55 küsimust meem

Et mul viimasel ajal selle blogimisega on nagu on, siis selleks et hoogu natuke sisse saada, pätsasin Linda blogist selle 55 küsimust meemi. Mul ei ole tegelikult halli aimugi, kuidas see levib… et kas nagu sugulisel teel, või keegi peab Sulle eraldi kirjutama ja teada andma.. või peab postituses järgmisi täägima või FB kaudu vms. Aga kuna postituses ei olnud ka ühtegi juttu, mis keelaks seda kasutada, siis näppasin ära 😛

55 küsimust

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Enamasti lahti, sest ma olen nii laisk, et ei viitsi pusa kappi panna ja ripub teine seal kapiukse nurgal… las olla avatud uste päev, äkki keegi tahab kapist välja tulla vms 😛

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Seal on neid või? Ma arvasin, et see on mingi asi, mis filmides on 😀 kusjuures ma olen hotellides viibinud küll, aga mul on vist oma mant kaasas olnud 🙂

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Meemi originaal on vist USA oma? Seal on mingi kupongiteema, aga ma ei ole näinud, et neid Eestis ka oleks (therefore ei ole ma neid lõiganud… küll aga vastab tõele see “ei kasuta neid kunagi” osa).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, kui suures koguses mesilastest on jutt? Terve tarutäis tapjamesilasi? Siis vist karu, sest karu tundub mulle kuidagi.. ümberveendavam 😀 kas teesklen surnut või kui see ei tööta, siis karjun (oma pea olematu häälega) ja äkki ta kohkub ära. Mesilased ei tundu ses suhtes nii koostöövalmis. Ja kui karu pole ka koostöövalmis, siis tema vähemalt killib mind kiiremini.. vaevalt, et miljoni mesilase käest ka eluga pääseks. Ja minu jooksmisi teades poleks põgenemine niikuinii variant. Pluss karu oleks hea pehme ja karvane vähemalt, mida agoonias krabada 😀 🙂

5. Kas Sul on kortsud?
Vist väga ei ole… veel. Ma pole uurinud ka :D.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei. Aga kui mul oleks ilus sirge modellinaeratus, siis ma ainult hambad irevil omaette naerdes käiksingi ringi.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ainult siis kui mul näiteks rääääme põiekas on ja kodu “juba” teises tänava otsas paistab või miskit. Teatavasti on inimese aju ja põie koostöö selline, et kui maja kaugusest paistab,  ütleb aju põiele, et nii, võid nüüd võitlemisest loobuda, me oleme põhimõtteliselt kohal :D. Ja see aitab siis mõtteid mujale viia, kui mingeid lapselikke nimemänge, numbrite/sammude lugemisi teha.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Ee, muidugi.. ma olen maalaps ikkagi 🙂

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jah, aga vahet pole, kas muusika on või mitte.. ma tantsin alati üksi salaja.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Eip, neis leidub liiga vähe liha… ma olen ikka läbinisti karnivoor.

11. Mis suuruses voodi Sul on?
Lahtikäiv diivan. Kui Koon ristipõiki magab (ja olgem ausad, üheksal juhul kümnest magab :D), siis läheb kitsaks.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Oh well, kahjuks või õnneks on see endiselt sama, mis ka minu eelmise nädala lemmiklaul, mis lihtsalt keeldub mu peast lahkumast. Trafficu “Tulgu tuuled”.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Nii nagu ka kõik teised värvid osadele sobivad ja osadele mitte, on roosaga täpselt sama. Mõni mees näeb roosas välja vääääga lahe. Mõni naine see eest roosas väga hull :D.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Jep. Kahe nädala jooksul olen kaks korda kinos käinud. Esimest korda Kalapoeg Nemo järge “Finding Dory“-t vaatamas. Väga nunnukas :). Teist korda “Lemmikloomade salajane elu” vaatamas. Seda väikestele lastele ei soovitaks, aga täiskasvanutele küll :D. A suht vägivaldne.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Mida pakutakse? Mahlasid ja kanget alkoholi peaaegu üldse mitte, muule olen avatud.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Täna vist üldse esimest korda proovisin neid kastmega.. sinepi-mee kaste sattus olema. Suht okei.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Liha, igas olekus. Või keedukartul ROHKE hapukoore ja soolaga.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Lõpmatuseni ilmselt ei viitsiks ühtegi filmi näha. Kõige rohkem kordi olen ilmselt näinud “Elizabethtown“-i. Ja kõige rohkem sarjadest ilmselt “Gilmore tüdrukud“, millel hetkel taaskord vaatamine käsil… 4 hooaeg juba käes 🙂

