“Minu Suvi”

*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀

***

Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).

Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.

Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.

Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.

Teeme siis väikese peo :)

Tapjasääsed on tagasi

Ma eelmisel suvel (samuti augusti algusepoole) kurtsin siin ja siin postituses, et mingid tapjasääsed on valla. Siis, täna öösel oli vol 2.

Kuna õues on võrdlemisi soe ja toas veelgi soojem, siis isegi mina eelistan lahtise aknaga magamist. Koonu pärast eriti. Aga mingit kärbsevõrku vms mul akna ees kahjuks ei ole.

Läksin mina siis eile õhtul kell 10 tuttu, et ennast välja puhata. Ja ärkasin pisut peale keskööd selle peale, et mu nägu oli paistes ja sügeles. Arvake ära, kas mul oli sääsehammustus põse peal? Arvake ära, kas selle läbimõõt oli 6cm (ilma liialdamata) ja kõrgus põsest ninani (ilma liialdamata) ja kas see sügeles nii, et terve mu pea sügeles kaasa (ilma liialdamata)? Kui vastasid jah, jah ja jah, oled võitnud võimaluse oma killerputukatele järgi tulla ja need koju tagasi viia. Palju õnne!

Mingil hetkel tuli pinin tagasi… ja seejärel sügeles mu terve käsi õlast sõrmeotsteni ja käevarrel laiutas 4cm läbimõõduga kõrge latakas.

Kurat, nagu rästikult oleks salvata saanud, mitte sääselt.

Et edasisi intsidente vältida käisin panin akna kinni ja pugesin teki alla peitu oma jäsemetega. Vahepeal ikka keegi pinises. Ja kõik sügeles.
Kella kahe paiku tundsin, et nüüd hakkab pea ka valutama. Great! Veidi enne kella kolme loobusin võitlemast ja võtsin ibuka. Ja siis jäin lõpuks magama ka.

Kell 6 ärkasin tuumapeavaluga. Ei suutnud liigutada, et voodi kõrvalt ibukatki võtta.
Nüüdseks on peavalu juba nii piisaval määral lahtunud, et ma kaalun võimalust, et äkki isegi ei võta kolmandat ibukat täna. Kreit saksess ju?!

Aga muidu on elu ilus 🙂 ..kuigi ma nüüd kardan öid.

Supershoping :)

Käis ja shoppas täna, kuigi sellist plaani polnud ja sellist raha nagu ka pole, aga eks sellele mõtlen kuu lõpus. Koerale on toit olemas ja muu on Yolo.

Niisiis. Suur saak, suur saak.

Helesininakasroheline/rohekassinine pluus. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.
Helesininakasrohelised/rohekassinised lühikesed teksad (aga mitte nii lühikesed, et väljas käia ei julgeks). Originaalhind 17,99€, soodukaga 5,99€.

Tumesinine t-särk halli nunnu koaalaga ja kirjaga Catch me! Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.
Hallid poolpikad püksid. Originaalhind 12,99€, soodukaga 3,99€.

Valged T-särgid. Üks hiiglasuurt muffinit sööva karuga ja kirjaga “Sweet bear”ja teine Trips-traps-trulliga, kus X-id võistlevad punaste südamete vastu, kes võitsid. Kirjaks “Lucky in Love and Lucky at cards.”
Mõlemal särgil Originaalhind 7,99€, soodukaga 1,99€.

Must võrkjast materjalist hokisärk. Valge kirjaga Brave 99. Meeste XL. Tudusärgiks.
Originaalhind 12,99€, soodukaga 1,99€.

Ma olen tumedapäine ja eriti õrna kolbaga… ja saan päikesepaistelise ilmaga päikesepiste umbes kahe minutiga. Niisiis shoppasin endale kaks pearätikut lisaks. Roosa ja valge. Ma näen küll nendega välja natuke nagu LüpsjaLjuuda/OnkoloogiaosakonnaMaskott/VeiderPiraat, aga suva see. Sügisel loovutan need Koonule kaelarätikuteks.  Originaalhind mõlemil 4,99€, soodukaga 0,99€.
Lisaks kuna patsikummid muudkui kaovad ja venivad välja jms, siis ostsin uue pallikese hunniku värviliste patsikatega. See polnud soodukaga. Hind 2,95€.

Järgmisel pildil olev sinine kleit pole täna ostetud vaid kunagi ammu. Aga mul oli täpselt null sobivat jalatsit, mida selle juurde panna… Mitte et ma üldse kunagi kleidiga käiks või nii,aga ei kui on vaja siis….
Täna ostsin siis sinised kingad. Parajalt nilbikud :D. Originaalhind 9,95€, soodukaga 4,50€.

***
Ja last, but not least… Ostsin kaks DVD-d. “Noah” ja “Dolphin Tale 2”. Originaalhinda ei tea, soodushind kummalgi 3.19€.

Kõik asjad kokku:
originaalhinnaga oleks: 110,19€
Soodushinnaga olid: 37,74€.

***
PS. Mõni hetk tagasi murdis Pehmik (leib) mu võileivagrilli kinnituse pooleks 😦 Mul on nüüd uut shopingut vaja.

Vahuselt vahva :)

Räägin viimasest kolmpäevakust, kronoloogilises järjekorras.

Reedel läksime M.-iga ja tema KoonM.-iga Läänemaale. Hobuste juurde. Telkima.
Teepeal valitsesid šarmantsed ilmastikuolud.

Vahepeal õnnestus lausa ümbritsevat halli maailma näha, aga vahepeal oli ainult tuuleklaasil voolavat Niagara koske näha. Nice. Verynice.

Ootamatult juhtus aga nii, et kui me olime oma tuhat aastat ära sõitnud jõudsime kohale täpselt vihma lõpuks! Õhtul püstitasime oma telgi sinitaeva alla.

Ja järgmine sadu algas alles järgmisel lõunal, just siis kui tagasiteed alustasime! Hah!

Nägime kohapeal obeseid. Minu viimane kokkupuude nendega oli 3.klassi ekskursioonil ponidega. Aga nad meeldivad mulle väga! Ja ma kardan neid ka väga :D.

