Yay Põgenemistuba, vol 2

Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.

Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂

Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.

Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…

Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:

Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.

Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

pilta

Hakkasin ükskord oma ammust puslet kokku panema..      Ja avastasin, et olin selle viisakalt karpi pannud nelja suure A4 tükina 😀 Ja lisaks tagumisele küljele numbrid joonistanud:

Aga olin siiski tubli ja kiskusin tükid 500ks tükiks (tegelikult 497.. sest 3 olid kadunud)…

…ja panin ilma tagumist külge piilumata selle kokku. Ja siis tegin kokkupandud puslest pilti.. ja võtsin selle siis uuesti tükkideks… ja kustutasin siis kogemata pildi ära. Well done.

Aga ma ausõna panin selle kokku!

Siis võtsin teise viiesajase ette. Seekord ka fototõestus ette näidata:

***

Nii palju siis puslelugudest. Nüüd koonulugudest.

Reedel-laupäeval oli meil Fränky koos Dzännuga külas. Kui ma laupäeva hommikul ennast voodist üles vedasin, et põiel käia, ootas mind tagasi jõudes hõivatud koht:
Dzännu  oli endale isegi kaisukarupardi kaasa võtnud! 😀 Aww.

***

Ja last, but not least:

Mis puu on pildil?

 

Over and out.

Praeguse hetke nimekiri

Olen täiega väike vargaplika ja pätsasin Katre blogist “Praeguse hetke nimekiri” postituse küsimused ära… Õnneks ta ei kutsu mulle ilmselt Mupot kraesse, sest ise lubas lahkelt postituse lõpus, et võtke ka. Ja, noh, ema õpetas, et kui tasuta antakse, tuleb võtta.. vms 😀

Teen: Tööd, kohevarsti. Hetkel joon hommikukohvi ja blogin.
Söön: Kohevarsti helluse jogurtit 😀 Ja lõunaks pihve juustuga (juustuviilud peale ja mikrosse sulama), kõrvale ampsan šampinjonidega pasteeti ja magustoiduks pisut Nutellat :D… Ma ilmselgelt olen a) kohutav toiduvalmistaja ja b) oma isude järgi igasugu jama sööja…
Joon: Hetkel kohvi, varsti sidrunivett.
Ootan: Õhtut, lähen esmalt kutsikaid pildistama (awww) ja leidsin eile oma esimese Roomatripi nänni üles… tahaks need õhtul scrapbooki lisada…
Ei oota: Et ma alustasin eile suuuuuurt koristamist ja see läbu vajab jätkamist.
Loen: Blogisin. Lehti. Vahel raamatuid. Miki Hiirt 😀 (eakohane 😀).
Tahan: Puhata ja mängida. Magada. Filme vaadata ja puslet kokku panna (taaskord: eakohane).
Näen: Väga segamini töölauda. Minu stiilis süsteem: vajalike asjade hunnik, pikaajaliste asjade hunnik, kiirete asjade hunnik, niisama mingi hunnik, ei viitsi-aga peab-hunnik.
Vaatan: Seriaale (Vampiiripäevikud, Gilmore tüdrukud, Originalsid,  Grey Anatoomia.. ja veel paljupalju)… lisaks pikad multikad (eakohane!), nutufilmid ja maailmalõpufilmid.
Kuulan: Raadio Elmarit (eakohane!)… muusikast eelistan rocki või ballaade.. aga on erandeid.
Mängin: Hay Day´d. Lauamänge! (Eakohane!)
Kannan:Hetkel (kes mind teavad, ei usu!) musta lühikest kleidi moodi asja ja retuuse!
Otsustan: emm.. ma ei tea… mida vaja?!
Soovin: vt. Tahan*
Tahan osta: Ketse! Ühte kindlat lauamängu, Macbooki, kahte raamatut, liiklusseadust ja ülesandeid, kleepkiledega albumeid, lennupileteid New Yorki, korterit :D…(ei, ma ei võitnud lotoga.. küsimus oli “tahan osta”, mitte “ostan”).
Naudin: Vabadust.
Meeldib: Koerad. Soe (kuigi Koonust on kahju). Vaba aeg. Lauamängud. Seriaalid.
Ei meeldi: Pidevalt pahurad ja närvilised inimesed (eriti kui nad teiste peal ennast välja elavad). Idioodid. Masu. Ühed naabrid :D.
Imestan: Inimeste üle igapäevaselt: jobud, kasvatamatud, ebaviisakad, rumalad, ülbed, virisevad, vastikud 😀 (on erandeid ka).
Loodan: Rikkaks saada 😀 (normaalsed inimesed loodaks tervist ja värki, aga ma püsin reaalsena 😀).
Vajan: vt. Tahan osta.*
Tunnen: Väsimust.
Nuusutan: Hommikuselt veel värsket õhku.
Märkan: Klaasikilde vee ääres (idikad!), noorema generatsiooni ülbust (nii eakohane minust!)
Tean: Nii mõndagi, aga mitte piisavalt.
Mõtlen: … enamasti enne ütlemist (aga mitte alati).
Naeran: Musta huumori üle.
Imetlen: Inimesi, kes joosta jaksavad? Eih, tegelt ma vist mõtlen lihtsalt, et nad on päris hullud… õpetajaid äkki? Ja seda metsloomade heategijat Imeloomade Seltsist…
Armastan: Koeri. Üksi olemist.
Igatsen: Roomat.

