UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

Muinasjutt2 – Koeraelu. (Blogimisvõistlus)

Koeraelu.

Kui Ellie varahommikul silmad lahti teeb, pea padjalt tõstab ja käpad teki alt välja lükkab, on tema esimene käik õueõhku nuusutama. Vaja on ju vaadata, mis ilm on: kas täna kõlbab talvekasukaga välja minna või peaks natuke karva maha ajama, sest on oht liigseks palavuseks.

Puu kõrvale muruplatsile on Naabri-Muri mõned teated jätnud. Ellie tutvub nendega põhjalikult ja vastab siis omalt poolt. Nende omavaheline kirjavahetus on üsna tihe, mitu korda päevas käiakse üksteisele sõnumeid jätmas. Aga, mis sa hädaga teed, kui oma nutitelefoni või arvutit ei oma. Nii tulebki leidlikumaid meetodeid kasutada.

Tagasi tuppa jõudnud on keegi hea hing sööginurka värske vee ja hommikusöögi serveerinud. Ellie enda meelest on normaalne toit ainult liha, aga tihti juhtub, et toidu pähe on serveeritud hoopis mingit peent kuivtoitu. Moe pärast ta seda siis natukene maitseb, aga ülejäänu matab kindluse mõttes raskete aegade jaoks ära. Sinnasamasse kaussi. Kujutletava liiva alla, mida ta püüdlikult ninaga õhust kaussi toidu peale kraabib. Kui seda tähtsat toimingut keegi pealt nägema juhtub, siis millegipärast kipuvad pealtnägijad naerma. Miks, jääb Elliele mõistatuseks. Aga üldiselt eelistab ta seda, et pealtnägijaid ei oleks. Ka süües hindab ta enamjaolt privaatsust ja põrnitseb köögis viibijaid kannatamatu pilguga, kuni nood lahkuvad ja rahus süüa lastakse. Proovi ise süüa, kui keegi kõrval su suutäisi loeb. Vastutasuks ei loe Ellie teiste suutäisi ka, kui nemad söövad.

Järgmiseks on ees ootamas teekond Ellie-inimese tööle. Ilusa ilmaga viib tee jalgsi läbi linna. Vihmase ilmaga läheb Ellie tööle bussiga, kuigi see talle eriti ei meeldi. Liikuda ja nuuskida on ikka parem. Pealegi peab bussis koonu ümber see tüütu toru olema, et ta inimesi hammustada ei saaks. Isegi Ellie enda meelest on naljakas, kuidas ta näiteks kuhugi võõraste laste juurde sõites peab bussis suukorvi kandma ja laste juures mitte. Aga seadus on seadus.

Õnneks on täna ilus ilm ja tööteekond on jalgsi läbitav.

Kui Ellie-inimese meelest võiks jalutuskäik tööle koera jaoks tähendada järgmist: palju lõhnu koertelt, postide ja puude nuusutamine. Linnud. Jõgi. Jalutamine.

Siis Ellie ise on piisavalt linnastunud, et ära õppida, mida see tegelikult tähendab: piiramatu toidulaud! Pink! (Pilkide juurde on alati midagi söödavat kukkunud!) Prügikast! (Nende kõrvale maha on linnud alati midagi söödavat välja sikutanud kastist!) Põõsa-alused! (Kui prügikast kaugemale kui 5 meetrit jääb, eelistavad inimesed oma toidujäänused sinna loopida!) Ja siis veel suvalistes kohtades leiduvad toidujäägid. Lihtsalt võta ja nopi. Ainult Ellie-inimene ei paista eriti arusaaja olema vaid muudkui käib sabas ja tänitab ja keelab. Kas ta tõesti pole siis kunagi maitsnud, kui head on üleeilsed friikartulid otse kruusateelt! Delikatess, ma ütlen teile, delikatess!

Ellie mälu, muuseas, on imeline! Ei ole mingi probleem hoida meeles täpne asukoht jäätisel, mis ülemöödunud nädalal kõnniteeäärele sulanud oli. Lisaks kehtib seal usalda (ennast, et Sa selle juba ammu ära sõid), aga kontrolli (ega keegi pole kogemata samasse kohta lisa toonud… toidukauss ju kodus täitub iseenesest ja pingialused pargis ka…).

Tunnike hiljem tööle jõudnuna tuleb esmalt kõigele söödule pool kausitäit vett peale juua ja siis varahommikusest ärkamisest poolikuks jäänud und edasi magada. Kui keegi Ellie-inimese kabinetti tuleb, siis lehvitab ta talle rõõmsalt sabaga. Kui tulija on sellise näoga, et temast võiks sügajat olla, siis viitsib Ellie end ka püsti ja temani… või vähemalt poolele teele vastu vinnata. Et siis massaaži nautida. Kui aga tulija sattus parajasti Ellie üles ehmatama mõnest magusast unenäost, saab ta esmalt tervituseks paar valju kurjustavat haugatust. Paitamisega on siiski võimalik temaga kiirelt kohe ära leppida, olenemata rikutud unenäost.

Niisiis möödub tööpäev magades, ärgates, paisid nautides, vahepeal inimesega koos koridoris liikudes ja lõunal õues uudistades. Puha tavapärane värk.

Õhtupoole on Ellie kord „tööd teha” ja koos inimesega külastatakse olenevalt päevast mõnda raamatukogu, lastehaiglat või õpilaskodu.

Täna viib tee raamatukokku. Õnneks on ilm endiselt ebaEestilikult ilus ja minna saab jalgsi, mitte taksoga. Halva ilmaga jalgsi minnes jõuaks raamatukokku ühe beeži värvi koera asemel midagi tumepruuni ja tilkuvat. Vaevalt see lastele eriti meeldiks. Elliet ennast muuseas see ei häiri, ta ei ole nimelt suurem asi puhtusesõber. Kui veel kusagil eriti kleepuvas olluses püherdada saaks, oleks ta eriti rõõmus. Näiteks kalarapped, mis jõe ääres vedelevad. Ellie jaoks on tulemus äärmiselt meeldiv. Ellie-inimese jaoks vastupidi – äärmiselt ebameeldiv.

Olles kõigi haisvate ja söödavate ahvatluste kiuste raamatukokku jõudnud ja oma sõbrad, teised lugemiskoerad ära tervitanud, hakkab Ellie tööle. See käib nii, et ta viskab pikali vaibale ja patjadele, naudib laste paitusi ja kuulab laste lugemist. Kuna Jääaja multifilmis ja raamatutes on emane mammut Ellie, siis loetakse seda talle üsna tihti ette. Ja et Ellie seda lugu juba kuulnud on, siis tuleb vägisi tukastus peale ja õige pea suigubki Ellie unemaal. Võimalik, et ta on oma unenäoseiklustes ise Jääajas seiklemas. Teades, kui väga talle kassid meeldivad, siis on kohe aru saada, kui ta unes Diegoga, Jääaja mõõkhambulise tiigriga, kohtub. Nimelt hakkab une pealt Ellie saba siis pats ja pats vastu põrandat taguma. Kuidagi peab ju oma rõõmu välja näitama.

