Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

10 aastat!

Mu esimene blogipostitus siin blogis oli täna, Sõbrapäeval, 10 aastat tagasi! Head juubelit!

*cheers!*

10 sünna tort

 

Koonulood

Väike-Fränky  resideerus sel nädalal paar päeva mu juures.. jätsin Koonu temaga koos päeval koju. Igal varahommikul, kui oma Koonu ja Fränky Koonu jalutasin, siis selgitasin EllieTheElephantile pikalt ja laialt, et mõistlik oleks lisaks põietühjendusele sinna juurde midagi muud ka teha, sest Fränky viib ta päeval kiirelt põiele ainult ja muud enne õhtut ei saa. Ta ei süvenenud mu juttu karvavõrdki ja oli ikka nii umbne nagu ise tahtis 🙂

Täna hommikul siis lõpuks vaatas, et nonii, FränkyKoon Dzännu sätib end kükitama… ahjaa, minult oodatakse sama! Ja vudis 50 meetrit eemale, et sünkroonshi**uda :D… Hindasin siis ära Dzännu umbkaudse koha, et oleks meeles koristama minna ja lippasin Koonu juurde koristama… no ma ei tea, tihased toodavad ka ilmselt massiivsemaid jäätmeid, kui see tüüp täna 😀 Tal oli lihtsalt vaja vaadata ja pihku itsitada, kuidas ma korraga kahe järelt korraga koristamise ülesande lahendan.

See selleks…. lihtsalt, mis blogi ma oleks, kui ma vahepeal #kakablogi ei oleks, onju :D.

Eniveis, mõni aeg hiljem kõndis EllieTheElephant mul lihtsalt ülimalt tublilt kõrval. Mõtlesin teda premeerida ja maiust anda. Nuusutas ja pööras pea ära. Mul vajus lõug läbi põranda ja andsin talle uuesti nuusutada, et hallooo – see on toit praegu, mida ma Sulle pakun, saad ikka aru või?!
Tüüp pööras uuesti pea ära. Kulus veel mõni hetk, enne kui ma aru sain, et järelikult peab tal juba suus miskit paremat olema! Maadlesin siis sõrmed tema kurgus (te ei kujuta ettegi, kui suur ja põhjatu ja peidukohtaderikas on ühe retriiveri suukoobas, kui tal on vaja sinna midagi ära peita 😀) ja leidsin… kastani :D. Eino tore, mis koer valib kastani koeramaiuse asemel?? Ma saan aru, et prantsuse ja itaalia inimesed… aga koer? Nojah…

Meie õueskäik lõppes aga sellega, et Koon keeldus kutsumise peale juurde tulemast. Õigemini, ma pole kindel, kas ta üldse tähelegi pani, et ma seal olin ja midagi seletasin. Sest tal oli uus parim sõber! Kujutage pilti, see kastanipuu lihtsalt loopis talle muudkui nina ette uusi mänguasju/maiuseid maha. So much fun!

***

Aga EllieTheElephanti Y-pesakond saab täna aastaseks! Palju õnne pätakatele! 🙂

Maci Macipostitus

Minu toidusedel on muidugi “söön, mis kätte satub” nii et kõik tervislikud toitujad tahaksid ilmselt mind natuke peaga vastu seina koputada, kui näeksid, minu toitumisharjumusi. Niisiis tundub vahel kusagil väljas valmistoitu süües isegi minu tavapäraste päevadega võrreldes “rämpstoit” hea valik :D. Mina isiklikult seda rämpsuks ei peaks, mulle maitseb ja sellest piisab :D.

Aga kui muidu maitseb, siis vot eile käisin Macis ja sain seda Olümpiateemalist burksi – Fänniburger, mida kahjuks pole püsivalikus vaid on “hooajakaup” ja nüüd, kus Olümpia selleks korraks otsa sai, on karta, et see varsti valikust kaob.

Igaljuhul, olen Macis käinud aegade algusest peale ja see on vaieldamatult kõigi aegade kõige parem burger, mida seal olnud on. Sest.. paramparaa – seal on SEENED!

Ahh, mul hakkas suu vett jooksma eilset meenutades :D. Pean nüüd lõpetama ja natuke nutma, et mul pole raha uuesti minna…

Pilt ka, pildi näppasin Macdonaldsi kodulehelt.

