:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

“Everest”

Nagu eile mainisin, külastasime Kosmosemutiga kodulähedast kino ja vaatasime “Everest“-i. Filmi-isu ajas mulle peale Triinu blogipostitus.

Film oli põnev. Põhines tõestisündinud lool, 1996-aastal toimunud juhtumil, kus grupp mägironijaid Everesti lõunatippu ronivad. Ja tormi kätte jäävad. Ja kuidas mäele jääb viimane sõna.  Depressiivne. Huvitav. Mul oli umbes pool filmist põis silmini, aga ma ei raatsinud isegi kolmeks minutiks saalist lahkuda, et põiel käia. Pidasin vapralt lõpuni vastu, kuigi päris piinlik oli enda jaoks juurelda selle üle, kuidas räme põis on ja nii paha on selle pärast olla… kui samal ajal ekraanil, tõsielul põhinevas filmis, inimesed surid.
Täiega tekkisid lemmiktegelased, kellele kaasa elama hakkad. Minul näiteks olid nendeks põhigiid Rob, ainus naisronija Yasuko, ja giid Anatoli (Toli). Kusjuures mulle hullult meeldis, et kui väga tihti on vene tegelaskuju filmides “pahalane”, siis siin filmis oli ta hääästi tore, abivalmis ja päästis mitu inimest jne. Samas, väidetavalt näiteks raamatus “Hõredasse õhku” olevat Toli´st loodud hoopis vastupidine pilt.. ja siis ta võttis kätte ja kirjutas oma seisukohast oma raamatu :D.

Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks nad seda teevad. No ei saa.
Vaade ülevalt on muidugi hurmav, seda küll.

Ja mõnes mõttes ma ju nagu mõistaks, et eneseületus ja hasart ja kui mul juba 5000m mägi ronitud, siis lähen 6000 meetrisele.. sealt 7000sele ja 8000sele. Ja maailmas on ainult 14 8000 meetri mäge, küll oleks vahva need kõik läbi käia.
AGA, kui on teada, et päääris suur šanss on, et Su keha seal surema hakkab. Annapurna I mäel hukkuvad 1/3 tippu ronijaist. No miks peaks minema kuhugi, kus ei ole nii, et nooo langevari võib ju ka teoreetiliselt avanemata jääda. See võimalus on ju nii palju väiksem langevarjuril. Oleks, et Sa riskid “ainult” libisemise ja kukkumise ja laviinide ja kõige sellisega. Noh, et oleks teoreetiline šanss, et kõik võiks ka minna nagu lepase reega, kui midagi ümberringi ei juhtu. Aga kui Su enda keha otsi hakkab andma, siis miks teda tapma minna.
Aga noh, ma ei peagi põhjuseid mõistma. Ja õnneks on minu füüsiline jõudlus selline, et isegi kui hakkaksin mõistma, siis ei saaks iialgi sinna minna.

Umbes nagu Triingi blogis kirjutas, tekitas see film pärast suure soovi rohkem uurida ja lugeda jne. Ma küll ei ole guugeldanud seda Everesti surnukehade osa (et seal hukkunud on kõik siiamaani seal), aga see 1996.aasta sündmus jms on selline. Huvipakkuv. Isegi kui ise ei läheks, siis hullult põnev on ikka.
Koostan nüüd enda jaoks lugemisnimekirja. Kui keegi soovib ka rohkem lugeda, siis aga palun. 🙂 Kui ma ükskord pooleliolevad kaks raamatut läbi saan, siis lendan raamatukokku “raamatujahile”.
PS. Kel plaan filmi vaadata, siis ärge palun esimest raamatulinki (“Hõredasse õhku”) siit avage ja lugege. See spoilerdab muidu kõik ära, et kes mäelt pääsevad ja kes mitte. Onju.

“Hõredasse õhku“, Jon Krakauer (1996-aasta 10.mai traagilisest mägironimisest);
“Tõus“ , Anatoli Bukrejev ja G. Weston de Walt (samal teemal);
“Lumetiiger“, (Tenzing Norgay elulugu, kes jõudis teadaolevalt esimesena Mount Everesti tippu);
“Annapurna“, Maurice Herzog (Annapurnale ronimisest ja kaotustest);
“Cho Oyu – Jumalate arm“, Herbert Tichy (Cho Oyu´le ronimisest).
“Minu Nepaal“, Kaia-Kaire Hunt. (Pole VIST küll mägironimisest, aga teised soovitasid. Läksin õnge ja tahan nüüd ka lugeda.)

