Esmaspäeval ja teisipäeval oli blogiaken terve päeva lahti, aga no ei jõudnud selleni. Buzy as a bee!
Nüüd siis hilinemisega. Aga parem Hilja, kui mitte keegi! Miniblogivõistlusepostitus.
***
Meil on Koonuga selline kokkulepe (loe: mina ütlen ja nii on 😀), et kui on märg ilm, siis tuleme hommikul bussiga tööle ja ta saab ainult staadionil joosta. Sest kui me siis ka jalgsi läbi linna tuleks, oleks ta kohale jõudes selline porikäkk, et tööle meid küll sisse ei lubataks.
Kuna me elame Eestis ja kuna hetkel on sügis, siis on neid bussisõite viimasel ajal kahjuks üsna tihedalt olnud.
Aga esmaspäeval oli maa kuiv! Hahaa! Tere, Suvi!
Nujah, mitte vast suvi. Sest muru oli valge ja härmas.
Kõndisime siis Koonuga tööle. Ma olin juba unustanud, kui tore see on :P. Pakkisin end ilmastikukindlalt riidesse ja jahe ei hakanud, kuigi õhk oli mõnusalt karge ja muru oli härmatisest valge. Pargis, kus tavaliselt on pime kui öö, oli tänu härmale üsna valge. Kujutle vaid, milline südapäev seal veel lumega oleks!
(/me igatseb lund pööraselt!)
Lisaks kargusele oli õhk suitsune. Elamispiirkondades vähemalt. Puukütte rõõmud. Mitte küll nii suitsune, kui eelmisel õhtul. Ilmatargana tean väita, et ju see tähendas külma õhumassi saabumist vms.
Kahju ainult, et see külm õhumass kohe lahkus. Hetkel on meil õues näiteks soojem kui selle aasta Jaanipäeval vist.
Kesklinna pargis oli suur peenar.. ee.. taimedega… mis olid härmast eriti valged. Eelmalt nägi see välja nagu suur lumehunnik (Lõunakeskuse õuel muuseas on lumehunnik… jäähallist…) ja lähedalt joonistusid taimed välja, nii et nägi välja nagu jäälillede kogum. Tahtsin pilti teha, aga täpselt juures seisis üks proua, kes mind põrnitses, nii et lippasin parem edasi.
Next time. Maybe. Mälupilt on vähemalt olemas.
Aga ühesõnaga, pika jutu point oli selles, et kargel hommikul on isegi linnaõhk mõnus. Mis siis, et suitsune.
Tulnud eile varahommikul Tartu Kesklinna tulesid imetledes tööle, mõtlesin blogida sellest, kui Maagiline Tartu tulede-valgel välja näeb. Kõige ilusam 🙂
Aga täna sõitsin tööle ja avastasin, et… jõe/sildade/Annelinna kohal päikesetõusu nägemine on ju ka kõige ilusam.
Ja siis mulle meenus, et olen ju mõelnud, et “Päikesepaistelisel päeval on Tartu kõige ilusam!“.
Ja kui ma siis edasi mõtlesin, kuigi natuke juba kartsin mõelda, siis kujutlesin loojangut ja leidsin, et siis on ju ka kõige ilusam…
*
Loobusin siis päeva-osadest ja otsustasin aasta-aja osas hoopis kõige ilusama välja selgitada.
Jõulutuled ja lumesadu!… kuigi, suvesoe, päikeseline ja lilleklumpidega on ju ka… Ja siis veel kevad, kui Tartu paljudpaljudpaljud puud õitesse ja lehtedesse minema hakkavad… või sügis, kui needsamad puud värviliseks muutuvad.
Ah, Tartu: Sa oled ju KOGU AEG imeilus!! Sellepärast Sa mulle meeldidki! 🙂
Fränky lisablogimise-teema “Sügislehed” on nii nõme, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada. Seda enam, et ta reaalselt EI luba talle öelda, kui väljas sügiseseks kisub ja puud paljamaks minema hakkavad, sest ta tahaks suve kuni piparkoogilõhnani pikendada.
Well, ise Sa selle teema välja pakkusid. Võta siis nüüd teatavaks:
Lehtpuud on viimase paari päevaga muutunud punaseks ja kollaseks. Okaspuud on jäänud roheliseks, kui see Sind lohutab!
