Sinutorulane… or not

Täna hommikul mõtlesin sellele, et Valgusteraapia ja Sesamy ja Ch.  nii närbid blogijad on, aga kuidas mul pole õigust neid sõimata selle eest, sest mu enda viimane postitus on ju ka 30.09-st…

Pärastlõunal koolitusel mõtlesin sellest, kuidas ma olen ligi 30 aastat noor ja pole veel süüa tegema õppinud (KUIGI, oma kaitseks võin öelda, et teisipäeval valmisid kodused kotletid!) ja tulin siis geniaalsele ideele, et peaks hoopis Youtuberiks hakkama, kui blogimiseks aega pole. Minu Youtube kanalil saaks näha algaja kokandushuvilise toredaid läbikukkumisi stiilis #Macilikkajuhtubju …

Aga Youtube plaan ei täitu, sest:

1. Olen ma kole nagu öö ja ei sobi kuidagi kaamera ette 😀 Oleks asi ainult näos, võiks ju mingi Mardimaskiga toimetada, aga et ülejäänuga ka kiita pole, siis peaks juba maskotikostüümi kusagilt sebima… ja sellega oleks juba ebamugav pliidi ees keksida ilmselt.

2. Ise ennast samal ajal filmida on üsna tüütu ja segav ilmselt ja vaevalt ma nii lihtsalt selleks vabatahtliku leian, kellele siis vastutasuks toitu  ee… väljakukkunud toodet maitsta pakuks 😀

3. Töötluseks kuluks umbes 634 korda rohkem aega, kui ühe blogipostituse treimiseks kuluks.

4. Ma ei viitsi kokata lihtsalt 😀 Lihtsam on soojade võileibade peal elada 😀 Eriti kui olukord (loe: alakaal) seda soosib 🙂

Lõpetuseks võite mu blogitäägiga “kokkamine” tutvuda :)… ja mu kokkamispilte kaeda:

 

15-asja-meem

Alguses plaanisin blogida sellest, kuidas reedel läksid pekki kõik-kõik-kõik asjad, mis vähegi andsid pekki minna. Mis oli päeva alguses VÄGA frustreeriv, aga päeva lõpuks muutus juba naljakaks.

Aga ma ei viitsi.

Täidan ka hoopis seda blogimeemi, mida ma Sesamy ja Ene blogides kohtasin:

“15 asja, mis võiksid iga noore naise kodus olla”.
(kuigi seaduse silmis ma ei ole enam noor…)

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8-12 klaasi.
Mul on veiniklaasid… need väiksemad (punase veini omad?) ja neid on komplektis kuus. Ja ma ei joo eriti veini. Martiniklaasid on mul ka, aga ma ei joo seda ka…
Igaljuhul, kuigi vähem siis ma annan endale ikka punkti, sest ma olen lahkes meeleolus. 1 punkt.

2. Vähemalt üks ilus vaip.
Ehh…no terve mu üürikorteri tuba on vaipkatte all, aga see pole minu meelest eriti ilus… aga kui seal oleks paljas põrand olnud, siis ma raudselt oleks mingi nunnu-sooja-vaibakese sinna muretsenud.
Aga noh, vaip on vaip, ja hiiglamasuur pealekauba. Ja ma olen endiselt lahke. Annan endale endiselt punkti! 1 punkt.

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht.
Siinkohal vist ei lähe arvesse voodi? (Kuigi see oleneks muidugi tööst :D… aga ma mõtlen arvutis asjatamiseks ja meisterdamiseks jne…) 0 punkti.

4.Unikaalne leid kirbuturult
Mul on küll hullult igasugu träni, aga mitte midagi unikaalset ma arvan… 😦 0 punkti.

5. Mugav madrats
Lahtikäiv diivan… aga täitsa magatav on. Olen ikka veel lahke enda vastu.  1 punkt.

6. Vähemalt üks kunstiteos
Ma joonistasin ise Ellie köögiseinale! On ju kunstiväärtuslik! Mis siis, et ma joonistada ei oska eriti, aga proovimise eest saan punkti ikka. 1 punkt.

7.Üks elus asi
Lisaks minule? :P. Leidub! 1 punkt.

8. Fotod sulle kallitest inimestest
Albumites jagub. Arvutis ja kõvaketastel jagub. Raamides on praegu ainult kallitest koertest :P. 1 punkt.

9. Väike õmbluskomplekt.
Mul on kusagil karbis nõelad… ja kusagil on 1 roheline niidirull… Ja käärid on mul ka! Põhimõtteliselt piisab õmblemiseks ju, vähemalt minusugusele, kes õmmelda ei oska… 1 punkt.

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis.
Nõusid leiab, kuigi suure seltskonna puhul juba erinevatest komplektidest. Aga 1-toaline korraliku lauapinnata korter seab külaliste arvule omad piirid. 1 punkt.

11. Kohvi ja/või teekann.
Presskann on… väike, kui üksi endale teha ja suur, kui külalised ka tahavad. Teekannu pole. aga küsimus oli  ju et emb-kumb. 1 punkt.

12. Vähemalt üks pudel vahuveini
Parematel aegadel leiab ehk õlut või siidrit külmikust, aga kõige muu osas on tühjus. 0 punkti.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga.
Olemas. Kuna retriiverist kodu-valvurit ei ole, siis tuleb enesekaitseks ikka üks korralik kokanuga majapidamises hoida, onju?! Noh, et kui varas tuleb, siis kokkad talle köögis salatit hakkida, seni kuni politsei tuleb… 1 punkt.

14. Taskulamp
Telefonil on taskulamp. 1 punkt.

15. Usaldusväärne tolmuimeja
Usaldusväärne? Tegelikult on nii küll, et kuigi minu tolmuimeja, Mario, sai nime ühe eriti jutuka noormehe järgi, sest tolmuimeja-Mario on väga valjuhäälne müriseja… siis on ta ühtlasi äärmiselt usaldusväärne ja pole kunagi ühtegi mu saladust edasi rääkinud. 1 punkt.

Kokku: 12 punkti 15st.
Kui ma ei oleks enda vastu nii suurte mööndustega lahke olnud, siis oleks olnud poole vähem punkte, vähemalt.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

Blogimisvõistlus – Ma lugesin

Mäluahv nagu ma olen, oleks peaaegu unustanud kuu teemal blogida. Õnneks Ch., hea inimene, tuletas lahkelt meelde.