Või noh, ma ei karda, et mingi kuri hobune näeb mind ja tuleb kohe kooga kapjadega peksma ja hammustama mind.. aga kuna nad on vahepeal natuke araverelised, siis äkki ehmatades teeb veits viga või nii, sest kaalukategooriad olid mõnevõrra erinevad.
Sellegipoolest oli põnev. Sain hobuste hingeelust ja käitumisest ja loogikast loengu ja käisime karjamaal nendega kudrumudrutamas. Imetoredad.

Õhtul oli täiskuu!

Öösel niisiis telkisime. Ma olen räme külmavares ja pakkisin end hullult sisse magamaminekuks. Ja siis koorisin muudkui kiht kihilt vähemaks. Ja hommikul olin kell 7 krõpsti üleval, just nagu laps jõululaupäeval: Ma pidin EllieTheElephanti pulmitamast tagasi saama! (Etteruttavalt olgu öeldud, et sain ka 🙂)

Tagasitee tõi meid Koonu poole Waze´i abil otse läbi kõige imetabasematest kohtadest ja kõige hüljatumatest pikkadest kruusateedest, mille keskel siiski bussipeatus koos uhke peatuseputkaga oli. Fancy 🙂

Aga Laur&Sadam plaat oli kaasas ja sõitsime Kirblast mööda. Soundtrack sobis seega 🙂

***
Ja siis sain Koonu kätte! Kes tervitas mind rõõmsalt ja siis nähes, et ma teda autosse toimetada tahan, mu pikalt saatis ja ma teda siis mööda õue taga ajasin rihmaga ise seletades, et eiei, ta tegelikult ei vihka mind, ausõna… jajah.
Imestan, et mulle üldse koer tagasi anti :D.  Suur kotitäis rasedatoitu veel pealekauba.

Kodus ootas T. poolt tervituseks südamekujuliste õhupallide ja siltidega tuunitud köök: “Tere tulemast koju Ellie! 😛“, ja maiusepakk ja õhupall pesas.

Õhtul olime Koonuga ühtmoodi väsinud ja peale tunniajase jalutuskäigu ei teinud muud, kui kudrumudrutasime ja magasime.

Pühapäeva hommikul ärkasin kell 7 sest keegi istus voodi ees, passis mulle näkku ja lõõtsutas oma dog-breath´i mulle ninna. Endal selline etteheitev nägu ees nagu teda oleks 3 nädalat keldris hoitud ja ühtegi paid elus poleks saanud… ja et ma üldse olen üsna mõttetu eit, et ta tagasi tõin ja nüüd ise lihtsalt päeva maha magan.

Ma ei tahtnud olla mõttetu, niisiis sai paisid ja kobisime hommikuse Karlova vahele pikale jalutuskäigule :). Nii vahva, et Koon tagasi on!

Aga pärastlõunal, peale jalutust olin siiski mõttetu koeraomanik ja hülgasin ta teiseks päevapooleks. Sõitsime Kosmosemutiga bussiga Viljandsisse, kus Maša&Husband meid peale korjasid ja läksime Suure-Jaani lähistele. Kosmosemutile head muusikat tutvustama, muidu elab vaeseke terve elu, pimedusega löödud 🙂 Maša on juba kahel (peaaegu kolmel) kontserdil käinud ja teadis, millesse end segab.

Ei ole vist vaja pikalt seletada, keda me kuulamas käisime , või et kas meeldis.
Sadam&Laikre ja meeldis küll :).

Nii palju publikut pole me vist ühelgi kontserdil näinud senini. Kiire arvutus näitas, et pinkidele mahtus u.160inimest ja maas tekkidel oli ka omajagu. Aga eestlastliku tagasihoidlikkuse juures selgus, et kui on rohkem rahvast siis ei kõla kaasalaulmine mitte võimsamalt, vaid suur osa paistis mõtlevad, et ähh, küll teised teevad… Väiksema rahvahulga seast paistab “viilimine” rohkem silma ja rahvas on motiveeritum kaasa elama, meile tundus 🙂

Aga lahekas oli. Kuulsime ühte täitsa-uut-lugu ja ühte, mida pole varem lives kuulnud ja paari, mida ainult ühe korra kuulnud jne 🙂
Suve plaanime lõpetada 29.08 Valgas kontserdil. Siis saab mu viimane plaadike ehk ka joonistuse ja elu on Lill 🙂

koeratu nädal #xTundiEllieta

Kõigepealt kasutan juhust ja ütlen, et mul on siiralt kahju kõikidest inimestest, kellel ei ole koera. Kuidas Te küll toime tulete?

Ellie resideerub sel nädalal kasvataja juures. Peab seal pulmi, et sügisel järelkasvu oodata oleks.
Viisime ta sinna esmaspäeva õhtul ja kasutasin juhust ja proovisin kohalikelt koertelt ette ära saada kogu koerateraapia, mida nädalaks vaja oleks. Aelesin murul kutsikate kuhjaga ja suurte kuldsetega (kes hingelt on mida suurem, seda sülekoeram). 🙂

Mu süsteem ei töötanud sugugi :(.

#24tundiEllieta käisin koos M.-iga poes kaasas. Mitte M.-i pärast, mõistagi, vaid tema veetleva kaaslanna pärast!

#36tundiEllieta ärkasin täieliku koerailma peale ja otsustasin esimest korda üle umbes 15-aasta vihmavarjuga välja minna. See äkk-ost, mille ma mõni aeg tagasi tegin, sest seal peal olid kuldsed kutsikad.

Samal õhtul postitasin Facebooki sellise päevakokkuvõtte:
“Mulle ei ole kunagi vihmavarjud meeldinud, sest ma kardan neid igale poole maha unustada… ja teiseks on mu foobia see, et äkki saab sadu läbi, aga ma ei märkagi ja kõnnin muudkui uhkelt oma varjuga, mis siis, et vihmasadu juba mingi üleeile lõppes 😀.
Aga et mul nüüd uus ja uhke kuldsete retriiveritega vari on ja täna õues uhke vihmasabin oli, siis krabasin oma varju ja läksin.
Õhtul käisin ühel kuldsel kutsikal ja tema omanikul külas ja kui ära tulin ja väljas vihma sadas tuletas külastatav mulle meelde, et kas ma mitte vihmavarjuga ei tulnud?
Unustamine – check.
Tõin oma varju ära ja tatsasin kodu poole. Kui esimesed päikesekiired silmi pimestama hakkasid, jõudis kohale, et vihm oli juba mõnda aega möödas…
Nagu-tropp-kuiva-ilmaga-vihmavarjuga-patseerimine – check.
Võib vist päeva kordaläinuks lugeda küll 😀.”