puslepostitus

Mac on kokku pannud ka 3000 tükiga pusle… millele kulus vist umbes sama kaua aega, kui praegusele – 850 tükiga puslele 😀

Tuleb välja, et mustvalgetes, st tegelikult lausa ainult hallides toonides pilt ei olegi kõige kergem.  Kui nüüd hästi meenutada, siis juba algus oli raske… Kui raamid ja lihtsamad kohad kokku said, lendas kohaleDzeik koos SiiluSaaluga ja käitusid minu meistriteosega umbes samuti, nagu ükskord varem 3 mängivat labradori ühe eelneva puslega käitusid. Tulemus oli nukker:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Aga eile ma ta kokku sain! Jeii!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pildi keskelt puudu-olev tükk on see, mida EllieTheElephant Orbitina kasutas. Ja all vasakul nurgas asuva tükiga juhtus üleeile TT (loe: T + Tolmuimeja).

***

Nüüd peaks varsti M.-i laenatud lõvipusle ette võtma.. too on veel hullem… puha roheline (välja arvatud lõvid…)

 

puzzlemuzzle

Koon on ülitubli. Köögis on lahtine prügikast ja võin vabalt sinna kõige pealmiseks tema nähes visata näiteks eilse kuupäevaga viineri… ja siis Koonu üksi koju jätta. Tagasitulles võin kindel olla, et viiner on alles. Koon on ka alles.

Mitte ühtegi pättust ühesõnaga!

…Peaaegu.

Laon mina põrandal puslet kokku… tükid kõik EllieTheElephanti pesa kõrval laiali… tema vedeleb pesas ja vaatleb. Mõne aja pärast märkan, et ta nätsutab juba pikemat aega midagi… kiskusin lõuad lahti ja võtsin välja millegi… mis ei ole enam äratuntav, aga arvestades materjali ja asjade kättesaadavust Koonu läheduses võin pea kindlalt väita, et tegu on oli pusletükiga.

Armas temast muidugi… teeb mul töö lihtsamaks ja pusle vähetükilisemaks. 200tk pusle on ju lihtsam kui tuhandene näiteks… 😛

Nüüd kahtlustan, et eelmise pusle ainsat puuduolevat tükki ei söönudki äkki tolmuimeja…

This slideshow requires JavaScript.

Tartu on niii mõnus :)…

… kui ta vaid järjekindlalt Koonu käppi katki ei torgiks/lõiguks.

Nüüd on vaesekesel välijalatsiks eriti lühikestel pissipausidel kassipildiga sokk:

Aga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et laupäevaõhtul oli supermõnus vaikne-soe ilm:

Ja kui me siis Ch.-ga jõe äärde koeri “jalutama” läksime, otsustasid nemad, et Jeesuse moodi vee peal kõndimine oleks märksa šefim… Aga see ei tulnud neil eriti hästi välja ja pidid hoopis Michael Phelpsi stiili harrastama.

Aga ujumast naastes oli käpapadi katki ja koer nüüd kodus “haiguslehel”… Vaene pisike.

Lisaks algas jooksukas (nagu isaskoonud paar päeva juba ette hoiatasid), kuigi pidi juunis algama. Aga Koon ilmselt kuulis, kui ma Empzile ähvardasin, et me ei saa Jaanipäevaks maale sõita (bussiga), sest Koonul siis jooksukas. Võttis siis EllieTheElephant ette ja mõtles, et “ähh, saab kaelast ära enne jaani!” :D…

Aga et Koon oli pühapäevahommikul lonkav (lonkab siiani 😦) ja poisi-igatsusest-õnnetu, siis käntseldasin oma suursugused päevaplaanid, ütlesin Ch.-le, et pole siin midagi Tartut, kobi tagasi pealinna, ma ei chilli Sinuga! (no okei,ma ajasin kõrvad lonti ja vabandasin viisakalt, et nii nõmedalt lubadusest külla minna taganesin…) Ja otsisin hoopis uue pusle kapi otsast välja. Mis, peab tõdema, ei ole praeguseks kaugemale jõudnud kui ääres ja 1 rida (helesinine taevas) tükke koos…

Aga Tartus on kevad+suvi ühteaegu (ühtaegu?) sirelid ja õunapuud õitsevad täies hoos…

