piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

Unenäopäevik

Teistele lugemiseks igav, aga endale meenutuseks märgin mingid meeldejäänud unenäohetked eelmisest nädalast üles 🙂

***

1. Segane lugu sellest, kuidas me sõprade ja kolleegide jt-ga keset metsa mingites kämpingutes elasime. Metsas oli pime. Kogu aeg. Aga ikkagi oli keelatud öösiti väljas käia, sest väljas olid öösiti libahundid… (Ma pean ilmselgelt vähem Vampiiripäevikuid ja Originals-i vaatama. -Toim.)…ja lisaks mingid “teist liiki libahundid”, kes olid nagu hundi kehaga aga ilvese vms kaslase näoga ja hästi kissis silmadega.
Olenemata öisest liikumiskeelust hiilisin ma ühel õhtul välja, et suvalistes kohtades maad kaevata ja tuhka otsida… Seda sellepärast, et sain teada, et Maša oli ema tuha (kes tegelikult ei ole üldsegi tuhastatud -Toim.) lihtsalt mulle ütlemata mingisse kohta maha matnud, lahtiselt. Aga mul oli ju ometi olemas uhke urn! Ise tehtud, suurest lambipirnist!
Maša ei avaldanud peitmiskohta, aga suutsin oma hea ninaga õige kohani jõuda ja sõelusin mulla seest tuha välja ka.
Tagasiteel tulin mööda meie sõprade/naabrite majast, kus elas jaapanlasest sõber Kim (Kes juhtumisi oli Rory sõber Lane Kim Gilmore tüdrukutest, kes küll seal sarjas oli Koreast, mitte Jaapanist… PS. Äkki ma peaks vähem Gilmore Tüdrukuid ka vaatama? -Toim.) ja  kuulsin-nägin läbi akna pealt nende vestlust, kus selgus, et need imelikud kissis silmadega tapjahundimoodiloomad olid jaapanlastest tekkinud libahundid.
Kiirustasin koju, et teisi hoiatada, aga see kuradi Maša ju vältis mind, sest kartis, et ma hakkan talt tuha kohta infot uurima ja ma nägin kurja vaeva, et teda hoiatada saaks… Argh, kui närvi ta mind ajas unes :D.
Aga kuidas kogu lugu lõppes ma ei teagi, sest uus unenägu tuli peale.
monsters moon fantasy art werewolf artwork 1920x1200 wallpaper_www.wall321.com_52

**

2.  Sama öö. Nägin unes, kuidas T. päev otsa hästi veidralt käitus ja mind telefonis vältis jms. Kui õhtul koju jõudsin, siis sain teada miks. Ta andis mulle rasedustesti ja selgitas juurde, et ta olevat ennast hommikuti halvasti tundnud ja üldse on tal tunne, et ma olen rase, sest tal on kõik raseduse sümptomid ja tema ei saa ise rase olla :D. Ma ehmatasin ennast selle peale kohe ärkvele, sest see oleks suht hirmus ikka :D.
Veidi ärkvel olnuna jõudsin siiski maha rahuneda, sest tean kindlalt, et põngerja-hirmu ei ole… ja üldse oli kogu unenäos süüdi Vihmahääl, kes oli FBs mu kaalu-juurdevõtmise-postituse all küsinud, et ega ma rase pole. ei ole, tänan küsimast.
pregnant_Simpsons

*
3. Aga see öö ei olnud veel läbi 😀 Sest kui ma ennast rasedustesti peale ärkvele ehmatasin, oli kell alles pool 2.
Järgmine uni algas pisut paremini. Otsisime sõprade ja T.-ga kohta, kuhu sööma minna ja lugesime erinevaid arvustusi. Umbes 20 erinevat inimest olid kõik soovitanud ühte sama kohta – Sadamateatris asuvat pubi (mida tegelikult ei ole olemas).
Mõeldud-mõeldud, läksime kohale.  Sisekujundus oli segu Must Täku Tallist ja Hansatallist. Menüüks oli raamatuke, mis nägi täpselt välja nagu Hobby Hall´i kataloog vms ja sisaldas kõike. Loogika oli selles, et mida klient tahtis, see talle (linna pealt) leiti ja toodi. Näiteks tahtsid toidu kõrvale kahte tennisereketit ja rohelist jalgratast? No problemo!
Ma tellisin toiduks pasta, mis maitses sigahea ja teenindus oli super jne… kuni ma leidsin oma pasta seest umbes poole meetri pikkuse juuksekarva…
Ehmatasin end jälle üles. Õnneks ma ei mäleta, mida ma sel ööl veel unes nägin, enne hommikust äratust 😀
burger_karvase_sisuga

