WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.
Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉
Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.
Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.
***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´
Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)
Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛
***
Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂
Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne. Lõrr.
Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂
***
5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.
9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…
Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool. Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂
***
Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!
EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.
Küsisin FB-s ka, aga seal ma mulle sobivat vastust ei kuulnud.. proovin siis siin samuti. Küsimus siis Youtube+Facebooki seadete vms kohta.
Eelmises postituses toodud video “Seni kui kirsid”. Kui selle algul üles laadisin, oli video nimi “Seni kui õitsevad kirsid”. Siis selgus, et nimi on muutunud ja muutsin YT seadetes selle uueks “Seni kui kirsid”… näiteks WordPressi linkides ja Youtubes kohapeal on sellega asi korras ja pealkiri õige.
Probleemiks on aga Facebook. Kui FB-sse linkida siis ta annab lingi järgi selle eelvaate ja seal on ikka järjekindlalt vana pealkiri. Isegi kui nüüd postitada. Ma ei eeldagi, et FB ka täiesti esimesel jagamisel selle tagantjärgi ära muudaks, aga nüüd uute postituste puhul ju võiks?! Aga ta ei tee seda…
Hiljuti, kuigi samas juba natuke aega tagasi, käisin Sadamateatris lavastust “Tappa Laulurästast” vaatamas. Kuigi mitte üldse tänapäevane sisu, rääkis see päris täpselt tänapäevastest probleemidest. Kõik kordub 🙂 Igaljuhul, mõtlemapanev tükk oli. Ja Hannes Kaljujärv on mu meelest võrratu 🙂
Mul on mingi rahustava-hääle fetish vms. Kaljujärvel on selline. Derek Shepherdil oli/on selline. Ja mitmel veel.
Siis, sellest hiljem käisin Sadamasillal Tartus, aga sellest juba rääkisin.
Sellest omakorda mõni päev hiljem jõudsin lõpuks üle piiiiiiika aja Termikale. Ükskord blogin Termikasuvest jms-st ka pikema postituse. Aga lühikokkuvõttes olin kunagi hiiglamasuur fänn, aga viimastel aastatel pole enam üldse sattunud. Kui nad Tartus käivad, siis on nad enamjaolt ööklubides, kuhu ma üldse mitte ei kipu. Suvel olid Hansahoovis, kuhu oleks tahtnud, aga samal päeval olin mõnisada kilomeetrit eemal Empzi sünnipäeval.
Igaljuhul, nüüd siis lõpuks jõudsin 🙂 Jejejee 🙂
Jass oli muutumatu, täpselt sama energiline ja poisilik (kõige paremas mõttes). Ja lugude valik oli suurepärane! “Torm”, “Portselanist tüdruk”, “Muinasjutumets”, “Kaitseta”, “Kuutõbine”, “See ei ole saladus”, “Sinu juurde tagasi” jnejnejne.
Publik teadis peaaegu kõiki lugusid peast, välja arvatud “Lasud”. Aga publik oli ka ainus miinus keikka juures. Kohutavalt palju ennast kapsaks joonud inimesi. Masha sai mingi proua kämblaga korduvalt vastu nägu. No ma saan aru, et elad kaasa, aga kui Sa ühe korra juba virutad, siis äkki jälgiks edaspidi? Ei?
Kosmosemutti krabati niisama ühe eriti purjus isendi poolt, kellel vist kõigiga mingi probleem oli ja lõpuks vist õnneks välja juhatati.
Teine tüüp kukkus mulle sülle. Jnejne.
Ühesõnaga, Termikat läheks veel ja veel kuulama, sest nad on endiselt niiiii head :)… aga koha suhtes olen endiselt valiv, isegi valivam kui varem.
Hah, Termikakeikkaga meenub veel üks lugu, aga selle rääkimiseks alustan algusest. Ma nimelt ei ole suurem asi neiu. Pigem olek teksad-tossud-pusa-hobusesaba-ah-yolo-läksime-tüüp. Kunagi, umbes 4 kuud tagasi, ostsin mingis meeltesegaduses ripsmetuši, aga sinnapaika see jäi.
Eelmise nädala alguses oli Facebookis see mingi üritus “Meigivaba nädal”, kus ma siis ka nalja pärast osalesin :D.