…ja väljas on 30 kraadet sooja. Mulle meeldib. Päev otsa 30kraadiga ja öö 27-ga (toas on väga soe.. kastsin eile enne magamaminekut Koonu külma veega, et tal ka helgem hetk oleks…) ja lõpuks ometi saab ka minusugune külmavares, misasi see “palav” on, millest ma nii palju kuulnud olen, aga vat kohanud ei ole. Ja jäätis (see õige koorejäätis, teate küll) on ju nii hea, aga muidu nii külm! Ma sõin eile kindluse mõttes kohe kolm tükki ära, sest mine tea, millal jälle saab… varsti lubab jälle 13-kraadi ju…

Täna hommikul oli maja ees selili see suur (2-3cm) must põrnikas… siples ja siputas muudkui jalad taeva poole. Keerasin (pöörasin?) ta õigetpidi. Ajas end ühe liigutusega tagasi selili. Asetasin uuesti õigetpidi. Keeras end hetkega uuesti selili. Peale kolmandat katset jätsin ta siputama. Ju talle siis meeldibki nii…

 

” Kohvis on kofeiini konsentratsioon märksa kõrgem kui karastusjoogis.”

Voi pele. Nooou…. Mina olin kindel, et Kelluke või Fanta või Tarhun sisaldavad rohkem kofeiini, kui kohv… Iga kord, kui uni peale tuleb, joon Kellukest.. ja näe, uni ei ole siiani ära näinud… see selgitab nii mõndagi. Artiklis võib tõeterasidki leiduda.

Aga tegelt, mis kohvi puudutab, siis ma joon hommikuti ühe tassi (rohke piima ja suhkruga)… üldse mitte Gilmore´lik 😀
Näide Gilmore Tüdrukutest:
Lorelai: [Suurt kohvitassi Lukele ulatades]: “Please, please please, Luke??”
Luke: “How many have You had today?”
Lorelai: “None!”
Luke: “Plus…?”
Lorelai: “…Five…”

Väga ebatervislik eksole. Aga kõik head asjad ongi ebatervislikud ja kui on valida, et kas süüa/juua seda, mille järgi isutab ja elada õnnelikuna, aga kümmekond aastat vähem… või püsida pingsalt üdini tervislikuna ja olla õnnetu iga kord, kui näed teisi söömas/joomas salaamit, juustu, friikaid, karastusjooke jnejne, aga elada veits kauem… Siis ma vist valiksin selle õnneliku, aga lühema…
Sellegipoolest ostsime T.-ga minu lahkel soovitusel miski loodusliku hambapasta. Kallim, kui mittelooduslik kraam. Täna õhtul peaks see lõpuks otsa saama, Jumal tänatud. Tavaline hambapasta juba ootab ja ma ei jõua selle kasutamist ära oodata 😀 :D. Peale selle, et see looduslik on rõveda maitsega ja muutub suus mingiks imelikuks puruks mis hammastele kleepub, nii et ka hambapastast lahti saamiseks tuleb harja kasutada… ei puhasta ta küll hambaid.. ja mu igemed on punaseks muutunud :S (Peaks vist hoopis kasutama seda TUNDLIKELE hammastele mõeldud TUNDLIKE hammaste hambapastat, mida reklaamib…) Ühesõnaga, ma küll usun, et on ka looduslikku kraami, mis normaalne on… aga ma eelistan siiski edaspidi seda traditsioonilist. Aitäh.

Niisiis. Pikad pühad olid vahepeal.

Käisin töökaaslastega lauamänge mängimas ja siis Tartu ööelu piilumas. Päris tore vaheldus.

Jõudsin Potteri raamatutega neljanda osa poolepeale ja panin oma helendava pusle kokku.

Lisaks kaesime T.-ga “Laula mu laulu” viimaseid osi. “Nädalavahetus Kanal 2-ga” ja “Palume Lavale” jätsime seekord vaatamata, sest viimased saated on juba algusega võrreldes jamamaks muutunud.. ei raatsi siis netimahtu kulutada (sest netipulgaga on see ju piiratud :S)

Käisime Koonuga Anne Kanali ääres pikalt patseerimas. Kui Sõpruse silla juurde Koerte platsile jõudsime, nägime vaid, kuidas kõik teised mänginud koerad koduteele asusid. EllieTheElephant sai nukralt üksinda mängida.