Eilse päevaga oli majaesine kõnnitee mattunud kollaste vahtralehtede kuhjadesse, milles ma sahistasin, tehes nägu, et mängin Koonuga. Karm reaalsus oli, et teda ei huvitanud seekord lendlevad lehed üldsegi, lihtsalt minul oli lõbus :D.
Vähemalt eileõhtused lehed olid juba.. kortsus-krimpsus, mitte sellised ilusad ja värvilised, mida korjata.
Hakkasin ajalehtedesse piiluma, et näha, kas need ka sügiseselt kirjud on ja sattusin hoopis sellisele artiklile, mis on küll niikuinii teada, aga ikkagi tekkis tahtmine.. ma ei teagi… selline jõuetu viha vms, mis võttis blogimiserõõmu ära nii et aitab praegu. vot.
***
Täna hommikul pidin kogemata pea-aegu Koonule kastanilapse sisse söötma. Minu üli-armas mini-kastan (umbes poolesentimeetrise läbimõõduga sell) oli kogemata sinna jopetaskusse sattunud, kuhu mõne maiuse ka pistnud olin. Parandasin eksituse.
Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…
Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).
***
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂 Ja eks ta tõsi on.
Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.
Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.
This slideshow requires JavaScript.
Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt 2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛
Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂
Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab: 1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.
Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid. Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.
This slideshow requires JavaScript.
Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu
Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).
Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂
***
Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga
Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…
… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀
Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!
Random fact: EllieTheElephanti vanus täna on 3 aastat, 2 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva.
***
Olen mõni õhtu lugenud oma aastataguseid postitusi (alguses otsisin miskit kindlat, aga siis jäin pikemalt lugema :D… kui ikka lugejaid on vähe, tuleb ise see töö ära teha 😀), teemal #MulOnKoeraVaja, koera- vaja siis, mitte koer-avaja :)… Koon tuli ju 5. oktoobril ja enne seda piinlesin aktiivselt oma õnnetus koeratuses…
Igaljuhul. Kui tööl oli kabinet külm, uskusin et koos koeraga oleks soojem!
(Ei ole. 18´on ja tahaks kindad kätte panna…)
*
Lisaks, kui peale Sügisjooksu kogu maailma lihaseid valutasin, eeldasin, et kui mul oleks koer, siis ma liiguks rohkem, ja ei valutaks järgmisel aastal (nüüd juba sel aastal) lihaseid.
Kui mäng igavaks kiskus (loe: EllieTheElephant oli kõik VäikeseFränky laevad-külad-linnad-teed segamini ajanud) keerati üksmeelselt ööunele:
Kui ma hommikul kell 8 jopet selga ajasin, jälgiti mind sellise süüdistava pilguga – niikuinii lähed pühapäevahommikul kell 8 esimese asjana ilma minuta välja! Niikuinii! Koguaeg lähed ju!
Väljas oli udu… ja Mac.. ja Koon… ja Maci fotokas:
Sest, noh, täna oli ju selle aasta esimene sügistorm. Mulle tormamine meeldib, kui ma ise soojas toas olen on mõnus kuulata ja vaadata. Ei pea tingimata sügistorm olema: äike… lumetuisk.. kõik läheb loosi 🙂 Samas olen ma tubli ja jälgin seda ohutust kaugusest, mitte ei lähe merekaldale varbaga katsuma, et ou, kui suuured lained.. huvitav küll, miks need inimesi kaasa viivad… Prff, need lained ei tule keset linna kedagi killima.. inimesed ise oskavad lihtsalt ettevaatamatud idioodid olla. Masendav.
Me käisime EllieTheElephantiga hommikul 5.20 maja juures õuel… Ja siis möllas ikka korralikult. (Tegelt kui kella 2st hakkas kostuma, kuidas tuul mürises ja katust kolistas, siis ootasin hommikul, et kui korteriukse lahti teen, pole ülejäänud maailma enam alleski 😀 aga oli küll.. üks aed ja osa naabrimaja katust olid pisut nirus seisus, siiski.)