Lisaks: ma ei ole siiani vaadanud seda kunagist Kersna sarja “Mount Everest“. Täna alustan. Või homme, kui täna ei jõua. Ja kindlasti on Youtube ka täis igasugust videomaterjali. Näiteks See.. või See.

Ühesõnaga jah. Ma olen nüüd obsessed, kuigi ma ei saa aru :D. vot.

Muinasjutt – blogimisvõistlus

Ma olen selle kuu teemat “Muinasjutt” lükanud edasi võimalikult palju… No lihtsalt null ideed on.
Alguses mõtlesin, et ähh, hea lihtne, kirjutan lihtsalt mingi muinasjutu valmis ja ongi korras 🙂 Aga siis, peale korduvaid alustamiskatseid, selgus, et põhjus, miks terve maailm nüüd, enam kui 200 aastat hiljem, Vendasid Grimme teab, on see et muinasjuttude kirjapanek on üks ränkraske töö ja need vennad olid selles vägagi osavad. Mina see-eest ei ole.

Tegelikult ma kunagi ammu mõtlesin ka, et oh, kirjutaks EllieTheElephantist mingi vahva seiklusjutu… ja teeks sellest pisikese raamatukese. Lugemiskoerale hea ette lugeda ju!
Aga mul on null ideed, mida kirjutada… EllieTheElephanti päris-elu-seiklused on ju “leidsin täna pargis pool burgerisaia!”; “vares, kelle poega ma ehmatasin, pikeeris mu kohal sealt möödudes veel nädalaid”; “sõin väljaheidet, omanik ohkas seepeale kergendunult, et parem sisse kui peale”; “sain täna ujuma ja jõemudasse käppadele mudaravi tegema”; “olen võib-olla beebiootel”; “mind lubati voodisse magama, aga palav hakkas… kobisin maha” jne. Djah, elu on seiklus sel koeral :D.

Aga mul ei ole piisavalt fantaasiat ja oskusi, et kribada lugu sellest, kuidas Koon põlevast majast inimesi ja kiirest jõevoolust kassipoegi ja linnaliiklusest eksinud lapsi päästab… njäu.
Ohh, kusjuures mul nüüd tuli isegi üks mõte… aga ma pakun, et sellest ei tule midagi välja. Ja see saab igav olema, mitte üldse seikluslik.

Juhul KUI see siiski valmis saab, siis postitan selle ka… aga juhuks, kui ei saa, siis jäägu minu Muinasjutupostituseks hala selle üle, kui raske on muinasjutuvestja olla.

Ps. Mul muuseas ei ole lemmik-muinasjuttu. Sest ma kardsin neid :D. Kaval-Ants ja Vanapagan lugusid sai nagu piilutud, aga üldiselt eelistasin teisi juturaamatuid.
Ps2. Tegelikult, just praegu seda lauset kirjutades, torkas mulle pähe, et need teised juturaamatud on vist ka tegelikult muinasjutud… Näiteks Lindgreni Bullerby lood jms. Mulle lihtsalt sõnaga “muinasjutt” seostub kuidagi: kuri tegelane on mängus ja headus pääseb võidule temaatika.
Ps3. Oleks võinud hoopis miski armastusloo kirja panna, kuidas EllieTheElephant ja Fedja teineteist leidsid vms :D.

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:

Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.

Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

Get to know me tag

Pätsasin ühest blogist, kuhu Zdina kaudu sattusin ühe  “Get to know me – tag´i”… ma tean küll, et need ei tööta tegelt nii, et võtan ja teen vaid tuleb oodata, kuni keegi seda soovitab vms. Aga ma olen süüdimatu vargaplika ja näppasin ja kõik. vot. Mugavama lugemise nimel tõlkisin küsimused ka eestikeelseks ja lisasin lõppu selle täägivõimaluse, et teiste eraeludes tuhnida 😛

***

1. Mis Sul seljas on?
Teksad (Sepa turg) ja valge kõrge kraega kampsun (kaltsukas, 1€) ja must Bambi pildiga särk (Ch.-lt, tasuta)

