unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

the-cuttle-thief

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

biker_mice_from_mars

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.
koolibuss
Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.
crying
Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

Lion_king_Simba_crying

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

Kirumist, rõõmu ja Greykurbust

Esmalt kirumine.
teate neid väikseid nööpkõrvaklappe, mis kõrva sisse käivad vms:
klapid
Kuidas neid muidu kasutatakse? Ses suhtes, et need kukuvad ju KO-GU aeg kõrvast välja. Maailma kõige ebamugavamad.  Alguses kukkusid need umbes iga 50 meetri tagant kõrvadest välja (kokku oli läbida 3,75 km-i)… kui umbes poolel teel need lõpuks õigesse kõrva panin parem-paremasse ja vasak-vasakusse, siis oli tulemus muidugi ääretult roosilisem: need kukkusid kõrvust umbes iga 80 meetri tagant alles! Kreit saksess!

***

Nüüd vahelduseks rõõmu.

KolleegLuis, kes teab, et ma infolammas olin ja lambatassist joon ja et ma niisama veits veider olen, ostis mulle täna lõunal Maximast kingituse:
Behold my new sexy lingerie:
lammastega-alukad
Nii nunnud on 🙂 Awww.

***

Ja nüüd Greykurbust. Aga siinkohal palun, et need, kes muidu Greyd jälgivad aga nüüd viimane osa nägemata on, siitmaalt edasi ei loeks. Ma ise tegin selle vea ja lugesin hommikul pool 6 ära, et mis juhtub. Ja vaatasin siis kohe uue osa otsa ka. Aga see, et ma ette teadsin rikkus natuke kõik ära :/

Jätka lugemist

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.
teksad_buldogi_jalas

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.
kuldse_pusle
Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.
tuduloom

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…
NewYork
Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.
piknik

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:
kuldsekujuke

unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
lumine_ilm
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

Hommikusöök on päeva tähtsaim osa…

… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!

T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.

Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:

Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…

P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”

Ja lõpus allkirjad ja puha.

***

Tööle jõudes kribasin T.-le:
Mac: Sa oled nii armas 🙂
aga kohukesed said päästetud!
T.: aww ma olin nii mures.

***

Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!
Kalaha
Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

ega noor ja ilus… või noh… noor olla pole häbiasi!

Highlight of my Friday oli see hetk, kus minult küsiti kassas dokumenti. Mis juba iseenesest on alati väga meelitav.. oh, mis te nüüd *edvistades*… kohe otsin dokumendi!
Kuni Fränky kõrvalt mainis, et jook, mida maksma hakkasin polnud alkoholiga…

Kui tihti te nii noored tundute, et isegi lkovabadel jookidel dokustaati küsitakse? Ah? 😛

**

Tegelikult oli tegu mingi peene mehhiko vms koolajoogiga. Karastusjook. Limps, noh. Aga, et see oli 0,33l klaaspudelis siis oli vist veits eksitav.
Tõe selguse huvides olgu siis öeldud, et kui müüjale mainisime, et see on koola, siis ta enam dokumenti ei tahtnud. Ma jäin kohe sealsamas vanemaks…

**

See omakorda tuletab mulle meelde lugu, kus me Caroga äsja täisealiseks saanud olime ja siis Säästukast toonikut ostsime, rõõmustasime, et dokumenti ei küsitud (peaaegu oleks ise näidanud) ja läksime jõime end sellest purju.

Kaineks saime siis, kui avastasime, et toonik ei sisaldagi alkoholi.

aplaus

Oh seda noorte joodikute elu. Ei ole kerge, ei ole.

***

Koon on tagasi tööl! Jipiiiii!

Ja too Tiibeti koon, keda ma taga otsinud olen ja nüüd kohanud ei ole.. sain tagasisidet, et vähemalt on ta omanik mõistlik ja mures ja tegeleb asjaga. Ikkagi inimene.

***

Ja last, but not least. Ma tegelesin nädalavahetusel heegelkummidest meisterdamisega. Ja tegin endale mobiilikoti. Jaapani-minioni kujuga:
japsMinion
Jaapani sellepärast, et silm tuli natuke liiga kitsas… nii ta on natuke pilukas… aga muidu olen rahul. Parem kui minu esimene moblakotikatsetus oli, seda ma ei söenda isegi näidata mitte :D.