***

4. Ühel ööl nägin Grey Anatoomiat unes. (Sellel võib olla seos sellega, et olen nüüd umbes kolme nädalaga jõudnud sarja 7nda hooaja keskele… ehk siis, olen kodus olles vaadanud VÄGA PALJU Greyd…) Ma ei mäleta, kas ma vaatasin unes sarja või osalesin ise. Igaljuhul meenus mulle järgmine päev seda vaadates hetk, kus Alex koomas oli ja Izzie tagasi tuli, et Alexiga olla. Aga alles järgmine päev selle üle juureldes avastasin, et sellist asja pole ju sarjas olnud… ehk siis nägin seda ilmselgelt unes. (Kas ma peaks vähem Greyd vaatama?)
Greys_photoshoot

**

5. Täna öösel elasin ma mingis imelikus majas, kus minu korterisse sissepääs käis nii, et pidin trepikojas minema teisele korrusele. Seal sisenema naabri korterisse (Kellel oli samasugune võti nagu mul), naabri korter oli läbi kahe korruse ja nii pidin ma nende korteri teisele korrusele minema… ja sealt läks alles uks teise trepikotta, kust läks omakorda uks minu korterisse.
Kuna need naabrid mulle eriti ei meeldinud, siis ma võimalusel vältisin oma koju minemist ja ööbisin külapeal. Naiss laiff. Not.
Siia juurde ma sobivat pilti ei leidnud, panen siis pildi oma päris korteriuksest:
uksekleeps
Hästi käituvad koerad on teretulnud! 🙂

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!
54_7kg
Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:
2munapead_korvis
Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀
Tambunodi

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.
2munapead_korvis 2_munapead_juustega

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!
Sylekoer Lauamangu_kohtunik
Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:
Kylmkapisilmad
Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
“Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”

– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…”
… jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.
juuksurisalong
Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.
Before_after_trimmimist
(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.
Seenehunnik
Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:
Tahvlid
Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

Hommikusöök on päeva tähtsaim osa…

… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!

T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.

Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:

Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…

P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”

Ja lõpus allkirjad ja puha.

***

Tööle jõudes kribasin T.-le:
Mac: Sa oled nii armas 🙂
aga kohukesed said päästetud!
T.: aww ma olin nii mures.

***

Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)

Blogimisvõistlus – Eesti kuulsus, kellega ma tihti teed jooksin

Märtsikuu blogiteema seega. OhSaJuudas, kui raske teema.

Kui ma vastaks nii nagu asi on, siis tuleks postitus liiga lühike. Ehk siis asi on nii, et: “ma ei tea :D”.

***

Seda sellepärast, et ma ei tea ju ühtegi Eesti kuulsust nii hästi, et ma teaks, kas ta tegelikult on “minu inimene”. Meedia alusel ma nüüd küll tervet pilti kellestki kokku ei paneks.

Olen kunagi koolilehtedega seoses käinud pikki intervjuid teinud näiteks Jaagup Kreemiga ja käinud teed joomas Lea Liitmaaga.  Intekaid oli teistega ka, aga nemad on meeldejäävaimad, sest olin/olen niikuinii Termika ja Blacky austaja. Muidugimõista oli tore, sest vestlusteemad (loe: küsimused) olid ju olemas. Aga ma ei tea, kas ja mida ma oskaks regulaarsetel teejoomistel rääkida :D.