Aga eks see suhteliselt pastakast klaviatuurist väljaimetud postitus tuleb…

Ma lugesin raamatutest viimati Lea Dali Lion´i raamatut “Joonista valgus”. Ja kuigi see raamat ei oleks ilmselt mitte kõigi inimeste “tassike teed”, siis mulle meeldis.  Väga. Lugemine võttis küll pisut kauem, kui tavaliselt, sest see oli selline teistmoodi, mida ei saanud suvalises kohas lahti lüüa, et sõidan nüüd 3 peatust bussiga ja loen ühe lõigu. See vajas sobivat kohta ja hetke.

Ma lugesin blogidest viimati Fränky oma ja imestasin, et tal täna mingi igivana postitus uuesti esimeseks tekkinud on. Aga lisaks temale loen veel mitme blogivõistluse oma (kes veel sees, või ka väljas), Sesamy, Lapstööjõu, Tiigri,  Malluka, Merje ja Valgusteraapia omi jne. Kuigi, osa neist on väga laisad blogardid.

Ma lugesin ajalehtedest viimati paberkujul Postimeest, mis meil tööl käib. Digilehtedest sain koos uue kompuutriga 2 kuud Ekspressi, Maalehe ja EPL-i lugemise õigust. Lugesin Ekspressi ja Maalehe läbi näiteks :).

Ma lugesin sellel suvel umbes tuhandendat korda Kalle Blomkvisti raamatud läbi, mis on ilmselt ka minu lemmikraamatud maailmas.  Häid raamatuid on muidugi veel: Süü on tähtedel; Kõik teised Lindgreni omad; Lohetätoveeringuga tüdruku triloogia; Thunder dog;  Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele (OMG, mulle meenus sellega, et mul on vist juba neli kuud “Hollow City” raamatutagastamise soovi e-mailile vastamata… raudselt läheb ka peale blogimist meelest jälle…); Lucas; Kauboi ja Wills; Marley ja mina; Harry Potterid.
Djah, tundub, et mu raamatueelistused on suhteliselt meinstriim peamiselt :D.

Ma lugesin mingi tuhat aasta tagasi, et Gilmre Tüdrukute peategelase näitleja, Lauren Graham, andis raamatu välja: “Someday, Someday, Maybe“, aga ma pole siiani selle omamiseni ja/või lugemiseni jõudnud. Kuigi tahaks. Aga ühel päeval. Ühel päeval, võib-olla ;).

Bähh, ma ei vootsi rohkem kirjutada ega lugeda. Tahaks koju Koonu juurde. Jah.

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

Get to know me tag

Pätsasin ühest blogist, kuhu Zdina kaudu sattusin ühe  “Get to know me – tag´i”… ma tean küll, et need ei tööta tegelt nii, et võtan ja teen vaid tuleb oodata, kuni keegi seda soovitab vms. Aga ma olen süüdimatu vargaplika ja näppasin ja kõik. vot. Mugavama lugemise nimel tõlkisin küsimused ka eestikeelseks ja lisasin lõppu selle täägivõimaluse, et teiste eraeludes tuhnida 😛

***

1. Mis Sul seljas on?
Teksad (Sepa turg) ja valge kõrge kraega kampsun (kaltsukas, 1€) ja must Bambi pildiga särk (Ch.-lt, tasuta)

2. Oled kunagi armunud olnud?
Muidugi.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku? 
Eih.

4. Kui pikk Sa oled?
Pikkus pole oluline muidu, aga 176,5 cm.

5. Kui palju Sa kaalud? 
48-50kg, olenevalt päevast, riietusest ja kaalust.

6. Tätoveeringuid? 
Ei, ma kardan nõelu.

7. Augustusi?
Ei. Ma kardan endiselt nõelu.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Eesti keel põhikoolis ja inglise keel ülikoolis. Mõlemad eelistused on suht õpetajate “süü” :D.

9. Lemmik-show?
TV-saade vms ma eeldan. Ellen. Cesar Milan. Extreme Makeover Home Edition.

10. Lemmik-bändid? 
Vägaväga ammused lemmikud on Blacky ja Terminaator. Uuema aja lemmikuim on Sadamasild (kes tuleb märtsi algul Tartusse!!! 🙂). Välismaalt meeldivaid on palju, ei viitsi kõiki loetleda…

11. Midagi, mida Sa igatsed?
Lapsepõlve. Ällut. Fototrippamisi. Korralikke talvi. Sooja.

12. Lemmiklaul?
Kuna ma enne panin eesti esitajad, siis panen lemmiklauluks hetkel enim kummitava välismaa laulu:


13. Kui vana Sa oled?
Üldse naisterahvastelt pole ilus vanust küsida. Küsitakse, et mitmendat aastat lilleke õitseb.
Just õitses 28 aastat täis, tänan küsimast.

14. Sodiaagimärk? 
Veevalaja (kõige parem üldse!)

15. Mida Sa partneris otsid?
Noooo… pandav peab olema 🙂
Nali-nali. Peab tegema nalja. Olema rahulik. Mitte närvitsema, solvuma. Mitte olema liigselt armukade. Ja võiks olla hoolitsev, mitte ainult minu suhtes, vaid ka üldse.

16: Lemmiktsitaat?
Neid on vägavägaväga palju.
Veenduge ise.

17: Lemmiknäitleja?
Ühte kindlat läbi aegade lemmikut ei olegi. Ian Somerhalder on kahtlemata äge 🙂

18: Lemmikvärv? 
Oranž ja laimiroheline. Samas helesinine ja roosa meeldivad ka.
Pruun ja tumeroheline ei meeldi.

19: Vali või vaikne muusika? 
Üldiselt mulle ie meeldi kära-müra. Pigem kuulan vaiksemaid laule, millel on head sõnad. AGA, on ka paar lemmiklugu, mida lihtsalt peab kõrvatrumme-purustavalt kuulama 🙂

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel? 
Välismaalt ennemainitud “Let it go“, mis on muuseas üks neist, mida tuleb valjult kuulata.
Eestimaistest Sadamasilla “Kuidas elad, ema?”, aga sellest ei olegi videot juutuubis.

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
10 minutit kuni 30 minutit (siis saab soe vesi otsa 😦)

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Oleneb, kas ma lükkan edasi 1,2,3 või 4 äratust. Rekord on ärgata 7.41, käia veel ka koeraga õues ja jõuda ikkagi 7.53 bussile! HAH!

23: Lemmik-parfüüm?
Puudub. Aga mu lemmiklõhn on pöetud muru ja kutsikalõhn 🙂

24: Turn on?
Sarkastiline huumor. Sõbralikkus.

25: Turn off?
Rullnok(k/s)lus

26: Blogima hakkamise põhjus?
Verbaalne kõhulahtisus. Igavus.

