I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

rohuvalik

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.
Kaisukoer

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
IMG_8292

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.
IMG_8290
Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
IMG_8187
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
IMG_8298 IMG_8299

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

Kuidas me kogematameelega kontserti stalkimas käisime

T. teadis mõni päev tagasi rääkida, et Sadam-Laikre olevat esmaspäeval Tartu kandis käimas. Andsin karmi käsu välja selgitada, kas kinnine üritus või mitte. Esmaspäeva hommikuks selgus, et mingi kooli üritus. Kurb.

Esmaspäeva hommikul oli ka kolleeg Maša miskil seletamatul põhjusel kurb. Soovitasin talle, et mind ravis pikaajalisest seletamatust kurbusest märtsis Sadamasilla kontsert päevapealt terveks (ma ei oska seda nähtust siiani seletada). Tal oleks ka seda vaja!

Esmaspäeva hilispärastlõunal läksime Mašaga ja klientidega majast välja. Nii juhtus, et tööpäeva lõpuks olime juba töökohast kaugele Toomemäele jõudnud, kui ma kella vaadates telefonist T. sõnumeid nägin, et tänane kontserdike pidavat Toomemäe varemetes olema… juba natukese aja pärast algama… ja ilmselt varemete lähistelt ka kuulda olema.

***

Noooh, kaugelt eemalt ma vist ei oleks teiste erapidu stalkima kapanud.. aga, et ma juba täiesti kogematakombel õigel ajal õiges kohas olin… siis tasus kaalumist (mitte eriti pikalt):P.
Üksi poleks ka läinud. Uurisin läheduses resideeruvalt Väike-Fränkylt, et tuldagu. Ta magas parajasti ja vastas ei. Ma eirasin tema “ei”-d… Jne. Asi lõppes sellega, et lubas tulla :D.
Järgmiseks võtsin Maša ette. Pole küll päris Sadamasild täies koosseisus, aga abiks ikka… ja kui ruttu veel ravim saabus, peale hommikust “retsepti väljakirjutamist” :P. Nagu ta ilusti südamlikult nentis, siis ega tal polnud kuhugi mujale ka minna ja oli nõus :D. Isegi T. lubas vb läbi astuda.

Seadsime ennast müüri-äärde murule päikeselaiku istuma koos Koonudega (EllieTheElephant ja Džännu) ja kuulasime. Tantsisime Fränkyga kätega “Sõstrapõõsaste vahel” koreograafiat kaasa ja puha. Kusjuures väga veider ei olnudki seal olla, sest ürituse-pidulised ja lihtsalt jalutajad sulandusid vahepeal suht ühte. Müüride vahele varemetesse sisse me siiski kuulama ei trüginud.

Lõpuloo* saime tervitustega nurgatagustele kuulajatele 🙂

*

Korraldaja kapsaaeda (mitte, et see minu öelda oleks, arvestades pisiasja, et ma olin võõrale peole roninud :D) peaks mainima, et suht imelik oli, et esineja laulis veel viimast lugu ja nemad tõstsid samal ajal juba laudu kokku esireas.  Huumoriga võttes oli see nagu see lause, et “hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”, aga tegelikult tundus suht ebaviisakas…
Aga see selleks.  Olen parem tänulik, et meid välja ei visatud… pmst avalikust pargist vms :D.

Pärast tere ütlemas käies kuulsime, et juuli algus tasub ootamist 🙂 Jõuame õigel päeval Fränkyga täpselt juhtkoerte laagrist tagasi ja siis otse kontserdile. Wiii 🙂

Õhtul kirjutas hommikul-depressiivne-olnud-Maša mulle chat´i : “ma küll ei usu, et see oli sellest..aga mul on palju parem olla 😀“.

Ma jätan endale siinkohal vabaduse uskuda, et see oli just täpselt sellest!

Blogimisvõistlus – Minu sõnavara.

Oeh, lükkasin edasi, mis ma lükkasin, aga nüüd peab selle kaelast saama.

Üldiselt, selle kuu teema väljamõtleja: ära solvu, aga niiii kohutav teema on! 😀 No mida mul on öelda: Minu sõnavara on humoorikas, lihtne, ja mitte midagi erilist? 😀 Sellega on kõik öeldud, aga ma ei saa niimoodi 1500 tähemärki kokku ju.

Et ma fotohuviline olen, siis võiks ju siia lisada lihtsalt otsa ühe pildi. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Aga see oleks cheating.

