Tahaks ka laulupidusse

…aga iga kord on üks ja sama jama.  Laulupidu toimub pühapäeval. Eelmine (ei, üle-eelmine?) kord sai käidud ja päev otsa kuulatud laule, mida inimesed ei tea (esmaettekanded) ja siis kui NEED laulud, mille pärast sai mindud, hakkasin pihta, pidime me juba jalga laskma hakkama.

Minu ettepanek, Tallinnast väljastpoolt inimesena, on, et miks ei võiks olla laulupidu laupäeval? Ja tantsupeo etendused siis reede õhtul ja pühapäeval. Ei pea ju pühapäeval nii hilja olema. Laulupidu lõppeb kell 9 õhtul. Oleks see laupäeval, siis saaks endale ööbimise orgunnida, kellel pole võimalust nii hilja enam Tartusse/Pärnusse vms sõita, sest linnadevaheline transport magab juba. Pühapäev-esmaspäev saaks ju ka ööbimise orgunnida, aga esmaspäev on enamasti tööpäev inimestel ja kella 8-ks hommikul siis teise linna jõuda ei ole ka eriti lihtne variant. Kui mul pole autot ja mul nt laps laulaks, siis oleks suht nukker, et ma teda kuulama ei saaks minna, sest laps pääseb tagasi, aga mina mitte.

#JustAnIdea

Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

Oops, I’ve done it again

55 küsimust meem

Et mul viimasel ajal selle blogimisega on nagu on, siis selleks et hoogu natuke sisse saada, pätsasin Linda blogist selle 55 küsimust meemi. Mul ei ole tegelikult halli aimugi, kuidas see levib… et kas nagu sugulisel teel, või keegi peab Sulle eraldi kirjutama ja teada andma.. või peab postituses järgmisi täägima või FB kaudu vms. Aga kuna postituses ei olnud ka ühtegi juttu, mis keelaks seda kasutada, siis näppasin ära 😛

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Enamasti lahti, sest ma olen nii laisk, et ei viitsi pusa kappi panna ja ripub teine seal kapiukse nurgal… las olla avatud uste päev, äkki keegi tahab kapist välja tulla vms 😛

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Seal on neid või? Ma arvasin, et see on mingi asi, mis filmides on 😀 kusjuures ma olen hotellides viibinud küll, aga mul on vist oma mant kaasas olnud 🙂

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Meemi originaal on vist USA oma? Seal on mingi kupongiteema, aga ma ei ole näinud, et neid Eestis ka oleks (therefore ei ole ma neid lõiganud… küll aga vastab tõele see “ei kasuta neid kunagi” osa).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, kui suures koguses mesilastest on jutt? Terve tarutäis tapjamesilasi? Siis vist karu, sest karu tundub mulle kuidagi.. ümberveendavam 😀 kas teesklen surnut või kui see ei tööta, siis karjun (oma pea olematu häälega) ja äkki ta kohkub ära. Mesilased ei tundu ses suhtes nii koostöövalmis. Ja kui karu pole ka koostöövalmis, siis tema vähemalt killib mind kiiremini.. vaevalt, et miljoni mesilase käest ka eluga pääseks. Ja minu jooksmisi teades poleks põgenemine niikuinii variant. Pluss karu oleks hea pehme ja karvane vähemalt, mida agoonias krabada 😀 🙂

5. Kas Sul on kortsud?
Vist väga ei ole… veel. Ma pole uurinud ka :D.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei. Aga kui mul oleks ilus sirge modellinaeratus, siis ma ainult hambad irevil omaette naerdes käiksingi ringi.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ainult siis kui mul näiteks rääääme põiekas on ja kodu “juba” teises tänava otsas paistab või miskit. Teatavasti on inimese aju ja põie koostöö selline, et kui maja kaugusest paistab,  ütleb aju põiele, et nii, võid nüüd võitlemisest loobuda, me oleme põhimõtteliselt kohal :D. Ja see aitab siis mõtteid mujale viia, kui mingeid lapselikke nimemänge, numbrite/sammude lugemisi teha.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Ee, muidugi.. ma olen maalaps ikkagi 🙂

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jah, aga vahet pole, kas muusika on või mitte.. ma tantsin alati üksi salaja.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Eip, neis leidub liiga vähe liha… ma olen ikka läbinisti karnivoor.

