I can cry!

Great news! Vaatasin Grey Anatoomia uusima osa ära ja selgub, et ma siiski oskan nutta! Kuigi see polnud filmis selline päris kurb-kurb koht vaid pigem kurb-lootustandev koht… aga kindlasti mitte rõõmus. Seega great sucsess!

Ennustasin eelmisel nädalal midagi õigesti ette. Täna ennustasin terve osa, et ju Mer ärkab äkki üles ja selgub, et nägi seda kõike unes vms.

Aga ma ei ütle, kas ärkab!

***

Nüüd võtab see Koon ja see T. ja läheb kohvikusse. Jah.

Ps. Vaade põrandale kinnitab, et Koonu asemel on meil majas hoopis kihvadega pühadejänes:
Bunny

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

Kassid-koerad ja muud jutud

See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.

Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.

***

Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)

Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?

Väga.

Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.

(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)

Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.

Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.

Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..

Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele.  PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂

*

Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.

Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.

Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.

Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)

***

Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
lumine_ilm
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…

***

Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂

***

Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…

Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.

Kohtume homme!

Hommikusöök on päeva tähtsaim osa…

… teavad rääkida. Aga sellegipoolest on läinud kuidagi nii, et ma tööpäevadel hommikusööki ei söö. Tööle jõudes joon kohvi. Vahelharva näksin kõrvale miskit. Pealegi, tavaliselt läheb kõht rutem tühjaks, kui magu varahommikul söögiga üles äratada!

T. ei ole mu mittesöömisega rahul ja üritab kasvõi natuke-haaval mind sööma meelitada. Näiteks eile õhtul poes kohukeseleti ees. Valisin siis nii ilu pärast 2 kohukest välja, kuigi hoiatasin, et ma niikuinii unustan need hommikul kaasa võtta.

Kui ma hommikul ärkasin oli minu telefoni (=äratuskella) peal kiri pealkirjaga “Abipalve“. Sisu järgmine:

Tere. Oleme perekond kohukesed.
Meil on kapis üsna jahe. Palun võtke meid tööle kaasa…

P.S. Märkasime, et hapukoor on kõhnaks jäänud, dieedil?
Perekond S.Aarekohuke”

Ja lõpus allkirjad ja puha.

***

Tööle jõudes kribasin T.-le:
Mac: Sa oled nii armas 🙂
aga kohukesed said päästetud!
T.: aww ma olin nii mures.

***

Nii see elu siin Heade Mõtete Linnas kulgeb. Vabal ajal päästame kohukesi külmasurmast.
(ja mõrvame neid siis ära süües 😦)

Blogimisvõistlus – Eesti kuulsus, kellega ma tihti teed jooksin

Märtsikuu blogiteema seega. OhSaJuudas, kui raske teema.

Kui ma vastaks nii nagu asi on, siis tuleks postitus liiga lühike. Ehk siis asi on nii, et: “ma ei tea :D”.

***

Seda sellepärast, et ma ei tea ju ühtegi Eesti kuulsust nii hästi, et ma teaks, kas ta tegelikult on “minu inimene”. Meedia alusel ma nüüd küll tervet pilti kellestki kokku ei paneks.

Olen kunagi koolilehtedega seoses käinud pikki intervjuid teinud näiteks Jaagup Kreemiga ja käinud teed joomas Lea Liitmaaga.  Intekaid oli teistega ka, aga nemad on meeldejäävaimad, sest olin/olen niikuinii Termika ja Blacky austaja. Muidugimõista oli tore, sest vestlusteemad (loe: küsimused) olid ju olemas. Aga ma ei tea, kas ja mida ma oskaks regulaarsetel teejoomistel rääkida :D.

***

Kuna mu suur hetkelemmik on Sadamasild (ja kes on kontserdil käinud ja selle emotsiooni saanud, see saab täpselt aru, miks), siis ma veits kahetsen, et me Fränkyga peale kontserti sinna teed jooma ei jäänud. Isegi poolel koduteel kaalusime veel ümberpöördumist, aga seekord jäi nii… On the bright side – lähme 20.03 uuesti kontserdile 🙂

Aga ikkagi, regulaarse teejoomise kohta ei oskaks ma midagi kosta. Olekski tahtnud ühe korra jääda, et näha, mis mehed need bändimehed (+N) on ja kui palju lavalt paistvaga ühtib jms.

