Tahaks ka laulupidusse

…aga iga kord on üks ja sama jama.  Laulupidu toimub pühapäeval. Eelmine (ei, üle-eelmine?) kord sai käidud ja päev otsa kuulatud laule, mida inimesed ei tea (esmaettekanded) ja siis kui NEED laulud, mille pärast sai mindud, hakkasin pihta, pidime me juba jalga laskma hakkama.

Minu ettepanek, Tallinnast väljastpoolt inimesena, on, et miks ei võiks olla laulupidu laupäeval? Ja tantsupeo etendused siis reede õhtul ja pühapäeval. Ei pea ju pühapäeval nii hilja olema. Laulupidu lõppeb kell 9 õhtul. Oleks see laupäeval, siis saaks endale ööbimise orgunnida, kellel pole võimalust nii hilja enam Tartusse/Pärnusse vms sõita, sest linnadevaheline transport magab juba. Pühapäev-esmaspäev saaks ju ka ööbimise orgunnida, aga esmaspäev on enamasti tööpäev inimestel ja kella 8-ks hommikul siis teise linna jõuda ei ole ka eriti lihtne variant. Kui mul pole autot ja mul nt laps laulaks, siis oleks suht nukker, et ma teda kuulama ei saaks minna, sest laps pääseb tagasi, aga mina mitte.

#JustAnIdea

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

Sesamy blogimeem

Sesamy blogis oli juba mõni aeg tagasi postitus, kus ta mõnelt blogijalt kindlal teemal postitust palus... ja siis loa andis omakorda blogimeemi läbi teatepulk edasi anda.  Parem Hilja, kui mitte keegi ja nüüd jõudsin lõpuks mulle “sülle kukkunud teemani” – Ellie ja T. suhetest. Kuigi nüüd kui ma seda kirjutasin, siis juhtus hoopis nii, et see oli lugu sellest, kuidas ma Koonu võtsin ja mis teised, kaasa arvatud T. asjast arvasid vms.

Ma räägiks täitsa algusest. Septembris 2013 olin olnud ilma oma koerata (Älluta) mõni päev vähem kui 2 aastat. Seda on liiga palju. Ja oma osa oli ilmselt ka selles, et Dzännu oli nädalakese minu juures augustis 2013 hoiul ja kui ma ta tagasi pidin andma, siis tekkis tahtmine vastassuunas koeraga peitu joosta 😛

Igaljuhul, sel ajal leidsin lõplikult, et mul on koera vaja! Halasin sellest blogis, sotsiaalmeedias, kodus, tööl, väljas… ühesõnaga: kogu aeg!

Tegin siis enda jaoks otsuse, et nüüd aitab. Hakkan palju raha koguma ja kunagi (aasta pärast 😀) ostan endale  retriiveri!  T. arvamust küsisin muidugi ka, aga nagu ta tõdes, siis eks ma oleks niikuinii selle koera võtnud :P. Aga viisakas on ikka küsida!
T. seisukoht oli, et koer on minu ja mina tegelen, hoolitsen, pissitan, ostan talle vajaliku, ravin jne. Olin nõus, mõistagi. Erijuhud välja arvata muidugi.
15.09.13 andis Sesamy ühes kommentaaris lootust, et kaasomand ei olegi nii halb mõte nagu ma arvasin. Ja lähemal suhtlusel selgus, et täitsa hea mõte!
Rääkisin tööandjaga, et plaanin järgmisel suvel koeravõttu ja tahaks temast teraapiakoera teha ja temaga tööl käia. Sain nõusoleku. Kodus rääkisin T.-le ka, et näe, mükkebroo… koer on põhimõtteliselt 24/7 minuga 🙂 Ja ta polnud sugugi vastu :).

Aga siis edasi läks kuidagi Sesamy ja Zdina kaudu omanikuga suhtlemine nii, et oktoobri alguses uuesti ülemuse ja T. jutule ja ütlesin, et lugu säänne: nädalavahetusel tuleb koer!
Ja mitte kutsikas, vaid täitsa mõistus-peas, kaheaastane koeraneiu 🙂 Noor ema!
Siis pidin, oodatust varem, korteriomanikuga ka ühendust võtma. Kes tõdes nunnult: “No, ma ei saa ju keelata!”. Saaks muidugi küll, aga ta on igati mõistlik ja tore ja armas. Ja ei keelanudki. Ja Koon pole 2 aastaga ka korteris midagi ära lõhkunud, ütlen etteruttavalt.
Ja siis julgesin lõpuks Empzile ka helistada, et ma võtan koera.  Ilmselgelt oli sealtpoolt palju kõhklusi ja küsimusi, aga mul oli igale probleemile lahendus valmis, nii et jäi suht rahule. Aga ütles ka, et tema koera hoidma ei hakka, ise pean hakkama saama!

Mõned päevad unetuid öid, ärevust ja ootust. Palju loomapoodides hängimist ja asjade ostlemist (suures osas tänu Sõprade abile!). Töökaaslase äraseebitamine koera järgi sõitmiseks laupäeval (T. oli reedest pühapäevani ära).  ja 5. oktoobril 2013 olin ma nii õnnelik, et tunnen siiamaani, kuidas ma õnnehormoone kurguni täis lähen, kui seda meenutan! :))

Ellie autos teel uude koju

Esimene pildipostitus ilmus juba siis.  Esimese päeva kokkuvõte järgmisel päeval.

Kolmandal päeval (see tuletas mulle meelde, et kunagi Õismäel oli meil alumine naaber, proua kes IGAL hommikul kell pool kuus nuttes-pooleldi karjudes mingeid palveid luges või piiblit ette luges vms… igal hommikul käis alumise korruse üürgamisest läbi ka mingi “kolmandal päeval”-jutt.) tuli T. tagasi Tartusse. Blogisin sellest ka tookord.  Kopeerin sellest tolleaegsest postitusest lõigu, mis näitab suht hästi T. ja Koonu suhteid. Sellised, nagu need olid järgmisel hommikul, on need siiani 🙂
“Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 “

Ehk siis jah, T. hoiab EllieTheElephanti väga. Sõidutab vajadusel haiglasse lastele külla ja kui Koon mingil põhjusel üksikutel kordadel ei tule minuga tööle kaasa (näiteks varstikohe on mõjuvaks põhjuseks tiinuse viimane nädal…), siis jalutab teda päeval. Hoiab siis, kui pealinnas arste väisan… ja jalutab suveõhtutel ühiselt hea meelega pikalt.
Kui Koon nüüd suvel 5 päeva pulmitamas ära oli oma teises kodus, siis tagasi tulles oli T. küll ära, aga kööki ehtisid õhupallid ja sildid “Tere tulemast koju, Ellie”. Maiused ootasid muidugi ka pesas!

Aga noh, KUIDAS oleks üldse võimalik, et selline loomake ei meeldi. No kuidas?!

Kui näiteks koos Koonuga olin algusest mõni kuu hiljem nädala Pealinnas Empzil külas resideerunud ja nad ta ära nägid, siis pakkus nii Empz kui Netram, et nooo, EllieTheElephanti võib ju ikka hoida tuua 😛

***

Ühesõnaga everone Loves Her. Millega ongi ju kõik öeldud.