Koon nautis õueskäiku, niiiii palju lendlevaid puulehti, mida taga ajada, jeee! Mina aga mõtlesin, et djah, pärast läheme bussiga tööle.. sestmuidu kukuvad viis pargitäit puid meile pähe ja see võib üsna ebamugav olla. Aga kui tund hiljem (vahepeal jõudsin ühe Koeralausuja osa ära vaadata) nina tänavale pistsime, oli tuul ikka endisega võrreldes väääga vaikne… ja vihm oli mingi õrn udu. Niisiis tulime jalgsi. Kõige tuulisem koht oli Kaubamaja ees platsil, kus mingi tuulekoridor tekkis… minul võttis sammu vankuma ja Koonu Kõrvad lehvisid uhkelt... ja Kalevi tänaval nägime murdunud puud ja elektriposti... aga jah, võrreldes akna tagant kostuva heliga oli kõik väääga korras. Tööle me jõudsime.. olenemata partidest, kes nii meelitavad, niiiii meelitavad olid.. nagu sireenid vees 😛Tööl lugesin, et EllieTheElephant pole mitte ainus koer, kes tööl käib. Teda pole kodukal töötajate nimistus ka.. veel.Küll aga olid kõik väga rõõmsad, et Koon täna kaasas oli (eile ju ei olnud)… absoluutselt igast kabinetist, kuhu läksime, kõlas esimese asjana etteheitev küsimus: kus Sa eile olid?! Koonule meeldib täna tööl. Kuna õues on väga soe, siis tööl on miski automaatne süsteem, nii et toas läheb kohe külmaks (küte väga maha).. kodus see eest oleks ilma kütmata liiga külm ja küttes väga palav (eile hommikul hoidsin 10min kahte akent lahti ja toatemperatuur langes 24,5le kraadile lausa).. Nii me siis jagame oma ööpäeva vennalikult.. kodus olen mina temperatuuriga rahul, ja Koon lõõtsutab.. tööl vabisen mina hulga vammuste all ja Koon mõnuleb.Kummalegi oma.
***
Teine lugu on Smilersi “Aega parajaks teen”:
Sest tänase päeva seisuga on Mac+T.=10aastat. vot.
Ma ei taha sellest veel kilgata, sest olen natuke ebausklik ja kardan ära sõnuda (ja täna kohtasin ma musta kassi pealegi, kes täpselt minu ees, loivas üle tee (nii sõidutee kui kõnnitee..) Tänks, kiisu! 😀), aga loodetavasti tuleb mulle homme natuke hästi palju pöialt hoida, et ma endast ikka normaalse inimese mulje suudaks jätta, ja siis on mu elu lill.
Mis ei ole nii lill on see, et see tähendab eelnevat supershopingut, mis on natuke ootamatu ja eeldab raha, millega ma nüüd kohe arvestanud ei olnud.. aga tuu om väike mure.
Igaljuhul olen ootusärev. VäikeFränky võib jälle kiruda, kuidas ma laupäeva hommikul kell 5 ta üles peksin. Tõusis ka!
Laupäeval nägin muideks kaheksat labradori. Mmmm… paradiis. Ja nädalavahetusega käis mu voodist läbi lausa kaks koonu! Üks öösel, teine päeval. Jeii 🙂
Aa, kurdan ka… täna on uus rekord… homme hakatakse vist kütma. Jess!:
Ja siis. Selles artiklis on juttu hobipiltnikust. Vaatasin, et ta teeb selliseid pilte! Kui SEE tase tähendab hobipiltnikku, siis milline veel fotograaf on?! Vau!
Maraton oli päris lihtne, mõlemal ringil.. poolmaraton oli ka lihtne.. kümme kilti on tavaliselt kõige hullem, aga seekord- oli ka lihtne! 🙂
Ma muidugi ei käinud jooksmas, nagu vist aru saada oli. Sheerisime hoopis joogipunktis lahkelt vett (ja spordijooki)… Aga niiiii veider oli, et kui tavaliselt on 10km distantsi ajal joogipunkti esimene laud hoobilt tühi ja iga sinn asetatud veetops kohe ära haaratakse (sest tavaliselt jäävad kõik 14000 võistlejat just esimese laua juurde juua ootama), siis seekord jäi laud tühjaks väga üksikutel hetkedel. Ilmselt olid võistlejad tublid ja eelmistel aastatel aru saanud, et tagapool on lauad jooke täis :)… või siis ei viitsinud nad joogipunkti trügima tulla ja läksid ilma mööda.. või siis (kõige reaalsem variant muidugi :P) olid vabatahtlikud juba nii suurte kogemustega, et asi sujus. Igaljuhul oli chill. Või noh, muidugi oli hullult kiire ja megaväsitav, aga võrreldes eelmiste kordadega läks kuidagi.. kergelt :).