Täna ma ei ole enam vihmavarjuga, muuseas.

Nagu sealt päevakokkuvõttest kuulda oli, siis käisin ühte kuldse kutsikat kaemas. Tema õde-vendi olin juba Elliet ära viies näinud.  #60tundiEllieta.

#65tundiEllieta olles leidsin kotitäie Ellie karvu ja meisterdasin asenduskoera:

Kohevarsti on #72tundiEllieta ja ma veel ei tea täpselt, kuidas ma seda tähistan. Võib-olla näen mõnda neist teistest kuldsetest, keda ma nüüd alatasa parkides ja autodes näen. Siis sööstan juurde ja hõõrun ennast koerakarvaseks, sest mu riided on kahtlaselt karvutud ja ma ei oska nii olla :D.

#84tundiElleta kuni #108tundiEllieta veedan koerte ja hobuste asendusseltskonnas ja siis saan ma oma Koonukenekesekesekenekesekenekese tagasi!

ja siis, #24tundikoosElliega olles jätan ma ta kohe stiilselt pooleks päevaks minuta ilmselt ja lähen hoopis kontserdile. #närakasperemeesolen.

***
Mõelda vaid, kui vahva saab olema see aeg, kui Ellie 2-ks kuuks emarõõme nautima siirdub. Ma olen 99% kindel, et pätsan sealt endale asenduskoera seniks. Kasvõi kaasinimeste huvides, kes siis mu jauramist nii suurel määral taluma ei peaks. Mingil määral siiski sest kogu maailma koerad ei asenda ju EllieTheElephanti niikuinii.

#48tundiVEEL 🙂

 

suva suveplära

Asusime eile Koonu ja Kosmosemutiga päikesepaistel koduteele ja jäime vihma kätte. Kui Raekoja platsi jõudsime, jäi vihm üle. Siis ostsin endale vihmavarju. Kuigi ma ei saaks seda majanduslikult endale lubada. Kuigi ma ei kasuta vihmavarju. Kuigi ma ei viitsi seda kaasas kanda.

Aga see oli retriiveri kutsikatega ju! Ja viimane!
(Ja pilti ma eile veel ei teinud loomulikult ja Google polnud ka mu sõber).

Seejärel tähistasime Kosmosemutiga mu esimest tööpäeva peale puhkust, lasteprae ja siidriga. Koon kept herself entertained ja jälgis päikesesirmidel meie kohal jalutavaid vareseid. Äärmiselt põnev oli!

(Muuseas, mul on kahtlusi, et Koonul on jooksukas algamas. Kutsikasoovid valmis panna :)))

Jõudsin veidi peale seitset koju, toitsin looma ära ja umbes veerand tundi hiljem olin voodisse kobinud.

Ärkasin hommikul äratuse peale.

Elamussoovitus: Kontserdid :)

Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.

Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata.

Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb.  Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab?  Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.

***

Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.

Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?

***

Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis.  Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?

Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.

Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.

Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀

Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.

Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).

***

PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).

Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)

mulin

Esmalt nägin ma täna hommikul unes, et on laupäev… ja siis pistis mu telefon karjuma. Olin hullult kuri, et kes see mulle pühal nädalavahetusel niiii vara hommikul helistab???
Selgus, et äratus “helistas”. Ja lisaks väitis mu telefon, et on Wednesday. Kahtlustasin juba, et MJ2 on katki, et ei tea, mis päev on… laupäev ju!
Aga siis kui uni pisut hajus sain ma ise ka aru kurvast tõsiasjast, et ei olegi laupäev… 😦

Piilusin kardina vahelt õue. Maa oli märg.
Selge, läheme bussiga. See tähendab, et on veel pool tundi aega voodis vedeleda. Vedelesingi.
Kardinaid eest tõmmates oli keegi vahepeal maa ära kuivatanud ja päikese välja toonud (loe: vaatasin enne ilmselgelt valesti, et asfalt märg on…). Niisiis bussiga enam minna ei tahtnud. Oli valida, et kas minna jalgsi ja jõuda tööle teistega samal ajal (muidu jõuan palju varem)… või jalutada hoopis ebatraditsiooniliselt varahommikuses Karlovas ja siis KolleegK. autoga tööle minna… ja jõuda tööle enam-vähem teistega samal ajal. Valisin variant nr kahe.

Olin varem varahommikuti nädalavahetusel seal jalutanud ja siis on tavaline, et inimesi ei ole näha. Aga ma ei osanud oodata, et argipäevahommikul samasugune tühjus-vaikus on. Koonul vedas, polnud rihma vajagi, sest inimesi-koeri-autosid ei olnud. Ainult ilus hommikupäike ja linnulaul. Mõnus 🙂

Ainult mingi miinus tuhat kraadi oli. Peab vist kindad välja otsima Ja playlistis laulis vahepeal “Lumest armastus”, see ei tekitanud ka eriti suvist tunnet :D.

Aga et siis jah, mõnus oli 🙂
***

EllieTheElephant´il on esmaspäeval sünnipäev! Saab 4 aastat nooreks 🙂
T. ostis talle eile kingituse ära (vihje: Nina Ottosson), aga Koon seda veel ei tea. Mina tahtsin talle täna hommikul netist hunniku erinevaid maiuseid tellida, aga ma ei teagi, kas kodulehekülg või arvuti ei teinud muga koostööd ja ei lasknud  Royali maiuseid ostukorvi mitu tükki lisada. Aga ühest pakist jääks väheks. Siis ma vihastusin ja läksin marru ja närvitsesin ja paukusin ja saatsin need pikalt (loe: vaatasin ja proovisin paar korda uuesti ja loobusin siis). Veel on aega.
Aga kingitused palun Raadi Maxima Smartposti!

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

Millal on Tartu kõige ilusam?