***

Nii siis ongi nii, et ma alustasin otsinguid kaugelt ja jõudsin lõpuks päris lähedale.  Joon teed ja kohvi ja muus koos ühe raadio saatejuhiga. Pole küll nii kuulus, et kõik nime teaks või tänaval ära tunneks, aga selle raadiojaama kuulajad teavad ikka. Aga kuna ta on häbelik, siis ma ei ütle siin nime. Sõbrad teavad niikuinii T.-d :).
Hmm.. Tea with T. 🙂

LadyGagaTeaGif

Kohtume Sadamasillal :)

Niitoreniitoreniitore, täna õhtul on kontsert! 🙂

Vihmahääl käis Arukülas mu soovituse peale asja üle kaemas ja tuli tagasi (nagu arvata oli) väga rahulolevana. Lippas kohe järgmisel hommikul poodi plaadi järgi 🙂

Ühesõnaga.. kui muusika tundus kuulatav ja mõni kontserdikoht vähegi sobib ja rahakott vähegi kannatab, siis ma soovitan väga. See ei ole ainult kontsert, ausõna. Aga ma ei oska seda kirjeldada neile, kes ise pole käinud…
Sadamasild_plakat

Blogimisvõistluse kuu teema: Tehnika

Juba tuhat aastat valmis olnud aga teostuseni mitte jõudnud teema. Kuidas Mac ja Tehnika Sinasõprust loovad ei loo.


Esimene osa: ArvutiKõlar

Esimese osa sissejuhatus:
Macile meeldib väga arvutist filme ja seepe vaadata. Ainus häda on, et vahel on sealne heli niivaikneniivaikneniivaikne. Ja kui veel seltskonnaga vaadata, siis on eriti vaikne.
Aga kõlareid njetu. Üksi vaadates parandasid nõõp-klaõpid veidi seisu, aga olgem ausad, seltskonnas not so much 🙂

Peatükk 1.1 – Sünnipäev:
Fränkyl ja Hosèphil igaljuhul viskas üle, et Maci juures filmi vaadata ei saa, sest kuulda pole kottigi ja nägemisega on mõnel asjaosalisel ka nirusti. Nõnda kingiti mulle sünnipäevaks Bluetooth-kõlar… Sest arvuti lähedal poleks mul teda kuskile pista. Aga nüüd on hea – istub toa teises otsas ja on piisavalt vali, et kuulda. Is nice!

Peatükk 1.2 – Sinihammas:
Põhimõtteliselt istuksin ma veel praegugi koos oma uue kõlar-sõbraga kodus ja peaks filmimaratoni, kui mu arvuti sinihammas teisiti ei arvaks… Nimelt otsustas ta peale mõnda filmivaatamist saba anda. Poolepealt, lihtsalt kadus ära ja arvuti tegi näo, et vot tema enab bluetoothi avada ei saa.
Nüüdseks on seis paranenud, iseeneseslikult muuseas, nagu ka halvenemine toimus – peale restarti leiab arvuti sinihamba üles, ühendab kõlari ära ja mängib… mõne hetke… ja siis paneb jälle hamba varna.
Ootan pisut veel, ehk tahab teine iseeneseslikult täitsa terveks saada. Siis mängime temaga edasi.

Peatükk 1.3 – Teised seadmed:
Sellest, et kõlar igati okidoki on, annab märku see, et telefoniga võib ta ilma mingi probleemita koostööd teha ükskõik kui kaua.
Aga T. arvutiga näiteks ei tee. Kohe täitsa esimest kordagi ei ühenda ära.

Esimese osa kokkuvõte:
Amazing see meie arvutikarma. Amazing.

***

Teine osa – Kõrvaklapid

Teise osa sissejuhatus – Audioraamatud:
Kuna kodus olekuks nii vähe aega on, siis on paber-raamatute lugemisega viimasel ajal nukker seis. Loen neid raamatukogus koerale 🙂 Muul ajal olen läinud üle heliraamatutele, mida bussis jms mugav kuulata on. Ma ei saa nimelt bussis teksti lugeda, muidu tuleb Robert külla 😀
Kuigi telefoniga kaasas olevate nööpklappidega saab teha pilti ja katkestada kõnesid ja kerida edasi ja tagasi ja pausida ja heliga möllata jne, siis on neil üks väike häda – raamatute heli on piisavalt vaikne, et seda klappidest tänaval-bussis mitte kuulda… Millega kaob ka kogu point suht ära siis…