Sama nädala laupäeval, olles juba ammu minekuvalmis, oli Kosnosemutt oma ettevalmistustega nii hiiglama aeglane, et ma otsustasin oma ripsmetuši üles otsida. Kotis ei vedelenud, aga sahtlipõhjast sain kätte. Mõeldud-tehtud. Naerutasin veel Kosmosemutti tušitopsiku pealt manuaali otsimisega (ei leidnud) ja sain siis ise hakkama. Ja käisin kontserdil ära. Ja naastes kraapisin seda soga seebi ja veega silmast välja. Lõpetasin pandakaruna ja kipitavate silmadega. Sellega meenus, miks mulle ripsmetušš ei meeldi :D.
Aga ühesõnaga, pika loo point oli see, et mina, kes ma võin vabalt 4 aastat jutti ilma meigita elada, värvisin ripsmeid just meigivabal nädala. Guud dzoob.
#MacilIkkaJuhtubJu
Siis vahepeal käisime üksõhtu kolleegidega tähistamas seda, et nad enam mu kolleegid pole (lahkumispidu), kui ma ripsmetušile uue võimaluse andsin. Ja olles seda öösel jälle mitte-eriti-edukalt seebiveega maha kitkunud, hakkas Kosmosemutil minust hommikul kahju ja ta andis mulle oma meigieemaldajat. Oh, holy Mary: teate kui lihtne see sellega oli? Ja kui valutu? 😀 Nõnda ma siis ostsin endale ka ühe… juhuks, kui Kosmosemutt aastalõpul välja kolib ja ma juhuslikult näiteks sünnipäeva puhul jaanuaris otsustan uuesti ripsmetuši kasuks, enne kui see ära kuivab. Et siis oleks millega eemaldada…
Ja siis, Last, but definetly not least, ei suutnud me vastu panna ja käisime pühapäeval JÄLLE Sadamasilda kuulamas. Masha&MashaHusbandiga ja Kosmosemutiga. Mul tähtaeg tiksus peale, 26. novembril saab aasta esimesest kontserdist. Nüüd jõudsin napilt enne KÜMNENDALE :D. Teistel oli 5, 4 ja 3. kontsert “alles”… aga neil oli poolaastas,nii et sama hullud põhimõtteliselt. Aga nagu Kosmosemutt seda kirjeldab, siis sellist emotsiooni ei ole kusagilt mujalt võimalik saada ega seda millegi muuga võrrelda. Tõsilugu.
Ja ma ei tea, miks mul peaks igav olema. Pool esinemist on laulude päralt ja need on kõik väga head. Väga häid laule meeldib mulle niikuinii uuesti ja uuesti kuulata ja lives on see ju veel parem. Teine pool on vahejutud, millest mõned on tuttavad (no näiteks laulu saamislugu… see ei saagi ju iga kord muutuda, et eelmine kord rääkis, et kirjutas USAs kõrbes, aga seekord räägiks hoopis, et kirjutas selle Naissaarel vms :D), aga teine osa lugusid on enamasti esinemispaigaga seotud. Tartus rääkis Tartus toimunust, Viljandis rääkis nüüd Viljandi lugusid jne.
Kauplesin endale 10.kontserdi puhul tuuriplakati koos autogrammidega. Nii ei pidanudki Masha seda mulle linnapealt rebima minema :).
Ja kui minu teha oleks, siis läheksin pühapäeval viimasele kontserdile Viimsisse ka. Tahaks Empzi sinna viia (Magusa laulu pärast). Ja siis juba Netrami koos kaasaga ka. Aga see on pühapäevaõhtu ja esmaspäev on tööpäev ja kahe linna vahe on pikk ja T. ei soostu autoga sõitma.
Käisime eile Sadamasilda kuulamas, shalalala 🙂 Ja lihtsalt pean siin ära kilkama, siis võin päevaga edasi minna 🙂
Lemmik Sadamasilla-kontsert, raudselt. Kõigekõigelemmikum üldse on Kauksi suvine Sadam-Laikre kahekesiesinemine, aga Sadamasilla omadest kõige lemmikum on eilne (ja mitte ainult minul). Lihtsalt kõik oli ideaalne: nii koht, kui bänd, kui publik (keda oli piisavalt!) ja kõikkõikkõik. 🙂 Ja vägavägaväga lõbus oli (kuigi vahepeal kurb ka…). Naljakas, kuidas Sadam suudab isegi kõige lihtsamatest juhtumitest rääkida nii, et terve saal kuulab põnevil, et oh, nii, räägi veel, ja mis edasi sai… ja naerab laginal… nii emotsionaalselt ja hea huumoriga ei oska just eriti paljud lugusid pajatada.