27: Hirmud?
Ussid. Kurjategijad. Mõned putukalised.

 
28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Mõni film või video. Need juutuubi videod üllatuskohtumistest jms. Päriselus olen ma südametu tropp ja ei nuta eriti.
EDIT: vabalt võin ma aga nutta õllereklaame vaadates 😀

29: Kas Sa naerataksid võõrale?
Ofkoors.

30: Sinu bloginime tähendus? 
MacRipper´i taustalugu on lahti räägitud selles postituses.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
“Seal kusagil ma olen“.  Nii närvi ajas. Ootasin teistsugust lõppu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise keelt. Ja umbes 10 lauset vene keelt. Ja umbes sama palju itaalia keelt.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Jah. Palju.

34: Mis telefon Sul on?
iPhone 4s, nimega MJ2

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Osalt. Ja osalt mitte. Linn on juba sama. Koon on uus.

36: Lemmiktoit?
Seened. Keedukartul soola ja hapukoorega.

37: Koht, mida tahad külastada?
Rooma tagasi minna ja New York Cityt näha.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Kodus dresse, mujal teksasid.

39: Kas Sa oled armunud?
Ma olen pea kogu aeg natukene armunud. See käib nii lihtsalt 🙂

40: Vallaline või suhtes?
Suhtes.

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Mina ja kokkamine on üks eeposemõõtu anekdoot 🙂

42: Lemmik magus maitseaine:
Oleneb asjast. Üldiselt ei söögi eriti magusat. Aga lassi nt mango oma. Puding šokolaadi oma. Jäätis vanilli. Sheik banaani.

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Ma olen täiesti andetu. Aga mul on olemas kitarr, mida ma mängida ei oska.

 44: Lemmik-ehe?
Käepaelad vist…

45: Viimane sport, mida tegid?
Eeee…eee…eee…eee…eee… djah…

46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2015ndat aastat?
Ma jäin hiljaks. Aga vaevalt et mu elu eriti muutub üldse 🙂

47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
jep 🙂 Kuigi viimati tegi seda hoopis mu kolleeg 🙂 Mittepoisslaps seejuures. Pisut pärast seda, kui ta oli ähvardand mind ära tappa. Normals.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Pruunid ja sinised on küll nunnud, aga mu rohekad on ka änksad.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Jah.

50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Huvitab selles suhtes, et mida nad räägivad ja miks. Aga kui see alusetu on, siis ma sellepärast ennast õhtuti magama ei nuta.

***

Ch., Fränky ja Sesamy. Vastatagu!

Mula, Uusaastalubadused

Oleks võinud ju 2 postitust eraldi teha, aga ajanappusel teen 2 in 1.

1. Mula

Mu kõrv deformeerus vist ööga. Igal hommikul kuulan bussis klappidest musa (ikka veel seda Let it go lugu ja Sadamasilda). Ja täna ei püsi enam paremas kõrvas see “nööbike”. Tuhat korda vähemalt kukkus välja. Lõpuks ei viitsinudki enam tagasi panna, jäi lihtsalt lahtiselt mütsi sisse töllerdama ja kuulasin ühe kõrvaga.

Keegi targem, mis see seekordne blogiteema oli? “Tema tahab”? “Tema soovib”? “Tema soovid”?

Minionitarkuste leht FBs oli vahepeal kadunud. Aga on nüüd tagasi.Wiiiiii!
Tähistan seda ühe nende targa mõtte jagamisega:
“Elu on liiga lühike, et kogu aeg tõsine olla. Kui Sa ei oska enda üle naerda, siis helista mulle, ma naeran ise Su üle.”

Ja lisaks leidsin ühe niinunnu pildi jääkarupojaga, kes istub ja pragunevat jäämäge plaasterdab. Juures tekst: Please stop Global warming…

Ja last, but not least. Leidsin meililt igivanad pildid ja sheerin siis uhkusega, et kui osavnäpp ma ikka olen.
Kunagi pisut nooremana (veel nooremana kui eelmisel aastal 😀) käis mulle pinda, et mul oma nukumaja ei ole. Tegin siis riiuli tühjaks ja meisterdasin ise nukumööbli. Lapse tehtu kohta pole vigagi, ma ütleks (sest kes mind ikka liputab, kui mitte ise, eksole). Ega ma praegu paremini ei oskaks 🙂

This slideshow requires JavaScript.

***

2. Uusaastalubadused

Ma ei mäleta, et mul oleks kombeks endale uusaastalubadusi anda. Tean ju ette, et ma ei täida neid niikuinii :D… no kui, siis võib-olla 2-3 päeva. Ehk isegi nädala.
Kui just tegu poleks lubadustega asjadest, mida niikuinii teen ja mida meeldib teha. A la: luba, et sügan iga päev oma koera. No problemo!
Küll aga sikutasin eile endale üke äppi (mobiilirakenduse) nimega Coach.me. Seal saab endale seada (mugavam on valida olemasolevatest) eesmärke. Ühtlasi valida ka sageduse, kas tahad teha seda 1-7 korda nädalas? Kas meeldetuletust ka tahad? Mis ajal? Jne.
Ma valisin endale kohe 9 erinevat Challenge-it. Millest tegin esimesel päeval kõik tublisti ära peale ühe. Arvake ise, millise :D.

1. 30 Day Abs Workout
Esimese päeva ülesanne oli 15 kõhulihast, 5 kükki, 5 jalatõstet ja 10sekundit plank-i (ma ei tea seda eestikeelsena)

2. 32 Steps of Lifestyle Design
Eilne ülesanne oli: Naerata, kui sõbraga vestled.

3. Lateral Thinking Puzzles
Iga päev on üks ülesanne, mis sunnib Sind kastist väljaspool mõtlema. Ma ei viitsi eilset mõistatust ümber trükkida.

4. Mental Math (Level I)
Peastarvutamin. Kergem tase. Eilne oli: 26+37=?

5. Mental Math (level 2)
Peastarvutamine. Keskmine tase. Eilne oli: 8+6+4+5+1+9=?

6. Motivational Quotes
Igapäevane ülesanne on lihtsalt päeva tsitaat läbi lugeda :). Eilane oli George Bernard Shaw “Life isn´t about finding yourself. Life is about creating yourself.”

7. Random Acts of Kindness Challenge
Igasse päeva headust. Eilne oli: Naerata võõrale.

8. Take a walk outside.
Iga päev sama ülesanne. Mis arvestades Koera olemasolu on piece of a cake 🙂. Muuseas, Dzeik Jõuluvana tõi mulle jõuluks purgi, kus olid igak späevaks sildikesed. Eilne soovitas ka õues jalutada. Käisime siis õhtul lausa kogu komplektiga ja haarasime T. ka kaasa.

