuga) veel viimased 2 nädalat laulda, et “Maaa olen noooor, aiaiaiai olen nooor…” Sest siis on mu sünnipäevapäev ja peale seda olen ma seaduse järgi mitte-enam-noor. Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see järgmine määratlus on… Varane keskiga vms. Kole kole. Sünnipäevaks ootan ülekandeid (sest sinine leht viib inimesed näljasurma, teate ju küll) või siis midagi siit nimekirjast. Kingi tegemisest on vabastatud Vihmahääl, kelle kink mul juba käes on ;-).
Aga et noorusaeg käest kaduma kipub, oleks nüüd kõigekõigekõige tagumine aeg oma nooruspõlve lollused ära teha vist. Ideid? 😀 Olen veits hiljaks jäänud alustamisega vist…

Facebook on vist saanud haisu ninna, et ma vananema hakkan. Miskipärast eeldab ta, et koos vananemisega kaasneb ka kiilanemine. Ta ei paku mulle küll palju reklaame, aga need vähesed, mida pakub, on juuksekasvu-soodustavad või kiilanemist-peatavad reklaamid. Või noh, mitte reklaamid ise ei soodusta-peata, vaid reklaamitavad tooted ikka. Igaljuhul võin FB-le lohutuseks kinnitada, et pole vaja, aitäh pakkumast. VäikeFränky just ükspäev kadetses, et mu karvastik kasvab triljon korda kiiremini kui tema kolm karva :P.
Tegelikult on veider reklaamivalik, sest kui nt Google üritab oma spämmi suht Sinuga siduda, et mida Sa otsinud oled vms… siis on juuksed-juuksehooldus-juuksehooldusvahendid-juuksurid-karvad jms üks väheseid asju, mida ma vist kunagi otsinud pole. FBst veel vähem.  Djah, aga las ta siis olla… Las FB haugub, juuksed kasvavad edasi, vms…

Lõpetuseks tahaksin mainida, et (arvatavasti) Vanamoor, kes Sa Dzeiki raha pihta panid… ma loodan, et Sul oli vähemalt hea vabandus… umbes et koerad olid toitmata ja kulutasid viimse kui sendi neile söögi ostmiseks vms.. sest vastasel juhul – Sa oled idikas ja kuna mul on tädi Karmaga päris tihe läbisaamine, siis järgmine kord kui ta läbi astub, saadan ta Sulle ka külla! vot 😦 :S

2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

PS. Mõned võrdlused 2012 VS 2013:

Vaatajaid:
5300 VS 13 000
Postitusi:
104 VS 233
Pilte lisatud:
295tk (368MB) VS 502tk (527MB)
Populaarseim postitus:
Blogimäng III VS Mida teha kui kohtad juhtkoera?
TOP otsingusõnad:
tibu, sünnipäevakaardid, sinivaala keel, i hate thursdays, suslik VS mis võib kahjustada katalüüsmuundurit, tibu, etüülitud bensiin, m.saadi jutukogu, ja piltmõistatused.
TOP suunajad:
Facebook, Blenza.com, Blog.tr.ee, blogger.com, caliwitch.wordpress.com VS Blog.tr.ee,  Facebook, johannamariaprangel.blogspot.com, sesamy.wordpress.com, tahanteada.wordpress.com
TOP kommentaatorid:
dzeik (84), üllar (55), paranoiapuu (24), mary (14), Hundu (6) VS sesamy (41), leoskannika (21), dzeik (20), zdina (14), naine50+ (14)

Kaotatud rohelised kõrvarõngad @ Tammsaare Park

Leidjale vaevatasu: Ta võib endale jätta kõrvarõngaste ümber olnud väikese mini-grip koti ja rohelise sildikese “Marie´le”.. mäletsuseks või nii…

Ehk siis Mac käis eile Tallinnamaal. Kuna arstini oli pisut aega ja mul oli meeles MariE kõrvarõngad kaasa võtta.. ja tal oli meeles telefon enda juures hoida, siis panin kõrvarõngad taskusse ja läksin esmalt kesklinna. Ilm oli rõve, vihmane ja külm.. käsi külmetas. Krabasin taskust kindad. Juba parem. Kaks tüdrukut läksid mööda, silmanurgast nägin midagi heledat.. prfff, mõtlesin, loobivad sodi maha… aga kiire oli, läksin edasi. Kohtusin MariEga… panin käe taskusse, et talle kõrvakad anda… taskus olid taskurätik ja võtmed. Kõrvarõngaid njetu. Aaa, need tüdrukud vist ei visanudki sodi maha vä… Fain. “Su kõrvarõngad on Tammsaare pargis maas, käin ära korra 😀” pobisesin ja läksin kõrvad lontis minema. Käisin pargi läbi. Njetu. Hea et niigi läks, mõtle kui oleksin taskust taskurätiku ära kaotanud… või, noh, võtmed.

Aga hea leidja, kes Sa kindlasti seda blogi loed… Kui Sa leidsid eile sealt rohelised kõrvarõngad* siis anna endast märku, aitäh!

* Kindluse mõttes panen pildi ka juurde, äkki oli eile pargis mingi roheliste kõrvarõngaste kaotamise mood, ja kellegi leitud rõngikud ei olegi minu kaotatud 😀 Ehk siis pildilt nr 3-d:

***

Nimega MariE tuli mulle meelde lugu sellest, kuidas Dzeik kunagi Maryl ja MariEl vahet ei teinud ja siis olid kasutusel venekeelse hääldusega nimed:
Mariiga (ehk Mari i-tähega)
Marieega (ehk Mari e-tähega)
Nüüdseks on mul veel:
Mariaaga (ehk Mari a-tähega)
Ja loomulikult ei saa unustada ka tolmuimejat:
Mariooga (ehk Mari o-tähega)
Mul on veel Marju puudu. Kes mu Marjuuga olla tahab? Aga Mariõ, Mariä, Mariö ja Mariü?

