bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

Maci Macipostitus

Minu toidusedel on muidugi “söön, mis kätte satub” nii et kõik tervislikud toitujad tahaksid ilmselt mind natuke peaga vastu seina koputada, kui näeksid, minu toitumisharjumusi. Niisiis tundub vahel kusagil väljas valmistoitu süües isegi minu tavapäraste päevadega võrreldes “rämpstoit” hea valik :D. Mina isiklikult seda rämpsuks ei peaks, mulle maitseb ja sellest piisab :D.

Aga kui muidu maitseb, siis vot eile käisin Macis ja sain seda Olümpiateemalist burksi – Fänniburger, mida kahjuks pole püsivalikus vaid on “hooajakaup” ja nüüd, kus Olümpia selleks korraks otsa sai, on karta, et see varsti valikust kaob.

Igaljuhul, olen Macis käinud aegade algusest peale ja see on vaieldamatult kõigi aegade kõige parem burger, mida seal olnud on. Sest.. paramparaa – seal on SEENED!

Ahh, mul hakkas suu vett jooksma eilset meenutades :D. Pean nüüd lõpetama ja natuke nutma, et mul pole raha uuesti minna…

Pilt ka, pildi näppasin Macdonaldsi kodulehelt.

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.

Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…

Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Joor tšainiiz oorder iiz hieer

Mac vahepeal ikka tellib intrernetiavarustest mingit kräppi kokku. Näiteks on kõik mu telefoni-ümbrised (ja neid on mul palju!) tellitud netist… kus nende hinnad koos saatmisega jäävad sinna euro kuni kolme euro vahele. Okei, on ka kallimaid, aga neid ma pole ostnud… liiga blingid… Isegi kui need mingi odav hiina rämps on, eelistan neid ikkagi siinsetele… mille hinnad on 20-60 (!!!) eurot poodides. Ja üldse, olen nendega tegelikult enamjaolt täitsa rahul olnud seni 🙂

Varem käisin Ebays, aga nüüd testisin seda uut moeröögatust – AliExpressi netipoodi. Mobiiliürbid on sealt täitsa okeid tulnud. Koerale helendav LED-kaelarihm on ka muidu tibens-tobens, ainult et L suurus oli kõige suurem.. ja selle peab viimase millimeetrini võimalikust suuruse peale lükkama, et inimlik oleks kaela ümber panna. Aga muidu on kobe.

Ükskord ammu, septembris, vaatasin miskipärast mingeid kleite. Tõenäoliselt ma Malluka blogi pulmakleitide kaudu sinna sattusin vms. Igaljuhul leidsin sellise kleidi, millel oli kael kaetud!

Btw, ei see ei ole pulmakleit ja ei ma ei hakka abielluma ja ma ei tea, kus ma üldse seda kannaks/kandnud oleks, arvestades seda, et:
a) see näeb veits välja nagu lühike pruutkleit;
b) ma ei kanna kleite;
c) ma ei käi kusagil, kus sellist kleiti kanda võiks.

AGA.. kuna sellel oli kraega kaetud kael.. ja kuna minu kael näeb juhtumisi välja, nagu oleksin pimedal karjamaal kõripidi okastraati kukkunud vms, siis ma ju pidin selle tellima! Pidin ju?! Onju!Eile sain kleidi kätte:

Eestvaates

Tagantvaates

***

Noooh… see on valge… ja lühike.. ses suhtes päris teistsugune nagu pole… Ja see on kleit!

