i must blog a bit

Olete kuulnud, et jalgrattasõidu kohta öeldakse midagi sellist, et “Kui oled korra selle ära õppinud, siis ei unusta seda enam ära” vms.

Ja nii on ka vist.

Aga blogimisega on teisiti. Kui juba mingi paus sisse jääb, siis enam ei oska. Esiteks selle pärast, et vahepeal on mitu asja toimunud ja siis ei viitsi neist kõigist rääkida ja ei teagi kust alustada jms. Teiseks painab, et ähhh… ma ju olen mitu korda mõelnud millegi kohta, et sellest võiks blogida/saaks blogipostituse… Aga minu mälu on… selline, et keskmine 90-aastane teeb oma mäluga mulle silmad ette… Nii, et jee ma mäletan.

Ühesõnaga, nii tulebki lihtsalt iga kord peale pausi teha üks postitus halaga sellest, kuidas ei oska millestki rääkida. Siis saavad sõrmed soojaks (kui 30 kraadisest ilmast nende soojendamiseks ei piisa) ja edasi on lihtsam.

Soojast ilmast rääkides. Käisime eile ujumas. St kõik teised inim-kaaslased ujusid. Mina, kes ma ujuda ei oska, tšillisin kaldaäärses vees (aga kaelani vees, et parmud, keda oli palju, mind nahka ei paneks). Kaks veekoera-retriiverit tšillisid peamiselt kaldal. EllieTheElephant käis suure meelitamise peale paar ujumistiiru ja istus ka kaelani vees… aga Džännu istuski kaldal. Kui inimesed kaldale jäänud oleks, siis oleks nad mõlemad ujunud.. aga nüüd pidid vist valvama vms.
Kuna Koonul on vaesekesel ko-gu-aeg palav praegu, siis käime varahommikuti tööle tulles (puhkus on läbi :() jõest läbi. St tema jalutab jões/kaldaäärses vees ja mina kaldal.

***

Tšillisime Koonuga vahepeal 5 päeva Tallinnamaal. Minnes sõitsime esimest korda uute porgandirongidega. Uhke, aga väike. Erinevalt bussist pole vähemalt koonule piletit vaja 😛

Koonule Lasnamägi meeldis. Kuna iga põõsa taga oli kohalike grillimisplatsike oli iga kolme sammu tagant võimalus maast toidujääke leida. Mulle see mingil veidral põhjusel ei meeldinud eriti. Veel leidis Koon surnud siili, ja pidas esimese asjana heaks sellel püherdama hakata. Ka see ei meeldinud mulle eriti. Lõpuks leidis koon Lasnamäelt jänese, aga see jooksis eest ära ja ei lasknud enda peal püherdada.

Sorteerisin ja pakkisin oma toas asju… tõeline retk down the memory lane.

Näiteks leidsin oma kõige esimese tikandi. Valmistet miski 4-5 aastasena Vinnimaa lasteaias. Ilmselgelt oli juba siis selge, et erilist käsitööannet mulle pole antud:
Esimene_Tikand

Veel leisdin oma kõige esimese pangakaardi. Hoiupanga lastekaart. 50 krooni oli ka kontol ja puha! Hullult uhke olin!
Pangakaart_Hoiupank

Siis meeldis mulle kunagi luuletada 😀 Ja oh õudu, keegi kuri hing on need üllitised alles hoidnud 😀
Luuletus_Kõuts

Leidsin ka teise, mille Dzeigi 20ndaks sünnipäevaks kirjutanud olin. See oli vähe diibim, aga seal on lause, et “Oled kaksk´end aastat elan´d, sama palju tuleb ka” 😀 Djahh, Dzeik, kui Sa nüüd oma praegusele vanusele mõtled, siis selgub, et ega enam palju jäänud pole, kui ainult 40 lubati 😀 Kuigi isegi olen lahkelt andnud…

***

Lisaks luulehuvile on maast madalast olnud ka ajakirjandushuviline. Koolis sellega agaralt tegeletud ja isegi TÜsse ajakirjandusse sisse saadud… Aga esimesed üllitised olid kodukootud “ajakirjad” 😀 Hind oli 2 krooni! Valminud käsitööna!
Ajakiri_Kodu

***

Veidi hilisema (ja praeguse) aja huvi osas pakkisin klaasi tagant hoole ja armastusega sisse oma tsiklivaramu. Nurrrr…. Ninjaaa…
Tsiklid_pakitult

***

Pildid otsas. Rohkem ei räägi kah.

*

Siiski. Sesamy, me sõitsime pealinnast tagasiteel Su kodukandist läbi. Kiikasin kohalikku kauplusesse sissegi, viisakalt tere öelda ja Koon ette näidata. Aga vist ei oldud tööl. Täielik tööluus ma ütlen. Prff.

Minu spuukid unenäod

Ammu pole juhtunud, et mu unenäod täide lähevad vms (mitte küll täpselt, aga üldine teema vms), aga täna nägin unes, kuidas olime Lasnas.. mina-Vihmahääl-Netram-Empz-Dzeik-T. …Sest T. ja Dzeik pidid kuhugi reisile minema vms.
Nemad asusid lennujaama teele ja me, ülejäänud, kobisime maja katusele, et lehvitada.

Kuni ootasime, kiikasin üle ääre ja panin tähele, et maja ees on maas 2 väikelennukit kõrvuti… aga inimesi polnud näha, lihtsalt seisid seal.

Eniveis, startis siis nende (suur)lennuk ja sõitis eemale..Me lehvitasime…. siis pööras ringi ja hakkas allapoole tulema… ja maandus esiotsaga meie katuse-äärele… (siis oli see digimoondunud juba väikelennukiks)… Me seisime samal kõrgusel ja naeratasime nagu idioodid, et näe, te olete meiega samal kõrgusel… Kuni lennuk alla vajuma hakkas…

Õhus digimoondusid nad omakorda kopteriks, mis maandus/kukkus üllataval kombel pealtnäha üsna tervelt. Naispiloot tuli välja (sulges ukse nda järel) ja seisis kopteri ette, seljaga kopteri poole… Ja siis lahvatasid selle “kapoti alt” leegid välja ja piloodi selg põles täiega…aga ta kas ei märganud või ei lasknud ennast häirida… keeras end ringi ja hakkas kopterit kustutama vms, aga üsna tulutult. Kopteris sees olijad uurisid, et kas võivad välja tulla,aga ta keelas miskipärast…

Siis pidin millegipärast eemale minema.. ma ei teagi miks või kes kutsus vms… aga lippasin seejärel köögiaknale, et alla vaadata ja kopter oli põlenud.. aga tundus tühi… Empz pesi köögis nõusid ja uurisin temalt, et kas kõik pääsesid välja? Ta ütles, et nägi kui T. välja tuli, aga Dzeiki mitte…

Õnneks ei pidanud me selle teadmisega kaua olema, sest suht kohe-varsti käis uksekell ja saabusid T. ja Dzeik… Dzeigi käed olid sidemetes, aga ei miskit hullu.

Kuigi unenägu oli enamvähem häppi endinguga, siis ärkasin selle peale siiski üles. Kell oli 7 hommikul. Mõtlesin T.-le ja Dzeigile SMSid saata, et käitugu ettevaatlikult nägin unes neid lennukiga alla kukkumas, aga liiga uni oli, ei viitsinud…

Kui kell 9 telefonikõne peale uuesti ärkasin, siis tsekkasin uudiseid ja FBd ka ja jagasin ära, et näe, ei peagi Dzeiki ja T.-d hoiatama, sest hoopis lennuõnnetus oli teemaks… Päris kole. Üldse mitte nii õnneliku lõpuga, kui minu unenäguline…

Miks Tallinn kunagi valmis ei saa?

Sest mis vähegi valmis ja toimiv on, see lammutatakse seal ära.

***

Pole mingi saladus, et põlise tallinlasena (viimased 2 aastat tartlasena) ei meeldi mulle meie pealinn. Absoluutselt mitte.  (Kuna horoskoop soovitas mul täna kedagi needmast hoiduda, siis ma proovin siinkohal mitte sügavamalt väljendada, KUI väga ei meeldi… vaid läbi sarkasmiprisma rõõmustada.)