***

Tallinn oli eile… nii Tallinn, jälle :(. Bussijaamas istusin linnaliinile, nägin et üks tädike jookseb ka peale. Buss pani tädi nina ees uksed kinni, sõitis 10m edasi foori taha ja istus seal umbes 2 minutit punase tule taga. Deja vu täiega. Been there a lots of times!
Ja noh, siis veel vihm ja kõrvarõngakaotus jms. Ahjaa, käisin vanast töökohast ka läbi… Seal on muidu veel alles 9st töötajast 4, kes mu ajal ka olid… ülejäänud on uued (arusaadav ju, kes ikka tahaks töötada seal, kus MIND ei ole 😀)… Neist neljast polnud eile kedagi kohal. Kõik olid võõrad näod. Ja mina olin kõigile võõras nägu. Nii võõras oli kuidagi…

Käisin lohutuseks siis oma lemmik lemmikloomapoes ja kulutasin oma viimased sendid kopsuribadele. Eesti toode. Eelmise paki põhjal võib öelda, et Koonule VÄGA mekib. Kui üksi koju jääb, siis läheb kopsuribaga pessa ja rahu majas.

***

Kui juba Koonule jutt läks, siis ma lihtsalt pean mainima, et ta on niiiiii palju julgem 😀 Niitore. Okei, see kõlas nüüd natuke, nagu ta oleks sihuke varasemalt traumeeritud Koonuke. Eiei, kindlasti mitte. Lihtsalt maalaps ja linnas oli niiiiiii palju uut (lisaks elukohale ja minule): autod, bussid, rekkad, plõksuvad, foorid, väikesed kallurid parki ehitamas, lehepuhuritega mehed iga nurga peal jne. Nüüd jalutab enamikest neist tuimalt mööda… mõni auto ehmatab, aga olgem ausad, äkiline kõva heli minu taga/kõrval ehmatab mind ennast ka, ega ta ei peagi täielik kivi-närv olema :D…
Aga täna olid ühes pargis kaks täis kilekotti maas… ja need olid küll tema jaoks rahvavaenlane nr 1… Jooksis eemale ja jälgis kogu aeg, et mis need on. Tubli koer, teab, et võõraid kotte ei tohi näppida! 🙂 Õppige, lapsed!

***

Vaatasin eile bussis “Fantastic mr. Fox” filmi. ja siis kuulasin muusikat… ja siis, pmst Tallinnasse jõudes, avastasin, et ma polnud kõrvaklappe korralikult sisse lükanud. Heli tuli nii klappidesse kui ka kõikidele teistele lähedalistujatele. Tegin korraliku facepalmi ja vajusin piinlikkusest istme taha nurka. Khmmm.. Kreit Dzoob!

***

Ühesõnaga, mul oli suht pekkis päev.  Lisaks see, et homme lähen uuesti pealinna. prf.

T. ostis lohutuseks uue lamaängu, lennukitega: Airlines Europe. Natuke mingi nurga alt sarnane rongimängule Ticket to Ride (mis on hullult tore mäng, muuseas!) Aga kuna ma ei suutnud päris täpselt kiirelt reegleid selgeks teha, siis mängisime õhtuk VäikeFränky, J.-i ja T.-ga Katani hoopis. Saavutasime T.-ga perekondliku kaotuse… Tema sai kolmanda, mina neljanda koha.

Ma räägin, et “tore” päev oli, noh.

Mac käis Sügisjooksul :)

Maraton oli päris lihtne, mõlemal ringil.. poolmaraton oli ka lihtne.. kümme kilti on tavaliselt kõige hullem, aga seekord- oli ka lihtne! 🙂
Ma muidugi ei käinud jooksmas, nagu vist aru saada oli. Sheerisime hoopis joogipunktis lahkelt vett (ja spordijooki)… Aga niiiii veider oli, et kui tavaliselt on 10km distantsi ajal joogipunkti esimene laud hoobilt tühi ja iga sinn asetatud veetops kohe ära haaratakse (sest tavaliselt jäävad kõik 14000 võistlejat just esimese laua juurde juua ootama), siis seekord jäi laud tühjaks väga üksikutel hetkedel. Ilmselt olid võistlejad tublid ja eelmistel aastatel aru saanud, et tagapool on lauad jooke täis :)… või siis ei viitsinud nad joogipunkti trügima tulla ja läksid ilma mööda.. või siis (kõige reaalsem variant muidugi :P) olid vabatahtlikud juba nii suurte kogemustega, et asi sujus. Igaljuhul oli chill. Või noh, muidugi oli hullult kiire ja megaväsitav, aga võrreldes eelmiste kordadega läks kuidagi.. kergelt :).
Väsitavuse koha peal ütles üks noormees (tervitused Mary teisele poolele), kes varem jooksmas käinud on, et “nüüd võin öelda, et.. jooksmine on lihtsam :D”. Ja tõesti, ilmselt nii ongi :).
Üks teine vabatahtlik rääkis jälle, et kui ta jooksis kunagi, siis vaatas, et issand, mis siin joogipunktis toimub, kõik topsikud maas ja värki, miks nad ei korja samal ajal.. ja siis kui oli korra sealsamas vabatahtlik olnud, siis sai aru küll 😀 et 1) koristatakse küll jooksude vahelistel kergetel pausidel, aga hetkega on maa uuesti topse täis.. ja 2) joogijagamise-hetkel ei jõua enivei muust mõelda kui: tühi tops- ämber-vesi-lauale-tühi tops- ämber- vesi- lauale- tühi tops- ämber- aaaaah, ämber on tühi-jooks-vesi-tassimine-tühi tops- ämber-vesi- lauale.. jne.. korrata nagu mantrat 10000 korda 😀

Aga vägavägaväga tore oli! Ja mulle meeldib esimese joogipunkti seltskond (irw, vb sellepärast, et ma ise nad valisin 😀):) Nii muhe, traditsiooniline.