Peatükk 2.1 – Minu esimesed:
Nägin siis mina ükskord Kaupsis suuri helerohelisi klappe (mul on teatavasti heleroheline jope ja müts ja mingi osa kotis ja niisama fetish ka 😀) ja ma arvasin miskipärast, et kõik need suured maksavad umbes 1900 eurot. Selgus, et kehvema kvaliteediga isendid saab alla 20 kätte!Kohe ostmast takistas veel-mitte-palgapäev ja see, et ma ei teadnud, kuidas neid talvemütsiga kandma peaks… et äkki oleks mõistlik kevadepoole osta. Aga töökaaslane õpetas järgmisel päeval mind moeteadlikuks, et mütsi peal, doh…
Palgipäeval sattusin hoopis teise tehnikapoodi… ja seal ei olnud selliseid helerohelisi. Ja kuna ma ei viitsinud teise poodi kõndida (sest sinna oli vähemalt mingi 300 meetrit 😀), siis leidsin samast hinnaklassist enam-vähem klapid.
Trusti valged sinise urban mustriga:
TrustUrban
… mis, oh rõõmu, töötasid ühtlasi ka hands-free´na!
Fränkyle meeldisid need ka.  Käisime tallegi poes selliseid otsimas, aga ei olnud. Piilusime siis neid rohelisi, et vb vahetaks… aga rohelistel polnud hands-free funktsiooni. Lõpuks selgus, et Tartus on üks paar valgeid siiski veel olemas ja tänaseks on need juba mõnda aega ka Fränky käes/kõrvus.
Mina aga sõitsin ükspäev oma klappidega bussis… ja kui buss pidurdas, takerdusin veits juhtmesse ja tõmbasin miskit veits ära. Nii, et heli jäi kõige vaiksema peale ja muuta enam ei saanud 😦
Ühtlasi jaurasin tookord selle heliga nii kaua, kuni meenus, et ups, ma olin vale bussi peal ja pidin kesklinnas ümber istuma… ja nii sõitsin veel lisaks kaugele valesse suunda, et sealt jalgsi tagasi kihutada.
Hea töö!

Peatükk 2.2 – Minu teised:
Et pikk bussisõit Tallinnasse ees ootas ja vanadest klappidest asja ei olnud, seadsin lõunal sammud Maximasse ja ostsin endale uued. (loe: ainsad poes olevad suuremõõdulised klapid). Värvus must, firma Philips ja hind taskukohane. Ilmselgelt ma ei hakanud neid poes lahti kiskuma, et testida.
Philips
Kasutades selgus järgnev:
1. + Need on sigamugavad, kuna on suuremad kui eelmised, siis ei suru see nahk-osa absoluutselt kõrvadele ja nii hea mugav on.
2. – Neil on 2 meetrit juhet.. mis veedab kasutades aega hunnikusse kerituna minu jopetaskus. Suvehooajaks sobimatu.
3. – Neil ei ole handsfreed, seda ma teadsin.. aga pole üldse mingit volume-nuppu ka.
4. – Kuigi sigamugavad, siis ma üsna vaiksed… bussimürast üle pole nt audioraamatut kuulda, selgus juba samal õhtul lasnamäele sõites.
5. + Koduseks kasutamiseks, kui T.- d segada ei taha on mõnusad. Päev otsa võiks filme vaadata, ilma et kõrvalestad valutaks… aga välis-tegevusteks on natuke närb värk..

Peatükk 3.3 – Minu Kolmandad:
Nõnda ma siis käisin Tiger- i poes Tallinnas ja ostsin sealt endale 8 raha eest kolmandad. Roosad.
TigerKlapid

Nende plussiks on see, et heli on ilusti kuulda, ka bussimüra taustal.
Teine pluss on see, et neil on juhtme küljes heli valjemaks-vaiksemaks näppimise nupp.
Miinuseks on see, et seda nuppu ei saa pausina kasutada… ja see pole hands-free…
Teine miinus on see, et neil klappidel on samuti 2 meetrit roosat kaablit kaasas… võin telefoni juhi kätte bussis hoiule anda ja siis ise tagaosas musa kuulata põhimõttelselt.
Kolmas miinus on see, et kahtlustan, et teised kuulevad kõrvalt ka minu muusikat…

Kokkuvõte:

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimesed olid parimad klapid ja Fränky va jobu sai viimased endale 😦
Ja siis veel seda, et mina ja tehnika ei ole eriti sõbralikult meelestatud teineteise suhtes.