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Töökaaslasele post-it´ile täna. Päris päris kirja Liisule, viimati suve algul. Peakski uue saatma juba!

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?
 Proovinud ei ole, aga teoorias olen tugev. Teoorias oskan õlitaset kontrollida ka!

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole autojuhilube (raha sai enne ARK-i otsa) ja ainsad korrad, kui roolis olen olnud, olid autokoolis… päris hull oleks, kui ma sõidutunnis kihutanud oleks :D. Ehk siis, ei, ei ole. Ja üldse ma olen alati autos viibides tüütu “mõistuse hääl”, kes juhtide kallal pikivahe, ilmastikuolude jms üle tänitab 😛

22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Saaremaal sõin Kuressaares kohvikus Koidutäht kiluvõileiba käsitööleivast (vaata pilti!)… ja see oli niiiiiii kirjeldamatult hea maitsega, et ma siiani natuke nutan sisimuses, et ma seda niipea uuesti ei saa :(.
23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kui uni tuleb. Vara. 9-10, vahelharva 11. Puhkuse ajal hiljem.

24. Kas Sa oled laisk?
Jah!
25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Jätan vastamata, sest Halloweeni küsimusena see veel oleks mõistlik küsimus, aga no Kadridel ja Martidel on ju dresscode ees. Mis ma peaks ütlema, et lihavõttejäneseks või?
26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti ja inglise. Ja siis ülivähe, st mingid 5 fraasi ja paarkümmend sõna vene ja itaalia keelt.
27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?
 Ei. Aga kunagi lugesin Stiinat!

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Seebiooper as if need Kirgede tormid ja muu “armasta mind või ma suren siinsamas jalapealt, Huljo?!” kraam? Siis ei vaata. Aga seriaale vaatan küll.

29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ma tahaks öelda ei karda, aga samas seiklusparkides kõige kõrgemal on natuke.. jalas värin sees… aga üldiselt meeldib väga 🙂
30. Kas Sa laulad autos?
Harva. Kui muusika on nii vali, et mind poleks üle kuulda 😀 või kui “Sõstrapõõsaste vahel” tuleb.
31. Kas Sa laulad duši all?
Mm, ei meenu, et laulaksin. Vist mitte. Dzeikiga saunas laulan 😀
32. Kas Sa tantsid autos?
Ainult kätega kaasa, kui “Sõstrapõõsaste vahel” mängib ;).

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?
Mitte kunagi. Autoportree on portee, millel kunstnik kujutab ennast. Ma ei ole ei kunstnik, ega fotograaf. Küll aga olen fotohuviline ja viimane selfie-shoot oli selle aasta kevadel…
Fotograafi juures lihtsalt portreed tegemas pole käinud.. või noh, passipilt, viimati u. 4-5a tagasi.
34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Hell no!
35. Kas jõulud on stressirohked?
Kuidas kellelegi, mulle küll meeldivad 🙂
36. Lemmik kook?
Werneri porgandikook äkki? Samas, ükspäev sain Maxima köögi kiivi-maasika kooki ja see oli ka suurepäraselt kreemine ja hea.
37. Kas Sa usud vaimudesse?
Oo jaa
38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Tuleb ette
39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
D-vitamiini
40. Prisma, Selver või Rimi?
Kodupoed on Meie toidukaubad ja XX Maxima hoopis. Aga neist kolmest meeldiks Prisma enim, seal on kõike :).

