Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

Oops, I’ve done it again

Maci Macipostitus

Minu toidusedel on muidugi “söön, mis kätte satub” nii et kõik tervislikud toitujad tahaksid ilmselt mind natuke peaga vastu seina koputada, kui näeksid, minu toitumisharjumusi. Niisiis tundub vahel kusagil väljas valmistoitu süües isegi minu tavapäraste päevadega võrreldes “rämpstoit” hea valik :D. Mina isiklikult seda rämpsuks ei peaks, mulle maitseb ja sellest piisab :D.

Aga kui muidu maitseb, siis vot eile käisin Macis ja sain seda Olümpiateemalist burksi – Fänniburger, mida kahjuks pole püsivalikus vaid on “hooajakaup” ja nüüd, kus Olümpia selleks korraks otsa sai, on karta, et see varsti valikust kaob.

Igaljuhul, olen Macis käinud aegade algusest peale ja see on vaieldamatult kõigi aegade kõige parem burger, mida seal olnud on. Sest.. paramparaa – seal on SEENED!

Ahh, mul hakkas suu vett jooksma eilset meenutades :D. Pean nüüd lõpetama ja natuke nutma, et mul pole raha uuesti minna…

Pilt ka, pildi näppasin Macdonaldsi kodulehelt.

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

“Seni kui kirsid”

Sõstrapõõsaste multikat mäletate?

Uus väljalase, aka Sõstrapõõsad 2.1 ehk siis teisisõnu “Seni kui kirsid”:

 

Teeme siis väikese peo :)

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.

Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛

Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 “Elu Muinasjutt”
1.2 “Sõstrapõõsaste vahel”
1.3 “Seni kui õitsevad kirsid”
1.4 “Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 “Sina jää”

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 “Meie“

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

“Everest”

Nagu eile mainisin, külastasime Kosmosemutiga kodulähedast kino ja vaatasime “Everest“-i. Filmi-isu ajas mulle peale Triinu blogipostitus.

Film oli põnev. Põhines tõestisündinud lool, 1996-aastal toimunud juhtumil, kus grupp mägironijaid Everesti lõunatippu ronivad. Ja tormi kätte jäävad. Ja kuidas mäele jääb viimane sõna.  Depressiivne. Huvitav. Mul oli umbes pool filmist põis silmini, aga ma ei raatsinud isegi kolmeks minutiks saalist lahkuda, et põiel käia. Pidasin vapralt lõpuni vastu, kuigi päris piinlik oli enda jaoks juurelda selle üle, kuidas räme põis on ja nii paha on selle pärast olla… kui samal ajal ekraanil, tõsielul põhinevas filmis, inimesed surid.
Täiega tekkisid lemmiktegelased, kellele kaasa elama hakkad. Minul näiteks olid nendeks põhigiid Rob, ainus naisronija Yasuko, ja giid Anatoli (Toli). Kusjuures mulle hullult meeldis, et kui väga tihti on vene tegelaskuju filmides “pahalane”, siis siin filmis oli ta hääästi tore, abivalmis ja päästis mitu inimest jne. Samas, väidetavalt näiteks raamatus “Hõredasse õhku” olevat Toli´st loodud hoopis vastupidine pilt.. ja siis ta võttis kätte ja kirjutas oma seisukohast oma raamatu :D.

Aga üldiselt: ma ei saa aru, miks nad seda teevad. No ei saa.
Vaade ülevalt on muidugi hurmav, seda küll.

Ja mõnes mõttes ma ju nagu mõistaks, et eneseületus ja hasart ja kui mul juba 5000m mägi ronitud, siis lähen 6000 meetrisele.. sealt 7000sele ja 8000sele. Ja maailmas on ainult 14 8000 meetri mäge, küll oleks vahva need kõik läbi käia.
AGA, kui on teada, et päääris suur šanss on, et Su keha seal surema hakkab. Annapurna I mäel hukkuvad 1/3 tippu ronijaist. No miks peaks minema kuhugi, kus ei ole nii, et nooo langevari võib ju ka teoreetiliselt avanemata jääda. See võimalus on ju nii palju väiksem langevarjuril. Oleks, et Sa riskid “ainult” libisemise ja kukkumise ja laviinide ja kõige sellisega. Noh, et oleks teoreetiline šanss, et kõik võiks ka minna nagu lepase reega, kui midagi ümberringi ei juhtu. Aga kui Su enda keha otsi hakkab andma, siis miks teda tapma minna.
Aga noh, ma ei peagi põhjuseid mõistma. Ja õnneks on minu füüsiline jõudlus selline, et isegi kui hakkaksin mõistma, siis ei saaks iialgi sinna minna.

Umbes nagu Triingi blogis kirjutas, tekitas see film pärast suure soovi rohkem uurida ja lugeda jne. Ma küll ei ole guugeldanud seda Everesti surnukehade osa (et seal hukkunud on kõik siiamaani seal), aga see 1996.aasta sündmus jms on selline. Huvipakkuv. Isegi kui ise ei läheks, siis hullult põnev on ikka.
Koostan nüüd enda jaoks lugemisnimekirja. Kui keegi soovib ka rohkem lugeda, siis aga palun. 🙂 Kui ma ükskord pooleliolevad kaks raamatut läbi saan, siis lendan raamatukokku “raamatujahile”.
PS. Kel plaan filmi vaadata, siis ärge palun esimest raamatulinki (“Hõredasse õhku”) siit avage ja lugege. See spoilerdab muidu kõik ära, et kes mäelt pääsevad ja kes mitte. Onju.

“Hõredasse õhku“, Jon Krakauer (1996-aasta 10.mai traagilisest mägironimisest);
“Tõus“ , Anatoli Bukrejev ja G. Weston de Walt (samal teemal);
“Lumetiiger“, (Tenzing Norgay elulugu, kes jõudis teadaolevalt esimesena Mount Everesti tippu);
“Annapurna“, Maurice Herzog (Annapurnale ronimisest ja kaotustest);
“Cho Oyu – Jumalate arm“, Herbert Tichy (Cho Oyu´le ronimisest).
“Minu Nepaal“, Kaia-Kaire Hunt. (Pole VIST küll mägironimisest, aga teised soovitasid. Läksin õnge ja tahan nüüd ka lugeda.)

Lisaks: ma ei ole siiani vaadanud seda kunagist Kersna sarja “Mount Everest“. Täna alustan. Või homme, kui täna ei jõua. Ja kindlasti on Youtube ka täis igasugust videomaterjali. Näiteks See.. või See.

Ühesõnaga jah. Ma olen nüüd obsessed, kuigi ma ei saa aru :D. vot.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Yay Põgenemistuba, vol 2

Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.

Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂

Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.