Ellie 5!

See PitaPata bänner siin kõrval valetab häbitult, väites et EllieTheElephant on täna 4 aastat 9 kuud 3 nädalat ja 5 päeva noor. Ja kuna ma ei ole passwordide meelespidamisele eriti mihkel, siis ma ei saa seda muuta ka. Fakt on hoopis see, et LoomaTüdrukul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev!  Täpsemalt on tal lausa juubelipidustus! 🙂

Oma viimasel õhtul neljasena pääses ta voodisse magama. Öösel ta siirdus sealt küll jahedamasse, aga hommikuund tuli jälle padjale magama. Minu lahkel loal. 🙂
Kui ta tavaliselt sööb ainult õhtuti ja kuivtoitu, siis tänast hommikut alustas neiu väikese konserviga ja pika jalutusega tööle (et kalorid maha kõndida, sest eile selgus, et noor daam on veidi… khm… kopsakas…)

Preili on loomulikult pidurõivaid oma roosa rihmaga. Eelmisel aastal saadud roosast lipsukesest ei arvanud ta endiselt miskit (ei oska ka vanema ja targemana ilu hinnata) ja eemaldas selle sujuvalt. Ja loomulikult on ta terve hommiku õnnitlusi saanud.. ja maiuseid 🙂 Ja kui ta ennast hästi üleval peab, saab ehk õhtul kingituse ka. Ja kui ta ennast halvasti üleval peab, siis saab ta ikka kingituse, sest noh… It´s her party!

Igaljuhul, koeratüdruk. Sa oled lihtsalt nii Armas, et Armasta puruks 🙂 Palju õnne Sünnipäevaks ja umbes veerandi (kui mitte 1/5) eluea täitumisel. Muidugi, kui Sa siinkohal soovid mu ennustused kõvasti ja paljude aastatega üle elada, siis ma ei kavatsegi keelata 🙂

***
Aitäh, et Sa olemas oled ja nii võrratu oled! 🙂
Ps. Ja loomulikult endiselt hiiglatänud kõikidele asjaosalistele, tänu kellele see võrratu siin on 🙂

igavene blogimatu

Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)

Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛

***

Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂

Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne.  Lõrr.

Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂

***

5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.

9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…

Sel puhul jagan ka siin kõige uuemat plastiliinikat 🙂
https://www.youtube.com/watch?v=rSufubuddZA

***

Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool.
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂

***

Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!

EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.

Üllatustefetish

Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀)  jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛

Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂

Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).

Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.

Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:

Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂

Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)

Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.

PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.

 

 

 

 

Teeme siis väikese peo :)

kultuuriprogramm

Alustan algusest.

Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.

Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.

Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.

Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂

Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.

Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama.  Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.

Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu

Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…

Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.

Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.

Näis.

:):):):):)

Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂

Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis  edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂

Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.

Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂  Aitüma!

Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu

Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra…  aga mis seal ikka.

Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.

ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.

ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀

Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja  4nädalat vanaks 🙂

48 käppa

Nagu teada, siis minu neljakäpaline viibib hetkel emapuhkusel ja kasvatab kaheksat neljakäpalist. Et neist ka sama normaalsed koerad välja kukuks, kui EllieTheElephant. Kuigi päris nii normaalne pole vist võimalik olla 😛

Ja nagu ma siin ka rääkinud olen, siis ajutiselt resideerub meitel Kosmosemutt, koos oma koeraga, Teletupsuga. Kes on väike ja armas ja vahepeal ilge tõbras 😛 (sest tal on täielik beebiaru veel).. ja kes, selgub, ei asendanud siiski täisväärtuslikult koera. Ellie asendamisest rääkimata, seda ma ei oleks lootnudki.

Veaparanduseks krabasime meile asenduseks Rocky. Teletupsu isa.

Tegu on maailma kõige heasüdamliku koerahärraga. Ei heidutanud teda vähematki, et see beebiaru, kes endale vahepeal juba suure mehe kihvad kasvatanud on, talle igal võimalusel hammastega kõrvadesse ja saba külge ja kraesse ja lõiga kinni hüppas. Ja kõik mänguasjad tema hambust endale kangutas.

Kõigutamatu. Ülihea kasvatusega. Sõbralik. VägaVägaVäga paimaias. Kalliskoer.

