igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.
gunclick
Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:
sokad
Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂
Copy of Koervestiga3
Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.
Copy of tass

pikk jutt = maci stiilis jutt

Ma veetsin eile 5 tundi bussis… mis andis mulle võimaluse kõik päevasündmused üles märkida, et neist täna pikalt blogida… Muuseas, mis pikka blogimist puudutab, siis tsekake postituse lõpus olevat küsitlust ja tehke oma kaks ristikest sinna, aitäh 🙂

Eilsest hommikust ma juba eile rääkisin (kohtumine hagijaga)… edasi lippasin siis Tallinna-bussile. Bussijaamas vaatasin, et oh, great, üks hüperaktiivne kõvahäälne laps tuleb ka bussi.. Tuligi. Täpselt minu juurde! Jess 🙂 (mitte, et ma lapsi vihkaks, aga teate isegi, et lapsel ja lapsel on vahe.. lapsevanemal ja lapsevanemal ka).. ja minu kohal ei olnud turvavööd 😦 Hea algus tehtud :P.

Ahjaa, bussijuht oli hullult muhe ja tegi väljas ühe naisega rääkides nalja. Oh, jeebus, kus tädike solvus. Hingepõhjani.

Vaatasin filmi “Üks minu sõber“. Mis mulle meeldis, olid kodused Tartu-vaated. Nii armas. Mis mulle ei meeldinud, oli see, et vahepeal mulle lihtsalt ei meeldinud :D. Ma ei tea, see on mingi eesti filmide teema (mitte nüüd näide konkreetselt sellest filmist, aga üldiselt), et üritatakse alati teha mingit hullu kunsti. Midagi hästi diipi. Eriti hea on, kui seal pikad seksistseenid ka veel on.  Kõik kiidavad alati kõiki eesti filme, aga.. no ma ei viitsi vaadata, kuidas mingi 15 minutit filmist on sisustatud stiilis: mees tuleb koju, istub lagunenud tugitoolile ja vaatab 5 minutit kuidas ahju kõrval nurgas rott mädanenud õuna sööb.. vaiides muidugi. Sest ta mõtleb oma sügavaid mõtteid, mis ei kuulu avalikustamisele. Siis läheb ta kõrvaltuppa, kus naine kogu aja voodis oodanud on ja järgmised 5 min keerab ta… ja siis läheb viieks minutiks maja ette suitsule. Ikka vaikides, muidugi. Vahele võib, lisaks rotile, pikkida veel mingeid lambihetki, kuidas naabripoiss rattaga mööda sõidab, kui mees suitsu teeb, teda õuntega loobib ja roppusi karjub vms. Aga põhiline on, et ärme seleta ühtegi neist hetkedest.. (ja teeme need hetked hästi pikad).. las vaataja mõtleb.
Ilmselt ma ei ole piisavalt täiskasvanu ja diip, et neid mõista, aga vot jah, mulle ei meeldi ja kõik. Vaatan enne kasvõi viis korda ühte sama Grey anatoomia, või Vampiiripäevikute või Gilmore tüdrukute või Koeralausuja osa. vot.

Kuulasin siis hoopis muusikat. Avastasin “Easy listening” teema alt akustilise muusika esitaja Acoustic Alchemy... Oli sihuke mõnus rahulik chill, et kujutasin end vabalt ette selle saatel süüa tegemas või nõusid pesemas vms. Mitte, et ma nüüd teab mis söögitegija oleks, aga eelmisel nädalavahetusel nt vahepeal kokkasin ka. Tegin kama-omletti (loe täpsemalt siit, punkt nr 6 alt), mille põhikoostisosaks panin seekord seened. Ma olen ju seenehull (lemmiktoit on seened seentega, ja kõrvale paluks seeni). Pmst olidki seened seekord 90% koostisosaks, nii et ega ta koos ei püsinud, vaid oli pigem selline.. seenepuder või pada.. kuhu oli natuke muid asju ka lisatud :D.. Aga oi, kui hea :D… Muidugi julgen ma süüa teha ainult siis, kui ma üksi olen… huvitav küll, miks.