Aa, näe, mu sõnavaras leidub vahepeal võõrkeelseid sõnu. Mitte võõrsõnu ega anglitsisme (kuigi neid ka), vaid lihtsalt lambist inglisekeelseid sõnu ja väljendeid.

Muid keeli ma väga ei tonka, muidu lisaks neid ka sekka. Itaaliakeelseid fraase on siit võib-olla läbi käinud. Kõik need kolm, mida ma oskan. Venekeelseid ilmselt vähem. Sest neid ma oskan veel vähem, olenemata kuuest õppeaastast.
(Aga ma kuulasin eile venekeelset muusikat! Hellade Vellede Londoni loo originaalversiooni.)

Ehk siis kokkuvõttes: mu sõnavara ei ole eriti rikkalik. Mis ei tähenda, et ma kõiksugu hiiglama tarku sõnu ei teaks. Tean küll. Valin lihtsalt lihtsama tee ja lihtsama sõnavara. Peale selle, et mulle endale ei meeldi eriti tarka juttu ajada, siis mulle ei meeldi seda kuulda ka. Vahel bussis vms kui kuulen, kuidas mõned omavahel räägivad ja kliimaprobleeme lahendavad ja näljahäda kaotavad ja poliitikutele juhtnööre annavad ja majandust tõstavad jms, siis kõlab see mulle nagu tüütu targutamine ja eputamine.. selline kuidagi wannabe
Pealegi, liiga tark olemine/mõtlemine soodustab ajukasvajaid. Stay stupid! Stay alive!

***

1500 tähemärki jäi täis. Loobun edasi punnitamast ja postitan sellise.. natuke pooliku postituse.

Over and out.

unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
lumine_ilm
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

Blogimisvõistlus – Eesti kuulsus, kellega ma tihti teed jooksin

Märtsikuu blogiteema seega. OhSaJuudas, kui raske teema.

Kui ma vastaks nii nagu asi on, siis tuleks postitus liiga lühike. Ehk siis asi on nii, et: “ma ei tea :D”.

***

Seda sellepärast, et ma ei tea ju ühtegi Eesti kuulsust nii hästi, et ma teaks, kas ta tegelikult on “minu inimene”. Meedia alusel ma nüüd küll tervet pilti kellestki kokku ei paneks.

Olen kunagi koolilehtedega seoses käinud pikki intervjuid teinud näiteks Jaagup Kreemiga ja käinud teed joomas Lea Liitmaaga.  Intekaid oli teistega ka, aga nemad on meeldejäävaimad, sest olin/olen niikuinii Termika ja Blacky austaja. Muidugimõista oli tore, sest vestlusteemad (loe: küsimused) olid ju olemas. Aga ma ei tea, kas ja mida ma oskaks regulaarsetel teejoomistel rääkida :D.

***

Kuna mu suur hetkelemmik on Sadamasild (ja kes on kontserdil käinud ja selle emotsiooni saanud, see saab täpselt aru, miks), siis ma veits kahetsen, et me Fränkyga peale kontserti sinna teed jooma ei jäänud. Isegi poolel koduteel kaalusime veel ümberpöördumist, aga seekord jäi nii… On the bright side – lähme 20.03 uuesti kontserdile 🙂

Aga ikkagi, regulaarse teejoomise kohta ei oskaks ma midagi kosta. Olekski tahtnud ühe korra jääda, et näha, mis mehed need bändimehed (+N) on ja kui palju lavalt paistvaga ühtib jms.

***

Nii siis ongi nii, et ma alustasin otsinguid kaugelt ja jõudsin lõpuks päris lähedale.  Joon teed ja kohvi ja muus koos ühe raadio saatejuhiga. Pole küll nii kuulus, et kõik nime teaks või tänaval ära tunneks, aga selle raadiojaama kuulajad teavad ikka. Aga kuna ta on häbelik, siis ma ei ütle siin nime. Sõbrad teavad niikuinii T.-d :).
Hmm.. Tea with T. 🙂

LadyGagaTeaGif

Kohtume Sadamasillal :)

Niitoreniitoreniitore, täna õhtul on kontsert! 🙂

Vihmahääl käis Arukülas mu soovituse peale asja üle kaemas ja tuli tagasi (nagu arvata oli) väga rahulolevana. Lippas kohe järgmisel hommikul poodi plaadi järgi 🙂

Ühesõnaga.. kui muusika tundus kuulatav ja mõni kontserdikoht vähegi sobib ja rahakott vähegi kannatab, siis ma soovitan väga. See ei ole ainult kontsert, ausõna. Aga ma ei oska seda kirjeldada neile, kes ise pole käinud…
Sadamasild_plakat

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

tšit-tšät

Olen SELLE AASTA (2015) jooksul korjanud Koonult ära 3 (!) puuki.