Õhtul, kui punkt korras, lippasime M.-iga trammile, sest rongile-minekuga hakkas juba kiire veits. Tuli tramm. Uksi lahti ei teinud. Mingi tehnikakala. Inimesed sees ootasid väljapääsu, inimesed väljas ootasid sissepääsu. Trammijuht kehastus remondimeheksnaiseks ja päästis küll inimesed välja, aga sisse me ei pääsenud. Järgmise trammiga jõudsime õnneks siiski nibin-nabin rongile (33 jõudsime ja 35 väljus) ja teate- rong oli TÄIS. Kõik-kõik-kõik vagunid.. ja ka need osad, kus vähegi mahtus põrandal-trepil istuma. Nii juhtub, kui kõik maailma jooksjad ja tudengid ja sõdurid samale rongile jõuavad. Üne nurga siiski leidsime, kus põrandale plartsatada sai ja juba Tapal saime istuma. Õnneks tuli T. rongile vastu, sest olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Ilmselt oli ka aru saada, sest T. ütles suht esimese asjana, et “nii pole vist küll ilus öelda, aga Sa näed üsna..eee.. räsitud välja :D”… huvitav, kas reetsid punased silmad, sassis juuksed, joodikupäevitus (jah, septembris saab päikest!).. või joogiga üle-valatud riietus? 😀

Öösel ärkasin kella viiest. Reielihased valutasid (või olid krampis?) nii hullult. Nii juhtub, kui 7000 kükki teha, et topsikuid korjata. Tunne oli, nagu oleksin eile läbinud maratoni, poolmaratoni, 10km jooksu, kepikõnni.. ja sinna otsa veel Bodypumpi, -attacki, combati ja -balance´i (ma vähemalt arvan, et tunne on selline, ei jule kindlalt väita, sest pole ühtki eelnimetatutest teinud).. Igaljuhul valutab mul igalt poolt. Väidetavalt on inimesel üle 600 lihase. Ma kahtlen. Ma tunnen, kuidas mul valutab üle 3000 lihase. Isegi istuda on valus :D.
Aju pidavat ka lihas olema. Tema on ka väsinud. Olen täna suht uudumuudu. Hommikul astusin viimasel hetkel uksest välja (et bussile jõuda), ja väljas hakkasin kella vaatama, et näha kui hilinenud ma olen. Kella ei olnud. Fain saab ilma ka. Mõni hetk eemal meenus, et aga mu käekell on rahakoti kõrval riiulis, teah kas rahakott on?! Ei olnud muidugi. Lippasin tagasi. Keerasin alumise ukse lukust lahti ja sööstsin poole trepi võrra ülakorrusele.. siis meenus, et jätsin nüüd võtmed alla trepikojaukse külge. Lippasin tagasi alla, võtsin võtmed, lippasin üles (ja ei ole madal trepp, ERITI tänaste jalgadega), võtsin rahakoti, lukustasin uksed ja lippasin bussi. Jooksin isegi. Jõudsin ka (buss jäi hiljaks pisut). Tööl seljatasin veel 33 trepiastet (ise mõttes nutta ulgudes: whyyy meee? whyyyy?) ja kohevarsti algab üliasjalik päev. wii. Olen täpselt sobivas konditsioonis ju.

Ja ma lihtsalt pean mainima, kuigi see vääriks täiesti eraldi teemat. Inimesed- Tln Maraton toimub igal aastal septembri alguses, pühapäeval. Enne on väljas viivad. Info on lehtedes, raadiotes, telekas. Bussipeatustes. Kodulehel. Ühistranspordi kodulehel. Igal pool. Miks on ikka veel igal aastal sadamiljontriljonbiljon kurja autojuhti, kes leiavad, et nad ei saa nüüd, ja just nüüd, oma kõige tähtsamatesse kohtadesse, sest nad polnud KUULNUDKI, et selline üritus üldse olemas on.. veel vähem, et see liiklust häirib.. Ma ei taha olla diskrimineeriv, aga pimekurtitele ei peaks võib-olla autojuhilube jagama? (noh, et kui nad KUSAGIL eelinfot ei kuule ega näe).
Eriti meeldivad mulle kommentaarid stiilis, et mõni teine suurlinn küll ei lepiks sellega, et päevaks otsaks liiklus kinni pannakse jms. Ei lepiks tõesti. Linnamaraton on ju ainult Eesti asi, nagu piltidelt näha ei osale mujal mitte kusagil linnajooksudel eriti inimesi, kelle pärast liiklust sulgema peaks.
Ja üldse, asfaldil ei joosta ju üldse! Metsas või staadionil joostakse… ärge pange tähele ntx Olümpiamängude maratonijooksu- they are doing it all wrong :D.

Kasutan FK tehtud pilti: Enne, action ja pärast.

Muud teemad:

Lugesin, et 10 kõige vähem tahetud reisisuveniiri hulka kuuluvad ntx külmikumagnetid, võtmehoidjad ja t-särgid. Üleskutse kõigile (ma olin täna nii segaduses, et panin alguses siia “kõigile” ja “neile” vahele koma.. wtf) neile vaesekestele, kes selliseid soovimatusi saanud on, et andke mulle! :D… mulle pöörahullu meeldivad külmikumagnetid ja võtmehoidjad ja naljaka kirjaga t-särgid.. ja kui teil on mitu ühesugust, pole hullu, leiame lahenduse.. nimelt tean, et Dzeigile meeldivad need samuti pöörahullu :).

