bussineedus vms

Ma live´s olen mõnele neid lugusid juba naernud-kurtnud-pajatanud, aga kuna ma pole sada tuhat aastat bloginud (isegi parooli olin ära unustanud), siis mõtlesin, et panen vahepeal siia ka mõned read.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et lähen varstivarsti New Yorki, eksole (rääkisin sellest 2 postitust tagasi)… (also: fun fact, mul on siiani reisirahast umbes pool palgatäit raha puudu… vot nii yolomutt olen, et noh, missealsikka, ma siis ei söö :D). 

Igaljuhul. Kevadel, kui olin lennupiletid NYC-sse ära ostnud, vaatasin kaarti, et no kui ma juba sealkandis olen, siis äkki on läheduses mõni teine paik veel, kuhu minna… ja kuhu Eestist just eraldi ei läheks :P. Mõeldud-mõeldud: Philadelphia asub ainult kahetunnise bussisõidu kaugusel ja bussipiletid olid 10 dollarit ots. Ostsime meile piletid: hommikul sinna ja õhtul tagasi. Selline tore päevatripp. Kuna mingid kõige põhilisemad Philly vaatamisväärsused on mingi 4x4km maalapil, siis kannatab üht teist ära näha küll.

Septembri alguses sain neilt e-kirja, et nende bussifirma, mis enne oli pika kahest-nimest-koosneva-nimega, tegutseb kuu lõpust kahe eraldi firmana ja vabandavad ebameeldivuste pärast. Aga et mis see siis nüüd tähendab, pole aimugi.

Uurisin välja, et kõne USA numbril maksaks eur minut… ootasin, kuni neil tööaeg kätte jõuaks… ja helistasin. Alguses oli veidi alla kolme minuti sissejuhatavat teksti ja siis teade, et olete järjekorras, ooteaeg 5 minutit. Mul dollarid jooksid silme ees ja mõtlesin, et proovin hiljem uuesti. Proovisingi. Ootasin jälle oma sissejuhatuse ära ja kuulsin, et ootaeg on 7 minutit. Kuigi nüüdseks olin sissejuhatustega juba pmst selle esimese kõne viis minutit ära kulutanud, olin kurblane, et loobusin, aga loobusin seekord seitsmest minutist ka. Et siis kolmandal katsel (peale kolmeminutilist sissejuhatust) kuulda, et ooteaeg on 8 minutit.
Kaks tundi hiljem oli ooteaeg (lisaks kolmeminutilisele sissejuhatusele eksole) 4 minutit ja selle ootasin siis ära. Et sinna otsa veel 8 minutiline kõne pidada.
Skisofreeniliste häältega kalkulaator mu peas rääkis mulle 24´st minutist, ehk siis kulunud oli peaaegu kolme pileti raha olemasolevast neljast :P.

Mis seda kõnet puudutab, siis ühtlasi oli vahva see, et ma unustasin sekundiga ära kogu oma inglise keele oskuse… ja pudrutasin ilmselt telefoni midagi stiilis: mina-saama-arvutikiri-ei-saama-aru-mis-peab-tegema-kas-saama-sõita-või-ei-saama… või miskit säänset. Ja mu lemmik oli see, kui pidin tähthaaval oma e-maili ütlema… aga seal on hunnik a ja i tähti, aga po angliiski on need ju a=ei ja i=ai ja e=ii jne.

Igaljuhul, tädike lubas meie piletinumbrid õigeks muuta ja uued piletid saata. Mida ta ka paar päeva hiljem tegi. Yay!

Lähemal vaatlusel selgus, et mingil põhjusel oli lisaks piletinumbrile muutunud ka tagasisõidu kuupäev… meie päevatripist oli saanud kolmepäevane tripp 😀 Mis meile hästi ei sobinud, eriti arvestades seda, et tagasisõidu pilet oli samal aja, kui meie tagasilennu pilet 😀 ja noh, ööbimisega oleks ka kehvasti ja nii…
Vastasin neile meilile oma murega, ootasin nädala ja vastust ei saanud. Kirjutasin teine meili nende kliendtoe e-mailile, ootasin nädala ja vastust ei saanud.

Kartes oma olematuks muutuvat inglise keelt kirjutasin endale seekord skripti ette 😀 Sest, noh, loll võid olla, aga kaval pead olema…

Seekord ei lasknud ma end ooteaegadest jms morjendada, istusin kohe esimese hooga ona 15 minutit telo otsas ära. (Oleks kolm minutit veel olnud, oleks täpselt kahe pileti hind olnud :P). Tädi kuulas mu mure ära, küsis mu e-maili (üle ei korranud…) ja ütles, et saadab pileti kohe ära, olgu ma ootel.

