Jõuluisu on

Kui mu tervis oli juba piisavalt hea, et minna üle leebematele filmidele ja mitte enam ainult piinlevaid inimesi vaadata, siis mõtlesin välja plaani, et ajan bioloogilise kella sassi. Et täitsa terveks saada. Teen endale jõulutuju ja siis organism arvab, et on juba 5 kuud haige olnud ja saab terveks:)

Niisiis vaatasin ühel päeval ära kaheksa jõulufilmi. Järgmisel viis.

Ülejärgmisel päeval (täna) läksin tööle, niiet mu masterplani võib õnnestunuks lugeda! Kui jätkuv köha välja arvata muidugi.

Lisaks köhale on mul nüüd teine mure ka. Jõuluisu 😀 Aina süvenev.

Tahaks jõulumuusika mängima panna…

… ja jõulukinke ja kaarte meisterdada. Ja jõulukingitusi pakkida. Ja piparkooke süüa. Ja hapukapsast ja liha! Ja kakaod juua. Ja ahju kütta ja pleedi sisse keeratuna Koon voodis “Üksinda kodus” maratoni vaadata.

Ja väljas võiks paljupaljupalju laia lund sadada. Siis teeks vahepeal filmidesse pausi ja läheks kõnniks lumes ja piiluks akendesse. Mitte niimoodi pervilt, et oioi, mis te seal teete… Vaid pigem aknaid ennast, kus advendiküünlad põlevad jne.

Ja teeks lumeingleid ja lumememmesid ja mängiks Koonuga lumesõda ja.. ja… ja Jõule tahaks. vot.

Ühtlasi tahaks jõule selle pärast ka ilmselt, et detsembriks on Koon tagasi. Nimelt siirdub ta kuu lõpus kaheks kuuks dekreeti ja lapsehoolduspuhkusele.  Kui te teda näeks: paisub iga päevaga nagu oleks rannapalli nahka pannud 😛 aga hullult nunsik. Nii et tagumine aeg kutsikaostule mõtlema hakata, kui endale Maailma parima koera maailma parimat poega tahate 🙂 Kes on ka ühtlasi maailma parim. Sest teate ju küll, et “Everyone thinks they have the Worlds Best Dog. And everyones right.”

Näe, nüüd läksin jõulult pisiperele üle. Aga suva. Sellega sai kõik öeldud vähemalt.

Nüüd tahaks veel köhast lahti saada ja siis oleks suisa hea olla.

I’m sick of being sick

Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.

Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.

rohuvalik

Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀  (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!

Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.

Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…

Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.

Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu

Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama:  (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.

Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.
Kaisukoer

Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.

Järjekorras on veel “The Road” ja “American sniper”,aga niipea ei jõua neid vaadata…

Enam ei jõua blogida ka. Over and out.

***

Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

kohvipaus

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

Muinasjutt – blogimisvõistlus

Ma olen selle kuu teemat “Muinasjutt” lükanud edasi võimalikult palju… No lihtsalt null ideed on.
Alguses mõtlesin, et ähh, hea lihtne, kirjutan lihtsalt mingi muinasjutu valmis ja ongi korras 🙂 Aga siis, peale korduvaid alustamiskatseid, selgus, et põhjus, miks terve maailm nüüd, enam kui 200 aastat hiljem, Vendasid Grimme teab, on see et muinasjuttude kirjapanek on üks ränkraske töö ja need vennad olid selles vägagi osavad. Mina see-eest ei ole.

Tegelikult ma kunagi ammu mõtlesin ka, et oh, kirjutaks EllieTheElephantist mingi vahva seiklusjutu… ja teeks sellest pisikese raamatukese. Lugemiskoerale hea ette lugeda ju!
Aga mul on null ideed, mida kirjutada… EllieTheElephanti päris-elu-seiklused on ju “leidsin täna pargis pool burgerisaia!”; “vares, kelle poega ma ehmatasin, pikeeris mu kohal sealt möödudes veel nädalaid”; “sõin väljaheidet, omanik ohkas seepeale kergendunult, et parem sisse kui peale”; “sain täna ujuma ja jõemudasse käppadele mudaravi tegema”; “olen võib-olla beebiootel”; “mind lubati voodisse magama, aga palav hakkas… kobisin maha” jne. Djah, elu on seiklus sel koeral :D.