Aga blogimeemi edasiandmine.  Ehk siis kellelt, mis teemalist postitust lugeda tahaksin.

VäikeFränky – fantaseeri sellest, milline oleks Su elu ilma juhtkoerata. Mitte, et Dzännut järsku enam poleks, vaid, et üldse, kui Sul ei olekski juhtkoera. Mõtle oma tegemiste ja elu peale ja räägi, mis siis teisiti oleks. Ja kui postituse lõpetad, siis mine ja sheeri Dzännule umbes miljon musikallipaid selle eest, et ta olemas on 🙂
Mallukas – siia lehele ilmselt ei satu, aga mind huvitaks (või olen ma selle lihtsalt maha maganud?), et kuidas Milvil läheb ja mis seis temaga on… kas ta elab Rantšos või Teiega või see muutub mingil hetkel vms. Lihtsalt niisama huvi pärast 🙂
Sesamy – tegelikult vist ei tohiks uuesti teemaalgatajale pingpongina seda tagasi lajatada, aga no kuule?! Sa elad EllieTheElephanti täditütrega koos! Ma tahan sellest jooksvalt ülevaadet, tihedamini!
Lapstööjõud – sai tegelikult Sesamylt juba ka blogimisteema, aga lapstööjõudu tulebki üle koormata, nii et ma annan omapoolse teema ka. Koos koduse ülesandega. Mine ja otsi Paide aarded üles.. kasvõi mõni! Ja siis kirjuta blogipostitus sellest, kui ägenz Geopeitus on!
Ch.le tahaks ka teemasid sheerida, aga ta ju ei blogi… või noh, viimati 8. veebruar. Äsja ju. Zdinale ja Vantsikule ja Dzeikile tahaks ka, aga nemad üldse ei blogi.   Phähh.

Spordivõistlused linnas

Mulle väga meeldib Tartu. Siin juhtub paar korda aastas, et näiteks põhimõtteliselt terve kesklinn ja pool linna pealegi on kolmapäevast pühapäevani liiklusele peaaegu suletud, sest mingi spordivõistlus toimub. Ja peaaegu keegi ei virise 🙂 Ilma igasuguse sarkasmita meeldib. Päriselt on hullult äge, nii see et toimub kui see, et inimesed on mõistvamad ja tulevad ikkagi toime. Tallinnas tuleb näiteks 13. septembril Maraton. Igal aastal samal ajal (septembri teine pühapäev). Igal aastal pole ükski liikleja sellest kuulnudki ja katkuvad juukseid, et nad autoga läbi ei saa. Ja sõimavad. Ja sõimavad pärast spordiartiklite all edasi. No saage üle.
Eniveis, mida ma rääkida tahtsin oli see, et saatsin eile Lapstööjõudu bussijaama ja siis vaatasime rattureid, kes mäest üles kihutasid mingi umbkaudu 70km/h, nii et saateautod ja politseitsiklid eest suure kihutamisega ainult pääsesid jalgu jäämast. Karlova on muuseas 30km/h ala, aga kedagi ei huvitanud! Meie, teada tuntud sporditeadlased, vaatlesime siis hetke ja tõdesime: Selge, täna on sprint vms, et nad nii kihutavad. Ju nad ainult ühe 10km ringi teevad, mitte enam. Käisime shoppamas, panin Lapstööjõu bussile ja kõndisin kodu poole. Tee tõi stardist/finišist mööda, kus kõlaritest päevajuht rääkis… et enam armu ei anta, sest ainult 45km on veel sõita jäänud. Mismõttes, leppisime ju kokku, et ainult kümme sõidavad, kui niimodi kihutavad. Heitsin siis pilgu tabloole ja: distantsi pikkus 161km. Kreisid. Täiesti pöörased. Ma väsin isegi bussis istudes 161 km juures ära, kes seda vändata jaksab? Ja veel sellisel kiirusel??? (arvutus näitas, et kokku oli keskmine kiirus ligi 50km/h). Tagasi Karlovas proovisin neid filmida, et seda kiirust filmida, aga siis nad olid juba veidi väsinumad. Sest nad olid tagasihoidlikud 3,5 tundi sõitnud. Aga siis kui me linna poole läksime ja nad meist seitsmekümnega mööda tuhisesid, olid nad “ainult” 2 tundi sõitnud, nii et siis on ju arusaadav… noot… PS. Kõigele lisaks tundus see niiiiiiii ohtlik. Need saateautod ja suured ratturigrupid ja suured kiirused ja. Hirmushirmus. Vaadata oli lahe aga osalemine tundus kohutav :D. PS2. Seejärel kihutasin koju ja vaatasin DelfiTV-st finiši ka otse ära. Great Succsess!

Elamussoovitus: Põgenemistuba :)

Kas keegi Teist on näiteks telefonis mänginud mõnda seda Door/Room escape mängu, kus pead mööda tuba vihjeid ja võtmeid otsima, et siis ukse lahti saaks ja edasi järgmisse tuppa pääseks?

Aga päriselus? Ja ma ei mõtle siinkohal seda, kui oled oma võtmed kuhugi lootusetult kaotanud ja neid nüüd mööda tuba taga otsid, et välja pääseda :D.

Igaljuhul, külastasime me (minu tungival soovil ja pealekäimisel [ja seda oskan ma hästi :D]) Tartu põgenemistuba Escape Tartu.  Gruppide suurused on 2-4 in, seega läksime koos Vihmahääle, T. ja TSõbraga.

Teadsime tausta, et meid pannakse 75ks minutiks kinni natuke creepy´sse nukutuppa, kus on hulgim vihjeid, mis sealt välja aitavad. Aga et kõik ei jõua välja. Meil polnud siiski alust arvata, et need, kes välja pole jõudnud, seal siiani nurgas vedelevad ja eeldasime, et 75min möödudes laseb töötaja meid sama lahkelt jälle välja tagasi, nagu ta meid tuppa sisse lubas. (Ja meil oli õigus :).)

Millega me ei olnud arvestanud olid käerauad ja pilkane pimedus 😀 Ja matemaatilised tehted. Arvutasin ma ühte valemit, sain lukukoodi. T.proovis: ei sobi. Arvutasin uuesti sama valemi. Sain hoopis uue numbri :D. T.proovis: ikka ei sobi. Arvutasin kolmandat korda. Tuli hoopis kolmas number :D. See osutus õigeks. 😀
Nii et kui Teie matemaatilised oskused on veel kehvemad kui mul (mul oli nõrk kolm koolis), siis ei tasu sinna ronida. Samuti siis, kui natuke klaustrofoobilised olete.
Igal muul juhul aga- MINGE! Me täiega soovitame! Isegi minusugustele nõrganärvilistele sobib! Ja seltskond, kelle alguses pea jõuga kaasa meelitasin, oli lõpuks täpselt sama suures vaimustuses, kui minagi! Vägavägaväga äge elamus on!