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!
Kalaha
Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Ma olen kurb kriminaal :(

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen kogu aeg olnud piletiga-sõitmise-pooldaja. Mulle ei meeldi need tüübid, kes sõidavad ühe talongiga 4 kuud, valvates, et kui kontrolöre nähakse, lüüakse see lõpuks läbi.
Ma olen lausa nii piletisõber, et kui sünnipäeval kolleegidele  orienteerumist tegin, ostsin neile ka enne piletid ära, teadmata, et kas neil ikka on endal kuukaardid vms…

Kuna ma hetkel sõidan bussiga ülivähe – st hommikuti, kui on liiga märg või porine, et enam-vähem viisaka Koonuga ikka tööle jõuaks, siis näitas kiire arvutus sügisel, et kuukaart selleks ära ei tasu. Kuukaart maksab 18€. Isegi kui ma igal hommikul bussiga tuleks (aga ei tule), siis piletikomplektidega läheks selle peale umbes 12€… Ja kui ma vahepeal nt nädal aega jalgsi käin, saab pileteid edasi lükata.. kuukaarti mitte.

Ostsin enamasti neid 10-pileti-komplekte:
vanadpiletid

… aga telefonis on olemas ka tunni- ja päevapileti tellimisnumbrid, kui vaja läheb. Näiteks eile, kui päeval Kliinikumi sõitsin, ostsin hommikul päevapileti, et ikkagi mitu otsa teha…

Pluss veel sellepärast ka, et mul olid paberpiletid otsas. Sest selgub, et neid ei müüda enam Eesti Posti kontorites. Ja meil ei ole töö-kandis linnaosas ühtegi R-kioskit omast käest võtta. Nõnda ma siis kasutasin vahepeal kallimaid tunni- ja päevapiletite variante, kuni eile lõpuks rõõmsalt elu eest meeles pidasin: Kliinikumis on R-kiosk, ma ostan sealt bussipiletid! (Ja lehe, kus Koonust pilt on 🙂)

Ostsin ka!

***

Hommikuti on meil Koonuga üks kindel bussiaeg. Lühike ja tühi buss. Läheme tagumisest uksest bussi tahaotsa, kus seista saab, Koon jääb kohta hoidma ja kui buss sõitma hakkab (loe: uksed kindlalt kinni on), astun ma see 4 sammu, et pilet komposteerida. Traditsioon.

Täna tuli pikk (lõõtsaga) buss. Seal ei olnud taga ühtegi seisukohta. Askeldasime siis ennast koos Koonuga kuhugi istmevahedesse pugema ja sinna me jäime. Sest ma olen mäluahv.

Kui ma peatuses heledaid veste nägin, siis tuli mulle muidugi meelde, et pilet… pilet oli rinnataskus ja telefon käes.. aga ma ei hakanud kummagagi taidlema, et nüüd äkki piletit augustama/tellima kukkuda…

Ja nii me läksimegi koos Koonuga sinna bussi. Menetlema 😦

Mul on niiiii piinlik. Kahtlustan, et mu hommikusele bussijuhile ei meeldinud niigi koerad.. nüüd vaatab, et see sõidab veel jänest ka oma loomaga. Ma pean nüüd bussi vahetama, sest  ma tahaks häbist lihtsalt maa alla vajuda 😦

Ja ma olen nüüd nii kurb 😦 Ja enda peale kuri…  Ja hakkan nüüd oma trahvi maksma.

Hea töö. Minu esimene.

***

#Täna on emme sünnipäev.. ja see teeb mind ka kurvaks.

tšit-tšät

Olen SELLE AASTA (2015) jooksul korjanud Koonult ära 3 (!) puuki.

Linnas.

Lumega.

Ebanormaalne.

koerlumel

***

Läksin hommikul kohvi kõrvale uudiseid lugema. Selgus, et tasuta uudiseid pole olemas, kõik on pluss-kliendile 😦
postimees_pluss

***

Ostsin eile Sadamasilla kontserdi-pilkud ära. Wiiiiii! =)
Mii laikii!

***

Ja last, but not at all least – Koonu karjääriredelil on varsti toredat sammu edasi oodata. Jejejee 🙂

Don´t kill the Flowers!

Olen megasjalik olnud … ja sellepärast olen megaväss… ja sellepärast istusin nt täna öösel kella 2.30st 5ni peavaluga üleval. Pingest või pingelangusest või üleväsimusest, who knows.. and who cares 🙂

Eniveis, see viimane tunnike, mille ma kell 5 lõpuks magasin, nägin ma unes, et olin taimede eest võitleja. Et pajul on valus, kui Sa talt nahka seljast koorid ja kuusel, kui Sa talt jäsemeid küljest murrad ja lillel, kui Sa tema kesknärvisüsteemi (juurestiku) teda murdes temast lahutad, jne.