(ma sattusin siin lõigus sõnakordustega suht hoogu, ma vaatan 😀 eesti keele õpetajate õudusunenägu 😀)
Seoses selle lõbususega. Mul oli eile nende üheksas kontsert aasta jooksul ja see oli esimene, kus minu sisemine-sotsiaaltöötaja välja ei löönud, mõeldes, et huvitav, kas solistil on ikka kõik korras… sest ta tundub vahepeal nii katkine ja kirjeldamatult kurb. Seekord ei tundunud üldsegi. 🙂 Ja mitte, et kurb nüüd olla ei tohiks, aga… no seekord igaljuhul olid kõik heas tujus, isegi Rõõmus naeratas tihti :P.
Ja siis ma lihtsalt pean veel reklaamima, et üks põhjus, miks Sadamasilla kontserdil käia, on raudselt Anett. See ei tule minu arust lindistustelt üldse nii palju välja kui lives, aga tal on haruldaselt selline… soe hääl. Teate ju seda õpetust, et telefonile tuleb vastata naeratades, sest siis hääl muutub ja teiselpool toru on rõõm kuulata vms. Tal on minu arust täpselt selline… heatahtlik hääl 🙂
Igaljuhul, 2,5tundi puust pingil istumist möödub seal nii, et kordagi ei vaata kella. Sellepärast ei vaata, et kardad, et kurat, äkki hakkab aeg läbi saama varsti :(.
Hah, pingil istumisega meenus üks “tore” #fu*kmylife hetk eilsest 😀 .
Laenasin tuhat aastat tagasi ühele vahvale blogilugejale raamatut “Hollow City”. Olenemata tema korduvatest püüdlustest raamat mulle peale läbilugemist tagastada, unustasin ma ta järjekindlalt ära 😀 (vabandust). Aga kuna ma olen blogis piisavalt palju endast rääkinud, siis ta oli piisavalt tark ja pakkus, et annab raamatu mulle Sadamasilla kontserdil tagasi. Sobis kenasti :). Ühtlasi teadis ta minust ka seda, et ma armastan Geisha komme, mille paki ta koti lisas (aitäh!) ja Minionse, kelle järjehoidja ta mulle meisterdanud oli 🙂 Aitüma!
Igaljuhul. Me istusime kontserdil pingil, mis oli sellise trepi-moodi-tellingute teisel kõrgel astmel vms. Ja pingil mu kõrval oli mu kott, milles oli see raamat ja kommid ja plaat, mille ostnud olin.
Ja nüüd arvake ära, kas ühe ilusa vaikse hetke ajal kontserdil, läks mingi idioot (loe: mina ise) vastu kotti ja pillas selle pingilt maha ja sealt omakorda tellingute alla. Arvake ära, kas isegi Kosmosemutt, kes istus mitumitu rida eespool, kuulis seda pauku? M. ja ToreBlogiLugeja, kas te kuulsite täitsa ette ka? 😦 Igaljuhul, mul oli rämedalt piinlik, et ma laamendasin. Nagu päriselt. :/.
Et mitte Jumala eest rohkem häirida, siis ma istusin edasi ja otsustasin, et mul on peale kontserti aega küll, et tellingute alla roomata ja oma majapidamine sealt kokku korjata. Istusin siis ja häbenesin ja kuulasin… kui keegi mulle õlale koputas ja siis tagantpoolt saabus mu raamat … ja siis plaat… ja siis kommid. Võib-olla ma siis mõtlesin küll, et äkki ei olnudki hea mõte jälle kontserdile tulla :D. (aga tegelikult oli küll 🙂)
#MacilIkkaJuhtubJu
Teine vussiläinud asi eile oli see, et Fränky ei saanud tulla. Aga tema pileti ostis T. juba ära. Helistasime siis ruttu kõik tulijad läbi, et äkki keegi on olnud laisk ja lohakas ja pole eelmüügist piletit ära ostnud. Lootusetu 😦 Mu sõpruskond on väga ettemõtlev ja omasid kõik juba ammusest ajast piletivaru. Lõpuks läks nii, et andsime üle jäänud pileti lihtsalt ette kassasse, et kingitagu esimesele inimesele, kes kohapealt piletit osta tahab vms. Ma ei tea muidugi, kas nii tehti ka, sest tegelikult tähendab see ju siis nende tulu vähenemist selle esimese piletiostja võrra… aga mis seal ikka.