Tulnud eile varahommikul Tartu Kesklinna tulesid imetledes tööle, mõtlesin blogida sellest, kui Maagiline Tartu tulede-valgel välja näeb. Kõige ilusam 🙂

Aga täna sõitsin tööle ja avastasin, et… jõe/sildade/Annelinna kohal päikesetõusu nägemine on ju ka kõige ilusam.

Ja siis mulle meenus, et olen ju mõelnud, et “Päikesepaistelisel päeval on Tartu kõige ilusam!“.

Ja kui ma siis edasi mõtlesin, kuigi natuke juba kartsin mõelda, siis kujutlesin loojangut ja leidsin, et siis on ju ka kõige ilusam…

*

Loobusin siis päeva-osadest ja otsustasin aasta-aja osas hoopis kõige ilusama välja selgitada.

Jõulutuled ja lumesadu!… kuigi, suvesoe, päikeseline ja lilleklumpidega on ju ka… Ja siis veel kevad, kui Tartu paljudpaljudpaljud puud õitesse ja lehtedesse minema hakkavad… või sügis, kui needsamad puud värviliseks muutuvad.

Ah, Tartu: Sa oled ju KOGU AEG imeilus!! Sellepärast Sa mulle meeldidki! 🙂

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 1/9 – 1. päev – 18.mai 2010

IT 09:35, EST 10:35

„Fasten Your seatbelts, please! =)
Rome – here I come!!!“

01:58 viimane sissekanne Twitterisse, 04:30 äratus. 5:30 olime lennujaamas ja 7:00 startis meie Lufthansa Airbus A319 Müncheni poole.
Peletasin lennukis inimesi eemale, pooled uskusid ilmselt, et mul on seagripp, sest köhisin nagu tuberkuloosihaige =P… a mis ma teha saan, köharohud olid Susco range valve all pagasi hulgas ;). Kohtasime lennukis Merzut, kes meie ees istus… sain sarvi teha 😛
Ja süüa pakuti ka – saime võisai-sändvitši ja moosisaia meisterdada, njam.

Hommikusöök lennukis

Münchenis oli 12´ ja pilves.. saime lennuväljalt bussiga terminali sõita – sama pikk tee, kui Lasnamäe kanal :P… ja seal oli nii veider – maandumisrada läks üle autotee… umbes nagu meil raudtee mõnes kohas läheb… soovida ei saanud, kahjuks.

Lennujaamas oli õnneks ainult tund aega, käisime mingis mänguasjapoes (nii palju lauamänge ja null ostu! Ja üks ilmatu-armas siilipoiss 🙂)

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

…ja jalutasime teise otsa, et pilte teha… ja siis oma väravasse, kus avastasime, et seal olid tasuta joogid (soojad). Niuts, aga hilja juba.

Aga nüüd oleme uues ilusas (seest) valges Airbus 321-s ja naudime bensukat… kohe tõuseb!
Õhkutõus on muide kõige muhedam osa, v.a. siis kui ta kohe keerab… ja maapind küljeaknast umbes otse Sinu all on =).

Põllud vaatel otse alla

Saksamaalt üle lennates on väljend „kirik keset küla“ ilmselgelt tõene: iga paari põllulapi tagant on grupp valgeid maju ja nende keskel (mõnel puhul äääres) on valge kirik. Igas külas!

Wau, see lennuk sõidab nagu 4D kino: seest on õõnes kogu aeg. Aga vaade on nummi. Lohutame end sellega, et kui ka kõik päevad kole ilm on, näeme 9 päeva pärast jälle pilvede peal päikest. Eestlane on pealegi harjunud ilma (päikeseta) olema ju :).

Ok, aitab praegu. Ootame nüüd oma võikusid… ja seda, et aken jäässe läheks… ja alpe… ja palme ja Roomat. Ja seda hetke, kus ma suudan ca 3,5 minutit köhimata olla :-S.
Aga lohutav seegi, et praegu on see suht patsientide-ekspress: kes nuuskab, kes aevastab, kes köhib… igaühele midagi :-).

Yay! Alpid… note for myself: ära taha alpide kohal alla kukkuda – tundub ebamugav (ic, ma trükkisin selle sõna alguses “emabugav”) olema ja ainus kiirabi, mis kohale pääseks, oleks vist mägikits+kanderaam.

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

 IT 09:35, EST 10:35
Seekord oli teistsugune võiku ja Coca (sai valida).

Võileib ja Cocatops

Ahjaa, eelmine kord oli apelsinimahl! Ainus mahl, mida ma ei joo. Aga lugesin parajasti põnevat artiklit selle kohta, et kõrgel õhus on maitsed teised (tunned 20-30% vähem soolast ja magusat maitset.. ja tugevamalt haput) ja nii jõin selle siiski ära.

Muig… endiselt poolel teel (Alpid =)): tõusis üks onu püsti, pani mütsi pähe, võttis ülevalt oma kohvri, istus, tõusis, pani kohvri tagasi, võttis mütsi peast ja istus. Lootis, et ehk juht laseb ta poolel teel maha?

Kõrvad on lukus, sajaga.. .iga 20 sekundi tagant ikka ju haigutust esile kutsuda ei viitsiks…

Irw, ma juba mitmendat korda vaatan aknast, et oh – mis asi see meie kõrval lendab? Oih, meie lennuki tiib hoopis.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Okei, maandumine hakkas (ja turbulents)… lahe =).
Jõudu meile seiklustel võõra rongi-metroo-bussi (kõigi kolme) leidmisel.
Jess, palmid, siit me tuleme!
Ma olen kodus =)

IT 13:50, EST 14:50
Jõudsime veidi aega tagasi hosti maja ette, aga ta veel teel töölt koju.
Meil oli maailma kõige lahedam bussijuht! Rong (2-korruseline) ja Metroo B (graffiteid täis) olid suvad… aga buss!