Õppisin mina näiteks kunagi koolis. Väga tore kool oli. Õpetajad olid toredad, õpilased olid toredad, asukoht oli tore. Kõik oli lill. Eriti toredaks tegi selle see, et tegu oli võrdlemisi väikese kooliga, mis tähendas, et nägupidi teadsid enamikke kaaslasi.. õpetajad teadsid õpilaste tausta pisut rohkem kui vaid nimi ja hinded. Koridorides ja sööklas polnud looma moodi trügimist jms. Väga torekas kool, ausõna 🙂

Kui umbes 8-9.klassis olime, tulid esmakordselt linna poolt signaalid, et no kui ikka ei ole igas klassis ülerahvastatust ja 35 õpilast, et õpetajad võiksid selle karjaga varakult halliks minna, siis ei tasu sellise kooli pidamine ära. Sest õpetajate palgad on ju pealegi tohutusuured ja värki, teadagi.  Toodi ka välja, et kehvad õppimis-/eksamitulemused olevat. Linnaosa halvimad lausa! (Põhikooli eesti keele eksam oli mul see eest linnaosa parim tulemus, nänänän 🙂)… Djaaa, ju siis olid. Lihtsalt huvitav, et kuidas nii juhtunud on, et ma nii paljusid selle rumalate õpilaste kooli vilistlasi tean, kes on tuntuimates kõrgkoolides lõpetanud bakad, makad ja doktorid. Kogemata vist. Juhuse asi.  Ja noh, see suhtumine, mis väikesest koolist kaasa tuli, see on ju suisa jube. Õpetajatega suheldi normaalselt, klassikaaslaseid ei pekstud. Mis elu see on võrreldes tänapäeva “päris” koolidega, kus õpetajate ega nõrgemate õpilaste vastu mingit austust pole. Aga vähemalt on õppetulemused! 🙂
Küll ähvardati kool kinni panna, küll teise “väikese” kooliga liita. Kui me keskkooli minema hakkasime tekkis küsimus, et kas keskkooliklasse avada. Linn lubas lahkelt, et võib.. ja keskkooli läinud õpilased saavad selle ka samas koolis lõpetada. (Jess, kolm lisa-aastat kooli jaoks! :))
Jõudsime üheteistkümnendasse ja linn otsustas, et nii vana lubadus, kes seda enam mäletab… ja kes vana asja meenutab, sel… jne.
Kaheteistkümnendasse klassi tõsteti meid kogu klassiga teise kooli. Sest meie kooli enam ei olnud. Ei olnud ka seda kooli, millega algselt liita plaaniti.

On puha lust ja lillepidu õppida keskkooli lõpuklassis võõras (suures) koolis võõraste õpetajatega. Üldse ei mõjuta õppe- ega eksamitulemusi ega midagi, tõesõna. Puhas rõõm, soovitan kogu maailmale 🙂 Ja Armastan Tallinna (Tallinnat?) (Näete ise, madalate õppetulemuste viga: ei oska sõnu väänatagi!) selle eest palavalt-palavalt 🙂

***

Olenemata sellest, et olin 11 aastat õppinud sellises kohutavas väikeses madalate tulemustega koolis, siis õnneks päästis mu teadmised ilmselgelt see, et lõpuklassis teise kooli läksin. Sain lausa eksamitulemused, mille üle ei kurda. Proovisin TÜ-sse ja TLÜ-sse edasi, sain mõlemasse sisse ja otsustasin Tallinna kasuks. Süda kutsus juba ammu-ammu-ammu Tartu poole, aga rahakott lubas Tallinnas õpingute ajal kodus elada. Kogemata sain isegi riigieelarvelisele kohale. Tänu lõpuaastale teises koolis, muidugi, sest ega esimesest, madalate tulemustega koolist, ju mingeid teadmisi ometigi ei saanud.

(Ülikool on muuseas siiamaani alles ja püsti. Isegi oma maja on olemas (erinevalt nt Kunstiakadeemia õnnetust parkimisplatsist) ja lausa uued majad. Wow.)

***

Kooli lõpuosas läksin tööle Tallinna Noorsootöö Keskuse (TANi) all-asutusse, kus olin kokku ligi 5 aastat. Tulin ära, sest süda kutsus Tartusse ja siia tulingi. Mitte sellepärast, et töökoht nõme oleks olnud. Absoluutselt mitte.

TAN on katusorganisatsioon, mis haldab üle linna enamikke noortekeskuseid, noorte infokeskust, karjäärinõustamiskeskust. Eraldi on veel paar noortekeskust linnaosade all.  TAN-i eelis eraldiseisjatega oli/on kindlasti ühtsus, mis võimaldab ühisüritusi korraldada, ühiseid koolitusi jne. Kord kuus olid üldkoosolekud, et teaks ka, mida teised teevad jms. Linna omad olid/on kuidagi omaette.

Ähh, ma ei hakka siin kõiki plusse ette lugema, lingin paar artiklit, neist ise loete.

Igal juhul, point on selles, et näiteks 4 aastat tagasi otsustas pr. Yana Toom, et paneks TANi äkki kinni ja tõstaks noortekeskused linnaosavalitsuste alla.
Tegime kära ja tol hetkel saadi vist aru, et hea küll, polnud kõige parem mõte. TAN säilis.

Aasta tagasi prooviti keskuse kaupa. Lasnamäe keskus läks TANi alt ära. Tänases Postimehes on näiteks mainitud, milline sealne töö nüüd on… Samamoodi on sellest ka juttu Delfis olnud arvamusartiklis.

Armas käitumine muidugi. Võtta igati töötav ja arenev asutus ja see lõhkuda. Mõistlik tundub ju.
Kusagilt käis läbi ka põhjendus, et noorte arv keskustes ei ole tõusnud vms. See on küll veider, arvestades et kehva iibe tõttu koole suleti, sest lapsi ei olnud. Peaks neid äkki Hiinast  sisse tooma? Samas, seda nagu ka väita ei saanud, et arv langenud oleks, sest rahvast ju tegelikult käib…
Veel on väga viisakas, et TAN ise sellest nädal varem meediast kuulma pidi. Sest miks kaasata asutust sellisel määral puudutavasse arutellu asutus ise, onju?! Äkki tuleks sealt veel mingeid (põhjendatud) vastuväiteid. Seda veel vaja.  Las parem loevad pärast otsust. Lihtsam kõigile (loe:  linnale).
Lammutajatepoolne jutt on muidugi ilus silmale lugeda. Suisa härduma paneb. Lausa palgatõusu lubati mingis punktis. Nad vist unustasid pisiasja, et noorsootöötajad on väikese rahaga harjunud ja teevad oma tööd peamiselt muudel põhjustel, kui korralik sissetulek. Ajasid vist poliitikute vms-ga sassi ja eeldasid, et kui mainida raha, siis kohe joostakse :-).

Pika jutu lõpetuseks niisiis üks soovitus. Sama soovitus, mis Delfi noortehääle artikli lõpus on. Kära tõstmine ja suur toetajate arv päästis TANi 4 aastat tagasi. Teeme seda jälle. Facebookis on juba 1660 toetajat koos, kas Sina ka oled?

***

HowAbsurd

Lollilt tulebki raha ära võtta, vol 2… ja muid juhtumisi

I lugu,  ehk “Lollilt tulebki raha ära võtta (vol 2) ja kuidas Mac Tallinnamaal käis”:

Pühapäeval enne kella nelja bussijaamas:
Mac: “Palun homseks kella 5sele bussile täispilet Tallinnasse”
Müüja: “Välja müüdud!”
Mac: “Okei, kuuesele?”
Müüja: “Täis!
Mac:Neljane? Või kuhu veel on pileteid?”
Müüja: “Pool viis?”
Mac:Sobib!”[Mac haarab pileti ja traavib minema, ise mõeldes.. vat kui hea, et täispiletit ei saanud, oleksin rohkem maksnud, sest unustasin, et mul on kliendikaart ju… Ja, et no huvitav küll, mis karjad need nüüd esmaspäeva õhtul pealinna poole vuravad, et kõik bussid järjest täis… crazy.]
*
Esmaspäeva õhtul peale kella nelja bussijaamas:
Kell saab veerand. Bussi pole. Kell hakkab pool saama. Bussi pole. Taisto buss tuleb, aga mu pilet ütleb, et mul on Sebe. Ja liininumber ka ei klapi. Teised inimesed nagu ootaks ka?
Tuleb Haapsalu buss hoopis. Teised inimesed ootasidki bussi, lihtsalt mitte seda Tallinna oma.
16:40 lähen kassast uurima, et kas poole viiesest bussist on midagi kuulda?
Müüja: “Läks ära juba.”
Mac: “Millal, ma olen juba pool tundi seal?
Müüja: “Poolest. Taisto buss.”
Mac: “Aga mu piletil on, et see peaks Sebe buss olema.” [Ulatab pileti]
Müüja: “See on eilse kuupäevaga.”
Mac: [ahsoo, et sellepärast siis soovitataksegi peale ostu pilet üle kontrollida? Good to know :(] “Oeh, selge. Palun siis viiesele bussile üks kliendikaardiga pilet.”
Viiene polnudki välja müüdud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ka see pooleviiene Taisto oli pea tühi. Tuleb välja, et ei sõidagi esmaspäeviti inimesed karjadeviisi Tallinna poole.
#minulikkajuhtubju

 *
Teen istudes ajaviiteks Foursquares Check-in´i bussijaama. Nii nagu Foursquare vahel sellepeale mingeid kommentaare ütleb, teatas see seekord midagi stiilis: “Juba 22. kord siin, Su sõbrad elavad siin?“.. Muig. Jup, that´s it. Teades, et bussijaamas püsielanikeks on väga “šarmantne” seltskond, siis kohe kindlasti on nad minu bestikad. Raudselt.