Ega ta siis kogu aja ka ei maga. Vahepeal ajab ta end püsti, veendub, et tema inimene ja sõbrad lugemiskoerad on ikka endiselt alles. Vahetab külge ja pikutab ja kuulab niisama. Tähelepanelikult. Kui peaks juhtuma, et mõni sõna läheb segamini või mõni täht vahele, siis Ellie parandama ei kipu. Ta kuulab rahulikult loo lõpuni, sest mida rohkem lugusid talle lugeda, seda vähem seda juhtub. Seda, et mõni sõna sassi läheb. Harjutamine teeb meistriks, Ellie on kuulnud, et targad inimesed väidavad nii.

Kaks tundi hiljem on tööpäev läbi. Viimased sabaliputused lastele ja koersõpradele ja algab kodutee. Nüüd ei ole enam vahet, mis ilm on. Koduni saab ka läbi pori kõndida. Ja inimene siis kodus aidata pori uuesti maha pesta.

Täna ei ole pori. Kodutänaval on hoopis kaks kassi. Kui rihm ja inimene ei takistaks, siis võiks ju minna ja nende juurde joosta. Tahaks neid mängima kutsuda. Kuigi millegipärast pole ükski kass siiani mängima tulnud. Nad kas jooksevad eest ära või vaatavad nii kurja näoga, et Ellie lööb kartma, mis siis et nad pisemad on. Hirmuäratavad sellegipoolest. Pealegi, olete te neid küüsi näinud?

Seekord lähevad Ellie ja kassid turvalisest kaugusest sõpradena lahku.

Kodus tuleb esmalt kõht vett täis juua, et siis kohe serveeritud õhtusöögiga pirtsutada saaks. No jälle kuivtoit ju. Isegi kartulikoored maitsevad paremini! Ellie peaks seda juba teadma, alles eile leidis ta oma jalutsplatsilt mõned, mille abivalmid varesed olid kõrvalmaja kompostihunnikust sinna toonud. See vaene koerake jääks ilma vareste abita nälga, tõesõna!

Õhtud mööduvad erinevalt. Mõnikord puhates ja magades. Mõnikord spa-protseduuridega, kus inimene kammide, küünetangide ja kääridega ümber Ellie askeldab. Vahel tuletatakse mõnda trikki või oskust meelde ja antakse võimalus maiust teenida. Olgu öeldud, et käest preemiaks sobivad ka needsamad kuivtoidu krõbinad, mis samal ajal kaussi järgi jäetud on. Välja teenituna maitseb iga asi paremini! Ja noh, pargist leituna ka muidugi…

Täna möödub õhtu peamiselt lebotades. Vahepeal näitab inimene Elliele tema lemmikfilmi. See on lühike klipp inernetis sellest, kuidas üks kuldne retriiver mööduvaid sireene kuuldes neile kaasa ulub. Ellie jälgib ja kuulab seda alati huviga, pea viltu. Kuna klipp on nii lühike, sobib seda ka mitmeid kordi järjest vaadata, enne kui tüdimus tekib.

Õhtu lõpetuseks tuleb enne magamaminekut veel üks jalutuskäik teha. Pargis kohtub õhtuti grupp koeri. Vahel käib Ellie ka seal seltsimas. Mängijat temast eriti ei ole, lihtsalt ei viitsi. Aga hea meelega tervitab ta kõik koersõbrad üle ja ajab siis natuke aega pargis oma tähtsaid koeraasju. Ja kui mõne koersõbra inimene oma koerale veel maiust pakub. Siis on Ellie esimene koersõbra kõrval istumas, endal täpselt selline nägu ees, et no kolm nädalat ei ole keegi minu toidukaussi ühtegi toidupala poetanud! Mitte ühtegi! Kust nemad teavad, et toidukausis hetkelgi kodus toit puutumatuna ees on, sest preili koerale ei kõlba. Pargis nurutud maius on ikka parem!

Tagasi kodus jõuab Ellie veel väikese uinaku teha, kuni inimene oma toimetusi teeb. Küll aga ei saa maha magada seda hetke, kui inimene lõpuks teki alla poeb. Siis seisab Ellie voodi ees ja vaatab väga nõudliku ilmega voodi poole. Väga viisakalt kusjuures, kutsumata ta voodisse ei tule… aga see pilk tema näos ei jäta muud varianti, kui see õrn patsutus teki peale teha. Sellest piisab. Kolm sekundit hiljem oleks 30 kilogrammi puhast koerarõõmu end üle inimese voodisse hüpitanud, ennast kerra kerinud ja on nohisemas täpselt sellise näoga, et olen siin juba mitmeid tunde maganud, ärge mind nüüd segage, olen sügavas unes.

Ja kui uus varahommik juba alanud ei ole, siis magavad nad seal siiamaani…

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Reklaam aka Bookmarks4Myself

Kas te seda Where is Waldo peitepiltide temaatikat teate?
Siin on mõni pilt samal teemal… Waldo asemel koer Momoga :).

See video… Wow:

Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:

***

Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!

***

Matemaatika-tarkuseid.

Ps. Mul tekkis praegu kirjutamise ajal huulele paistetus. Mul pole kunagi ohatist olnud. Mis see on? Ebola?

GPS tarkvara MacRipper 1.0 (üllatusmeister pealekauba!)

Lugusid sarjast #Macil-ikka-juhtub-ju ehk kuidas ma M-ile GPS-iks olin.

M.-il oli eile teraapiakoera eksam. M. elab muidu Tartu-kandis, aga eksam oli Tallinnas/Viimsi kandis.
M. küsis mult juba eelmisel nädalal, et kuna ma pealinnas olen, kas ma tuleksin talle GPS-iks, sest ta ei oska ise sinna sõita.

Mõeldud-tehtud. Leppisime kokku, et ta tuleb Jüri poolt ja siis seal Tallinna alguses fooride juures Peterburi maantee ristmikul tulen ma  peale… ja juhatan ta mööda linna äärt õigesse sihtkohta.

Ärkasin vara ja puha ja läksin igaks juhuks varuga kohale, et kui ta varem jõudma peaks.

M. siis helistab mulle mingi hetk ja ütleb, et ta ei tea täpselt kus ta on… või et milline see Peterburi maantee on?

Mõni hetk hiljem selgus, et ta oli juba üle Peterburi maantee tulnud ja ise juba sihtkohta jõudnud. Seda siis Peterburi maanteed ja mind otsides, kes aitaks tal sihtkohta jõuda.

Kreit saksess ju?!