Õnneks sai Koon üleeile vähemalt kahe väikese Norwichi terjeriga mängida. Nupsikud. Aga kobakäpp, nagu EllieTheElephant on (minusse), suutis ta oma käpa “pöidlaküüne” kohalt katki teha. Valus ei ole, teda ennast ei häiri ja nähtavaid probleeme enam ei ole, nii et vast paraneb ära kenasti 🙂

Värvisime mune. Selgus, et värvid, mida omasime olid kräpp suht. Sellest ka see kunstianne tasemel 3-nädalane-šimpans. Aga mulle meenus täna, et ma ei söönud munadepühadel ühtegi muna. Veider. Sõin hoopis muffineid, mis olid väga head. Ja tacosid, milles olen pettunud (nii kõvad ja ebamugavad söömiseks… prf)

Pühapäev oli suur koristuspäev. Tööl oli sel nädalal minu koristusnädal, mida alustasin esmaspäeval suurpuhastusega oma kabinetis. Nii et pühapäev sobis nädalat lõpetama kenasti. Sulatasin/pesin külmikugi ära, sest jäässe ei mahtunud enam midagi 😀 Ja kraanikausi pesin ära. Peegleid küürisin ja tavapärane tolmuimemine ka mõistagi jne. Ohküllmaolenikkatubli.

Sain T. nõusse, et ta minu Liisi vms oleks. Ehk siis saan endale uue lisakõvaketta ja maksan talle selle järelmaksuga. Poest järelmaksuga tuleks juurdehindlus muidu koletu. Aga nii eelmine kõvaketas (ainult 320GB), kui arvuti (250GB (?)) on täiesti ääääreni täis juba. Nüüd on mul siis 2TB ruumi. Wow. Tegelesin eile ja jätkan täna-homme siis ka eelmise kõvaketta ja arvuti koristustööga 🙂 Kogu kraam uuele ja siis filmid (ja muusika?) sellele pisemale. Sest pisem on ühtlasi kaasaskantav ja lihtsamini ühendatav, nt ei vaja ise elektrit eraldi jms, et seda siis tihedamini kasutada saaks. See on mõistagi aeganõudev, sest failide kopeerimine võtab tunde, sellise kogusega.
Ühtlasi on mul ka üks arvutialane küsimus, aga ma teen selleks uue minipostituse kohekohe, sest muidu ei leia targad inimesed seda siit möla vahelt üles. (See oli nüüd siis äärmiselt peen vihje, et Sina, kes Sa lugemisega siiani jõudsid, ei kuulu ilmselgelt tarkade inimeste hulka 😀 😀 😀)

Aga teate? Väljas on kevad! Nii tore 🙂 Jättes välja selle, et MJ lubab kolmapäeval lahkelt öökülma…

Ja lõpetuseks kaks videot ka.. Britain´s Got Talentist. Ilmselt olete nähenud ka juba…

 

#23-26

#100HappyDays on täies hoos. Suht.

#Day23: Koonud!
Tegin selle pildi küll õigel päeval, st. 23-ndal päeval, kui Ellie Roosit nägi… aga siis unustasin pildi üles laadida ja tegin seda alles järgmisel hommikul (Ma konkreetselt ärkasin järgmisel hommikul mõttega, et: appi, pilt jäi laadimata!.. ple vist eriti õnnelikud sada päeva, kui ma rohkem närveerin, kui varem 😀 :D)
Eniveis… Ch.-d ja Koonlast oli torekas näha. Olenemata sellest, et ma nüüd  (tema sünnipäeval) veits tõbras olin ja kui ta mulle pärastlõunal helistas, ütlesin, et “helistan kohe tagasi”… See meenus mulle loomulikult õhtul magama jäädes uuesti… et “kohe” on vist juba läbi… /me vabandab 😦

#Day24: Päike!
Käisime Koonuga laupäeval raamatukogus (kus ma tegin muuseas lõpuks ära lugejakaardi, mida ma juba septembrist alates kavatsenud olen… ) ja sealt tulles kohtusime (planeeritult) Toomemäel VäikeseFränky ja Dzännuga. Koonudel oli lõbus. Päike oli ka mõnus. Aga tuul oli, brrr… talvine.

#Day 25: Pusle 🙂
T. tellis mulle öise linna pildiga 1000tükilise pusle, mis pimedas helendab. Wiii. Pilt ei ole veel koos, õnneks pole mind väga palju kodus olnud, muidu oleks kogu rõõm juba otsas.
PS. Veerandsada päeva sajast õnnepäevast on juba läbi. Huh. Varsti saab jälle õnnetu olla :D.

#Day 26: Ale!
Kuigi eile oli toredaid sünnipäevi ja sünni päevi, siis valisin õnneks hoopis rahateema. Käisin apteegis shoppamas. Suursponsori (loe: Haigekassa) abiga sain allahindlust 99,59 eurot (105,55st). Kreit saksess!

mää-mää

Miks Mac enamasti kotiga käib? Sest näiteks eile lõunal poodi minnes mõtles Mac, et ähh.. ei hakka kotti võtma. Ostan ainult pitsakarbi, selle saab käes toodud. * muig *..
Poes: Damdidumdidumm… oi, õige, kiletaskuid oleks uusi vaja.. võtan need ka, jajah… ja nüüd pitsa! * võtab külmast pitsa * mmmm… kõik kalakonservid on miinus kakskümmend protsenti… mmmm… Ei! Või noh, ainult siis kui sprotid õlis ka olemas on. Ongiii! Ei!! Või noh, ainult siis kui see ilma konserviavajata avatav karp on. Ongiii! Tahantahantahan! Oo, pasteet.. nämm… Šampinjonidega??? Shut up and take my money! Ahjaa, saia oleks ka vaja.. võtan kohe suure… jajah. * laob kraami lindile, hakkab maksma * aaah, kilekotti palun kaaa!
Yeah, thats me. Thats sooooo me.