Ringi siiberdav mustlasmutt on saanud aimu, et ma olen liigse rahaga loll ja tema sõber pealekauba.. ja tuleb 2€-t küsima. Ütlen, et mul ei ole sularaha. Üldiselt hea vabandus. Õnneks mul ei olnud ka. Ja teades, kuidas ma Flickerile maksin ja ajaviiteks bussipileteid kokku ostan, siis pole vist kaardi peal ka 😛
Samal ajal FB chatis juurdlesin, et 2€ on ju 30 Eesti krooni. Kui kunagi oleks juurde hüpanud kerjus, et anna 25 krooni, siis.. djah, nad ei käinud küsimaski nii suuri summasid. Mingi “anna paar krooni.. või 5 krooni” ehk oli. Tänapäeval ei küsita, et anna 20 senti või 50 senti.
Muidugi, tänapäeval ei saa 2€ eest enam sugugi nii palju manti, kui 30 krooni eest saanud oleks. Jäätise saaks. Eriti rammusa 🙂
Viisese bussi saabudes luban pühalikult chatis, et Tallinnas ostan endale jäätise. Jah!
*
Ostsingi, muuseas. R-Kioskist (mis on, teadagi, kallis koht) 1.50-ga… See tähendab, et jäin isegi viiekümne sendiga plussi! Aga ärgem muretsegem, küll ma selle ära suudan kulutada.. või kaotada :)… Tallinn oli (talle omaselt) tuuline ja jahedavõitu. Külmetasin, aga sõin jäätist. Sest ma ju lubasin!

***

Vihmahääl, kelle juures resideerusin, oli tore. Koolitus oli ka. Ilm oli arktiline.
Teisipäevaõhtul käisime pesu šoppamas. Eputan saagiga:
Boxerid
Koguhind paaril boxeritel ja 6 paaril sokkidel 15 raha. Beat that. Värvid muundusid pildistades kuidagi tuhmiks, kollaseks… tegelikult on väga nunnud värvid 😛

*

Et vihma tilkus ja rõve külm oli, otsustasime, et ei meie hakka kümmet minutit kõndimisele kulutama ja läheme trammiga. Tuli Ülemiste tramm. See ei sobinud meile. Aga juba paistiski järgmine saabuv tramm! Kobisime peale… ja avastasime järgmises kurvis ära pöörates, et lisaks bussipiletikuupäevade kontrollimisele oleks igati mõistlik teinekord ka tramminumbritele pilk heita… ja sõitsime Ülemiste poole.. et järgmisest peatusest siis natuke pikem maa kõndida, kui eelmisest olnud oleks. Igati mõistlik ju?!

***
eile lehvitasin vihmast hallile Pealinnale…
HallTallinn
…ja tulin ära Koju.

Bussis vaatasin Originaalide ja Vampiiride hooajalõppe. Ja hoidsin nuttu tagasi. Stiilne 😛
damon_seksikas

PS. [Spoilerisõbrad lugege kuuenda hooaja mõtteid :)]

***

II lugu,  ehk “Enne, kui võtad koera, mõtle selle üle, kas…”:

… Kas Sul on tulemas koolitusi teises linnas?
… Kas Koeral on samal ajal jooksuaeg?
… Kas elukaaslane unustab pipragaasi koju ja peab siis Koonuga õues käies lõriseva lahtise isase eest põgenema? (#idiootomanikud @${)€$£)
… Kas elukaaslane peab ettenägematutel põhjustel ära sõitma ja VäikeFränky peab siis ise minema ja Koonu maja kõrvale põiele viima, valge kepp võõraste koerte eest kaitseks löögivalmis?
… Kas võib juhtuda, et kui ostsid 2 kaitsepaput, kuigi haigeid käppi on vaid üks, lahendab Karma olukorra nii, et kaotab ühe parki  ära?
… Kas võib juhtuda, et kui Sa koju tagasi saabud, on Koonu tabanud kõhulahtisus, mida keset ööd köögis koristada tuleb?
Ps. … Kas teadsid, et kui päeval on +6 ja tuul ja vihm siis öösel kell 1 on õues vihmatu, tuulevaikne ja +11 kraadiga mõnus suveõhtu/öö?

Kui miski eelnevast Sind ei morjenda, siis oled valmis küll 🙂 Head koerapidamist 🙂

KuldneRetriiver

***

Ps. Ja last, but not least. Kas teate, mille poolest Karlova on eriline?
Sest see on üks väheseid kohti maailmas, kus 3G võrk on 2x aeglasem kui Edge 😛
Edge-kiirus 3G-kiirus

Trillalla trullalla

Ma nägin täna emajões saarmast!  Kaarsilla juures 🙂
EllieTheElephant vahtis kaldalt haavunud pilguga, et miks see “koer” tohib partidega ujuda ja mina minna ei või?! 😀
Ja läks siis hoopis suure vihaga ja leidis IGA põõsa tagant midagi süüa :/ Tööle jõudes olime põhjalikult riius… ärr
Aga varsti lepime jälle ära, sest ma pean oma koerateraapia mitmeks päevaks ette kätte saama, sest koon jääb T.-ga koju ja mina siirdun pealinna (õõõh) koolituma. Seega tuleb enne minekut ohtralt kudrumudru teha.
Sügisel otsisin ma Koonule kaelarätikut, eksole. Ideaalis helkuriga, aga otsisin ka tavapoodidest lihtsalt bandanat. Ei leidnud. Suure vihaga õmblesin siis ise.
Aga nüüd. Lähen mina Maximasse, ja mida minu vanad silmad peavad nägema? Riiulitäis bandanasid!
take-my-money
Tulemus on natuke ekstreemne. Suure hirmuga, et mine tea, millal järgmine kord neid poest leian, tulin tagasi varuga pikaks ajaks:
Moedemm
Aga ei ole tarvis muretseda. Ma ei plaani temakese riietamist kaelarätist kaugemale viia (v.a. teraapiakoeravest). Ei osta talle politseikostüümi ja stripparikostüümi ja ämblikmehekostüümi jms kõik sülekoertele saadaval on 😀
Paar pilti neist suurema versioonina lajatasin Flickr’isse ka üles.
Pilte tehes avastasin, et mu fotokas on talvega aeglaseks jäänud 😦 St. pildi teeb kiirelt ära, aga ekraanile laeb seda mingi 5 sekundit või nii. Kas mõni targem laps teab, milles häda võib olla? Fotokas endas (Nikon D60), Objes (Nikkor, 50mm) või SD kaardis?
Koonu pildistades tahaks teinekord peale esimest klõpsu pilgu peale visata, et kas pilt ei tulnud ehk liiga hele/tume vms.. aga kui ma see 5 sekundit ootan ja tühja passin, on proua koer tõenäoliselt juba asendit vahetanud. Mjäu.
Ahjaa, viimane asi veel koonuteemal… Mingi puu (kuni lehed veel päris “valmis” pole, ei oska ma enamikku puudest tuvastada) õitseb hetkel… ja loobib laiali pisikesi kauna-moodi kollaseid kleepuvaid kesti. Arvake ära, kas koerlane lamas eile poseerides selle puu all või jaa? Arvake ära, kas tema ilusad kollased karvad olid pärast seda kokkukleepunud ja kollaselaigulised ja neid kaunakesi täis või jaa? See polnud tema süü muidugi, hoopis kahju oli tast, kui sodi välja kammida üritasin. Vaeseke…
***
Käisin nädalavahetusel Hoséphi sünnal. Esmalt käisin Ellie ja Dzännuga Kassitoomel patseerimas
KassiKauss
Kuna VäikeFränky tagajalg kipsis on, siis on ta ise praegu närb jalutaja. Härra Koera ei jalutanud. Ta on tugev nagu loom ja mina nõrk nagu kolmepäevane hiir.
Fränky oli kokanud ahjukala ja-kartulit (nämmm)… Sõime, vaatasime Wremjat ja filmi “College road trip“. Kui kell hakkas keskööle liginema, tuletas mu keha mulle meelde, et ma ärkasin 4.45.. ja olin party-pooper.. ajasin koera üles ja tatsasime koju.
Öine_park
Nägime Kastani tänaval tuhkrut üle tee jooksmas. See on Tartus teine kord kui mõnda kohtan. Metsloomade linn, nagu näha :D, tuletades meelde selle postituse algust…
Nädalavahetusel pidi Ch. ennast külla seadma. Aga oli laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas ja ei tulnudki. Mis tähendas, et mul ei olnud motivatsiooni midagi teha, sest mul polnud kindlat põhjust, miks ennast liigutada. No okei, koeraga pikki jalutuskäike käisin tegemas (ja kuigi olin soojemalt riides kui 99% teisi inimesi, köhin nüüd uhkelt nii, et kopsutükid lendavad. Kreit!).. .aga jalutamast tulles kobisin uuesti pidžaamasse ja voodisse filme vaatama 😀 Vaatasin ära näiteks “That Awkward moment” ja “Remember Sunday” ja “First look inside Fukushima nuclear plant” ja “Two Weeks notice” rääkimata siis Grey anatoomiast, Originaalidest ja Vampiiripäevikutest.
Koonlane ei hiilanud ka eriti energia ülejääkidega:
Selitav_Koon
Ahjaa. nälg, see liikumapanev jõud, viis mind siiski vahepeal poodi ka. Tegin endale siis õhtusöögi ühele: pool kilo liha ja kausitäis kodujuustusalatit. Nämmmm…. Pärast kausitäie popkorni kah soolaseks magustoiduks…
Mjaasa
Ja thats it, pretty much. Nautige nüüd mu koolituspäevade jagu rahu 🙂