Aga mul ei ole piisavalt fantaasiat ja oskusi, et kribada lugu sellest, kuidas Koon põlevast majast inimesi ja kiirest jõevoolust kassipoegi ja linnaliiklusest eksinud lapsi päästab… njäu.
Ohh, kusjuures mul nüüd tuli isegi üks mõte… aga ma pakun, et sellest ei tule midagi välja. Ja see saab igav olema, mitte üldse seikluslik.

Juhul KUI see siiski valmis saab, siis postitan selle ka… aga juhuks, kui ei saa, siis jäägu minu Muinasjutupostituseks hala selle üle, kui raske on muinasjutuvestja olla.

Ps. Mul muuseas ei ole lemmik-muinasjuttu. Sest ma kardsin neid :D. Kaval-Ants ja Vanapagan lugusid sai nagu piilutud, aga üldiselt eelistasin teisi juturaamatuid.
Ps2. Tegelikult, just praegu seda lauset kirjutades, torkas mulle pähe, et need teised juturaamatud on vist ka tegelikult muinasjutud… Näiteks Lindgreni Bullerby lood jms. Mulle lihtsalt sõnaga “muinasjutt” seostub kuidagi: kuri tegelane on mängus ja headus pääseb võidule temaatika.
Ps3. Oleks võinud hoopis miski armastusloo kirja panna, kuidas EllieTheElephant ja Fedja teineteist leidsid vms :D.

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂
NYmobiilikaitse

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.
SäutsjaKoon

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Yay Põgenemistuba, vol 2

Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.

Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂

Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.

Spordivõistlused linnas

Mulle väga meeldib Tartu. Siin juhtub paar korda aastas, et näiteks põhimõtteliselt terve kesklinn ja pool linna pealegi on kolmapäevast pühapäevani liiklusele peaaegu suletud, sest mingi spordivõistlus toimub. Ja peaaegu keegi ei virise 🙂 Ilma igasuguse sarkasmita meeldib. Päriselt on hullult äge, nii see et toimub kui see, et inimesed on mõistvamad ja tulevad ikkagi toime. Tallinnas tuleb näiteks 13. septembril Maraton. Igal aastal samal ajal (septembri teine pühapäev). Igal aastal pole ükski liikleja sellest kuulnudki ja katkuvad juukseid, et nad autoga läbi ei saa. Ja sõimavad. Ja sõimavad pärast spordiartiklite all edasi. No saage üle. ratturid
Eniveis, mida ma rääkida tahtsin oli see, et saatsin eile Lapstööjõudu bussijaama ja siis vaatasime rattureid, kes mäest üles kihutasid mingi umbkaudu 70km/h, nii et saateautod ja politseitsiklid eest suure kihutamisega ainult pääsesid jalgu jäämast. Karlova on muuseas 30km/h ala, aga kedagi ei huvitanud! Meie, teada tuntud sporditeadlased, vaatlesime siis hetke ja tõdesime: Selge, täna on sprint vms, et nad nii kihutavad. Ju nad ainult ühe 10km ringi teevad, mitte enam. Käisime shoppamas, panin Lapstööjõu bussile ja kõndisin kodu poole. Tee tõi stardist/finišist mööda, kus kõlaritest päevajuht rääkis… et enam armu ei anta, sest ainult 45km on veel sõita jäänud. Mismõttes, leppisime ju kokku, et ainult kümme sõidavad, kui niimodi kihutavad. Heitsin siis pilgu tabloole ja: distantsi pikkus 161km. Kreisid. Täiesti pöörased. Ma väsin isegi bussis istudes 161 km juures ära, kes seda vändata jaksab? Ja veel sellisel kiirusel??? (arvutus näitas, et kokku oli keskmine kiirus ligi 50km/h). Tagasi Karlovas proovisin neid filmida, et seda kiirust filmida, aga siis nad olid juba veidi väsinumad. Sest nad olid tagasihoidlikud 3,5 tundi sõitnud. Aga siis kui me linna poole läksime ja nad meist seitsmekümnega mööda tuhisesid, olid nad “ainult” 2 tundi sõitnud, nii et siis on ju arusaadav… noot… PS. Kõigele lisaks tundus see niiiiiiii ohtlik. Need saateautod ja suured ratturigrupid ja suured kiirused ja. Hirmushirmus. Vaadata oli lahe aga osalemine tundus kohutav :D. PS2. Seejärel kihutasin koju ja vaatasin DelfiTV-st finiši ka otse ära. Great Succsess!