9. Write in Journal.
Ehk siis – blogi! Ma nii julge kui Sesamy ei olnud ja  seadsin eesmärgiks 3 korda nädalas. Eks näis. Selle nädalaga on peale praeguse postituse avaldamist siis ühelpool 😛

*

Ehk siis nagu näha, siis ma püüdsin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Loomulikult on äppis suuuur valik dieedi ja keeleõppe ja spordi ja jooga ja tervisliku toitumise ja uute oskuste õppimise jms variante, aga ma olen liiga laisk selleks. (jah, teil on õigus, kui arvate, et ainsana jäi mul tegemata nr 1 – kõhulihaste trenn 😛).
Raha eest võid endale lausa treeneri saada, aga ma olen liiga vaene selleks. Nii ma siis lepin nende praeguste lihtsate variantidega.

Oeh,ma tegelikult tahtsin veel otsingusõnadest ka rääkida, aga ei jõua täna. Mis seals ikka. Ega blogi pole jänes, kes eest ära jookseb, vms.
Otsingusõnad tuletavad mulle omakorda meelde, et mulle ei meeldi WordPressi uus statistikaleht.

2014 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2014. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Samm-sammu haaval (mis viib erilise sündmuseni (vol 2))

Mida teha selleks, et Sul oleks ühel ilusal päeval teraapiakoer?

Maci näitel… kõik punktid ei ole kohustuslikud täpselt sellisel kujul (a la lõputöö).

1. Must Love Dogs!

2. Kohtu juhtkoertega.

3. Armu ära (in a non-zoophile-way 😀)

4. Kirjuta neist oma bakatöö, mis kaudselt räägib sellest, kas juhtkoer on oma kasutajale terapeudiks ka.

5. Hakka üha enam huvituma teraapiakoertest.

6. Guugelda, loe, vaata, tutvu. Vaimustu!

7. (Pettu, et eestis teraapiakoeranduses täiesti null-seis on… *enam ei ole, see faas oli juba mitu aastat tagasi*)

8. Vaimustu siis niisama kaudselt edasi.

9. Mõtle, et kusagilt peab ju alustama.

10. Hakka koera tahtma. Väga-väga-väga-väga-väga tahtma! #MulOnKoeraVaja

11. Nuta, Anu, Nuru, Palu (kõik ilusad tüdrukunimed.. peaaegu).

12. Leia keegi, kes:
a) on ülimalt heatahtlik/abivalmis ja aitab Sind koera saamisel;
b) kellel on kopp ees Su koeralunimisest ja aitab Sind koera saamisel.
(Vahet pole kumb, WIN-WIN on ikkagi 😀)
(*Mulle meeldib mõelda, et Sesamy ja Zdina on see a variant ja kui tegelikkus oli b, siis ärge lõhkuge mu illusiooni!*).

13. Valmistu koera-saamiseks. Osta OGARALT kokku kõike, mida tal võiks ja ei võiks vaja minna.
(Kindlasti vähemalt 3 pesa, 2 paari küünetange, 5 erinevat harja/kammi, 4 kaussi, 10 mänguasja, 8 kaelarätikut, 3 rihma jne… kõiki muidugi mitte korraga, vaid ühte kasutades avasta, et see pole see õige päris 😀)

14. Loe endiselt teraapiakoerandusest. Pane kokku argumendid ja, eeldusel, et töötad sotsiaaltöö valdkonnas vms sobivas (ebasobiv oleks nt lihatööstuse külmhoone, linnaliini bussijuht, operatsioonisaali õde, peene restorani kokk vms) valdkonnas (ja ka töökoht ise on sobilik.. mitte liialt kära, müra, koerakartjaid jms), siis pea tööandjaga vestlus koeravõtmisplaanist ja teraapiakoertest ja palavast soovist koeraga tööl käia.

15. Needless to say, et  eelnevalt räägi plaan läbi ka pereliikmete, üürikorteri omaniku jm asjassepuutujatega. Ja üldse, mõtle, arutle ja arvuta üldisel koerateemal enne omaette ikka korralikult :).. et siis juhtuks pärast nii nagu minuga: Ma üldse ei kahetse koeravõttu 🙂 🙂 Ja ma ei visanud teda suve lõpus varjupaika. Jatunnen endiselt palavat soovi anda jalahoop kubemesse kõigile töllidele, kes seda teevad.

16. Unista ja uuri ka laiemalt teraapiakoerateemasid ja mõtle, milles oma (tulevast) Koonu ette kujutaksid: haigla/õpilaskodu/vanadekodu/lastekodu vms asutuse külastuskoerana? puuetega laste teraapiakoerana? lugemiskoerana? Unistada ju võib! Sky is a limit! (Tegelikult… Laika puhul polnud isegi taevas limiidiks… aga temaga läks pisut kurvasti… nii, et piirdume taevaga ikka 🙂)

17. Sul on (blogilugejate abiga 😀) leitud lugupeetud Kasvataja, ja saadud kokkulepe noore täiskasvanud ülirahuliku  ja leebe kuldse retriiveri vms sõbraliku tõu esindaja osas. Leia transport ja mine Koonu ja Kasvatajaga kohtuma.

18. Tule koju koos Maailma Parima Koeraga! (Kes on ülihästi kasvatatud ja lisaks superleebe iseloomuga pai-maias pliks.)

19. Harjuge üksteisega ja kollektiiviga. Vaimustu alatihti, KUI tore võib üks loomake olla!

20. Leia tänu järgmisele blogilugejale võimalus osaleda alustavas Lugemiskoerte projektis!

21. Osale… ja veendu, et Koonule sobib see töö ilusti 🙂

22. Tutvusta Koonule erinevaid inimesi (lapsi ja täiskasvanuid… mehi ja naisi... üksikuid ja gruppe… lärmakaid ja vaikseid); loomi (koeri ja kasse); kohti (tänavad, pargid, kesklinn, koerasõbralikud kohvikud jnejne); transpordivahendeid (bussid, rongid, autod); pindasid (lahtised trepid, kinnised trepid, metalltrepid, vaipkatted, parketid, linoleum, kaldteed jne); teraapiakoeral ette-tulevaid esemeid/lõhnu (Gutasepti sprey lõhn, kargud, käimisraam, ratastool)… lisaks ta tavalised tänaval ettetulevad vidinad (jalgrattad, lapsevankrid, rula, rulluisud).