Teine artikkel on küll hiiglama vana, veebruarikuine.. aga päris lõbus :D… nimelt selgus hobuselihaskandaali ajal, et Islandi lihapirukates ei olnudki üldse liha 🙂

Kümme kümmet (5) – Lauamängud

Viies postitus sarjast: kümne-asja-nimekiri-mingil-teemal. Endiselt ei hakka “Kõige-kõigema” järgi järjestama vaid laon lihtsalt meenuvas need siia..

Piirdun kümne lemmikmängu valimisega nende seast, mida ise oman. Mis jätab kümne seast välja näiteks Dixit-i, Jack-i jms tore-toredad mängud. (ps. seal oman-nimekirja lingil pöörakem tähelepanu, et osa asju on mitte veel omatud.. vaid alles wishlistis). 62 on siiski olemas.

Iga kord oleneb mänguvalik tujust, mängjate arvust, seltskonnast.. kas on isu mängida “joogimängu, strateegiamängu või mälumängu” jms. Niisiis pole mul endal ka päris lemmikmänge valitud vaid kõige lemmikumad, mille seast valida.

1. Katani asutajad.

2-4 mängijale. Meie seltskonna lemmikmäng vist, isegi T. oli esimesed 60 korda ilma nurinata nõus seda mängima :D. Kuigi ma enamasti selles pähe olen saanud, meeldib ikkagi.  Ja reeglid on mõnusalt arusaadavad.
Mängu sisuks on.. osta-müü ja vahet ja ehita külasid ja linnu ja kogu punkte.. enamvähem. Majandusmäng, nagu Joseph seda hellitavalt nimetab.
Ps. Ma pole kohanud teist mängu, mis nii hästi poisslastele(=noormeestele) peale läheks. Kõigile neile on meeldinud seni.
Mängu lisa “Meresõitjad” jäi mitmel korral rahapuudusel raamatupoest ostmata. Ükskord lauamängupoes sattusin seda jälle silitama ja siis tuli müüja, kes mainis ära, et kui mul on Asutajate uuem versioon (nagu pildil), siis ma ei saagi seda mängulisa osta sest see ühtib hetkel ainult vanema versiooniga. Heh.. mõtle kui olekski mõnest muust poest ära ostnud, kus sellist infot ei omata?! Valus tüng oleks olnud. PS. Edit: (september 2013) nüüd on asutajate uuele versioonile ka Meresõitjate laiend olemas!

2. Golden City.

3-4 mängijale (aga olen 2-kesi ka mänginud ja täitsa tip-top). Kuldne linn on oma olemuselt Katanile sarnane.. ehita poode jms, ainult natuke rohkem reegleid (aga mitte nii palju rohkem, et hullult raske oleks). Kunagi olin hullult tubli ja tõlkisin enda jaoks reeglid ära ka eesti keelde. Lahkelt sheerin kama, aga ei vastuta.

3. Skyline 3000.

2-4 mängijale. Golden Cityga sama tootja mäng, mis muudab selle mingi nurga alt veidi sarnaseks. Sisuks on linna erinevatesse kvartalitesse pilvelõhkujaid püstitada. Mida pikem, seda uhkem. Ja pargid, kaubamajad jms ka ümbruskonda. Täitsa torekas. Reegleid tõlkida pole viitsinud.

4. Baila Afterparty

Seltskonnamäng 2-8 mängijale, kuigi pakun, et ainult kahekesi suht igav ilmselt. Võib mängida koos (eraldi müüdava) Baila joogikaartide mänguga, või ilma). Mäng  koosneb erinevatest ülesannetest, mida täites on Sul võimalus plusspunkte teenida (või mitte miinuspunkte saada). Ja mängu võidab enim punkte kogunud mängija. Mäng on üsna aeganõudev, aga lõbus. Ülesanded pole, enamasti, midagi kaelamurdvad. Stiilis: mine kasta lilled ära.. või tee endale fooliumist müts.. või kilekotist püksid.. joonista vuntsid.. näita tantsu.. klopi naabri uksematt tolmust puhtaks.. Mina olen ühe laupäeva keskööl selle mängu ajal saatnud tolleaegsele ülemusele SMSi “Soovita mulle häid puhkusekohti”, sest mäng käskis :P. Ta soovitas Hispaaniat või Saaremaad :)

5. Pöörane Alias.

Mitte segamini ajada Vallatu aliasega. Seltskonnamäng taaskord. Aga kui tavalises Aliase-mängus oled harjunud sõnu tulistastama nii, et saad oma korra ajal 10-15 sõna seletatud, siis siin.. kui jõuad 4 ära seletatud, oli hea ring :D. Mängulaud on õnneks väiksem. Aga aeganõudev on hoopis tegevus-ülesanne, mida oma mängukorra ajal täitma peate.. näiteks: “Seleta ühel jalal hüpates ja nimetissõrme ninal hoides. Võid hüppamise ajal jalgu vahetada!”; “Seleta avatud suuga”; või sellised… VäikeFränky-le näiteks meeldis pärast iga ära-arvatud sõna pikali kukkuda ja põrandal vedeledes suust nähtamatuid mullikesi välja ajada. On ju tore mäng?! 😀

6. Imago

Veel üks seltskonnamäng 3-8. mängijale. Mängulauale (välisringil on selleks 8 ruudukest) kirjutatakse (kaasasoleva markeriga, mis tuleb pärast jälle maha) kõigi mängijate nimed. Kui mängijaid on vähem kui 8, täidetakse ülejäänud ruudud kas ühiste tuttavate nimedega, keda kõik mängijad teavad.. või kuulsuste nimedega. Täringut veeretades liigub valge nupp mööda seda nimedega ringi ja nii selgub, millise nime kohta küsimus käib. Näiteks: Kui neiu X oleks loom, siis kes neist: 1. koer, 2. lehm, 3.  siil, 4. kaelkirjak, 5. elevant, 6. tiiger, 7. uruhiir, 8. kass. Ja kõigil mängijatel on olemas numbrikaardid 1-8… vaikselt valitakse välja, mis nr nende endi meelest õige on ja näidatakse siis koos. Oletame, et 4 inimest (ehk siis enamus) pakkusid lehm, ja ülejäänud mingeid teisi loomi. Edasi (mängulaua keskmisel spiraalringil on iga mängija nupp) saavad enamus, kes ühtemoodi pakkusid. Vahet ei ole, et neiu x ise tiigrit pakkus. Tema siis edasi ei pääse, kui ta enamuse hulka ei kuulnud. Mäng on päris lõbus :).