#100HappyDays 9-22*

*9-22 kõlab nagu toidupoe “oleme avatud” aegade silt 🙂

Ehk siis lähiajaelu läbi triljoni pildi…

#Day9:  Kevadilm 13…
Tallinnas oli samal ajal muuseas vihmane/tuuline +7 😛 nänänänä.
Day9

 #Day 10: Pomelo…
Kui Mary mulle kunagi loengute-vahetunnil esmakordselt pomelot tutvustas, oli see rõõõõveda lõhna ja ülihea maitsega. Nüüdseks on maitse säilinud, nämmm… aga lõhn on kuhugi kadunud?! Sest ma ei saa enam sugugi aru, et see väga lehkaks…
Day10

#Day11: Kokkamine… Maci moodu.
Ülemisel pildipoolel on näha, milline pidi šokolaadi-kreemikook nägema välja (pilt pätsatud retseptist, mille pätsasin Sesamy Facebookist). Alumisel pildil on näha, milline nägi välja minu valmistet´versioon sellest hõrgutisest :D. Õnneks oli meil kohupiimapastat (sest ma lugesin pealkirja, kus oli mainitud midagi kreemist.. ja eeldasin siis kohe, et koogi sisse käib kohupiimakreem. Ei käinudki.), millega sai kõik jäljed ära peita ühtlaselt 😀 Šokolaadi riivisin ka peale.
Sõime vormitäie kooki ära kahepeale umbes 15 minutiga, seega maitse kõige kehvem vist polnudki… olenemata pisiasjast, et lugesin retseptist, et 1/4 supilusikatäit soola… mis tegelt pidi 1/4 teelusikat olema 😀 uupsii 🙂
Day11


#Day 12: 
There´s a cure!
Pärast mitme-päevalist vindumist otsustasin, et aitab naljast. Ja jäin haigeks. Ikka niimoodi, et olin nädal aega haiguslehel ja veetsin muist aega 39 kraadilise kuuma pliksina.
Üleeile käisin perearstil… Peale seda kui ma seal 10 minutit köhinud olin, teatasin kinnise nisa ja nasaalse häälega, et “Ma olen nüüd terve. Tulin haiguslehte lõpetama :D” … Keeldumisega ma ei leppinud, niisiis kribati mulle veel üks hunnik rohtusid ja saadeti oma teed :).
Day12

#Day 13: Sülekoer
Nii, nagu piltidelt näha, meeldib Koonule sülle pugeda iga kord kui ma põrandal maandun:
Day13

#Day 14: Kevad
Et ma haigena laatsaretis olin, siis oh vaene Koonuke.. meie õuevisiidid olid 5-10 minutilised maja kõrvale platsile. Vaene väikseke, oli liikumisvaegusest hullumas. Cesaril (Cesar Millan, Koeralausuja) on täiesti õigus, kui ta väidab, et kõik koerte käitumisprobleemid tuginevad liiga vähesel liikumisel pmst…
See selleks. Ühel ilusal hommikul õues järjekordsel kiirvisiidil tegin esimest korda oma silmad lahti (sest muidu jooksid silmad vett ja päike oli niiiiiiiiiiiiiii ere!) ja leidsin kevade:

Day14

#Day 15: Koonumaalingud
Et T. ka nüüd LÕPUKS inimeseks sai ja endale nutitelefoni muretses, sunnin ma teda loomulikult sellega igasuguseid lollusi tegema. Ükspäev joonistasime teineteise koeri. Mina tema Sid´i (vasakul) ja tema minu EllieTheElephant´i (paremal):
Day15

#Day 16: Kalamari röstsaiaga
Pilti tehes olin hullult õnnelik oma hõrgutisest hommikusöögi üle. Süües selgus kahjuks, et toidu reaalsuses allasurumine on keerulisem, kui esialgu näis… nii et vaevu-vaevu pugisin ära. Aga tervena on see siiski väärt söök 🙂
Day16

# Day 17: lektüür
Sain kunagi “50 halli varjundit” kingiks ja väga hea raamat oli. Teise osa laenasin lugemiseks ja see ei olnud enam nii hea. Nüüd sain kolmanda osa laenuks. Aga selle kolmandaga (selle konkreetse raamatuga vähemalt) on selline värk, et kõik eelmised lugejad on selle haiguslehel olles läbi lugenud. Ehk siis ma kahtlustan, et see raamat on neetud ja oligi põhjus, miks ma lambist üle mingi ligi 3 aasta otsustasin külmetuda ja pärispäris haigeks jääda :D. Muuseas, enamuse ajast oli mul nii pähh olla, et mul pole raamat senini läbi…Day17

# Day 18: Travel in style
Et mul tähtistähtis koolitus pealinnas ees ootas, siis võtsin Köhhi, Turtsi ja Plärtsu kaasa, jätsin T. ja Koonu maha ja suundusin täistunni ekspressile. Valisin ise lemmiknumbriga koha 🙂 (13) ja vaatasin äärmiselt eakohast filmi “Lõvikuningas”. Tore on ju bussis võõraste inimeste ees klomp kurgus istuda ja mõttes karjuda: “Eiii, Mufasaaaaaaaa!!!????” 😀

Day18 lionking

#Day 19: TLU Astra maja
Olles Tallinna Ülikooli vilistlane oli põnev koolitusele minna nüüd, kus uus ja uhke ehitis valmis on. Pääris fäänsi. Peda on nagu väike armas olümpiaküla. Ja uus Astra maja on uhke, kuigi hall ja betoonine. Eriti meeldis mulle, et seal on nii palju armsaid vaikseid nurgataguseid istumiskohti… mõnus sopiline 🙂 Tudengilik. Nagu päris 🙂Day19

#Day 20: Awww 🙂 ❤
Nägin ühte nupsikut, kellest õige pea saab kaks nupsikut 🙂 Nii nunnukas.
Day20

Käisime koos tema ja Vihmahäälega Pätrikus šokolaadikooki pugimas. Kolmas (või, noh neljas-viies) nupsik ei saanud kahjuks osaleda. Väga hea, ma unustasingi tema kõrvarõngad jälle maha 😀 icc
Pätrik

Et mulle väheks jäi, siis Vihmahääle juures muhverdasime pärast sushimushit 🙂 njämmmmmm
sushimushi

Vahepeal saatis T. mulle Tartust pildi, et mu koer vihkab mind… ja pilk tõestab seda väidet 😀
VihkabMind

Ahjaa, siin väike tõestus ka, et ma ikka päälinnas käisin. Linnamelu:
Tallinn

Tagasi mind sealt eriti lasta ei tahetud. Või hoopis taheti väga. Nagu näha, on mul suisa kolm piletit. Leia erinevused (hind; piletinumber)  ja sarnasused (väljumisaeg, istekoht)… Ikka juhtub ju. Minuga vähemalt.
pileti_kala

Lõpuks olin siiski õnnelikult bussis.. ja leidsin ära-sõites enda rõõmuks veel lundki.. pisike kelgumägi (mudakihi all) Lennujaama õuel:
lumehunnik

#Day21: Varane tibu leiab tera
Eile pidin töölt varem ära minema, et raamatukogukoeraks minna. St. EllieTheElephant koeraks, mina saatjaks. Niisiis tulime varem tööle. Päike polnud veel tõusnudki, kui me koos koonuga hommikul 05.30 kohal olime. Ülitublid, eks…
Day21

#Day 22: Raamatukogukoon
“Loe koos minuga!” aka “Ma pole kunagi niiiii vaikset koera näinud!”
Day22

suunatuled ja muud jutud

Mul on väike vihje  kõigile autojuhtidele. Mingi osa jalakäijatest (erinevalt mingist osast autojuhtidest) on täiesti teadlik suunatuledest ja nende eesmärgipärasest funktsioonist. Mõni imeloom teab lausa, et suunatuli võiks olla sisse lülitatud 3 sekundit enne manöövri sooritamist. Ehk siis poole pöörde pealt suund sisse lülitada on veits hilja, siis pole mõtet hakata vaeva nägemagi, teate.