Väsitavuse koha peal ütles üks noormees (tervitused Mary teisele poolele), kes varem jooksmas käinud on, et “nüüd võin öelda, et.. jooksmine on lihtsam :D”. Ja tõesti, ilmselt nii ongi :).
Üks teine vabatahtlik rääkis jälle, et kui ta jooksis kunagi, siis vaatas, et issand, mis siin joogipunktis toimub, kõik topsikud maas ja värki, miks nad ei korja samal ajal.. ja siis kui oli korra sealsamas vabatahtlik olnud, siis sai aru küll 😀 et 1) koristatakse küll jooksude vahelistel kergetel pausidel, aga hetkega on maa uuesti topse täis.. ja 2) joogijagamise-hetkel ei jõua enivei muust mõelda kui: tühi tops- ämber-vesi-lauale-tühi tops- ämber- vesi- lauale- tühi tops- ämber- aaaaah, ämber on tühi-jooks-vesi-tassimine-tühi tops- ämber-vesi- lauale.. jne.. korrata nagu mantrat 10000 korda 😀
Aga vägavägaväga tore oli! Ja mulle meeldib esimese joogipunkti seltskond (irw, vb sellepärast, et ma ise nad valisin 😀):) Nii muhe, traditsiooniline.
Õhtul, kui punkt korras, lippasime M.-iga trammile, sest rongile-minekuga hakkas juba kiire veits. Tuli tramm. Uksi lahti ei teinud. Mingi tehnikakala. Inimesed sees ootasid väljapääsu, inimesed väljas ootasid sissepääsu. Trammijuht kehastus remondimeheksnaiseks ja päästis küll inimesed välja, aga sisse me ei pääsenud. Järgmise trammiga jõudsime õnneks siiski nibin-nabin rongile (33 jõudsime ja 35 väljus) ja teate- rong oli TÄIS. Kõik-kõik-kõik vagunid.. ja ka need osad, kus vähegi mahtus põrandal-trepil istuma. Nii juhtub, kui kõik maailma jooksjad ja tudengid ja sõdurid samale rongile jõuavad. Üne nurga siiski leidsime, kus põrandale plartsatada sai ja juba Tapal saime istuma. Õnneks tuli T. rongile vastu, sest olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Ilmselt oli ka aru saada, sest T. ütles suht esimese asjana, et “nii pole vist küll ilus öelda, aga Sa näed üsna..eee.. räsitud välja :D”… huvitav, kas reetsid punased silmad, sassis juuksed, joodikupäevitus (jah, septembris saab päikest!).. või joogiga üle-valatud riietus? 😀
Öösel ärkasin kella viiest. Reielihased valutasid (või olid krampis?) nii hullult. Nii juhtub, kui 7000 kükki teha, et topsikuid korjata. Tunne oli, nagu oleksin eile läbinud maratoni, poolmaratoni, 10km jooksu, kepikõnni.. ja sinna otsa veel Bodypumpi, -attacki, combati ja -balance´i (ma vähemalt arvan, et tunne on selline, ei jule kindlalt väita, sest pole ühtki eelnimetatutest teinud).. Igaljuhul valutab mul igalt poolt. Väidetavalt on inimesel üle 600 lihase. Ma kahtlen. Ma tunnen, kuidas mul valutab üle 3000 lihase. Isegi istuda on valus :D.
Aju pidavat ka lihas olema. Tema on ka väsinud. Olen täna suht uudumuudu. Hommikul astusin viimasel hetkel uksest välja (et bussile jõuda), ja väljas hakkasin kella vaatama, et näha kui hilinenud ma olen. Kella ei olnud. Fain saab ilma ka. Mõni hetk eemal meenus, et aga mu käekell on rahakoti kõrval riiulis, teah kas rahakott on?! Ei olnud muidugi. Lippasin tagasi. Keerasin alumise ukse lukust lahti ja sööstsin poole trepi võrra ülakorrusele.. siis meenus, et jätsin nüüd võtmed alla trepikojaukse külge. Lippasin tagasi alla, võtsin võtmed, lippasin üles (ja ei ole madal trepp, ERITI tänaste jalgadega), võtsin rahakoti, lukustasin uksed ja lippasin bussi. Jooksin isegi. Jõudsin ka (buss jäi hiljaks pisut). Tööl seljatasin veel 33 trepiastet (ise mõttes nutta ulgudes: whyyy meee? whyyyy?) ja kohevarsti algab üliasjalik päev. wii. Olen täpselt sobivas konditsioonis ju.