Sellega sarnasused piirduvad 😀

1. Kõrgest kraest pole haisugi. On hoopis kaela paljastav lillekestega krae, mis kaelale kenasti tähelepanu tõmbab.
(Halloweenil saaksin KillBilli pruut olla 😛)

2. Kui see peaks olema rinna-eest ülevalt äärest sirge lõikega, siis on seal korseti ülaosas mingid nõmedad korvikesed, mis muudab selle eriti pruutkleidilikuks… ja kuidagi.. emaseks

3. See on selja-tahant väga läbipaistev.

4. Selle seelik hoiab tagantpoolt veidralt püsti.. nagu mul oleks kleidi all saba vms 😀

5. See on täiesti erinev pildist, eriti ülaosa. 😀 😀

6. Okei, tegelt on alaosa ka erinev.

7. See on ülikitsas. Mõtlesin, et ma ei mahugi sellest välja.

***

Aga eih, ma ei virise… Ses suhtes, et ma ootasin, et see on teistsugune kui pildil… kõik hiinast tellitavad riided olevat vist teistsugused…  lootsin lihtsalt, et kui kauba nimes on kõrge krae mainitud, siis see oleks olemas.. lihtsalt teistsuguse kleidi küljes…

Aga nagu öeldakse, iga kingsepp jäägu ikka oma liistude juurde. Niisiis tellin netist edasi kleidikesi mobiilile.. ja jään ise Sepa-turu teksapükste juurde.

Poo-poo teema jätkuks

Eilse postituse jätkuks.

Kuigi ma tahaks teid nüüd ropprikkana tervitada kaugetelt Hawaii randadelt, siis karm tõde on see, et heategevusfondi ma ei asusta… pean ühendust võtma maakleritega, et ma siiski ei osta neid kinnisvaraobjekte… pean oma autojuhi enne tööle-asumist vallandama… tööandjalt avalduse tagasi võtma… oma asjad prügikasti kõrvalt tagasi tuppa tassima… sõbrad üle helistama, et ärme ikka lähme lahku… 😀

Selgus, et inimene, kes astub 2 korda päevas koerahunnikusse, ei ole mitte õnnelik, vaid lihtsalt erakordselt ebaõnnelik. See on seesama, kes võtab kätte ja ostab 5 lotopiletit ja võidab neist nulliga.

T., kes ei käi mööda julkareid trampimas, ostis mulle lohutuseks ise lotopileti ja sellega võitsin/me 2 eurot. Ei saa just öelda, et rikas nagu troll…

Once again: Expectations versus Reality

Poo (I´d better be Rich now!)

Olete kuulnud, et kui lind õlale laseb või koerajunni sisse astud (kogemata), siis saad rikkaks?

Ma ostsin eile lõunal endale lotopileti. Ei võitnud midagi.

Läksin seejärel koeraga õuele. Ja tagasi tuppa jõudes tundsin palavat armastust koeraomanike vastu, kes oma koera järel ei korista. Lisaks tundsin ma rõvedat haisu, mis tuli mu jalatsitelt ja teksade altäärelt.

Esmane, teine ja kolmas pesu tehtud aga hais jäi. Ootasin palavalt tööpäeva lõppu, et minna koju riideid ja jalatseid vahetama ja siis uut lotopiletit ostma :D.

T. noris mind vahepeal ajaviiteks netis:
T: mõni astub isegi s*** sisse 2X
Mac: Ma astusin ühe… veel… st.  et ma astusin ainult ühe korra, vähemalt hetkeseisuga veel.

***

Tööpäeva lõpus koeraga läbi pargi koju kõndides pidin oma sõnu sööma, sest OTSELOOMULIKULT olen mina ju see mõni, kes astub isegi **** sisse 2 korda.

Ostsin õhtul 2 lotopiletit. Ühe kraabitava ja ühe Bingo. Kraabitavaga ei võitnud midagi. Parem oleks, et see Bingo 200 tuhhi täna minu omaks saab, mul on see juba eos ära paigutatud ja ma saan väga pettunud olema, kui ma seda ei võida!

Elmari päevasoovitus oli lotot mängida. Ostsin siis täna netist ühe Vikingu ka. Lisaks sellele Bingo kahesajale võin vabalt selle tšäkkpotti ka omada. Üldse pole vastu. Mulle sobiks olla vahelduseks rikas nagu Troll.

Väikest ülekannet tahad homme teha?