Tallinnas oli maa küll märg, aga ilm ilus! Päike paistis ja soe ja värki. Nüüd lõpuks olen ma lähemal oma lapsepõlve-Tallinnale (kunagi eelkooliealisena Rakvere lähedal elades mulle meeldis hullult Tallinnas käia). Mitte, et mulle nüüd hullult meeldiks, aga vähemalt ei tundunud linn enam vastumeelne. Kuigi, olgem ausad, ega ma minekut ei oota ja tagasitulekut ootan väga. Eriti sellepärast, et Tartus on keegi ootamas 😛 (vot nüüd mõtisklege, kas EllieTheElephant, T. või mõlemad 😛)

Haigla-kohvikus deitisime VäikeKaksikJ-ga, kelle 26-päevane PesamunaPreili ka kaasas oli. Awww. Niiiii pisike ja juba niii armas! (Näete! Ma ei vihka lapsi!) Ma pilte siin sheerida ei julge, aga uskuge mind.. hullult nunnu. Ütlesin VäikekaksikJ-le ka, et Pesamuna on ju sama armas, kui koonud! Ja tema, kes ta mind teab, teadis, et see pole mingi “Ära tule mu last koertega võrdlema” värk, vaid minu suust kõlades on see suurim kompliment ever. Ever!

Siis läksin ultrahelisse… mis lõppes sellega, et mu kaela torgiti 5 korda nõelaga, et proove võtta… (pidi küll olema 2 korda, aga kuna sihtmärk oli pisi-pisi ja pani eest jooksu, siis oli keeruline.. juhtus näiteks, et tabati hoopis lähedal-asuvat veresoont… ps süüdi polnud med. töötajad, nemad olid toredad ja tublid ja head 🙂). Aga pean tõdema, et ma ei mõista eriti narkomaane, kes ennast vabatahtlikult kaela süstivad. Mitte, et ma teisi narkomaane mõistaks, oh ei… ma ei mõista isegi mitte suitsetajaid, olgu või e-suitsetajad.
Protseduur ise tegelt polnudki väga hull (välja arvatud sihtmärgi.. või veresoone tabamised), aga pärast… pmst on mu kael eile õhtul ja täna peaaegu sama valus nagu pärast viimast oppi.. ma ei jaksa ise pead padjalt tõsta (toetan käega pead 😀).. neelata, haigutada, köhida jms on valus.. ja üldse valutab ka. Prff.
Ja kuigi mu kaela pole nõeltega 9 aastat torgitud, lõid välja mu ennustajavõimed ja juba enne eelmist arstijuurde minekut olin miskipärast kindel, et millalgi tahavad torkida (kuigi muidu ei ole tahtnud). Kunagi teadsin ette pommiähvardust koolile.. oma diagnoosi… kopteripiloodi leidmist… jms. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen.

Kui sealt pääsesin, helistasin T.-le, et ta tekitaks pileti esimesele võimalikule bussile tagasi. Ja kui te arvate, et lambist, keset kolmapäeva päeva, on kolm järgmist bussi välja müüdud, siis arvate te õigesti! Ehk siis mulle jäi 1,5 tundi aega chillimiseks. Muhe. VäikeKaksikJ-i ja Preili olin ma koju ära saatnud. Enamik inimesi olid tööl või koolis või ei vastanud kõnedele. Pettumus missugune, mina saabun suursuguselt pealinna ja nemad julgevad jätkata oma tavapärast elutempot. Aga pidustused? Paraad? Festival? Karneval?  Naaada. Mitte kui midagi.

Okei, üks asi, millega oma aega veeta, on alati minu absoluutset lemmik lemmikloomapoodi külastada! Täiega soovitan, Snob Cat & Dog poodi :). Kui pealinnas elasin, käisin seal alatasa, sest töötasin seal lähedal.. ja võtsin juhtkoerad ka kaasa… käisime neile maiuseid ja mänguasju valimas. Omanikele on seal ka nänni.. nt hästi lahedad kruusid. Mitmel juhtkoeraomanikul on nüd oma-värvi-labradoriga kruus… ja mul on spanjeli kruus (Ällu värvi spanjel).. Ja nüüd on mul Kuldse Retriiveriga kruus (kruusil on kolm pilti, nagu karbikaanelt näha):
Kruus kuldsete retriiveritega

Aga peale natuke teistsuguse kaubavaliku meeldivad mulle selle poe müüjad. Nad on lihtsalt nii toredad! Enne Tartusse kolimist mainisin ka, et kolin nüüd ära… ja nüüd polnud aasta aega käinud, aga mind mäletati! Isegi nime! Kiitlesin muidugi, et nüüd on kodus Koon… (kellele viisin kuivatatud kopsu) ja lubasin, et kui kunagi koos Koonuga peaksin pealinna sattuma, siis astume läbi. Müüja avaldas lootust, et tema tol päeval tööl oleks :P.. Ühesõnaga, väga muhe. vot. Kunagi, kui rikkaks saan, ostan sealt mingi “koerte ristsõna” ka ära. (kuigi jah, minu rikastumise tempot vaadates, saab selle ristsõna omanikuks EllieTheElephanti lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapselaps 😀)
Ühesõnaga, see on niiii tore pood! Palun minge, ja võtke kohalike rõõmuks oma Koonud ka kaasa 🙂 Sest nagu uksel silt ütleb, on see tegelikult: Kauplus koertele ja kassidele (ja nende omanikele) :-).. Muuseas, ei, ma ei ole ise kuidagi poega seotud ja ei saa mingit kasu reklaamitegemisest. Lihtsalt, ma olen ise nii vaimustuses, et tahaks, et te ka oleks :D.
Kruusiga meenus, et ma kinkisin T-le kruusi.. sildiga, et prooviks seekord sedapidi, et kruus terveks jääks… :P. Et sellest aru saada, kiika eelmiste kruuside taustalugu. Igaljuhul on tal nüüd ka siin oma kruus, mitte et mind karvavõrdki häiriks, kui ta mu omi omastab (mul on soki ja kruusifetiš ja mõlemaid on mul palju), aga oma on ikka etem, onju!