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.
lyhkarid_ja_pluus

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
poolpikad_pyxid_koaalasärk

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
valge_karu_särk valge_tripstrapstrulli_särk

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.
Must_hokisärk_XL

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.
pearätid_ja_patsikummid

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.
sinised kingad kleidil

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.
DVDd

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.
kolekole_ilm-Viljandis
Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.
telk_sinine_taevas
Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.
hobused
Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!
täiskuu
Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂
Kirbla_Silt

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.
Tere_tulemast_koju_Ellie

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!
thisHouseWasCleanLastWeek_SorryYouMissedIt

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).
Sadam_Laikre

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂

koeratu nädal #xTundiEllieta

Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?

Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂

Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.

#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!
24tundi_juhtkoerBetty

#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad.
36tundi_vihmavari
Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀.
Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin.
Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check.
Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀
.”

Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.

Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud.  #60tundiEllieta.
60tundi

#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:
65tundi_paberistKarvadestKoer

Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.

#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!

ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.
sadam-laikre

***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.

#48tundiVEEL 🙂

 

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
IMG_8292

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.
IMG_8290
Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
IMG_8187
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
IMG_8298 IMG_8299

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

Elamussoovitus: Põgenemistuba :)

Kas keegi Teist on näiteks telefonis mänginud mõnda seda Door/Room escape mängu, kus pead mööda tuba vihjeid ja võtmeid otsima, et siis ukse lahti saaks ja edasi järgmisse tuppa pääseks?

Aga päriselus? Ja ma ei mõtle siinkohal seda, kui oled oma võtmed kuhugi lootusetult kaotanud ja neid nüüd mööda tuba taga otsid, et välja pääseda :D.

Igaljuhul, külastasime me (minu tungival soovil ja pealekäimisel [ja seda oskan ma hästi :D]) Tartu põgenemistuba Escape Tartu.  Gruppide suurused on 2-4 in, seega läksime koos Vihmahääle, T. ja TSõbraga.

Teadsime tausta, et meid pannakse 75ks minutiks kinni natuke creepy´sse nukutuppa, kus on hulgim vihjeid, mis sealt välja aitavad. Aga et kõik ei jõua välja. Meil polnud siiski alust arvata, et need, kes välja pole jõudnud, seal siiani nurgas vedelevad ja eeldasime, et 75min möödudes laseb töötaja meid sama lahkelt jälle välja tagasi, nagu ta meid tuppa sisse lubas. (Ja meil oli õigus :).)

Millega me ei olnud arvestanud olid käerauad ja pilkane pimedus 😀 Ja matemaatilised tehted. Arvutasin ma ühte valemit, sain lukukoodi. T.proovis: ei sobi. Arvutasin uuesti sama valemi. Sain hoopis uue numbri :D. T.proovis: ikka ei sobi. Arvutasin kolmandat korda. Tuli hoopis kolmas number :D. See osutus õigeks. 😀
Nii et kui Teie matemaatilised oskused on veel kehvemad kui mul (mul oli nõrk kolm koolis), siis ei tasu sinna ronida. Samuti siis, kui natuke klaustrofoobilised olete.
Igal muul juhul aga- MINGE! Me täiega soovitame! Isegi minusugustele nõrganärvilistele sobib! Ja seltskond, kelle alguses pea jõuga kaasa meelitasin, oli lõpuks täpselt sama suures vaimustuses, kui minagi! Vägavägaväga äge elamus on!

Ja 75 minutit läks nagu lennates. Läbisime selle aja jooksul umbes 75%, aga välja ei jõudnudki iseseisvalt.  😦
takerdusime kahe asja taha peamiselt: ühte ülesannet ei osanud lahendada… ja ma ei osanud lugeda 😀 Lugesin X1 kohta kogu aeg X5 ja sundisin kõiki X1 üles otsima 😀 Ise aimamata, et see ammu leitud oli…

Tegijal juhtub :D.

***

Igaljuhul tahame Tartu omadest veel Palat 205 minna ja kui Nukutoa kõrval Labor valmis saab, siis sinna ka. Ja tallinlastele soovitan Exit Room´i, kes Tartusse tulla ei viitsi. Kui me ükskord Tallinnasse tulla viitsime, siis käime kaeme ise ka selle üle.

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!
Mudakoer
Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.
Tori_Põrguline
Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:
Lipsukesega
(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.
kingihunnik
See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().
Kotletid

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.
Lordi

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.
viltimine

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima :/ Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!