See oli nüüd mitu päeva tagasi, ja ma enam ei viitsi ootel olla ja  piletit pole ka saanud.

Aga nüüdseks oleme veendunud, et Universum üritab meid kogu jõust sealt eemale hoida, ju oleks mingi põder sarvipidi bussis meie kohal maandunud vms. Niisiis, loobume oma piletitest ja lihtsalt ei lähe. Näkku läks see trall siis kahepeale kokku umbes 73 euri. Aga noh, lollilt tulebki raha ära võtta, onju :P.

Ehk siis long story short: Philadelphia jääb ära.

***

Aga bussineeduse kui sellise ilmestamiseks veel teine lugu ka otsa.  Augustis oli bussipiletite sooduskampaania (nüüd hüppasin juba Eestimaiste piletite juurde), kasutasin juhust ja ostsin meile Tartu-Tallinn ja Tallinn-Tartu piletid ära, millega trippima minna ja tulla. Kaks täiskasvanut, edasi-tagasi oli kokku 18 raha. Muidu on üks pilet umbes 10-12, nii et päris tore kampaania 🙂
Septembris, kuna mul on pikad juhtmed, hakkasin juurdlema, et huvitav, kas ma ostsin need nüüd ikka Tallinna Lennujaamast või hoopis vanast harjumusest bussijaamast. Vaatasin, ja voilà: muidugi bussijaamast. My bad! Igaljuhul närb variant, isegi uue trammiga ja nii. Niisiis kirjutasin neile, et kas tohime nende piletitega siiski lennujaamas peale tulla või kui ei tohi, kas neid on võimalik muuta.
Üsna varsti oli mul meilil kiri, et palun, uued piletid.
Olin õnnelik… kuni lugesin, et tõepoolest, mina võin Lennujaamas peale tulla, aga reisikaaslane peab bussijaamast bussile tulema 😛 See oli ka närb variant :P. Kirjutasin uuesti ja sain paari minutiga uue versiooni, kus olid juba kõik piletid täpselt õigetel päevadel-õigetel aegadel ja õigest kohast… õigetele inimestele.

Ehk siis kodumaine versioon asjaajamisest on tunduvalt mõnusam ja kiirem, kui välismaine…

***

Aga muus osas… ma ootan juba nii palju seda trippi, et mine hulluks lihtsalt…

 

 

Happyness! Lots of it!

WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.

Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉

***
Aga sisi tagasi rõõmukarje juurde. Ma nimelt 4 aastat tagasi blogisin esimest korda sellest, et Armusin hetkega ja lootusetult New York City-sse ära.

Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.

Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.

***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´

“Kokkamispostitus” vol 2

Eelmisele jätkuks meenus mulle, kuidas ma eelmisel nädalavahetusel Mai Tai’d tegin. Nimelt käisin vahepeal Milanos (aga nagu minevik näitab, läheb mu Itaalia-reisikirjadega umbkaudu 5 aastat aega 😀), aga kokkuvõtvalt olgu öeldud 2 asja:
1) oli väga tore, aga Rooma on palju toredam.
2) Jõin seal kokteili nimega Mai Tai ja armusin natuke ära 😛

Tahtsin järgi teha. Mõeldud-mõeldud, guugeldasin retsepte ja leidsin umbes tuhat erinevat. Jäin sellise juurde, kuhu oli vaja: ananassimahla, apelsinimahla, grenadine-siirupit (granaatõuna vist vä?), laimi, tumedat rummi, heledat rummi ja Cointreau’d. Vähe asju ju – õppisin pähe ja lippasin poodi.

Leidsin rummid ja hakkasin Curacaod otsima. Siinkohal olgu öeldud, et mul pole aimu ka, kuidas see sõna minuni jõudis, sest Contreaud olen ma varem kokteilides kasutanud, aga Curacaost polnud varem kuulnudki. Igaljuhul olin ma järsku veendunud, et mul on seda nüüd sinna vaja. Helistasin Kosmosemutile ja küsisin, et kust ma selle leiaks ja mille järgi ära tunneks. Kosmosemutt ütles, et Blue Curacao on sinist värvi ja voilā, juba leidsingi. Kilkasin talle telos rõõmust, mõtlemata, et miks on sinine jook lõpptulemusena oranži joogi sees  ja siirdusin siirupit otsima.

Grenadine siirupit ei olnud, tegin siis väikese vangerduse ja ostsin hoopis granaatõunamahla ja apelsinisiirupit apelsinimahla asemel. Ja ananassimahla.