Siis käisin Empzil tööl külas. Ei saa sugugi öelda, et ta oleks nukker mu nägemise üle olnud :P. Sellegipoolest viskas ta mu 10minutit planeeritust varem välja, et ma ikka kind-las-ti bussile jõuaks. Targasti tegi, sest hurraaa: trammid ei sõitnud! Kui ma sellest lõpuks aru sain, siis silkasin ruttu-ruttu 17 peatusesse ja õnneks 17 tuli just siis.. nii et jõudsin bussile. Lucky me!
Trammipeatuses oodates tegin salaja pilti ühe välismaa tüdruku kummaritest, sest need olid niiiii ägedad:
Koerapildiga mustvalged kummikud

Niisiis… jõudsin bussile. Bussil jõudis mulle ka pärale, et ahjaa, VäikeKaksikJ kostitas mind ju koogi ja mahlaga.. äkki oleks võinud enne mõne vetsu ka leida. Aga ei. Ma ei õpi IIALGI oma vigadest. Muidugi polnud seal bussis tualetti. See teadmine ainult süvendas põit. Telefoniaku sai tühjaks, nii et MJ-ga tegelemisest mõtete mujale viimiseks ei tulnud midagi välja. Mängisin siis vana head nimemängu (tähestik ette ja iga tähega üks tüdruku ja üks poisinimi). Ö-tähega nimedega ei meenunud ühtegi. Äkki saarlased Önnela ja Önnelemb? 😀 Tahtsin täna end nimi.ee-s harida, aga isegi seal on Ö-täht vahele jäetud. Nii et asi polnud ainult minus. Mäng sai kiirelt läbi. 117 kilomeetrit oli veel ees. Meenutasin pingsalt Sesamy blogikommentaarides mainitud ülejäänud mängu-ideid... Ei meenunud ühtegi. Lõpuks tuli pika pingutamise peale see Koeranimede variant meelde… U oli probleemne täht… Õ, Ö ja Ü samuti. Ideid?

Oeh, alles Mäo rist. Appiiii 😀 Lugesin vastutulevaid autosid: ühes minutit tuli 10tk, viies minutis 47 ja kümnes minutis 93  autot vastu… Saja auto täitumiseks kulus 11 minutit. Tee-ääre-poste tuli 100 tükki vastu (okei, need olid paigal ja buss möödus lihtsalt) kolme minuti jooksul. Neli kilomeetrit enne Laevat hakkasin lihtsalt aeglaselt numbreid lugema.. Tartusse jõudes olin 850-ni jõudnud.  Oeh. Lõpuks kohal. Kiire vastu-tulijate tervitus ja kodu poole punuma. Oo, kui hea. 😀 Ja üldse, 5h bussisõitu päevas on ikka liig. Sellegipoolest järgmisel nädalal jälle. Jess.

Eile ma kurtsin FBs, et mul on kogu aeg nälg ja söön nagu loom (aga juurde ei võta). Ja kuigi ma pole magusasõber, sõin eile järjest umbes 20 Geiša kommi :D. Ma olen veider. (FYI, ei ole rase :))

Täna tõusime koonuga (ja T.-ga) 4.45. Käisime viie-paiku maja juures õuel.. vaatasin hommikusöögi kõrvale kaks Koeralausujat… ja kõmpisime tööle. Jõe ääres avastasin, et on ikka NIII maailmatore, et mul on Koon (ja et temal olen mina, eksole 😀), sest varahommikul mööda Emajõe äärt jalutada on lihtsalt niii tore. Aga ilma EllieTheElephantita ma lihtsalt ei viitsiks.
Aga no vaaadake, kui mõnus on siin jalutada:
Emajõe äärne

Olete kindlasti kuulnud Pargivahtidest… EllieTheElephanti osakoormusega töökoht on Pardivaht (yeah, DonaldDuck, I´m watching You!):
IMG_1033

aitab nüüd küll.