41. Nike või Adidas?
Reebok? Tegelikult Nike ja Adini mu rahakott eriti ei küündi, aga ükskord ostsin New Balance papud, mis olid umbes 2-3x kallimad kui minu tavalised tossud-a-la-maxima. NB-d olid vähem kui kuuga omadega läbi. Maxima 10eurised peavad mul tavaliselt kenasti umbes aasta vastu.
42. Cheetos või Lays?
Neist Lays (roheline või helesinine). Üldse Pringles (roheline või punane).
43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Pähklitele olen natuke allergiline pluss need ei maitse mulle. Sihvkad ei meki ka eriti. Aga kui keegi need maha istutab ja hoolitseb, siis päevalilli vaatan hea meelega 🙂
44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Ma ei julgeks minna, sest mul puudub aboluutselt igasugune rütmitaju jms. Ja ma olen täielik puujalg.
45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
jep 😮
46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Ma üldjuhul ainult õnnest ja heldimusest ulungi, kurbusest üliharva.
47. Kuum või külm tee?
Külm tee? wtf, miks? Miks??
48. Tee või kohv?
Hommikul kohv (suhkru ja piimaga), õhtul tee.
49. Mis on Sinu lemmik värv?
laimiroheline, oranž, must
50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Jah. Välja arvatud siis, kui haigutus peale tuleb.
51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ma ei oska isegi mitte halvasti ujuda.
52. Oled kunagi võistlust võitnud?
Mingit spordivõistlust kohe kindlasti mitte. Mingit muud äkki isegi olen.. et midagi kirjutanud joonistanud rebinud-voltinud-kleepinud vms.  Aga praegu kohe ei meenu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Rohelised.
54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?
 Ma ei vingu. Aga Emps kirjeldab seda nii, et ma olevat nagu vesi, mis muudkui kivi uuristab 😀 ja saab lõpuks ikka, mis tahab :D.

55. Kas Sa oled kannatlik?
Väga.

 

Koonulood, vol…

Kodukirjand “Minu imeline hommik” ehk lugu sellest, kuidas mulle loomakaitse tuleks kutsuda.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et täna on mul pikem tööpäev, mispärast pidin Koonu tööle kaasa võtma. Kuna väljas on soe ja kuiv suvehommik, läksime jalgsi… Isegi väikese ringiga, et Kesklinnas üks uus Coffee-shop latte osas üle kaeda.
Seal oli aga parajasti masina puhastus, nii et läksin kofeiinita edasi jõe äärde.

Kõik oli väga ilus kuni Botaanikaaia sillani… Kus minu armas karvane saatja otsustas pargis kalarapetes püherdada (siinkohal soojad tervitused kalameestele, kes selle kraami parki maha laotavad… Ma loodan, et te täna s**a sisse astute… Pidavat õnne ja rikkust tooma, ma olen kuulnud.)
Igaljuhul, kuna mul oli koju 45min tee ja tööle 15min tee ja tööpäeva  alguseni 30min, siis imelikul kombel olin ma natuke kuri.

Et loom turjalt kenasti rõve oli, ei olnud eriti mõnus teda natuke sakutada, mistõttu otsustasin ma oma koera koonu pihta (mitte üldse kõvasti!) lüüa… Ja seda millegagi, mis oleks oluliselt pehmem kui mu käsi – kakakotiga, mis järgmisse prügikasti sattumist ootas.
See muidugi plahvatas ja nii oligi EllieTheElephanti pool nägu ja terve tema jalutusrihm üleni pupune.
Karjusin siis natuke aega pargis Koera ja Enda pihta roppusi ja hakkasin koju astuma. Loom lahtiselt, sest… Nojah.

Igaljuhul pole olemas suurepärasemat koera kui rämedalt möliseda saanud koer. Kõndis absoluutselt kogu tee täpselt minu taga ja peatus ristmikel minuga jne.
Pesin ta kodus ära ja jätsin piiiikaks päevaks koju. Ja kui ta niiskusest uue hotspoti peaks endale sebima, siis jätan ta kliiniku ukse taha kirjaga, mis pro bono visiiti tahaks.

yuck

seda ja teist

Lugesin seda artiklit, et mida metsa eksimise korral teha. See telefoni asi, et kui levi pole, võta SIM-kaart välja ja telefon otsib hädaabikõneks ise sobiva võrgu, seda ma teadsin juba teismelisena. Nagu ka seda, et nuppudega telefonidel ei pidanud hädaabikõne tegemiseks klahvilukkugi maha võtma, kui 112 lukus telefoniga valisid, sai kohe helistada.

