Hommikusöök on päeva tähtsaim osa…

… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!

T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.

Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:

Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…

P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”

Ja lõpus allkirjad ja puha.

***

Tööle jõudes kribasin T.-le:
Mac: Sa oled nii armas 🙂
aga kohukesed said päästetud!
T.: aww ma olin nii mures.

***

Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Lassi_kast

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Termotops

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Termokruus

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
quiche

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Kuldsepusle
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
pusle

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
Lilled

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Sheiker

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
PlayDogh_kuul

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Minionikruus

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Blomkvist

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sinihambake

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie_autokas
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀
koonvoodipeal
Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂
porine_tagaajamine
Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!
vesirottEllie

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.
KoonVeesAstumas
Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!
bw_snowdog

ega noor ja ilus… või noh… noor olla pole häbiasi!

Highlight of my Friday oli see hetk, kus minult küsiti kassas dokumenti. Mis juba iseenesest on alati väga meelitav.. oh, mis te nüüd *edvistades*… kohe otsin dokumendi!
Kuni Fränky kõrvalt mainis, et jook, mida maksma hakkasin polnud alkoholiga…

Kui tihti te nii noored tundute, et isegi lkovabadel jookidel dokustaati küsitakse? Ah? 😛

**

Tegelikult oli tegu mingi peene mehhiko vms koolajoogiga. Karastusjook. Limps, noh. Aga, et see oli 0,33l klaaspudelis siis oli vist veits eksitav.
Tõe selguse huvides olgu siis öeldud, et kui müüjale mainisime, et see on koola, siis ta enam dokumenti ei tahtnud. Ma jäin kohe sealsamas vanemaks…

**

See omakorda tuletab mulle meelde lugu, kus me Caroga äsja täisealiseks saanud olime ja siis Säästukast toonikut ostsime, rõõmustasime, et dokumenti ei küsitud (peaaegu oleks ise näidanud) ja läksime jõime end sellest purju.

Kaineks saime siis, kui avastasime, et toonik ei sisaldagi alkoholi.

aplaus

Oh seda noorte joodikute elu. Ei ole kerge, ei ole.

***

Koon on tagasi tööl! Jipiiiii!

Ja too Tiibeti koon, keda ma taga otsinud olen ja nüüd kohanud ei ole.. sain tagasisidet, et vähemalt on ta omanik mõistlik ja mures ja tegeleb asjaga. Ikkagi inimene.

***

Ja last, but not least. Ma tegelesin nädalavahetusel heegelkummidest meisterdamisega. Ja tegin endale mobiilikoti. Jaapani-minioni kujuga:
japsMinion
Jaapani sellepärast, et silm tuli natuke liiga kitsas… nii ta on natuke pilukas… aga muidu olen rahul. Parem kui minu esimene moblakotikatsetus oli, seda ma ei söenda isegi näidata mitte :D.

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Papud Papud_ja_Minionisokid

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛
Klapid
Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).
Mango_LAssi

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

kass_lumelabidal

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Jõul 20141

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.
TV-game
Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂
Jõul 2014
Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…
calvinAndHobbsInTheSnow
…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!Im Terra Antyda Honey dec 2014

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.
koonvoodis
Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.
i-solemnly-swear-im-up-to-no-good

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.
EllieTalvel

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Untitled

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele! pakkuminePM

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
pakkumine2PM

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
Tjorven

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

kotletid

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

Kuidas ma Maximasse Cocat ostma läksin.

Kuna mul on natukene unine olla (vaata eelmist postitust), siis lippasin lõunapausil Maximasse, et endale üks ebatervislik joogipoolist tuua.

Kuna ma juba seal olin, siis piilusin raamatu-letti ka, et äkki neil on seda autoraamatut, mida T. jõulusooviks vihjas. Ei olnud. Aga silma jäid hoopis jõuluraamatud!
Lehitsen nimelt alatasa raamatupoodides meisterdamis-raamatuid, aga hind (keskmiselt 20-30€) on piisavalt morjendav, et sealt üksik idee meelde jätta ja raamat tagasi riiulisse panna. Need ideed on muuseas alati unustatud juba poest lahkumise ajaks, sest ma olen ju mäluahv :D.

Igaljuhul olid Maximas jõuluraamatutele allahindlused! Vist Aitäh-kaardiga vms. Ostsin “Jõulud” ja “Jõulud kauniks” ja maksin nende eest vastavalt 5€ ja 7€..pluss sente. Väga khuul, onju?!

Seejärel jõudsin piimaletti ja seal olid mingid desserdid, mis välimuselt meenutasid üllatusmune. Koerapildiga! Kahe erineva koeraga: kuldne retriiver ja (must-valge) spanjel. Olgu öeldud, et mul on hetkel kodus kuldne retriiver ja minu eelmine Koon oli must-valge spanjel.
KoeraPildiga_munad
Muidugi ostsin ma mõlemad desserdid.

Kuna koera-pildid pole “munade” peal vaid ümbritseva kile peal, siis ei raatsi ma kilet lõhkuda ja nii jääb dessert igaveseks söömata. Mis seals´ikka. Vähemalt ilus külmkappi vaadata.

Coca ostsin ka.

Siirdusin kassasse. Järjekord oli stiilne. Ootasin. Ootasin. Olin järgmisena valmis maksma, kui tuletõrjehäire tööle hakkas ja teatati, et tegu on evakuatsiooniõppusega ja kõigil paluti poest lahkuda ja 5min pärast tagasi tulla. Jätsin siis oma raamatud ja koerad kassalindile, seisin mõne aja poe ees ja tulin siis tagasi maksma.