Aga ses suhtes pole hullu, et kohale ta ju jõudis ja eksam sai tehtud nagu naksti 🙂

(Teraapiakoerad Ellie ja Mona)

***

Aga muidu käisin nädalavahetusel pealinnas. Läksin arstile haiguslehte lõpetama ja et emadepäev kohe ukse ees oli, siis võtsin juba EllieTheElephanti ka kaasa, et maabume üllatuseks Empzi juures ja veedame kolm päeva seal.

Üllatus oli see tõesti. Eriti see, et Empz läks kolmeks päevaks maale ära :D. Kohtusime küll korraks linnas, aga ülejäänud aja tšillisime Koonuga Empzi juures uhkes üksinduses.

Ma olen üllatuste maailmameister. Ebaõnnestumises 🙂

(Aga ikka olen rõõmus!)

**

Sellegipoolest oli tegus nädalavahetus. Ja kui üks noor paarike bussis, kellel oli alla 1aastane laps ja kes mõlemad narkouimas olid, välja arvata, siis polnud Tallinnal ka seekord väga viga. Peale tuule. Ja narkomaanide siis. Aga tegus ja toimekas aeg oli.

(Sellegipoolest, et Tallinnal väga viga ei olnud, oli siiski väga tore tagasi Tartusse jõuda 🙂)

Lõpetuseks 2 pilti Koonust Kadriorus:

Kaitstud: 10x kuulsam, pealkiri: minu Eesnimi

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

nprnva

Nii palju  on rääkida ja nii vähe on aega. Aga, et võistlusel konkurentsis püsida, siis mingi postituse võiks ju kärmelt kokku sehkendada.

Olen kahel nädalal käinud korraks pealinnas. Saabunud õhtupimeduses vastu ööd, vaarunud Lasna magama, käiud varahommikul arstidel ja kihutanud siis esimese transpordiga tagasi Tartusse, et õigeaegselt kohale jõuda.. sest olen Koonuga täpselt samadel pärastlõunatel Kliinikumis külastamas käinud. Sest tundub mõistlik kõik asjad samale päevale erinevatesse linnadesse broneerida :P… Minu loogika järgi tundub.

Kuna ma seekord vabanesin 10:54 siis oli selge, et üheteistkümnesele bussile minejat minust pole… ostsin 12-pileti ja kiirkõndisin hoopis Solarise keskusesse, et seda Tiger-i poodi tsekkida, millest ma niiiii palju kuulnud olen ja kuhu ma juba tuhat aastat jõuda olen tahtnud, aga kuidagi ei ole jõudnud. Aega nappis, muidu oleks paarsada meetrit edasi Snob Cats and Dogsi poodi ka tahtnud jõuda.. aga ei jõudnudki :(.

***

Aga see Tiger- i pood. AWWW! Ma tahaks Sinna kolmeks tunniks minna 😛 Mitte kümneks minutiks.

Ma arvasin siiani, et see on Rootsi pood… et müügiks ainult Rootsi nänn ja hinnad rootsi kroonides ja eurodes.. aga nüüd lugesin hoopis, et Taani oma… Aga see selleks.

Seal on nii palju ägedat nänni. Sain jõuludeks nt “hambapesu-liivakella” roosa liivaga, mis iminapaga peegli küljes on.
Ostsin endale Kalaha!

Mis on lauamäng, mida juba ammu tahtnud olen..

Lisaks roosad kõrvaklapid (aga neist kunagi teises postituses), tellimustööna tõin liivakellasid.. Väikseid mõistatusmänge.. Portselanist mehikese, kelle pähe saab murututi kasvatada… ja lagritsat.

Aga seal on nännist kõikekõikekõike.. ja nii ägedaid asju. Ja hinnad on taskukohased! Mu Kalaha maksis 5€ ja liivakellad/mõistatusmängud 1€…Kõrvaklapid 8€…
Info Solarise kodulehelt:
“Solarise 0-korruse suurel, 250-ruutmeetrisel pinnal asuv uus omanäoline kauplus Tiger pakub põneva Skandinaavia disaini ja soodsate hindadega mänge ja mänguasju, kingitusi, kontoritarbeid, köögiriistu, peo- ja hobitarbeid, kehahooldustooted ja palju muid kaupu. Uues poes saab hakkama ka ilma sentideta, kuna lihtsuse huvides on kõikide toodete hinnad eurotäpsusega, ulatudes ühest kuni 30 euroni.”

Oeh. Piiluge ise kodulehte näiteks ja saate aimu, mis seal on.

***

Tallinn mulle ei meeldi endiselt, aga pean tõdema, et kolme poe pärast olen küll Teie peale kade:
Kullo Mudelipood;
Snob Cats&Dogs;
Tiger.

***

PS. Autori märkus: tegemist ei ole kinnimaktsud reklaampostitusega. Poeketiga seotud inimestel pole aimugi, et ma sellest blogin. Oma kaubad maksin ma seal kenasti kinni. Lihtsalt vaimustusin ja sheerin väärt infot. Vot.

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀

Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂

Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.

Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!

Kaitstud: minu nimi: ?

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Jõul sai otsa

Niiiiiii kaua andis oodata ja nii äkki sai läbi. Ebaaus.

Jõulupühade sekka mahtusid traditsiooniliselt: söök, kingitused ja filmid 😀 Õnneks ka lumi!

Söögi osas saime tavapärasele kapsas-kartul-verivorst-liha-glögi menüüle mekkida ka Netrami Miami-reisilt toodud ameerikamaa-maiuseid. Ja julgeme kõik ühiselt tõdeda, et päris rõvedad olid 😀 Esiteks ülimegamagusad ja teiseks ei olnud sealsetest koostisainetest vist ükski “päris”. Näiteks maasika-maitseline maasika-asendaja (mis tõele au andes isegi maasikamaitseline polnud :D) ja ma ei imestaks, kui ka näiteks suhkru-asendaja, muna-asendaja, nisu-asendaja jms.  Eesti toit ja maiustused on ikkagi iga kell paremad!

Kingitustest sain muuhulgas näiteks helerohelise tutimütsi, mis sobib imehästi mu helerohelise jopega ja Ellie helerohelise helendava kaelarihmaga ja mu halli-helerohelise seljakotiga.  Veel sain Robbie Williamsi Tallinna-kontserdi DVD… ja Ja$ilt Vabadusesamba 3D pusle. Sobib hästi mu Pisa torni 3D pusle juurde. Et ma Itaaliat fännan ja New Yorki minna tahaks, teadagi.

Ja$ ise soovis PlayStationit. Et see vidin aga meeletuid miljoneid maksab, leidsime talle hoopis asenduskingi.  Kari peale kirjutasin uhkelt PlayStation 0.2.

Tegu siis selle vanakooli-telekamänguga.  Teate küll: Super-Mario ja Olympics ja Tetris ja kollased kassetid jne.
Ise olime küll rahul. Dzeik ilmselt ka. Ja$ vist mitte nii väga.

EllieTheElephant sai uue pestava pesa. Ja loomulikult maiustusi.