Ja 75 minutit läks nagu lennates. Läbisime selle aja jooksul umbes 75%, aga välja ei jõudnudki iseseisvalt.  😦
takerdusime kahe asja taha peamiselt: ühte ülesannet ei osanud lahendada… ja ma ei osanud lugeda 😀 Lugesin X1 kohta kogu aeg X5 ja sundisin kõiki X1 üles otsima 😀 Ise aimamata, et see ammu leitud oli…

Tegijal juhtub :D.

***

Igaljuhul tahame Tartu omadest veel Palat 205 minna ja kui Nukutoa kõrval Labor valmis saab, siis sinna ka. Ja tallinlastele soovitan Exit Room´i, kes Tartusse tulla ei viitsi. Kui me ükskord Tallinnasse tulla viitsime, siis käime kaeme ise ka selle üle.

dumdiduu

Täna on Sadamasild Hansahoovis! Jejejejeee, ma nii ootan 🙂 Läheme terve suure karja inimestega 🙂 Niiägeniiäge!

Õpi parimatelt (st. meilt), pista vihmakeep kotti või selga ja tule ka! Kell 20!

***

Me käisime mõneks päevaks Prangli saarel. Leidsime sealt kolm Geopeituse aaret! Ronisime vihmamärgadel vaatetorni treppidel männilatvadeni. Kohtasime paljupalju kohalikke koeri (lisaks 11le koerale, kelle ise kaasa võtsime). Sealsed koerad on nimelt kõik lahtiselt ja sõbralikud ja nunnud :). Siiami kass tuli ka vastu ja hakkas koeri nähes end nende vastu hõõruma. EllieTheElephant tahab tavaliselt kasse taga ajada, aga sellise käitumise kohta ei osanud ta midagi arvata… nuusutas korra ja läks siis kindluse mõttes eemale seisma. Sest noh, mine sellist hullu looma tea, äkki on marutaudis veel.
Pildimaterjali ei viitsi siia lisada, Instagramis/Facebookis on kõik olemas.

Tagasi tulime Postipaat Helge’ga. Istusime kõik rõõmsalt merel olles väljas tekil, kui ülimalt soliidne vihmasadu algas.
Olin kajutisse pugemiseni vist 2 minutit väljas. Tagasi jõudes sõitsime bussiga Leppneemest Balti Jaama. Olime seal 20 min katuse all seismas. Sõitsime seejärel 2 tundi rongiga. Ja kõndisin Tartus jalgsi Raudteejaamast Karlovasse. Päikesga. Koeraga. Üliraske spordikotiga (nii raskega, et mu esimene spordikott rebenes minnes ja ostsin Ülemistest uue!). Ja koju jõudes olime IKKA VEEL koos Koonuga peale merel saadud vihma läbimärjad.

Eile rongis Tartu poole sõites näitasin rongiaknast M.-ile Mustjõe-Aegviidu kanti ja rääkisin, kuidas ma seal kunagi üksinda jalgsi trippimas käisin soos. Sellisena, et telefonilt välja helistada ei saanud. Lugesin siis täna ise ka ajaviiteks blogist selle tripi meenutused läbi.  Well, what can I say – sometimes I´m amazed, that I´m still alive!

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

Pealinnavisiit

Mac käis vahepeal  Tallinnamaal, tervislikel põhjustel.  Jõudsin kohale õhtupimeduses ja siirdusin Empzi juurde öömajale. Kohapeal pugisin kõhu kotlette ja kartulit täis ja astusin kaalule. Olgu öeldud, et kui ennast seal jaanuaris (või oli see veebruar?) kaalusin, olin esimest korda ületanud maagilise 50kg piiri.  Ja seekord, ei uskunud oma silmi, kui kaalul ilutses maagiline: 54,7 kg!

Uhke värk! Hommikuks oli see küll 54,1-ks kahanenud, aga siiski. Kui sünnikaal välja arvata, olen ma normaalkaalu kategooriasse sisenemisel lähemal kui ei kunagi varem! Jess!
Siis vaatasime telekat ja rääkisime viimaseid ja eelviimaseid uudiseid ja nagu mul kombeks, kobisin õhtujutu ajal magama…. kuigi järgmisel hommikul oli äratus alles 08:30ks pandud.

Järgmiseks päevaks ei teinud ma meelega kindlaid plaane, kui arst välja arvata.  Mõtlesin lihtsalt, et oleks väga tore, kui jõuaksin kasvõi ühte järgnevast: Ch.-d sünnipäevapäeva puhul õnnitlema (suisa õige päev!), Tiger´i poodi, Snob Cats&Dogs´i poodi, Rahva Raamatu raamatuturule.

Minu suureks üllatuseks jõudsin kõikjale neist! Oma osa on selles ilmselt ka sellel, et ärkasi pool 7 hoopis…

Et Tallinnasse ikkagi igapäev ei satu, siis tõin kingitusigi kaasa. Endale ka, loomulikult!
Tõin endale näiteks tasapinnalise värviliste tähtedega külmkapinagnetite tähestiku. Kuigi mu külmik on magneteid täis ja kirjutama ei mahu. Olen tuhat aastat magnettähti otsinud ja nüüd kui külmikul ruum täis sai, siis lõpuks leidsin. Pöörfekt taiming!
Teiseks ostsin endale telefoni laadimise Dock´i, lootuses, et kuna see on paiksem siis ma ei painuta seda alatasa katki. Boonuseks saab seda ka ilma docki aluseta tavalise laadijana kasutada. Ja last, but not least, kui mul kõlar oleks, siis saaks selle ka sinna ühendada.
Mul on tegelikult kõlad, bluetoothi oma, aga selle sinna külge kaabliga ühendamine tundub veits mõttetu… Kui ta ilma kaablita ka ühendub ju 😀 :D. Igaljuhul, fäänsi.
T.-le tõin ükskord varem istuva mehikese, kelle peast muru kasvama hakkas. Munapildil oli mehike näha ka:

Et seekord tema botaanikahuvi säilitada, sai ta purgikese Maagilise oa-taimega… mille küljes teoreetiliselt süda olema peaks. Eks praktiliselt on kunagi näha. Pluss juurde mõru šhokolaad ja Top Geari raamat: eriväljaanne lastele 😀

Kogu mant, välja arvatud raamat, mis on raamatuturult, on pärit Tiger´ist. Muud manti oli veel kingitusteks sealt, a see selleks.

Snobist sai Koon nänni. Kuigi ma satun sinna kahjuks ainult mingi 2 korda aastas, on seal alati niiiii armas käia! Tervitatakse juba kaugelt, mäletatakse nime, küsitakse, kuidas EllieTheElephantil tööalaselt läheb jne. Niitoreniitore!

Ja last, but not least, oli niitoreniitore jutukas LuxExpressi bussijuht (Rein)! 🙂

***

Kokkuvõttes oli väsitav päev. Suisa nii väsitav, et täna unise peaga riidesse toppides, avastasin tööl, et olin oma lühikesed pidzaamapüksid uuesti jalga ajanud ja teksad nende peale pannud. Stiilne.
Varem pole minuga nii juhtunud igaljuhul 😀

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.

Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:

… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.

Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Blogimisvõistlus – Õhtused mõtted

Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.

Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂

Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!

Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.

Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂

Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu…  ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!

***

See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.

Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!

**

Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.

Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.

Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.

“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.

“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.

Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)

PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉

Mac VS Tehisintellekt vms

Robot-tolmuimejate artikkel tuletas mulle meelde lugu, mida juba ammu rääkida tahtsin.. aga vist blogis rääkimiseni ei jõudnudki… Lihtsalt olin seda suuliselt nii palju kordi rääkinud, et tekkis tunne, et ju ma siis olen seda pajatanud siin…

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et käisin oktoobri algul Tallinnamaal koolitumas. Et koolitus toimus Lasnamäe-kodust hiiiiiiglama kaugel, oli Ch. lahkesti nõus mind ja Koonu mõneks päevaks enda pessa majutama. Majutaski. Loovutas mulle oma toa ja hiigelsuure voodi. Ja nii palju tekke, kui tahtsin. Vaatas Vampiiride osa ära. Ja lisaks ärkas vabatahtlikult nädalavahetusel enne kukke ja koitu, et mulle soe hommikusöök teha. Päeval hoolitses aga Koonu eest ja Koonu põie ja jalutusvajaduse eest samuti.

Ühesõnaga. Perfect host, soovitan teistelgi tema majutusteenust kasutada 😀 Taskukohane pealekauba!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis ühest ööst tema juures.

Ärkan mina üles Urina peale. No ikka valju-valju urina peale. Esmalt tahaks nagu koera keelata, aga koera urina jaoks on see liiga vali.. ja liiga.. ühtlaselt monotoonne, vms.

Tuba on kottpime. Ähmaselt seletab silm, et Koon lebab ukseaugus, aga ta ei tundu olevat uriseja.

Ch. pani õhtul pesumasina tööle. Kas tõesti on tsentrifuug NII vali? Ja miks see urin tundub lähemale tulevat?

Siis näen ukse poolt mööda põrandat lähenemas heledat ringikest, mingi tekst sees. Meenutab Delli logo.

Ja mida unine Mac seepeale mõtleb?

Näe – Ch. tuleb ise ka. Koos oma läpakaga.  Huvitav, miks ta mööda põrandat tuleb? Või lükkab ta ainult läpakat maas edasi?

Kui ringike (urisedes) lähemale jõudis, siis hetk enne seda, kui see voodi alla kadus, luges Mac oma uniste silmadega, et selle keskel, seal kus läpaka-logol peaks ilutsema kiri “Dell”, oli hoopis helendav kiri “Clean”. Niisiis, just siis kui uriseja voodi alla ära puges, jõudis lõpuks ka mulle pärale: See on tolmuimeja!

Uriseja ei arvanud mu äratundmisrõõmust midagi.. Möirgas uriseda edasi ja siirdus voodi alust kõige kaugemat nurka otsima.. Ja kui selle üles leidis, siis tähistas seda enda vastu seina kolkimisega.. ikka kopsti ja kopsti… ja veel üks kolks sekka…

Aga kui urin voodi tagumisest otsast jälle lähenema hakkas, olin seekord valmis! Sirutasin käe põranda poole, vajutasin kirja Clean ja urin vaikis! Ja kiri kustus. Ja tolmuimeja jäi paikseks.

Parem must põrand kui rikutud öörahu, ma leian. Ja lasin südamerahuga koerakarvadel Ch. põrandal edasi ilutseda. Jätsin tolmuimeja väljateenitud und magama, ja keerasin teise külje, et ise sama teha.

Koon muuseas kobis teise tuppa Ch. juurde magama, minu juurde, kus kahtlane uriseja elab, ei kõlvanud enam üle ukse astuda 🙂

Vähemalt on hea meel tõdeda, et Ch. ei käigi öösiti koos läpakaga mööda põrandaid roomamas 😀

Roomablogi 1/9 – 1. päev – 18.mai 2010

IT 09:35, EST 10:35

„Fasten Your seatbelts, please! =)
Rome – here I come!!!“

01:58 viimane sissekanne Twitterisse, 04:30 äratus. 5:30 olime lennujaamas ja 7:00 startis meie Lufthansa Airbus A319 Müncheni poole.
Peletasin lennukis inimesi eemale, pooled uskusid ilmselt, et mul on seagripp, sest köhisin nagu tuberkuloosihaige =P… a mis ma teha saan, köharohud olid Susco range valve all pagasi hulgas ;). Kohtasime lennukis Merzut, kes meie ees istus… sain sarvi teha 😛
Ja süüa pakuti ka – saime võisai-sändvitši ja moosisaia meisterdada, njam.

Hommikusöök lennukis

Münchenis oli 12´ ja pilves.. saime lennuväljalt bussiga terminali sõita – sama pikk tee, kui Lasnamäe kanal :P… ja seal oli nii veider – maandumisrada läks üle autotee… umbes nagu meil raudtee mõnes kohas läheb… soovida ei saanud, kahjuks.

Lennujaamas oli õnneks ainult tund aega, käisime mingis mänguasjapoes (nii palju lauamänge ja null ostu! Ja üks ilmatu-armas siilipoiss 🙂)

Siilipoiss Müncheni lennujaamas

…ja jalutasime teise otsa, et pilte teha… ja siis oma väravasse, kus avastasime, et seal olid tasuta joogid (soojad). Niuts, aga hilja juba.

Aga nüüd oleme uues ilusas (seest) valges Airbus 321-s ja naudime bensukat… kohe tõuseb!
Õhkutõus on muide kõige muhedam osa, v.a. siis kui ta kohe keerab… ja maapind küljeaknast umbes otse Sinu all on =).

Põllud vaatel otse alla

Saksamaalt üle lennates on väljend „kirik keset küla“ ilmselgelt tõene: iga paari põllulapi tagant on grupp valgeid maju ja nende keskel (mõnel puhul äääres) on valge kirik. Igas külas!

Wau, see lennuk sõidab nagu 4D kino: seest on õõnes kogu aeg. Aga vaade on nummi. Lohutame end sellega, et kui ka kõik päevad kole ilm on, näeme 9 päeva pärast jälle pilvede peal päikest. Eestlane on pealegi harjunud ilma (päikeseta) olema ju :).

Ok, aitab praegu. Ootame nüüd oma võikusid… ja seda, et aken jäässe läheks… ja alpe… ja palme ja Roomat. Ja seda hetke, kus ma suudan ca 3,5 minutit köhimata olla :-S.
Aga lohutav seegi, et praegu on see suht patsientide-ekspress: kes nuuskab, kes aevastab, kes köhib… igaühele midagi :-).

Yay! Alpid… note for myself: ära taha alpide kohal alla kukkuda – tundub ebamugav (ic, ma trükkisin selle sõna alguses “emabugav”) olema ja ainus kiirabi, mis kohale pääseks, oleks vist mägikits+kanderaam.

Alpid meie all, Saksamaa ja Itaalia vahel

 IT 09:35, EST 10:35
Seekord oli teistsugune võiku ja Coca (sai valida).