See, et ta üsna ruttu kalliskoeraks sai, on probleem. Elliet muidugi ei asenda, seda ma ei väsi kordamast, aga noh.. ütleme nii, et oli oht, et kui Rocky meiega detsembrini on, siis olen ma mitme koeraga… sest siis ma teda enam tagasi ei anna :D.
Kuna see on järele mõeldes üsna närb variant, et emane ja isane samas ühetoalises elavad.. ja üldse, palju muid põhjuseid veel, miks see halb mõte oleks… siis saatsime Rocky koju tagasi, enne kui temasse lootusetult-lõplikult kiinduda. Ja et loodus tühja kohta ei salli, siis krabasime uue asemele. rocky poja. Teletupsu poolvenna. EllieTheElephanti praeguse pesakonna uhke isa. Fed.
Fed on oma isast kümmekond cm kõrgem ja annab hobuse mõõdu välja küll.

Fed on umbes samasugune flegmaatik nagu EllieTheElephant. Huvitav, millised nende lapsed on… nagu talveunes karud? 😀
Aga pai nurumiseks ikka energiat jagub.

Oeh. Koerad on võrratud. Aga EllieTheElephant on jätkuvalt ikkagi kõige võrratum.

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛

Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 “Elu Muinasjutt”
1.2 “Sõstrapõõsaste vahel”
1.3 “Seni kui õitsevad kirsid”
1.4 “Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 “Sina jää”

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 “Meie“

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

Perekonna suurenemine :)

Koonul on 8 järglast! Ei ole oktoobrilapsed, hoopis 30. septembri väljalaskega! 5 kutti ja 3 pliksi.

Ja see kõik on ülitore, peale selle “pisiasja”, et Koon veedab lapsepuhkuse kasvataja juures ja ma igatsen teda. V.Ä.G.A.

koeratusest ja asenduskoerakesest

Sain teada, et blogimisvõistluse süsteem oli ikkagi see, et 5. päeval peab uus postitus olema. Aga eile oli viies päev. Mis tähendas väljakukkumist…

AGA.. Ch. hea hing, tegi mingit sigrimigri. Ma ei tea, kas ta maksis korraldajatele või magas nendega või ähvardas neid, aga homme selgub, kas mul on ehk väike võimalus jätkata. Ja karistuseks nüüd 4 päeva järjest blogida. Hea tahte märgiks ma nüüd siis blogin, lootusrikkalt.

Alustuseks räägin siis koeratusest pikemalt. Koon läks üleeile oma kasvataja juurde. Umbestäpselt kaheks kuuks. Mis mulle ootajana tundub umbestäpselt üheksakümne kuue aastana. Põhjuseks on see, et Ellie käis kaks kuud tagasi kasvataja juures pulmitamas. Etteplaneeritult. Fedjaga (pildil).

Ja nad olid tublid pulmitajad ja EllieTheElephant muudkui paisus ja paisus…

… kuni üleeile kasvataja juurde titepuhkusele läks. Eeldatav poegimistähtaeg tuleb teisipäeval. Küll ma siis rõõmustama tulen siia 🙂 sest kutsikad ja kõik see on vägavägaväga tore ja rõõmustav ja vahva ja ärasulamiseni armas… Aga see tähendab, et EllieTheElephant redideerub lapsepuhkusel seal ja kasvatab poegadest inimesed tublid koerad üles…  Mis tähendab minu jaoks 60 päeva Koonuta, mis on kõike muud kui: jee-pidu-ma-ei-pea-koera-jalutama-vihmaga! Ma jalutaks pigem orkaanis temaga, kui ilma oleks :(. (#dramaQueen)
Aga kui kellelgi kuldse retriiveri kutsika ostusoovi, siis ma tean soovitada, kust kõigeparema kutsa osta saab!

Õnneks, on väike lohutus seegi, et hetkel resideerub siin üks kutsikaohtu loomlane, bloginimeks saagu talle siis Teletups. Tõug kuldne retriiver. Kasvataja sama, kes EllieTheElephantil (kuigi Koonuga sugulased ei ole). Kasuemaks on Kosmosemutt.