Kui mõni aeg hiljem rõõmsana Koonuga õuele jalutama läksin, leidis proua Koer mõned kalad ja… libises nendel kogemata selili.. ukerdas siis ühel küljel püüdes tulutult püsti saada ja proovis siis sama teise küljega… ja seljaga. Pärast minu kuuendat röögatust leidis ta lõpuks üles jalad, mis asusid hoopis kõhu all ja vedas enda ümber-kukkunud keha taas püstiasendisse. Et siis rõõmsa ja haisvana oma päevaga edasi minna.

Kõigil päev korda läinud.

mo…Ärrrrr…ning

Päästsin Koonu platsil jooksma. Tema nina teadis seda, mida minu silmad pimeduses ei teadnud: et mingi idiootjopakollajuhmakasjobutropp oli jälle platsile maha kallanud potitäie kartulisalatit või makarone vms sodi.

Karjusin siis õgivale Koonule “EIIIII!” ja sööstsin kindluse mõttes ise sinnapoole, et keelata… ja astusin graatsilise sammuga auku ja libisesin seepeale sama graatsiliselt nagu värava-löönud-jalgpallur murul põlvitades edasi. Isegi Koon tuli söömast ära ja mu uhket sooritust lähemalt uurima.

No pole hullu. Mul on täna ainult päev otsa inimeste keskel olemist, mitte enda kabineti üksinduses. Päeval Postkontor pluss pood. Ja õhtul Kool (lugemiskoer) ning seejärel kaubanduskeskus (toon jope pesust ja käin poes). Keda need pruunilaigulised rohetriibulised põlved ikka häirivad, onju?!

Mõni hetk hiljem jõudsin tööle. Täpsemini välisukse taha. Sest see vidin, kuhu ma sisenemiseks koodi sisestan, oli remonti minema jalutanud. Ma olen loomulikult üks nendest õnnelikest, kellel võtit ei ole.

Kolleeg oli juba tööl. Ülejäänude orienteeruv saabumisaeg on umbes 45 minuti pärast.

Kolleeg tuulutas tuba. Läksin üle tee ja hüüdsin. Kordi kümme. Ju ta oli toast väljas, sest kõik teised vist kuulsid Tartus, aga teda aknale ei ilmunud.

Seejärel tuli eemalt koos omanikuga Kuldne, kelle koduteel ma seisin. Läksin üle tee, et neid mööda lasta, aga omanik viipas, et ma kaugemale läheks. Ju tal siis on see maailma ainus Kuri Kuldne.

Jalutasin tuimalt tänavat mööda eemale ja siis tagasi.

Kolleeg oli vahepeal akna juures käinud ja selle kinni pannud.

Rõõmustasin palavalt, vaatamata härmatise-külmale ilmale ja tahtsin akna sisse visata.

Piirdusin pisemate kividega. Kordi kümme. Tabasin naabrite aknaid, seina, katust, taevast ja kõnniteed. Õiget akent mitte.

Mõne aja pärast ilmus kolleegi naerunägu aknale (halleluuja!). Ta tuli muuseas niisama, mitte mu kivaloopimise peale.

Vahet pole. Sisse sain ikka. Hakkan nüüd põlvi kraamima.

minaVersusElu-kukkumine

EDIT: Peale blogimist avastin jogurti. Ja pritsisin kampsuni täis. Täna on minu hommik!

Minek!

Ma vantsisin koeraga enne bussile…
Ise muretsesin, et alles sadas vihma, Koer saab märjaks…
Aga siis ma enam vihma pärast muretsema ei pidanud, kui Koon parti nägi ja ujumas käis…

Ühtlasi oli mul toidukott käes. Kilekott.

Kui esimene sang purux läks, korjasin laialiveerenud asju tänavalt…
Kui teine sang läks, siis bussist istmete alt…

Aga muidu läheb hästi. Ikka olen rõõmus. Roomas sai ju sellisteks puhkudeks kõvasti treenitud 😉

Edit: tegelikult pidin ma üldse märja asfaldi vältimiseks linnaliiniga bussijaama sõitma, aga see oli nii täis, et kui ma esimeses peatusevahes kompostrini (meil validaatoreid njetu) ei ulatunud (validaatorini poleks ka ulatunud), siis kobisin maha ja kõndisin ülejäänud peatused…

Roomablogi 1/9 – 1. päev – 18.mai 2010

IT 09:35, EST 10:35

„Fasten Your seatbelts, please! =)
Rome – here I come!!!“

01:58 viimane sissekanne Twitterisse, 04:30 äratus. 5:30 olime lennujaamas ja 7:00 startis meie Lufthansa Airbus A319 Müncheni poole.
Peletasin lennukis inimesi eemale, pooled uskusid ilmselt, et mul on seagripp, sest köhisin nagu tuberkuloosihaige =P… a mis ma teha saan, köharohud olid Susco range valve all pagasi hulgas ;). Kohtasime lennukis Merzut, kes meie ees istus… sain sarvi teha 😛
Ja süüa pakuti ka – saime võisai-sändvitši ja moosisaia meisterdada, njam.

Hommikusöök lennukis

Hommikusöök lennukis

Münchenis oli 12´ ja pilves.. saime lennuväljalt bussiga terminali sõita – sama pikk tee, kui Lasnamäe kanal :P… ja seal oli nii veider – maandumisrada läks üle autotee… umbes nagu meil raudtee mõnes kohas läheb… soovida ei saanud, kahjuks.

Lennujaamas oli õnneks ainult tund aega, käisime mingis mänguasjapoes (nii palju lauamänge ja null ostu! Ja üks ilmatu-armas siilipoiss 🙂)

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

ja jalutasime teise otsa, et pilte teha… ja siis oma väravasse, kus avastasime, et seal olid tasuta joogid (soojad). Niuts, aga hilja juba.

