UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.

Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

jõuluisu on

Eile halasin selle üle, et lund oleks vaja. Täna on lisaks üldine jõulu-isu ka. Kuidagi varavõitu, iKnow, aga ikkagi on.

Tahaks minna koju, vaadata PolaarEkspressi ja Üksinda kodus vol 1, vol 2 (Njuujork ju! *) ja vol 3….
*Netram käis eile NewYorgis… küll ainult mõneks tunniks vahemaandumisel, aga ikkagi olen kade.

Isegi Visa Hind 1,2,3 tahaks näha…

Tahaks, et mul oleks mini-kuused leitud ja ma saaksin samal ajal lumekuuli meisterdada. Ja jõulukaarte!

Ja jõululaule tahaks kuulata. “Last Christmas” ja “Spirit of the season” ja “Talve Võlumaa” ja “It´s beginning to look lot like Christmas” ja “The Polar Express” ja “Silver Bells” jnejnejne.

Tahaks oma blogi tausta jõulutaustaks muuta:

(Kavatsen praguse tausta kohe esimesel advendil (30. nov.) ära muuta jõulukaks!)

vot.

***

Täna olevat Koonupilt Õhtulehe lisa vahel. vot.

Sellesama üliarmsa Koonu, kelle peale ma eile karjusin, et ta ei veedaks oma aega selili väljaheites, sest me peame raamatukokku minema!!
Ta ei kuulnud mu hädakisa.Me ei läinud eile raamatukokku.

Täna on ta juba jälle armas. Ja puhas.

***

Mulle meenus praegu, et lubasin kunagi, et lisan kassipilte ka blogisse. Väärt mälu mul, juba meenuski 😀

Blogimisvõistlus – Tähtis sündmus (või miskit)

Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…

Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).

***

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂
Ja eks ta tõsi on.

Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.

Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.

This slideshow requires JavaScript.

Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt  2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛

Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂

Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab:
1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.

Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid.  Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.

This slideshow requires JavaScript.

Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu

Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).

Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂

***

Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga

Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…

… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀

Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!

 

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.

Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:

Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂

Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.