Linnas.

Lumega.

Ebanormaalne.

koerlumel

***

Läksin hommikul kohvi kõrvale uudiseid lugema. Selgus, et tasuta uudiseid pole olemas, kõik on pluss-kliendile 😦
postimees_pluss

***

Ostsin eile Sadamasilla kontserdi-pilkud ära. Wiiiiii! =)
Mii laikii!

***

Ja last, but not at all least – Koonu karjääriredelil on varsti toredat sammu edasi oodata. Jejejee 🙂

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Lassi_kast

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Termotops

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Termokruus

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
quiche

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Kuldsepusle
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
pusle

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
Lilled

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Sheiker

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
PlayDogh_kuul

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Minionikruus

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Blomkvist

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sinihambake

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie_autokas
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

Get to know me tag

Pätsasin ühest blogist, kuhu Zdina kaudu sattusin ühe  “Get to know me – tag´i”… ma tean küll, et need ei tööta tegelt nii, et võtan ja teen vaid tuleb oodata, kuni keegi seda soovitab vms. Aga ma olen süüdimatu vargaplika ja näppasin ja kõik. vot. Mugavama lugemise nimel tõlkisin küsimused ka eestikeelseks ja lisasin lõppu selle täägivõimaluse, et teiste eraeludes tuhnida 😛

***
GetToKnowMe

1. Mis Sul seljas on?
Teksad (Sepa turg)
ja valge kõrge kraega kampsun (kaltsukas, 1€) ja must Bambi pildiga särk (Ch.-lt, tasuta)

2. Oled kunagi armunud olnud?
Muidugi.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku? 
Eih.

4. Kui pikk Sa oled?
Pikkus pole oluline muidu, aga 176,5 cm.


5. Kui palju Sa kaalud? 

48-50kg, olenevalt päevast, riietusest ja kaalust.

6. Tätoveeringuid? 

Ei, ma kardan nõelu.

7. Augustusi?
Ei. Ma kardan endiselt nõelu.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?

Eesti keel põhikoolis ja inglise keel ülikoolis. Mõlemad eelistused on suht õpetajate “süü” :D.

9. Lemmik-show?

TV-saade vms ma eeldan. Ellen. Cesar Milan. Extreme Makeover Home Edition.

10. Lemmik-bändid? 

Vägaväga ammused lemmikud on Blacky ja Terminaator. Uuema aja lemmikuim on Sadamasild (kes tuleb märtsi algul Tartusse!!! 🙂). Välismaalt meeldivaid on palju, ei viitsi kõiki loetleda…

11. Midagi, mida Sa igatsed?

Lapsepõlve. Ällut. Fototrippamisi. Korralikke talvi. Sooja.

12. Lemmiklaul?
Kuna ma enne panin eesti esitajad, siis panen lemmiklauluks hetkel enim kummitava välismaa laulu:



13. Kui vana Sa oled?
Üldse naisterahvastelt pole ilus vanust küsida. Küsitakse, et mitmendat aastat lilleke õitseb.
Just õitses 28 aastat täis, tänan küsimast.

14. Sodiaagimärk? 

Veevalaja (kõige parem üldse!)

15. Mida Sa partneris otsid?
Noooo… pandav peab olema 🙂
Nali-nali. Peab tegema nalja. Olema rahulik. Mitte närvitsema, solvuma. Mitte olema liigselt armukade. Ja võiks olla hoolitsev, mitte ainult minu suhtes, vaid ka üldse.

16: Lemmiktsitaat?
Neid on vägavägaväga palju.
Veenduge ise.

17: Lemmiknäitleja?

Ühte kindlat läbi aegade lemmikut ei olegi. Ian Somerhalder on kahtlemata äge 🙂

18: Lemmikvärv? 
Oranž ja laimiroheline. Samas helesinine ja roosa meeldivad ka.
Pruun ja tumeroheline ei meeldi.

19: Vali või vaikne muusika? 
Üldiselt mulle ie meeldi kära-müra. Pigem kuulan vaiksemaid laule, millel on head sõnad. AGA, on ka paar lemmiklugu, mida lihtsalt peab kõrvatrumme-purustavalt kuulama 🙂

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel? 