Buss nr 670

Põdesin, et kui küsin, et kas see läheb õiges suunas ja et kas ta ütleks, kui Via Giuseppe Cerbara on, et ta ei saa inglise keelest kottigi aru. Enamik itaallasi ei saa ja ta oli vanem mees ka.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Oskas! Mitte VÄGA hästi, aga oskas. Oli hullult abivalmis, tegi meie maja ees peatuse ja rääkis terve tee. Et kas esimene kord Roomas? Kas meeldib? Kust tulete? Kas Eestis on meri? Valge meri? Baltic sea? Kas meil polaaröö ka on? Kas suvel on vesi soe ja ujuda saab? Jne. Väga muhe mees oli.

Nüüd istume äärekivil, mida jagame saja miljoni imeväikese ämblikuga.

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

FK joonistab rollerit ja mina klõpsisin ca 1,5m2 peal liikudes ligi 60 pilti =D… nüüd loobusin ja kriban parem.

This slideshow requires JavaScript.

Päikesekäes on täiega palav (varjus mitte), aga ma olen kõrge kaelusega kampsuniga, erinevalt FK-st. Aga mul on ka kopsud tuksis, kui ellu tahan jääda, siis kannatan ;).

IT 16:10, EST 17:10
Saime teada, et meie host, kes pidi töö lõpetama 13:00… lõpetab selle hoopis 17:30… ja jõuab seega vahemikus 18-19.00. Wupdidoo…

Rebisime siis oma suured kotid maast lahti ja tatsasime lähimat grüünet otsima =). Leidsime ka! Nimi on park, tegelikkuses suht tühermaa, aga koertega jalutajatele meeldis. Mulle ka. Sisalikele ka (neid oli nii palju, aga pildistamise jaoks liiga väledad).

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Võtsin Susco kaasa…

Susco grüünes rajal jalutamas

…jätsin FK&kotid päikest võtma…

FK ja Kotid grüünes

…ja läksin pilte klõpsima…

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

…ja jõudsin (peaaegu) välja EUR-i… meie järgmise hosti maja juurde =) Kui mõne päeva pärast kotte transpordime, saame need jalgsi viia :P.

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Mingi ca nädala eest lõikasin paberiga sõrme puruks. Täna lõikasin lennukipiletiga sama sõrme, eelmise armi kõrvalt. Ja nüüd tagasi tulles ja maha istudes panin esimesena selle sama käe maha… ja miski taime okas jäi kätte kinni. Välja tõmbasin, aga ouch ikkagi…
… aga muidu on hiiglamatore. Ausalt!

IT 17:40, EST 18:40
Et eelmine mäenõlv suht tuuliseks muutus, ja et ma ei tundnud kohe mitte sugugi vastupandamatut soovi veel peale külmetada, võtsime oma viimased jõuriismed kokku, pakikuhja käe otsa ja tulime tulema.

Eesmärk oli pisut teist kaudu ringiga tagasi maja ette ootama tulla… ja loodetavasti teepeal mõni väike kohvik ära tsekkida, et teaks, kust saaks hommikul saiakese-cappuccino;). Piilusime esmalt ühte sisse, aga seal oli valik närb ja mees leti taga nägi välja nagu Farmi-Gabriel… tagurdasime välja tagasi :).
Eemal silmasime ühte veel… suht pisike tundus, aga et maja ette oli pargitud Alfa Romeo ja akendel olid mängukarud, lugesin seda heaks märgiks ja läksime sisse. Tellisime miskid korvikese-laadsed saialised ja cappuccinod ja istusime lauda.

Korvikesed kohvikus

Ja siis ma nägin selle kohviku nime. See oli salfadel, tassil ja kaasa antud suhkrupakil (tühja suhkrupaki ja 2 salfat krabasin kaasa loomulikult.. tass jäi sinna… täna veel :P) Ahjaa, et mis see nimi siis oli? GIANNANGELI =) Nagu Gianna ja ingel… nurrrr… SELLEST saabki minu hommikusöögikohvik, kuni Gabriele juures elame. Jah!

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Istusime „9 ½“ postri ees, teisel pool mõmmikud, kolmandal päris kobe müüjapoiss (ei mingi Farmi-Gabriel :P)… ja Gianna…tassid ees. Nii hea.

Tagasitee oli ülesmäge, miski Madonna kiriku juurest. Tee oli julm. Susco ei olnud kotitassimisel ka sugugi abiks, sikutaks siis hammastega või miskit…
Aga nüüd oleme maja ees jälle paiksed, tunneme juba naabreid nägupidi, muig. Üks kutt hüüdis „Ciao!“ ka… kahju, et ta ca 11 oli ainult 😛

FK joonistab jälle. Ebaaus, miks mina ei oska?! Lõhkusin pliiatsi ka ära…

FK joonistamas

 IT 18:15, EST 19:15
Sain sisalikud pildile! 2 tükki!

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

 IT 21:50, EST 22:50
Muig… olemegi oma pesas.

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Imestan, et Gab meid välja ei löönud, arvates et ma mingi surmava Ida-Euroopa taudi kaasa tõin. Alustuseks köhin ma iga poole minuti tagant nagu tõrrepõhjast… ja siis, päev otsa oli hullult palav ja ma istusin salfapakk ligi, juhuks kui ninast jälle verd jooksma hakkab (üleeile lippas hoolega)… ei hakanud.
Õhtul veits pärast hostiga kohtumist läksime tema autoga koeraparki jalutama – sest tal on koer.. selline armas väike aktiivne suslik 😛 (kellele meeldib Suscot ninast näksata, aga muidu on väga sõbralik)… igaljuhul, sõitsime autoga, kõik aknad lahti (jahe!) ja siis hakkas ninast verd lippama. Jess nagu!
Arvake nüüd, kas ma võtsin kiiruga midagi muud (näiteks salfad) peale fotoka kaasa? Aga FK? Muidugi mitte!
Sõidu lõpuks oli mul pool nägu ja käsi verd täis. No tere, kaunis esmamulje =). Kui ta just Krahv Dracula pole, ei ole see väga nunnu vist :/.

Õnneks oli seal see veekraan (koertele), mis tänaval inimestelegi on ja sain end endam-vähem puhtaks.

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Aga park oli lahe, nii palju nunnusid kutsasid ja kõik lahtiselt, kõik sõbralikud.

This slideshow requires JavaScript.