Ehk siis jalakäijana ajab mind päris tihti närvi see, kui ootan teeületust ühel pool ristmikku (suhteliselt väikesed tänavad, nii et sebrat ei ole)… ja teiselt poolt ristmikku läheneb auto. Üksainus õnnetu auto.
photoSuunatuld tal sees ei ole, kui ristmikule läheneb. Selge, järelikult tuleb otse. Järelikult ma ei astu teele, vaid seisan ja ootan. Seisan, ootan, seisan, ootan, seisan, ootan. Ja voila! Auto pöörab ära, lülitades suunatule sisse alles pöördel… kui isegi siis. Prfff. Oleks ju võinud 3 sekundit enne suunda näidata, ma oleks sellest aru saanud, et ta ei tule otse ja oleksin juba viis korda üle tee jõudnud minna. Prff.
Ja see pole mingi ühekordne juhus. Palju kordi. Erinevates linnades. Oeh.
Btw, kui ma veel autojuht oleks, siis mind ajaks ERITI närvi, kuidas kaasliiklejad ei oma mingit teadmist, et nende juhitavas autos selline põnev lisavidin nagu suunatuli üldse olemaski on. Prff.

***

Käisin eile kiirvisiidil päälinnas. St. kohapeal viibisin kiirelt. Sõiduks kulus päevas ikka kobedad 5 tundi. Mille sisse mahtus 2,5 filmi 🙂  Esmalt tsekkisin lõpuni viimati pooleli jäänud “Limitless“´i, mis sarnaselt filmi esimesele poolele ei jätnud eriti head muljet. Bussis vaadata käras, aga midagi erilist ei olnud. Siis piilusin üle filmi “Grown-Ups 2“… seda oleks hoopis tahtnud pigem kinos vaadata, kus terve saalitäis inimesi on seda vaatama tulnud. Üksi vaadates oli kuidagi veider huumor… Ja last, but not least, tsekkisin filmi “21 Jump Street“… ma lootsin, et see on see retro, 1987. aasta versioon Johnny Depp´iga… aga oli hoopis miski tänapäeva uusversioon. Johnny astus küll natukeseks läbi, et maha lastud saada.. aga ikkagi. Aga eilsetest filmidest oli see sellegipoolest vist kõige vaadatavam, kuigi uuesti vaadata ei viitsiks.

***

Koju jõudes sain kätte postkaardi Singapurist. Ja tegin küpsisetorti! Jah, mina, kelle kokkamis-oskus on tavaliselt külmutatud pitsa mikrolaineahjus üles-soojendamine.. või röstsai juustuga 😀 Ehk siis küpsisetort on juba täiega kõrgem tase! Eriti veel arvestades, et see oli kihiline! Küpsised olid nii heledad (banaanimaitselised) kui pruunid (kes küll oskaks ära arvata, millemaitselised 😀) ja kihtide vahel olid banaaniviilud ja kakao-hapukoorekreem ja banaani kohupiimapasta ja hapukoore-suhkrukreem riivšokolaadiga. Täna maitsen ja parem oleks, et see sigahea oleks! Ma nägin ju NIIII palju vaeva.
#ohküllmaolenikkatubli

vot tak.

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.
gunclick
Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:
sokad
Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂
Copy of Koervestiga3
Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.
Copy of tass

OOT(W)D

Igas blogis peab vist olema vähemalt üks Outfit Of The Day postitus. Minu puhul siis outfit of the winter day 😀
Kuu beib 2014, ma leian.. täielik püss ju 😀

OOTD

Rõõmsalt neljavärviline, nagu näha (heleroheline-valge-must-roosa)… selle sinise pildi särgilt pean vist ise üle värvima, muidu ei sobi nelikvärvide hulka 😛

1. Neoon/heleroheline sarviku-müts, Terranova
Terranova
, Tartu Kaubamaja / norm. hind 7.99€… eile ostsin soodukaga: 1.99€-ga.
Tegelikult jäi see mulle silma juba enne, kui rohelise jope soetasin. Sest, noh, mulle vist natuke meeldib vahel roheline.. või, kuidas teile tundub?! 😀 Aga siis jäi tema poodi.
Eile käisin üüri maksmas ja siis hüppasin kiirelt Terranovasse sisse, et äkki on müts alles.. sest nüüd on mul ju samasugune kapsaussi moodi jope ja puha… Oligi! Ja mitte lihtsalt oli, vaid oli allahinnatud. Ja kui ma teda (temakest?) pähe proovisin, nägi päris lahe välja (kuigi kui hiljem T.-le näitasin, siis ta suht naeris ja nägu reetis küsimust, et kas Sa tõsimeeli kavatsed sellise mütsiga avalikus kohas liikuda vä?!)
. Ühesõnaga, ära ma tema ostsin. Ilgelt rahul endaga.
PS. Kui ma täna-hommikul ka ei oleks pidanud telefoni leidmiseks kättpidi püksi ronima (selgituseks loe eilset postitust), siis oleksin hommikul oma varjust pilti teinud.. see müts pluss kapuutsi ääred nägid maas varju peal välja täpselt nagu mingi Krahv Dracula kraega kuradike. Muahahaha. So me 🙂

2. Heleroheline kapuutsiga kampsun, firmanimetu (ma ei tea neid moetermineid, aga äkki on selle asja nimi hoopis hoodie?!)
Sepa Turg
, Tartu / norm. hind 7 €… müüdi soodukaga: 5 -ga.
Seda käisin ka suve alguses juba nillimas, kui Väike-Fränky ja Vihmahääle Sepa-Turule viisin. No kui sügisel tagasi minnes minu nunnu kampsik ikka veel alles oli ja ikka veel soodushinnaga ja ikka veel üksi ja õnnetu, siis ma lihtsalt ei saanud muud teha, kui pidin selle ära tooma (loe: tegema T.-le kurba nägu, et ta aitaks kampsunil uut kodu leida (a)). Kreit saksess, nagu näha.
Bytheway, ärge laske end pidist hirmutada, laivis näeb see nunnu välja.. aga ühe käega riidepuud üleval hoides ja teisega eemalt pimesi telefoniga pilti tehestuli see kuidagi ERITI rääbaka välimusega välja. Kurb-kurb.

3. Helerohelise ja valge mustriga jope, JustPlay
Sepa
Turg, Tartu / norm. hind 45 €… müüdi: 42 -ga.
Seda ma ei käinud varem nillimas. Viisime T.-ga Vihmahääle Sepa-Turule peale jõule ja mõtlesin ajaviiteks siis ka jopesid kaeda… noh, et vana on juba vana ja puha. Leidsin ühe üleni helerohelise ja niiii armsa. Aga sellel olid varrukad liiga lühikesed, sest mul on käed nagu orangutangil, apparently. Proovisin siis teist, mis meeldis ja see oli kenasti paras ja mugav ja ilus ja ilus ja ilus ja mugav ja mõnus ja ilus ja ilus.  Ärge laske ennast pildist eksitada, tegelikult on jope ilus 😀 Ja müüja oli pealekauba niii torekas.
Kodus epusin Vihmahääle ees oma jopega (sest tema maadles parajasti ostuhetkel kusagil mingite strech teksadega, mille jalgasaamiseks tuleb tuubitäis libestit kulutada vms) ja loomulikult oli tema ka armunud ja loomulikult läksime me järgmisel päeval tagasi ja loomulikult too tore müüja mäletas meid ja loomulikult lubas ta Vihmahäälele samuti soodukat teha ja loomulikult ei olnud Vihmahäälel käed nagu isasel-ahvil ja loomulikult kõndis tema sealt koju selle imeilusa üleni helerohelise jopega, mida ma eelmine päev esimesena proovisin.

4. Helerohelise ja musta värviga seljakott, Charters
Matsoni äri
, Rakvere /  hind 35 €… kui mu mälu ei peta
Umbes 15 minutit pärast seda, kui olin suvel FBs avalikult nutnud, et olen mitu kuud seljakotti otsinud ja KÕIK on pokemonidega ja roosade ükssarvikutega ja barbiedega ja justinbieberiga jms, leidsin ma endale lõpuks meeltmööda koti. Okei, see tiigri-nägu võiks seal ju olemata olla.. käpajäljed see-eest meeldivad mulle väga. See et kott on must ja heleroheline meeldib mulle ka. Kõige rohkem meeldib mulle see, et see on niii mugav 🙂 Ja mahutab vajaliku ära, kohe poes proovisin fotokakotti sisse 🙂 (sest minu jaoks on loogiline kotti kotis kanda 😀 naisteloogika, noh). Muuseas eelmise Nike koti, mis nüüdseks juba väga läbi on, ostsin ma u. 3,5 aastat tagasi ka Rakverest. Tol hetkel maksin Nike-koti eest oma-arust hingehinda: ligi 200 krooni! See oli teistega võrreldes kallis! Nüüd maksin mingi suvafirma koti eest umbes 550 krooni, mis teiste kottidega, mida uudistasin, oli päris okei hinnaga… See on vähemalt hea, et Euro hinda ei tõsta, onju?!