Fränky on üks hiiglama tore tütarlaps (või, noh, ilmselt noor naine, aga kui te teda teate/teaksite, siis nõustute/nõustuksite vast tütarlapsega ka), kellel on kõik olemas peale kahe asja:
a) nägemise
b) iPhone

…esimese osas ei anna mul, ega lugejatel eriti midagi ära teha.. kui just mõni robotsilmade-prototüübi-valmistaja siin ajaviiteks mõistust puhkamas ja loba lugemas ei käi…

… aga iPhone osas – asi meil siis see hiiglama-suur-raha kokku ajada.. ja et Fränkyl juhtumisi HOMME (23.september) sünnipäev juhtub olema, siis talle sünnipäevakingi näol oma osa kinkida-annetada-altkäemaksta-pealkäemaksta-ülekanda vms.  Päeva heategu kohe tehtud ja puha. Ja Fränky ema on lahkelt lubanud, et kui sünnipäevarahadest paljupalju puudu jääb, siis paneb ta selle ülejäänu jõulukingi näol teele. Aga kui natuke puudu jääb, siis rahastab vast Fränky ise ka midagi, sest vaevalt ta jõuludeni oodata tahab.  (Aga point on selles, et isegi kui puudu jääb praegu, pole ülekanne kasutu, sest telefon ostletakse varem või hiljem niikuinii!)

Enne kui ma alustan pikka ja põhjalikku selgitust teemal: miks peaks toetama mingi wannabe tsiki soovi kalli moeröögatuse saamiseks, kui ta seda ise endale osta ei jaksa, siis sheerin maksevõimalusi neile, kes pikka juttu lugeda ei viitsi, aga rahast kahju ka ei ole 😛

variant 1) Kirjuta siia postituse alla kommentaar (siis mina näen Su e-maili ja teised mitte.. ja saan e-mailile saata minu või Fränky kontonumbri (kumba soovid?))
variant 2) Kirjuta Fränky blogi kingisoovi postituse alla kommentaar (ja küsi temalt otse tema kontonumbrit, aga mu blogialune on vist kiirem variant vastuse suhtes 😉)
variant 3) Olen ma Sul ehk suhtlusvõrgustikes olemas? (Gmail? Facebook? Seal võid ka küsida 🙂)
variant 4) On Sul Fränky suhtlusvõrgustikes olemas? (Pöördu otse tema suunas, või leia tema FB seinalt kingisoovi postitus, kus ta FB kommentaaridesse konto lisas)
variant 5) (Kõige ebatõenäolisem 😦) On Sul uusi iPhone  (alates iP 5) jagamiseks? Anna endast märku ja kuulutan ülekannetesoovid lõppenuks ja tagastame raha (kui just ülekandjad ei soovi toetada sigakallite pimeda-gps-äppide ostu).

***

Teen nüüd optimistlikult näo, et kõik tuttavad ja tundmatud soovivad panustada ja alustan põhjendusega, MIKS, oh MIKS on just vaja iFööni.. ja mitte näiteks mõnda odavamat nuti- või mittenutifoni.
Lihtne. Igal iPhonel on by default  olemas juba aastaid ja aastaid välja töötatud ekraanilugemisprogramm VoiceOver (vaata oma i-st: settings, General, Accessibility, VoiceOver) ja üldjoontes on iTunesis saadaval olevate rakendustega lugu säänne, et need peaksid kenasti töötama ka VoiceOveriga. Kuna teistel telefonidel kas ekraanilugerit pole, või pole see nii hästi toimiv, siis võib vabalt juhtuda nii, nagu Fränky eelmise nutikaga: ekraaniteksti loetakse ette täpselt nii kaua, kuni Sa mingi rakenduse avad. Facebook – Ava – *vaikus*; WhatsApp – Ava – *vaikus* jne… mis GPSi puutub, siis on elu näidanud, et töötab nagu jumal juhatab…
Nutitelefonist paremini töötab tema praegune, nuppudega telefon, millega saab helistada, sõnumit saata ja e-maili vaadata…
(Siinkohal ajaviiteks näited, kuidas mina e-maile tsekin ja kuidas Fränky seda teeb:
mina: 1. “Piiks”, 2. “ahah, meil tuli”, 3. *avab klahviluku*, 4. *avab ekraanilt postkasti*, 5. *avab uue e-maili* 6. *loeb* VS
Fränky: 1. (mõtleb) “Peaks vahepeal postkasti vaatama”, 2. *avab klahviluku*, 3. *avab menüü*, 4.*leiab sealt e-posti*, 5. *leiab e-postist õige postkasti, avab selle*, 6.*telefon hakkab kirju serverist alla laadima*, 7. *ikka veel laeb*, 8. *ja nüüd ka*, 9. *ja nüüd*, 10. *Voila! Olemas! Võib lugema hakata :)*)