Võileib ja Cocatops

Ahjaa, eelmine kord oli apelsinimahl! Ainus mahl, mida ma ei joo. Aga lugesin parajasti põnevat artiklit selle kohta, et kõrgel õhus on maitsed teised (tunned 20-30% vähem soolast ja magusat maitset.. ja tugevamalt haput) ja nii jõin selle siiski ära.

Muig… endiselt poolel teel (Alpid =)): tõusis üks onu püsti, pani mütsi pähe, võttis ülevalt oma kohvri, istus, tõusis, pani kohvri tagasi, võttis mütsi peast ja istus. Lootis, et ehk juht laseb ta poolel teel maha?

Kõrvad on lukus, sajaga.. .iga 20 sekundi tagant ikka ju haigutust esile kutsuda ei viitsiks…

Irw, ma juba mitmendat korda vaatan aknast, et oh – mis asi see meie kõrval lendab? Oih, meie lennuki tiib hoopis.

Lennukitiib meie kõrval. Ja valged pilvepadjad meie all.

Okei, maandumine hakkas (ja turbulents)… lahe =).
Jõudu meile seiklustel võõra rongi-metroo-bussi (kõigi kolme) leidmisel.
Jess, palmid, siit me tuleme!
Ma olen kodus =)

IT 13:50, EST 14:50
Jõudsime veidi aega tagasi hosti maja ette, aga ta veel teel töölt koju.
Meil oli maailma kõige lahedam bussijuht! Rong (2-korruseline) ja Metroo B (graffiteid täis) olid suvad… aga buss!

Buss nr 670

Põdesin, et kui küsin, et kas see läheb õiges suunas ja et kas ta ütleks, kui Via Giuseppe Cerbara on, et ta ei saa inglise keelest kottigi aru. Enamik itaallasi ei saa ja ta oli vanem mees ka.

Cerbara bussipeatuse (Fermata) märk.

Oskas! Mitte VÄGA hästi, aga oskas. Oli hullult abivalmis, tegi meie maja ees peatuse ja rääkis terve tee. Et kas esimene kord Roomas? Kas meeldib? Kust tulete? Kas Eestis on meri? Valge meri? Baltic sea? Kas meil polaaröö ka on? Kas suvel on vesi soe ja ujuda saab? Jne. Väga muhe mees oli.

Nüüd istume äärekivil, mida jagame saja miljoni imeväikese ämblikuga.

Pisikesed punased ämblikud äärekivil

FK joonistab rollerit ja mina klõpsisin ca 1,5m2 peal liikudes ligi 60 pilti =D… nüüd loobusin ja kriban parem.

This slideshow requires JavaScript.

Päikesekäes on täiega palav (varjus mitte), aga ma olen kõrge kaelusega kampsuniga, erinevalt FK-st. Aga mul on ka kopsud tuksis, kui ellu tahan jääda, siis kannatan ;).

IT 16:10, EST 17:10
Saime teada, et meie host, kes pidi töö lõpetama 13:00… lõpetab selle hoopis 17:30… ja jõuab seega vahemikus 18-19.00. Wupdidoo…

Rebisime siis oma suured kotid maast lahti ja tatsasime lähimat grüünet otsima =). Leidsime ka! Nimi on park, tegelikkuses suht tühermaa, aga koertega jalutajatele meeldis. Mulle ka. Sisalikele ka (neid oli nii palju, aga pildistamise jaoks liiga väledad).

Grüüne aka Park aka Tühermaa

Võtsin Susco kaasa…

Susco grüünes rajal jalutamas

…jätsin FK&kotid päikest võtma…

FK ja Kotid grüünes

…ja läksin pilte klõpsima…

Kellegi palmidevaheline sissesõiduhoov keset grüünet

…ja jõudsin (peaaegu) välja EUR-i… meie järgmise hosti maja juurde =) Kui mõne päeva pärast kotte transpordime, saame need jalgsi viia :P.

Kaares maja teispool parki, mille GoogleMaps järgmise hosti koduks tunnistas

Mingi ca nädala eest lõikasin paberiga sõrme puruks. Täna lõikasin lennukipiletiga sama sõrme, eelmise armi kõrvalt. Ja nüüd tagasi tulles ja maha istudes panin esimesena selle sama käe maha… ja miski taime okas jäi kätte kinni. Välja tõmbasin, aga ouch ikkagi…
… aga muidu on hiiglamatore. Ausalt!

IT 17:40, EST 18:40
Et eelmine mäenõlv suht tuuliseks muutus, ja et ma ei tundnud kohe mitte sugugi vastupandamatut soovi veel peale külmetada, võtsime oma viimased jõuriismed kokku, pakikuhja käe otsa ja tulime tulema.

Eesmärk oli pisut teist kaudu ringiga tagasi maja ette ootama tulla… ja loodetavasti teepeal mõni väike kohvik ära tsekkida, et teaks, kust saaks hommikul saiakese-cappuccino;). Piilusime esmalt ühte sisse, aga seal oli valik närb ja mees leti taga nägi välja nagu Farmi-Gabriel… tagurdasime välja tagasi :).
Eemal silmasime ühte veel… suht pisike tundus, aga et maja ette oli pargitud Alfa Romeo ja akendel olid mängukarud, lugesin seda heaks märgiks ja läksime sisse. Tellisime miskid korvikese-laadsed saialised ja cappuccinod ja istusime lauda.

Korvikesed kohvikus

Ja siis ma nägin selle kohviku nime. See oli salfadel, tassil ja kaasa antud suhkrupakil (tühja suhkrupaki ja 2 salfat krabasin kaasa loomulikult.. tass jäi sinna… täna veel :P) Ahjaa, et mis see nimi siis oli? GIANNANGELI =) Nagu Gianna ja ingel… nurrrr… SELLEST saabki minu hommikusöögikohvik, kuni Gabriele juures elame. Jah!

Giannangeli Caffee tass.. sees cappuccino

Giannangeli caffee salfrätik ja suhkrupakk

Istusime „9 ½“ postri ees, teisel pool mõmmikud, kolmandal päris kobe müüjapoiss (ei mingi Farmi-Gabriel :P)… ja Gianna…tassid ees. Nii hea.

Tagasitee oli ülesmäge, miski Madonna kiriku juurest. Tee oli julm. Susco ei olnud kotitassimisel ka sugugi abiks, sikutaks siis hammastega või miskit…
Aga nüüd oleme maja ees jälle paiksed, tunneme juba naabreid nägupidi, muig. Üks kutt hüüdis „Ciao!“ ka… kahju, et ta ca 11 oli ainult 😛

FK joonistab jälle. Ebaaus, miks mina ei oska?! Lõhkusin pliiatsi ka ära…

FK joonistamas

 IT 18:15, EST 19:15
Sain sisalikud pildile! 2 tükki!

Üks sisalikest. Nimeks Silver.

 IT 21:50, EST 22:50
Muig… olemegi oma pesas.