Ahjaa, me (Ja$ ja Dzeik tulid ka Tartusse!) pidasime jõule 23.12, sest T. lasi 24 varvast ja oli ju mõistlikum ikka kõik koos jõulud ära pidada. Siis on selle asjaga ühel pool :D.
Nii juhtuski, et õigel jõuluõhtul, 24.12, mäletasime me veel eelmise õhtu ülesöömingut ja sõime ebatraditsiooniliselt purgitoitu: Salvesti pilaffi :D. Ja kuna õues oli IMEILUS lai lumesadu. (Ma kordan –  imeilus!), siis võtsime oma klanni ja Koonu ja käisime kesklinnas jõulutulesid ja kuuske piilumas. Et kui maalapsed juba linna said, siis näitame, et suurlinna tuled ja värki  🙂

Tartu on ikka imeilus. Võrratult kaunis. Superb!

Õhtuti vaatasime (või kui seltskond varvast lasi, siis vaatasin) Visa Hinge osasid. Avastasin (nagu ka FBs rääkisin), et sealse esimese osa terrorist Hans on näitleja Alan Rickman, kes mängib ka Snape-i (mustade jõudude õpetaja Harry Potteris) Harry-t (sekretäri piiluv ärimees-pereisa Love actually-s, muuseas LoveActuallys on teisigi Potterifilmide näitlejaid) ja Rasputin-it (filmis Rasputin :)). Ma ei oleks ära tundnud.

This slideshow requires JavaScript.

Lisaks avastasin (ja kilkasin taaskord ka FBs, nii et mu FB-sõpradel ple mõtet mu blogi lugedagi: kõik puha vana info 😀), et kui tavaliselt on filmides pahad tegelased sellised… erilised kirvenäod, siis Visa Hinge neljandas osas oli näiteks paha poiss Timothy Olyphant. Behold:

This slideshow requires JavaScript.

Niih, nüüd kus ma ilastamise lõpetanud olen, läheme teemadega edasi :D.
Täna oli Politseiakadeemia maratoni päev. Ja nüüd vaatan Harry Potteri viimase raamatu teist filmi (ko-hu-ta-valt palju ja tihti on nad sinna reklaamipause vahele toppinud :/!). Enne seda vaatasin arvutist viimase raamatu esimese filmi ära. Mälu värskendamiseks või nii. Minu ülikehval mälul on nimelt ka eeliseid: võid ühte filmi ka 10 korda vaadata, alati on midagi üllatavat, mille ära oled unustanud :D. See kehtib muidugi heade filmide kohta, neid, mida ka esimest korda üliigav vaadata oli, ei taha ülejäänud üheksat korda enam kaeda.
Ahjaa, ja enne vaatasin Frozen-it. Sest “Let it go” kummitab mind juba niiiii kaua:

Saate aru, see pliks on alles 11! Ma olen 27 ja ma ei oska ikka veel niimoodi laulda. Ma ei oska teistmoodi ka laulda. Ma ei oskagi üldse laulda :(.

Et päev otsa mõnusat lund sadas ja et minul ja EllieTheElephantil on üks (mitte ainult üks) ühine omadus: Me ARMASTAME lund…

…siis käisime Koonuga lumes lõbutsemas. Mängime näiteks lumesõda: mina viskan, tema püüab. Talle hullult meeldib! Aga kui ma endale palle valmis meisterdan ja ta avastab, et mul maas neid terve varu on, siis hüppab ta kõigi nelja käpaga mu “relvalao” otsa ja kukub hävitama 😀 Ebaausad võtted, ma ütlen!

Aaa, ja seoses Koonuga on päeva suursündmus (muig, mul on ikka VÄGA igav elu, kui see suursündmus on 😀), et EllieTheElephant käis täna voodis! Ta ei ole seda siiani kunagi teinud ja arvestades seda, kuidas talle meeldib ennast märjaks ja mudaseks teha ja 2x aastas jooksukat jms, siis on isegi hea, et ta voodikoer pole. Rääkimata tema suurusest ja voodi väiksusest.
Aga see pole ilmselgelt minu taga olnud, ma ei suudaks talle ei öelda, lihtsalt õnneks ta pole tahtnud ka :D.

Aga täna imbus. Esmalt kahe esikäpaga. See on tavaline, sügamise ajal. Seda pole ma keelanud ka (seoses teraapiakoera-ametiga võib vaja olla, et ta sügamiseks lähemale/sülle poeb). Seejärel imbus voodiäärelt üles üks tagumine jalg (mitte minupoolne, vaid teine, mis tema taga peidus oli 😛)… mõni hetk hiljem minu poolne ka ja Koon vajutas ennast voodiäärele istuma ja ootas reaktsiooni. Seda ei tulnud, sest mina ootasin omakorda, et mida ta edasi teeb.
Ei lasknud teine siis võimalust käest ja oli hopsti minu kõhul keras. Vaatasin just samal ajal Frozenit ja tema vaatas siis ka. Nautis sügamist ja vaatas multat. Voodis.
Koeraelu ma ütlen.

Otsustasin siis, et kui ma seni käisin põrandal või tema pesas istumas, tema mul süles, et teda sügada… siis vahel, kui ta on ilus, kuiv ja puhas, võin ju teda voodisse ka kutsuda sügamisele :P… Ilmselt ma muidugi murdun õige pea, ja tüüp okupeerib mu voodikese ja siis kolin ma ise tugitooli magama, et T.-l ja Koonul ruumi oleks vms 😀

Aga nüüd aitab tänaseks. Vaatan filmi. Hakkab põnevaks minema. See lõpu Epic Battle käib.

PS. Mind külastavad homme inimkülaline ja koerkülaline. Niitoreniitore.

 Seniks sügan enda loomalist.

Blogimisvõistlus – Loogika

Kui ma eile päev läbi megaunine olin ja millelegi keskenduda ei suutnud, siis loogiliselt võttes oleksin ju võinud tänaseks välja puhata ja värske olla.

Minu loogikasse sekkus Koon, kes otsustas, et igasuguse loogika vastaselt* (ei muutunud toidusedelit, ei elustiili) annab tema seedimine nüüd saba ja kell 2 ta viisakalt sellest mind ka teavitas. Aja end püsti ja tule minuga õue või lepi asja loogilise järjega: ehk siis pärast koristamisega.  Kuigi, kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ma ei mõelnud öösel, et kui ma ei viitsi, siis on koristada vaja. Mõtlesin hoopis, et kui ma ei viitsi, siis on Koonul halb olla. Nii, et loogiline järeldus on, et ma olen lisaks aasta vabatahtlikule ka aasta loomasõber. *valmis preemiat vastu võtma*.
* Okei, tunnistan, et väike loogika peitub selles, et ehk on jooksuaega oodata…

Koonu öine viisakas teavitamine ongi muuseas viisakas teavitamine. See tähendab seda, et ma ärkan üles ja voodi ees istub üks karvakera, kes 3cm kauguselt mulle näkku lõõtsutab ja sabaga aktiivselt mööda vaipa sahistab. Kuna dog-breath on üsna hingemattev, on loogiline, et hapnikupuudus mind varem või hiljem üles äratab.
Kuna ta vahel üliharva (iga kolme kuu tagant või nii) teeb seda ka igavusest, siis tuleb talle esmalt öelda, et “Mine magama!”, mispeale ta kuulekalt magama kobib (loogiline ju – ikkagi hästi kasvatet teraapiakoer!). Seejärel tuleb kuulatada. Kui kahe minuti jooksul kostub põrandalt häälekas virisev ohe, siis tuleb end siiski püsti vedada ja õue kobida. Senimaani tulemuslikult.