***

Kuna mu suur hetkelemmik on Sadamasild (ja kes on kontserdil käinud ja selle emotsiooni saanud, see saab täpselt aru, miks), siis ma veits kahetsen, et me Fränkyga peale kontserti sinna teed jooma ei jäänud. Isegi poolel koduteel kaalusime veel ümberpöördumist, aga seekord jäi nii… On the bright side – lähme 20.03 uuesti kontserdile 🙂

Aga ikkagi, regulaarse teejoomise kohta ei oskaks ma midagi kosta. Olekski tahtnud ühe korra jääda, et näha, mis mehed need bändimehed (+N) on ja kui palju lavalt paistvaga ühtib jms.

***

Nii siis ongi nii, et ma alustasin otsinguid kaugelt ja jõudsin lõpuks päris lähedale.  Joon teed ja kohvi ja muus koos ühe raadio saatejuhiga. Pole küll nii kuulus, et kõik nime teaks või tänaval ära tunneks, aga selle raadiojaama kuulajad teavad ikka. Aga kuna ta on häbelik, siis ma ei ütle siin nime. Sõbrad teavad niikuinii T.-d :).
Hmm.. Tea with T. 🙂

LadyGagaTeaGif

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Lassi_kast

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Termotops

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Termokruus

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
quiche

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Kuldsepusle
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
pusle

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
Lilled

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Sheiker

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
PlayDogh_kuul

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Minionikruus

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Blomkvist

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sinihambake

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie_autokas
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀
koonvoodipeal
Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂
porine_tagaajamine
Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!
vesirottEllie

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.
KoonVeesAstumas
Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!
bw_snowdog

awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

forgetiItHappened

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.
liivakoopa_skeem

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!

dreamingGrass

Mula, Uusaastalubadused

Oleks võinud ju 2 postitust eraldi teha, aga ajanappusel teen 2 in 1.

1. Mula

Mu kõrv deformeerus vist ööga. Igal hommikul kuulan bussis klappidest musa (ikka veel seda Let it go lugu ja Sadamasilda). Ja täna ei püsi enam paremas kõrvas see “nööbike”. Tuhat korda vähemalt kukkus välja. Lõpuks ei viitsinudki enam tagasi panna, jäi lihtsalt lahtiselt mütsi sisse töllerdama ja kuulasin ühe kõrvaga.

Keegi targem, mis see seekordne blogiteema oli? “Tema tahab”? “Tema soovib”? “Tema soovid”?

Minionitarkuste leht FBs oli vahepeal kadunud. Aga on nüüd tagasi.Wiiiiii!
Tähistan seda ühe nende targa mõtte jagamisega:
Elu on liiga lühike, et kogu aeg tõsine olla. Kui Sa ei oska enda üle naerda, siis helista mulle, ma naeran ise Su üle.”
minionitarkus

Ja lisaks leidsin ühe niinunnu pildi jääkarupojaga, kes istub ja pragunevat jäämäge plaasterdab. Juures tekst: Please stop Global warming…
StopGlobalWarming

Ja last, but not least. Leidsin meililt igivanad pildid ja sheerin siis uhkusega, et kui osavnäpp ma ikka olen.
Kunagi pisut nooremana (veel nooremana kui eelmisel aastal 😀) käis mulle pinda, et mul oma nukumaja ei ole. Tegin siis riiuli tühjaks ja meisterdasin ise nukumööbli. Lapse tehtu kohta pole vigagi, ma ütleks (sest kes mind ikka liputab, kui mitte ise, eksole). Ega ma praegu paremini ei oskaks 🙂

This slideshow requires JavaScript.

***

2. Uusaastalubadused

Ma ei mäleta, et mul oleks kombeks endale uusaastalubadusi anda. Tean ju ette, et ma ei täida neid niikuinii :D… no kui, siis võib-olla 2-3 päeva. Ehk isegi nädala.
Kui just tegu poleks lubadustega asjadest, mida niikuinii teen ja mida meeldib teha. A la: luba, et sügan iga päev oma koera. No problemo!
Küll aga sikutasin eile endale üke äppi (mobiilirakenduse) nimega Coach.me. Seal saab endale seada (mugavam on valida olemasolevatest) eesmärke. Ühtlasi valida ka sageduse, kas tahad teha seda 1-7 korda nädalas? Kas meeldetuletust ka tahad? Mis ajal? Jne.
Ma valisin endale kohe 9 erinevat Challenge-it. Millest tegin esimesel päeval kõik tublisti ära peale ühe. Arvake ise, millise :D.