Trepikojaaknast vaade pisikesse sisehoovi

Imestan, et Gab meid välja ei löönud, arvates et ma mingi surmava Ida-Euroopa taudi kaasa tõin. Alustuseks köhin ma iga poole minuti tagant nagu tõrrepõhjast… ja siis, päev otsa oli hullult palav ja ma istusin salfapakk ligi, juhuks kui ninast jälle verd jooksma hakkab (üleeile lippas hoolega)… ei hakanud.
Õhtul veits pärast hostiga kohtumist läksime tema autoga koeraparki jalutama – sest tal on koer.. selline armas väike aktiivne suslik 😛 (kellele meeldib Suscot ninast näksata, aga muidu on väga sõbralik)… igaljuhul, sõitsime autoga, kõik aknad lahti (jahe!) ja siis hakkas ninast verd lippama. Jess nagu!
Arvake nüüd, kas ma võtsin kiiruga midagi muud (näiteks salfad) peale fotoka kaasa? Aga FK? Muidugi mitte!
Sõidu lõpuks oli mul pool nägu ja käsi verd täis. No tere, kaunis esmamulje =). Kui ta just Krahv Dracula pole, ei ole see väga nunnu vist :/.

Õnneks oli seal see veekraan (koertele), mis tänaval inimestelegi on ja sain end endam-vähem puhtaks.

Kaks heledat labradori joogikraani eesmärgipäraselt kasutamas

Aga park oli lahe, nii palju nunnusid kutsasid ja kõik lahtiselt, kõik sõbralikud.

This slideshow requires JavaScript.

Gabriele elab koos ema, venna ja venna tüdrukuga (ja koeraga, kelle nimi on miskit, mis kõlab Njaki vms)…

Njaki

…kes on kõik toredad. Tegid meile õhtusöögiks pastat (lintpasta, tomatipasta, hakkliha ja juustuga)… pasta nime ma ei mäleta. Aga kõht sai väga täis. Njam-njam.

Alguses oli plaan veel välja jalutama minna FKga (Gab ise läks kinno ära), aga liiga väss vist. Siinse aja järgi ärkasime ju 03:30. Sick värk :P.
Aga õhtupilte saime ikkagi teha. Avastasime, et neil on NII suur terrass/rõdu.. armsa laua-toolidega jms…

Terrassilaud

…ja vaade on WOW! Siit paistab näiteks miski suur mägi kaugel eemal (Roomast väljas), mille külg on väikese linna tulesid täis. Imeilus. Pildil ei ole see veeranditki sellest väärt.

Mägi ja tuledes küla mäeküljel, linnast väljas

Muig, päris rahvusvaheline seltskond siin: Meie – eestlased, Gabriele pere – itaallased (vist?) ja tema venna tüdruku sõbranna – sakslane. Ümberringi räägitakse saksa keelt. Ma eelistaks eesti keelt.
Koer magab Suscole toetudes ja nemad mõistavad teineteist sõnadetagi :P.

Njaki ja Susco koos voodil tudumas

Aga nüüd poen vist teki alla. Või, noh, lina+fliis on nende versioon tekist. Kampsun jääb selga, paksud sokid jalga ja kõik koerad kaissu sooja. Ahjaa, mu kate-fliis on Spidermani oma. Kindel magada kohe! 😛

PS1. Armas… minult käiakse kordamööda küsimas, et kas ma tahan mingit rohtu? (miks küll väike kopsupõletik neid häirib?)… või, et kas voodil olev koer segab mind? Muidugi ei sega, koos ongi soojem. Pealegi, ma olen harjunud oma karvakeraga magama (ei, ma ei mõelnud T.-d).
Buonanotte!

PS2. 22:32 (Eestis 23:32). Ärkvel 19 tundi. Over and out!

PS3. Olen teinud 237 pilti!

 

Roomablogi 9/9 – 9. päev – 26. mai 2010

IT15:30, EST 16:30
(Lennukis tagasiteel).

Fiumincino lennuväljal, vaade lennukiaknast

Vaade esiistme taskusse ajakirjadele ja Air Dolomiti oksekotile 🙂

Viimane päev. No ei ole elu, ei ole.

Oleme lennukis (Air Dolomiti, Embraer 195), 1100 meetri kõrgusel… väljas on 55 kraadi (miinuskraadi?)… Roomas oli hommikul +25´… Münchenis olevat +20´… Tallinnas…pakun, et umbes miinus 4.
Lõpetasime just oma lennukilõuna. Armas toidukarbike topsi vee, küpsise ja vorstisaiaga. Lisaks õunamahl. Meeldiv. Ja enne õhkutõusu jagati komme ja väskendavaid Air Dolomiti salfrätikuid. =)

This slideshow requires JavaScript.

Aga lennuki peale jõudmine oli vaevaline.
Olime ilusti 1,5 tundi varem lennujaamas, õiges väravas (D7) ja ootasime, et kell 14:00 pardale saaks…
14:15 ei olnud veel saanud ja ekraanil kirjas polnud ka midagi. Üsna meie lähedal puuriti midagi, nii et kõlaritest kostuv oli VÄGA halvasti kuulda ja ühel korral kostus midagi, mille üle me naersime, et „Oh, see kõlas nagu „Final call for FKperekonnanimi and MaciPerekonnanimi!“…
Läksime väravasse küsima… ja ootasime seal vist veel 5 minutit, sest meiega lihtsalt ei tegeletud… nagu meid polekski seal, lihtsalt null reageerimist. Ja kui lõpuks tegeleti, siis äkki öeldi, et te peate OTSEKOHE hoopis C10 väravasse minema! Ja siis kuulsime jälle kõlaritest meie nimesid…

Oi, me jooksime! Kell oli 14:30, mis pidi olema täpselt lennuki väljumisaeg. Mu köha unustas selle jooksmise peale ära, et ta juba tervenenud oli ja nüüd köhin jälle. Tore-tore. No ei ole elu, ei ole!
Aga me jõudsime! Bussiga viidi meid eraldi lennukitreppi keset lennuvälja ja seal läksime uhkes üksinduses trepist üles, nagu staarid eralennukisse. Embraer 195 pole ka nii suur lennuk, nii et petaks eralennuki pähe ära küll.
Õnneks selgus, et lisaks meile kahele on veel tulemata selline pisiasi nagu pagas… =) nii, et lend hilines pisut veel. See ei häirinud meid, sest esiteks – me oleme Itaalias ja siin tulebki alati kõige/kõigi järgi oodata… ja teiseks, kuna Müncheni lennujaamas tuleb meil 3,5 tundi oodata (nüüd siis varsti juba „ainult“ 3h…selle ajaga jõuab sealt selle armsa Siilipoisi uuesti üles otsida =)… kuigi kuna raha pole, peab Siilipoiss siiski sinna jääma…Jälle.)… ja kolmandaks selle pärast, et sellepärast saame me ju kauem Itaalia pinnal viibida :D.

Meie all on päris tihedad pilved. Krt, ma harjusin juba RedBull´ita elama, sest sain vajaliku energia päikesest kätte… nüüd on sellega siis ühelpool…
Ja nüüd on lennuki ümber ka udu.. ja õhuaugud. Tundub nagu sõidaks Tallinna tänavaid mööda bussis, kuigi seal vist plagisevad hambad rohkem =).