2. Oled kunagi armunud olnud?
Muidugi.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku? 
Eih.

4. Kui pikk Sa oled?
Pikkus pole oluline muidu, aga 176,5 cm.

5. Kui palju Sa kaalud? 
48-50kg, olenevalt päevast, riietusest ja kaalust.

6. Tätoveeringuid? 
Ei, ma kardan nõelu.

7. Augustusi?
Ei. Ma kardan endiselt nõelu.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Eesti keel põhikoolis ja inglise keel ülikoolis. Mõlemad eelistused on suht õpetajate “süü” :D.

9. Lemmik-show?
TV-saade vms ma eeldan. Ellen. Cesar Milan. Extreme Makeover Home Edition.

10. Lemmik-bändid? 
Vägaväga ammused lemmikud on Blacky ja Terminaator. Uuema aja lemmikuim on Sadamasild (kes tuleb märtsi algul Tartusse!!! 🙂). Välismaalt meeldivaid on palju, ei viitsi kõiki loetleda…

11. Midagi, mida Sa igatsed?
Lapsepõlve. Ällut. Fototrippamisi. Korralikke talvi. Sooja.

12. Lemmiklaul?
Kuna ma enne panin eesti esitajad, siis panen lemmiklauluks hetkel enim kummitava välismaa laulu:


13. Kui vana Sa oled?
Üldse naisterahvastelt pole ilus vanust küsida. Küsitakse, et mitmendat aastat lilleke õitseb.
Just õitses 28 aastat täis, tänan küsimast.

14. Sodiaagimärk? 
Veevalaja (kõige parem üldse!)

15. Mida Sa partneris otsid?
Noooo… pandav peab olema 🙂
Nali-nali. Peab tegema nalja. Olema rahulik. Mitte närvitsema, solvuma. Mitte olema liigselt armukade. Ja võiks olla hoolitsev, mitte ainult minu suhtes, vaid ka üldse.

16: Lemmiktsitaat?
Neid on vägavägaväga palju.
Veenduge ise.

17: Lemmiknäitleja?
Ühte kindlat läbi aegade lemmikut ei olegi. Ian Somerhalder on kahtlemata äge 🙂

18: Lemmikvärv? 
Oranž ja laimiroheline. Samas helesinine ja roosa meeldivad ka.
Pruun ja tumeroheline ei meeldi.

19: Vali või vaikne muusika? 
Üldiselt mulle ie meeldi kära-müra. Pigem kuulan vaiksemaid laule, millel on head sõnad. AGA, on ka paar lemmiklugu, mida lihtsalt peab kõrvatrumme-purustavalt kuulama 🙂

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel? 
Välismaalt ennemainitud “Let it go“, mis on muuseas üks neist, mida tuleb valjult kuulata.
Eestimaistest Sadamasilla “Kuidas elad, ema?”, aga sellest ei olegi videot juutuubis.

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
10 minutit kuni 30 minutit (siis saab soe vesi otsa 😦)

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Oleneb, kas ma lükkan edasi 1,2,3 või 4 äratust. Rekord on ärgata 7.41, käia veel ka koeraga õues ja jõuda ikkagi 7.53 bussile! HAH!

23: Lemmik-parfüüm?
Puudub. Aga mu lemmiklõhn on pöetud muru ja kutsikalõhn 🙂

24: Turn on?
Sarkastiline huumor. Sõbralikkus.

25: Turn off?
Rullnok(k/s)lus

26: Blogima hakkamise põhjus?
Verbaalne kõhulahtisus. Igavus.

27: Hirmud?
Ussid. Kurjategijad. Mõned putukalised.

 
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Mõni film või video. Need juutuubi videod üllatuskohtumistest jms. Päriselus olen ma südametu tropp ja ei nuta eriti.
EDIT: vabalt võin ma aga nutta õllereklaame vaadates 😀

29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Ofkoors.

30: Sinu bloginime tähendus? 
MacRipper´i taustalugu on lahti räägitud selles postituses.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
“Seal kusagil ma olen“.  Nii närvi ajas. Ootasin teistsugust lõppu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise keelt. Ja umbes 10 lauset vene keelt. Ja umbes sama palju itaalia keelt.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Jah. Palju.