Tänapäeva nutiajastul on muidugi närb värk. See klahvilugu asi selleks… aga et keset metsa oma SIM-kaarti enamikest telefonidest kätte saada, selleks pead Sa esmalt minema koju ja leidma sobiva terariista – kirjaklamber, õmblusnõel vms, millega SIM-kaardi ava üldse lahti teha. Ja kui Sinust pole koju minejat, et terariista leida, siis on pekkis kah.

***

Siis lugesin seda Postimehe reklaamitegelaste lugu. Nii armas 🙂 Ja see reklaam ja Daniel Levi lugu on ka nii armsad 🙂

***

Ja last, but not least… jalgpall:

Itaalia! 😦

Island! 😦

Järgmiseks meeldib mulle Wales… ega seal järelikult pikka pidu pole,s est apparently tõmban ma neile halba õnne ligi 😀

03:45

Eile, olles tänu jalka EM-ile juba niigi alamaganud (mina, kes ma muidu lähen õhtul kell 21 magama, olen igapäevaselt vaadanud kell 22:00 alanud mänge eksole) ja et mul oli eile pikk päev seljataga ja peakolu valutas… lõin õhtusele jalkale käega (et mitte öelda jalaga :P)) ja läksin kell pool 10 magama ära. Saavad ühe.. või kaks, mängu minuta ka mängitud (etteruttavalt olgu öeldud, et said ka!)

Magan ma siis kenasti lõug lõunas, kui keegi mulle järsku oma “aromaatset” hingeõhku näkku lõõtsutas. See tähendab enamasti ühte kolmest variandist:
a) ärkamisaeg hakkab lähenema ja kell hakkab kuus saama;
b) neiul esineb seedekulglaprobleeme, mis vajaksid kohest leevendust;
c) koerlasel on lihtsalt maruigav.

Viskasin pilgu kellale: 23:45. Kaalusin, kas telekas ruttu käima vajutada, et jalkamängude lõppseisu vaadata, aga kuna Koon tundus omadega ikka natuke hädas olema, siis tuikusin temaga hoopis uniselt õue.

Õues polnud ühtegi inimest näha ja linnud karjusid kõrvulukustavalt. Eemal tõusis päike. Much romantic 🙂  Ja ka much kahtlane 😀 Minus tärkas nii mõnigi kahtlus, et äkki kell ei olegi 23:45 😛

Koon ei tootnud õuel midagi asjalikku, kobisime tuppa tagasi. Vaatasin pisut vähem-uniste-silmadega kella ja see kinnitas tõsiasja, et hakkab hoopis neljale lähenema, mitte keskööle :P.

Kobisin tagasi voodisse ja proovisin magama jääda. Ma polnud seda plaani EllieTheElephantiga piisavalt kooskõlastanud, sest tema arvas, et on hullult hea mõte iga veerand tunni tagant voodi ette hädalise nägu tegema tulla… kohe, kohe lasen sul siin kõik täis.. kohe kohe, ausalt noh! Saatsin ta iga kord järjest kurjemini pikalt, et no Simmo, mida Sa ajad, ise tulid just õuest ja polnud seal häda midagi… tiksusime järgmised 2 tundi äratuseni seda iga natukese aja tagant üle rääkides…

Kui hommikul tööle tulema hakkasime ja Koon uuesti õuele jõudis, siis vaeseke, vabandage mu prantsuse keel, aga s***us nii nagu homset polekski. No kena, süümekate tekitamine Macile, et ta ikkagi uuesti õuele ei läinud – check!

Aga vähemalt nägin ma selle suve esimest päikesetõusu!

 

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
uefa-mütsJa kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

Üllatustefetish

Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀)  jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛

Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂

Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).

Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.

Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:

Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂

Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)

Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.

PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.