This slideshow requires JavaScript.

Üks tsikk peksti just WCst välja… õhuaukude pärast. Vaeseke.

Aga nüüd läks crazyks kätte ära ja asjad hakkavad kukkuma (mitte lennuk, vaid lennukis olevad lahtised asjad).. ja mu käekiri on üsna loetamatu, sest käsi hüppab kogu aeg ühest paberi otsast teise =D.
Teen kirjutamisse pausi…

(hiljem, endiselt samas lennukis)
Ahjaa, tahtsin veel rääkida, et lugesin seda Lufthansa ajakirja, mis siin oli ja seal oli päris põnev artikkel maandumise kohta… Et kui Te lennukis õhku tõusmist ootate, siis piloodid jälgivad samal ajal põnevusega teiste lennukite maandumist. Ja, et maandumiseks mõeldud maa on 3000m (3km) ja kuna kiirus on ligi 300km/h, siis on üsna raske kohe selle 3000 meetri alguses maanduda.. selleks on sellest esimesed 1000m veel „eksimismaa“… kui selle maa jooksul rattad maha saab on üsna kindel, et ilusti ja turvaliselt pidama saav. Kui see 1000m läbi saab ja rattad maas ei ole, peab uuesti õhku tõusma ja uuele katsele tulema.
Ilusa ilmaga eelistatakse vaikset/pehmet maandumist, aga libeda/tuulise ilmaga on ohutum, kui rattad kohe hooga maha vajutada ja pidurdada… isegi kui nii vähe hüplikum on. Väldib vesiliugu vms. (Märkus: nüüd lugesin hiljuti, et seda nimetatakse „kontrollitud kokkupõrkeks“.)
Siis lugesin loetelu, kus oli mingi miljon ohtlikku asja, mida ei tohi lennukisse võtta – ei üles käsipagasisse, ega alla pagasisse. Teiste asjade hulgas tikud. Ja mulle meenus, et Cicco võttis meile esimesel õhtul Trasteveres Nylon´i baarist nende logoga mini-tikutopsid mälestuseks. Ja need on kusagil all pagasis. Oleme kurjategijad.. kuigi mitte tahtlikult… ja ma parem ei lähe seda piloodile mainima.

Kräpp, kus raputab.. .ja kohe varsti maandume ja see saab ilmselt hüplik olema. Aga sellest hoolimata on tõusmine-maandumine mu lemmikosad.. muu on üsna igav. Peaasi, et neid (tõusmist-maandumist) õiges kohas tehakse.

PS1. Unustasin alustuseks tänahommikuse Rooma kohta mainida: sõime hommikusöögiks mingeid maisihelveste-moodi asju piimaga. Nii ebaitaalia =)… Piim muuseas säilib kuni 06.06 (10 päeva veel!)… Crazy!

Cheerios ja 06.06 kuupäevaga piim

PS2. Tiburtina´s perrooni otsides kõndisime vist maha 38 kilomeetrit… masendavalt suur… ja spordikott oli NII raske.

PS3. Spordikott oli nii raske, sest hommikul käisime poest läbi.. ja nüüd on kotis 2 pakki itaalia-makaronilisi.. ja 3-pakk Peroni´t. Ei saa ju ometi päevapealt kohe kaineks hakata. Ja pealegi maksid need 3×0,33ml pudelit kokku 1.70€ ja Kaubamajas on ainult üks pudel 27 eeku… njah, mine või Eestis eesti kraamile üle.

Okas.. põllud on juba lähedal, pakin end kokku ära.

Põllulapid paistavad all

PS4. Kell on 16:18, Eestis 17:18.

IT 16:56, EST 17:56
(Müncheni lennujaamas).
Nüüd oleme Müncheni lennujaamas. Krt, küll see on ikka suur.

Müncheni lennujaama üks nurgake

Kasutame ära oma viimati kasutamata võimalust tasuta soojadeks jookideks. Cappuccino saab kohe otsa, siis läheme kakao järgi.

This slideshow requires JavaScript.

T.-le, kes seda ilmvõimatut-koledat keelt mõistab, võtsin tänase ajalehe.. kaanepildi pärast… ja et me ristsõna teha saaks (või siis mitte =)).

Saksakeelne ajaleht Bild City (esikaanel neikid chick)

Ühte asja tahtsin kurta ka – mu imeilus helesinine koti küljes rippuv kets, mille Roomast ostsin, jäi Rooma lennuväljale.. rõngas oli katki ja joostes pudenes vist kets küljest… No ei ole elu, ei ole =(.
Mul on üks küsimus ka, mis lennukis tekkis – kust piloot alati ette teab, et õhuauk tulemas on? Alati enne raputamist anti kellaga märku, et nüüd tuleb.. aga vaevalt õhuaku sama hästi ette näha on, nagu katkist asfalti.. ju..või?
Heh.. ja teine asi veel: mingil hetkel tuli meile vastu teine lennuk ja sõitis vastu-mööda. Täiesti lõpp, kui kiire see tundus, kui mõlemad lennukid täiel kiirusel vastassuunas liikusid. Siuhhh.. nagu NATO hävitaja. ;).
Ja kolmas asi, mis meenus – Ma Armastan Roomat palavalt, aga nende lennujaam.. ja eriti saabuvate lendude osa, on küll üsna geto… umbes nagu Nõukogude aegne vms… =)… Müncheni oma see-eest on eriti vip ja ilus…

IT 17:17, EST 18:17
(endiselt Müncheni lennujaamas).

Vahetasime tühjaks saanud cappuccino-topsid kakao omade vastu välja. Järgmiseks on latte plaanis. Aga kui õhuaugud terve tagasilennu jätkuvad ja WC-sse-minekut keelavad, siis saab pärast lennukiistmeid kuivatada :P.
Leidsime vahepeal ülejäänud Buddha-kuju üles… sellesama, kes oma sinise pea Ferdinando juurde unustanud oli. Vaeseke.
Rahaautomaatidest mööda jalutades meenus, et eile tahtsin rahaautomaadist kontojääki vaadata. Eestis olen harjunud, et automaadis on esmalt vaja valida keel, siis sisesta PIN, vali tehing jne… Aga Itaalias oli kohe: sisesta summa, mida soovid välja võtta… ja ei mingit muud valikut… Okei, „Cancel“ oli ka. Valisingi katkestamise ja siis kästi kaart 30 sekundi jooksul ära võtta, muidu võid sellele Arrivederci! öelda.. julm.

Mina (eile) Vatikani lähistel raha-automaadis

Kui nüüd aknast välja vaatasin (ja ma vaatan alatasa siin aknast välja, sest väljas on ju lennukid ja kopterid.. nii lahe J), siis on näha, et meie läbitud tormipilved on siiapoole jõudnud… kahe tunniga lähevad need siit mööda ja saame uue stardiga neid ilmselt uuesti läbida. Lahekas =D (vaene põis).