Plaadi ostsin ettenägelikult Empzile jõulukingipakki. Autogrammiga. Empz on nimelt maiasmokk ja suvel selgus tema sünnipäeval, et talle väga meeldivad “Magusa laulu” sõnad. Laul ise ka muidugi. Las siis meeldivad teised ka 🙂 Näiteks “Kuidas elad, ema” võiks ju meeldida.
Kui ma juhuslikult vahepeal rikkaks saan, siis tahaks tuuri lõpukontserdile minna Viimsisse ja Empzi ka viia. Ilma ta niikuinii ei läheks. Aga see eeldab pileteid ja bensiini ja autot ja logistikat.. ja on pühapäev… aga näis.
Ja minu meelest pole midagi imelikku korduvalt käimises :D. Mul on veel meie Termikasuvi selgelt meeles, kus me seltskonnaga terve suve jooksul peaaegu igal kontserdil käisime… ja ka nt Pärnus, ilma et ööbimiskohta oleks ja siis rannas pingil istudes ööbisime peale kontserti. Korduvalt. jne. Sellega võrreldes me oleme ju paranenud juba :D.
Muuseas, laupäeval lähme Termikale 🙂 vägaäge 🙂 Mashaga, kelle kaasa muuseas on täpselt Sadamasilla bassimängija koopia.
ps. Lugu “Sõstrapõõsaste vahel” on mu kõigelemmikum. Ma loodan, et Sadam ei anna alla ja lugu jääb ikka kontsertkavva alles. Kuigi väga raske on mitte algusest peale kätega kaasa tantsida 😛 põhimõtteliselt peab esimese poole kätel istuma :D.
ps2. Kes veel käisid, Teie kommentaare? Mul oli ju õigus onju! Nagu mu ekskolleeg, eilne esmakordlane meeldivalt tõdes: “Ma ei tahaks seda küll öelda, aga Sul oli seekord õigus…” 😀
Ps. Täiesti offtopic, aga postitus poleks EllieTheElephant´ita ju täiuslik. Ta saab täna 4 aastat, 4 kuud ja 4nädalat vanaks 🙂
Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛
Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.
Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:
2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata: 2.1 “Sina jää”
3. Sulle läheb umbes selline huumor peale: 3.1 “Meie“
4. Sa oled masenduses. 4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime. 4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀
5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00 5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00 5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00 5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00 5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.
6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus. 6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada) 6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€. 6.3Cherry pakkumine: 7€. 6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!
Mindagu!
***
Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !
Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.
Mac käis laupäeval Valgas Muinastulede ööl. Kontserdil.
Mis oli kõik väga tore, aga ühtlasi väga külm.
Pühapäeval koristasin terve päev otsa. Ja tundsin, kuidas kurk kipitab ja köhima ajab ja nina sügeleb, aga seostasin seda tolmu ja tolmuallergiaga. Kuni öösel kella 2st 5ni lihtsalt köhimisega aega veetsin. Siis seostasin seda juba külmetusega.
Esialgu köhisin ja läksin tööle. Siis kobisin tagasi koju poole päeva pealt, ravisin köha ja lootsin muust pääseda. Toitusin meest ja küüslaugust 😀 (muuseas, kas ma olen ainus inimene maailmas, kellele meeldib küüslauku paljalt närida (ise ikka riides olles…))? Köhale lisandus palavikupoisike, aga nohust polnud õnneks haisugi! Win!
Teisel ööl oli sama lugu, köhisin 2st 5ni, läksin hommikul enne seitset tööle ja tulin poole päeva pealt koju. Ravisin köha. Ja palavikupoissi. Ja pealelõunal polnud veel nohu ollagi.