34: Mis telefon Sul on?
iPhone 4s, nimega MJ2

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Osalt. Ja osalt mitte. Linn on juba sama. Koon on uus.

36: Lemmiktoit?
Seened. Keedukartul soola ja hapukoorega.

37: Koht, mida tahad külastada?
Rooma tagasi minna ja New York Cityt näha.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Kodus dresse, mujal teksasid.

39: Kas Sa oled armunud?
Ma olen pea kogu aeg natukene armunud. See käib nii lihtsalt 🙂

40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Mina ja kokkamine on üks eeposemõõtu anekdoot 🙂

42: Lemmik magus maitseaine:
Oleneb asjast. Üldiselt ei söögi eriti magusat. Aga lassi nt mango oma. Puding šokolaadi oma. Jäätis vanilli. Sheik banaani.

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Ma olen täiesti andetu. Aga mul on olemas kitarr, mida ma mängida ei oska.

 44: Lemmik-ehe?
Käepaelad vist…

45: Viimane sport, mida tegid?
Eeee…eee…eee…eee…eee… djah…

46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2015ndat aastat?
Ma jäin hiljaks. Aga vaevalt et mu elu eriti muutub üldse 🙂

47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
jep 🙂 Kuigi viimati tegi seda hoopis mu kolleeg 🙂 Mittepoisslaps seejuures. Pisut pärast seda, kui ta oli ähvardand mind ära tappa. Normals.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Pruunid ja sinised on küll nunnud, aga mu rohekad on ka änksad.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jah.

50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Huvitab selles suhtes, et mida nad räägivad ja miks. Aga kui see alusetu on, siis ma sellepärast ennast õhtuti magama ei nuta.

***

Ch., Fränky ja Sesamy. Vastatagu!

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛

Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

Kuidas ma Maximasse Cocat ostma läksin.

Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.

Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.

Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!

Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.

Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.

Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.

Coca ostsin ka.

Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.

Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.

Kõigil päev korda läinud.

Sadamasild

Reede õhtul töökaaslastega jutustades selgus, et kui öelda, et käisin Sadamasilda kuulamas, on tulemuseks küsimärk näos. Ja kui täpsustada, et Marek Sadam ja bänd, siis on tulemuseks veel suurem küsimärk näos, et “N-Eurot kuulasid??”

Kui Sinu näos olid just kaks samasugust küsimärki, siis jätka lugemist.

Käisin siis mina Sadamasilda kuulamas. Selle-pärast, et Marek Sadam on mulle umbes 6ndast klassist sümpaatne tundunud :D.. ja sellepärast, et T. lahkelt pakkus mineku välja… Ja sellepärast, et ma tean, et Sadamasild ei ole N-Euro (ega ka mitte Jesus Nevada).

Kontserti ei saa ma ümber rääkida, sest siis oleks see kõik nii… noh.. Te ei saaks aru. Sest see kõik mõjus nii ainult seal kohapeal ja kõik korraga. Seal oli huumorit ja seal oli sügavust. Päris uskumatu, kuidas üks noor mees (ta on ainult 36!) oskab kokku panna nii… siiraid ja ilusaid mõtteid. Öelda nii otse ja ausalt ja armsalt. Väga super. Ja ta oli nii muhe ja tundus täiesti omas elemendis, seda kõike nautivat… Kuigi ta tundus samal ajal ka kuidagi väga kurb-nukker-mõtlik… Selline, et tahaks juurde minna ja küsida, et kas Sul on ikka kõik korras?

Aga nüüd muusikast. Lisan siia mõned oma lemmiklood uuelt plaadilt “Siis tulen siis jään”.

Suvi käib väikeses toas:

Sõstrapõõsaste vahel:

(Ja mu ammune lempar) Tulbid ja bonsai:

Ja mulle meeldib veel ka “Kuidas elad, ema?”, aga seda ei leidnud Youtubest Sadamasilla esituses… Teise esitaja poolt laulduna ja pisut teistsugusena on see siin olemas, aga sõnad on olulised, nii et kuulake neid… 🙂

***

Ma kuulan tegelikult üsna vähe muusikat. Kindlaid lemmikuid. Aga keda kuulan, siis on oluline, et mul nende plaat ka oleks. Nii siis seadsingi sammud raamatupoodi ja ostsin endale plaadi ka ära. Nüüdseks on see mul arvutis ja telefonis ja CD-mängijas 🙂
Ja et elu kohe täitsa lill oleks, tõi Päkapikk mulle täna lisaks jõulukalendrile ja Sadama 2006.a. ilmunud raamatu.

raamatujätk

Eile rääkisin, et tellisin Ebatavaliste laste raamatu Rahvaraamatust.