Lippasin kassasse ja poest väljas lugesin lõpuks Kosmosemuti SMSe, mis pajatasid sellest, et kui ma juhuslikult Mai Taid teha tahan, siis sinna ei lähe blue curacao vaid triple sec (ehk siis Cointreau). No mis seal ikka, juba makstud. Tatsasin koju. Kosmosemuti kutsusin oma uue retseptiga jooki maitsma 😀 (julge tüdruk teine – tuli ka!)

Kodus avastasin, et laimiga läks nüüd küll kehvasti ja jääd pole ka, aga Kosmosemutt tõi õnneks poest jääd ja laimi puudumisel sidrunit ja päästis selle mürgi, mille ma olin vahepeal valmis seganud.

Ehk siis võrdluseks Mai Tai ja meie versiooni Novembri Pekk sisud:

Mai Tai:
ananassimahl
apelsinimahl
grenadine-siirupit (granaatõuna?)
laim
tume rumm
hele rumm
Cointreau

Novembri Pekk:
ananassimahl
granaatõunamahl
apelsinisiirup
sidrun
tume rumm
hele rumm
sinine Curacao

Pilti kahjuks pole, aga juua käras küll. Pohmelli ei tekitanud. Patendeerin ära ja panen äri püsti. 🙂 Õpin päris Mai Taid ka tegema (sest mulle maitses päris rohkem) ja valin sihtgrupiks paarikesed, kus neiud oranži jooki ja poisid sinist lürbivad. Mõeldud mõeldud.

#Macilikkajuhtubju

Jänx

Ma olen üldiselt väga hoolikas piletiga sõitja. Käesoleva aasta 13. veebruaril sain kogemata elu esimese bussitrahvi ja olen sellest siiani nördinud ja enda peale vihane.

Lisaks hoolikale piletiostjale olen ma samal ajal ka täielik mäluahv. Ehk siis mul põhimõtteliselt puudub mälu :D. Meil on sõpruskonnas väljend “meelest maha minema” ja kõige tihedamini kuuleb seda minu kohta, kuidas Macil miski jälle meelest maha läks.

Igaljuhul, ma teadsin, et mu kuukaart saab läbi kuu alguses. Aga ma unustasin eile ära sellise pisiasja, et algas uus kuu :D.
Eile päeval rääkis klient mulle, et ta läheb uue süsteemiga kuukaarti ostma. Õige jah, hea et meenutasid, ma pean ka varsti vaatama, et millal mu kaart kuualgul lõppebki. Ei pold meeles, et praegu kuualgus on :D.

Väikese viitega meenus mulle mõni tund hiljem, õhtul bussipeatuses, et oi, näe, detsember ju. (Süüdi on ilmselt lumi, keda pole… muidu ma teaks, et on!) Tsekkisin siis järgi ja voilà – eile oli viimane kehtiv päev. See tähendab, et sõitsin hommikul kogemata jänest :(.

Tellisin siis ruttu uue kuukaardi ja astusin bussi. Järgmisse peatusse sisse sõites kuulsin taskust SMSi tooni, mis teatas kuukaardi kehtumahakkamisest. Sealsamas peatusestulid peale kontrolörid!

Peaks vist kliendile tänuks sõnumi saatma või midagi.

***

Aga lund oleks ikkagi hädasti vaja!

Klõpsimisest ja fotograafiast :)

Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti.  Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).

Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.

Mis tegi selliseid pilte:

This slideshow requires JavaScript.

Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja…  Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.

Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.

Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:

This slideshow requires JavaScript.

Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.

Nii me sõitsime aasta 5.  2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha.  Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse  Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin.  Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):

Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.

Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.

Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.

D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).

Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.

Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂

Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).

Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!

Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.

Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.

Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.

AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).

Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.

Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).

 

 

 

kontserdireklaami :) (ikka väsimatult Sadamasillast :P)

Ma olen varem palju ja rohkem Sadamasilla kontserditest rääkinud… ainult selle vahega, et peaaegu alati olen blogisse kilkama jõudnud peale kontserti (kontsertit?…ei, kontserti ikka… ju? ähh), et oh, kui te vaid teaks, kui äge kontsert eile oli! Aga ärge muretsege, küll nad poole aasta pärast lähevad jälle tuurile!
Seekord siis halastan ja räägin kontserdi saabumisest juba enne! Võimalus ise veenduda, et ma ei valetanudki 😛

Inimesed on teadagi laisad ja ei viitsi mu eelmisi postitusi lugema hakata, niisiis kordan mõne sõnaga üle. Kes on seda juba kuus korda lugenud, siis… kurb. Elu ei peagi lihtne olema, kannatage ära :P.