Aga nüüd oleme uues ilusas (seest) valges Airbus 321-s ja naudime bensukat… kohe tõuseb!
Õhkutõus on muide kõige muhedam osa, v.a. siis kui ta kohe keerab… ja maapind küljeaknast umbes otse Sinu all on =).

Põllud vaatel otse alla

Põllud vaatel otse alla

Saksamaalt üle lennates on väljend „kirik keset küla“ ilmselgelt tõene: iga paari põllulapi tagant on grupp valgeid maju ja nende keskel (mõnel puhul äääres) on valge kirik. Igas külas!

Wau, see lennuk sõidab nagu 4D kino: seest on õõnes kogu aeg. Aga vaade on nummi. Lohutame end sellega, et kui ka kõik päevad kole ilm on, näeme 9 päeva pärast jälle pilvede peal päikest. Eestlane on pealegi harjunud ilma (päikeseta) olema ju :).

Ok, aitab praegu. Ootame nüüd oma võikusid… ja seda, et aken jäässe läheks… ja alpe… ja palme ja Roomat. Ja seda hetke, kus ma suudan ca 3,5 minutit köhimata olla :-S.
Aga lohutav seegi, et praegu on see suht patsientide-ekspress: kes nuuskab, kes aevastab, kes köhib… igaühele midagi :-).

Yay! Alpid… note for myself: ära taha alpide kohal alla kukkuda – tundub ebamugav (ic, ma trükkisin selle sõna alguses “emabugav”) olema ja ainus kiirabi, mis kohale pääseks, oleks vist mägikits+kanderaam.

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

 IT 09:35, EST 10:35
Seekord oli teistsugune võiku ja Coca (sai valida).

Võileib ja Cocatops

Võileib ja Cocatops

Ahjaa, eelmine kord oli apelsinimahl! Ainus mahl, mida ma ei joo. Aga lugesin parajasti põnevat artiklit selle kohta, et kõrgel õhus on maitsed teised (tunned 20-30% vähem soolast ja magusat maitset.. ja tugevamalt haput) ja nii jõin selle siiski ära.

Muig… endiselt poolel teel (Alpid =)): tõusis üks onu püsti, pani mütsi pähe, võttis ülevalt oma kohvri, istus, tõusis, pani kohvri tagasi, võttis mütsi peast ja istus. Lootis, et ehk juht laseb ta poolel teel maha?

Kõrvad on lukus, sajaga.. .iga 20 sekundi tagant ikka ju haigutust esile kutsuda ei viitsiks…

Irw, ma juba mitmendat korda vaatan aknast, et oh – mis asi see meie kõrval lendab? Oih, meie lennuki tiib hoopis.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Okei, maandumine hakkas (ja turbulents)… lahe =).
Jõudu meile seiklustel võõra rongi-metroo-bussi (kõigi kolme) leidmisel.
Jess, palmid, siit me tuleme!
Ma olen kodus =)

IT 13:50, EST 14:50
Jõudsime veidi aega tagasi hosti maja ette, aga ta veel teel töölt koju.
Meil oli maailma kõige lahedam bussijuht! Rong (2-korruseline) ja Metroo B (graffiteid täis) olid suvad… aga buss!

Buss nr 670

Buss nr 670

Põdesin, et kui küsin, et kas see läheb õiges suunas ja et kas ta ütleks, kui Via Giuseppe Cerbara on, et ta ei saa inglise keelest kottigi aru. Enamik itaallasi ei saa ja ta oli vanem mees ka.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Oskas! Mitte VÄGA hästi, aga oskas. Oli hullult abivalmis, tegi meie maja ees peatuse ja rääkis terve tee. Et kas esimene kord Roomas? Kas meeldib? Kust tulete? Kas Eestis on meri? Valge meri? Baltic sea? Kas meil polaaröö ka on? Kas suvel on vesi soe ja ujuda saab? Jne. Väga muhe mees oli.

Nüüd istume äärekivil, mida jagame saja miljoni imeväikese ämblikuga.

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

FK joonistab rollerit ja mina klõpsisin ca 1,5m2 peal liikudes ligi 60 pilti =D… nüüd loobusin ja kriban parem.

This slideshow requires JavaScript.

Päikesekäes on täiega palav (varjus mitte), aga ma olen kõrge kaelusega kampsuniga, erinevalt FK-st. Aga mul on ka kopsud tuksis, kui ellu tahan jääda, siis kannatan ;).

IT 16:10, EST 17:10
Saime teada, et meie host, kes pidi töö lõpetama 13:00… lõpetab selle hoopis 17:30… ja jõuab seega vahemikus 18-19.00. Wupdidoo…

Rebisime siis oma suured kotid maast lahti ja tatsasime lähimat grüünet otsima =). Leidsime ka! Nimi on park, tegelikkuses suht tühermaa, aga koertega jalutajatele meeldis. Mulle ka. Sisalikele ka (neid oli nii palju, aga pildistamise jaoks liiga väledad).

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Võtsin Susco kaasa…

Susco grüünes rajal jalutamas

Susco grüünes rajal jalutamas

…jätsin FK&kotid päikest võtma…

FK ja Kotid grüünes

FK ja Kotid grüünes

…ja läksin pilte klõpsima…

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

…ja jõudsin (peaaegu) välja EUR-i… meie järgmise hosti maja juurde =) Kui mõne päeva pärast kotte transpordime, saame need jalgsi viia :P.