23. Veendu, et Koon oskab avalikes kohtades (nii väljas kui siseruumides) laitmatult käituda ja vajadusel rahulikult magada.

24. Uuri teraapiakoeranduse-külastuskoerte kohta erinevatest kohtadest.  Saa enamjaolt vastuseid, mis näitavad, et Eesti pole selleks veel valmis (kuigi Susi juba tegutseb 🙂)… 1-2 külastuskohta õnnestub Sul ehk siiski saada.

25. Ole hullult pettunud, et Eestis teraapiakoeri ei testita ja sertifikaadi saamiseks tuleks maksta lisaks eksamile ka reis kaugele.  Et saaksid pärast vabatahtlikuna koeraga tööl käia.

26. Lugemiskoeraga veeda aega aktiivselt raamatukogudes-koolides. Ühtlasi saad seal koerale erinevaid lapsi tutvustada 🙂

27. Kuule esimesi kõlakaid, et varsti saab Eestis teraapiakoera eksamit teha!! Rõõmusta pöörahullu ja hullupööra!

28. Loe esimest korda teraapiakoera eksami nõudeid. Masetse. Päris nõudlikud…

29. Ära enam masetse vaid hakka punkt-haaval igat asja harjutama. Palu nt kolleegidel ka teha lihtsaid asju, milles Sa arvad, et pole probleemi.. aga igaks juhuks (istudes esikäppadega sülle tulemine, maiuse andmine ja võtmine jms). Veendu, et polegi probleemi. 🙂

30. Õpi raskemaid asju ka. Harjuta pidevalt ka üldist kuulekust.

31. Võta ühendust eksami korraldajatega. Uuri maad.

32. Oota eksami-infot. Pane end kirja.

33. Veendu, et Koonu tervis on tibens-tobens. Ussirohi ja vaktsiinid kõik õigel ajal tehtud jms.

34. Oota eksami toimumist. Mine kohale.

35. Ära ole närvis. (Kõige raskem punkt üldse.)

36. Soorita eksam 100 maksimumpunktile ja lisaks 2 boonuspunktile koostöö eest.

37. Rõõmusta elu eest! Helista esmalt Kasvatajale, et eputada, et Sa ei olegi päris lootusetu, vahel teed midagi asjalikku ka!

38. Hellita koera ülejäänud päev otsa maiustega (eeldusel, et ta on normaalkaalus ja mitte normaalkaalu ülemisel piiril).

39. Premeeri teda pika jalutuskäiguga, mängimisega. Veeeeel pikemaga, kui tavaliselt.

40. Rõõmusta! Kilka kõigile! Ja veel! Eputa-eputa-eputa! Sest eputajad meeldivad kõigile.. ju…või?! 😀

Koer eksamil hellalt maiust võtmas. (Foto: Maarja Tali)

***

“Samm sammu haaval” on meie pisikese trio lisablogimise eelmine teema, mille postitus oli mul veel kirjutamata. “Eriline sündmus” oli suurema blogivõistluse kuu teema, aga sellest tegelt juba kirjutasin. Nii võin süümepiinadeta seekord kaks ühes postituse teha ja ei tunne, et olen cheatinud 🙂
PS. Lubasin vist eelmises erilise sündmuse postituses, et ehk kirjutan iOS 8-st ka… et ka Apple suursündmus ikkagi. Aga kuna ma olen selles kohati nii pettunud olnud, siis ei kirjuta ka. Oma MJ-d (telefoni) Armastan ma ikka palavalt.
Fränky armastab varsti tema oma sama palavalt, hetkel nad flirdivad ja tutvuvad. Lisaks on tal range keeld seal peal iOS7-t veel 8-ks üle lasta ja telefon töötab nagu kellavärk 🙂
Täna piirdun ainult 2 pildikesega karbi avamishetkest ja üks teine päev räägin pikemalt. AGA (vabandust, et niimoodi õnnetult postituse lõpus): tahan öelda aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes panuse andsid! Tänu teile on nüüd Fränky väiksemates võlgades, kui ilma teieta oleks 😀 (noh, et kas puudu jääks terve telefoni või 1/3 rahast on ju SUUR vahe 😉).

Koonulood

Koonul on palav. Toas on minimaalselt 28 kraadet, tööl on 31 kraadet ja õues ei ole ka eriti parem. Nii ma siis shoppasin EllieTheElephantile ühel päeval väikese lastebasseini… et see dushinurka asetada. Minu vaimusilmas vedeles ta basseini jahedas vees, nagu ta jões teeb:

Testisin päeval ilma veeta basseinihakatises. Mükkebroo, lamas küll. Ootasin põnevusega õhtut, et vesi ka vannikesse lasta.

Koju jõudes pressisin selle dushinurka ja täitsin veega. Ja…

…Koon ei hinnanud minu uhked jakuuzit absoluutselt 😦 Peamiselt seisis ja ootas, et noh.. pese mind ära ja lase juba minna… Istumise käsku ei pidanud millekski, surve (loe: pea kogu mu keharaskus 😀) tagumendile asetas ta küll vette istuma, aga selle asemel, et lamada (nagu ta, vana laiskvorst, muidu igal võimalusel teeb), istus ta kogu aja ja vaatas mind eriti kurva näoga… Let me out… please.. please…pleaaaaaseeee….

Fain. Millal enne mõnu mu hea plaan läbi läinud on, eksole 😀 Aga ma vähemalt proovisin. Rohkem ei piina teda sellega ja eile sheerisin basseinihakatise juba ära, sinna kus seda koonude poolt ilmselt rohkem hinnatakse 😀

***

Aga, et palavusele natukenegi leevendust saada, käisime eile kolleegiga (sest mul endal napib nii autosid kui juhilube)) kesk-Eestis koonu päriskodus teda pügamas/trimmimas (ma ei ole kindel, kumb termin kuldsete puhul õige on?). Vasakpoolne pilt on before ja parempoolne after. Pöörake tähelepanu lõua-alusele kaela piirkonnale.