Kas te teate, kui raske on magama jääda kui olete külili-magaja.. ja parem kõrvalest on valus ja vasak külg on valus.. (maeiteamiks.. magamisest vist).
Ei ole kerge. ei ole. Ei ole elu. ei ole.

Panin eile põnnila kokku. Sucsess. Vist ei alusta täna uuega, sest homme-ülehomme on mul koerakoonlane külas (YAY!) ja siis võib juhtuda sama, mis eile tagaplaanil oleva Vilniuse pildiga juhtus.. Mac üritas seda liigutada..

Aga remontisin uuesti Vilniuse ära ka 🙂

Kõrvale vaatasin Vampse. Esimese (ja teise) hooaja soundtrack on ikka niiiii hea… nurr.
https://www.youtube.com/watch?v=ojbVL7qt3o0

Ja Ch. rõõmustas mind infoga “The Originals´ist”…  et 4. hooaja 20. osa oli pilootosa sügisel välja tulevale eraldi sarjale “The Originals”, mis räägib vist Klausi ja co tegemistest New Orleansis. Naisss.

Tegelikult pole mul täna midagi öelda. Päike paistab. Enjoy!

Reedel saabus mulle M. külla. Näitasin talle ära kaks filmi (mida soovitan ka teistele, kes nähenud ei ole): Elizabethtown ja New Years eve … mina isiklikult nägin neid nüüd umbes tuhande neljasaja kuuekümne üheksandat korda :P. Elizabethtown on veits kusvapoolsem, aga väga mõnus… NYE on tempokam ja lõbusam ja saja erineva paralleelse süžeega ja tähtede paraadiga…
Kui täiskuu (?) tõusnud oli, läksime linna peale laiama (loe: tegmine sooja-õhtu-jalutuskäigu). Karlovas on üks mu lemmiktänav (Tolstoi), kuhu alati jalutuskäikudel vähemalt korraks satun… Armusin esimesest silmapilgust :)… Vähemalt rohelisena on hullult sheff… kuna ma selle mitte-väga-ammu avastasin, siis ma ei oska öelda, kas hilissügisel sama arvan :)…
M-i palvel käisime kesklinnas ka. Rüütlis on väli-elu ärganud ja Pirogovi plats oli rahvast täis nagu Lady Gaga kontsert 🙂
Lõpuks käisime (nüüd juba minu palvel) laupäevast jooksustardiplatsi kaemas ja vedelesime natuke aega paadisillal nahkhiiri oodates. Neid ei tulnud. Ilmselt oli puudu valgesse riietatud Bat-peibutaja Vihmahääl :P… aga võib-olla on lihtsalt liiga vara, Vinnimaal on neid ju enamasti juuni lõpust v nii näha… vist…

Laupäeval ärkasime vara ja läksime jooksule vabatahtlikeks. Mac, ära pane ennast soojalt riidesse, Sa oled pakihoius majas sees! Yeah, worst. decision. ever.
Olime joogipunktis. Mis, ärge saage valesti aru, on hullult äge. Eriti esimeses lauas olles. Aga vihma-tuule-14-kraadiga (et asja hullemaks teha, oli Tallinnas samal ajal päike ja +19 :/) oleks võinud siiski midagi selga ka panna… Aga noh, huunjuu. Ei, tegelt oli äge.
Aga kõigile maailma sportlastele vihjeks: Joogipunktis on taga-pool ka laudu ;)… kõik võistlejad jäävad alati esimese juures seisma ja krabavad selle hetkega tühjaks.. aga, wink-wink, teistel laudadel on enamasti veel täis-valatud topsikuid küll ja küll!