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Mingi ca nädala eest lõikasin paberiga sõrme puruks. Täna lõikasin lennukipiletiga sama sõrme, eelmise armi kõrvalt. Ja nüüd tagasi tulles ja maha istudes panin esimesena selle sama käe maha… ja miski taime okas jäi kätte kinni. Välja tõmbasin, aga ouch ikkagi…
… aga muidu on hiiglamatore. Ausalt!

IT 17:40, EST 18:40
Et eelmine mäenõlv suht tuuliseks muutus, ja et ma ei tundnud kohe mitte sugugi vastupandamatut soovi veel peale külmetada, võtsime oma viimased jõuriismed kokku, pakikuhja käe otsa ja tulime tulema.

Eesmärk oli pisut teist kaudu ringiga tagasi maja ette ootama tulla… ja loodetavasti teepeal mõni väike kohvik ära tsekkida, et teaks, kust saaks hommikul saiakese-cappuccino;). Piilusime esmalt ühte sisse, aga seal oli valik närb ja mees leti taga nägi välja nagu Farmi-Gabriel… tagurdasime välja tagasi :).
Eemal silmasime ühte veel… suht pisike tundus, aga et maja ette oli pargitud Alfa Romeo ja akendel olid mängukarud, lugesin seda heaks märgiks ja läksime sisse. Tellisime miskid korvikese-laadsed saialised ja cappuccinod ja istusime lauda.

Korvikesed kohvikus

Korvikesed kohvikus

Ja siis ma nägin selle kohviku nime. See oli salfadel, tassil ja kaasa antud suhkrupakil (tühja suhkrupaki ja 2 salfat krabasin kaasa loomulikult.. tass jäi sinna… täna veel :P) Ahjaa, et mis see nimi siis oli? GIANNANGELI =) Nagu Gianna ja ingel… nurrrr… SELLEST saabki minu hommikusöögikohvik, kuni Gabriele juures elame. Jah!

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Istusime „9 ½“ postri ees, teisel pool mõmmikud, kolmandal päris kobe müüjapoiss (ei mingi Farmi-Gabriel :P)… ja Gianna…tassid ees. Nii hea.

Tagasitee oli ülesmäge, miski Madonna kiriku juurest. Tee oli julm. Susco ei olnud kotitassimisel ka sugugi abiks, sikutaks siis hammastega või miskit…
Aga nüüd oleme maja ees jälle paiksed, tunneme juba naabreid nägupidi, muig. Üks kutt hüüdis „Ciao!“ ka… kahju, et ta ca 11 oli ainult 😛

FK joonistab jälle. Ebaaus, miks mina ei oska?! Lõhkusin pliiatsi ka ära…

FK joonistamas

FK joonistamas

 IT 18:15, EST 19:15
Sain sisalikud pildile! 2 tükki!

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

 IT 21:50, EST 22:50
Muig… olemegi oma pesas.

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Imestan, et Gab meid välja ei löönud, arvates et ma mingi surmava Ida-Euroopa taudi kaasa tõin. Alustuseks köhin ma iga poole minuti tagant nagu tõrrepõhjast… ja siis, päev otsa oli hullult palav ja ma istusin salfapakk ligi, juhuks kui ninast jälle verd jooksma hakkab (üleeile lippas hoolega)… ei hakanud.
Õhtul veits pärast hostiga kohtumist läksime tema autoga koeraparki jalutama – sest tal on koer.. selline armas väike aktiivne suslik 😛 (kellele meeldib Suscot ninast näksata, aga muidu on väga sõbralik)… igaljuhul, sõitsime autoga, kõik aknad lahti (jahe!) ja siis hakkas ninast verd lippama. Jess nagu!
Arvake nüüd, kas ma võtsin kiiruga midagi muud (näiteks salfad) peale fotoka kaasa? Aga FK? Muidugi mitte!
Sõidu lõpuks oli mul pool nägu ja käsi verd täis. No tere, kaunis esmamulje =). Kui ta just Krahv Dracula pole, ei ole see väga nunnu vist :/.

Õnneks oli seal see veekraan (koertele), mis tänaval inimestelegi on ja sain end endam-vähem puhtaks.

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Aga park oli lahe, nii palju nunnusid kutsasid ja kõik lahtiselt, kõik sõbralikud.

This slideshow requires JavaScript.

Gabriele elab koos ema, venna ja venna tüdrukuga (ja koeraga, kelle nimi on miskit, mis kõlab Njaki vms)…

Njaki

Njaki

…kes on kõik toredad. Tegid meile õhtusöögiks pastat (lintpasta, tomatipasta, hakkliha ja juustuga)… pasta nime ma ei mäleta. Aga kõht sai väga täis. Njam-njam.

Alguses oli plaan veel välja jalutama minna FKga (Gab ise läks kinno ära), aga liiga väss vist. Siinse aja järgi ärkasime ju 03:30. Sick värk :P.
Aga õhtupilte saime ikkagi teha. Avastasime, et neil on NII suur terrass/rõdu.. armsa laua-toolidega jms…

Terrassilaud

Terrassilaud

…ja vaade on WOW! Siit paistab näiteks miski suur mägi kaugel eemal (Roomast väljas), mille külg on väikese linna tulesid täis. Imeilus. Pildil ei ole see veeranditki sellest väärt.

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Muig, päris rahvusvaheline seltskond siin: Meie – eestlased, Gabriele pere – itaallased (vist?) ja tema venna tüdruku sõbranna – sakslane. Ümberringi räägitakse saksa keelt. Ma eelistaks eesti keelt.
Koer magab Suscole toetudes ja nemad mõistavad teineteist sõnadetagi :P.