Gabriele elab koos ema, venna ja venna tüdrukuga (ja koeraga, kelle nimi on miskit, mis kõlab Njaki vms)…

Njaki

…kes on kõik toredad. Tegid meile õhtusöögiks pastat (lintpasta, tomatipasta, hakkliha ja juustuga)… pasta nime ma ei mäleta. Aga kõht sai väga täis. Njam-njam.

Alguses oli plaan veel välja jalutama minna FKga (Gab ise läks kinno ära), aga liiga väss vist. Siinse aja järgi ärkasime ju 03:30. Sick värk :P.
Aga õhtupilte saime ikkagi teha. Avastasime, et neil on NII suur terrass/rõdu.. armsa laua-toolidega jms…

Terrassilaud

…ja vaade on WOW! Siit paistab näiteks miski suur mägi kaugel eemal (Roomast väljas), mille külg on väikese linna tulesid täis. Imeilus. Pildil ei ole see veeranditki sellest väärt.

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Muig, päris rahvusvaheline seltskond siin: Meie – eestlased, Gabriele pere – itaallased (vist?) ja tema venna tüdruku sõbranna – sakslane. Ümberringi räägitakse saksa keelt. Ma eelistaks eesti keelt.
Koer magab Suscole toetudes ja nemad mõistavad teineteist sõnadetagi :P.

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Aga nüüd poen vist teki alla. Või, noh, lina+fliis on nende versioon tekist. Kampsun jääb selga, paksud sokid jalga ja kõik koerad kaissu sooja. Ahjaa, mu kate-fliis on Spidermani oma. Kindel magada kohe! 😛

PS1. Armas… minult käiakse kordamööda küsimas, et kas ma tahan mingit rohtu? (miks küll väike kopsupõletik neid häirib?)… või, et kas voodil olev koer segab mind? Muidugi ei sega, koos ongi soojem. Pealegi, ma olen harjunud oma karvakeraga magama (ei, ma ei mõelnud T.-d).
Buonanotte!

PS2. 22:32 (Eestis 23:32). Ärkvel 19 tundi. Over and out!

PS3. Olen teinud 237 pilti!

 

Roomablogi 5/9 – 5. päev – 22.mai 2010

22.mail toimunu, kirjutatud 23.mail IT 14:00, EST 15:00
(kirjutatud Villa Pamphilli pargis)

Kui kell 10 ärgatud saime, kohvi joodud, 2 küpsist söödud ja asjad taaskord kokku pakitud, viis Silvio meid ja meie kotid Colosseumi juurde, kus me ennast mingi puu all kotihunniku otsa istuma seadsime ja jäime Emilialt SMSi hosteli kontaktidega ootama.

FK, Susco ja kotihunnik Colosseumi juures lebos

Õues oli mõnusalt soe (29,5´) ja päike säras, niisiis päevitasime niisama. Isegi mina! Kuulasime klappidest mussi (Ozzy, Hannah, Mahavok), kribasin… ja jälgisime lähedal piknikku pidavat prantsuse laste klassiekskursiooni. Nad olid vanuses 10-12 umbes… Päris varakult teevad juba ekskursioone teistesse riikidesse, me avastasime küll kuni keskkoolini Eestimaad (ja olen sellega väga rahul ja hinna tõttu ma välismaa-ekskursioonile ei jõudnudki näiteks…) ja Prantsusmaa on ju veidike suurem = rohkem oleks kohti avastada…

Avastasime kotist eilsed Supermercado soolapähklid, millest lõunasöök sai.

Juba ca 2 tundi hiljem saime kahe odavaima hosteli kontaktid. Üks neist üsna Termini (peajaam) juures. Sõitsime Metrooga kohale ja… leidsime isegi tänavarägastikust õige koha üles… AGA… hostelist oli vahepeal uhke hotell saanud ja kui meilt toa eest 80€/per öö küsima hakati, loobusime viisakalt… ja läksime tagasi metroorongile, et lõpp-peatusesse (Rebibbia) sõita ja Via Osimo´le jõuda.. täpsemalt Via´le, mida ei olnud ühelgi meie kaardil =D.

Via Osimo tänvasilt

Küsisime suunda metroojaamas ühelt naisterahvalt, kes:
1. ei osanud inglise keelt
2. polnud kunagi midagi Osimost kuulnud.

Läksime eemale bussipeatusesse, et peatuste nimekiri läbi lugeda, aga ka nende hulgas polnud õiget. Seisime seal oma kotihunnikuga ja üsna nõutute nägudega, kui sama tsikk, kellelt me enne küsisime tuli ja meiega uuesti rääkima hakkas (enamjaolt kehakeeles). Põhimõtteliselt helistas ta oma mehele, kurtis, et õu, siin on 2 eksinud eestlast, kes otsivad Osimot ja kutsus meid siis endaga kaasa. Pisut eemal autos olid tema mees ja imearmas tütar (ca 3a… isa oli itaallane ja ema brasiillanna, nii et pisike tumedate lokkidega inglinägu nägi eriti nunnu välja). Kotid paluti auto pagassi panna ja autosse istuda. Istusimegi, eeldades et mõne aja pärast vägistatakse meid ära, tehakse asjadest lagedaks, lõigatakse tükkideks ja söödetakse need hindudele =D.

Nii ei läinud. Meid viidi hoopis motelli (Peter Pan Hostel) juurde ära.

This slideshow requires JavaScript.

Juurde jagati selgitusi, et mis bussidega ja kust tagasi saab.. ja mainiti fakti, et Peeter Paani hostel on üsna usklike joontega. Soliidne, alles me ju olime antikristlikul underground kontsedil. 😉
Jagasime lahketele abilistele Kalevi Annekese šokolaadi ja Barbarissi karamellkomme. Pisike piiga oli nende üle nii armsalt õnnelik. 🙂 Ja meie küüdi üle ka!