Täna oli SmartPostiga platsis. Stiilne.

Erinevalt Hiinast saabuvast kaubast (vt. siia, kui ei tea, millest jutt) oli see:
a) kohal 24 tunniga, mitte 60 päevaga
b) pakis sisaldus õige asi (!)

***

Aga tegelikult tahtsin öelda, et see raamat on paksem kui esimene osa. Aga ka see pole veel kõik. Viimane lehekülg mainib ära, et järg on ka ilmumas.
Oh häda. Oleks nüüd nii, et see teine raamat ilge kräpp juhtub olema, et kolmandat ei tahaks 😛

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

“Gone Girl” / “Kadunud”

Huvitav, kas igal inimesel on oma isiklik kirvemõrtsukas? Minu jaoks on see ilmselt Hundu, kes ilmselt vabal ajal tütarlapsi laugastesse pillub… Fränky jaoks, nagu rääkinud olen, olen see mina.

Et Fränky oma valvsust kaotama ei kipuks, viisin ta eile õhtul kinno, et näidata, et Psaikod on väga osavad, petlikud, läbimõtlevad, kaalutlevad, hästinäitlevad ja julmad inimeseloomad. Noh, et ärgu ta igaks juhuks nii kergelt uskugu, et ma vabal ajal sõpradega ahju ei küta vms. Ettevaatlikkus eelkõige!

Filmiks oli niisis “Kadunud“… Mille sisust ma väga ei räägiks, sest kui liiga palju reeta, kaob sellega ära point ise filmi vaadata. Aga lühitutvustus on miskit sellist, et viiendal pulma-aastapäeval kaob Nick´i abikaasa ära… ja kes kadumise taga on? Nick ise? Keegi teine? Kolmas? Vaata ise ja saa teada. 🙂

Muuseas, Fränky polnud  VIISTEIST aastat kinos käinud! Muutunud olevat see, et toolid olevat mugavamad 🙂
Btw, kui me kohale jõudsime, olid kõrvuti-kohad saadaval ainult esireas. Fui… Nii ma istusingi kohal 1-1.. täna on kael kange 🙂

***

Nüüd tahaks raamatut ka lugeda.

***

Ps2. Film tuletas mulle meelde, et 29.okt saab 11 aastat… Peaks äkki miski uhke aardejahi korraldama, kui filmist ideid ammutada?! 😛

Väike Murphy ja muid jutte

Murphyt teate te ju ilmselt kõik. See on see sell, et kui Sina mõtled nii, siis tema teeb teisiti.. ja vastupidi.

Mul on igas päevas väike Murphy.. või 2…
Kannan kaasas fotokakotti. Selle ees väikeses sahtlis on 2 paari võtmeid: töö- ja koduvõtmed.

Tööle jõudes sirutan käe kotti ja tõmban üheksal juhul kümnest välja – koduvõtmed.

Kodule liginedes panen käe kotti ja tõmban üheksal juhul kümnest välja – töövõtmed.

Ja nii see läheb. Igapäevane traditsioon.
(see on peaagu nagu meie “okei”*)

**

Ma nägin täna linnas midagi õudset. Nahkpüksid, mis olid nagu… mis see uuema aja väljend on? Stretchid? Liibukad? Retuusid? Legginsid?

Igaljuhul.. point on selles, et kuigi neiu ei olnud absoluutseltmitteüldsegi kogukas, siis tekitasid need püksid olukorra, kus terve tema alakeha koosnes.. suurtest voltidest/lainetest… umbes sellised, nagu kui lapsed pilvi joonistavad.

**

Kui ma juba arvustaja olen, siis liigun moekriitiku ametist grammar-nazi omale edasi.