Ehk siis tal on nüüd paljas kael paksukarvalise põlle asemel. Saba on lühem. Tagajalad tunduvad väga siresäärse modelli omad, kus pikad püksid suviselt lühkariteks tehti… ja vaadake esikäppi – tal on varbad! 😀 Nii armas 🙂

Kohapeal oli lisaks EllieTheElephandile veel 11 kuldset ja 7 pisikest kuldse kutsikat (kellest osa on veel müüa! 😉), ega ei olnud ju eriti äge neid näha ja näppida :P… Ja kui enne Koonu üksinda nähes ei olnudki aru saada, et ma karvahoolduse osas midagi väga valesti teeks, siis 11 hoolitsetud iluduse kõrvalt oli ta selgelt ära tuntav: näe, see sagris metsjeesus seal :D… nüüd enam ei oleks ära tuntav 😛

***

Tagasiteel mõtlesin, et mis valesti see uuesti.. läheme ütleme siis täna Sesamyle “tere”… aga selgus, et mis valesti see uuesti valesti… ja plaan feilis, nagu alati… nujah…

i must blog a bit

Olete kuulnud, et jalgrattasõidu kohta öeldakse midagi sellist, et “Kui oled korra selle ära õppinud, siis ei unusta seda enam ära” vms.

Ja nii on ka vist.

Aga blogimisega on teisiti. Kui juba mingi paus sisse jääb, siis enam ei oska. Esiteks selle pärast, et vahepeal on mitu asja toimunud ja siis ei viitsi neist kõigist rääkida ja ei teagi kust alustada jms. Teiseks painab, et ähhh… ma ju olen mitu korda mõelnud millegi kohta, et sellest võiks blogida/saaks blogipostituse… Aga minu mälu on… selline, et keskmine 90-aastane teeb oma mäluga mulle silmad ette… Nii, et jee ma mäletan.

Ühesõnaga, nii tulebki lihtsalt iga kord peale pausi teha üks postitus halaga sellest, kuidas ei oska millestki rääkida. Siis saavad sõrmed soojaks (kui 30 kraadisest ilmast nende soojendamiseks ei piisa) ja edasi on lihtsam.

Soojast ilmast rääkides. Käisime eile ujumas. St kõik teised inim-kaaslased ujusid. Mina, kes ma ujuda ei oska, tšillisin kaldaäärses vees (aga kaelani vees, et parmud, keda oli palju, mind nahka ei paneks). Kaks veekoera-retriiverit tšillisid peamiselt kaldal. EllieTheElephant käis suure meelitamise peale paar ujumistiiru ja istus ka kaelani vees… aga Džännu istuski kaldal. Kui inimesed kaldale jäänud oleks, siis oleks nad mõlemad ujunud.. aga nüüd pidid vist valvama vms.
Kuna Koonul on vaesekesel ko-gu-aeg palav praegu, siis käime varahommikuti tööle tulles (puhkus on läbi :() jõest läbi. St tema jalutab jões/kaldaäärses vees ja mina kaldal.

***

Tšillisime Koonuga vahepeal 5 päeva Tallinnamaal. Minnes sõitsime esimest korda uute porgandirongidega. Uhke, aga väike. Erinevalt bussist pole vähemalt koonule piletit vaja 😛

Koonule Lasnamägi meeldis. Kuna iga põõsa taga oli kohalike grillimisplatsike oli iga kolme sammu tagant võimalus maast toidujääke leida. Mulle see mingil veidral põhjusel ei meeldinud eriti. Veel leidis Koon surnud siili, ja pidas esimese asjana heaks sellel püherdama hakata. Ka see ei meeldinud mulle eriti. Lõpuks leidis koon Lasnamäelt jänese, aga see jooksis eest ära ja ei lasknud enda peal püherdada.

Sorteerisin ja pakkisin oma toas asju… tõeline retk down the memory lane.

Näiteks leidsin oma kõige esimese tikandi. Valmistet miski 4-5 aastasena Vinnimaa lasteaias. Ilmselgelt oli juba siis selge, et erilist käsitööannet mulle pole antud:

Veel leisdin oma kõige esimese pangakaardi. Hoiupanga lastekaart. 50 krooni oli ka kontol ja puha! Hullult uhke olin!

Siis meeldis mulle kunagi luuletada 😀 Ja oh õudu, keegi kuri hing on need üllitised alles hoidnud 😀

Leidsin ka teise, mille Dzeigi 20ndaks sünnipäevaks kirjutanud olin. See oli vähe diibim, aga seal on lause, et “Oled kaksk´end aastat elan´d, sama palju tuleb ka” 😀 Djahh, Dzeik, kui Sa nüüd oma praegusele vanusele mõtled, siis selgub, et ega enam palju jäänud pole, kui ainult 40 lubati 😀 Kuigi isegi olen lahkelt andnud…

***

Lisaks luulehuvile on maast madalast olnud ka ajakirjandushuviline. Koolis sellega agaralt tegeletud ja isegi TÜsse ajakirjandusse sisse saadud… Aga esimesed üllitised olid kodukootud “ajakirjad” 😀 Hind oli 2 krooni! Valminud käsitööna!

***

Veidi hilisema (ja praeguse) aja huvi osas pakkisin klaasi tagant hoole ja armastusega sisse oma tsiklivaramu. Nurrrr…. Ninjaaa…

***

Pildid otsas. Rohkem ei räägi kah.

*

Siiski. Sesamy, me sõitsime pealinnast tagasiteel Su kodukandist läbi. Kiikasin kohalikku kauplusesse sissegi, viisakalt tere öelda ja Koon ette näidata. Aga vist ei oldud tööl. Täielik tööluus ma ütlen. Prff.

#100HappyDays 9-22*

*9-22 kõlab nagu toidupoe “oleme avatud” aegade silt 🙂

Ehk siis lähiajaelu läbi triljoni pildi…

#Day9:  Kevadilm 13…
Tallinnas oli samal ajal muuseas vihmane/tuuline +7 😛 nänänänä.

 #Day 10: Pomelo…
Kui Mary mulle kunagi loengute-vahetunnil esmakordselt pomelot tutvustas, oli see rõõõõveda lõhna ja ülihea maitsega. Nüüdseks on maitse säilinud, nämmm… aga lõhn on kuhugi kadunud?! Sest ma ei saa enam sugugi aru, et see väga lehkaks…

#Day11: Kokkamine… Maci moodu.
Ülemisel pildipoolel on näha, milline pidi šokolaadi-kreemikook nägema välja (pilt pätsatud retseptist, mille pätsasin Sesamy Facebookist). Alumisel pildil on näha, milline nägi välja minu valmistet´versioon sellest hõrgutisest :D. Õnneks oli meil kohupiimapastat (sest ma lugesin pealkirja, kus oli mainitud midagi kreemist.. ja eeldasin siis kohe, et koogi sisse käib kohupiimakreem. Ei käinudki.), millega sai kõik jäljed ära peita ühtlaselt 😀 Šokolaadi riivisin ka peale.
Sõime vormitäie kooki ära kahepeale umbes 15 minutiga, seega maitse kõige kehvem vist polnudki… olenemata pisiasjast, et lugesin retseptist, et 1/4 supilusikatäit soola… mis tegelt pidi 1/4 teelusikat olema 😀 uupsii 🙂

#Day 12: There´s a cure!
Pärast mitme-päevalist vindumist otsustasin, et aitab naljast. Ja jäin haigeks. Ikka niimoodi, et olin nädal aega haiguslehel ja veetsin muist aega 39 kraadilise kuuma pliksina.
Üleeile käisin perearstil… Peale seda kui ma seal 10 minutit köhinud olin, teatasin kinnise nisa ja nasaalse häälega, et “Ma olen nüüd terve. Tulin haiguslehte lõpetama :D” … Keeldumisega ma ei leppinud, niisiis kribati mulle veel üks hunnik rohtusid ja saadeti oma teed :).