Aknatagune suur lennuk ja taamal paistvad tumedad pilved

Kiirabi sõitis just mööda. Vilkuritega. Huvitav, kummal neist lennuväljal eesõigus on – sireeniga kiirabil või lennukil? Või ehk hoopis pagasiautol, sest muidu pagas hilineb…

Põiekas on. Läheks ju vetsu, aga seelik jäi pagasisse spordikotti ja silt näitab, et sinna võivad minna ainult väga pikkade jalgade ja lühikese seelikuga tüdrukud. Ainus lahendus oleks meestepoolele minna.
Meestest rääkides… panime Itaalias tähele, et sealsed isendid lähevad keskeas eriti kenaks.. umbes nagu George Clooney :P… sellised.. soliidsed… täiesti tavaline oli 50stele kobedikele järgi vaadata 😀 :D… vahel noorematele ka. Ja FK nägi bussis oma elu armastust punases sametsärgis. Aga see tõbras väljus üks peatus liiga vara. Mehed! Sinna nende pereloome läks…

Uus teema – kas RÜCKZUGSANKÜNDIGUNG on tegelikult ka mingi saksakeelne sõna? Koomiksist nägin… kui on, siis masendav.. loetamatu ju!

Jõin enne lennukis õunamahla, vee ja kohvi.. ja siin nüüd cappuccino, kakao ja latte. Vähe sellest, et mu põis ilmselt 4x suuremaks venib, istun ma öösel üleval nagu öökull ilmselt, sest ma ei joo muidu kohvi.. ainult praegu, Rooma-lainel olles.
Tegelikult tahaks midagi tahket ka, aga siin on toidud alates 12€-st… ainus raha, mis mul 140€-st alles on jäänud, on 0,40€… sellega ei saa siin vist kõhtu täis. Mujal ka ei saaks =D.

„Alarm für Cobra 11“ on puhas vale. Seal vuravad nad Porchedega ringi, aga siin on ainult Volkswageneid näha. Never trust television! (või väljamaa mehi.) They´re always trying to rip You off! 🙂

Polizei Wolksvagen lennuväljal

Autojutt tuletab meelde (kuna mul on siin sigaigav, siis räägin lihtsalt igal ettejuhtuval teemal 3lk möla nagu näha =D), et eile šokeerisin FKt… Ta on nüüd kindel, et ma olen täielik khmm.. autop..e, ja kurb tõsiasi on, et vist olengi! 😀 Minu jaoks tundus seni kuidagi loogiline teada vähemalt nende autode marke, mida Eestis esineb… ja enamike neist päritolumaad… Või teemasid nagu: autot valides väldi prantsuse-itaalia omi (niuts, alfaaa) ja eelista Jaapani või Prantsusmaa omi.. Eesti kliimas vähemalt. See kõik oli juba FK jaoks palju, aga kui ma mööduva Toyota Priuse kerekuju järgi ära tuvastasin, oli see tema jaoks liig. Ma parem ei ütle talle, et Prius pole ainus äratuntav…
Aga jah, mida tema ka autodest teab üldse. See rumal plika ütles, et Alfa Romeo ei ole midagi erilist! No see oli küll solvav… ja seda veel Itaalias öelda. Ebaviisakus kuubis!!

Ma alustasin käsikirjas kaustikus just kuuekümnenda (!) lehekülje kirjutamist. Veits juba kahtlen, et selle kõik kunagi sisse trükin… see võtaks ju mingi 8 kuud aega =D (märkus.. alustasin trükkimist 4,2 aastat pärast reisi ja selleks kulus rahulikult vahelduva eduga trükkides umbes 2 nädalat)… Ja kui veel pilte juurde valima hakata – neid on hetkeseisuga 1700 ringis.. Jube-jube-jube….

25 minuti pärast (loodetavasti saksa täpsusega) algab boarding meie Pojengile (Mis tegelikult ei olegi Boeing). Wopdidoo… vist… sest samas, kui mõelda, et õhtuks oleme Roomast VEEL kaugemal, siis ei ole väga wopdidoo… niuts :´(.

IT 21:00, EST 22:00
(Lennukis, Airbus 319-100).

Kas teadsite, et herned on ühed vanimad ja tähtsaimad aedviljad? Neid kasvatati Ida-Vahemeremaades rohkem kui 8000 aastat tagasi ja Kesk-Euroopas umbes 5000 e.K.r! Lennukitoidu kandikut lugedes võib lausa targaks saada :P. Kahju, et ma ei mäleta, mida ma minnes lugesin.. oli midagi apelsinide ja kiivide kohta.
„Õhtusöögiks“ pakuti sooja loomafileed nuudlite ja kastmega. Kõrvale kukkel, või, Milka šokolaad ja pudel vett. Lisaks võtsime topsi valget veini.

This slideshow requires JavaScript.

Veider, Eestis on kell 10 õhtul.. meil on tunne, nagu oleks alles 5. J Kohvid hakkavad vist laksama, sest isegi päike ei suudaks seda 9 päevase magamatuse energiat korvata :P.

Kuulsime, et Tallinnas on +11´ja vihm. No ei olnud vaja teada… pole siis ime, et eestlaseid jooma ajab 😛 (khmm.. kuigi Eestis me ei ole alkohoolikud erinevalt Roomas-olekust…)

Õppisime FK-ga just uue väljendi: „veramente una spugna“(tõlkes: „Nagu käsn“… mõte on umbes sama nagu väljendil „nagu kaevu ääres“), mida öeldakse siis, kui ületad itaallaste tava-joogikoguse (2 klaasi) =).. mida meie ju kogu aeg tegime (aga eestlased on juba ju joomises Euroopas teised). Italianode jaoks pole probleem vähe juua. Eilne host rääkis, et neil on valimisealised 18-aastased.. suitsetamise ja seksimise-ealised on alates 16-aastased (suitsetamine on Itaalias VÄGA levinud.. pea kõik italianod – aga mitte ükski meie host – suitsetavad!).. .aga alkoholimüügi vanust meie host ei osanud öelda, kas üldse on… ju on, aga sellega ei ole seal probleeme… Päris lahe =D.

Päike loojub väljas. Nii ilus! Aga me istume aknast alles kolmandal istmel (kumbki kummalgi pool vahekäiku), nii et korraliku fototõestusega on kööga. Niuts.

Päikeseloojangu püüdmine eemal istudes

Aga nüüd kustusid/kustutati tuled ära (seda selleks, et kui maandumisel miskit nihu läheb, on inimestel juba silmad pimedusega harjunud ja pääsed kiiremini evakueeruma), nii et ma ei riku rohkem kirjutamisega silmi ja lõpetan. Kohevarsti on Tallinn ka.

Seega: 26.05.2014, Rooma aja järgi 21:15, Eestis 22:15 saab mu „reisikiri“ lõpuks otsa. Ainult 67 lehekülge käsikirja ja 29 lehekülge teksti arvutis… ja 72 lk teksti koos piltidega arvutis…… seda 9 päeva kohta 😛 Niigi läks hästi, sest pooled asjad unustasin kirja panemata, nagu piltidelt märkasin… :P.

Okas. Järgmise korrani!

Arrivederci, Roma!

Vaade roomale viimase päeva hommikul meie hosti aknast