7. Carcassonne. +mängulisad.

Maa-ehitamine ja omastamine. Ehita järjest suuremaid linnu ja pikemaid teid ja kloostreid, aga vaata, et sa need võimalusel ikka ära lõpetad, muidu võid vähem punkte saada. Mängule on olemas ka paljupalju lisasid. Meie mingil-ajal lemmikmäng vist, aga nüüd pole mõnda aega mänginud, sest sai vist vahepeal liiga palju :D. Mary kaasa R. sai meilt ka Carcassonne-pisiku ja Mary oli pärast seda umbes sama kuri, nagu R. oleks suguhaiguse saanud :D… ja seda ainult selle pisiasja pärast, et R. mängu ja hunniku lisasid kokku ostis ja teda kogu aeg mängima sundis. Kökimöki :P.

8. Ticket to ride (Europe). + lisakaardid 1912.

Erinevate linnade vahel raudteede ehitamine. Selleks on imearmsad väikesed plastmassist rongivagunid :). Aga vaata ette, et mõni sõber (häh, sõber või asi!) Sinu teed kinni ei ehita.. muidu pead ringiga minema hakkama. Ei ole keeruline ja on tore-tore. Kahju, et marukallis, muidu tahaks lisaks Euroopale veel Põhjamaade versiooni ja USA versiooni ja nüüd on uued.. India ja Aafrika mängulauad ka väljas (neil peavad mini-vagunid juba endal põhimänguga olemas olema). Ja sarnase põhimõttega (aga teise tootja) lennukimäng on nüüd ka olemas. iwant!

9. Cluedo. (ehk Clue)

Oi, kus ma seda kunagi Eestist taga otsisin. Ei leidnudki. Eesti/inglisekeelset versiooni ei leidu. Vene-keelsed on küll, aga minu vene keele oskusega… nüüd, kus pole enam vaja reeglitega tutvuda, saaks hakkama. Siis mitte. Nii tuligi mängu T. kes selle inglismaalt kingituseks tellis. Muhedas raamatu-karbis pealegi :). Mäng ise on detektiivimäng, vähemalt 3-le mängijale. Sinu eesmärk on kõige esimesena välja selgitada, kes tappis mr. Black-i? Millise relvaga? Ja millises ruumis mõrv toimus? Vajab loogikat ja pisut õnne. Suht kiire ja põnev mäng :).

10. Scotland Yard.

Veel üks detektiivimäng. 3-6 mängijale. Mängulauaks on Londoni kaart (Kikuriinul läksid raudselt kõrvad kikki sellepeale ja elus esimest korda kaaluks ta vabatahtlikult mõne lauamängu proovimist :D).. Üks mängijatest on pätt, salapärane Mister X. Ülejäänud mängijad on detektiivid, kelle eesmärk on mängu (~25 käiku) jooksul mr.X kinni nabida. Aga nad ei tea, kus X on, sest X näitab ennast  u. iga viienda käigu tagant ja haihtub siis uuesti. Lisaks on tal liikumiseks piiramatult pileteid ja lisaboonuseid, samal ajal kui detektiividel on piiratud kujul liikumisvõimalusi (palju taksopileteid (=1 “peatusevahe”); natuke vähem bussipileteid (= mitu vahet, aga tee algab ja lõppeb ainult bussipeatusest) ja ainult 4 metroopiletit (= päris pikk teekond, aga algab ja lõppeb ainult metrooojaamas). Päris põnev on. Parim on minu arust4 mängijaga, (üks neist pätt ja 3 pollat) sest vähemate-rohkematega pääseb X liiga kergelt pakku.. või saab Xi liiga kergelt kätte.

Djaaa.. tegelikult tuleks umbes kümme mängu veel, mida väga mängida meeldib, aga tulistasin 10 esimest meenujat kirja.. Mexican train, Paris-Paris, Pylos, Quarto, Qioxo, Monopoly, Rummy, Pirates III, Skip-Bo,  Scrabble, Elas kord, Euroopa reis, A-Ü.. jne…

Ps. Kas keegi Lübeck´it oskab mängida? Ma ei oska 😀 Aga mängu olen ka alles 3 aastat omanud ju.. aega on.

Maryle ja Vihmahäälele

Mary!

Happy, happy birthday!

***

Vihmahääl!

You´re done now!

blogimeem

Leidsin kunagi alustatud, aga lõpetamata ja avaldamata. Vahet pole, teeme siis uuesti 🙂

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Ei, lihtsalt sugulastele meeldis nimevihikust sama nimi. Mulle meeldib ka õnneks 🙂
Aga muidu on mul nimekaimudeks näiteks muuhulgas  Itaalia lauljanna; pornotäht; abordi ajal sündinu; ja dushikabiin.