Kas Teile räägiti eesti keele tunnis, et nime/perekonnanime ei  käänata/pöörata, nii et nimi muutuks? Mina nagu mäletan, et räägiti… või siis kujutasin ma endale väga elavalt ette, et räägiti.  Igaljuhul, on nüüd uudistes mind kogu aeg häirinud, et Kohvri ja Kohvri.. ainult Reporteris oli Kohveri… Aga nüüd kui ma igaks juhuks, enne kui ennast siin avalikult lolliks teen, uurima hakkasin, selgus, et:

“Keelekorraldajad soovitavad järgida üldreeglit: eesti perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid käändsõnu. Niisiis Pere, omastav Pere, osastav Peret; Ots : Otsa; Rüütel : Rüütli; Sepp : Sepa; Kask : Kase, mitte Kaski; Kalamees : Kalamehe. Ametlikes dokumentides võib segaduste vältimiseks ülakomastada üldnime omastavaga sarnanevaid perekonnanimesid (nimetav Metsa, alaleütlev Metsa’le, vrd Mets : Metsale).
Reegel kehtib tuntud nimisõnatüvede kohta, mis on astmevahelduseta, vältevahelduslikud või lihtsama laadivaheldusega. Muudel juhtudel säilitatakse sageli nimetava kuju ja lisatakse sellele tüvevokaal -i. Selliseid erandeid leidub võrdlemisi palju, levinumad on järgmised.
1.  Kirjakeeles vähem tuntud, tihti murdelist päritolu nimed (Rüüt, omastav pigem Rüüdi kui Rüüda; Simmel : Simmeli, mitte Simli).
2. Laadivaheldusega nimed, mille omastav nimetavast tugevasti erineks (Susi : Susi, mitte Soe; Raag : Raagi, mitte Rao).
3.  Omadussõnalised nimed (Aus : Ausi, Ausa on võõrastavam; Vapper : Vapperi).
4. Enamasti jääb ära omastava me- või da-silp (Süda : Süda; Ranne : Ranne; Kibe : Kibe); samuti rühma i-lõpuga nimede omastava lõpusilp -ja või -ju. On Vari : Vari, Väli : Väli (ent liitsõnus pigem nt Uusväli : Uusvälja). Osastav võib olla Vari või Varit, Väli või Välit, nagu Mari(t) ja Jüri(t), Oja(t) ja Aru(t).”

Mispeale püüdsin ma aru saada, et kas Kohver on siis astmevahelduseta? Või Vältevahelduslik? Või lihtsama laadivaheldusega?

Ja kuna ma ei saanud aru, tunnistan ennast nüüd rumalaks ja küsin abi. Võib seda siis käänata?

(Aga, isegi kui võib, siis häirib mind ikkagi 😀 😀)

**

Ma ei tea, kas te eile 21.30 ETV2 vaatasite, aga vaadake siis vähemalt järgmine ja ülejärgmine teisipäev :-).

**

* “okei” vihjeks on… “Süü on tähtedel”.

Just My Luck

Reedel rääkisin lühipostituses sellest, kuidas me Koonuga koolitusele läksime.

Nüüd räägin sellest, kuidas me sealt tagasi tulime 🙂

1. See toidukraam, millest ma eelmises postituses rääkisin (et millede kilekott kahel korral, tänaval ja bussis, katki läks ja mida ma siis kokku korjasin) oli piimatoodetest koosnev. Viisin külakostiks oma koolituse-toakaaslastele ja endale. Ja kukkudes jäid kõik pakid terveks! Jeii 🙂
Kui kohale jõudsin, oli õhtusöögile kiire. Nii läks nii, et surusin selle kilekoti reedel riiulisse…
…ja leidisin selle eile asju pakkima hakates uuesti üles. Ups. “Kallid toakaaslased – kes soovib 3 ööpäeva soojas toas olnud piimatoodet?”
Needless to say, et ma ei näinud kätemerd…