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Aga nüüd poen vist teki alla. Või, noh, lina+fliis on nende versioon tekist. Kampsun jääb selga, paksud sokid jalga ja kõik koerad kaissu sooja. Ahjaa, mu kate-fliis on Spidermani oma. Kindel magada kohe! 😛

PS1. Armas… minult käiakse kordamööda küsimas, et kas ma tahan mingit rohtu? (miks küll väike kopsupõletik neid häirib?)… või, et kas voodil olev koer segab mind? Muidugi ei sega, koos ongi soojem. Pealegi, ma olen harjunud oma karvakeraga magama (ei, ma ei mõelnud T.-d).
Buonanotte!

PS2. 22:32 (Eestis 23:32). Ärkvel 19 tundi. Over and out!

PS3. Olen teinud 237 pilti!

 

Roomablogi 2/9 – 2. päev – 19.mai 2010

IT 10:22, EST 11:22

Buongiorno!
Hommik! Vedelen voodis ja ootan, et teised ärkaks. Ise olin olude sunnil juba kell 4 üleval. Not cute. Tegelikult ehmatasin, et fakk, nina voolab jälle… Õnneks olid seekord salfad ligi ja katsin nina kinni… aga kui pärast põiele läksin, märkasin peeglist, et olenemata (oma arust) kohe jaole saamisest, olid nägu ja käsi ikka punane (ja üldse oli peeglis mingi tulipunaste huulte ja tumesiniste silmaümbristega creepy sell…), eniveis, tulin siis hirmuga voodisse ja voilà – padjapüür (äkki padi ka?) oli vahvalt määrdunud. Ideaalne!
Olen tähendanud ühe inimese puhul, kes ei tahtnud, et ta mulle meeldiks, et ta tegi end võimalikult ebameeldivaks. Nüüd üritab Rooma sama: teha kõik, et ma teda vihkaks. See ei tööta. Veel. (Märkus: Tartu on sama proovinud.)
Koleda ilma saatis ta ka tänaseks.

Aga ikka olen rõõmus!

PS. Minu üllatuseks läks siin juba enne 10-t pimedaks… ja valgeks läks alles 6-7 vahel.

 IT 14:25, EST 15:25
Istume Trevi purskkaevu lähedal Macis =).

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Susco McDonaldsi katuseterrassil

Kindel valik vähemalt ja mitte kõige kallim ka. Happy Meal koos õunalõikudega oli 4€. Hommikul sõitsime bussis jänest (sest seal polnud pileti-putkat!), nii et säästsime :P.
Viskasime mündi üle õla Trevisse… ikka selleks, et jälle tagasi tulla 😉

Trevi Purskkaev

Trevi Purskkaev

…ja nägime lõpuks Colosseumi teise külje pealt ka! Eelmisel korral ei läinudki sinna.

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

Colosseumi teine külg (ja kollaste nokamütsidega noortegrupp seal ees)

(Kräpp, ma hammustasin keelde just. Lausa pisar silmas, nii valus!) Circo Massimo´t nägime ka… vist… st. seal ei olnud midagi peale liiva, aga turistid rääkisid kõik sellest.

Circo Massimo

Circo Massimo

Host tuleb õhtul 8-9 ajal, seega oleme veel mitu tundi kodutud. Ilmselt näeme-avastame veel pisemaid armsaid tänavaid ja loodame kenasid giuseppesid kohata, muig. FK blondist karvast pole seni sugugi kasu olnud. Ainus (mitte müüjalt) „Ciao!“ on pärit 10-11 aastaselt poisilt. Närb värk.
Aga Silvio, meie homne host, kutsus meid 7st-9ni joogile. See on nummi vähemalt, ootame põnevusega.

Oo, hea uudis ka – ma köhin… vähem. Pisut rohkem nagu otse kopsudest (kajab), aga üldiselt vähem! Sest pole ju aega köhida, kui on tegemist aevastuste+nuuskamisega!

No ei ole elu, ei ole.
Aga ikka olen rõõmus!

Heh, ämblik kukkus sülle just, aga pettus, et ma teda ei pelga ja sibas minema.

Hoiame kohta kinni ja peame nüüd edasi liikuma, ciao!

Ps. Palav on. Teised on suveriietes ja mina tumedates teksades ja kõrge kraega sviitris. Elagu kopsuhaiged! Urra-Urra!

IT 16:15, EST 17:15
Üks tüüp ütles meile „Ciao!“ just! Ja ta ei olnud 11-aastane! Parajas eas ja täitsa kobe :P…
Istusime kusagil suva-tänavanurgal, kus enamik ärimehi meid veidralt vaatasid, aga siis tuli Tema! Ütles „Ciao!“… ja läks. Tõbras. 😛

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks...

Ärimees-Giuseppe, kes meid tervitas ja oma teed läks…

Aga pisut aega tagasi sõitis siit 2 miljonit politseitsiklit ja autot (Alfat!) mööda ja nende vahel hunnik tähtsate ninade autosid. Ja õhus saatis 2 või 3 politseikopterit. Turvameetmeid vaadates meeldib meile mõelda, et see oli Berlusconi&Co.. Susco võib kinnitada :P.

Politseikopter

Politseikopter

Heh, enne käisime apteegis. Köhisin ja küsisin midagi selle raviks. Anti ka. Mingid tablakad (suured valged), aga tekst oli ainult itaaliakeelne. Panin tänaval ühe suhu ja lutsutasin ca pool imemistableti pähe ära ka, aga maitse oli ta-lu-ma-tult kibe, ülejäänu viskasin ära.

Köharohi, Tossoral

Köharohi, Tossoral

Eks pärast küsin tõlget… ja kuulen raudselt, et see on mõeldud hoopis vees lahustuma =).
Ootan põnevusega.