2. Millal viimati nutsid?
Nädalake tagasi vast, kui filmis miskit heldimusttekitavat kohta nägin. Minu puhul tavaline 😛
Päris nutnud-nutnud õnneks pole ikka kaua. Loodab sinna vähemalt teise päriskaua otsa panna.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Ei. Päris hirmus on,  kui mingit tähtsat asja üles kirjutan ja pärast ise ka absoluutselt välja ei loe, mis seal nüüd olema peaks. Siinkohal oleks abiks hea mälu, mille abil tuletada, aga mälu on mul vist lisamata ununenud vms. Pole igaljuhul tema olemasolu märganud.  Aga käekirja osas – umbes nagu arstil 😉

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Uuel tööl olen lausa meelelahutuseks saanud oma pea-aegu vankumatu eelistusega Bistro singi-šampinjoni külmutet pitsa osas. Suht odav ja päris maitsev.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Oleneb.. kui ma oleksin päris-päris teine inimene siis ma oleksin vb teistsugune ja ei suhtleks minusugustega… erinevad huvid ja värk eksole… aga kui ma oleksin teine, aga minusarnane, siis ilmselt… ka mitte 😀

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
eip. ja ussripik on ka alles. Mujalt nipet-näpet kadunud ja ümber tõstetud.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Kõrguse poolelt sooritaksin küll. Aga ilmselt ei peaks mu põlved ja selg vastu (kahjuks). (#väikevanainime)

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Anni tõi ükskord miskeid kaneeliga helbeid. Vot need olid tõesti head. Nime ei mäleta, paki tunneks ära. Läbipaistmatu kilepakk, väike suht.

12. Kas pead end tugevaks?
Füüsiliselt? * kõõksub naerda *
Vaimselt? Noh, kõige allaandjam just ei ole…

13. Milline on su lemmikjäätis?
Raks. Või banaani-jäätisekokteil. Üldiselt, kuna mul on 24/7 külm ja ma pole suurem asi magusasõber, siis OLEKS minu lemmikjäätis soe kotletijäätis 😛

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Et tal on koer kaasas. 🙂 Või (halvem variant), et tal ei ole koera kaasas 😦

15. Roosa või punane?
Varem punane… nüüd juba ka roosa. Hakkan vanaks jääma, roosa kleidi aeg tuleb 😛

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
Välimus. Aga see eest iseloom on mul maailma parim, et te teaks 😛

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Päris oma koera…. kuigi laenu ja visiidikoerad on ka nunnud kuubis.
Tartut enam õnneks mitte, aga Roomat küll 🙂

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Kruusi… ja soodushinnaga lauamängu. Asjalikest asjadest pesuresti ja voodipesu, karupanni (kuigi selle asjalikkus on muidugi küsitav) ja hambatikud.

19. Mida hetkel igatsed?
Voodit. (*High five, Mary! *)

20. Mida viimati sõid?
Kuivanud makarone liiga vähese ja liiga vürtsise kastmega.

21. Mida hetkel kuulad?
Elmarit 🙂 (neljapäeval kell 11 kuulan ka ;-))

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Terve elu elasin teadmisega, et hele/laimiroheline. Eile jõudis mulle lõplikult kohale, et juba mõnda aega tegelikkuses oranž. Go Team Susco!
(Värv tuletab mulle meelde, et selle nädala fotojahi teema on ju lemmikvärv.. oh, et ma ometigi ei unustaks koju jõudes JÄLLE, et pilti vaja teha).

23. Lemmiklõhn?
Puhta koera lõhn… Grillkana, verivorstid… niidetud muru…lehtede põletamine… õunad. Ja minu vedelseep ja empzi kunagine šampoon 🙂

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Jalka… Suusatamine ka, aga praegu sihuke madalseis pisut…

26. Su juuksevärv?
Hetkel loomulik tumepruun… olnud ka must-lilla-sinine-punane-oranž-kollane

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, kuigi kaalusin kunagi lihtsalt värvi pärast proovimist. Rahast hakkas hale siiski. Ja pelgan endale sõrme silma toppida.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Twilighti-filme.. kuna raamatuid läbisin, siis võrdluse pärast vaatasin filmid ka üle :)…
ja siis veel hunnikut sarju: Gilmore Tüdrukud, Vampiiripäevikud, Grey Anatoomia ja Home and Away 😀

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Musta

33. Suvi või talv?
Talv (lumine talv) (Bond. James Bond).

34. Kallistused või suudlused?
Emm.. oleneb olukorrast. Kõiki sõpru, keda kallistan, küll kohe suudlema ei sööstaks päris ju…

35. Lemmikmagustoit?
Rootsis sain niiiii head šokolaadi kreembrüleed… ja Kompott ja MeatMarket pakuvad nii nämmat vedela sooja šokolaadiga kooki. Muidu magusast ei hooli…

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
Itaalia

43. Kus sa sündisid?
Tallinnas. Praeguses Eesti Panga hoones 😛

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Osaline ja Iibis on ühed minu suured lemmikud. Minu jaoks täiesti võõrad, aga lugemine on niiii muhe 🙂
Eestlanna Elu jälgin ka ja Regina-raamatu ostsin ka…
(ps. Kui kedagi kolmest siinne linkimine härib, siis anteeksi, võtan kohe maha, kui vaja)

***

Juba ongi kõik? Ma alles alustasin ju… prf.

tervitused Mary´le

unisuse-staadiumid

bakatööst, vabatahtlikest ja kevadest

Mac sai bakatöö valmis. Parandas veel tööd alustanud veapoisi valgendajaga ära ja viis töö ära (*shokeerides sealjuures kooli, kes oli vist juba lootuse kaotanud ja südamest minu nägemise (ja veel enam töö valmis saamise!) üle üllatunud 😀*)

Nüüd on järgmiseks kaitsmine. Küsisin endale Mary ja Vihmahääle esitluse powerpointid, et saada idee sellest, mis seal ülds eolema peaks või milline see olema peaks. See ei aidanud mind eriti (aga Aitäh Teile saatmise eest ikkagi :D)Sest minu meelest on need täiesti erinevad (mitte ainult teema poolest, eksole 😀) ja ma ei tea ikkagi, mida või kuidas sinna panema peaks…

Niisiis… kas kellelgi oleks veel sheerida oma esitlust? Luban, et ma ei kasuta seda kurjalt…