Õhtul käisime spordiklubi avamisel (jeesh, mina! ka)… ja ööklubis (jeesh! Mina! ka!)… Sain kinnitust sellele, et kui ma 6a. tagasi sellisesse kohta viimati sattusin ja mõtlesin, et ma vist ei ole klubi-inime… siis oli mul täiesti õigus 🙂 Lahkusime minu tungival soovil siis kui normaalsed inimesed (sealhulgas VäikeKaksikJ, keda uksel kohtasime) alles saabuma hakkasid.
Siinkohal tahaksin veel öelda, et kõik tütarlapsed (vb ka mõned poisslapsed, kes teab), kes pea igapäevaselt ripsmeid värvivad… minu sügav respect! On teil aga viitsimist! Jeebuskraabus, milline kamarajura selle maha võtmine on… mulle piisab sellest 2-3 korrast aastas täiesti, et endale meelde tuletada, miks ma seda ei tee :D… Õnneks pole ma ka loomulikult päris ripsme-kiilakas, nii et pole hullu ka…
Hah, ja siis tahtsin veel öelda, et ma olin klubis teistest pea-aegu peajagu lühem… sest kõigil olid all umbes 80-sentimeetrised kontsad. Kurja, ma ei suutnud oma madalateski õhtu otsa seista ja nad tantsisid nendel. Mul oleks vist vaja seda uisuväljakutel olevat metallist raami, et nendel püsti püsida :P…

Ei, tegelikult oli tore… teistmoodi. Korrata niipea siiski ei soovi, aitäh 🙂

Pühapäev oli esimene päev üle kolme nädala, kus ma ei pidanud hiljemalt kell pool 8 ärkama, et päev otsa asjalik olla! Mul olid suured plaanid. Kella 2ni põõnata.. ja siis suurkoristus teha (empz saabub järgmine nv küllalla). Ärkasin 11.15 ja otsustasin, et mölutan oma päeva parem niisama ja lükkasin koristuse reede-õhtusse… muidu jõuab ju uuesti segamini minna (dooh).
Aga olin asjalik ka, vaatasin ära mitumitumitu osa Hannahit.. kuni EMT mu netikiirust piiras, sest kuu maht on täitunud… siis piilusin Love Actually DVD ära (jõulufilmid on viimasel ajal teemas, ma vaatan). Ja lõpuks alustasin puslekõrvale viimases hädas UUESTI Vampiiride esimese hooajaga. Loll, aga järjekindel.

Pusles olin edumeelne. Beebid said näod pähe. Nüüd on järgi veel tükid, mill ekohta Kiku arvas, et mul on Kuldne pusle :).. tabav!

Ja M. tõi mulle uue 1000-se ka ootele. Nurr.

Kas mul oli midagi veel öelda?

Teksajahil edutult…

Mac käis eile teksapükse otsimas.

Kusagilt blogiajaloost leidsin info, et mul peaks olema teksad nr 36. Note for myself, see info on vale! Nr 36 sääred lõppesid umbes seal, kus kõrge äärega sokid algavad :D… 38 oli…eeeenam vähem… 40 oli vöökohast selline, et võiksin vabalt kellegiga oma pükse jagada, ruumi vabalt :D.
Esimene probleem on see, et 90% poodidest on endale varunud teksasid numbritega 32 ja 34… mõned üksikud siis ka 36.
Teine probleem on see, et ma tahaks n.ö. alt laienevaid, bootcut lõikega teksasid. 90% poodidest neid ei oma. Uus ja stiilne on need slim teksad. Proovisin neid. Kui Sa oled niiiiii peenikeste koibadega, nagu mina, siis näed nendega välja nagu Aafrika näljahädaline. Ja kui Sa ei ole nii peenikeste jalgadega, siis ma ei kujuta ette, kuidas need teksad jalga saada? Ja veel hullem, kuidas neid ära saada. Need on niiiiiiiii kitsad, nagu keegi oleks 4 kihti sukapükse veel teksade peale tõmmanud ja siis püüad neid korraga ära saada. Lahtiriietumine võtab aega umbes kuus korda kauem kui pükste jalga tõmbamine. Üldiselt oli isu riietusruumi kardina vahelt hüüda, et hallloooo… kas kellelgi vaseliini on? Ma ei saa pükse äraaaaa :D.
Kolmas probleem on see, et kui need slim-püksid numbritega 32-24 maksavad enamikes kohtades 19-25€, millega ma enam-vähema arvestasingi, siis “minu mõõtu ja stiili” pükse leidub ainult eriti tuntud nimedega poodides. Tagasihoidliku hinnaga 110-150€. Jepikajee.  Not gonna happen. Ever.

Pükstes pettunud otsustasin ülejäänud elu ilma püksata istudes kodus istuda.
Et nelja seina vahel igavaks ei läheks, käisin Ludost läbi ja ostsin ära mõlemad pusled, mille vahel valima pidin.
(sääst missugune, normhinnad 13€ ja 15.50€… nüüd kumbki 5€ ;)).

Eile võtsin Anne Geddes´i oma ette. Ei saanud raamegi kokku, kõik puha kollased tükid, millest mõni mitmesse kohta sobib. Üüberkhuul! Ma ei pea vähemalt varsti jälle uut puslet himustama, sest nendega läheb ilmselgelt aega. Jess!