Niisiis, Sadamasilla esinemistel on pool osa heal muusikal ja pool osa vahejuttudel.
Seega, võiksid (tõsiselt!) kuulama minemist/tulemist kaaluda, kui:

1. Sulle meeldiks sellist muusikat kuulata… mõned näited:
1.1 “Elu Muinasjutt”
1.2 “Sõstrapõõsaste vahel”
1.3 “Seni kui õitsevad kirsid”
1.4 “Suvi käib väikeses toas”

2. Sulle meeldiks selliseid mõtlikke jutte kuulata:
2.1 “Sina jää”

3. Sulle läheb umbes selline huumor peale:
3.1 “Meie“

4. Sa oled masenduses.
4.1 Minevik on näidanud, et neil on mingi seletamatu depressiooni-peletav toime.
4.2 Aga kui sul masendust ei ole, siis kõlbab ka ikka kuulata! 😀

5. Sa asud või pääsed mõnda vähestest kontsertpaikadest:
5.1 12.11 Karlova Teater, Tartu, kell 19:00
5.2 19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00
5.3 22.11 Viljandi Gümnaasium, kell 17:00
5.4 26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00
5.5 29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00.

6. Sul ei ole parajasti rahakotis sügav-sügav-sügav tühjus.
6.1 Piletid kohapealt: 13€ (minu teada)
6.2 Piletid Piletilevi eelmüügist: 8-10€.
6.3 Cherry pakkumine: 7€.
6.4 Elu on näidanud nii minu kui teiste kogemuse põhjal, et liida sinna kohe 10€ juurde ja kraba see kümnekas kontserdile sularahas kaasa. Niikuinii tahad pärast plaadi osta ja sinna pühendusega autogrammid sisse saada. Raudselt tahad, usu mind!

Mindagu!
***

Ja kuna on üldteada, et ega ma päris normaalne peast (ega mujalt :D) ei ole, siis mainin ära ka selle, et me läheme seekord Tartusse sõprade ja sõprade sõpradega. Kokku 17 (!) inimest, kellest 9 on varem ka kontserdil käinud (kellest omakorda 6 on varem mitmel kontserdil käinud). Jah, järele mõeldes ei jäta keegi tulemata, kes varem käinud on. Ja ei, me muuseas ei ole kõik ühest obsessiivikute tugigrupist :D… ja ma ei ole kellelegi neist “nii kaua ajudele käinud, kuni nad lõpuks nõus on”.. vaid lihtsalt seal ongi nii hea, et kõik tahavad tulla 🙂 !

Disclaimer: Antud blogipostitus ei ole kuidagiviisi kinni makstud, ega muul viisil suunatud. Mul ei ole mingeid kasusid sees, et teid kuulama ajan, vaid lihtsalt… mina täiega solvuks, kui keegi jätaks mulle sellisest kogemusest rääkimata! Ja samas, kui ta räägiks, siis ega ma esimesel korral võib-olla ei usuks ka… sellepärast tulebki palju pinda käia :D.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

suva suveplära

Asusime eile Koonu ja Kosmosemutiga päikesepaistel koduteele ja jäime vihma kätte. Kui Raekoja platsi jõudsime, jäi vihm üle. Siis ostsin endale vihmavarju. Kuigi ma ei saaks seda majanduslikult endale lubada. Kuigi ma ei kasuta vihmavarju. Kuigi ma ei viitsi seda kaasas kanda.

Aga see oli retriiveri kutsikatega ju! Ja viimane!
(Ja pilti ma eile veel ei teinud loomulikult ja Google polnud ka mu sõber).

Seejärel tähistasime Kosmosemutiga mu esimest tööpäeva peale puhkust, lasteprae ja siidriga. Koon kept herself entertained ja jälgis päikesesirmidel meie kohal jalutavaid vareseid. Äärmiselt põnev oli!

(Muuseas, mul on kahtlusi, et Koonul on jooksukas algamas. Kutsikasoovid valmis panna :)))

Jõudsin veidi peale seitset koju, toitsin looma ära ja umbes veerand tundi hiljem olin voodisse kobinud.

Ärkasin hommikul äratuse peale.

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.

Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.

Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

Blogimisvõistlus – Must & Valge

Kuna Lapstööjõule on ilmselt nüüdseks Fränky poolt sõnad peale loetud, et ta mitte enne nädala möödumist mulle blogimist meelde ei tuletaks, siis kasutan juhust ja blogin kohe ära,kui juba meelde tuli.

Mul oli küll suhteliselt kohe peale kuu teema selgumist idee olemas: Must ja Valge. Must ja Valge koer! Ehk siis teisisõnu minu eelmine koer, spanjel Alex, kes justtäpselt mustvalge oli.