Ja ma lihtsalt pean mainima, kuigi see vääriks täiesti eraldi teemat. Inimesed- Tln Maraton toimub igal aastal septembri alguses, pühapäeval. Enne on väljas viivad. Info on lehtedes, raadiotes, telekas. Bussipeatustes. Kodulehel. Ühistranspordi kodulehel. Igal pool. Miks on ikka veel igal aastal sadamiljontriljonbiljon kurja autojuhti, kes leiavad, et nad ei saa nüüd, ja just nüüd, oma kõige tähtsamatesse kohtadesse, sest nad polnud KUULNUDKI, et selline üritus üldse olemas on.. veel vähem, et see liiklust häirib.. Ma ei taha olla diskrimineeriv, aga pimekurtitele ei peaks võib-olla autojuhilube jagama? (noh, et kui nad KUSAGIL eelinfot ei kuule ega näe).
Eriti meeldivad mulle kommentaarid stiilis, et mõni teine suurlinn küll ei lepiks sellega, et päevaks otsaks liiklus kinni pannakse jms. Ei lepiks tõesti. Linnamaraton on ju ainult Eesti asi, nagu piltidelt näha ei osale mujal mitte kusagil linnajooksudel eriti inimesi, kelle pärast liiklust sulgema peaks.
Ja üldse, asfaldil ei joosta ju üldse! Metsas või staadionil joostakse… ärge pange tähele ntx Olümpiamängude maratonijooksu- they are doing it all wrong :D.
Kasutan FK tehtud pilti: Enne, action ja pärast.
Muud teemad:
Lugesin, et 10 kõige vähem tahetud reisisuveniiri hulka kuuluvad ntx külmikumagnetid, võtmehoidjad ja t-särgid. Üleskutse kõigile (ma olin täna nii segaduses, et panin alguses siia “kõigile” ja “neile” vahele koma.. wtf) neile vaesekestele, kes selliseid soovimatusi saanud on, et andke mulle! :D… mulle pöörahullu meeldivad külmikumagnetid ja võtmehoidjad ja naljaka kirjaga t-särgid.. ja kui teil on mitu ühesugust, pole hullu, leiame lahenduse.. nimelt tean, et Dzeigile meeldivad need samuti pöörahullu :).
Mac nägi täna öösel unes kolme unenägu, mis olid kõik veel selgelt meeles, kui viimasest üles ehmatasin. Nüüdseks on säilinud ainult viimane, too kõige nirum.
Käisin mina koolis, ja rääkisin vahetunnis klassivend MD-ga juttu.. kõndisime mööda koridori, ja äkki oli kool ameerikapäraseks muutunud ja klassivend Screech´iks muutunud (“Päästja Koolikellast”, teate ju küll teda). Aga mitte see polnud veel unenäo kriipi osa, muidugi. Lihtsalt asjasse mittepuutuv sissejuhatus vms, nagu unedes ikka.
Eniveis, kõndisime Sktiitšigaõue ja seal oli miski suur Tivoli parajasti möllamas. Seal tuli meile vastu VäikeFränky (ilmselgelt on ta viimasel ajal mind niiii palju traumeerinud, et näen juba unes teda.. hirmus… aga uskuge, või mitte, ka mitte see polnud veel see hirmus osa!) Screechi jaoks oli ta vist siiski natukene hirmus, sest tema kadus. VäikeFränky kilkas aga vaimustunult, kuidas ta just kõige hullemal karussellil käis ja veenis mind sinna kaasa tulema. (Siinkohal oleksin ju pidanud juba taipama, et tegu on unega (kui isegi päästjakoolikell veel piisavalt ei vihjanud), sest reaalselt oleks pilt vastupidine.. mina anuks VäikestFränkyt, et lähmeeee (aga mitte kõige hirmsamale) ja tema vastaks eeeeeeeiiiii.)