11. Mis suuruses voodi Sul on?
Lahtikäiv diivan. Kui Koon ristipõiki magab (ja olgem ausad, üheksal juhul kümnest magab :D), siis läheb kitsaks.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Oh well, kahjuks või õnneks on see endiselt sama, mis ka minu eelmise nädala lemmiklaul, mis lihtsalt keeldub mu peast lahkumast. Trafficu “Tulgu tuuled”.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Nii nagu ka kõik teised värvid osadele sobivad ja osadele mitte, on roosaga täpselt sama. Mõni mees näeb roosas välja vääääga lahe. Mõni naine see eest roosas väga hull :D.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Jep. Kahe nädala jooksul olen kaks korda kinos käinud. Esimest korda Kalapoeg Nemo järge “Finding Dory“-t vaatamas. Väga nunnukas :). Teist korda “Lemmikloomade salajane elu” vaatamas. Seda väikestele lastele ei soovitaks, aga täiskasvanutele küll :D. A suht vägivaldne.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Mida pakutakse? Mahlasid ja kanget alkoholi peaaegu üldse mitte, muule olen avatud.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Täna vist üldse esimest korda proovisin neid kastmega.. sinepi-mee kaste sattus olema. Suht okei.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Liha, igas olekus. Või keedukartul ROHKE hapukoore ja soolaga.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Lõpmatuseni ilmselt ei viitsiks ühtegi filmi näha. Kõige rohkem kordi olen ilmselt näinud “Elizabethtown“-i. Ja kõige rohkem sarjadest ilmselt “Gilmore tüdrukud“, millel hetkel taaskord vaatamine käsil… 4 hooaeg juba käes 🙂

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Töökaaslasele post-it´ile täna. Päris päris kirja Liisule, viimati suve algul. Peakski uue saatma juba!

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

 Proovinud ei ole, aga teoorias olen tugev. Teoorias oskan õlitaset kontrollida ka!

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole autojuhilube (raha sai enne ARK-i otsa) ja ainsad korrad, kui roolis olen olnud, olid autokoolis… päris hull oleks, kui ma sõidutunnis kihutanud oleks :D. Ehk siis, ei, ei ole. Ja üldse ma olen alati autos viibides tüütu “mõistuse hääl”, kes juhtide kallal pikivahe, ilmastikuolude jms üle tänitab 😛

22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Saaremaal sõin Kuressaares kohvikus Koidutäht kiluvõileiba käsitööleivast (vaata pilti!)… ja see oli niiiiiii kirjeldamatult hea maitsega, et ma siiani natuke nutan sisimuses, et ma seda niipea uuesti ei saa :(.

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kui uni tuleb. Vara. 9-10, vahelharva 11. Puhkuse ajal hiljem.

24. Kas Sa oled laisk?
Jah!

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Jätan vastamata, sest Halloweeni küsimusena see veel oleks mõistlik küsimus, aga no Kadridel ja Martidel on ju dresscode ees. Mis ma peaks ütlema, et lihavõttejäneseks või?

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti ja inglise. Ja siis ülivähe, st mingid 5 fraasi ja paarkümmend sõna vene ja itaalia keelt.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

 Ei. Aga kunagi lugesin Stiinat!

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Seebiooper as if need Kirgede tormid ja muu “armasta mind või ma suren siinsamas jalapealt, Huljo?!” kraam? Siis ei vaata. Aga seriaale vaatan küll.

29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ma tahaks öelda ei karda, aga samas seiklusparkides kõige kõrgemal on natuke.. jalas värin sees… aga üldiselt meeldib väga 🙂

30. Kas Sa laulad autos?
Harva. Kui muusika on nii vali, et mind poleks üle kuulda 😀 või kui “Sõstrapõõsaste vahel” tuleb.