 

 

 

 

öös on asju

Magasin mina täna öösel rahumeeli ja vaatasin und. Isegi mitte üldse õudset und. Ja siis, pisut peale kella kahte, ehmatasin end üles.

Magasin seljaga toa poole. Üksi kodus. Ja kuulsin selja tagant sosinat!

Tegin ennast umbes 16 korda täis ja sain südame rütmihäired ja kõik muu. Ja siis, olles rohkem üles ärganud, rahustasin end uuesti maha, et ju ma nägin midagi unes ja siis mingi muu  heli tundus unesegusena sosinana.

Ja siis ma kuulsin uuesti sosinat! Pöörasin ennast 0,00002 sekundiga ümber.. ja tuba oli tühi. Välja arvatud Koon, kes pesas rahulikult vedeles (aga ei maganud, pea oli püsti).

Käisin kõik kohad läbi ja otsisin kirvemõrtsukat. Ei leidnud. Ghostbustersi tehnoloogiat mul kodus ei vedele ja nii suur uni oli ka… niisiis lõin kummitustele käega, võtsin valvekoera voodisse ja magasime edasi.

And they lived happily ever after.

Jänx

Ma olen üldiselt väga hoolikas piletiga sõitja. Käesoleva aasta 13. veebruaril sain kogemata elu esimese bussitrahvi ja olen sellest siiani nördinud ja enda peale vihane.

Lisaks hoolikale piletiostjale olen ma samal ajal ka täielik mäluahv. Ehk siis mul põhimõtteliselt puudub mälu :D. Meil on sõpruskonnas väljend “meelest maha minema” ja kõige tihedamini kuuleb seda minu kohta, kuidas Macil miski jälle meelest maha läks.

Igaljuhul, ma teadsin, et mu kuukaart saab läbi kuu alguses. Aga ma unustasin eile ära sellise pisiasja, et algas uus kuu :D.
Eile päeval rääkis klient mulle, et ta läheb uue süsteemiga kuukaarti ostma. Õige jah, hea et meenutasid, ma pean ka varsti vaatama, et millal mu kaart kuualgul lõppebki. Ei pold meeles, et praegu kuualgus on :D.

Väikese viitega meenus mulle mõni tund hiljem, õhtul bussipeatuses, et oi, näe, detsember ju. (Süüdi on ilmselt lumi, keda pole… muidu ma teaks, et on!) Tsekkisin siis järgi ja voilà – eile oli viimane kehtiv päev. See tähendab, et sõitsin hommikul kogemata jänest :(.

Tellisin siis ruttu uue kuukaardi ja astusin bussi. Järgmisse peatusse sisse sõites kuulsin taskust SMSi tooni, mis teatas kuukaardi kehtumahakkamisest. Sealsamas peatusestulid peale kontrolörid!

Peaks vist kliendile tänuks sõnumi saatma või midagi.

***

Aga lund oleks ikkagi hädasti vaja!

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.
canon-a410

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.
nikon_coolpix_s50

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):
d40

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.
Termikas

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.
Viljandi kontsert
Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

vanas eas targaks

Viimasel ajal on muudkui selgunud, et ega ma ikka kõige teravam pliiats karbis ei ole ja nii mõnigi koolitükk on kõrvust mööda libisenud… ja meelest maha läinud :P.

Aga õnneks olen ümbritsetud tarkuritega, kes mind siis harivad. Jagaksin siinkohal kolme kõige üllatavamat fakti, mida lähiajal teada olen saanud (ja mida, piinlik tunnistada, varem ei teadnud.).. aga äkki keegi teist ka ei tea, siis saate ka targemaks. Ega ma kade pole.