5. Valge-must värvilise pildiga poolpikkade varrukatega t-särk, Terranova
Terranova, Tartu Kaubamaja / norm. hind 12.99€… eile ostsin soodukaga: 2.99€-ga.
T-särk ei oleks küll minu esimene väljend selle kohta… aga sildil on nii kirjas. Olgu siis. Esikülg on valge, tagakülg üleni must. Ees suur värviline tsiki-pilt kirjaga: “It is always easier than it seems”. Mis on täpselt vastupidine minu arusaamadele elust. Aga ostu sooritama kannustas see, et isegi poolpikk varrukas tundub olevat soojem kui t-särk (eriti tänapäeva naiste t-särk, millel pmst ju polegi varrukaid)… aga mu teised pikakäiselised asjad on kõik kõrge kraega polod vms ja ainuüksi mõte sellest, et miski päev otsa vastu mu kaela-armi hõõruks paneb mu kaela valutama. Nii, et nüüd on mul kuldne kesktee. Küll täiesti rohelise-värvi-vaba, aga noh, hädaga kärab küll 😀 (ja isegi tühja põiega olles tundub päris okei) :D.

6. Mustad ilma traksideta suusapüksid, Five Seasons
Dzeik
, Rakvere /  hind 150 või 200 krooni… täpselt ei mäleta
Tahtsin kunagi väga-väga-väga sooje suusapükse, aga nii, nagu mu käed on pikad justkui orangutangil, ei jää mu jalad sentimeetritki kaelkirjaku omadele alla. Mis ei oleks probleem ise-enesest, pikki pükse ikka müüakse ka vahel.. XXXLid ja nii… Aga mu keha-ümbermõõt vastab Aafrika näljahädalise omale ja mind mahuks enamikesse piisavalt pikkadesse pükstesse umbes 7 tükki järjest ära.. või noh, 7 tervet. Isegi haigena mahuks ikka 7. Ehk siis pükse mina otsisin, aga ei leid-nud-ki. 😦 The End.
Aga tüng. Ei olegi The End. Ükskord Dzeigi vast-ostetud (ma ei tea, kust ta need ostis… äkki spordipoest? (just a wild guess :D)) suusapükse proovides sain šoki – täpselt parajad!! No okei, võib olla piisut laiad, aga vööga TÄPSELT parajad! Ebanormaalne! Loomulikult jäi Dzeik nende pükste võrra vaesemaks, aga vähemalt raha võrra rikkamaks. Muuseas, võite jälle võrrelda, kuidas Euro hinda ei tõsta. Piiluge tänapäeval spordipoes suusapüksihinda. Pmst on sama hind, ainult krooni-märk on asendunud euromärgiga. Masendav.
Aga oma pükse ma armastan ja hoian, eriti talvel, üllatus-üllatus 😛 Ja kavatsen nendega surmani käia, kui ma just vahepeal hääästi paksuks ei lähe (loota ju võib?!) ja ei saa XXXXXLidele üle minna. Siis müün Dzeigile püksid sotiga tagasi.

7.Valged karvased käpikud (peopesa on mustast ja pöial roosast riidest), Pro-Tect
Ostukohta ega hinda ei mäleta.. somewhere in Tallinn, mitte väga kallid…
Mul oli mõni aasta kinnis-idee, et ma pean karvased käpikud saama ja nii ma need nilbikud kusagilt koju tõingi. Nüüd on mul küll teisi kindaid ka – lambavillaseid ja poolkindaid ja õhukesi sõrmikud ja pakse sõrmikuid jne, aga need on kõige soojemad. Nõnda ma siis lihtsalt pean nende jääkarudega ringi lippama, mis siis, et mul on tunne, et need läksid moest umbes 7 aastat tagasi. Aga kõik vana tuleb ringiga tagasi.. .5 aasta pärast te veel kadestate mu retrokindaid!

Weekendi laomüük, Tartu / täpselt ei mäleta.. norm hind VIST 90 € kandis ja ostuhind vist 62 €
Neist rääkisin juba ühes teises postituses. Tänaseks oskan öelda, et need on endiselt nunnud ja soojad ja mugavad, AGA… need paelad.. arghhh… Täna läks tööletulek edukalt: kummalgi saapal tuli pael ainult ühe korra lahti. Eile tuli kummalgi KOLM! Ja kas te teate kui tüütu on talvel saapapaelu siduda? Ja ma ei taha topeltsõlmi teha, sest kui ma ükskord tuppa jõuan, siis on neid sama tüütu lahti harutama hakata… Oeh. #kunagipolekarahul #firstworldproblems

***

Aga nagu näete käisin ma eile shoppamas. Edumeelselt. Särk pluus müts kokku alla viie euro! Lapsed tulid laulma ka kallima hinna eest:

***

Ja siis ma mainiks veel, et MUL ON HOMME SÜNNIPÄEV!!!

***

Ja siis ma näitaks veel, kui ränkraske elu ühel vaesel väikesel koerakesesesesel olla võib…
Seda nii Kodus (natuke nagu mingi silmamoonduspilt): koerkodus

Kui ka tööl… vaeseke:
koertööl

***

Ja mul on homme sünnipäev. FYI.
PS. Urmas*, kui Sa seda loed… Siis, kui Sa ei viitsi läpakate ja reiside ja telekatega jändama hakata, siis 2-toaline korter Karlovas oleks ka super-valik!

*Sõõrumaa.. keegi teine ei suudaks mu soove täita 😀

pikk ja pointless vahearuanne :)

Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛

Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.

Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.

§1. Kus me peidus oleme?
Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht  Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉
photo 3(1)
Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.

§2. Mis me vahepeal teinud oleme?
Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!
photo 1
EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?!
Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂
photo 1(1)
Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:
photo 5
Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain:
photo 4
Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed!
Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳
Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette  sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh!  Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!

§3.Mac on vandenõuteoreetik vms
Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.

§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks
Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega  [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:

§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod!
Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat  filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!

Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂

Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!

Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.

***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂

§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂

Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).

§7. Pirtsutav Koon
Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:
photo 2(1)
Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):
photo 2
Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:
photo 3
Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.

§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi:
Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?!
Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?!
Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:

Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.
photo 4(1)

1a.. ja natuke reklaami Koonuteemadel

Mul täitub täna 1 aasta Tartu-töökohal 🙂

Kui ma pole mitu päeva sõnakestki kribanud on nii raske seda teha. Toimunud on palju, mäletan sellest vähe :D… Djah, see kõlas nagu oleksin tsüklis olnud vms, lihtsalt palju pisiasju ja hetki olnud, kus olen mõelnud möödaminnes, et sellest peaks blogima… aga kuna pole blogima sattunud, on see ununenud.

Käisin Tallinnas, kiirvisiidil. Lasnas söömas, ja tassisin Koonu-toidu ja pesa sinna… järgmisel nädalal pesitseme/pesitseb seal.. Ja Vihmahääle põrandal ööbimas. Soe oli 🙂

Koonutoiduga meenub, et täna jõuab kulleriga koju tema uus toidukott. Sattusin ükspäev kogematakombel www.kassidkoerad.ee lehele ja hullusin 😀 ja tellisin. Kuni 29. novembrini on soodukad, jõuate ka.. aga muidu on vist ka odavam, kui poekaup. Igaljuhul sain ma 15 kilo toitu 49,99€ eest.. muidu ostan poest sama toitu 10 kilo hinnavahemikus 53-57 raha… ja transport on tasuta 🙂

Ja kui ma juba reklaampostituse tegin, siis sheerin sellist täna kohatud asja: Kauss koertele, kes muidu hullunult õgida armastavad… Täna käime ilmselt kolleegiga koos seal poes ja ta äkki shoppab selle oma koonule… siis kuuleb, kas töötab ka, et oma labrador-sõpradele laiemalt reklaamida. EllieTheElephantile pole mõtet sellist soetada, sest tema on see koerlane, kes toitu maitseb… siis lükkab tükk aega koonuga toitu kujutletavat liiva kausile peale toitu mattes… siis võtab jälle ampsu või paar… vaatab ringi, et ega keegi ometigi ei näe, kuidas ta sellist üliprivaatset ja intiimset tegevust, nagu söömine, parajasti toimetamas on… siis võtab veel ühe ampsu… käib kontrollib, kas teises toas kõik korras on… läheb kausi juurde, matab selle taaskord kujutletava liivahunniku alla… sööb natuke jne. Lõpuks jätab natuke järgi. Siis lisan sinna vahel lõhnastamiseks koertele tehtavat lõhe-õli ja edasi on kaks varianti: ta kas tuleb sööb edasi.. või vaatab toast, et appppi, jälle on tal käes selline KOHUTAV asi nagu toidukausss.. ja põgeneb ruttu pesasse peitu 😀
Ehk siis jah, meil ei ole arutu kiirelt õgimisega eriti probleeme. Aga kellel on, siis selline kauss on olemas, vot.