31. Kas Sa laulad duši all?
Mm, ei meenu, et laulaksin. Vist mitte. Dzeikiga saunas laulan 😀

32. Kas Sa tantsid autos?
Ainult kätega kaasa, kui “Sõstrapõõsaste vahel” mängib ;).

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Mitte kunagi. Autoportree on portee, millel kunstnik kujutab ennast. Ma ei ole ei kunstnik, ega fotograaf. Küll aga olen fotohuviline ja viimane selfie-shoot oli selle aasta kevadel…
Fotograafi juures lihtsalt portreed tegemas pole käinud.. või noh, passipilt, viimati u. 4-5a tagasi.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Hell no!

35. Kas jõulud on stressirohked?
Kuidas kellelegi, mulle küll meeldivad 🙂

36. Lemmik kook?
Werneri porgandikook äkki? Samas, ükspäev sain Maxima köögi kiivi-maasika kooki ja see oli ka suurepäraselt kreemine ja hea.

37. Kas Sa usud vaimudesse?
Oo jaa

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Tuleb ette

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
D-vitamiini

40. Prisma, Selver või Rimi?
Kodupoed on Meie toidukaubad ja XX Maxima hoopis. Aga neist kolmest meeldiks Prisma enim, seal on kõike :).

41. Nike või Adidas?
Reebok? Tegelikult Nike ja Adini mu rahakott eriti ei küündi, aga ükskord ostsin New Balance papud, mis olid umbes 2-3x kallimad kui minu tavalised tossud-a-la-maxima. NB-d olid vähem kui kuuga omadega läbi. Maxima 10eurised peavad mul tavaliselt kenasti umbes aasta vastu.

42. Cheetos või Lays?
Neist Lays (roheline või helesinine). Üldse Pringles (roheline või punane).

43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Pähklitele olen natuke allergiline pluss need ei maitse mulle. Sihvkad ei meki ka eriti. Aga kui keegi need maha istutab ja hoolitseb, siis päevalilli vaatan hea meelega 🙂

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Ma ei julgeks minna, sest mul puudub aboluutselt igasugune rütmitaju jms. Ja ma olen täielik puujalg.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
jep 😮

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Ma üldjuhul ainult õnnest ja heldimusest ulungi, kurbusest üliharva.

47. Kuum või külm tee?
Külm tee? wtf, miks? Miks??

48. Tee või kohv?
Hommikul kohv (suhkru ja piimaga), õhtul tee.

49. Mis on Sinu lemmik värv?
laimiroheline, oranž, must

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Jah. Välja arvatud siis, kui haigutus peale tuleb.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ma ei oska isegi mitte halvasti ujuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?
Mingit spordivõistlust kohe kindlasti mitte. Mingit muud äkki isegi olen.. et midagi kirjutanud joonistanud rebinud-voltinud-kleepinud vms.  Aga praegu kohe ei meenu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Rohelised.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

 Ma ei vingu. Aga Emps kirjeldab seda nii, et ma olevat nagu vesi, mis muudkui kivi uuristab 😀 ja saab lõpuks ikka, mis tahab :D.

55. Kas Sa oled kannatlik?
Väga.

 

seda ja teist

Lugesin seda artiklit, et mida metsa eksimise korral teha. See telefoni asi, et kui levi pole, võta SIM-kaart välja ja telefon otsib hädaabikõneks ise sobiva võrgu, seda ma teadsin juba teismelisena. Nagu ka seda, et nuppudega telefonidel ei pidanud hädaabikõne tegemiseks klahvilukkugi maha võtma, kui 112 lukus telefoniga valisid, sai kohe helistada.

Tänapäeva nutiajastul on muidugi närb värk. See klahvilugu asi selleks… aga et keset metsa oma SIM-kaarti enamikest telefonidest kätte saada, selleks pead Sa esmalt minema koju ja leidma sobiva terariista – kirjaklamber, õmblusnõel vms, millega SIM-kaardi ava üldse lahti teha. Ja kui Sinust pole koju minejat, et terariista leida, siis on pekkis kah.