Välismaalt ennemainitud “Let it go“, mis on muuseas üks neist, mida tuleb valjult kuulata.
Eestimaistest Sadamasilla “Kuidas elad, ema?”, aga sellest ei olegi videot juutuubis.

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
10 minutit kuni 30 minutit (siis saab soe vesi otsa 😦)

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Oleneb, kas ma lükkan edasi 1,2,3 või 4 äratust. Rekord on ärgata 7.41, käia veel ka koeraga õues ja jõuda ikkagi 7.53 bussile! HAH!

23: Lemmik-parfüüm?
Puudub. Aga mu lemmiklõhn on pöetud muru ja kutsikalõhn 🙂

24: Turn on?
Sarkastiline huumor. Sõbralikkus.

25: Turn off?
Rullnok(k/s)lus

26: Blogima hakkamise põhjus?

Verbaalne kõhulahtisus. Igavus.

27: Hirmud?
Ussid. Kurjategijad. Mõned putukalised.

 
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Mõni film või video. Need juutuubi videod üllatuskohtumistest jms. Päriselus olen ma südametu tropp ja ei nuta eriti.
EDIT: vabalt võin ma aga nutta õllereklaame vaadates 😀

29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Ofkoors.

30: Sinu bloginime tähendus? 
MacRipper´i taustalugu on lahti räägitud selles postituses.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
Seal kusagil ma olen“.  Nii närvi ajas. Ootasin teistsugust lõppu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?

Inglise keelt. Ja umbes 10 lauset vene keelt. Ja umbes sama palju itaalia keelt.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?

Jah. Palju.

34: Mis telefon Sul on?
iPhone 4s
, nimega MJ2

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Osalt. Ja osalt mitte. Linn on juba sama. Koon on uus.

36: Lemmiktoit?
Seened. Keedukartul soola ja hapukoorega.

37: Koht, mida tahad külastada?
Rooma tagasi minna ja New York Cityt näha.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Kodus dresse, mujal teksasid.

39: Kas Sa oled armunud?
Ma olen pea kogu aeg natukene armunud. See käib nii lihtsalt 🙂

40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Mina ja kokkamine on üks eeposemõõtu anekdoot 🙂

42: Lemmik magus maitseaine:

Oleneb asjast. Üldiselt ei söögi eriti magusat. Aga lassi nt mango oma. Puding šokolaadi oma. Jäätis vanilli. Sheik banaani.

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Ma olen täiesti andetu. Aga mul on olemas kitarr, mida ma mängida ei oska.

 44: Lemmik-ehe?
Käepaelad vist…

45: Viimane sport, mida tegid?
Eeee…eee…eee…eee…eee… djah…


46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2015ndat aastat?
Ma jäin hiljaks. Aga vaevalt et mu elu eriti muutub üldse 🙂


47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
jep 🙂 Kuigi viimati tegi seda hoopis mu kolleeg 🙂 Mittepoisslaps seejuures. Pisut pärast seda, kui ta oli ähvardand mind ära tappa. Normals.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Pruunid ja sinised on küll nunnud, aga mu rohekad on ka änksad.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jah.


50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Huvitab selles suhtes, et mida nad räägivad ja miks. Aga kui see alusetu on, siis ma sellepärast ennast õhtuti magama ei nuta.

***

Ch., Fränky ja Sesamy. Vastatagu!

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Papud Papud_ja_Minionisokid

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛
Klapid
Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).
Mango_LAssi

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

kass_lumelabidal

Mula, Uusaastalubadused

Oleks võinud ju 2 postitust eraldi teha, aga ajanappusel teen 2 in 1.

1. Mula

Mu kõrv deformeerus vist ööga. Igal hommikul kuulan bussis klappidest musa (ikka veel seda Let it go lugu ja Sadamasilda). Ja täna ei püsi enam paremas kõrvas see “nööbike”. Tuhat korda vähemalt kukkus välja. Lõpuks ei viitsinudki enam tagasi panna, jäi lihtsalt lahtiselt mütsi sisse töllerdama ja kuulasin ühe kõrvaga.

Keegi targem, mis see seekordne blogiteema oli? “Tema tahab”? “Tema soovib”? “Tema soovid”?