2.  Koolitus läks pisut pikemalt kui plaan oli, nii et saiake, mille järgi vesistasin, jäi söömata ja jooksin koera ja kottidega (ei, piimatoodetekotti ma ei tassinud enam kaasa 😀) bussile. Teel haukus Ellie peale koer nimega Ellie :).
Bussijaam koosnes pmst ühe tee äärde, kahele poole, 50m (?) vahedega pandud peatumispostidest. Jäin alguses seisma sinna, kus veel inimesi oli. Aga kui 5min enne minu bussi väljumist tuli ette Tallinna buss, eeldasin, et ju siis pole see post.. ja jalutasin koonuga teiste postide juurde silte lugema. Jõudsime parajasti kõige kaugema postini (mis, nagu kõik teised ülevaadatud postid, peatas vaid kohalikke liine)… Ja siis sõitis meie buss meist mööda ja peatus seal, kus Tallinna busski*. No pole hullu. Kotid- on! Koer – on! Jookseme!
Jõudsime.
* Kirjutasin esialgu “busski” asemel “bussgi”… peaksin 1. septembri puhul tagasi kooli minema.

3. Bussile mina jõudsin. Buss oli täis. Ma olin üliväsinud. Mul oli süda paha (ei rasedus, ei alkohol.. mul on alati bussis/autos süda paha.. aga eriti siis, kui ma söönud pole)… ja siis ajas kõik eriti närvi. Näiteks, mismõttes pikutab mingi tsikk,  jalad üle istmete sirutatud, tagareal kolmes pingis korraga, kui ülejäänud buss täis on? Ja lisaks oli muidugi bussis “See inimene”. See inimene on see, kes õlut joob ja võõraste inimestega lakkamatult vestleb. Peamiselt sellest, kus riigis ta töötab ja mis asjad ta endale kõik ostnud on. Minuga ei vestelnud, aga tean sellegipoolest, mis telefon tal on, mis äppid selles on, kus tal maja on, kus naise maja on, mis auto ta naisele ostis, milline koer tal on, milline auto sõbral on, kus ta töötab jnejnejnejnejne.
Pikk tee oli… ütleme nii.

4. Jõudsin kohale – T. kodukohta. Peatus lähenes. Hakkasin bussi tagant Koonu ja kottidega välja ronima. Buss peatus, lasi eespool olnud inimesed välja, pani uksed kinni ja startis.
Aga mina olin ju veel bussis! 😀
Õnneks vaatas juht hetk hiljem, et WTF mingi koer mu kõrval seisab… ja sai vihjest aru :D.. ja pääsesin välja, kus T. seisis ja üsna segaduses oli 😀

5. Viis sammu edasi leidsin ma, et puhtad riided on nõrkadele, ja viskusin külili pori sisse. Boonusena purustasin natuke oma põlve ja pritsisin korralikult Koonu ka pori täis.
(See tuletab mulle Zlatat meelde, kelle valge Ljeeksus pord täis pritsiti 🙂).

6. Õhtul jõudsime koju suht hilja ja väääga väsinuna. Shoppasin Koonule aja-võitmiseks poest suure koerakonservi.
Guess what, kas:
a) seda avades tuli pealt see metalljubin, millest tõmmata, küljest ära ja kaas jäi kinniseks
(vastus: jah)
b) kas mul oli kodus seda tavalist konserviavajat?
(vastus: ei)
Tänu T. püüdlustele veinikorgitseriga (sest, noh, peamine tehnika on mul ikka kodus olemas :D) ja noaga,  sai Koon siiski söönuks.

Kordaläinud päev, võib öelda!

***

Aga koolitus ise oli väga asjalik. Teemaks olid koerad… täpselt minu teema. Auditoorium kuulas põnevusega:

This slideshow requires JavaScript.

***

Koolitusvälisest jäi meelde näiteks see, et 14-aastane on väikelaps:

***

Lisaks sain endale uue külmkapimagneti! Otse Berliinist! Ja pealekauba öise linnapanoraamiga, täpselt minu teema 🙂

***

Koolituselt saadud teadmisi ma Teiega ei jaga. Kuigi olin nagu nohik oma kaustikuga kohal 😛

Küll aga jagan pilti lasteraamatust, mille T. juurest leidsin (sain endale sealt hunniku toredaid raamatuid, nagu “A nagu Aabel” ja “Blomkvist ja Rasmus” ja Mary Poppins” ja “Kiviküla kooli poisid” jms):

Njah… “Tutt ja Tops”… kas ma olen ainus, kellele see kõlab pigem nagu mingi D-kategooria pornoajakiri?! 😀 Spermapangas hea sirvida vms…

***

Ja last, but not least, pilt kohalikust Kassijälgimisseadest: