Sinutorulane… or not

Täna hommikul mõtlesin sellele, et Valgusteraapia ja Sesamy ja Ch.  nii närbid blogijad on, aga kuidas mul pole õigust neid sõimata selle eest, sest mu enda viimane postitus on ju ka 30.09-st…

Pärastlõunal koolitusel mõtlesin sellest, kuidas ma olen ligi 30 aastat noor ja pole veel süüa tegema õppinud (KUIGI, oma kaitseks võin öelda, et teisipäeval valmisid kodused kotletid!) ja tulin siis geniaalsele ideele, et peaks hoopis Youtuberiks hakkama, kui blogimiseks aega pole. Minu Youtube kanalil saaks näha algaja kokandushuvilise toredaid läbikukkumisi stiilis #Macilikkajuhtubju …

Aga Youtube plaan ei täitu, sest:

1. Olen ma kole nagu öö ja ei sobi kuidagi kaamera ette 😀 Oleks asi ainult näos, võiks ju mingi Mardimaskiga toimetada, aga et ülejäänuga ka kiita pole, siis peaks juba maskotikostüümi kusagilt sebima… ja sellega oleks juba ebamugav pliidi ees keksida ilmselt.

2. Ise ennast samal ajal filmida on üsna tüütu ja segav ilmselt ja vaevalt ma nii lihtsalt selleks vabatahtliku leian, kellele siis vastutasuks toitu  ee… väljakukkunud toodet maitsta pakuks 😀

3. Töötluseks kuluks umbes 634 korda rohkem aega, kui ühe blogipostituse treimiseks kuluks.

4. Ma ei viitsi kokata lihtsalt 😀 Lihtsam on soojade võileibade peal elada 😀 Eriti kui olukord (loe: alakaal) seda soosib 🙂

Lõpetuseks võite mu blogitäägiga “kokkamine” tutvuda :)… ja mu kokkamispilte kaeda:

 

Maci Macipostitus

Minu toidusedel on muidugi “söön, mis kätte satub” nii et kõik tervislikud toitujad tahaksid ilmselt mind natuke peaga vastu seina koputada, kui näeksid, minu toitumisharjumusi. Niisiis tundub vahel kusagil väljas valmistoitu süües isegi minu tavapäraste päevadega võrreldes “rämpstoit” hea valik :D. Mina isiklikult seda rämpsuks ei peaks, mulle maitseb ja sellest piisab :D.

Aga kui muidu maitseb, siis vot eile käisin Macis ja sain seda Olümpiateemalist burksi – Fänniburger, mida kahjuks pole püsivalikus vaid on “hooajakaup” ja nüüd, kus Olümpia selleks korraks otsa sai, on karta, et see varsti valikust kaob.

Igaljuhul, olen Macis käinud aegade algusest peale ja see on vaieldamatult kõigi aegade kõige parem burger, mida seal olnud on. Sest.. paramparaa – seal on SEENED!

Ahh, mul hakkas suu vett jooksma eilset meenutades :D. Pean nüüd lõpetama ja natuke nutma, et mul pole raha uuesti minna…

Pilt ka, pildi näppasin Macdonaldsi kodulehelt.

55 küsimust meem

Et mul viimasel ajal selle blogimisega on nagu on, siis selleks et hoogu natuke sisse saada, pätsasin Linda blogist selle 55 küsimust meemi. Mul ei ole tegelikult halli aimugi, kuidas see levib… et kas nagu sugulisel teel, või keegi peab Sulle eraldi kirjutama ja teada andma.. või peab postituses järgmisi täägima või FB kaudu vms. Aga kuna postituses ei olnud ka ühtegi juttu, mis keelaks seda kasutada, siis näppasin ära 😛

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Enamasti lahti, sest ma olen nii laisk, et ei viitsi pusa kappi panna ja ripub teine seal kapiukse nurgal… las olla avatud uste päev, äkki keegi tahab kapist välja tulla vms 😛

2. Kas Sa võtad hotellidest tasuta šampoone ja dušigeele koju kaasa?
Seal on neid või? Ma arvasin, et see on mingi asi, mis filmides on 😀 kusjuures ma olen hotellides viibinud küll, aga mul on vist oma mant kaasas olnud 🙂

3. Kas Sa lõikad ajakirjadest välja kuponge, kuid ei kasuta neid kunagi?
Meemi originaal on vist USA oma? Seal on mingi kupongiteema, aga ma ei ole näinud, et neid Eestis ka oleks (therefore ei ole ma neid lõiganud… küll aga vastab tõele see “ei kasuta neid kunagi” osa).

4. Kas Sa oleksid rünnatud pigem karu või mesilaste poolt?
Oleneb, kui suures koguses mesilastest on jutt? Terve tarutäis tapjamesilasi? Siis vist karu, sest karu tundub mulle kuidagi.. ümberveendavam 😀 kas teesklen surnut või kui see ei tööta, siis karjun (oma pea olematu häälega) ja äkki ta kohkub ära. Mesilased ei tundu ses suhtes nii koostöövalmis. Ja kui karu pole ka koostöövalmis, siis tema vähemalt killib mind kiiremini.. vaevalt, et miljoni mesilase käest ka eluga pääseks. Ja minu jooksmisi teades poleks põgenemine niikuinii variant. Pluss karu oleks hea pehme ja karvane vähemalt, mida agoonias krabada 😀 🙂

5. Kas Sul on kortsud?
Vist väga ei ole… veel. Ma pole uurinud ka :D.

6. Kas Sa naeratad alati piltidel?
Ei. Aga kui mul oleks ilus sirge modellinaeratus, siis ma ainult hambad irevil omaette naerdes käiksingi ringi.

7. Kas Sa loed oma samme, kui Sa kõnnid?
Ainult siis kui mul näiteks rääääme põiekas on ja kodu “juba” teises tänava otsas paistab või miskit. Teatavasti on inimese aju ja põie koostöö selline, et kui maja kaugusest paistab,  ütleb aju põiele, et nii, võid nüüd võitlemisest loobuda, me oleme põhimõtteliselt kohal :D. Ja see aitab siis mõtteid mujale viia, kui mingeid lapselikke nimemänge, numbrite/sammude lugemisi teha.

8. Kas Sa oled metsas pissinud?
Ee, muidugi.. ma olen maalaps ikkagi 🙂

9. Kas Sa oled tantsinud isegi siis, kui muusika ei mängi?
Jah, aga vahet pole, kas muusika on või mitte.. ma tantsin alati üksi salaja.

10. Kas Sa närid oma pastakaid ja pliiatseid?
Eip, neis leidub liiga vähe liha… ma olen ikka läbinisti karnivoor.

11. Mis suuruses voodi Sul on?
Lahtikäiv diivan. Kui Koon ristipõiki magab (ja olgem ausad, üheksal juhul kümnest magab :D), siis läheb kitsaks.

12. Mis on Sinu selle nädala lemmiklaul?
Oh well, kahjuks või õnneks on see endiselt sama, mis ka minu eelmise nädala lemmiklaul, mis lihtsalt keeldub mu peast lahkumast. Trafficu “Tulgu tuuled”.

13. Kas Sinu arust on okei, kui mehed kannavad roosat?
Nii nagu ka kõik teised värvid osadele sobivad ja osadele mitte, on roosaga täpselt sama. Mõni mees näeb roosas välja vääääga lahe. Mõni naine see eest roosas väga hull :D.

14. Kas Sa vaatad ikka veel multikaid?
Jep. Kahe nädala jooksul olen kaks korda kinos käinud. Esimest korda Kalapoeg Nemo järge “Finding Dory“-t vaatamas. Väga nunnukas :). Teist korda “Lemmikloomade salajane elu” vaatamas. Seda väikestele lastele ei soovitaks, aga täiskasvanutele küll :D. A suht vägivaldne.

15. Mida Sa õhtusöögi kõrvale jood?
Mida pakutakse? Mahlasid ja kanget alkoholi peaaegu üldse mitte, muule olen avatud.

16. Mis kastme sisse pistad kananagitsaid?
Täna vist üldse esimest korda proovisin neid kastmega.. sinepi-mee kaste sattus olema. Suht okei.

17. Mis on Sinu lemmiksöök?
Liha, igas olekus. Või keedukartul ROHKE hapukoore ja soolaga.

18. Mis filmi võiksid Sa lõpmatuseni vaadata?
Lõpmatuseni ilmselt ei viitsiks ühtegi filmi näha. Kõige rohkem kordi olen ilmselt näinud “Elizabethtown“-i. Ja kõige rohkem sarjadest ilmselt “Gilmore tüdrukud“, millel hetkel taaskord vaatamine käsil… 4 hooaeg juba käes 🙂

19. Millal viimati kirjutasid Sa kellegile kirja paberil?
Töökaaslasele post-it´ile täna. Päris päris kirja Liisule, viimati suve algul. Peakski uue saatma juba!

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

 Proovinud ei ole, aga teoorias olen tugev. Teoorias oskan õlitaset kontrollida ka!

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole autojuhilube (raha sai enne ARK-i otsa) ja ainsad korrad, kui roolis olen olnud, olid autokoolis… päris hull oleks, kui ma sõidutunnis kihutanud oleks :D. Ehk siis, ei, ei ole. Ja üldse ma olen alati autos viibides tüütu “mõistuse hääl”, kes juhtide kallal pikivahe, ilmastikuolude jms üle tänitab 😛

22. Mis on Sinu lemmik võileib?
Saaremaal sõin Kuressaares kohvikus Koidutäht kiluvõileiba käsitööleivast (vaata pilti!)… ja see oli niiiiiii kirjeldamatult hea maitsega, et ma siiani natuke nutan sisimuses, et ma seda niipea uuesti ei saa :(.

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kui uni tuleb. Vara. 9-10, vahelharva 11. Puhkuse ajal hiljem.

24. Kas Sa oled laisk?
Jah!

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)
Jätan vastamata, sest Halloweeni küsimusena see veel oleks mõistlik küsimus, aga no Kadridel ja Martidel on ju dresscode ees. Mis ma peaks ütlema, et lihavõttejäneseks või?

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?
Eesti ja inglise. Ja siis ülivähe, st mingid 5 fraasi ja paarkümmend sõna vene ja itaalia keelt.

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

 Ei. Aga kunagi lugesin Stiinat!

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?
Seebiooper as if need Kirgede tormid ja muu “armasta mind või ma suren siinsamas jalapealt, Huljo?!” kraam? Siis ei vaata. Aga seriaale vaatan küll.

29. Kas Sa kardad kõrgust?
Ma tahaks öelda ei karda, aga samas seiklusparkides kõige kõrgemal on natuke.. jalas värin sees… aga üldiselt meeldib väga 🙂

30. Kas Sa laulad autos?
Harva. Kui muusika on nii vali, et mind poleks üle kuulda 😀 või kui “Sõstrapõõsaste vahel” tuleb.

31. Kas Sa laulad duši all?
Mm, ei meenu, et laulaksin. Vist mitte. Dzeikiga saunas laulan 😀

32. Kas Sa tantsid autos?
Ainult kätega kaasa, kui “Sõstrapõõsaste vahel” mängib ;).

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Mitte kunagi. Autoportree on portee, millel kunstnik kujutab ennast. Ma ei ole ei kunstnik, ega fotograaf. Küll aga olen fotohuviline ja viimane selfie-shoot oli selle aasta kevadel…
Fotograafi juures lihtsalt portreed tegemas pole käinud.. või noh, passipilt, viimati u. 4-5a tagasi.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?
Hell no!

35. Kas jõulud on stressirohked?
Kuidas kellelegi, mulle küll meeldivad 🙂

36. Lemmik kook?
Werneri porgandikook äkki? Samas, ükspäev sain Maxima köögi kiivi-maasika kooki ja see oli ka suurepäraselt kreemine ja hea.

37. Kas Sa usud vaimudesse?
Oo jaa

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?
Tuleb ette

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?
D-vitamiini

40. Prisma, Selver või Rimi?
Kodupoed on Meie toidukaubad ja XX Maxima hoopis. Aga neist kolmest meeldiks Prisma enim, seal on kõike :).

41. Nike või Adidas?
Reebok? Tegelikult Nike ja Adini mu rahakott eriti ei küündi, aga ükskord ostsin New Balance papud, mis olid umbes 2-3x kallimad kui minu tavalised tossud-a-la-maxima. NB-d olid vähem kui kuuga omadega läbi. Maxima 10eurised peavad mul tavaliselt kenasti umbes aasta vastu.

42. Cheetos või Lays?
Neist Lays (roheline või helesinine). Üldse Pringles (roheline või punane).

43. Metspähklid või päevalilleseemned?
Pähklitele olen natuke allergiline pluss need ei maitse mulle. Sihvkad ei meki ka eriti. Aga kui keegi need maha istutab ja hoolitseb, siis päevalilli vaatan hea meelega 🙂

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?
Ma ei julgeks minna, sest mul puudub aboluutselt igasugune rütmitaju jms. Ja ma olen täielik puujalg.

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?
jep 😮

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?
Ma üldjuhul ainult õnnest ja heldimusest ulungi, kurbusest üliharva.

47. Kuum või külm tee?
Külm tee? wtf, miks? Miks??

48. Tee või kohv?
Hommikul kohv (suhkru ja piimaga), õhtul tee.

49. Mis on Sinu lemmik värv?
laimiroheline, oranž, must

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?
Jah. Välja arvatud siis, kui haigutus peale tuleb.

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?
Ma ei oska isegi mitte halvasti ujuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?
Mingit spordivõistlust kohe kindlasti mitte. Mingit muud äkki isegi olen.. et midagi kirjutanud joonistanud rebinud-voltinud-kleepinud vms.  Aga praegu kohe ei meenu.

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?
Rohelised.

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

 Ma ei vingu. Aga Emps kirjeldab seda nii, et ma olevat nagu vesi, mis muudkui kivi uuristab 😀 ja saab lõpuks ikka, mis tahab :D.

55. Kas Sa oled kannatlik?
Väga.

 

Ellie 5!

See PitaPata bänner siin kõrval valetab häbitult, väites et EllieTheElephant on täna 4 aastat 9 kuud 3 nädalat ja 5 päeva noor. Ja kuna ma ei ole passwordide meelespidamisele eriti mihkel, siis ma ei saa seda muuta ka. Fakt on hoopis see, et LoomaTüdrukul on täna sünnipäev, seda ei juhtu iga päev!  Täpsemalt on tal lausa juubelipidustus! 🙂

Oma viimasel õhtul neljasena pääses ta voodisse magama. Öösel ta siirdus sealt küll jahedamasse, aga hommikuund tuli jälle padjale magama. Minu lahkel loal. 🙂
Kui ta tavaliselt sööb ainult õhtuti ja kuivtoitu, siis tänast hommikut alustas neiu väikese konserviga ja pika jalutusega tööle (et kalorid maha kõndida, sest eile selgus, et noor daam on veidi… khm… kopsakas…)

Preili on loomulikult pidurõivaid oma roosa rihmaga. Eelmisel aastal saadud roosast lipsukesest ei arvanud ta endiselt miskit (ei oska ka vanema ja targemana ilu hinnata) ja eemaldas selle sujuvalt. Ja loomulikult on ta terve hommiku õnnitlusi saanud.. ja maiuseid 🙂 Ja kui ta ennast hästi üleval peab, saab ehk õhtul kingituse ka. Ja kui ta ennast halvasti üleval peab, siis saab ta ikka kingituse, sest noh… It´s her party!

Igaljuhul, koeratüdruk. Sa oled lihtsalt nii Armas, et Armasta puruks 🙂 Palju õnne Sünnipäevaks ja umbes veerandi (kui mitte 1/5) eluea täitumisel. Muidugi, kui Sa siinkohal soovid mu ennustused kõvasti ja paljude aastatega üle elada, siis ma ei kavatsegi keelata 🙂

***
Aitäh, et Sa olemas oled ja nii võrratu oled! 🙂
Ps. Ja loomulikult endiselt hiiglatänud kõikidele asjaosalistele, tänu kellele see võrratu siin on 🙂

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

NY filmisoovitusi ja mõnus kohvihommik :)

Kuna ükski normaalne hing mu postitust niikuinii ilmselt lõpuni lugeda ei viitsi, siis küsin kohe alguses põhiküsimuse ära:
Soovitage filme, kus tegevuspaigaks on New York City.
Eriti hea on, kui seal on palju linnavaateid jms 🙂
(muuseas, aidake meenutada kas “13 going to 30”, kui ta täiskasvanu oli, kas ta oli NY-s?)

Nagu arvata võib, oli mul täna hommikul taaskord täielik New-Yorki-reisimise-igatsus peal. Võib-olla on süüdi see, et eile lugesin lennupiletipakkumist 499€ (mind lahutab sellest veel ainult 497€!.. otsisin eile kõik oma sendid kokku 😀)… no ja siis kaaslast oleks ka vaja, kellel on ka ilmselt 499€ puudu. Aga kui keegi tahab meid kohale lennutada, siis vihjeks, et oktoobri viimane nädal sobib. Aitäh!
(Kohapealse elu eest olen ise nõus muretsema! Vot nii lahke olen!)

Igaljuhul, tulin Koonuga täna veidi teistsuguse ringiga tööle, läbi täitsa-täitsa kesklinna. Ja kuigi Tartu kesklinnal pole New Yorgi kesklinnaga vist suurt midagi ühist, tekkis igatus nii nagu filmides, kui nad hommikuti enne tööle minekut topsi kohvi ostavad ja seda juues siis hommikupäikeselistel NY tänavatel jalutavad. Teate ju, mida ma mõtlen, onju?!
Tahtsin siis ka kohalikust kohvipoest kohvi teele kaasa haarata.

Selgus, et pea kõik kohvi müüvad asutused on varahommikul kinni. Sest kes see hommikul kohvi peaks tahtma? Ikka hilisõhtul ja varaöösel juuakse seda ju… või ei?

Olles juba kohvipuudusest frustreerunud, aga varahommikuste nunnude Tartu tänavate peale siiski pisut leebunud, jõudsin Kohvipaus´ini! Nad olid avatud! Ja lubasid mind koeraga tuppa! Ja müüsid mulle niihead latte´t!  Basically- saved the day!

Ehk siis, mul oli pöörfi moorning 🙂 (ja pärast seda s**t päev 😀 a see selleks…)

Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

Koeraelu.

Kui Ellie varahommikul silmad lahti teeb, pea padjalt tõstab ja käpad teki alt välja lükkab, on tema esimene käik õueõhku nuusutama. Vaja on ju vaadata, mis ilm on: kas täna kõlbab talvekasukaga välja minna või peaks natuke karva maha ajama, sest on oht liigseks palavuseks.

Puu kõrvale muruplatsile on Naabri-Muri mõned teated jätnud. Ellie tutvub nendega põhjalikult ja vastab siis omalt poolt. Nende omavaheline kirjavahetus on üsna tihe, mitu korda päevas käiakse üksteisele sõnumeid jätmas. Aga, mis sa hädaga teed, kui oma nutitelefoni või arvutit ei oma. Nii tulebki leidlikumaid meetodeid kasutada.

Tagasi tuppa jõudnud on keegi hea hing sööginurka värske vee ja hommikusöögi serveerinud. Ellie enda meelest on normaalne toit ainult liha, aga tihti juhtub, et toidu pähe on serveeritud hoopis mingit peent kuivtoitu. Moe pärast ta seda siis natukene maitseb, aga ülejäänu matab kindluse mõttes raskete aegade jaoks ära. Sinnasamasse kaussi. Kujutletava liiva alla, mida ta püüdlikult ninaga õhust kaussi toidu peale kraabib. Kui seda tähtsat toimingut keegi pealt nägema juhtub, siis millegipärast kipuvad pealtnägijad naerma. Miks, jääb Elliele mõistatuseks. Aga üldiselt eelistab ta seda, et pealtnägijaid ei oleks. Ka süües hindab ta enamjaolt privaatsust ja põrnitseb köögis viibijaid kannatamatu pilguga, kuni nood lahkuvad ja rahus süüa lastakse. Proovi ise süüa, kui keegi kõrval su suutäisi loeb. Vastutasuks ei loe Ellie teiste suutäisi ka, kui nemad söövad.

Järgmiseks on ees ootamas teekond Ellie-inimese tööle. Ilusa ilmaga viib tee jalgsi läbi linna. Vihmase ilmaga läheb Ellie tööle bussiga, kuigi see talle eriti ei meeldi. Liikuda ja nuuskida on ikka parem. Pealegi peab bussis koonu ümber see tüütu toru olema, et ta inimesi hammustada ei saaks. Isegi Ellie enda meelest on naljakas, kuidas ta näiteks kuhugi võõraste laste juurde sõites peab bussis suukorvi kandma ja laste juures mitte. Aga seadus on seadus.

Õnneks on täna ilus ilm ja tööteekond on jalgsi läbitav.