Loogiline ju, et kui Une-Mati juba õhtul ära käis, siis ta ei teadnud, et ta peab kell 2 uuesti tagasi tulema. Saatsin talle mõttes piiparisõnumi, e-maili, faksi, kõnepostiteate, SMSi ja muud loomad. Ise mõttes arvutades, et kui ma nüüd kohe-kohe-kohe magama ei jää, siis jääb mul ainult nii vähe tunde ööuneks.
Loogiline, et selliste mõtetega uinumine ei õnnestu. Pigem vastupidi.
Umbes tunni pärast sai Mati mu teated kätte ja astus koduteel läbi. Vihaga andis vist kohe mingit kangemat kraami, sest hommikune ärkamine oli niiraskeniiraskeniiraske. Loogiline, et ega päevgi nüüd unetult kerge ei ole…

Hea uudis on see, et Koonu kõhuhädad on nüüdseks möödas ja puhkab teine oma öiseid tegemisi magusalt magades välja. On vist üsna loogiline järeldada, et olen suht kade…

Kalendermärkmikest, Macist ja, dooh: Koonust :)

Macil on alati olnud mingi teema Päevikute ja Kalender-märkmikutega.  Nende valimine on selline.. eriline .. ja õige leidmine veel erilisem. Õige märkmiku tunnen ma ära.

Märkmik peab olema nunnu ja mugav ja mõnusalt kasutatav. See ei tohi olla LIIGA suur ja raske, aga peab sisaldama ruumi, et lisaks kõigele vajalikule, mahutada ära ka ebavajalik: tsitaadid, kritseldused, joonistused, kleepimised ja muud loomad.

2009 oli mul näiteks Bunny Suicides´i märkmik, 2010 ja 2011 aastal olid mul Navitrolla kalendermärkmikud, 2012 taas Bunny Suicides´i oma, 2013 läksin üle väiksemale formaadile ja leidsin Karupoeg Puhhi märkmiku. Neis kõigis olid juba sees hunnik pilte ja tsitaate ja need kõik olid ägedad :P.

2014 sain töölt selle tavalise pisikese igava kalendermärkmiku ja mõtlesin, et mis seal´s ikka. Kasutan seda.

Kasutan ma jee. See on nii igav, et ma ei ole motiveeritud sinna ilusa käekirjaga kirjutama.. ja nii ei loe ma välja, mida ma sinna üldse kirjutanud olen… Ja nüüdseks ei vaata seda enam ja olen kuhugi kultuurkihi alla ära matnud :D.

Kuna ma umbes kuu tagasi avastasin, et Koonul on NII palju tegevusi nii mitmes kohas, siis leidsin, et kõige mõistlikum oleks tal päris oma märkmikku omada. Mõeldud… mõeldud… Sest selgus, et pärast kooli algust korjati kõik päevikud ja märkmikud müügilt. Käisin mitmes kohas. Tulemus oli üks kolmest:
1) Märkmikke ei olnud üldse.
2) Olid needsamad megaigavad väiksed märkmikud… mis pealegi algasid alles 2015, mitte nüüd…
3) Olid megasuured, aga üsna igavad ja kallid 2015 a märkmikud…
***

Läksin Rahva Raamatusse ja olin juba nii meeleheitel, et mõtlesin, et võtan mingi suvalise… mingi enam-vähem märkmiku. Leidsin ühe pisikese, enam-vähem normaalse… rämekalli… Läksin juba kassasse, aga kuna märkmik oli kilesse pakendatud, uurisin seal, et kas see on 2015. aasta oma või 2014? või sügis 2014 kuni sügis 2015?
Kassiir tegi lahkelt kile lahti… ja selgus, et see polnudki kalendermärkmik. Hoopis aadressiraamat. Ühtegi vihjet selle kohta pakendil ei olnud, nii et vedas, et küsima läksin.

Ma ei ostnud seda.

Et ma juba raamatupoes olin, töllerdasin siis niisama ringi. Mulle meeldivad raamatupoed. (Ja lauamängupoed. Ja lemmikloomapoed. Need tekitavad minus umbes sellise tunde, nagu normaalsetel naistel ilmselt kingapoes on. Minul isiklikult on kingapoes tunne, et ahh, leiaks juba midagi odavat, madalat, mugavat ja enam-vähem pandavat… ja saaks minema 😀) Märkmikest kaugel eemal olid seinakalendrid… ja nendest omakorda eemal oli – VEEL MÄRKMIKKE!

Ja seal Temake oligi! Teadsin seda kohe, kui nägin! Kindluse mõttes vaatasin küll ülejäänud laua ka üle, aga polnud küsimustki. Koonule sobis just SEE! Koerateemaline märkmik... koertele!
Lihtsalt  i d e a a l n e !

Esiteks on see nunnu! Teiseks on seal koerapildid ja koeratsitaadid ja koerad ja koerad ja koerad.

Ja see on kasutatav! Seal on valida, kas kuu-plaan või nädala-plaan.

Ja seal pole kindla aasta kalendrit ette tehtud. Alustasin kuu-plaanidest ja joonistasin sinna septembri-oktoobri-novembri-detsembri kuupäevad… ja täitsin Koonu-graafiku järgi ära ka (pmst on kõik ruudud täis 😀). Ja kui 12 kuu pärast saavad kuu-graafikud täis, siis saan nädala omasid kasutama hakata. Neid jagub ka aastaks! Seega lausa 2 aastat hooleta!

Ja lisaks on veel mingeid muid lehekülgi: Kontaktid (kasvataja, loomaarst, raamatukogu, põhikülastuskohad).. checklist, hunnik tühje märkmelehti jne.

Ühesõnaga. Superb! Ma olen megarahul 🙂

Btw, nägin nüüd, et Rahvaraamatu kodulehel on miljon märkmikku.. poevalikuga ei anna võrreldagi. Õnneks on mul kõige parem märkmik nüüd olemas, kui oleks mingi suvaka võtnud ja nüüd näinud, oleks küll kahetsenud vist…
#FirstWorldProblems

Blogimisvõistlus – TOP 5

Top 5 tundus alguses kõige lihtsam teema üldse… kolmeks sekundiks või nii. Sest siis meenus mulle, et mul oli kunagi see postituste-sari “Kümme kümmet”, kus ma plaanisin teha kümnel erineval teemal top 10 postitusi. Aga ma jõudsin ainult kuue teemani, sest siis said teemad otsa :D.