Nüüd hõivasid pool meie pinki sommide seltskond, kes õlled lahti korkisid (what a shock 😛), jätame siis neile rohkem ruumi ja kaome tänavarägastikku. A presto!

19.mail hiljem toimunu, kirjutatud 20.mail IT 15:30, EST 16:30
Heh, need soomlased rääkisid meiega. (Põhiliselt keele sarnasusest/erinevusest) Aga soovitasid ka kohta ühe kiriku juures, millest mööda olime tulnud.. ja läksimegi. Sissepääs maksis 1€. Pilte teha ei tohtinud…

Cripta dei cappuccini uksesilt

Cripta dei cappuccini uksesilt

Põhimõtteliselt oli see kelder, kus olid 4000 kaputsiinimunga (sh. laste) luud (kolbad) erinevateks mustriteks kokku seatud. Osad luukered olid ka veel terved ja nende ette olid maetud „hiljuti“ surnud. Aga creepy osa oli see, et osa hiljutistest luukeredest olid juba välja kaevatud ja üles pandud… neil olid veel nahk (küll kuivanud) ja küüned alles… ja silmad. Suht jube oli.
Nende juures oli ka silt: „What You are now, We used to be. What We are now, You will be!“

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

Postkaardid, millel see tsitaat ja näide kolbakujunditest

See kirik-kelder oli täpselt Barberini metroopeatuses… Plaanisime sealt Termini´sse (põhi“jaam“, kus 2 erinevat X-kujulist metrooliini ristuvad) kõndida… Kõndisime-kõndisime… arvasime, et oleme juba lähedal.. ja voilà – leidsime end ringiga taas Barberinist. Kõik teed viivad Rooma… täpsemalt Barberini´sse. 😛

Barberini. Kino.

Barberini. Kino.

Vahepeal tuli korralik äikesevihm ja pugesime väikesesse baari cappuccinole (0.90€, nagu enamikes kohtades), et varjus olla ja jõudsime siis Termini asemel hoopis Cavour´i, kust sõitsime metrooga EUR Magliana´sse, kus pidime kell 7 Silvioga kohtuma (meie host järgmiseks päevaks). Saatsin 6:45 sõnumi, et oleme jaama juures bussipeatuses ja ta tunneb meid ära oranži mängukoera järgi (Aeg kohtuda Suscoga! Sest FB vestlus Silvioga, kus ta rääkis, et Susco on küll eelmise reisiga rohkem Roomat näinud, kui keskmine kutsikas; oligi tõukeks, et Sussukas ka seekord kotti suruda).

EUR Magliana metroojaam

EUR Magliana metroojaam

18:57 tuli SMS, et ta jääb 10 minutit hiljaks.

Me olime shokis, sest italianode jaoks on normaalne 1-2 tundi teatamata hilineda ja siis küsimise peale alles öelda.

Oodates jälgisime, kuidas suht meie juures bussi oodanud mustanahalise juurde tulid 3 sõdurit ja politsei ja hakkasid dokumente nõudma vms… et too polnud aga midagi teinud, oli ta segaduses ja ei tahtnud näidata.. Need siis jälitasid teda seepeale… vastikud kiuslikud bully´d.

Siis nägime autot, kus oli potensiaalne üksik mees sees. Läksin siis oma oranži koeraga sinna ette keksima… aga vale mees oli =D.
Lõpuks tuli õige ka (ja tundis meid kohe ära). Miski suure lahmaka BMW-ga… Hull peast. Liikluses, kus parkimiskohad on 1,2 meetrit pikad (aga ta parkis sinna vabalt ära) ja kõik teised liiklejad ümberringi on Su kallile autole ohtlikud. Crazy!

Näide pargitud pisikestest autodest

Näide pargitud pisikestest autodest

Tutvustasime endid ja Suscot… korjasime peale tema sõbra Francesco (Cisco), kes meid VB peab vahepeal hostima… ja kes tundub ka tore, aga ta oskab ainult väga algtasemel inglise keelt. Õpetasime neile see-eest kesktasemel eesti keele selgeks: „õ, ä, ö, ü…“; „Sul on kena pepu!“, „Sul on kenad silmad!“ (või „Sul on kena silm“, kui juhtud kohtama ühe silmaga neidu). Käisime miskis väikeses kohas, kus 10€ eest (suht kallis… saame selle eest veel nälgida) sai joogi (meile õlu, sest eestlased on ju alkohoolikud… ja pealegi ajasid sommid juba päeval meile õlleneelud peale) ja siis „rootsi lauast“ süüa. Kõik puha tundmatud asjad… aga head.

Pubilaud ja isetehtud märgid

Pubilaud ja isetehtud märgid

Keeleõppefraasid salfrätil

Keeleõppefraasid salfrätil

Rebisime õhtu otsa kildu. Valgustasime neid Pronkssõduri teemadel: Mul oli koti küljes isetehtud märk Colosseum´iga ja nad uurisid, et kas see on mingi tundut Eesti ausammas? Vastasime „jah“ ja ristisime selle Aljošaks. (Märkus: Kui Silvio pool aastat hiljem Tallinnasse külla tuli, viisime ta lumisesse surnuaeda ka Pronkssõdurit vaatama… ta ütles siis, et me oleme esimesed tüdrukud, kes teda surnuaeda jalutama viinud on 😀)… Irvitasime Susco-teemadel…Rääkisime neile „peenise-mängust“, mida Fkga olime mänginud (peate vaatama filmi „500 days of Summer“, et mõista 😉). Õppisime „mine…“ itaaliakeelse vaste: „Vaffanculo!“ (Mida kasutatakse tegelikult mitme erineva väljendina). Keeled suhu ja Euroopasse! Ja jätsime lauale kirjakese oma õpitud sõnadega: „Sul on kena pepu, vaffanculo!“