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Papud Papud_ja_Minionisokid

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛
Klapid
Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).
Mango_LAssi

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

kass_lumelabidal

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

Kruusifetishiga Veevalaja

Ma olen lootusetu kruusi- , külmikumagneti- ja sokisõltlane. See tähendab, et ma ostan neid kokku igal võimalikul juhul. Kui sokkidega on veel nii, et neid ikka kulub ja läheb uusi vaja ja need on võimalik üsna kompaktselt kokku pakkida jms, siis kruusidega on närbim lugu. Olenemata T. püüdlustest nõusid purustada (ei, me ei kodusõdi, vaid ta lihtsalt on selline, kes kohe oskab kildudega õnne tuua kogemata), ei mahu kruusid kappi ära. Rääkimata sellest, et pmst joon ma kodus kruusist midagi ainult laupäeva ja pühapäeva hommikuti. Ja siis hakkab mul kasutuseta nukralt seisvatest kruusidest kolekahju ja nii ongi tavaline, et ma seisan pühpäevahommikul nõudekapi ees ja räägin tassidega juttu: “Ei, spanjeli-kruus, Sina said alles eile! Ja kuldse-kruus ja Roosi-kruus, Teie olite ju eelmine nädalavahetus. Rooma-kruus, täna tuled Sina. Ja Ahhaa-tähistaevakruus, Sinu kord on homme. Ööjooksukruus, ära nukrutse, varsti on järgmine nädalavahetus. Ja noh, jõulukruusidel on üldse varsti pidu, sest jõulud tulevad!”

Ma päris normaalne ei ole. Kui seni kedagi seda lootma olen pannud, siis matku oma lootused kohe. I´m crazy.
crazy_miki

***

Mõnelgi korral olen poes iseendaga mehise võistluse maha pidanud ja suutnud ennast järjekordse kruusi ostust ümber veenda. Täna ei suutnud :D. Kusjuures, kruus, mille ostsin, ei ole isegi mitte eriti ilus.
Aquarius_Kruus
… suht suvaline Veevalaja-tass, mille peal on voolikuga mees (mitte mõelda vasakule). Ilmselt tuletõrjuja. Aga mulle meeldisid need veevalajat iseloomustavad sõnad, mis üle tassi kirjutatud on. Väga täpsed! –
Impartial; Generous; Strong willed; Inventive; Selfless; Fair; Open minded; Candid; Thoughtful; Dependable; Perfect in EVERY way!

On ju täpne?!

***

Muuhulgas sain eile postkastist 2 ümbrikku. Ühes oli jõulukaart (ümbrik fotol alumine) ja teises kuldse-pildiga mobiiliümbris (ilmselgelt fotol pealmine 😀):
Ymbrik_ja_moblakate

Kuidas ma Maximasse Cocat ostma läksin.

Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.

Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.

Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!

Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.
KoeraPildiga_munad
Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.

Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.

Coca ostsin ka.

Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.

Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.

Kõigil päev korda läinud.

Sadamasild

Reede õhtul töökaaslastega jutustades selgus, et kui öelda, et käisin Sadamasilda kuulamas, on tulemuseks küsimärk näos. Ja kui täpsustada, et Marek Sadam ja bänd, siis on tulemuseks veel suurem küsimärk näos, et “N-Eurot kuulasid??”

Kui Sinu näos olid just kaks samasugust küsimärki, siis jätka lugemist.

Käisin siis mina Sadamasilda kuulamas. Selle-pärast, et Marek Sadam on mulle umbes 6ndast klassist sümpaatne tundunud :D.. ja sellepärast, et T. lahkelt pakkus mineku välja… Ja sellepärast, et ma tean, et Sadamasild ei ole N-Euro (ega ka mitte Jesus Nevada).

Kontserti ei saa ma ümber rääkida, sest siis oleks see kõik nii… noh.. Te ei saaks aru. Sest see kõik mõjus nii ainult seal kohapeal ja kõik korraga. Seal oli huumorit ja seal oli sügavust. Päris uskumatu, kuidas üks noor mees (ta on ainult 36!) oskab kokku panna nii… siiraid ja ilusaid mõtteid. Öelda nii otse ja ausalt ja armsalt. Väga super. Ja ta oli nii muhe ja tundus täiesti omas elemendis, seda kõike nautivat… Kuigi ta tundus samal ajal ka kuidagi väga kurb-nukker-mõtlik… Selline, et tahaks juurde minna ja küsida, et kas Sul on ikka kõik korras?

Aga nüüd muusikast. Lisan siia mõned oma lemmiklood uuelt plaadilt “Siis tulen siis jään”.

Suvi käib väikeses toas:

Sõstrapõõsaste vahel:

(Ja mu ammune lempar) Tulbid ja bonsai:

Ja mulle meeldib veel ka “Kuidas elad, ema?”, aga seda ei leidnud Youtubest Sadamasilla esituses… Teise esitaja poolt laulduna ja pisut teistsugusena on see siin olemas, aga sõnad on olulised, nii et kuulake neid… 🙂

***

Ma kuulan tegelikult üsna vähe muusikat. Kindlaid lemmikuid. Aga keda kuulan, siis on oluline, et mul nende plaat ka oleks. Nii siis seadsingi sammud raamatupoodi ja ostsin endale plaadi ka ära. Nüüdseks on see mul arvutis ja telefonis ja CD-mängijas 🙂
Ja et elu kohe täitsa lill oleks, tõi Päkapikk mulle täna lisaks jõulukalendrile ja Sadama 2006.a. ilmunud raamatu.

excited