Ja kuigi need mured: mitte-avanev Facebook ja WhatsApp ja aeglane e-post võivad tunduda lihtsad, et mis seal ikka, ilma saab ka ja ei pea nii mugav olema.. siis toon teistsuguseid näiteid ka:

Kujutle et, Sa ei näe.. kohe mitte muffigi, ja:

Seik nr 1: Sa oled parajasti üksi (koos juhtkoeraga) teel kodust bussijaama… ja teel kaldub koer kusagilt õigest teest kõrvale ja avastad selle siis, kui Sul pole enam õrna aimu ka, kus Sa asud. Ümberringi ei tundu inimesi olevat, või Sa ei julge neilt abi paluda…
Praegune lahendus: Selgub, et GPS ei tööta. Helista kellelegi, nt. Macile, ja kirjelda talle ümbrust: siin on kallak ja kanalisatsiooniluuk.. näiteks.. ja vaata, kas nuputatakse välja, kus Sa asud, et Sind siis sealt õigele teele juhatada. Võid kirjeldusele muudki tuntavat/kuuldavat lisada: tee ääres on muru, jalge all asfalt ja kuulen kaugelt autosid.. näiteks.
Lahendus iPhone omanikule: 1. Tee ümbritsevast pilt, niipidi nagu Sa oled… ja kasuta iPhonede vahelist tasuta SMSi/MMSi võimalust, et see Macile saata… või 2. kasuta videokõnet.. või 3. Kasuta ühte mitmest töötavast GPSi võimalusest, et ennast lokaliseerida ja õigele teele juhendada… või 4. Väldi üldse äraeksimist ja kasuta mõnda äppi (nt. Heare), kus on juba eelnevalt salvestatud kindlad põhimarsuudid.

Seik nr 2: Sa oled üksi kodus, kohevarsti minemas näiteks.. arstile… ja avastad, et Su sokid on sahtlis segamini läinud. Mis siis, kui korraga satuvad kätte punane ja sinine sokk? Aga värvimääraja on jäänud ema juurde maale… Lihtne, siis Sa avad ühe paljudest värvimääramis-äppidest (nt. Color ID) ja eristad sokid üksteisest.

Seik nr 3: Oled üksi bussipeatuses, ja kuna Su juhtkoer on emane, ei tunne ta erilist vajadust minna jalga tõstma selle poomispuu peale, millel bussiaegade tabloo on, ja mille küljes on nupp, mis aegu valjusti ütleks. Lahendus: avad m.peatus.ee lehe või Tartu bussiaegade äppi ja voila, juba teadki, kas jäid hiljaks või varaks…

Seik nr 4: Tahaks DVDd vaadata, aga marutüütu on igast karbist plaat käima panna, et näha, mis filmiga tegu on… Aga kasuta mõnda tuvastus-äppi (Tap-Tap-See või CamFind), et näha, millega karbis tegu 🙂

Seik nr 5: Kokkaks ju hea meelega, aga kuidas teha kindlaks, millises pakendis on SantaMaria pipar ja millises kaneel? Lõhna järgi? Aga pipar, sidrunipipar, kalamaitseaine, viie-pipra-segu, küüslaugupipar vms? Samad tuvastus-äpid, mis eelmises punktis toodud, on jälle abiks 🙂

Seik nr 6:  Tahtsid päeval dushi all käia, aga elukaaslane on vahepeal uued pesuvahendid ostnud. On tegu ikka šampooniga või torusiiliga? Või kehapiimaga? Või koera-šampooniga? Taaskord abiks TapTapSee või CamFind, mis ütlevad, millega tegu ;).