Ainus halb osa on see, et varem vaatasin pusle kõrvale filme/sarju. Aga nüüd said Vampiiripäevikute ja Grey anatoomia hooajad läbi. Ebaõnn. (VAU@ hooaja lõpuosad muidugi). Kuna ma olen Kodusjavõõrsilis mingi 2000 osa taga, siis mõtlesin, et vaatan siis suvel selle järgi. Ja oh nuhtlust, neid osi ei olegi enam youtubes 😦 hakkasin siis viimases hädas Hannah Montana 1. hooajaga pihta (et mõnusalt ajuvaba ja ei pea kaasa mõtlema ja YT-s olemas ka)… ja siis otsustas härra/proua EMT vist, et Karlovas (kus seni oli hea netilevi tervelt ühes toa-otsas) on liiga hea levi ja võiks seda vähendada. Igaljuhul istusin eile pmst netipulk aknast väljas ja lasin 10-min videol 20min laadida. Varem striimis suht hetkega ära. Ja pulk  näitas enamasti 2G või 3G, parimal juhul 3G+ netti… mõistlik on 4G eest maksta ja 2G saada. Onju?

Flickr uuendas lehte. Nagu uus. Välimus meenutab veits GooglePlussi, mis mind pisut häirib…aga pisut ei häiri ka.
Eniveis, tähtsaim on see, et nüüd on tasuta ruumi terve hunnik. Varem oli, nagu siin juba kurtsin, tasuta 200 pilti… ja kui rohkem tahtsid, maksid 25$ aastas Pro-konto eest. Et mind juba tükimat aega häiris, et ma kõiki oma pilte ei näe, siis tegin ennast (jälle) Pro-ks nädal tagasi. Kuna 25$ mul tagataskus ei vedele, piirdusin 3-kuuga (7$). Õnneks. Sest nüüd enam ei ole seda 200-pildi piirangut. Thanks, düüds! Nüüd võid maksta Pro-konto eest aastas 50$ (!)… selleks, et reklaamidest vabaneda. Wauawiuwa. Et ma siis praegu pro olen, ei näe, KUI palju neid reklaame seal siis on, et keegi selle eest 50$ välja käia tahaks. Iga pildi pealt suurelt? :P.

PS. Ükskord rääkisin Rulaatorikummitusest. Kes mäletab, siis teadmiseks, et ta on vist tegelikult hoopis päris-inimene. Ja väga käbe sealjuures :D. Ma ei jõua (samast) bussist väljagi, kui ta juba väljuda ja 100m edasi jõudnud liikuda. * impressed *

dumdidum

Leidsin eelmine nädal viienda võõra. Läksin pilti küsima. Vuristasin pika jutu ette. Selgus, et noormees ei puhu eesti keelt. Kokutasin inglise keeles siis ka mingi jutu ette. Ta ei olnud väga vaimustuses. Lõpuks veensin ta ära, et proovime ja kui ei meeldi, siis ta võib öelda, et cancel the plan! Õnneks meeldis.
Olgu veel mainitud, et lasin mitumitumitu võimalust käest ka. Arg nagu ikka.

Blogi kaudu leidsin ka katsemodelli 🙂 Guugeldan ta ükspäev Feissbuukist üles ja pakun pühapäeva… oleneb muidugi ilmast ka.

Reedel käisin Lodjaga sõitmas Emajõel. Päris khuul oli. Päris soe oli 🙂

Laupäeval käisin Maijooksul vabatahtlikuks. Päris khuul oli. Päris külm oli. (samal ajal kui mujal eestis oli +30 oli Tallinnas +11 ja külm tuul.. jeii).

Pühapäeval käisin Kõrvemaal vabatahtlikuks. Päris khuul oli. Päris palav oli. (olin pärast laupäevast külmetamist ennast hästi varustanud ja näiteks PAKSUD sokid tossude sisse pannud. Loomulikult oli metsavahel päikeseline tuuletu pluss miljonkraadi. MUL oli palav. See ei ole igapäevane.) Metsast välja kõndides koristasin 3,5km teeääri puhtaks. Sain pool musta suurt kilekotitäit sodi ja arusaamise, et inimesed on idioodid. Kui Sul on juba metsa minnes võimalus tassida kohvitopsi ja küpsiseid ja alkoholi ja maiteamidakõikeveel, siis ole hea poiss/tüdruk ja tassi üks tühi kilekott ka kaasa, kuhu pärast oma prügi koguda, et kõik, mis metsa jõudis, sealt ka välja jõuaks. Aitäh.

Mina jõudsin metsast välja. Tänu Kanada/Eesti noormehele (tervitused-tänud!) jõudsin rongile ka. Tartus oli/on ka soe.Kuna pealinnas nii rämekülm on, siis keelduvad puud ka suve lähenemist tunnistamast. Võrdluseks kaks lambiklõpsu:

Tallinnas on osad puud juba pea-aegu lehtes… enamus hakkavad looma alles…

Tartus on puud ammu lehtes ja sirelid õitsevad. vot. 😛

Reedel tulime Dzeikiga Majakast Kadriorgu jalgsi sest  rohelist ühiskaardikest polnud kusagilt osta. Veider oli nagu trammijuhilt 1.60 maksev ühe korra pilet osta, et 2 peatust sõita ja siis ikka läbi Kadrioru jalgsi minna… või siis pikemalt sõita (linna) ja sealt teine 1.60 maksev pilet veel osta, et Kadriorgu sõita. Niisiis kõndisime. Külm oli.