Ehk siis… toona said tehtud kõik teemad, millest ma üldse midagi tean: Telefoni äppid; Lauamängud; Vaatamisväärsed sarjad; Inimesed, kes mind avalikus kohas häirivad; Kohad kuhu minna ja Armastuslaulud.

Oo, siiski… kellegi soe nina süles tuletas meelde, et koertest tean ju ka õigenatukene. Sündigu Nina tahtmine:

TOP 5 koeratõugu, kes on piisavalt sümpaatsed, et neid kaaluda endale võtmiseks (mitte kohe… aga kas olen kunagi kaalunud, või on kunagi kauge keskea tulevikuplaan 🙂)

1. Kuldne retriiver / Labradori retriiver
Ma oleks tahtnud tegelikult kuldse ja labradori eraldi panna, aga siis tuli kokku 6 tõugu.. nii, et panin nad retriiveritena kokku. Ehk siis enne Koonu võtmist kaalusin ma enim neid tõuge. Erinevatel põhjustel langes otsus kuldse retriiveri kasuks ja ma olen sellega väga rahul! Sest see on MINU jaoks parem valik, mitte et kuldne muidu üldiselt tingimata parem oleks. 🙂 Kui välja jätta see, et mõni kuldne on pöörasem ja mõni labrador rahulikum, siis üldiselt on nii, et: kuldne on rahulikum ja flegmaatilisem ja labrador aktiivsem ja mängulisem. Mulle/minu iseloomuga sobib rahulikum. Kui ma temaga mingeid hulle liikuvusspordialasid teha oleks plaaninud, siis poleks samas väga hea valik olnud, nii et kõik oleneb, mida teha tahad 🙂 Meie suund on lugemis- ja teraapiakoerandus ja selleks on EllieTheElephant üle prahi valik! Ühetoalises üürikorteris elamiseks samuti. Igapäevaselt tööl käimiseks samuti.
Kuldseid on ainult “kuldset värvi” (loe: helebeežist helepruunini). Labradore on kolme värvi: kollaseid (loe: helebeežist tumekollaseni), pruune, musti.
Karv on kuldsel pikk ja labradoril lühike. Labrador ajab karva ja laotab selle ühtlaselt kõikjale. Kuldne oma kerge karvaga tekitab neist nurka tolmu-karva-rullid.
Vihmase ilmaga vajab kuldne ilmselt käpa-pesu ja labradorile piisab vast rätikuga kuivatamisest. Enamasti.
Kuldne vajab tihedamini kammimist.. ja vahelduva eduga piirkonniti trimmimist. Ehk siis kuldse karv vajab rohkem hoolt.Sõbralikud on nad mõlemad. V ä g a  sõbralikud! 🙂

Isane ja emane kuldne retiiver: Rocky ja Ellie

Kollane labrador Kiku kutsikatega

2. Šoti terjer
Vuntsidega koer. Nõrkus, noh. Tema on siis see madal, must, maani vuntside ja kõhukarvadega, püstise sabaga.. pisut triikraua kujuga lahedik. Üsna haruldane. Terjeri iseloomuga (loe: iseteadlik, põikpäine, asjalik). Karv vajab tööd: trimmimist, kammimist.. vist ka kitkumist.

Šoti terjer
(foto: http://www.westminsterkennelclub.org)

3. El Graaandz
Minu isiklik maailmavaade tahaks kohe öelda, et teise ringi koerale uus kodu! Ja kui mul oleks ainult kodukoer, siis oleksin vist ta ka Varjupaigast võtnud. Aga kuna oli ette teada, et tahan temaga/temakesega tööl käia ja teraapiakoerandusse püüelda, siis oli kuldne ohutum/kindlam valik, kui a) kutsikas, kelle tausta ja tulevikku ja iseloomu jms Sa ei tea; b) täiskasvanud koer, kelle minevikku ja sellest lähtuvalt ärritajaid Sa ei tea.
Aga muidu on varjupaigakutsud änksad! T. kodukoer on varjukast ja on väga numps 🙂

Sid, varjupaiga päritoluga nupskin 🙂

4. Bordercollie
Ilus, tark ja väga aktiivne. Must-valge kollikoer. Borderkollit peetakse kõige targemaks/õpetatavamaks töökoera-tõuks. Levinud karjakoerana töötamises, agilitys jms koeraspordialades. Maailma targim koer, Chaser, kes teab 1000 sõna on borderkolli. Aga. Ma ei julgeks veel endale seda tõugu võtta. Ma ei suudaks ilmselt kogu tema energiat ja potensiaali ära kasutada ja siis leiaks ta oma tarkusest asju, kuidas oma frustratsiooni niru peremehe üle välja elada.. ja teeks mu elamise maatasa 😀

Border-collie
(pilt: http://www.rks.fi)

5. Amstaff
American staffordshire terrier on tõug, kes mulle meeldib, aga keda ma kunagi ei võta :D. Põhjuseks on see, et ta, kuigi väljanägemiselt väga numpsik, on üks neist nn. “tapjakoertest”, kelle tapahimu pole üldse kinni temas vaid omanikus. Aga ma kardan, et ma pole piisavalt tugev, et temaga toime tulla ja nii saabki nupsikust hirmuäratav koon. See oleks vastutustundetu ju, hea koer ära rikkuda. Aga ta meeldib mulle ikkagi 🙂

Amstaff
(foto: http://www.dogbreedslist.info)

*Boonuskoer: Spanjel
Meie eelmine koer oli spanjel. Tõug oli empsi lempar ja koer sai võetud, suht sellepärast, et ma ilma olla ei suutnud ja kuulutuse peale ühendust võtsin, teades, et ta spanjeliga ikka nõus oleks jms 😀 (oligi).
Aga kuigi väga nunnu ja armas ja pisike ja südamelähedane ja Ällu on endiselt niiiiiii kallis… siis, ei enam spanjelit. Kindlasti on ka erandeid, aga ma pole seni kohanud ühtegi tervet või “ainult natuke haiget” spanjelit. Kõigil on nii palju erinevaid tervisehädasid, et esialgu pole jaksu ega raha nii palju. Aga nunnu on spanjel küll:)
Ps. Ällu, igatsen Sind ikkagi! 😦

Spanjel Alex (Ällu)

Samm-sammu haaval (mis viib erilise sündmuseni (vol 2))

Mida teha selleks, et Sul oleks ühel ilusal päeval teraapiakoer?

Maci näitel… kõik punktid ei ole kohustuslikud täpselt sellisel kujul (a la lõputöö).