Aga… Ällu vääriks pikka ja põhjalikku ja paljude piltidega postitust. Mis eeldaks, et mul oleks minu arvuti ja kõvaketas. Aga selle nädala lõpuni ei ole… ja selle nädalaga lõppeb selle kuu blogiteema.

Niisiis,mitte et ma nüüd Alexi reedaks, räägin temast teinekord ilma kuu-teemata. Aga seekord asendan ta postituses siis häda pärast EllieTheElephant´iga.

Kus on must värv, te küsite? Beežikasvalge on küll olemas, aga teemaks oli ju must ja valge?!

No need to worry! Piisab, kui vaatasin oma telefonist viimase kahe nädala pilte. Enamus erinevatel päevadel tehtud:

This slideshow requires JavaScript.

Ehk siis – EllieTheElephant on olnud piisavalt abivalmis, et ennast vahepeal mustvalgeks moondada. No ma tänan.

Ühel piltidest tuli ta ujumast, otsustas, et on nüüd liiga puhas ja püherdas seejärel märjana mutimullahunnikus. Ajasin ta küll uuesti jõkke, aga ta ujub armsalt nagu hüljes: pea veest väljas. Nii oli tulemus puhas hele keha ja musta värvi pea 🙂

Ühel õhtul jalutasime koos Maša ja MašaHusbandiga Tartus koera. Kui Proua koer otsustas,et just see kraav, mis on kõrinitumedat muda täis, on see, mida ta on eluaeg otsinud. Hetkega oli näha, et ega siin enam midagi päästa ei anna, pessu minek on niikuinii… las siis solberdab. Solberdaski, kogu raha eest. Kõndis edasi tagasi piki kraavi ja oli vääääga rahul omadega.
Nii must ta ei ole varem olnudki. Nii kaua ole ma teda varem pesnudki. Küljest-kukkunud mudaga oleksin võinud isikliku mudaravila avada.

Ja eile võtsime Koonuga kätte ja vantsisime suvalises suunas metsa/võssa. Mind kaitsesid kummikud, aga teda ju mitte. Mets oli metssigade jooksuradu täis. Tiirutasime mööda neid. Üles-songitud lapikesed mõne aja tagant olid üleni mudased. Koonu lemmikkohad! Ta pole mul suurem asi puhtusearmastaja, kui te juba aru ei ole saanud. Minusse :P.

Siis leidsime keset metsa tsivilisatsiooni: elioni kaevu ja teeraja. Aga, et päike olikuhugi kadunud ja äike koledasti müristama hakkas, siis tulime mööda teerada tagasi,et mitte mööda metsa seigelda. Rada oli porine. Koer sai koju jõudes sauna kupatatud :P.

Ehk siis, kokkuvõtlikult juba ainuüksi  viimase vahe nädala kohta, kuigi tegelikult on ka varemalt sama lugu: mul on mustvalge koer, ligi pool ajast 😀

Aga lõpetuseks üks ilus pilt ka, et ei tunduks, et ta ongi ainult koll kogu aeg 😛

Muuseas. Seal pojengidest vasakul elupuude all puhkab Ällu. Ühel pildil koos peaaegu 🙂

***

Ellie on küll võrratu, aga Ällut igatsen ma ikkagi väga. Niuks.

***

Et mitte nii kurva noodiga lõpetada, siis jagan ühte kohutavat pilti Elliest sinises vihmakombinesioonis 😀

Proovisin seda selga. Ta ei osanud istuda ega astuda. Rohkem me seda välja võtnud ei ole. Aga muretsetud sai see mitte selleks, et koera piinata või lolli mängida, vaid selleks puhuks, KUI me haiglasse lähme ja ta peab kuivana kohale jõudma (kas te teate, et peale seda, kui me haiglas käimas hakkasime see aasta, on olnud ainult 2 kuiva teisipäeva.) ja kui T. ei saaks viia ja mul ei oleks taksoraha ja õues kallaks mingit mudavihma täie rauaga ja mul oleks vägavägaväga vajabussiga kuiva koeraga kohalejõuda. Vot selleks puhuks. Aga ma ei saaks seda vist niikuinii kasutada, kuna ta ei osanud selles kõndida. Ja neiu on ülekaaluline niiet süles ma teda ei tassi.
(lõpetan nüüd siiski kurva noodiga ja tõden, et ma olen nüüd veel vaesem kui rott ja ostsin Koonule mõni päev tagasi 80€ maksvat peent kaalulangetustoitu. Parem oleks, et see töötab!)

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.