PS. Ühegi ülalnimetatud firmaga pole mul mingit reklaamiteemat, et muudkui aga kiidan ja nänni voolab sisse. Ei voola. Nad isegi ei tea, et ma kiidan.. aga nagu varemgi olnud, kui ise vaimustun, siis sheerin kohe infot, äkki keegi saab sama rõõmsaks kui mina sain 🙂

***

Kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis räägin siinkohal viimaste postitusteta-päevade eest 5000 sõna tagantjärgi 😛

1. Et Koonu töö-pesa nüüd Lasnamäel on, siis on tal siin uus ja suurem (et ma reklaamima hakkasin, siis eputan, et sain 7.50ga ligi 20rahase pesa)
photo 1(3)

2. Kuna ma olen friik, kes vaimustub EllieTheElephantist nagu pere esimesest lapsest vms, siis tellisin temast hunniku fotosid ja vorpisin need album-scrapbookiks kokku… kui külla tulete, siis eputan, et näe, tõestus… kogu aeg ma ei piina vaest loomakest  keldriboksis kinni hoides, meil on ikka helgemaid hetki ka. (tegelikult ei piina üldse… et te teaks)
Ja siis tellisin ühe suurema (A4) pildi ka, mille köögiseinale riputasin:
photo 5

3. Eelmisel nädalal sõin šokolaadi-piparkoogi-karu-küpsiseid vms. Pilt pakil oli ilmselgelt illustratiivne… pildi kõrval siis reaalsus:
photo 2(3)

4. Nagu öeldud, käisin pealinnas ära. Kuigi postituse alguses reetsin juba, et ööbisin viisakalt Vihmahääle juures, jätan siin siis parem märksa ägedama mulje… et hommikul saabusin Laine Baarist 😛
photo 3

5. Ja last, but not least… bussiaknast oli nunnu vaade… Selline, armsates toonides. Kuigi vaene bussijuht, kes pidi terve tee Tartuni vastu tõusvat päikest sõitma. Tubli mees, jõudsime kohale.
photo 4

***

Härrad 1 ja 2 täna:
1: Oioi, see pureb.
2: Jah, see haukab jah.

 

tähelepanekuid pildis ja sõnas

Üleeile hommikul haigutas keset sõiduteed selline tagasihoidlik.. ee.. lohuke.. või nii.. ilma mingi hoiatuseta. Aga kes ikka julgeks katkise auto üle viriseda, kui nüüd vähemalt torud korras on pärast kaevamisi ju 🙂 (kuigi need olid vist enne ka korras)…
kandiline teeauk

Eile käisin päälinnas arstil, koos K. ja koon J.-ga seekord (või noh, nemad olid minul saatjatena kaasas). Kuna busside saabumisajad olid pika vahega, siis valisime selle, mis jättis Tallinnas pooletunnise augu, et 4Dkinos Aivarsit külastamas käia, ja kaks filmi üle kaeda. Aga nii veider oli, Ahhaad ei ole ja infoka nurgake on sihuke:
tühi infokeskus
Kui alguses Tartusse kolides oli kesklinnas ikka kaks peatuspunkti, kust läbi astuda: infokas (VäikeKaksikJ) ja Ahhaa… siis nüüd on ühes uued inimesed ja teist pole üldse.. Njäu.

Arstil saime ka käidud. Üsna kiirelt kusjuures. Viimasel ajal on mu visiidid olnud ca 15minti. Selleks sõidan 5h bussiga ja võtan töölt vaba päeva. Geniaalne! Ja nüüd ma natuke helendan pimedas, aga arst käskis soovitas palju juua, siis läheb üle. Näh, lootsin, et võin helkurid unustada ja ise helkur olla :P.

Koonutüdrukul on “This Time of the Month 1/2Year”… Kodus on küll pesal kate ja köögipõrand pestav, aga tööl on ühtlane vaipkate… Olen käinud läbi mitumitu loomapoodi, et neid speššial-kaitsepükse leida. Djaa, neid on küll. Enamikes kohtades väikese koera suurusega (sest natuke suurematel koertel ei ole ju neverever jooksukat ju! (Ja ei olnud otsas suuremad, vaid lihtsalt neil ei olegi neid)) ja ühest kohast bernhardiini-suurusele. Oleks vöö lisaks ostnud oleks ehk käranud?! 😀 Lähenesin siis hoopis loominguliselt ja käisin inimeste-poes, sain koonupildiga püksikud ja lõin käärid sisse… variant oli, et kas teha püksid katki, või võtta saba maha. Aga kuna kuldsetel on niiiii nunnu saba-lipp, siis ma pidin püksid ära augustama… saate ju aru küll.

Aga sihuke ta nüüd on.. natuke palju armas ja natuke veider ka 😀
Koerapildiga püksikutega Koon

Eile, kui mina olin Tallinnamaal, olid Lõuna-Eestis ja Tartus nii VäikekaksikJ, Kiku kui Hundu. Vahetuskaup, noh. Kikuga oli nii, et olime hommikul vist samal ajal Tallinna bussijaamas (mina jõudsin, tema läks)… ja õhtul, kui Tartusse jõudsime ja Taskus käisime, sõitsime T.-ga liftiga alla, ja mainisin talle, et oh, tead, Kiku on ka täna Tartus… ja siis läksid liftiuksed lahti ja seal seisis: Kiku :D… mul oli umbes, et vot.. here´s Your proof for what I just said! 😀

Ma ei oska praegu rohkem midagi öelda. Spämmin siis pisut veel netist leitud piltidega:

1. Follow Your dreams:
Koomiks: my dream is to be an asshole

2. Meil on samamoodi, AGA ma istun põrandal, ja koon poeb otsapidi sülle. Uskumatu, ma olen siiani vastu suutnud pidada ja ei ole teda mööblile kutsunud. Us-ku-ma-tu!
Mis tähendab siis seda, et ma veedan pooled oma õhtud põrandal 😀

püsi ebamugavas asendis, kui koer sinu süles tudub

3. Sellised on  minu hommikused “kordusalarmid”.. ehk siis kui äratus käib ja selle edasi lükkan, nagu alati.. siis on äratuse abiline kohal ja teeb kõik endast oleneva, et mind enne kordusalarmi püsti saada… või noh, põrandale, teda sügama saada :D:
koputan saba vastu asju kuni Sa ärkad

4. Selline kummut mulle meeldiks. (Seda kassid ostaksid!) Huvitav, kas Jyskis müüakse? 😛
Kummut kuldseid täis sahtlitega

5. Ma luban, et ma ei tee enam teist nägugi, kui Koon (ette hoiatamata) jõkke või järve sukeldub… alati võiks ju hullemini minna:
Kolm kuldset rinnuni mudaloigus
Aga nad on ise niiiiiiiiiiiiiiii rahuolevad 😀

6. And last, but not least… EllieTheElephant ei tee küll nii (äkki labradori isu on isegi mängides suurem, nagu süüeski?! :D).. aga pilt on nunnu sellegipoolest:
Labrador suu kaikaid ja palli täis

didilidamm

Mac käis kaks päeva järjest Tallinnas. Kuna Koon oli Tartus, siis ei jäänud ööseks sinna vaid eelistasin 2 päeva järjest rännata (õnneks eile oli transport tasuta). Üleeile käisin arstil, eile koolitusel vms. Arstil sain teada, et on väga kallis lõbu olla Tartlane. Ootab mind uuesti 30.okt ja 5.nov… mis tähendab, et sõidan 3 nädala jooksul seda vahel ligi 70 euro eest. See on poole talve küttepuude raha, teate… või Koonu 1,5 kuu toit 😀 … aga peab siis peab, ega ma ei vaidle.

Millest on muidugi eriti kurb, on see, et need on veel 2 päeva, kus ma EllieTheElephantiga koos tööl käia ei saa ja ta kodus chillib. Nagu eilne-üleeilne näitas, olen mina eemal-olekust oluliselt rohkem traumeeritud, kui Temake.  Kuna esimesed nädal aega olime pmst 24/7 koos, siis üleeile teel bussijaama ehmatasin kaks korda, et apppi… ma jätsin koere linnaliinibussi… või kuhugi mujale, sest kuskil ema ju pidin ta unustama, sest teda ei ole mu kõrval ja see ei ole normaalne 😀 (eilseks olin juba natuke rahulikum-harjunum). Bussis vaatasin mingit suvalist filmi, mida varem näinud polnud.. linnuvaatlusest. The Big Year. Guess what, ühe peategelase silmarõõm kandis seal nime Ellie. Ärrr, kiusukotid :D.

Koon, nagu ütlesin, oli Tartus. Varahommikul läks T. ära, natuke hiljem (pärast jalutust) läksin mina… ja lõunast tuli T. tagasi, et temaga päev veeta. Tublile psaikole “lapsevanemale” kohaselt nõudsin ma muudkui up-date´sid, et kuidas Pesamunal läheb. Sain päris armsaid ülevaateid:
SMSid

Eile läksin varem ära kui üleeile.. väljas (ja toas) oli kottpime. No kuidas ma jätan ta nii sinna üksi! (ma olen world class kanaema 😀) Jätsin talle siis läpakast raadio mängima.. ekraan valgustas tuba ja sai T.-d kuulata 😀

Ma jooksin kokku.. midagi oli küll veel öelda, aga ei mäleta… vahet pole. Lähen parem põrandale nüüd 😉

Ahjaa, ma lihtsalt pean mainima, et Tallinnas see bussijaama-Juhkentali ristmikul jalakäijate foor.. on lihtsalt haige. Kui sealt-poolt bussile tulla, tasub 4h varem kohal olla, sest ta lihtsalt ei lähe mitu tsüklit järjest roheliseks. Ärrr!