Ahjaa, ja juhtkoera ei lubatudki mul kaitsmisele kaasa võtta, nõme mäng :S

***

Ja üks (tähtis) asi veel:

Palun tulge Maijooksule Vabatahtlikuks 19.mail.
Joogipunkt, pakihoid ja stardi-finišikoridor on peaaegu tühjad ja väga õnnetud selle üle. (nagu minagi)

***

Hah, ja siis kurdaks veel, et ma olen kevade vastu allergiline. Kole lugu. Eelmisel aastal tähendasin esimest korda ja sellel aastal veendusin oma kahtlustes: 2 nädalat tulemusteta nohuravi ja keskeltläbi 40+ aevastust päevas ei ole minu puhul tavapärane nähtus. Sinna lisandub veel pisarakanalite ülim aktiivsus, piisab vähesest, et vesi lahti :D.. näiteks valgusest.. või mittemillestki (ja mittemiski on juba piisavalt vähe 😀)… Täna ommikul käisin lõpuks apteegis ja ostsin miskit allergiarohtu (mitte Claritine).. näis kas töötab. Esialgu olen poole tunni jooksul pärast tableti võtmist saatnud korda umbes 20 kajavat aevastust, äkki olen hoopis rohule veel rohkem allergiline? 😀

ps. Nunnuninnunännununnunännuninnu

PS2.
– Milline hiir kõnnib kahel jalal?
– Ei tea.
– Miki Hiir! Aga milline part kõnnib kahel jalal?
– Donald Duck?
– Kõik pardid, dooh…

😀 .. läksite õnge?

nõrm ja külkus…

Macil on täna külm ja nõrkus… aga ta oli vapper ja veetis oma lõunapausi sellest olenemata Vanalinnas patseerides. Hommikul krabasin küll fotoka kaasa, et oo-päike.. äkki on Oleviste vaateplatvorm ka juba avatet’ … aga guugeldades selgus, et alles aprillis (ehk siis alles varsti). Sellest olenemata, et Tups juba kotis oli, läksin pärast maci-burxi 😛 kaloreid maha kõndima. Hädavajalik toiming, eriti minu kehakaalu juures. muig.

Ja ühtlasi sikutasin lõpuks fotukast ka eelmiste patseerimiste pildid arvutisse. Tähendasin, et obje ja/või sensor on jälle kanakakat täis. Ja et mu oskused pole susugi arenenud. Pigem on taandareng sobiv väljend. Aga nagu enne nähesin,  siis “päris fotograaf” suudab ka hullu jama toota. See tõstis mu (sedaasja, mis sõna mulle hetkel ei meenu..teate küll) pisut 😀

Ühesõnaga uputasin täna oma Flickri pildisajuga üle.

Ja ühe pildiga, mis sinna ei pääsenud, tervitaksin Mary´t 🙂

Daddy’s Little Girl

Nägin infotunnist tulles nii nunnut isa+tütart. Tüdruk oli sihuke 2,3,4 klassi kanti.. isa oli nooremapoolne (no, mitte teismeline, aga mitte ka keskeas). Ja nad olid nii lahedad sest nad olid nii lähedased 🙂 Peatuses seisis tüdruk niisama issit kallistades.. bussis peaaegu puges sülle. Nii armas oli vaadata 🙂 Võib-olla ei tea mina midagi, aga üldiselt tundub, et sellist “puudutus-kontaktiga” lähedust eriti ei ole. Tean ka (üksikuid) vastupidiseid näiteid.. aga üldiselt siiski…

Muidugi, pead päris julge olema kui oma last avalikult kallistada julged.. või kui veel teismeline tütar ja isa omavahel lähedased oleks. Neid pilke, et iuuu-pedofiil, oleks ümberringi küll ja küll. Aga las seletavad…

Ma ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin tegelikult… Ühesõnaga, armas oli 🙂

***

Nägin täna unes, et läksime Dzeikiga kuskile poodi või kuhugi ja seal oli mingi pakkumine, et kui KOHE poole tunni pärast oled nõus väljuma, saad mingi a la nädalase soojamaareisi koos kõigega mingi enamvähem saja krooni eest (ma ei tea Eurodesse arvutamisest ööd ega mütsi). Lisaks sai kaasa kohvritäie vajaminevat- riided jms 🙂 Ainult et riided olid kõigile ühesugused, ainult suurusevahe.
Igaljuhul olime nõus. Kui väljuma hakkasime, oli Dzeik järsku unes Maryks digimon-digimoondunud ja me nägime oma ühesugustes dressides päris naljakad välja. Aga igaljuhul olin parajasti empsile rõõmustades helistamas, et jõu- ma lähen puhkamaaa! Kui mingi tropi äratus piiksuma hakkas. Iga hommik lendan ma samasse orki: jätaks siis kordki äratuse panemata õhtul, saaks üks hommik rahulikult põõnata 😛
Ps. Viimasel ajal olen nii väss (et näen isegi unes puhkusesoovi, eksole :)), et suudan äratuse ja kordusalarmi 10min vahe jooksul iga kord magama jääda.. ja uut pikka unenägu näha. Ja nii 3-5 korda järjest.
PS. Panite tähele, et peale äratuse poot põhjustatud hingelise trauma jäid kõik unenäosolijaid ellu ja terveks? Wou! (peale Dzeigi võibolla, kes haihtus ja Maryga asendus…)

Aga puhkamise kohapealt. Puhkamine on nõrkadele. Eelmine nädal oli seksikas (sain teadmisi, koolitusel). See nädal on sama seksikas (jagan teadmisi, massidele infotundides). Nädala lõppu mahtus Tambu kolmepäevane sünnipäevatrall. Sai vaipa leotada ja suuri mune loopida (milles poisid on paremad!) ja lauamänge mängida ja süüa ja küpsetada ja toredaid näha. Pühapäeval sai “veebruari kalendritüdrukut” ka šilitada ja kudrutada… wuuf!