Minionitarkuste leht FBs oli vahepeal kadunud. Aga on nüüd tagasi.Wiiiiii!
Tähistan seda ühe nende targa mõtte jagamisega:
Elu on liiga lühike, et kogu aeg tõsine olla. Kui Sa ei oska enda üle naerda, siis helista mulle, ma naeran ise Su üle.”
minionitarkus

Ja lisaks leidsin ühe niinunnu pildi jääkarupojaga, kes istub ja pragunevat jäämäge plaasterdab. Juures tekst: Please stop Global warming…
StopGlobalWarming

Ja last, but not least. Leidsin meililt igivanad pildid ja sheerin siis uhkusega, et kui osavnäpp ma ikka olen.
Kunagi pisut nooremana (veel nooremana kui eelmisel aastal 😀) käis mulle pinda, et mul oma nukumaja ei ole. Tegin siis riiuli tühjaks ja meisterdasin ise nukumööbli. Lapse tehtu kohta pole vigagi, ma ütleks (sest kes mind ikka liputab, kui mitte ise, eksole). Ega ma praegu paremini ei oskaks 🙂

This slideshow requires JavaScript.

***

2. Uusaastalubadused

Ma ei mäleta, et mul oleks kombeks endale uusaastalubadusi anda. Tean ju ette, et ma ei täida neid niikuinii :D… no kui, siis võib-olla 2-3 päeva. Ehk isegi nädala.
Kui just tegu poleks lubadustega asjadest, mida niikuinii teen ja mida meeldib teha. A la: luba, et sügan iga päev oma koera. No problemo!
Küll aga sikutasin eile endale üke äppi (mobiilirakenduse) nimega Coach.me. Seal saab endale seada (mugavam on valida olemasolevatest) eesmärke. Ühtlasi valida ka sageduse, kas tahad teha seda 1-7 korda nädalas? Kas meeldetuletust ka tahad? Mis ajal? Jne.
Ma valisin endale kohe 9 erinevat Challenge-it. Millest tegin esimesel päeval kõik tublisti ära peale ühe. Arvake ise, millise :D.

1. 30 Day Abs Workout
Esimese päeva ülesanne oli 15 kõhulihast, 5 kükki, 5 jalatõstet ja 10sekundit plank-i (ma ei tea seda eestikeelsena)

2. 32 Steps of Lifestyle Design
Eilne ülesanne oli: Naerata, kui sõbraga vestled.

3. Lateral Thinking Puzzles
Iga päev on üks ülesanne, mis sunnib Sind kastist väljaspool mõtlema. Ma ei viitsi eilset mõistatust ümber trükkida.

4. Mental Math (Level I)
Peastarvutamin. Kergem tase. Eilne oli: 26+37=?

5. Mental Math (level 2)
Peastarvutamine. Keskmine tase. Eilne oli: 8+6+4+5+1+9=?

6. Motivational Quotes
Igapäevane ülesanne on lihtsalt päeva tsitaat läbi lugeda :). Eilane oli George Bernard Shaw “Life isn´t about finding yourself. Life is about creating yourself.”

7. Random Acts of Kindness Challenge
Igasse päeva headust. Eilne oli: Naerata võõrale.

8. Take a walk outside.
Iga päev sama ülesanne. Mis arvestades Koera olemasolu on piece of a cake 🙂. Muuseas, Dzeik Jõuluvana tõi mulle jõuluks purgi, kus olid igak späevaks sildikesed. Eilne soovitas ka õues jalutada. Käisime siis õhtul lausa kogu komplektiga ja haarasime T. ka kaasa.

9. Write in Journal.
Ehk siis – blogi! Ma nii julge kui Sesamy ei olnud ja  seadsin eesmärgiks 3 korda nädalas. Eks näis. Selle nädalaga on peale praeguse postituse avaldamist siis ühelpool 😛

*

Ehk siis nagu näha, siis ma püüdsin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Loomulikult on äppis suuuur valik dieedi ja keeleõppe ja spordi ja jooga ja tervisliku toitumise ja uute oskuste õppimise jms variante, aga ma olen liiga laisk selleks. (jah, teil on õigus, kui arvate, et ainsana jäi mul tegemata nr 1 – kõhulihaste trenn 😛).
Raha eest võid endale lausa treeneri saada, aga ma olen liiga vaene selleks. Nii ma siis lepin nende praeguste lihtsate variantidega.

Oeh,ma tegelikult tahtsin veel otsingusõnadest ka rääkida, aga ei jõua täna. Mis seals ikka. Ega blogi pole jänes, kes eest ära jookseb, vms.
Otsingusõnad tuletavad mulle omakorda meelde, et mulle ei meeldi WordPressi uus statistikaleht.