***

Ps. Ma lihtsalt pean chati Vantsikuga jagama:
Vants: nooh ! kus see postitus nüüüüd on siis ?!
Mac: hetkel kirjutan!
Vants: no hea seegi – hea seegi
kirjuta ruttu, mul on väga igav loeng

🙂

Mis Su (jala)number on? (porinapostitus)

Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.

Koon jäi koos T.-ga koju.

Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.

FAIN!

Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.

Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.

Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)

Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on?
Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)

***

Läksin koju tagasi.

EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.

Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:
KoonFliisil

***

Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!

Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt  (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)

Mac käis Sügisjooksul :)

Maraton oli päris lihtne, mõlemal ringil.. poolmaraton oli ka lihtne.. kümme kilti on tavaliselt kõige hullem, aga seekord- oli ka lihtne! 🙂
Ma muidugi ei käinud jooksmas, nagu vist aru saada oli. Sheerisime hoopis joogipunktis lahkelt vett (ja spordijooki)… Aga niiiii veider oli, et kui tavaliselt on 10km distantsi ajal joogipunkti esimene laud hoobilt tühi ja iga sinn asetatud veetops kohe ära haaratakse (sest tavaliselt jäävad kõik 14000 võistlejat just esimese laua juurde juua ootama), siis seekord jäi laud tühjaks väga üksikutel hetkedel. Ilmselt olid võistlejad tublid ja eelmistel aastatel aru saanud, et tagapool on lauad jooke täis :)… või siis ei viitsinud nad joogipunkti trügima tulla ja läksid ilma mööda.. või siis (kõige reaalsem variant muidugi :P) olid vabatahtlikud juba nii suurte kogemustega, et asi sujus. Igaljuhul oli chill. Või noh, muidugi oli hullult kiire ja megaväsitav, aga võrreldes eelmiste kordadega läks kuidagi.. kergelt :).
Väsitavuse koha peal ütles üks noormees (tervitused Mary teisele poolele), kes varem jooksmas käinud on, et “nüüd võin öelda, et.. jooksmine on lihtsam :D”. Ja tõesti, ilmselt nii ongi :).
Üks teine vabatahtlik rääkis jälle, et kui ta jooksis kunagi, siis vaatas, et issand, mis siin joogipunktis toimub, kõik topsikud maas ja värki, miks nad ei korja samal ajal.. ja siis kui oli korra sealsamas vabatahtlik olnud, siis sai aru küll 😀 et 1) koristatakse küll jooksude vahelistel kergetel pausidel, aga hetkega on maa uuesti topse täis.. ja 2) joogijagamise-hetkel ei jõua enivei muust mõelda kui: tühi tops- ämber-vesi-lauale-tühi tops- ämber- vesi- lauale- tühi tops- ämber- aaaaah, ämber on tühi-jooks-vesi-tassimine-tühi tops- ämber-vesi- lauale.. jne.. korrata nagu mantrat 10000 korda 😀

Aga vägavägaväga tore oli! Ja mulle meeldib esimese joogipunkti seltskond (irw, vb sellepärast, et ma ise nad valisin 😀):) Nii muhe, traditsiooniline.

Õhtul, kui punkt korras, lippasime M.-iga trammile, sest rongile-minekuga hakkas juba kiire veits. Tuli tramm. Uksi lahti ei teinud. Mingi tehnikakala. Inimesed sees ootasid väljapääsu, inimesed väljas ootasid sissepääsu. Trammijuht kehastus remondimeheksnaiseks ja päästis küll inimesed välja, aga sisse me ei pääsenud. Järgmise trammiga jõudsime õnneks siiski nibin-nabin rongile (33 jõudsime ja 35 väljus) ja teate- rong oli TÄIS. Kõik-kõik-kõik vagunid.. ja ka need osad, kus vähegi mahtus põrandal-trepil istuma. Nii juhtub, kui kõik maailma jooksjad ja tudengid ja sõdurid samale rongile jõuavad. Üne nurga siiski leidsime, kus põrandale plartsatada sai ja juba Tapal saime istuma. Õnneks tuli T. rongile vastu, sest olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Ilmselt oli ka aru saada, sest T. ütles suht esimese asjana, et “nii pole vist küll ilus öelda, aga Sa näed üsna..eee.. räsitud välja :D”… huvitav, kas reetsid punased silmad, sassis juuksed, joodikupäevitus (jah, septembris saab päikest!).. või joogiga üle-valatud riietus? 😀

Öösel ärkasin kella viiest. Reielihased valutasid (või olid krampis?) nii hullult. Nii juhtub, kui 7000 kükki teha, et topsikuid korjata. Tunne oli, nagu oleksin eile läbinud maratoni, poolmaratoni, 10km jooksu, kepikõnni.. ja sinna otsa veel Bodypumpi, -attacki, combati ja -balance´i (ma vähemalt arvan, et tunne on selline, ei jule kindlalt väita, sest pole ühtki eelnimetatutest teinud).. Igaljuhul valutab mul igalt poolt. Väidetavalt on inimesel üle 600 lihase. Ma kahtlen. Ma tunnen, kuidas mul valutab üle 3000 lihase. Isegi istuda on valus :D.
Aju pidavat ka lihas olema. Tema on ka väsinud. Olen täna suht uudumuudu. Hommikul astusin viimasel hetkel uksest välja (et bussile jõuda), ja väljas hakkasin kella vaatama, et näha kui hilinenud ma olen. Kella ei olnud. Fain saab ilma ka. Mõni hetk eemal meenus, et aga mu käekell on rahakoti kõrval riiulis, teah kas rahakott on?! Ei olnud muidugi. Lippasin tagasi. Keerasin alumise ukse lukust lahti ja sööstsin poole trepi võrra ülakorrusele.. siis meenus, et jätsin nüüd võtmed alla trepikojaukse külge. Lippasin tagasi alla, võtsin võtmed, lippasin üles (ja ei ole madal trepp, ERITI tänaste jalgadega), võtsin rahakoti, lukustasin uksed ja lippasin bussi. Jooksin isegi. Jõudsin ka (buss jäi hiljaks pisut). Tööl seljatasin veel 33 trepiastet (ise mõttes nutta ulgudes: whyyy meee? whyyyy?) ja kohevarsti algab üliasjalik päev. wii. Olen täpselt sobivas konditsioonis ju.

Ja ma lihtsalt pean mainima, kuigi see vääriks täiesti eraldi teemat. Inimesed- Tln Maraton toimub igal aastal septembri alguses, pühapäeval. Enne on väljas viivad. Info on lehtedes, raadiotes, telekas. Bussipeatustes. Kodulehel. Ühistranspordi kodulehel. Igal pool. Miks on ikka veel igal aastal sadamiljontriljonbiljon kurja autojuhti, kes leiavad, et nad ei saa nüüd, ja just nüüd, oma kõige tähtsamatesse kohtadesse, sest nad polnud KUULNUDKI, et selline üritus üldse olemas on.. veel vähem, et see liiklust häirib.. Ma ei taha olla diskrimineeriv, aga pimekurtitele ei peaks võib-olla autojuhilube jagama? (noh, et kui nad KUSAGIL eelinfot ei kuule ega näe).
Eriti meeldivad mulle kommentaarid stiilis, et mõni teine suurlinn küll ei lepiks sellega, et päevaks otsaks liiklus kinni pannakse jms. Ei lepiks tõesti. Linnamaraton on ju ainult Eesti asi, nagu piltidelt näha ei osale mujal mitte kusagil linnajooksudel eriti inimesi, kelle pärast liiklust sulgema peaks.
Ja üldse, asfaldil ei joosta ju üldse! Metsas või staadionil joostakse… ärge pange tähele ntx Olümpiamängude maratonijooksu- they are doing it all wrong :D.

Kasutan FK tehtud pilti: Enne, action ja pärast.
joogipunkt

Muud teemad:

Lugesin, et 10 kõige vähem tahetud reisisuveniiri hulka kuuluvad ntx külmikumagnetid, võtmehoidjad ja t-särgid. Üleskutse kõigile (ma olin täna nii segaduses, et panin alguses siia “kõigile” ja “neile” vahele koma.. wtf) neile vaesekestele, kes selliseid soovimatusi saanud on, et andke mulle! :D… mulle pöörahullu meeldivad külmikumagnetid ja võtmehoidjad ja naljaka kirjaga t-särgid.. ja kui teil on mitu ühesugust, pole hullu, leiame lahenduse.. nimelt tean, et Dzeigile meeldivad need samuti pöörahullu :).

Teine artikkel on küll hiiglama vana, veebruarikuine.. aga päris lõbus :D… nimelt selgus hobuselihaskandaali ajal, et Islandi lihapirukates ei olnudki üldse liha 🙂