Siis käisime Trastevere´s (vanalinn) jalutamas… kus meile tutvustati absoluutselt igat platsi sõnadega: „See on see plats, kus tavaliselt õhtuti on palju inimesi väljas…aga praegu mitte, sest väljas on külm.“ Väljas oli pimedaks läinud ja oli ca 18´. Teised sõid jäätist, aga mina oma kurguga loobusin. Ahjaa, muide – see tablett, mida imesin, oli närimistablett. Close enough! (Õhtu otsa mõnitati mind muuseas: „You should take a pill!“)
Trastevere oli imeilus, isegi pimedas… vanad majad, lilled akendel.. nurr. Nad lootsid esialgu meid majade vahele viia ja erinevas suunas ära joosta, aga unustasid seda teha, sest me olime nii võrratud :P.

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Tiberi jõgi õhtupimeduses

Alguses pidi ta meist kella 9st lahti saama, aga et me nii võrratud olime, viis ta meid kella poole 12 ajal maja ette ära. Ahjaa, see oli esimene (ja viimane) kord, kui olen olnud autos, mille juht on alkoholi joonud. Ca 3 tundi varem 1 veiniklaas ja 0,33 õlu. … 0,5 promilli on siin lubatud ja ilmselt polnud tal sedagi… aga hirmus oli ikkagi ja Eestis nii ei teeks. Aga üldiselt sõitis see „bemmimees“ kordades viisakamalt kui italianod üldiselt (või Eesti bemmimehed).

Gabrielel oli korteris enne bändiproov olnud (kuni naabrid virisema hakkasid) ja 2 kaaslast olid veel seal. Rääkisid meiega poole üheni juttu ja küsisid „Itaalia lauamängust“ (Nagu „Eesti mäng“) küsimusi. Ainus, mis meelde jäi oli, et esimene XXX-multifilm oli „Fritze pornogatto“ („Pornokass Fritze“) vms. Mängu teine versioon oli, et ette loetakse vastus ja Sina pead ütlema, mis oli küsimus?! (Vastus oli:Kolm.“) =D

Aga täna öösel magasin ilusti… silmad tegin lahti alles valges ja lõplikult ärkasin 9:18. Tublidus. Hommikul suhtles Gabriele meiega veel. Meiega suhtles rahulikult, aga siis kui italianod oma perega suhtlevad, tundub küll, et kõlab nagu kodusõda… hull action käib…

P.S. Selgus, et Emilia ei tule seekord Rooma.. ja me ei lähe ilmselt tema kodukülla ka, vaid võtame hosteli vms… sest tema vanaisa suri sel nädalal. Ebaaus :(.

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 5/9 – 5. päev – 22.mai 2010

22.mail toimunu, kirjutatud 23.mail IT 14:00, EST 15:00
(kirjutatud Villa Pamphilli pargis)

Kui kell 10 ärgatud saime, kohvi joodud, 2 küpsist söödud ja asjad taaskord kokku pakitud, viis Silvio meid ja meie kotid Colosseumi juurde, kus me ennast mingi puu all kotihunniku otsa istuma seadsime ja jäime Emilialt SMSi hosteli kontaktidega ootama.

FK, Susco ja kotihunnik Colosseumi juures lebos

FK, Susco ja kotihunnik Colosseumi juures lebos

Õues oli mõnusalt soe (29,5´) ja päike säras, niisiis päevitasime niisama. Isegi mina! Kuulasime klappidest mussi (Ozzy, Hannah, Mahavok), kribasin… ja jälgisime lähedal piknikku pidavat prantsuse laste klassiekskursiooni. Nad olid vanuses 10-12 umbes… Päris varakult teevad juba ekskursioone teistesse riikidesse, me avastasime küll kuni keskkoolini Eestimaad (ja olen sellega väga rahul ja hinna tõttu ma välismaa-ekskursioonile ei jõudnudki näiteks…) ja Prantsusmaa on ju veidike suurem = rohkem oleks kohti avastada…

Avastasime kotist eilsed Supermercado soolapähklid, millest lõunasöök sai.

Juba ca 2 tundi hiljem saime kahe odavaima hosteli kontaktid. Üks neist üsna Termini (peajaam) juures. Sõitsime Metrooga kohale ja… leidsime isegi tänavarägastikust õige koha üles… AGA… hostelist oli vahepeal uhke hotell saanud ja kui meilt toa eest 80€/per öö küsima hakati, loobusime viisakalt… ja läksime tagasi metroorongile, et lõpp-peatusesse (Rebibbia) sõita ja Via Osimo´le jõuda.. täpsemalt Via´le, mida ei olnud ühelgi meie kaardil =D.

Via Osimo tänvasilt

Via Osimo tänvasilt

Küsisime suunda metroojaamas ühelt naisterahvalt, kes:
1. ei osanud inglise keelt
2. polnud kunagi midagi Osimost kuulnud.

Läksime eemale bussipeatusesse, et peatuste nimekiri läbi lugeda, aga ka nende hulgas polnud õiget. Seisime seal oma kotihunnikuga ja üsna nõutute nägudega, kui sama tsikk, kellelt me enne küsisime tuli ja meiega uuesti rääkima hakkas (enamjaolt kehakeeles). Põhimõtteliselt helistas ta oma mehele, kurtis, et õu, siin on 2 eksinud eestlast, kes otsivad Osimot ja kutsus meid siis endaga kaasa. Pisut eemal autos olid tema mees ja imearmas tütar (ca 3a… isa oli itaallane ja ema brasiillanna, nii et pisike tumedate lokkidega inglinägu nägi eriti nunnu välja). Kotid paluti auto pagassi panna ja autosse istuda. Istusimegi, eeldades et mõne aja pärast vägistatakse meid ära, tehakse asjadest lagedaks, lõigatakse tükkideks ja söödetakse need hindudele =D.