1. 30 Day Abs Workout
Esimese päeva ülesanne oli 15 kõhulihast, 5 kükki, 5 jalatõstet ja 10sekundit plank-i (ma ei tea seda eestikeelsena)

2. 32 Steps of Lifestyle Design
Eilne ülesanne oli: Naerata, kui sõbraga vestled.

3. Lateral Thinking Puzzles
Iga päev on üks ülesanne, mis sunnib Sind kastist väljaspool mõtlema. Ma ei viitsi eilset mõistatust ümber trükkida.

4. Mental Math (Level I)
Peastarvutamin. Kergem tase. Eilne oli: 26+37=?

5. Mental Math (level 2)
Peastarvutamine. Keskmine tase. Eilne oli: 8+6+4+5+1+9=?

6. Motivational Quotes
Igapäevane ülesanne on lihtsalt päeva tsitaat läbi lugeda :). Eilane oli George Bernard Shaw “Life isn´t about finding yourself. Life is about creating yourself.”

7. Random Acts of Kindness Challenge
Igasse päeva headust. Eilne oli: Naerata võõrale.

8. Take a walk outside.
Iga päev sama ülesanne. Mis arvestades Koera olemasolu on piece of a cake 🙂. Muuseas, Dzeik Jõuluvana tõi mulle jõuluks purgi, kus olid igak späevaks sildikesed. Eilne soovitas ka õues jalutada. Käisime siis õhtul lausa kogu komplektiga ja haarasime T. ka kaasa.

9. Write in Journal.
Ehk siis – blogi! Ma nii julge kui Sesamy ei olnud ja  seadsin eesmärgiks 3 korda nädalas. Eks näis. Selle nädalaga on peale praeguse postituse avaldamist siis ühelpool 😛

*

Ehk siis nagu näha, siis ma püüdsin võimalikult lihtsalt hakkama saada. Loomulikult on äppis suuuur valik dieedi ja keeleõppe ja spordi ja jooga ja tervisliku toitumise ja uute oskuste õppimise jms variante, aga ma olen liiga laisk selleks. (jah, teil on õigus, kui arvate, et ainsana jäi mul tegemata nr 1 – kõhulihaste trenn 😛).
Raha eest võid endale lausa treeneri saada, aga ma olen liiga vaene selleks. Nii ma siis lepin nende praeguste lihtsate variantidega.

Oeh,ma tegelikult tahtsin veel otsingusõnadest ka rääkida, aga ei jõua täna. Mis seals ikka. Ega blogi pole jänes, kes eest ära jookseb, vms.
Otsingusõnad tuletavad mulle omakorda meelde, et mulle ei meeldi WordPressi uus statistikaleht.

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

2014 ja 6161_

Tulin oma blogilehele ja mida ma näen: Statistika ütleb, et käinud on kokku 61,615 lehepiilujat. Tahtsin, et oleks ilus arv: 61616, millest siis screenshot teha ja saatsin T. blogilehele. Ise refreshisin ja olin valmis.. aga number ei muutunud. Mõtlesin siis, et vb sellepärast, et T. oli ju mu “koduvõrgus”, et äkki blogi saab aru, et see olen mina. Ja palusin hoopis Ch.-d, et mine ja ole number 61616. Refreshisin lehte.

Midagi ei muutunud.

Ja mõne aja pärast oli ees 61617. Vastik aeglaste juhtmetega statistika :(.

Aga see selleks.
***

Ma pole vist ükski aasta kokkuvõtteid eelnevast aastast teinud, kui WordPressi enda pakutav statistika-kokkuvõte aastast välja arvata.  Samas – võib-olla olen ka, aga ma ei mäleta, et oleks :D. Sest mul on väga halb mälu. (Või on mul just hea mälu – ma ei mäleta, et ma kunagi midagi ära unustanud oleks 😛)

Mõtlesin, et proovin seekord. Kiikan kuu haaval eelmise aasta blogipostitusi ja leian iga kuu kohta midagi märkimisväärset.