Jälgisime siis koos, seda karusselli. Põhimõtteliselt oli tegu vaaterattaga, ainult et kui tavaliselt on need korvikesed, kus istutakse liikuvad..st püsivad kogu aeg jalad maa ja pea taeva suunal, siis sellel olid korvid põhja-pidi kinnitatud ja üleval olles olid pea alaspidi, nagu juuresolevalt meisterlikult illustratsioonilt (Vt. Joonis 1.1) ka kenasti näha on. Joonis 1.1: Karussellide sõitjatekorvide asetus.
Kinni olid nende ülevalt tulevate mustade raamidega, nagu ikka pea-alaspidi-karussellidel. Väikefränki rääkis, kuidas üleval pea-alaspidi oli nagu korraks imelik olnud, sest keharaskuse all (mitte, et ta nüüd mingi raske oleks, palju üle saja kilo ei tule) jõnksatas see raam nagu pisut lahti, aga ju see on normaalne vms. Seletab siis, et kuule, vaata korraks ülemisi, pea-alaspidi olijaid, et kas nad ka jõnksatavad/ehmatavad?! Et kas on normaalne?
Vaatan siis. Ja ennäe, ühel poisil jõnksatabki… kohe PÄRIS lahti.. ja poiss vajub sealt peaaegu välja, nii et ripub ainult ee.. kaenla-alustega selle raami peal püsides vms. See karje, mis sealt tuli, ehmatas mu juba pea-aegu ärkvele (kahtlustan, et tegelikkuses karjus keegi kusagil vms, sest see oli nii reaalne ja judinaidtekitav) ja kui siis karussell n.ö. ühe korvi liikumise võrra jälle edasi jõnksatas, vajus ta sealt välja ja lendas alla. Kus tabas mingit..ee tavalist voodimadratsit vms, mille keegi talle alla viskas, aga ma ei jäänud vaatama, et paljukest see päästis, ja ärkasin parem üles. Prrr. Nüüd ma ei kutsu kedagi mõnda aega tivolitesse. (mitte et neid nüüd ümberringi jalaga segada oleks).
Ärgates oli väljas igaljuhul vaikne. (Enam?) ei karjunud keegi.
II Lugu – Päikeselaigus
Tavaliselt mul ei ole eriti selliseid härdaid, et oh, just siin ja praegu oleme ainult mina ja maailm vms, hetki… aga ükspäev oli.
Üleeile käisin päeval ametis, ja et ma loomult laiskloom olen, siis kõndisin pool teed ja sõitsin seejärel pool teed bussiga. Aga “see” hetk oli bussipeatuses. Kuulasin klappidest parajasti Katie Melua “Walls of the world”i (Vt. Lisa 2.1).. ja seisin tammepuu all. Ja päike paistis läbi tammeokste/lehtede. Ja selline mõnus, mitte külm, tuul sasis oksi, nii et päikesevalgus väreles mõnusalt (umbes nagu sõidaksid autoga kusagil puudealleel, kus päike vahepeal okste vahelt piilub ja siis jälle oksa vahele poeb jms.. ainult, et ma olin paigal). Aga see laul sobis kuidagi sinna päikselaiku. Ja õhk oli soe. Ja kuigi olin suht suure liiklusega tänava kõrval tegelikult, ei häirinud automüra isegi, vaid tekitas mingi sihukese.. maheda kohina laulutaustaks. Ähh, maitea, ühesõnaga. Mõnus oli. Lisa 2.1:Katie Melua “Walls of the World” video.
III Lugu – Külm soe ilm
Ma olen seda juba maininud, et ilm on sügisene ja ebasuviselt karge. Aga samas, mõnusalt soe, kas pole? Ma käin tööl kampsuniga, mitte jopega. See on umbes kümme sammu edasiminek! Eelmisel aastal, muuseas, oli Sügisjooksu-eelsel nädalal (loe: samal ajal) iga päev vihmane-tuuline ja 4-7 soojakraadi. Ma muidugi ei tea, vb hetkel Tallinnas on lumetorm (ja ma ei viitsi ilm.ee kaamerast vaadata), aga millegipärast kahtlen, et sealgi seekord nii külm on. Ja üldse, parem oleks, et seal pühapäeval (vähemalt mere ääres) oleks soe ja tuuletu ja päikeseline ja hea (mitte, et eriti külm olla oleks, kui kolmekümnekesi kahekümnele tuhandele juua pakkuda .. aga ikkagi oleks härra Ilmast ilmatuma kena, olla kenasti kena.)