Läksime siis sisse, et tuba küsida. Ootasime juba, et valvelauas istub nunn =D. Ei olnudki. Täitsa tavaline tädike, kes muuhulgas õlut müüs… Päris süvausklik kiriku-koht vist siis pole.
Aga tädike ütles, et neil ei ole tube, sest meil ei ole broneeringut. No tore, tore…
Olime juba valmis lahkuma, aga ta lubas, et kontrollib igaks juhuks üle… ja siis pakkus kahte voodit jagatud toas. Ainult üheks ööks. 15€ nägu.
Ofkoors olime nõus! Maksime ära ja andsime andmete kirjutamiseks ID-kaadid. Need anti ikka tagasi ka. Selgus, et tädikese tütrel on samal päeval sünnipäev, kui mul!
Seejärel õpetasime talle minu nime eestipärast hääldust (tegu on küll puhta Itaalia nimega, aga hääldus on siinmail eestipärane). Ta oli väga tubli ja jättiski meelde… ja umbes 2 tundi hiljem pöördus FK poole ka nimega. Nii armas! Mul oleks samasugust mälu vaja!
Jagatud tuba tähendas 6 nariga (st. 12 inimesega) tüdrukutetuba. Sihuke ühika moodi. Kehv ei olnud ja üldse, oleme üsna leplikud ja tänulikud, et üldse koha saime… ja seda vähema kui 80€ eest!

This slideshow requires JavaScript.

Panime kotid tuppa ja piilusime korraks internetti (koridoris oli üldkasutatav arvuti). Üks tore onuke (ei saanudki aru, kas töötaja või boss) tegi meile FKga šokolaadicappuccino välja =) (Ja seda peale lõunat! You naughty boy!)

This slideshow requires JavaScript.

Seejärel läksime ümbruskonnaga tutvuma. Kõndisime ca tund aega ühes suunas…

This slideshow requires JavaScript.

…kuni poe leidsime.. ostsime õlu (piinlik) ja sandwitchid.

Poesaak: Nastro Azzuro, küpsised, saiad

Siis ootasime, kuni äikesevihm järgi jäi ja kõndisime ringiga tagasi.

Olime samas toas enamjaolt jänkidega, aga nad olid üsna igav seltskond, niisiis läksime jooke nautima hosteli ette kiik-pingile.

FK hosteli ees kiik-pingil

Sealsamas kõrval oli suur grupp Hollandi meestekoori kutte… kõik frakkides ja kenad. Ja kui nad veel laulma hakkasid! „My Girl“ kooriesituses oli super…

Hollandi meeskoor

…aga see polnud veel midagi! Kui „O sole mio“-t lauldi, oli refrääni ajal äkki hunnik kutte meie ees ühele põlvele laskunud, meile otsa vaatamas ja laulmas =). Kasutasin võimalust ja tegin kiirelt 2 pilti ka 😀 ülejäänud aja sulasime niisama ära… NIII äge oli!

O Sole Mio

Aga kui tüübid linna peale laiama ära läksid, käisime ka teisel pool ümbruskonnas kooserdamas. Avastasime, et me oleme päris (liiga?) julgeks läinud, õhtul kell pool 11 (mil õues oli +18´) käisime oma fotokad käes, kusagil pimedas äärelinnas.

18 soojakraadi

Meenutas küll pigem sellist armsat, a la Rakvere Rägavere teed, aga kes teab.. äkki on tegelikult Kopli-laadne?!

Ühes putkas nägi müüja meid ja poseeris kohe Romuluse-Remuse-Hundi vapiga.

Poosetaja-Müüja Rooma-vapiga

Enne jalutuskäigul nägime seda vappi ka majadel, gräffitina jms. Siin piirkonnas väga popp miskipärast. Kui meelest ei lähe, küsin esmaspäeval Silviolt… äkki ta teab.

Jalutasime McDonaldsini (ei ostnud midagi!) ja tagasi.

“Ingresso McDrive” silt

Kõige põnevam leid oli vist Alfa Romeo keskus :P…

Alfa Romeo keskuse silt

…ja Volkeri oma. Ja lõpuks nägime neid parklates ootavaid prostituute ka! Olevat keelatud, aga väga levinud. Nagu Silvio neid ükskord varem kommenteeris: „Those ladies beside the road are not waiting for the bus =).“

Magama kobisime kesköö paiku.

 *** *** ***

This slideshow requires JavaScript.

Roomablogi 6/9 – 6. päev – 23.mai 2010

Et hommikusöök 7.00 – 9.30 oli ja 10-st check-out pidi olema, vedasime ennast enne kaheksat dushi alla. Söögiks oli kohv ja virsikutäidisega croissant. Helbeid võis ka võtta, aga polnud isu.

Croissant ja kohv

Küsisime seejärel mingilt tüübilt valvelauas igaks juhuks üle, et kas kindlasti ei ole tänaseks enam kohta? Ja tema ütles, et me võime jääda ja homme maksta. Ma kahtlustan veidi, et ta ei saanud inglise keelest aru, aga eks seda näeme siis, kui tagasitulles uued inimesed Suscoga voodit jagavad. =D

Susco hostelivoodis laiutamas

Tänane plaan oli minna Trastevere´sse Piazza Triluzza ´le, kus kohalik Couchsurfing´u kohtumine pidi olema, et sealt koos Villa Pamphilli´sse minna.

Ostsime endale Peronid ja Pizzalõigud (kokku 3.70€) ja istusime trepile sööma-ootama. Aga nägime vaid paari tsikki, kelle kohta oletada võis, et võib-olla Couchsurfing´ust, aga miskipärast ei julgenud me ise nende juurde minna ja otsustasime hoopis omapäi tee parki leida.

Potensiaalne Couchsurfingu seltskond

Otseloomulikult viis meie tee läbi Gelatteria´st (jäätisekohvik), kust 2 euriga apelsini-jogurtijäätise võtsin. Saab veel näha, mida see mu kõri ja köhaga teeb, aga Silvio on kindlasti õnnelik, kui mind esmaspäeval köhimas kuuleb. Saab ju jälle öelda: „You really should take a pill or something 🙂“.
IT 21:22, EST 22:22
(Kirjutatud motellis)
Parki me igaljuhul jõudsime, aga see kurjam oli NII suur!