***

Siis lugesin seda Postimehe reklaamitegelaste lugu. Nii armas 🙂 Ja see reklaam ja Daniel Levi lugu on ka nii armsad 🙂

***

Ja last, but not least… jalgpall:

Itaalia! 😦

Island! 😦

Järgmiseks meeldib mulle Wales… ega seal järelikult pikka pidu pole,s est apparently tõmban ma neile halba õnne ligi 😀

Ellie 5!

See PitaPata bänner siin kõrval valetab häbitult, väites et EllieTheElephant on täna 4 aastat 9 kuud 3 nädalat ja 5 päeva noor. Ja kuna ma ei ole passwordide meelespidamisele eriti mihkel, siis ma ei saa seda muuta ka. Fakt on hoopis see, et LoomaTüdrukul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev!  Täpsemalt on tal lausa juubelipidustus! 🙂

Oma viimasel õhtul neljasena pääses ta voodisse magama. Öösel ta siirdus sealt küll jahedamasse, aga hommikuund tuli jälle padjale magama. Minu lahkel loal. 🙂
Kui ta tavaliselt sööb ainult õhtuti ja kuivtoitu, siis tänast hommikut alustas neiu väikese konserviga ja pika jalutusega tööle (et kalorid maha kõndida, sest eile selgus, et noor daam on veidi… khm… kopsakas…)

Preili on loomulikult pidurõivaid oma roosa rihmaga. Eelmisel aastal saadud roosast lipsukesest ei arvanud ta endiselt miskit (ei oska ka vanema ja targemana ilu hinnata) ja eemaldas selle sujuvalt. Ja loomulikult on ta terve hommiku õnnitlusi saanud.. ja maiuseid 🙂 Ja kui ta ennast hästi üleval peab, saab ehk õhtul kingituse ka. Ja kui ta ennast halvasti üleval peab, siis saab ta ikka kingituse, sest noh… It´s her party!

Igaljuhul, koeratüdruk. Sa oled lihtsalt nii Armas, et Armasta puruks 🙂 Palju õnne Sünnipäevaks ja umbes veerandi (kui mitte 1/5) eluea täitumisel. Muidugi, kui Sa siinkohal soovid mu ennustused kõvasti ja paljude aastatega üle elada, siis ma ei kavatsegi keelata 🙂

***
Aitäh, et Sa olemas oled ja nii võrratu oled! 🙂
Ps. Ja loomulikult endiselt hiiglatänud kõikidele asjaosalistele, tänu kellele see võrratu siin on 🙂

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

Youtube küsimus

Küsisin FB-s ka, aga seal ma mulle sobivat vastust ei kuulnud.. proovin siis siin samuti. Küsimus siis Youtube+Facebooki seadete vms kohta.

Eelmises postituses toodud video “Seni kui kirsid”. Kui selle algul üles laadisin, oli video nimi “Seni kui õitsevad kirsid”. Siis selgus, et nimi on muutunud ja muutsin YT seadetes selle uueks “Seni kui kirsid”… näiteks WordPressi linkides ja Youtubes kohapeal on sellega asi korras ja pealkiri õige.

Probleemiks on aga Facebook. Kui FB-sse linkida siis ta annab lingi järgi selle eelvaate ja seal on ikka järjekindlalt vana pealkiri. Isegi kui nüüd postitada. Ma ei eeldagi, et FB ka täiesti esimesel jagamisel selle tagantjärgi ära muudaks, aga nüüd uute postituste puhul ju võiks?! Aga ta ei tee seda…

Mida teha, et seda muuta?

“Seni kui kirsid”

Sõstrapõõsaste multikat mäletate?

Uus väljalase, aka Sõstrapõõsad 2.1 ehk siis teisisõnu “Seni kui kirsid”:

 

Üllatustefetish

Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀)  jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛

Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂

Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).

Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.

Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:

Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂

Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)

Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.

PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.

 

 

 

 

Teeme siis väikese peo :)

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.

Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛

Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 “Elu Muinasjutt”
1.2 “Sõstrapõõsaste vahel”
1.3 “Seni kui õitsevad kirsid”
1.4 “Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 “Sina jää”

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 “Meie“

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.