Kosmosemutt nimelt, normaalse inimesena, hakkas mingi hetk mõistma, et elu ilma koerata ei ole mingi elu. No finally, aega läks aga asja sai. Uurisin ääriveeri kasvatajalt, et kas Ellie pesakonnast kellegagi sama kasupere-süsteemi oleks oodata. Aga ses osas kindlat lootust ei antud. Pakuti hoopis teist kasu”last”.
Rääkisin Kosmosemutile, kes üritas ennast sellest plaanist viiel erineval moel ümber veenda… ja nähes, et see ei õnnestu, oli nõus.
Probleem number üks: korteriomanik. Rääkis ja sai põhimõttelise nõusoleku. Probleem number kaks: kutsikaeas palju kordi välja soovimine. Räägitud ülemusega, et ta EllieTheElephanti äraolekul asendab ja saab tööl olla (loe: tööl magada ja jalutamas käia). Probleem number kolm: võimalik alles septembri keskel, st umbes kuu aega oli aega. Räägitud koeraomanikuga ja saadud kokkulepe. Probleem number neli: isiklikud murekohad. Kosmosemutt rääkis iseendaga ja jõudis kokkuleppele :D.

Kui kõik olid räägitud, pöördus ta uuesti korteriomaniku poole, et talle kutsika saabumise kuupäev öelda. Ja sai sealt eitava vastuse.

Mille peale me vihastusime ja nii kolis Kosmosemutt ajutiselt minu juurde, võttis kutsika blogihüüdnimega Teletups:

…ja asus uut korterit otsima.
Esimesed 2 nädalat olid mõlemad Koonud korraga siin (mis suure isuga kutsikale väga meeldis, sest kui oma kauss tühjaks sai, siis sai liikuda edasi parematele jahimaadele ehk isutu EllieTheElephanti kaussi.) :).

Ja kui nüüd EllieTheElephant oli lapsepuhkusele läinud, siis ma palusin, et ta kaks kuud siin veedaks, et mul mingigi saba kodus oleks, mis siis, et see päris oma Koonu ei asenda. Aga tühjust täidab ja jalutusele viib. (Ja veel enam, ilmselt kraban endale oktoobris ühe asenduskoera veel!)

Teletups on üks vahva sell. Kutsika kohta ülirahulik ja tubli. Vahepeal askeldab ja leiab endale ise tegevust. Kui vahel karva midagi närida püüab, mida ei tohiks (näiteks porimatt) ja teda keelata… siis ta närib häääääästi aegluubis edasi. Või siis hoiab lihtsalt suus vaikselt :D. Pätu. #kutsikaloogika.
Veel on tal vahva komme, esikäppadega joogikausis kaevata. Põrand ujub kogu aeg. Ja joogikausi kõrval meeldib talle lamada ja kuna enda proportsioonid veel nii selged ei ole, siis juhtub ka, et sinna otsapidi sisse istutakse kogemata. Tegijal juhtub. Ja voodit meeldib talle väga teha: ehk siis pesa ringi vedada ja hunnikusse ajada.
Täna käisime Kosmosemutiga kinos “Everesti” vaatamas (soovitan!). Jätsime Teletupsu kööki, panime toaukse kinni ja pesuresti kah veel ette. Kosmosemutt läks peale kino sööma, ma sain T.-ga kokku ja jalutasime siia, et Teletups õuele viia. Arvake ära, kus Tups meid ootas, kui tulime? No muidugi toas!
Aga kiituseks võib öelda, et ta ei olnud lollusi teinud :).
Küll aga õue jõudes: see jobu näris õues pudelipõhja klaasikildu. #eluisuonotsas #nokatsuiseNENDEGAelada .

Selline Kutsikane aga Koeratu elu meil siis siin.

Lõpetuseks üks kuldsetepilt veel:

Vasakpoolne on Fedja, kes on EllieTheElephanti peagi sündiva pesakonna isa. Keskmine on Rocky. Kes on Fedja isa ja ühtlasi, ka Teletupsu isa. Teletups ja Fedja on niisiis poolõde ja poolvend. Ja Rocky on ilmselt see sell, kelle endale asenduseks toon vahepeal. Ja parempoolne on EllieTheElehanti täditütar. Sesamy koerik :))
Elu nagu “Vaprad ja ilusad” hernes.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.