#Day 13: Sülekoer
Nii, nagu piltidelt näha, meeldib Koonule sülle pugeda iga kord kui ma põrandal maandun:

#Day 14: Kevad
Et ma haigena laatsaretis olin, siis oh vaene Koonuke.. meie õuevisiidid olid 5-10 minutilised maja kõrvale platsile. Vaene väikseke, oli liikumisvaegusest hullumas. Cesaril (Cesar Millan, Koeralausuja) on täiesti õigus, kui ta väidab, et kõik koerte käitumisprobleemid tuginevad liiga vähesel liikumisel pmst…
See selleks. Ühel ilusal hommikul õues järjekordsel kiirvisiidil tegin esimest korda oma silmad lahti (sest muidu jooksid silmad vett ja päike oli niiiiiiiiiiiiiii ere!) ja leidsin kevade:

#Day 15: Koonumaalingud
Et T. ka nüüd LÕPUKS inimeseks sai ja endale nutitelefoni muretses, sunnin ma teda loomulikult sellega igasuguseid lollusi tegema. Ükspäev joonistasime teineteise koeri. Mina tema Sid´i (vasakul) ja tema minu EllieTheElephant´i (paremal):

#Day 16: Kalamari röstsaiaga
Pilti tehes olin hullult õnnelik oma hõrgutisest hommikusöögi üle. Süües selgus kahjuks, et toidu reaalsuses allasurumine on keerulisem, kui esialgu näis… nii et vaevu-vaevu pugisin ära. Aga tervena on see siiski väärt söök 🙂

# Day 17: lektüür
Sain kunagi “50 halli varjundit” kingiks ja väga hea raamat oli. Teise osa laenasin lugemiseks ja see ei olnud enam nii hea. Nüüd sain kolmanda osa laenuks. Aga selle kolmandaga (selle konkreetse raamatuga vähemalt) on selline värk, et kõik eelmised lugejad on selle haiguslehel olles läbi lugenud. Ehk siis ma kahtlustan, et see raamat on neetud ja oligi põhjus, miks ma lambist üle mingi ligi 3 aasta otsustasin külmetuda ja pärispäris haigeks jääda :D. Muuseas, enamuse ajast oli mul nii pähh olla, et mul pole raamat senini läbi…

# Day 18: Travel in style
Et mul tähtistähtis koolitus pealinnas ees ootas, siis võtsin Köhhi, Turtsi ja Plärtsu kaasa, jätsin T. ja Koonu maha ja suundusin täistunni ekspressile. Valisin ise lemmiknumbriga koha 🙂 (13) ja vaatasin äärmiselt eakohast filmi “Lõvikuningas”. Tore on ju bussis võõraste inimeste ees klomp kurgus istuda ja mõttes karjuda: “Eiii, Mufasaaaaaaaa!!!????” 😀

#Day 19: TLU Astra maja
Olles Tallinna Ülikooli vilistlane oli põnev koolitusele minna nüüd, kus uus ja uhke ehitis valmis on. Pääris fäänsi. Peda on nagu väike armas olümpiaküla. Ja uus Astra maja on uhke, kuigi hall ja betoonine. Eriti meeldis mulle, et seal on nii palju armsaid vaikseid nurgataguseid istumiskohti… mõnus sopiline 🙂 Tudengilik. Nagu päris 🙂

#Day 20: Awww 🙂 ❤
Nägin ühte nupsikut, kellest õige pea saab kaks nupsikut 🙂 Nii nunnukas.

Käisime koos tema ja Vihmahäälega Pätrikus šokolaadikooki pugimas. Kolmas (või, noh neljas-viies) nupsik ei saanud kahjuks osaleda. Väga hea, ma unustasingi tema kõrvarõngad jälle maha 😀 icc

Et mulle väheks jäi, siis Vihmahääle juures muhverdasime pärast sushimushit 🙂 njämmmmmm

Vahepeal saatis T. mulle Tartust pildi, et mu koer vihkab mind… ja pilk tõestab seda väidet 😀

Ahjaa, siin väike tõestus ka, et ma ikka päälinnas käisin. Linnamelu:

Tagasi mind sealt eriti lasta ei tahetud. Või hoopis taheti väga. Nagu näha, on mul suisa kolm piletit. Leia erinevused (hind; piletinumber)  ja sarnasused (väljumisaeg, istekoht)… Ikka juhtub ju. Minuga vähemalt.

Lõpuks olin siiski õnnelikult bussis.. ja leidsin ära-sõites enda rõõmuks veel lundki.. pisike kelgumägi (mudakihi all) Lennujaama õuel:
‘

#Day21: Varane tibu leiab tera
Eile pidin töölt varem ära minema, et raamatukogukoeraks minna. St. EllieTheElephant koeraks, mina saatjaks. Niisiis tulime varem tööle. Päike polnud veel tõusnudki, kui me koos koonuga hommikul 05.30 kohal olime. Ülitublid, eks…

#Day 22: Raamatukogukoon
“Loe koos minuga!” aka “Ma pole kunagi niiiii vaikset koera näinud!”