IV Lugu – Pildid, mida pole
Tegin täna hommikul aknast pilti.. kodutänav tundus hommikupäikeses kuidagi, armas ja kodune. Olin pilti juba pea-aegu instagrami laadimas, kui miski kuri paraka-hääl kuklas näägutas: “Kas Sa mäletad ise ka, mida Sa lastele interneti ohtudest rääkimas käisid? Kuidas infokildudest pannakse Sinu kohta pilt kokku.. foto koduaknast määrab aadressi, info puhkuse kohta näitab, millal Sind kodus pole, eputamine uhiuue LCD telekaga annab infot, mida üldse võtta on (mul muuseas, pole üldse telekat, ega mingit uuemat kodutehnikat, peale MJ, kes minuga väljas kaasas käib). Ja nii tuledki puhkuselt ja leiad eest tühja toa.. jne”. Muudkui näägutas ja käntseldasin pildi üleslaadimise. Aga teile teadmiseks, väga ilus oli. Karlova hommikud (ja päevad ja õhtud ja ööd) ongi ilusad. Ja jõudu nüüd siis informeeritud varastele kogu Karlova läbikammimiseks, et minu olematut telekat varastada.
Lippasin bussile ja nägin teepeal pruuni tammetõru päikselaigus peesitamas (enamik neist on veel rohelised või õrnalt pruunikad) ja ta oli sihuke nunnu, et oleks tahtnud pildi klõpsata. Kuna päike paistis tänava algusest “mäe alt” suht madalalt, siis oli tammetõru tekitatud vari mingi 20cm pikk.. Mul oli pildi-pealkirigi juba peas valmis: midagi stiilis, et “Juba vanarahvas teadis rääkida, et mida pikem tammetõru vari septembri esimesel neljapäeval on, seda pikem ja päikeselisem sügis.” vms.
Aga pilti, nagu näha, ei ole. Sest ma olen argpüks ja mul oli imelik keset tänavat tammetõru pildistama hakata.. sest äkki umbes see üks inimene, kes eemal tööle kiirustab, näeb ja vaatab imelikult. Ma ei tea, mind tabavad vahepeal sellised vaimuvälgatused. Hea, et ainult vahel, muidu oleks kõikkõikkõik mu pildid tehtud pimedas nurgas ja teki all, et keegi teine ei näeks (ja seda absoluutselt mitte “vasakus” mõttes).
V Lugu – Bussilood
Eile rääkisin (viide), et sügisest ja alanud kooliaastast saab aimu selle järgi, et hommikune buss on rahvast (loe: õpilastest) pungil täis. Täna sai aimu, et kooliaasta on juba pikemat aega kestnud (no ikkagi neli päeva juba olnud!) ja olnud väga intensiivne ja väsitav. Ehk siis buss oli esimeste sissemagajate ja popitajate võrra tühjem. Mahtus kenasti ära ja lõpuks sai istuda ka. Ma ju ikkagi vana inime (kõigi nende õpilaste kõrval). Hommikuti näen bussis ühte poissi, kes on täpselt “Kodus ja Võõrsili” VJ nägu. Ainult selle vahega, et VJ on kogu aeg tõsise näoga, aga sellel klutil on kogu aeg selline muhe naeratus. Samas, vaadates kui palju eestlasi Austraalias käivad, siis võib ju olla täiesti reaalne, et üks VJ Tartusse kolib. Onju? Could happen anytime.
VI Lugu – Tulirebane trikitab
Firefox, millega ma üldiselt võrreldes Internet Exploreriga ülirahul olen, kaotas täna mu Järjehoidjate menüü ära (ei, ma ei ole ise kogemata seda toolbari ära keelanud). Pisiasi, mida tavaliselt tähelegi ei pane, kui mugav on sealt otseteede kaudu liikuda… nüd muudkui trüki ja trüki ja trüki. Vaadates, kui lühike näiteks tänane blogipostitus on, siis on ju selgelt näha, et mulle ei meeldi trükkida!
PS. Õnneks tundub, et menüü on tegelikult siiski alles, lihtsalt hetkel avatud aken ei näita seda. Kui uue akna avaks, siis näitaks. Aga ma ei viitsi ju kõiki tääbe uuesti avada ja igale poole uuesti sisse logida jms jurapura. Homme on ka päev, et lemmikuid üle kaeda!