Seik nr 7: Tuled maalt, astud bussilt maha ja selgub, et vot nii, võtmed jäid maale/koju.. ja elukaaslasel on tööl koosolek ja telefonile ei kõlba vastata. Väljas on külm ja tuuline. Huvitav, kas siin tänava ääres mingeid söögikohti või poode on? Aga on ju ometi äpid, mis ütlevad, mis läheduses on… ja juhatavad ka sinna kohale 🙂 Ainult ole mees, ja mine! (näiteks AllAccess äpp).

Seik nr 8: Peale korralikku kevadpuhastust on paljud asjad ilusti kastidesse ära pandud.. ja kastid ilusti hunnikutesse ära laotud. Ja kastide peal ilusa kõvera käekirjaga nägijatele kiri, mis sisuks on… et ei peaks otsides kõiki avama ja segi pöörama. Aga kui Sa üksi kodus oled?
Siis tulev kevadpuhatusele appi võtta oma iPhone, osta ropu rahaga (10€) AudioLabelsi äpp, ja salvestada ära terve lehetäis QR-koode, mille kastide nurkadesse kleebid ja kirjelduse juurde kirjutad-räägid.  Iizibiizi.

Seik nr 9: Kevadine ilm on teatavasti muutlik… Aga Siri ütleb Sulle lahkelt, et kas Sul on vihmavarju täna vaja? 😀

Ja nii edasi. Tekstid, sildid, kohad, etiketid, värvid… Rääkimata siis tava-äppidest, mida VoiceOveriga kasutada saab 🙂

Niisiis.. kontonumbrit, anyone? Sest juba homme ju!

unenäotripp

Mac käis täna öösel koos FKga Roomas. Sattus mõlemil olema 4 vaba päeva. Panime hakkama pea kogu raha lennupiletitele (jättes reisirahaks ja ülejäänud kuuks umbes 50€) ja läksime.

FK oli lausa nii savi-vend, et arvas, et ööbimisele võiksime alles õhtul mõtlema hakata. Mina saatsin vaikselt salaja igaks juhuks Silviole SMSi, et äkki ta tahab meid majutada.

Ja siis chillisime niisama tuttavates ja tundmatutes kohtades ringi. Ühes kirikus oli noortekeskus, kuhu läksime lauamänge mängima… ja avastasime, et seal mängivad ühe laua taga Empz, Dzeik ja Liisu… tegime nendega ühe mängu ja läksime siis oma teed :D.. hakka nüüd nendega muret jagama, et ööbimist pole.. eksole…

Ühtlasi on mul unedes mingi moodsa-aja hirm, et telefon läheb netti :D… Täna öösel oli samuti ja siis meenutasin tänases unes, et “aga tookord New Yorgis käies” läks nett ise automaatselt välja. Olgu öeldud, et tänaöises unes ei läinud. Pidin ise lülitama.

Aga seda ma ei teagi, kas me siis saime kusagil ööbida või mitte… Sest äratus hakkas laulma… Mulle varsti ei meeldi enam see laul nii :P.

***

Lisaks, leidsin FBst pildi fraasidega, mida oma välistuttavatega harjutada saate (kuigi ma kriban selle siia tekstina, mitte pildina):

Jõeäärne õunaaiamaa – garden by the river

Esimese esimehe esimene esinemine – the first performance of the first chairman

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel – Working night of the lunar researchers at the edge of the ice

Kummikutes kummitus kummitas kummutis –a ghost with rubberboots haunted in the chest of drawers

Habemeajaja ajas asjaajaja ja teerajaja habet – the barber was cutting the beard of the secretary and the pioneer.