Ja, selleks mõtlesin ma välja ja joonistasin südantmurdva koomiksi karikakrapaarist, kes õnnetult lõpetavad, kui üks mees Karikakrapreili lillelehtedega oma kaasa armastust testib. Aga Karikakrahärra armastab teda ikkagi… 😦

Proovisin seda koomiksit ümber ka joonistada… aga pean tõdema, et unes olin ma ikka oluliselt parem kunstnik. Nii, et järgmine kord kui ma väidan, et ma oskan joonistada, võib mulle vastata: in Your dreams!

DontKillFlowers

Ohh, ma olen ikka lootusetu romantik. In my dreams vähemalt 🙂

***

Eile tuli üks võõras härra mulle pargiservas ligi ja andis mulle pisikese EllieTheElephanti kuju. #TartusIkkaJuhtubJu
pisikekujuke

***

Aga nüüd eemaldun asjalikuna ja naudin oma viimsetpäeva… kahekümneseitsmesena.

Sest mul on homme sünnipäev!!!!
(vihje: Smartpost tuleb kohale ühe päevaga!!)

Tiibetlase omanik Tartus – hoia oma koer kodus

Ma nüüd üritan võimalikult tsenseeritult oma mure ära rääkida, aga et Te teaks, siis ma TAHAKS hoopis kirjutada/karjuda stiilis: Omanik – Hoolitse oma koera eest, raisk! Või leia talle uus pere, kes tuleb toime, sest Sina ilmselgelt ei tule.

***

Ehk siis: kas keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kellele kuulub see Tiibeti mastif (?) Tartus. Karlova/Tammelinna vms piirkonnas ilmselt?
Tiibetlane1 Tiibetlane2

Ma saan aru, et tiibetlane on hingelt rändur ja teeb omalt poolt parima, et ringi patseerima minna. Kuna see omanik ei tee omalt poolt ilmselgelt parimat, et koer seda ei teeks, siis võib varem või hiljem juhtuda, et tal ei ole enam koera, kelle eest ta hoolitsema peaks, sest meil on, teate, liikvel sellised pisiasjad nagu: autod! Olete ehk kuulnud? Ja kuigi koerahärra veedab õnneks peamiselt aega kõnniteel, siis umbes poole tunni jooksul nägin tagasihoidlikku seitset korda, kui ta sõiduteele kippus.

Esmalt kohtasin toda mõmmikut 8. jaanuari hommikul. Koer oli üksi muidugi. Teist korda täna, kui ta mind pool tundi jälitas. Varjupaik nii vara hommikul ei reageeri. Kui bussile läksin, siis jäi peatusesse. Kuna süümekad mind vaikselt tapsid (sest ometigi pean mina ju hooltisev olema, MITTE koera omanik), kobisin järgmises peatuses maha ja kõndisin tagasi, aga selleks ajaks oli härra tänaseks juba mujale tuustima läinud.

Minu puhul on selgitatav – kodus on ju jooksukaga emane. Aga sama koer on jälitanud ka mu kolleegi ja tema isast koera. Ja kolleegi jälitama sattus ta, kui jälitas üht naisterahvast.

Koer tundus sõbralik. Pai ma tegema ei kippunud, aga hoidis ligi ja vaatas otsa. Võtaks ta hea meelega hoopis endale, kui võimalust oleks.

Vabandan, kui koerake on täiesti kogemata just (nädal tagasi...) kadunud ja omanik paaniliselt teda taga otsib. Millegipärast kahtlustan, et see ei ole nii ja, et tegu võib olla hoopiski Amadur-iga.

Järgmine kord chillin koos koeraga peatuses, kuni kell lõpuks nii palju saab, et varjupaik vastab. Mis siis, et mul siis tööaeg on. Kui kõik hästi läheb ja eeldusel, et tegu ongi lihtsalt nii vastutustundetu omanikuloruga, nagu ma arvan, siis ehk on omanikul ka tööaeg ja ta ei jõua talle kuidagi varjukasse järgi ja koer saab endale pere, keda natukenegi tema elu ja ohutus kotib.

highfiveintheface

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Papud Papud_ja_Minionisokid

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛
Klapid
Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).
Mango_LAssi

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

kass_lumelabidal

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Jõul 20141

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.
TV-game
Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂
Jõul 2014
Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…
calvinAndHobbsInTheSnow
…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!Im Terra Antyda Honey dec 2014

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.
koonvoodis
Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.
i-solemnly-swear-im-up-to-no-good

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.
EllieTalvel