Laupäeval vaatasime Vihmahäälega jurovisiooni. Ühtegi väga head ei olnud. Meile mõlemile meeldisid Malta, Leedu, Venemaa, Aserbaidžaan vist… Mulle meeldisid veel Armeenia, Ungari, Itaalia ja nüüd loen märkmetest välja, et ikkagi Taani ka. See ju võitis puha. Ehh. Laul ise ei meenu küll. Aga no, ju siis midagi natuke meeldis. Aga jah, kindlat lemmikut küll ei olnud. Birgit oli muidug tubli, aga ikkagi oleks võinud 10 meetri kanga asemel armas beebipunukleit olla. A see selleks.

Täna lähen ja ostan endale ühe keerulise pildiga 1000-tüki pusle, kui soodushinnad veel kehtivad. Või hoopis mingi Anne Geddes- i pusle. Kui soodishind veel kehtib.  Vot.

(btw, see postitus tuli välja nagu kliimaks.. külma ja kuumahood läbivalt :D)

ps. Täna on Teine nelipüha. Eile oli esimene. Rohkem ei ole. Miks neli-pühi kokku neli ei ole?

Idee poolest plaanisin eile laivis blogistada ja eurot vaadata-kommenteerida. Peamiselt kommentaatori kommentaare kommenteerida 😀
“järgmine esineja on samuti väga huvitav, kuna ta esineb kolmandana”… “on taaselanud…” jne 🙂

Praktikas vaatasin Birgiti ära ja kobisin magama. Miks nad ei võiks normaalsel ajal oma saatega alustada? Näiteks kell 8? Oleks vaatajaid kusagil maitea, teisel pool maakera, siis saaksin ehk aru veel, aga… noh, jah. (mis viis mu mõttele, et järgmine jalka MM toimub Brasiilias ju… päris tore saab olema vaatamine, arvestades, et nad mingi triljon tundi teises ajavööndis on).

Niipalju mu juurovisioonist siis. Laupäeval on uus šanss (neljapäevast ei viitsi niikuinii vaadata). Aga arvestades, et pühapäeval on u. 6.20 (kohutav, ma ei saanud juba täna üles) äratus, siis… ilmselt jääb ära 😀 Traagika.

Nagu ennustatud, panin eile pusle kokku.

This slideshow requires JavaScript.

Võrdluseks 3000tk vs 1500tk vs 1000 tk suursevahe 🙂 (suurus on oluline :P…kuigi 1000sele läks 2x kauem aega kui 1500sele)

Aga ma olin väga tubli eile ja ei kalpsanud mitte oma viimast raha kulutama lauamängupoodi (kus 1000-seid praegu poole odavamalt on!)… vaid käisin hoopis Maximas. Vedasin koju 4kg kartulit ja võikukraami ja pastakraami. Õhtul kokkasin endale ja oma viiele kujutletavale sõbrale pastahunniku. Ehk siis tegin kogemata sellise laari, et õgisin ise ennast lõhki ja siis läks veel 4 karbitäit külmikusse ootele. Et sealt lõunaks karp kaasa haarata. Teoreetiliselt. Täna ma, loomulikult, unustasin lõuna kaasa võtta ja kavatsen ennast oma idiootsuse pärast näljutamisega karistada. EHK olen siis homme targem. (yeah, like that´s gonna happen. ever.)

Kui köögijutt ja idiootsuse jutt juba tuli, siis räägin juba selle ka ära, et ükspäev kõrvetasin ma kartulid keetes põhja! Ei ole võimalik, eks? Aga on küll. Geenius kuubis. Mõni restoran ei taha mind palgata? Oskan teha väga häid krõbekartuleid (see osa mis poti põhja küljest lahti kraapida tuleb). Oeh. Kole-kole.

Eile käisin esimest korda Botaanikaaia aias. Majas sees olin käinud varem. Aga päris khuul oli. Mõnus, sihuke.. väike teine maailm. Kui ma täna peale tööd nälginuna koju ei kihutaks, siis läheks ilmselt sinna “Söö, palveta, armasta´t” lugema. Tundub kuidagi selleks sobilik paik.
Ma käisin seal eile teget muidugi võõraid otsimas. Ühte silmasin ka, teiselpool põõsaid, pingil istumas. Aga selleks ajaks kui ma sinna jõudsin oli pink tühi. Aga niisama oli mõnus ikkagi.