Kui Ellie-inimese meelest võiks jalutuskäik tööle koera jaoks tähendada järgmist: palju lõhnu koertelt, postide ja puude nuusutamine. Linnud. Jõgi. Jalutamine.

Siis Ellie ise on piisavalt linnastunud, et ära õppida, mida see tegelikult tähendab: piiramatu toidulaud! Pink! (Pilkide juurde on alati midagi söödavat kukkunud!) Prügikast! (Nende kõrvale maha on linnud alati midagi söödavat välja sikutanud kastist!) Põõsa-alused! (Kui prügikast kaugemale kui 5 meetrit jääb, eelistavad inimesed oma toidujäänused sinna loopida!) Ja siis veel suvalistes kohtades leiduvad toidujäägid. Lihtsalt võta ja nopi. Ainult Ellie-inimene ei paista eriti arusaaja olema vaid muudkui käib sabas ja tänitab ja keelab. Kas ta tõesti pole siis kunagi maitsnud, kui head on üleeilsed friikartulid otse kruusateelt! Delikatess, ma ütlen teile, delikatess!

Ellie mälu, muuseas, on imeline! Ei ole mingi probleem hoida meeles täpne asukoht jäätisel, mis ülemöödunud nädalal kõnniteeäärele sulanud oli. Lisaks kehtib seal usalda (ennast, et Sa selle juba ammu ära sõid), aga kontrolli (ega keegi pole kogemata samasse kohta lisa toonud… toidukauss ju kodus täitub iseenesest ja pingialused pargis ka…).

Tunnike hiljem tööle jõudnuna tuleb esmalt kõigele söödule pool kausitäit vett peale juua ja siis varahommikusest ärkamisest poolikuks jäänud und edasi magada. Kui keegi Ellie-inimese kabinetti tuleb, siis lehvitab ta talle rõõmsalt sabaga. Kui tulija on sellise näoga, et temast võiks sügajat olla, siis viitsib Ellie end ka püsti ja temani… või vähemalt poolele teele vastu vinnata. Et siis massaaži nautida. Kui aga tulija sattus parajasti Ellie üles ehmatama mõnest magusast unenäost, saab ta esmalt tervituseks paar valju kurjustavat haugatust. Paitamisega on siiski võimalik temaga kiirelt kohe ära leppida, olenemata rikutud unenäost.

Niisiis möödub tööpäev magades, ärgates, paisid nautides, vahepeal inimesega koos koridoris liikudes ja lõunal õues uudistades. Puha tavapärane värk.

Õhtupoole on Ellie kord „tööd teha” ja koos inimesega külastatakse olenevalt päevast mõnda raamatukogu, lastehaiglat või õpilaskodu.

Täna viib tee raamatukokku. Õnneks on ilm endiselt ebaEestilikult ilus ja minna saab jalgsi, mitte taksoga. Halva ilmaga jalgsi minnes jõuaks raamatukokku ühe beeži värvi koera asemel midagi tumepruuni ja tilkuvat. Vaevalt see lastele eriti meeldiks. Elliet ennast muuseas see ei häiri, ta ei ole nimelt suurem asi puhtusesõber. Kui veel kusagil eriti kleepuvas olluses püherdada saaks, oleks ta eriti rõõmus. Näiteks kalarapped, mis jõe ääres vedelevad. Ellie jaoks on tulemus äärmiselt meeldiv. Ellie-inimese jaoks vastupidi – äärmiselt ebameeldiv.

Olles kõigi haisvate ja söödavate ahvatluste kiuste raamatukokku jõudnud ja oma sõbrad, teised lugemiskoerad ära tervitanud, hakkab Ellie tööle. See käib nii, et ta viskab pikali vaibale ja patjadele, naudib laste paitusi ja kuulab laste lugemist. Kuna Jääaja multifilmis ja raamatutes on emane mammut Ellie, siis loetakse seda talle üsna tihti ette. Ja et Ellie seda lugu juba kuulnud on, siis tuleb vägisi tukastus peale ja õige pea suigubki Ellie unemaal. Võimalik, et ta on oma unenäoseiklustes ise Jääajas seiklemas. Teades, kui väga talle kassid meeldivad, siis on kohe aru saada, kui ta unes Diegoga, Jääaja mõõkhambulise tiigriga, kohtub. Nimelt hakkab une pealt Ellie saba siis pats ja pats vastu põrandat taguma. Kuidagi peab ju oma rõõmu välja näitama.

Ega ta siis kogu aja ka ei maga. Vahepeal ajab ta end püsti, veendub, et tema inimene ja sõbrad lugemiskoerad on ikka endiselt alles. Vahetab külge ja pikutab ja kuulab niisama. Tähelepanelikult. Kui peaks juhtuma, et mõni sõna läheb segamini või mõni täht vahele, siis Ellie parandama ei kipu. Ta kuulab rahulikult loo lõpuni, sest mida rohkem lugusid talle lugeda, seda vähem seda juhtub. Seda, et mõni sõna sassi läheb. Harjutamine teeb meistriks, Ellie on kuulnud, et targad inimesed väidavad nii.

Kaks tundi hiljem on tööpäev läbi. Viimased sabaliputused lastele ja koersõpradele ja algab kodutee. Nüüd ei ole enam vahet, mis ilm on. Koduni saab ka läbi pori kõndida. Ja inimene siis kodus aidata pori uuesti maha pesta.

Täna ei ole pori. Kodutänaval on hoopis kaks kassi. Kui rihm ja inimene ei takistaks, siis võiks ju minna ja nende juurde joosta. Tahaks neid mängima kutsuda. Kuigi millegipärast pole ükski kass siiani mängima tulnud. Nad kas jooksevad eest ära või vaatavad nii kurja näoga, et Ellie lööb kartma, mis siis et nad pisemad on. Hirmuäratavad sellegipoolest. Pealegi, olete te neid küüsi näinud?

Seekord lähevad Ellie ja kassid turvalisest kaugusest sõpradena lahku.

Kodus tuleb esmalt kõht vett täis juua, et siis kohe serveeritud õhtusöögiga pirtsutada saaks. No jälle kuivtoit ju. Isegi kartulikoored maitsevad paremini! Ellie peaks seda juba teadma, alles eile leidis ta oma jalutsplatsilt mõned, mille abivalmid varesed olid kõrvalmaja kompostihunnikust sinna toonud. See vaene koerake jääks ilma vareste abita nälga, tõesõna!

Õhtud mööduvad erinevalt. Mõnikord puhates ja magades. Mõnikord spa-protseduuridega, kus inimene kammide, küünetangide ja kääridega ümber Ellie askeldab. Vahel tuletatakse mõnda trikki või oskust meelde ja antakse võimalus maiust teenida. Olgu öeldud, et käest preemiaks sobivad ka needsamad kuivtoidu krõbinad, mis samal ajal kaussi järgi jäetud on. Välja teenituna maitseb iga asi paremini! Ja noh, pargist leituna ka muidugi…

Täna möödub õhtu peamiselt lebotades. Vahepeal näitab inimene Elliele tema lemmikfilmi. See on lühike klipp inernetis sellest, kuidas üks kuldne retriiver mööduvaid sireene kuuldes neile kaasa ulub. Ellie jälgib ja kuulab seda alati huviga, pea viltu. Kuna klipp on nii lühike, sobib seda ka mitmeid kordi järjest vaadata, enne kui tüdimus tekib.

Õhtu lõpetuseks tuleb enne magamaminekut veel üks jalutuskäik teha. Pargis kohtub õhtuti grupp koeri. Vahel käib Ellie ka seal seltsimas. Mängijat temast eriti ei ole, lihtsalt ei viitsi. Aga hea meelega tervitab ta kõik koersõbrad üle ja ajab siis natuke aega pargis oma tähtsaid koeraasju. Ja kui mõne koersõbra inimene oma koerale veel maiust pakub. Siis on Ellie esimene koersõbra kõrval istumas, endal täpselt selline nägu ees, et no kolm nädalat ei ole keegi minu toidukaussi ühtegi toidupala poetanud! Mitte ühtegi! Kust nemad teavad, et toidukausis hetkelgi kodus toit puutumatuna ees on, sest preili koerale ei kõlba. Pargis nurutud maius on ikka parem!

Tagasi kodus jõuab Ellie veel väikese uinaku teha, kuni inimene oma toimetusi teeb. Küll aga ei saa maha magada seda hetke, kui inimene lõpuks teki alla poeb. Siis seisab Ellie voodi ees ja vaatab väga nõudliku ilmega voodi poole. Väga viisakalt kusjuures, kutsumata ta voodisse ei tule… aga see pilk tema näos ei jäta muud varianti, kui see õrn patsutus teki peale teha. Sellest piisab. Kolm sekundit hiljem oleks 30 kilogrammi puhast koerarõõmu end üle inimese voodisse hüpitanud, ennast kerra kerinud ja on nohisemas täpselt sellise näoga, et olen siin juba mitmeid tunde maganud, ärge mind nüüd segage, olen sügavas unes.

Ja kui uus varahommik juba alanud ei ole, siis magavad nad seal siiamaani…

suva suveplära

Asusime eile Koonu ja Kosmosemutiga päikesepaistel koduteele ja jäime vihma kätte. Kui Raekoja platsi jõudsime, jäi vihm üle. Siis ostsin endale vihmavarju. Kuigi ma ei saaks seda majanduslikult endale lubada. Kuigi ma ei kasuta vihmavarju. Kuigi ma ei viitsi seda kaasas kanda.

Aga see oli retriiveri kutsikatega ju! Ja viimane!
(Ja pilti ma eile veel ei teinud loomulikult ja Google polnud ka mu sõber).

Seejärel tähistasime Kosmosemutiga mu esimest tööpäeva peale puhkust, lasteprae ja siidriga. Koon kept herself entertained ja jälgis päikesesirmidel meie kohal jalutavaid vareseid. Äärmiselt põnev oli!

(Muuseas, mul on kahtlusi, et Koonul on jooksukas algamas. Kutsikasoovid valmis panna :)))

Jõudsin veidi peale seitset koju, toitsin looma ära ja umbes veerand tundi hiljem olin voodisse kobinud.

Ärkasin hommikul äratuse peale.

Kokandusblogi aka DIY sushi for Dummies like me

Mac ja kokkamine on alati üks vahva anekdoot, kas pole? Eile ma näiteks tahtsin mulle ja Vihmahäälele kohvi teha ja sellega läks nii: Niisiis olin ma õhtuks täis enesekindlust, et teeks õige päris ise sushit. What a great idea! VAJA LÄHEB: Sushi tegemise komplekti, või kõiki selle koostisosi eraldi: St: keedetud riisi; sushiäädikat; nori lehti; sojakastet; wasabi pulbrit; marineeritud ingverit; bambusmatti; söömispulki (saab ilma nendeta ka ka 🙂) Need olid siis need, mis mul selles sushi valmistamise kit´is sisaldusid. Lisaks neile on vaja “täidist”. Minu valik: lõhefilee; krabipulgad; avokaado; kurk. VALMISTAMINE:

Step 1: Lõika kurk pulkadeks. Ma lõikasin pika kurgi pooleks ja selle omakorda pikkuselt pooleks. Ja need veerandkurgipikkused lõigud lõikusin omakorda neljaks. Ja suurema osa seemneid seest välja. Koor jäi alles. PS. Tegelikult hiljem lõikasin ma täidist pannes neist osa veelkord pikkupidi pooleks, et natuke õhemad oleks!

Step 2: “ava” avokaado. Kuna avokaado keskel on üks ilgelt jurakas kivi, siis saab selle pooleks nii: 1. Lõika otsad maha ja tee noaga ümberringi sisselõige, nagu oleks pooleks lõigatud… aga kivi sees päriselt poolitada ei lase. 2. Kanguta pooled üksteisest eraldi. Kivi jääb ühe poole südamikuks. 3. Löö nuga tera pidi kivisse. Ära sihi mööda ja seda hoopis kätte viruta. 4. Kui noatera pisut sees on, siis keera seda 90 kraadi, et kivi lahti tuleks ja tõsta see koos kiviga ära.

Step 3: otsi oma sushikomplekti kuuluvad asjad välja: Nagu ma juba enne ütlesin, siis minul olid komplektis (Mis maksis muuseas ~10€) 3 norilehte, 1 bambusmatt, kahed pulgad, eeltöödeldud riis, pulber wasabi valmistamiseks, sojakaste, sushiäädikas, marineeritud ingver.

Step 4: Tee riis valmis. Ma ei tea, kuidas “päris” riisi õigesti sushiks teha. Tean, et midagi tuleb teha, et ta ei kleepuks vms. Leotada? Ähh, ei mäleta. Aga komplektis oli igaljuhul juba valmis tehtud riis, mille pidi mikros 2 minutiga ära soojendama. Inimestele, kes on köögis osavamad kui mina ja ühtlasi valivamad kui mina, ma seda väga ei soovita. Enne soojendamist oli riis selline suur kõva latakas, mis oli katsudes nagu kummist tehtud materjal. Peale soojendamist oli see pehmem, aga lõhnas ee.. omapäraselt… umbes nii, nagu võiks lõhnata riis, mis on kusagil Jaapanis 2 aastat tagasi keedetud ja pakendatud 😀 😀 Aga kannta ära. Ja seejärel sega riis kausis ühtlaseks, et ta ei oleks enam  sellise kujuga nagu lapik sillutisekivi vms. Ja kui riis ühtaseks segatud, siis vala sinna juurde sushiäädikas. Vajadusel eemalda liigne vedelik.

Step 5: Tee wasabi valmis. Kes oleks võinud arvata, et see roheline ühtlane mass oli alguses kollane pulber pisikeses pakikeses. Not me. Pakikesele tuleb juurde sedaga 10ml vett. Kas te teate, kui vähe on 10ml? Ma otsisin selleks “mõõtetopsiku” välja. Ehk siis tegelikult pooleliitrise sheikeri 😀 Kui väikseim pealemärgitud mõõt oli 50ml. Pmst 10ml tähendas seda, et sheikeri põhi oli vaevu veega kaetud. Pisi-pisikese kausikese puudumise tõttu oli mul nagu pildilt näha, pisut liiga suur kausike. Aga pole hullu. Valasin pulbri sinna. Ja veetilga sinna peale. Seejärel segasin, kuni kollasest pulbrist sai rohekas kibedamaitseline mass. Ära paljalt söö. Step 6: aseta nori-leht paika.   Pakis olid kaasas 3 suurt suurukujulist (enamvähem) nori lehte. Kuna ma ei tahtnud niiii suuri sushirulle, siis tein vea ja murdsin lehe keskelt pooleks ja tegin sellest 2 väiksemat lehte. Söömise osas muutis see mugavamaks, aga valmistamise osas mitte. Leht ei ulatunud enam täidise ümber ümberringi ja äär jäi lahti (aga sellest hiljem). Norilehel on 2 poolt: karedam/karvasem ja siledam/läikivam. Aseta nori bambusmatile sile pool allpool, st täidist hakkad panema karedama poole peale. Ahjaa, et vältida minu viga, siis tee esmalt kindlaks, mispidi matt painduma hakkab 😀 Ma panin esmalt lehe valepidi ja kui täidis peal oli, siis matti keerama hakates selgus, et krt, ei paindugi. Ja seda täidisega norilehte ristipidi pöörata oli juba omaette ooper. Step 7: hakka nori peale ühtlase kihina riisi laduma. Kasta oma sõrmed enne riisiga tegelemist märjaks, et ta sulle sõrmede külge ei kleepuks. Viga nr 1 pildil: see, et ma nori pooleks tegin. Viga nr 2 pildil: bambusmatt on valepidi, peaksin seda alt üles keerama hakkama, aga see paidub hoopis paremalt vasakule. Viga nr 3 pildil: Äärtesse oleks pidanud kinnitamiseks rohkem ruumi jätma. Viga nr 4 pildil: Surusin riisi sõrmedega liiga kokku selle külge, see oleks pidanud veidi õhulisem jääma. Viga nr 4 pildil: kuna nori tükk oli poole väiksem, siis sai riisi vist liiga paksult. Pärast ei ulatu rull kinni. Teisel katsel jätsin kinnitamiseks riisile küll tühjemad ääred, aga korralikult kinni ei ulatunud ikkagi. Kolmandal katsel ei poolitanud enam norit ja tegin terve lehega suured sushid. Siis ulatus kinni 🙂 Step 8: Lisa täidis. Vali ise, millist kooslust või täidist soovid. Mina tegin lõhe-avokaado omi ja krabipulga-kurgi omi. Aseta täidis keskele otsast otsani ulatuva laia ribana. (krabipulga-omadest unustasin pilti teha. Aga laia krabipulga lõikasin pikkupidi pooleks).

This slideshow requires JavaScript.

Step 9: keera bambusmati abil sushi kokku. Esmalt esimene pool. Siis suru pisut. Seejärel teine pool ja suru uuesti. Nagu ma ütlesin, siis minu väiksed norid ei ulatunudki kokku 😦 Aga suur tuli mükkebroo.

This slideshow requires JavaScript.

Step 10: lõika rullist sushi”viilud”. Lõika rull keskelt pooleks ja kumbki pool omakorda kolmeks. Ühest rullist peaks tulema kokku 6 viilu. Step 11: Serveeri lisandid. Vala sojakaste väiksesse kausikesse või topsi, kuhu rulli kasta saad. Pane ingver ja wasabi väikestesse kausikestesse. STEP 12: SÖÖ! 🙂

EDIT: Leidsin nüüd külmkapist toorjuustu ka. Ma ostsin selle sushisse lisamiseks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas ma seda kasutanud oleks ja lisaks ei tulnud see mulle ilmselgelt õigel hetkel meelde 😀 Improviseerige ise!

laisk blogard, aga muidu mittelaisk

Lapstööjõud oli nõnda lahke ja tuletas mulle meelde, et mu viimane blogipostitus oli 10. juunil. Võiks ka hullem olla iseenesest, näiteks Ch. viimane postitus oli 8. veebruaril. Sesamyl 28. mail. Valgusteraapial 9. juunil. Jne.

Aga mul on tõesti megakiire olnud. Olen häppi, et eile näiteks leidsin hetke, et arved ära maksta. Olen see nädal näiteks läinud tööle tund varem ja lahkunud töölt 4h hiljem… jms. Või siis näiteks eile tööd teinud. Pühal laupäeval.

Aga see selleks. Natuke on ikka muud ka toimunud, siin siis ülevaade 🙂

Eelmisel nädalavahetusel käisime Teraapiakoertega Toris. EllieTheElephant otsustas kohe esimesel päeval peale ujumist, et märjana tuleb mutimullahunnikus püherdada, muidu ujumine ei loe!

Kupatasin ta küll seejärel tagasi vette, aga ta ujus just nagu hüljes, pea viiskalt vee peal. Nii sai keha puhtaks, aga peast oli Koon ikka pruun labrador.  Siiski, pean mainima, et kuldsed on ikka hämmastavalt osavad puhtaks-kuivajad. Aitasin pisut kammiga kaasa, aga kõik teised postituses olevad pildid koerast, mis järgnevad, on tehtud päev või paar hiljem.. JA koera pole vahepeal pestud! Isepuhastuv 🙂

Pühapäeva hommikul peksin Dzeiky üles, kes kunagi hommikuti ei maga, aga sellel ainsal päeval aastas, kui ma kell pool 9 helistan, otsustas siiski magada. Igaljuhul olid nad Liisuga nii lahked ja tulid meiega jalutama, Tori Põrgusse.

Liisu, kes just alles sündis, vähemalt minu mäletamist mööda, oli äkitselt inimeseks saanud. Lasteaia lõpetanud ja puha. Hirmus. Hirmus tore :).
Toris Tori külmkapimagneteid ei müüdud. Milles ma olen veits pettunud, ma pean tõdema. Aga sellegipoolest oli tore.

***

Plaanisin tagasijõudmist pühapäeva pärastlõunal, et Koon koju puhkama jätta ja salaja Lemmikloomapoodi hiilida, et sealt kuni kingitusi tuua ja Koon nendega järgmisel hommikul üles laulda. Pärastlõunal jõudsingi tagasi. Koos amneesiaga.
Hakkasin hoopis pesu pesema. Koerte-seltskond, ilma taldrikuta rasvast tilkuva šašlõki söömine ja hommikukohvi välispidiselt tarbimine olid oma jälje või paar jätnud :P.
Õhtul FB chatis olin head ööd öelnud, kui Maša ütles midagi stiilis “Puhka välja jah, homme on ju tähtis sünnipäevapäev.”
Ahjaa, selle koerlase neljas sünnipäev, kellele ma hunniku kinke tõin. Või siis ei toonud 😦 Pähh, vastik-vastik mälu!

Niisiis lubasin tema sünnipäevahommikul kinkidega äratuse asemel hoopis EllieTheElephanti voodisse vedelema. Ja laulsin talle sünnipäevalaulu. Minu lauluoskust ja viisipidamist arvestades ei ole tal ilmselt enam trummikilesid. Aga ta oskab seda pisiasja oma järgmisel sünnipäeval hinnata, kui ma jälle laulma kukun.
Tööl sai Koon kingiks roosa lipsukesega klambri. Sobis nagu valatult:

(Ps. Panite ikka tähele, et ta puhtaks kuivanud oli, eks?!)
Ja siis ta sai hunniku kinke veel. Ja õhtul tulid mõned töökaaslased külla ja siis sai veel kinke. Ja noh, mina olin ka vahepeal siis lõpuks loomapoodi jõudnud. Ja torti (konservist, maiustest ja kanasüdametest koosnev) sai ka.

See Nina-Ottossoni mänguasjade stiilis koerte pusle/lauamäng on T. kingitud. Proovisin seda Koonuga viineritükkidega mängida. Süsteem on selline, et aluse peal on süvendid ja igat süvendit katab tagurpidi shoti-klaasi moodi asi. Süvendisse käib maius ja selle kättesaamiseks peab koer selle shoti-klaasi-moodi-asja eest ära tõstma.
EllieTheElephant haaras rõõmsalt shotiklaasi hambusse, viis selle pessa ja mängis siis seal sellega. Ei pannud tähelegi, et poolik viiner selle alt välja tuli ja mängualusele jäi :D.
Aga kui mängu pesa kõrvale toimetasin, siis märkas viinerit juba rutem.
Eniveis, esmaspäeval lähen kaalu-alandavat toitu ostma 😀 Kuidagi peab ju seda maiusekuhja tasakaalustama :D.

Toidust rääkides meenub, et üks mu nädala suur-hetki oli see, et ma küpsetasin ise kotlette! Teate ju küll, seda anekdooti Macist ja kokkamisest :D… aga päris head tulid 🙂 (mul läks nüüd kõht tühjaks seda kirjutades :().

Ja veel üks minu nädala suursündmusi oli kohtumine Lordiga: ~7,5 nädalane Kuldne põngerjas. Awwwww.

***

Eile proovisin endale roosasid salke teha. Rõvedad tulid. Pesin uuesti maha.
Ükspäev proovisin kolleegile Koonu-karvadest beagle tõugu koera viltida.
Kui sain aru, et ainus, mis sealt välja tuleb, on jääkaru tagumik, jätsin pooleli.
Ma olen karvateemadel üsna koba, selgub.

***

Liitusin Coursera tasuta  online kursusega (kui paberit tahad, tuleb siiski maksta) koerte psühholoogiast.
Nii põnev!! Vahepeale on küll reklaami ka pkitud, aga mida tasuta loengutelt tahta.
Teistest loomadest räägib ka. Nt näitab šimpansit, kelle puurivarbade külge oli kinnitatud pudel, mida ta liigutada ei saanud. Pudeli põhjas oli pähkel, mida ta kätte saada tahtis. Niisiis, lahendus? Ta käis joogivett toomas suuga ja lasi selle pudelisse, et tase tõuseks ja pähkli kätte saaks! ;). Ps. Pakkuge, kuidas isased selle kätte saavad? 😛 ic
Loom-katseid on koertega ka. Nt pane Koer enda ette istuma. Võta pisike läbipaistev kaanega konteiner (säilituskarp vms), pane koera nähes sinna midagi maitsvat sisse. Sulge konteiner, nii et tema seda lahti ei saa. Pane see koera ette maha ja anna talle luba sealt maius välja võtta. Ise mine seisa koera selja taha!
Võta aega, kui kaua kulub, et koer saab aru, et ta ei saa seda ise kätte ja pöördub abi saamiseks Sinu poole (pilkkontakt). 🙂 Seejärel aita teda ja anna talle ise see maius sealt.
(Ps. Kui ta ei pöördu juba mõne aja pärast ikka abi otsima, siis loobu ja anna talle see niisama).

Eniveis, niiäge!
(Note for myself – tiri endale Coursera app, et ei peaks alati arvutis olema, et kursust läbida!)

***

Aa, ja kui juba äppidele jutt läks, siis räägin oma ilmselt kõige mõttetumast äppi-ostust. Mis on nagu lahe, aga millest minul pole ilmselt mingit kasu, sest minu riietumisstiil on umbes selline: siruta käsi kappi-haara-millestki suvalt kinni-pane see endale selga… jne.
Aga äpp on 3botnika, mis on pmst virtuaalne riidekapp. Kannad sinna kõik oma riided sisse (teed neist pildid) ja siis saad sealt valida vastavalt ilmale, teemale jnejnejne, mida täna selga panna vms.
On the bright side: riideid pildistades on lootust, et saan oma kapi korda! Kuii, on olemas lootus, et ma jätan kõik pooleli, sest ma olen juba väsinud. Ja ma olen alles särkidega kusagil poolepeal. Mul on neid mingi 60.
***

Okei. Lippan nüüd hoopis Koonlasega õue. Ja siis ma peaks poodi minema. Aga ma ei viitsi 😦 Oh, what to do, what to do 😦

Maci toiduklubi aka How-not-to…

Mac veetis eile enamuse oma päevast õues. Hommikupoolse päevapoole kaugelt pealinnast saabunud külaliste Ch. ja Ebolaga 🙂

Ebola oli ilmselt rahul, seega võib tema esimese pikema ringreisi õnnestunuks lugeda. Ch. oli juba vahepeal ära unustanud, kuidas ta eelmise visiidi aegu vandus, kui ma teda mööda Tartu mägesid vedasin :D… ja kordas seda.
Käisime Koonusid jooksutamas ja Creppis prantsusepäraseid pannikaid söömas (proovisin seal ära ainsa seni proovimata variandi päikesekuivatatud tomatitega… sest mulle lihtsalt ei maitse need 😀 Aga massohistlikult otsistasin eile siiski nendega pannikaid süüa, lihtsalt sellepärast, et saaksin öelda, et olen seal kõiki soolaseid pannikaid proovinud 😀) …ja siis viskasin kauged külalised ebaviisakalt pool tundi varem rongi ära, sest T. ootas, et Lennupäevadele minna. Aga olenemata sellest, et ma sihuke mölakas-võõrustaja olin, oli tore 🙂

Lennupäevadel oli ka äge, kuigi hull tuul oli. Õhuakrobaadid ja vigurlennud jms. Äge. Aga kriipi :D. Aga äge :D.

Eniveis, jõudes siis nüüd lõpuks tagasi postituse pealkirjani. Kokkasin endale eile. Praadisin ära 450 grammi juurviljade segu ja 400 gr hakkliha. Tõstsin endale korraliku portsu, uputasin selle hapukoorega üle ja sõin ära. Ülinämma.

Andis tunda, et olin päeva väljas veetnud. Ikka oli nälg. Tõstsin siis teise poole ka taldrikusse (lisades jälle hunniku hapukoort) ja sõin ära.

Täna on järgmise päeva keskpäev ja mu kõht valutab ikka veel mõnuga. Tuletab vist meelde, et normaalne inimene ei söö korraga õhtusöögiks 1 kilo toitu.

Ähh, YOLO, vähemalt oli hullult hea toit :D.

Reklaam aka Bookmarks4Myself

Kas te seda Where is Waldo peitepiltide temaatikat teate?
Siin on mõni pilt samal teemal… Waldo asemel koer Momoga :).

See video… Wow:

Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:

***

Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!

***

Matemaatika-tarkuseid.

Ps. Mul tekkis praegu kirjutamise ajal huulele paistetus. Mul pole kunagi ohatist olnud. Mis see on? Ebola?

nädalalõpp ja muud jutud (täiega “kutsuv” pealkiri, onju :D)

* I suck in writing headings… juba meedialaagris, kus õpetati neid “põmakaga” pealkirju, oli see kõige raskem osa. Artikkel oli pealkirja kõrval kökimöki. Aga siin siis nädalalõpp, lambijärjekorras.

Mac käis nädalavahetusel Sepa turul. Seal on kõik puha ümber ehitatud. Mõtlesin, et nüüd kus mu jalad juba jämeduselt normaalse inimese moodi on, mitte Aafrika näljahädalise omad, siis võiks ju proovida, kuidas need kitsad teksad jalga sobiks (senini olen truuks jäänud alt veits laienevatele retropükstele 🙂).
Pikkus sobis, läbimõõt sobis, aga… esimest paari proovides selgus see pisiasi, et mu jalad on ikka ko-hu-ta-valt kõverad ja kitsad püksid joonistavad selle tõsiasja kenasti välja. Big no!
Järgmisi paare proovides olin ma vahepeal liiga paks, vahepeal liiga peenike, vahepeal liiga pikk, vahepeal liiga kõver jnejne… Mingi kümmet paari proovisin vähemalt. Lõpuks oli nii, et loobusin sellisest kriteeriumist nagu: värv või püksid peaks mulle endale meeldima. Ja ostsin ära esimesed (ja viimased), mis mulle üldse jalga läksid igatpidi normaalselt…enamvähem. Õnneks olid suht norm välimusega ka, kuigi ma oleks suveperioodiks pisut heledamaid eelistanud, aga sain nüüd taaskord täitsa tumedad püksid…. ja shoppamisest sain täitsa kõrini.

***
Eile õhtul sain SMSi ja e-maili kontrollkoodiga, sest keegi soovivat mu Facebooki salasõna muuta. Noh, mina see igaljuhul ei olnud. Ütlesin seda FB-le ka. Aga kui mu konto siiski ühel mitte-eriti-ilusal päeval segast ajama hakkab, siis teate, et häkkeril oli lõpuks kreit saksess!
***

Eelmisel nädalal käis mul päkapikk… Kes ei lasknud end häirida ei väljas olevast aprillikuust (lõppude lõpuks sadas Tartus eelmisel nädalal äikesele vahelduseks ülepäeviti lund!), ega minu east… ja tõi mulle saja-tükilise kuldse kutsikaga pusle.

Olin saagiga rahul ja panin pildi kokku. Erinevalt sünnipäevaks saadud 1000tk kuldsete puslest, mida ma kokku ei saanudki :(.

***
Mul on täna reede tunne. täiesti kasutu fakt, aga lihtsalt mainin. Noh, et kui te mõtlete, et teil on halb päev, siis lohutage end teadmisega, et mõni arvab töönädala alguses, et reede on…

***

Lisaks on mul juba pikemat aega tunne, et tahaks puhata ja mängida. Pluss mul on juba umbes kuu aega lambist õhtuti väike palavik… siis mõni päev ei ole.. ja mõni õhtu jälle jne. Väsitav. Aga samas nagu ebapiisav, et sinisele lehele ka jääda…
Unise päeva puhul ei tule kasuks ka Koon, kes abivalmilt demonstreerib, kuidas ta suudab magada tuhande neljasaja kaheksakümne seitsmes erinevas asendis. Ei tee kadedaks, mkm.

Ja kuigi ma tahaks eelkõige puhata, siis lisaks tahaks ma vägaväga reisida, kuigi energiat selleks ei oleks :D. Õnneks või õnnetuseks on suurem probleem selles, et piletiraha ka ei oleks. Kohalolemiste osas oleme FKga juba õppinud säästutrippe meeldivaks tegema, aga piletiraha on probleem.
Praegu ma ei suudagi otsustada, kumba rohkem tahaks – tagasi Rooma (üle viie aasta), või uut sihtkohta, ehk siis New Yorki avastada. NYsse sõit on muidugi 10x kallim, ehk siis 10x kättesaamatum. Aga loota ju võib…

Täna kuulan taustaks Itaalia raadiot – Radio Roma … teate ju seda tunnet, et kui nt telekast satub mingi välismaa kanal ette ja seal nt reklaam jookseb, siis korraks on tunne, nagu oleksidki välismaal? Raadioga on vahepeal samasuguseid hetki…selline… õnnelik tunne :)… hiljem proovin ilmselt mõnda New Yorgi raadiot kuulata.

Ja kui ma juba oma hiiglamakallid soovid letti ladusin, siis mainiksin Maci läpparit (sest mul on natuke kõrini, et mu Dell ei suuda isegi seriaali ilma hakkimata mängida, kui netiaken samal ajal lahti on… sest noh, liiga palju nõuan ju…) Ja korterit oleks ka vaja.
Nii palju kauget ja kättesaamatut. Vahel ma soovin, et ma oleks sotsiaaltöö asemel itimehe ajuga, aga siis mulle tuleb meelde, et mulle ju meeldib sotsiaaltöö… Ja kõik mu vabatahtlikud tegevused = hobid, mis ei lase mul lisatööd otsida. Nii ma siis elangi vaesena aga enamvähem õnnelikuna edasi.

***

Ise võin ma ju vaene olla, aga Koon on toidetud.
Hiljuti ostsin talle lihale vahelduseks mingit peent toortoitu. Koonule maitseb väga, limpsib ja naudib seda ja lakub kausi ka puhtaks ja puha. Ainuke häda on see, et see toit on mingitest rupskitest vms valmistet… ja pehmelt öeldes… lehkab :D. Niimoodi, et kui ükspäev teda kodus toitsime, siis käisime poes.. umbes tunnikese… jätsime akna pisut lahti ja puha… ja naastes oli isegi trepikotta selline räme hais levinud, et kartsime, et naaber kutsub laibakahtlusega politsei kohale… (Koonu saaks nüüd laibakoeraks koolitada… ta läheks ainult oma “toidu lõhna” peale õige asjani kogemata…)

Niisiis peab Koon nüüd õhtusöögi-piknikke pargis… sest, no mis Sa hädaga teed. Kadestan oma aiaga inimeseloomi.

See ei anna ilmselt muidugi väga head eeskuju, arvestades, et ma üritan teda võõrutada parkides kõike leitut ära söömast… Aga jah, no mis Sa hädaga teed…

***

Tegelikult peaksin ma “Minu sõnavara” teemalist postitust kirjutama seoses blogivõistluse selle kuu teemaga, aga ma ei oska oma sõnavara kohta mitte midagi öelda. Niisiis lükkan ma seda postitust võimalikult edasi.

Ja last, but not least, pilt minu kuldse-kujust:

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!

Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:

Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.