Mõeldud tehtud. Kiikasin.

Ma ei jõudnud jaanuarist kaugemale. Seal oli üks postitus sellest, kuidas ma blogida ei viitsi ja laisk olen jne. Ja siis ma avastasin, et ega ma tegelikult praegu ka ei viitsi ja olen praegu ka laisk jne.

Ehk siis minu 2014. aasta kokkuvõte: olin sama laisk kui eelnevatel aastatel.

m.o.t.t.

***

Aga teile muhedat ja toredat aastavahetust. Mu/Me oma tõotab tulla vaikne ja unine. Täpselt mulle meeltmööda.

Ps. 1. jaanuaril (ehk siis homme, aga ma ei ole harjunud, et see juba käes on…) on “Helisev muusika” telekast. Jej!
17:00 @ TV3 🙂

***

PS2. See FB postitus “anna edasi 2014” ja valmista oma käsitööasi ja saada enne aastalõppu kommenteerijatele. Ma olen käsitööoskuseta ja olen ikka veel täiega hädas ja enne 2014 lõppu küll keegi oma manti kätte ei saa. Aga te olete mul meeles. Ükspäev saate ikka!

yksindustvajav

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Jõul 20141

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.
TV-game
Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂
Jõul 2014
Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…
calvinAndHobbsInTheSnow
…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!Im Terra Antyda Honey dec 2014

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.
koonvoodis
Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.
i-solemnly-swear-im-up-to-no-good

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.
EllieTalvel

Kruusifetishiga Veevalaja

Ma olen lootusetu kruusi- , külmikumagneti- ja sokisõltlane. See tähendab, et ma ostan neid kokku igal võimalikul juhul. Kui sokkidega on veel nii, et neid ikka kulub ja läheb uusi vaja ja need on võimalik üsna kompaktselt kokku pakkida jms, siis kruusidega on närbim lugu. Olenemata T. püüdlustest nõusid purustada (ei, me ei kodusõdi, vaid ta lihtsalt on selline, kes kohe oskab kildudega õnne tuua kogemata), ei mahu kruusid kappi ära. Rääkimata sellest, et pmst joon ma kodus kruusist midagi ainult laupäeva ja pühapäeva hommikuti. Ja siis hakkab mul kasutuseta nukralt seisvatest kruusidest kolekahju ja nii ongi tavaline, et ma seisan pühpäevahommikul nõudekapi ees ja räägin tassidega juttu: “Ei, spanjeli-kruus, Sina said alles eile! Ja kuldse-kruus ja Roosi-kruus, Teie olite ju eelmine nädalavahetus. Rooma-kruus, täna tuled Sina. Ja Ahhaa-tähistaevakruus, Sinu kord on homme. Ööjooksukruus, ära nukrutse, varsti on järgmine nädalavahetus. Ja noh, jõulukruusidel on üldse varsti pidu, sest jõulud tulevad!”

Ma päris normaalne ei ole. Kui seni kedagi seda lootma olen pannud, siis matku oma lootused kohe. I´m crazy.
crazy_miki

***

Mõnelgi korral olen poes iseendaga mehise võistluse maha pidanud ja suutnud ennast järjekordse kruusi ostust ümber veenda. Täna ei suutnud :D. Kusjuures, kruus, mille ostsin, ei ole isegi mitte eriti ilus.
Aquarius_Kruus
… suht suvaline Veevalaja-tass, mille peal on voolikuga mees (mitte mõelda vasakule). Ilmselt tuletõrjuja. Aga mulle meeldisid need veevalajat iseloomustavad sõnad, mis üle tassi kirjutatud on. Väga täpsed! –
Impartial; Generous; Strong willed; Inventive; Selfless; Fair; Open minded; Candid; Thoughtful; Dependable; Perfect in EVERY way!

On ju täpne?!

***

Muuhulgas sain eile postkastist 2 ümbrikku. Ühes oli jõulukaart (ümbrik fotol alumine) ja teises kuldse-pildiga mobiiliümbris (ilmselgelt fotol pealmine 😀):
Ymbrik_ja_moblakate