1. Must Love Dogs!

2. Kohtu juhtkoertega.

3. Armu ära (in a non-zoophile-way 😀)

4. Kirjuta neist oma bakatöö, mis kaudselt räägib sellest, kas juhtkoer on oma kasutajale terapeudiks ka.

5. Hakka üha enam huvituma teraapiakoertest.

6. Guugelda, loe, vaata, tutvu. Vaimustu!

7. (Pettu, et eestis teraapiakoeranduses täiesti null-seis on… *enam ei ole, see faas oli juba mitu aastat tagasi*)

8. Vaimustu siis niisama kaudselt edasi.

9. Mõtle, et kusagilt peab ju alustama.

10. Hakka koera tahtma. Väga-väga-väga-väga-väga tahtma! #MulOnKoeraVaja

11. Nuta, Anu, Nuru, Palu (kõik ilusad tüdrukunimed.. peaaegu).

12. Leia keegi, kes:
a) on ülimalt heatahtlik/abivalmis ja aitab Sind koera saamisel;
b) kellel on kopp ees Su koeralunimisest ja aitab Sind koera saamisel.
(Vahet pole kumb, WIN-WIN on ikkagi 😀)
(*Mulle meeldib mõelda, et Sesamy ja Zdina on see a variant ja kui tegelikkus oli b, siis ärge lõhkuge mu illusiooni!*).

13. Valmistu koera-saamiseks. Osta OGARALT kokku kõike, mida tal võiks ja ei võiks vaja minna.
(Kindlasti vähemalt 3 pesa, 2 paari küünetange, 5 erinevat harja/kammi, 4 kaussi, 10 mänguasja, 8 kaelarätikut, 3 rihma jne… kõiki muidugi mitte korraga, vaid ühte kasutades avasta, et see pole see õige päris 😀)

14. Loe endiselt teraapiakoerandusest. Pane kokku argumendid ja, eeldusel, et töötad sotsiaaltöö valdkonnas vms sobivas (ebasobiv oleks nt lihatööstuse külmhoone, linnaliini bussijuht, operatsioonisaali õde, peene restorani kokk vms) valdkonnas (ja ka töökoht ise on sobilik.. mitte liialt kära, müra, koerakartjaid jms), siis pea tööandjaga vestlus koeravõtmisplaanist ja teraapiakoertest ja palavast soovist koeraga tööl käia.

15. Needless to say, et  eelnevalt räägi plaan läbi ka pereliikmete, üürikorteri omaniku jm asjassepuutujatega. Ja üldse, mõtle, arutle ja arvuta üldisel koerateemal enne omaette ikka korralikult :).. et siis juhtuks pärast nii nagu minuga: Ma üldse ei kahetse koeravõttu 🙂 🙂 Ja ma ei visanud teda suve lõpus varjupaika. Jatunnen endiselt palavat soovi anda jalahoop kubemesse kõigile töllidele, kes seda teevad.

16. Unista ja uuri ka laiemalt teraapiakoerateemasid ja mõtle, milles oma (tulevast) Koonu ette kujutaksid: haigla/õpilaskodu/vanadekodu/lastekodu vms asutuse külastuskoerana? puuetega laste teraapiakoerana? lugemiskoerana? Unistada ju võib! Sky is a limit! (Tegelikult… Laika puhul polnud isegi taevas limiidiks… aga temaga läks pisut kurvasti… nii, et piirdume taevaga ikka 🙂)

17. Sul on (blogilugejate abiga 😀) leitud lugupeetud Kasvataja, ja saadud kokkulepe noore täiskasvanud ülirahuliku  ja leebe kuldse retriiveri vms sõbraliku tõu esindaja osas. Leia transport ja mine Koonu ja Kasvatajaga kohtuma.

18. Tule koju koos Maailma Parima Koeraga! (Kes on ülihästi kasvatatud ja lisaks superleebe iseloomuga pai-maias pliks.)

19. Harjuge üksteisega ja kollektiiviga. Vaimustu alatihti, KUI tore võib üks loomake olla!

20. Leia tänu järgmisele blogilugejale võimalus osaleda alustavas Lugemiskoerte projektis!

21. Osale… ja veendu, et Koonule sobib see töö ilusti 🙂

22. Tutvusta Koonule erinevaid inimesi (lapsi ja täiskasvanuid… mehi ja naisi... üksikuid ja gruppe… lärmakaid ja vaikseid); loomi (koeri ja kasse); kohti (tänavad, pargid, kesklinn, koerasõbralikud kohvikud jnejne); transpordivahendeid (bussid, rongid, autod); pindasid (lahtised trepid, kinnised trepid, metalltrepid, vaipkatted, parketid, linoleum, kaldteed jne); teraapiakoeral ette-tulevaid esemeid/lõhnu (Gutasepti sprey lõhn, kargud, käimisraam, ratastool)… lisaks ta tavalised tänaval ettetulevad vidinad (jalgrattad, lapsevankrid, rula, rulluisud).

23. Veendu, et Koon oskab avalikes kohtades (nii väljas kui siseruumides) laitmatult käituda ja vajadusel rahulikult magada.

24. Uuri teraapiakoeranduse-külastuskoerte kohta erinevatest kohtadest.  Saa enamjaolt vastuseid, mis näitavad, et Eesti pole selleks veel valmis (kuigi Susi juba tegutseb 🙂)… 1-2 külastuskohta õnnestub Sul ehk siiski saada.

25. Ole hullult pettunud, et Eestis teraapiakoeri ei testita ja sertifikaadi saamiseks tuleks maksta lisaks eksamile ka reis kaugele.  Et saaksid pärast vabatahtlikuna koeraga tööl käia.

26. Lugemiskoeraga veeda aega aktiivselt raamatukogudes-koolides. Ühtlasi saad seal koerale erinevaid lapsi tutvustada 🙂

27. Kuule esimesi kõlakaid, et varsti saab Eestis teraapiakoera eksamit teha!! Rõõmusta pöörahullu ja hullupööra!

28. Loe esimest korda teraapiakoera eksami nõudeid. Masetse. Päris nõudlikud…

29. Ära enam masetse vaid hakka punkt-haaval igat asja harjutama. Palu nt kolleegidel ka teha lihtsaid asju, milles Sa arvad, et pole probleemi.. aga igaks juhuks (istudes esikäppadega sülle tulemine, maiuse andmine ja võtmine jms). Veendu, et polegi probleemi. 🙂

30. Õpi raskemaid asju ka. Harjuta pidevalt ka üldist kuulekust.

31. Võta ühendust eksami korraldajatega. Uuri maad.

32. Oota eksami-infot. Pane end kirja.

33. Veendu, et Koonu tervis on tibens-tobens. Ussirohi ja vaktsiinid kõik õigel ajal tehtud jms.

34. Oota eksami toimumist. Mine kohale.

35. Ära ole närvis. (Kõige raskem punkt üldse.)

36. Soorita eksam 100 maksimumpunktile ja lisaks 2 boonuspunktile koostöö eest.

37. Rõõmusta elu eest! Helista esmalt Kasvatajale, et eputada, et Sa ei olegi päris lootusetu, vahel teed midagi asjalikku ka!