Õhtuks oli köha vähenenud… ja asendunud sellise nohuga, nagu mul oleks pool elu nohu olnud, mitte tunnike tagasi tekkinud. Olenemata igasugu ookeanivetest jms on nina lihtsalt konstantselt kinni ja ma võiks nuuskama jäädagi kartmata tooraeine lõppemist. Olen tänase hommikuga juba pool wc-paberi rulli kulutanud…
Vähemalt sain öösel köhimise mõttes magada. Fakt, et hapniku läbimiseks mõeldud kehaosa oma eesmärki ei täitnud, oli muidugi “pisut” häiriv… ja suukaudne hingamine (st. ise suu kaudu hingamine, mitte elustamine 😀) on väga kurkukuivatav ja jooma ajav. Vett jooma. Kuigi eile toppisin tee sisse rummi ja mett ja olin pea-aegu valmis viina proovima, aga siis leidsin, et mõistlikum on vist seagrippi surra, kui seda paljalt maitsma hakata :D.
Aga nii viuviuviu on olla 😦 Silmad valutavad ja jooksevad vett ja pea valutab ja ei allu ka kolmele ibukale ja nina on konstantselt kinni ja kui köhahoog ka tuleb siis polegi üldse hapnikule ligipääsu jne 😦 viuviuviu
Ainus tujutõstev tegevus haigena on vaadata katastroofifilme. Siis selgub, et näe, mõnel on ju paljupalju hullem seis!
Näiteks vaatasin ära “A night to remember”, mis on 1958.aastal valminud film Titanicust. Sisu on üldjoontes sama: (Spoiler alert: ) Titanic upub ka selles filmiversioonis ära. Nii et “I hope it won’t hit the iceberg this time” ei tööta. Puudu on Kate ja Leo armastuslugu ja film räägibki Titanicust, mitte kahest inimesest. Pluss see on mustvalge, aga muidu hullult hea kvaliteediga.
Aga rämedalt närvi ajab, et ~10 miili eemal passis öö läbi laev, kes nautis ilutulestikku, aga aru ei saanud, et abi oleks vaja. Joppenpuhh.
Siis vaatasin filmi “Flood“. Mis oli selline tüüpiline katastroofikas. Veits tundus ebareaalne ja ei olnud ka tõestisündinud sündmustel põhinev. Seega eriti südamesse ei läinud. Aga parem ikka vaadata, kui mingit kogupere-armastusfilmi, kus kõigil on naeratus suul ja söövad jäätist ja korjavad lilli ja mängivad kassipoegadega jne… ja siis mõtled, et miks neil on kõik nii hästi samal ajal kui mina siin suren… aga kui vaatad, kuidas filmis inimesed päriselt surevad, siis tundub mu külmetus mulle hoopis kassipoegadega mängimisena 🙂 Ja siis ma kutsun Koonu voodisse ja kudrutan natuke aega teda… sest mu silmad valutavad nii rämedalt, et ei kannata järjest väga pikalt filmi passida.
Aa, ja kolmas film, mida ma vaatasin ei olnud katastroofikas. See oli “Max“. Ma arvasin alguses, et see on sõjafilm koerast. Aga tegelikult oli hoopis kogupere-actionfilm :D. Koerast. Reedan kohe ette, et koer püsib filmi lõpuni elus nii et kärab koerafilmina vaatamist küll.
Muuseas, sain eile targaks, et aevastust ei tohi “kinni hoida”… st, muidu ma turtsusin alati ainult natuke.. umbes nagu kass ja siis peatasin aevastuse poolepeal.. Mitte ei lahvatanud kohe plärtsti. Selgus, et nii ei tohi! Krt, ma muud moodi peaaegu ei oskagi enam :D… aga see tõstvat aju-sisest rõhku vms? Ja lahtiste silmadega aevastamine pidavat suisa surmav olema. Muidugi, sellise asja ütlemine tekitaks ju soovi proovida, onju?! 😀 Et kas valetati või mitte…
Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud. Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.
Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.
Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!
Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.
Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.
Õhtul oli täiskuu! Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)
Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂
Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂
***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D. Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.
Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.
Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.
Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.
Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!
Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.
Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).
Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂
Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂
Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?
Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂
Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.
#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!
#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad. Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
“Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀. Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin. Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check. Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀.”
Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.
Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud. #60tundiEllieta.
#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:
Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.
#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!
ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.
***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.
Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata. Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb. Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab? Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.
***
Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?
***
Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis. Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?
Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.
Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.
Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀
Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).
***
PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).
Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)
Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!
Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!
***
Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.
Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.
Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi. Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!
Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦
Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.
Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂
Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.
Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***
EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂
Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 