Üks osa suurest pargist

Jalutasime läbi mitme suurema grupi juurest, et näha, kas need võiksid olla potensiaalsed Couchsurfarid =)… lõpuks, vist tunnike hiljem, avastasime, et park läheb veelgi edasi…

Pargi jätk

… jõudsime Villa aeda ja seal nägime CS-i seltskonda lõpuks ka… mitte eriti suur seltskond ja neil oli piknik täies hoos.. aga et me ühtegi poodi ei leidnud, siis ei tahtnud hakata sinna tühjade kätega minema ja loobusime. Kogu suur töö ja vaev, eksole :P.
Läksime oma jookidega siis hoopis eemal paistva mäe otsa (kust juba järjekorras kolmas park algas) ja võtsime pisut päikest teisele küljele.. sest eilsest oli üks külg roosakas-pruun (aga küll see kaob varsti ja olen jälle tagasi lumivalge tuvi).

This slideshow requires JavaScript.

Mingil hetkel tundsin äkki ära, kus me oleme! Samas pargis käisime ju novembris eelmisel Roomareisil, kui Emiliano (meie toonane host, kellega homme õhtul kohtume) meid oma ultimate frisbee (frisbee-ameerika jalgpalli-pesapalli laadne sport) treeningule kaasa võttis. See, mida mõni päev tagasi otsisime. Nii muhe oli uuesti näha :).

Tuttav park, ultimate frisbee plats

Lõpuks otsustasime tagasi liikuma hakata.. .aga et sinna niiii pikk maa oli olnud, plaanisime teiselt poolt pargist väljapääsu otsida.
Otseloomulikult leidsime taaskord umbtee (edasiliikumist takistas võrkaed keset metsa 😀) ja lõpuks läbi veeeel ühe pargi suure ringiga jõudsime välja ka. Vähemalt nägime teel ilusat järve. Ja hanesid.

Järv pargis

Pargi jätkumine – lagedad väljad

Pargi metsistunud lõpp

Aga pargist välja jõudmine ei olnud veel pääsemine. Sest meie asukohta ei olnud kaardil. On üsna raske kuhugi minna, kui Sa ei tea, kus Sa oled!

Mingi tänav, mida polnud olemas

Aga tuju tõstis see, et leidsime poe!
Tõesõna, see on juba liiga palju poode… oleme põhimõtteliselt kogu „väikese“ Rooma linna läbi käinud ja see on JUBA neljas pood! Impressive!
Seekord otsustasime õhtul kokata, sest hostelis on üldkasutatav köök olemas… ja see tuleb võrreldes väljas söömisega „odav“ (loe: umbes 45 krooni näkku… Eestiga (krooniajal) võrreldes masendav, siinsega võrreldes pandav). Selle raha eest saime paki spagette, pudeli tomatikastet, 200 grammi singikuubikuid ja 3-paki Peronit (tunnistan, et meil on probleeme… kodumaal siirdun ravile.. vähemalt AA, kui mitte midagi kangemat… AAA äkki?). AGA, võin enda kaitseks öelda, et Red Bulli pole ma ühtegi joonud! (Märkus, olen juba ammu täielik sõltlane olnud.) Isegi õlu on ju parem kui see keemia?

Poest shopatud saak

Enivei, poes käidud, vantsisime esimesse peatusesse ja valisime bussi, mis mingisse vähegi tuttavasse kohta viis – Piazza Venezia sobis täiesti, et sealt metroole silgata.
Peatuses oli päris kirju seltskond: „pioneerid“ ehk sinistes särkides kaelarätikutega poisid lipukestega, kellesarnaseid täna kõikjal näinud oleme… nunnad… kohalikud… ja veel turiste peale meie. Aga me kõik mahtusime bussi!

“Pioneerid”

Selles bussis polnudki piletiautomaati, nii et olime sunnitud jälle jänkut sõitma :(. Meil vedas ja 50€ trahvi ei tulnud. Aga metroos ja sealt edasi bussis oli vähemalt pilet olemas. Vahel oleme ikka tublid ka =P.

Kuigi kumbki meist süüa ei oska teha, said spagetid siiski valmis… tomatikastme saime lisada vaid tänu ühe italiano abipakkumisele selle lahti-keeramisel.

Kokkamine in action

Pott ja pann on töös

Aga toit tuli hea (ja seda tuli palju)…

Valmis HastaLaPasta

Vaatasime telekast filmi „Seventeen again“, aga kui ise poleks seda hiljuti näinud, siis ei oleks küll kottigi aru saanud, sest nad koevad kõikidele filmidele/saadetele peale… (Märkus lisatud 2014: Ma vaataisn nüüd hiljuti uuesti seda filmi, arvates et ma pole seda kunagi näinud.. ei tulnud tuttav ette ka.. alles nüüd Rooma-päevikut lugedes sain teada, et olen seda varem näinud 😀 Väärt mälu!) ja netis käisime ka kiirelt, et Twitteris nutta, et 3 päeva ainult jäänud ja 6 juba seljataga… no ei ole elu, ei ole!

Täna on hostelist need kooripoisid läinud :(. Kui tulime, mängis maja ees pink-kiigel üks kutt kitarri, aga nüüd pole sedagi :(… Aga meil on see-eest toas 3 väga (!) lobisemishimulist (õnneks omavahel) tšehhitari (?), kes vahetpidamata oma arusaamatus keeles mulisevad.. California plikside jutust on vähemalt võimalik aru saada :P… ja meie oma arusaamatu keelega oleme vaiksemad.

Silvio jõudis tagasi Rooma ja pakkus öömaja, aga et me olime juba hosteli võtnud, siis loobusime tänaseks… aga homme hommikul kell 8 asume ühest metroo lõpp-peatusest teise teele oma pakkidega (+ 2 bussi), nagu meil kombeks. Vähemalt on meil hobi =).

Aga nüüd lidun oma sokke pesema ja siis tuttu millalgi.

PS1. Ma käisin täna esimest korda päev otsa seelikuga väljas… viimati käisin seelikuga vist 5 aastat tagasi, aga nüüd Rooma-tripiks soetasin endale neid lausa 2! Võite kuhugi risti teha küll sel puhul… =)
PS2. Õppisime uue itaaliakeelse väljendi (ei ole roppus!): il fine giustifica i mezzi – eesmärk pühitseb abinõu.
PS3. Pesin sokke dushigeeliga… täiesti uus kogemus mu jaoks =).

*** *** ***

This slideshow requires JavaScript.