PS. Mida imet, VäikeFränky blogis jälle! Wii.
PS2. Kes tahab nostalgiahõngulisi pilte kaeda, siis piiluge SIIA ja SIIA.
PS3. Uuel Rama Aerol on nii nunnu karp :D.
PS4. Mu kael on aia 😦

Palun märgi ära kaks varianti.. üks esimestest variantidest, mis puudutavad möla pikkust… ja teine teistest variantidest, mis puudutavad piltide olemasolu postitused (ahjaa, kui Sulle meeldivad ainult pilt ja null juttu postitused, siis vasta ainult teise poole variantidele. Aitäh!)

Sõbrapäev-sebrapäev

Mul oli täna tõeline Sõbrapäevaunenägu.
Koera unes nägemine (kui ta just unes Sind nt hammustada ei püüa vms) pidavat tähendama uut ja kasulikku sõpra 🙂

Ma nägin unes, et olin Tallinnas, kusagil Vabaka kandis… ja nägin, et pisut eemal üritavad inimesed keset sõidurada seisvat eksinud koera teelt ära meelitada.. aga koer hakkab vastu ja ei liigu kuhugi… Läksin mina siis ka lähemale ja kohe kui sinna jõudsin, tuli koer jooksuga rõõmsalt minu juurde nagu vana sõpra tervitades kudrutama. Inimesed vaatasid muidugi, et näh, nõme perenaine oled, hoia oma koera paremini, et ta liikluses ennast ohtu ei seaks… aga mind ei häirinud nende pilgud, olin endale uue nunnu Sõbra saanud 🙂

Seadsime siis koos kutsaga sammud minu lemmik lemmikloomapoodi … aga! …jõudes poe uksetaha oli pood tühi, remont käimas ja öeldi et nad on kolinud suuremale pinnale vms. (tegelikkuses peaks nad siiski mitte-kolinud olema, kui mu sooja reklaami peale shoppama minna tahate ;)).
Unenägude seletaja muuseas ütleb, et: Pood on lukus – õnne ja kasu. Sobib.

Edasi läksime kõrvalmajja, milleks osutus järsku igati loogikavastaselt Kristiine kaubanduskeskus vms… kes, igati loogikavastaselt, lubasid mu tavalise koeraga poodi sisse… ja kuna me (mina ja koer siis), ei leidnud, igati loogikavastaselt, tervest keskusest ühtegi loomapoodi… siis läksime Jyski, mis igati loogikavastaselt, müüs lisaks kõigele muule ka toidukaupu ja lemmikloomatoitu 🙂
Siit alates muutub unenägude seletaja juba selleks “ähh, ma ei usu sellesse :P”-värgiks. (POOD – ei mingit õnne, ainult riidu. Poodi minemine – rahast ilmajäämist ja puudust.)
Ja et asja veel hullemaks ajada, siis avastas mu uus lemmik riiulilt koeratoidu ja hakkas seda kohapeal tarbima… ja kui ma teda eemale tirima hakkasin (teate ju küll, et ära torgi koera kes sööb), siis tegi minu suunas vihaga naksava liigutuse (aga ei hammustanud). Hammustamine oleks unenägude seletaja järgi tähendanud suurt õnnetust. Huh, pääsesin 😛 (vist).. aga üldiselt ta tegelikult ei olnud üldsegi kuri kuts… kuigi oli tõu poolest välimuse järgi mingi sihuke amstaffi laadne, oli ta nupsik…

Aga kui ärkasin oli järsku nii tühi tunne.. et mul ei olegi ju tegelikult uut neljajalgset sõpra. Nüüd võitlen endaga, et mitte varjukasse minna ja endale üks nupsik koju tuua (õnneks ple praegu selleks raha :P)… sest saan ju aru küll, et kuts oleks päev otsa üksi kodus… vbla häiriks naabreid, kui üksindust ei salliks… üürikorter pole üldse parim koht, kuhu koera võtta… ja pealegi olen u. pooled nädalavahetused kodust ära… aga, oeh, teate kui raske on elu ilma koerata? Arvate, et koeraga on keeruline (jalutamised ja raviarved jnejne)… eks proovige ilma… eriti kui te juhtute olema rohkem koera-inimene, kui inimese-inimene. Oeh.

Aga kui ma tänaval mõne kodutu Pontuga kokku juhtun, kellega samasugune Armastus esimesest silmapilgust on, siis ma võtan ta küll ära, vot.
(jajah, loomulikult vaatan ikka ringi ka netis jms, et ega teda pere parajasti koju ei oota).pilt

Aga ilusat Sõbrapäeva!

Sõbrapäevakutsu