  1. Vist kõige piinlikum… Selgus, et Hawaii on USA osariik.
    Ma pean tõdema, et mul polnud sellest õrna aimu ka. Olin veendunud, et täiesti eraldi riik. Neil on oma keel ju. Ja nad näevad natuke sellised aasiapärased välja. Ja… ühesõnaga, mul polnud halli aimugi. Nüüd on. Tänks, Kosmosemutt. (ja ühtlasi ka tänud artiklile sellest, et Hawaii esimese osariigina kilekotid keelustas… see mõjus kahtlustäratavalt).
  2. Washington DC ei asu Washingtoni osariigis. Ma senini arvasin, et ma olen tarklaps, et tean niigi, et USA pealinn ei ole New York vms. ja isegi mitte Washington, vaid Washington DC. Teadsin ju küll, et üks on linn ja teine osariik. Aga senini olin elanud vales, arvates, et see linn asub selles osariigis. Selgub, et asuvad hoopis riigi teine-teises ääres. Wow. Tänks vol 2, Kosmosemutt.
    (Muuseas, selle teadmise tõi ta minuni peale Hawaii juttu nagu lohutuseks, et “oh, pole hullu, enamus inimesi ei tea ju isegi mitte seda, et Washington DC ei asu Washingtonis”… ja mina, üldse mitte lohutatuna, tõdesin, et djah, seda ei teadnud ma ka…)
  3. Kolmas polegi niivõrd fakt, vaid… kui ma eilses blogipostituses sõna “kontsert” sugugi väänata ei osanud miskitpidi, siis üks tubli blogilugeja teadis rääkida, et see käändub-pöördub-väändub-kooldub nagu sõna “metspart”. Totally noted! Thanks!

48 käppa

Nagu teada, siis minu neljakäpaline viibib hetkel emapuhkusel ja kasvatab kaheksat neljakäpalist. Et neist ka sama normaalsed koerad välja kukuks, kui EllieTheElephant. Kuigi päris nii normaalne pole vist võimalik olla 😛
Ellie_ja_kutsikad_piimaletis

Ja nagu ma siin ka rääkinud olen, siis ajutiselt resideerub meitel Kosmosemutt, koos oma koeraga, Teletupsuga. Kes on väike ja armas ja vahepeal ilge tõbras 😛 (sest tal on täielik beebiaru veel).. ja kes, selgub, ei asendanud siiski täisväärtuslikult koera. Ellie asendamisest rääkimata, seda ma ei oleks lootnudki.

Veaparanduseks krabasime meile asenduseks Rocky. Teletupsu isa.
Rocky ja Teletups

Tegu on maailma kõige heasüdamliku koerahärraga. Ei heidutanud teda vähematki, et see beebiaru, kes endale vahepeal juba suure mehe kihvad kasvatanud on, talle igal võimalusel hammastega kõrvadesse ja saba külge ja kraesse ja lõiga kinni hüppas. Ja kõik mänguasjad tema hambust endale kangutas.
tütar issi lõuga närimas
Kõigutamatu. Ülihea kasvatusega. Sõbralik. VägaVägaVäga paimaias. Kalliskoer.
Kaisukoer Rocky

See, et ta üsna ruttu kalliskoeraks sai, on probleem. Elliet muidugi ei asenda, seda ma ei väsi kordamast, aga noh.. ütleme nii, et oli oht, et kui Rocky meiega detsembrini on, siis olen ma mitme koeraga… sest siis ma teda enam tagasi ei anna :D.
Kuna see on järele mõeldes üsna närb variant, et emane ja isane samas ühetoalises elavad.. ja üldse, palju muid põhjuseid veel, miks see halb mõte oleks… siis saatsime Rocky koju tagasi, enne kui temasse lootusetult-lõplikult kiinduda. Ja et loodus tühja kohta ei salli, siis krabasime uue asemele. rocky poja. Teletupsu poolvenna. EllieTheElephanti praeguse pesakonna uhke isa. Fed.
Fed on oma isast kümmekond cm kõrgem ja annab hobuse mõõdu välja küll.
Fedja istumas

Fed on umbes samasugune flegmaatik nagu EllieTheElephant. Huvitav, millised nende lapsed on… nagu talveunes karud? 😀
Aga pai nurumiseks ikka energiat jagub.
kudrumudru

Oeh. Koerad on võrratud. Aga EllieTheElephant on jätkuvalt ikkagi kõige võrratum.

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛
plakat
Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 Elu Muinasjutt
1.2Sõstrapõõsaste vahel
1.3 Seni kui õitsevad kirsid
1.4Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 Sina jää

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 Meie

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!
piletid

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.