Nii ei läinud. Meid viidi hoopis motelli (Peter Pan Hostel) juurde ära.

This slideshow requires JavaScript.

Juurde jagati selgitusi, et mis bussidega ja kust tagasi saab.. ja mainiti fakti, et Peeter Paani hostel on üsna usklike joontega. Soliidne, alles me ju olime antikristlikul underground kontsedil. 😉
Jagasime lahketele abilistele Kalevi Annekese šokolaadi ja Barbarissi karamellkomme. Pisike piiga oli nende üle nii armsalt õnnelik. 🙂 Ja meie küüdi üle ka!

Läksime siis sisse, et tuba küsida. Ootasime juba, et valvelauas istub nunn =D. Ei olnudki. Täitsa tavaline tädike, kes muuhulgas õlut müüs… Päris süvausklik kiriku-koht vist siis pole.
Aga tädike ütles, et neil ei ole tube, sest meil ei ole broneeringut. No tore, tore…
Olime juba valmis lahkuma, aga ta lubas, et kontrollib igaks juhuks üle… ja siis pakkus kahte voodit jagatud toas. Ainult üheks ööks. 15€ nägu.
Ofkoors olime nõus! Maksime ära ja andsime andmete kirjutamiseks ID-kaadid. Need anti ikka tagasi ka. Selgus, et tädikese tütrel on samal päeval sünnipäev, kui mul!
Seejärel õpetasime talle minu nime eestipärast hääldust (tegu on küll puhta Itaalia nimega, aga hääldus on siinmail eestipärane). Ta oli väga tubli ja jättiski meelde… ja umbes 2 tundi hiljem pöördus FK poole ka nimega. Nii armas! Mul oleks samasugust mälu vaja!
Jagatud tuba tähendas 6 nariga (st. 12 inimesega) tüdrukutetuba. Sihuke ühika moodi. Kehv ei olnud ja üldse, oleme üsna leplikud ja tänulikud, et üldse koha saime… ja seda vähema kui 80€ eest!

This slideshow requires JavaScript.

Panime kotid tuppa ja piilusime korraks internetti (koridoris oli üldkasutatav arvuti). Üks tore onuke (ei saanudki aru, kas töötaja või boss) tegi meile FKga šokolaadicappuccino välja =) (Ja seda peale lõunat! You naughty boy!)

This slideshow requires JavaScript.

Seejärel läksime ümbruskonnaga tutvuma. Kõndisime ca tund aega ühes suunas…

This slideshow requires JavaScript.

…kuni poe leidsime.. ostsime õlu (piinlik) ja sandwitchid.

Poesaak: Nastro Azzuro, küpsised, saiad

Poesaak: Nastro Azzuro, küpsised, saiad

Siis ootasime, kuni äikesevihm järgi jäi ja kõndisime ringiga tagasi.

Olime samas toas enamjaolt jänkidega, aga nad olid üsna igav seltskond, niisiis läksime jooke nautima hosteli ette kiik-pingile.

FK hosteli ees kiik-pingil

FK hosteli ees kiik-pingil

Sealsamas kõrval oli suur grupp Hollandi meestekoori kutte… kõik frakkides ja kenad. Ja kui nad veel laulma hakkasid! „My Girl“ kooriesituses oli super…

Hollandi meeskoor

Hollandi meeskoor

…aga see polnud veel midagi! Kui „O sole mio“-t lauldi, oli refrääni ajal äkki hunnik kutte meie ees ühele põlvele laskunud, meile otsa vaatamas ja laulmas =). Kasutasin võimalust ja tegin kiirelt 2 pilti ka 😀 ülejäänud aja sulasime niisama ära… NIII äge oli!

O Sole Mio

O Sole Mio

Aga kui tüübid linna peale laiama ära läksid, käisime ka teisel pool ümbruskonnas kooserdamas. Avastasime, et me oleme päris (liiga?) julgeks läinud, õhtul kell pool 11 (mil õues oli +18´) käisime oma fotokad käes, kusagil pimedas äärelinnas.

18 soojakraadi

18 soojakraadi

Meenutas küll pigem sellist armsat, a la Rakvere Rägavere teed, aga kes teab.. äkki on tegelikult Kopli-laadne?!

Ühes putkas nägi müüja meid ja poseeris kohe Romuluse-Remuse-Hundi vapiga.

Poosetaja-Müüja Rooma-vapiga

Poosetaja-Müüja Rooma-vapiga

Enne jalutuskäigul nägime seda vappi ka majadel, gräffitina jms. Siin piirkonnas väga popp miskipärast. Kui meelest ei lähe, küsin esmaspäeval Silviolt… äkki ta teab.

Jalutasime McDonaldsini (ei ostnud midagi!) ja tagasi.

"Ingresso McDrive" silt

“Ingresso McDrive” silt

Kõige põnevam leid oli vist Alfa Romeo keskus :P…

Alfa Romeo keskuse silt

Alfa Romeo keskuse silt

…ja Volkeri oma. Ja lõpuks nägime neid parklates ootavaid prostituute ka! Olevat keelatud, aga väga levinud. Nagu Silvio neid ükskord varem kommenteeris: „Those ladies beside the road are not waiting for the bus =).“

Magama kobisime kesköö paiku.

 *** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

"Pioneerid"

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.