Ja kalendritüdrukuga seoses. Nädalalõpp tuleb koerteteemaline (Wiii!) Reedel lähen sujundamise kohta teadmisi ammutama. Laupäeval peale tööd lippan juhtkoerte treeningpäevale ja pühapäeval viilin seekordsest Kõrvemaa Maratonist (aga veel on vabu kohti, anyone?) ja kirjutan kodus juthkoertest lõputööd 🙂 Vähemalt on mul hobi.

Nii, nüüd tuli nälg majja. Lähen viskan makaronid sooja!

PS. Täna võivad pliksid kosja minna ja naiste töid ei tehta. Pikka liugu libedaid tänavail!

driimpsaiko toimetab jälle

Siis kui a noorem (jajah, veeeel noorem!) olin, sihuke kümme pluss natukeveel, siis ma leiutasin “unenägude laenutuse”. Igal õhtul keskendusin.. mõtlesin välja mingi maja nagu videolaenutus või raamatukogu vms  ja siis vedelesin voodis ja kujutasin ette, kuidas ma seal riiulite vahel käin ja valin… et näha unes mida tahan- üüratut lotovõitu kasvõi.. Või  näiteks multikate vahe.. otsisin simpsoneid vms…

Ja see töötas mõnikord! Kui jäin sellele teemale mõeldes magama  nägingi unes sama!
aga nüüd olen üritanud.. kasu ei miskit…  võib olla õnnestuks näha üksteist maha nottivaid simpsoneid.

Aga postituse pealkirjast siis rääkides. Mul on tunne, et ma vajan teraapiat :D… pean ennast muidu üsna rahumeelseks.. isegi õudukaid ei vaata enam eriti, eelistan romantikat vaadates nutta ja halada (kuigi katastroofifilmid on ka vaatamisväärsed)…  Aga unes. Unes ma moondun. Elan välja (mitte enda, vaid krtteabkelle) kõik verised tunded 😀

***

Eile nägin kuidas krokodill mind taga ajas  ja ma ta eest toidupoes riiulite otsas ronides (ja vahepeal lennates!) põgenesin
aga ta oli suur ja ulatus kõrgele hüppama… oi, see oli üks kole ja kuripaha Gena. Veel kurjem kui kübaramoor ma ütlen!

Igaljuhul loopisin ma teda klaaspurkidega, lootuses et mõni kõhus puruneb ja ta sisemisse verejooksu sureb (a)  ja siis olin järsku maapeal ja seal oli mingi suuur ja väääga kuri koer, veripunaste silmadega ja igemed olid ka verised…
ja ma arvasin alguses, et see veri suus on purkidest ja ei kartnud teda, et oh..see on ju kohe-kohe minekul..
ja siis ta ründas.. ja mulle meenus, et kurat see ei saa purgikildudest olla,sest see ei ole ju krokodill…
ja siis ma ärkasin üles.. õnneks ei pidand nägema kuidas ta mulle 1:0 teeb

Aga ka see pole veel kõik…
(kui tellite järgmise 10 minuti jooksul, saate kaasa Maci unenöoseletuste raamatu :).)

Täna nägin, kuidas olin väljas pilte tegemas mingis suht üksikus kohas, mingist suht kriipist kujust.
Ja siis tuli mingi gootipoiss noaga…
ja siis seletas, et ta nüüd tapab mu ära, aga enne selgitab, miks ta seda teeb.

Ja siis kui ta seda rääkis, siis ma nägin kõike.. nagu filmi vms…
et kuidas ta kunagi a la jalutas ja siis tuli mingi paha mees.. ja lohistas ta kuhugi ära.. ja käskis endaga kaasa tulla..
ja siis nad olid koos väljas ja seal oli mingi ema väikse tüdrukuga..
ja siis see mees hüppas neile noaga kallale ja killis ära… (ma hoiatasin, et mu uni on sick!)
ja siis läksid edasi ja seal oli mingi abivajav mees, mingi kodutu vms.. ja siis nad aitasid teda..
ja see kodutu oli hästi tänulik..
ja siis see mees killis kodutu ka ära äkki…
ja siis ütles goootikutile, et sa pead nüüd mulle miljoni maksma.. või ise järgmise inimese tapma või muidu…
ja siis see gootikutt anus teda põlvili, et mul ei ole sellist raha jne…
ja see mees irvitas, et ta teab ja ta ei tahagi raha… ta eelistab teist varianti…
ja siis ma ärkasin üles, aga põhimõtteliselt sellepärast siis gootipoiss mind rünnata tahtiski… nüüd ma ei saa ta peale isegi kuri olla enam, prf.. ebaaus.

Ja siis kui ma lõpuks julgesin magama jääda nägin kuidas ma Mary kahte väikest last hoidsin (sihukesed 4-5aastased röövlid.. Mary, millal Sa need said? Miks mulle midagi ei räägita, ah?).. ja need patsaanid tegid terve korteri seinad-põrandad-asjad hambapastaga kokku… arghh
Siis ma viskasin nad välja, et minge mängige õues kuni ma koristan (olime meil maal)  ja siis nad lükkasid empsi hoolega laotud puuriidad ümber, et endale kindlust ehitada…  oeh..ma vihkasin unes alles lapsi , argh.

Ja last, but not least, aitasime Tambu ja Jassiga FBI palvel tabada USAs Eesti linnajaos (mis oli põhim. Tallinn, koos tänavanimede ja samade hoonetega.. aga seal) ühe eesti päti üles leida. Seda ise Eestis olles. Väga rahumeelne uni oli, vahelduseks.

Ja siis tuli tänase öö kõige hirmuäratavam-vastikum osa. Äratuskell. Öäkk.