38. Hellita koera ülejäänud päev otsa maiustega (eeldusel, et ta on normaalkaalus ja mitte normaalkaalu ülemisel piiril).

39. Premeeri teda pika jalutuskäiguga, mängimisega. Veeeeel pikemaga, kui tavaliselt.

40. Rõõmusta! Kilka kõigile! Ja veel! Eputa-eputa-eputa! Sest eputajad meeldivad kõigile.. ju…või?! 😀

Koer eksamil hellalt maiust võtmas. (Foto: Maarja Tali)

***

“Samm sammu haaval” on meie pisikese trio lisablogimise eelmine teema, mille postitus oli mul veel kirjutamata. “Eriline sündmus” oli suurema blogivõistluse kuu teema, aga sellest tegelt juba kirjutasin. Nii võin süümepiinadeta seekord kaks ühes postituse teha ja ei tunne, et olen cheatinud 🙂
PS. Lubasin vist eelmises erilise sündmuse postituses, et ehk kirjutan iOS 8-st ka… et ka Apple suursündmus ikkagi. Aga kuna ma olen selles kohati nii pettunud olnud, siis ei kirjuta ka. Oma MJ-d (telefoni) Armastan ma ikka palavalt.
Fränky armastab varsti tema oma sama palavalt, hetkel nad flirdivad ja tutvuvad. Lisaks on tal range keeld seal peal iOS7-t veel 8-ks üle lasta ja telefon töötab nagu kellavärk 🙂
Täna piirdun ainult 2 pildikesega karbi avamishetkest ja üks teine päev räägin pikemalt. AGA (vabandust, et niimoodi õnnetult postituse lõpus): tahan öelda aitäh-aitäh-aitäh kõigile, kes panuse andsid! Tänu teile on nüüd Fränky väiksemates võlgades, kui ilma teieta oleks 😀 (noh, et kas puudu jääks terve telefoni või 1/3 rahast on ju SUUR vahe 😉).

vahepalaks

Mis puudutab Fränky sünnipäeva-iPhone saagat, siis ma ootaks pigem ära, kas Fränky ise selle kohta miskit kostab ja seda teeb ta vast siis, kui nädalavahetus (ja viimased potensiaalsed osalejad) möödas on 🙂 Aaaaagaaa… võin ette-hõisates öelda, et ma küll usun sellesse pigem enne jõule ;-)…

Eile testis Fränky mu põgusalt telefoni ja Voiceoveriga toimetulekut ja tuli hästi toime.  Kuigi jooksutas mu telefoni kokku :P.. Aga enne, kui räägin, mis siis sai, räägin parem iOS 8-st. (kellele i-maail täiesti võõras, siis maakeeli on tegemist umbes sama asjaga, nagu windows arvutites :D.. et saad iga aasta tasuta liikuda windows XP-lt Vistale, 7-le, 8le jne…)
Kui ma 2a tagasi telefoni ostsin, tuli suht kohe, mõni päev hiljem iOS6 update. Tegin kohe ära ja kõik oli korras.
Eelmisel aastal enne iOS7 update´i.. hoiatati, et ära tee kohe, oota parandav update ka ära, kuni esimesed kalad korda saavad.

Ootamine pole MITTE KUNAGI minu tugev külg olnud.. vastupidi, kui reaalne füüsiline jõud välja jätta, siis on ootamine minu kõige nõrgem osa :D… nii et muidugi ma tegin iOS7 kohe järgmine päev ära! Oleks samal õhtul teinud, aga olin siis kinos ja kodus polnud wifit jne… Ja ei kahetsenud sugugi. Worked just fine!

Mõtlesin, et mis nad siis hirmutavad ilmaasjata ja laadisin seekordse uuenduse, iOS8 alla kohe samal õhtul.

Well… ei hirmuta niisama. Vahepeal on mu telefon nagu ikka minu telefon… ja vahepeal teeb ta selliseid nalju, nagu mu nuti-nokia tegi.. või tuttavate androidid. Crashib programme.. on aeglane jne… Õnneks juhtub seda vaid vahel… teiste telefonidega on ju see nii kogu aeg :D.. aga NII VÄGA HÄIRIB!!!
Hetkel laeb mul alla 8.0.2 uuendus, mis muudab kas:
a) asja paremaks
b) palju hullemaks.

Kuna ma olen täiesti kindel, et kas selle või järgmise või ülejärgmise parandusuuendusega saab kõik korda, siis ma olen endiselt oma telefoni fänn ja soovitan teistele ka. Fränkyle soovitan, et kui ta mingil hetkel oma halloo kätte saab, ärgu lasku kohe 7-lt 8-le 😀 Õppigu teiste vigadest (ütlen mina, kes ilmselt ei suuda oma vigadestki õppida… aga kuna next year enam mu telefonile ilmselt update´ei tule, sest mul nii vana mudel (4S, tootlusest väljas ja puha) siis ma ei peagi oma veast õppima! Muuseas, ma ei tahagi uuemat telefonimudelit.. mitte seni, kuni vana töötab. Sest ta on niiiiiii hea telefon!)

Kuigi ma ise olin VoiceOverit juba korduvalt iga äpiga testinud (ka iOS8ga juba), et mitte Fränkyle põrsast kotis reklaamida, ja kõik töötas kenasti ja värki, siis tegi eile Fränky-karma mu telefoniga nii, et ma ei saanud enam VoiceOverit välja lülitada. Lülitas välja ja hüppas kohe sisse tagasi. Restardid-värgid ei aidanud. Nooh, iseenesest ma ju oskan telefoni ka rääkivana kasutada, aga fakt, et ta niimoodi jaurab, segas mind ikkagi.

Proovisin, mis mina proovisin, aga ei lasknud ja kõik. Viimases hädas pöördusin Siri (virtuaalne assistent) poole ja ütlesin “Siri, turn off VoiceOver!”

Ja teate, mida Siri seepeale tegi? Ta lülitas VoiceOveri välja! 🙂 I Love You, Siri! Sa polegi ainult huumoriks mõeldud 🙂

PS. 8.0.2 tundub, et ei teinud asja hullemaks.. võib-olla lausa paremaks 🙂

***

Muus osas.. Ma magasin täna öösel niiii halvasti…
1) Koon ajas mind öösel üles, ja et ta seda tavaliselt ei tee, siis kobisin temaga õuele. Vaeseke kükkas seal nii, nagu homset poleks. Samas homseks, st. tänaseks, on jälle kõik korras.
2) Ärkasin öö jooksul VÄHEMALT 5 korda sääsepinina peale üles (eriti valjud motoriseeritud sääsed mul).. ja peksin siis ennast vastu nägu, üritades sääske killida.Ma ei tea, kas õnnestus, aga vähemalt mingeid megapaiseid ja sügelisi ei tekkinud 🙂
3) 2 päeva eksamini… heeeeelp