VII Lugu – Kööginurk
Mõtlesin, et äkki on mu lahustuv hommikukohv see, mis ärevust tekitab. Noh, et liiga kange või nii. Täna siis panin 2tl asemel 1,5tl pulbrit. Tulemus on täielik lurr, Umbes nagu miski lastehaigla viljakohv vms. Ja ma ei tunne, et ma vähem ärev oleks. Jumal tänatud, oleks asi selles olnud, peaksin igal hommikul seda viljakohvi (Kõlab nagu olukord, kus Vilja Savisaar-Toomast abielluks Hillar Kohviga ja hülgaks oma eelmised nimed) jooma.
Aga, et mitte üksluiselt vaid joogist rääkida, siis söögijuttu ka. Minu autoõpetaja jagas täna retsepti täpselt minu tasemel (selle taseme nimi võiks olla näiteks: algaja miinus kolm) kokkajale… Daamid ja härrad – Võileib Vorstiga! Kindlasti kirjutan endale retsepti külmikule ja proovin teinekord järgi!
Mina, T., Dzeik, Vihmahääl.. ja kindlasti mõned veel on sündinud neljapäevasel nädalapäeval. Siin meile/neile/teile väike lõik raamatust : “Söö, Palveta, Armasta”.
***
Eile läks koonlane koju tagasi. Masendav. Ma olen peale 6 päeva nii masenduses. Nüüd saan ma veel vähem* aru inimestest, kes oma koera annavad ära varjupaika pärast.. maitea, kaheksat aastat koos. Tropid. * veel vähem on juba päris vähe, arvestades seda, et enne oli see: Üldse mitte…
Eniveis, olen täna öösel maganud harjumusest põlved lõua all, et jalutsis koerale [keda seal ei ole] ruumi oleks… olen kükitanud laua alla koera sügama [keda, üllatus üllatus, seal ka ei ole].. ja öelnud kabinetist lahkudest laua-alusele: “koht”. Laua-alune kuulas sõna, ei läinud vahepeal kuhugi. Kui seal oleks koer ka olnud, oleks tema ka sõna kuulanud.
Eile vaatasin “Into the pride”´i ja olin korraks juba unustanud, et koonu pole enam külas.. kui T. koju tuli ja kiuslikult küsis “Kas käin ise pargis ära vä?“… ärrrrrrrrrrr
Oeh. Ma olen peaaegu sama kurb nagu jooned:
***
Pargist rääkides… laupäevahommikune klõps:
Kas ma olen ainus, kellele tundub see valgus kuidagi… sügisene? Vähemalt veel roheline 🙂
Mitte, et sügis nüüd väga halb oleks. Kirjud lehed… ja seebikate uued hooajad ja… maraton ja… (ja sellega saigi läbi 😀)
Mis on saabuvas sügises kehva? Näiteks see, et järgmine kuu on puhkusejärgne… ja mu palk on eeldatavasti väiksem kui üür. Nii et kõik maailma rikkurid, kes tunnevad, et nad soovivad mulle ülekandeid sooritama hakata, kes olen mina, et teid keelata. Luban, et ei kasuta teie raha koera-ostu-fondis 😛 (sest minu rahakogumis-“oskustega” seda fondi ei eksisteerigi).
***
Ja kui juba siia pilte toppisin… siis üks klõps Robbie-kontserdi-taevast. (Kõik mäenõlval olijad tegid vist sellise klõpsu 😀).
* võtab esmalt vastu kõikide tulihingeliste suvefännide hoobid ja sõimu *
Ärge saage valesti aru, mulle meeldib suvi väga: soe.. ja eelolev puhkus.. ja pildistamas on soe ja ilus käia.. ja õhtud on valged jms. Väga meeldib.
Aga kui suvi, see suurepärane suvi, ükskord otsa peaks saama, siis on sügisel tulemas üht-koma-teist, mis lubab suvest ilmajäämisega kergemini leppida 🙂
1. T. on siis Tartus 🙂
2. Võib-olla on selleks ajaks mõni torekas veel siia kolinud… lootuskiir on 🙂
3.IOS 7 tuleb sügisel välja. Põnev-põnev :). Kui telefon ennast iga aasta muudab, siis pole uut telefoni vajagi, kui vanast ära tüdined 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 