2013 in review

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2013 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 13,000 times in 2013. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 5 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

PS. Mõned võrdlused 2012 VS 2013:

Vaatajaid:
5300 VS 13 000
Postitusi:
104 VS 233
Pilte lisatud:
295tk (368MB) VS 502tk (527MB)
Populaarseim postitus:
Blogimäng III VS Mida teha kui kohtad juhtkoera?
TOP otsingusõnad:
tibu, sünnipäevakaardid, sinivaala keel, i hate thursdays, suslik VS mis võib kahjustada katalüüsmuundurit, tibu, etüülitud bensiin, m.saadi jutukogu, ja piltmõistatused.
TOP suunajad:
Facebook, Blenza.com, Blog.tr.ee, blogger.com, caliwitch.wordpress.com VS Blog.tr.ee,  Facebook, johannamariaprangel.blogspot.com, sesamy.wordpress.com, tahanteada.wordpress.com
TOP kommentaatorid:
dzeik (84), üllar (55), paranoiapuu (24), mary (14), Hundu (6) VS sesamy (41), leoskannika (21), dzeik (20), zdina (14), naine50+ (14)

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

DIY – tee oma Koonule ise helkur-kaelarätik :)

EDIT: Avastasin, et mu uhke käsitööprojekt läheb enam-vähem ka seekordse Fotojahi teemasse “Niidid, nõelad, nööbid“.. ainult nööbid on puudu.
Aga teisi fotojahtijaid piilugem ka, onju!

Kuna kõik mu sõbrad on ilmselgelt õmblemises sama äpud kui mina (loe: olenemata minu peenetest vihjetest ei tõtanud keegi ütlema, et “ma Armastan õmblemist ja hakkan nutma kui ma vähemalt viis kaelarätikut päevas õmmelda ei saa, ma teen Sulle sellise!” vms), siis tuli mul Sesamy kommentaarist innustatuna ise uuesti kangapoodi minna. Helkurriiet ei olnud endiselt, aga seekord oli vähemalt u. 10cm laiust helkurpaela. Kuigi mitte triigitav (vist 😀). Fain! Kui raske see ikka on, vaatan õhtul Vampiiripäevikuid ja teen hopsti valmis.

Vaatasin Vampiiripäevikuid, Originals´i, Grey Anatoomiat ja Covert Affairs´i…ja Surnuaiavahi Tütre filmi ka takkapihta. Umbes 8-9 tundi puhast õmblemisrõõmu ja juba oligi valmis:

Ehk siis kuidas teha? Vot nii:

Vahenditest läheb vaja:
– Niiti
– Nõela
– Kääre
– Pliitatsit
– Paberit
Kasuks tuleb ka:
– Nööpnõelad (mul ei olnud ja asendasin need juukseklambritega 😀 #MacGuyver)
– Seda seepi v kriiti, millega kangale joonistada (ma ei tahtnud oma vedelseebiga proovida 😀 harilik ajas asja ära)
Põhimaterjalidena vajad:
– Riiet (mina shoppasin materjaliks 2 fliis-salli.. fliis on mõnus pehme, aga oleneb igaühe eelistusest)
– Helkur-riiet (minu puhul siis 10cm laiune helkurpael, mida saab meetrite kaupa osta)
– Takjapaela (aga võid kasutada ka muud kinnitust.. klambriga rihma kasvõi)
Hindadest niipalju, et 80cm helkurpaela ja 30cm takjapaela maksis kokku 6 raha… 2 fliis-salli olid hetkel soodukaga ja olid kokku 2 raha
– Žablooni soovitud logo-pildiga*

* Mina kasutasin žabloonina seda kuldse-pilti, aga peegelpildis.. aga võid valida hoopis muu sobiva “logo”… käpajälje… Batmani märk 😀 liblikas vms…
Kellel kuldse koonu asemel kodus mõne teise tõu esindaja, aga koerapilt kindel soov, siis google pildiotsingus on abiks “koeratõug+silhouette”.. ehk siis poodle sulhouette, beagle silhouette, scottie silhouette jne 😉

Kuna mu fliissalli-materjal oli pisut vale suurusega, et kõike ühes tükis välja lõigata, lõikasin välja kolmnurga ja kaks riba, mis rätikut kaela ümber kinnitama pidid hakkama. Nende äärte õmblemisega läkski mul kõige rohkem aega maailmas 😀 Nende külge läksid ka takjakinnitused… ja Kolmnurga kahte äärde keerasin kahekordseks 5cm laiuse helkurpaela riba.  Pildil on näha ka, kuidas ma juukseklambreid eesmärgipäraselt kasutasin 😛 Ja muuseas, kuna ma ei oska õmmelda, ja mul ei ole masinat, siis pildil nähtav “õmblus” ongi lõplik õmblus :D, mitte hädapärane traageldamine.. See on siis minu tase :D. Helkurriie oli muuseas päris tugev, nõela hoidmine, et sealt seda järjekindlalt läbi sundida, tegi sõrmed valusaks. niuniuniu. Aga (koera) ilu nõuab ohvreid!
Mul polnud printerit, niisiis panin paberi arvutiekraani kohale ja joonistasin žablooni läbi  (kopisin selle wordi, seal pöörasin peegelpilti ja lohistasin õigeks suuruseks pildi) 😛 Cheater, mitte kunstiandekas, olen.. sellepärast on ilus koer :D!

Kui helkurriide ääred paigas ja kinnitusribadel takjad küljes, õmblesin kinnitusribad rätiku äärtesse (sättisin tükk aega ja ikka tegin valesti, üks on ühelpool ja teine teiselpool rätiku külge… aga vähemalt oli nii palju oidu, et üks takjapool peab olema ühtepidi ja teine teistpidi! Et nad kinnitamiseks ikka omavahel kokku läheksid!)
Siis joonistad žablooni järgi koonupildi (või muu logo) helkurriide tagaküljele ja lõikad välja.. ja siis õmbled embleemi peale, kui Sul just ei õnnestu kusagilt sobivas suuruses triigitavat helkurriiet leida (minu kuldse embleemi tagakülg näeb välja nagu labrador 😛):

ja paramparaaa, “juba” oligi valmis!

Kuna sõber Džännul ei olnud sellist (muuseas, tsekkige Koonude esikäppade läbimõõdu erinevust 😀)…:

… siis pidi ta selle ometigi saama:

Aga nüüd on helkurriie otsas, näpud valusad ja õmblustšehh suletud 😀 Kõigile huvilistele, aga õmblusoskamatutele aga infoks, suhtlesin täna ühe õmblustöötoaga ja väike lootus on, et peale jõule võetakse toodangusse.. käpajälgedega versioon ilmselt 😉 Kes koerapildiga või kiiremini tahab, siis nüüd on ju puust ette ja punaseks tehtud 🙂

Ahjaa, kõik teised vaatasid ja ütlesid, et “Awww, ise ütlesid, et Sa ei oska õmmelda, aga nii ilus on ju…” jms… Üks töökaaslane vaatas.. ja ütles: “Jah, pead veel harjutama natuke!” 😀 Valus-valus :D.

Järgmiseks projektiks on tööõpetus, valmistan endale Nunnumeetri 🙂