Koonukalender

Avastasin, et proua koeral oleks vist eraldi kalendrit vaja… Septembrikuu erinevatel päevadel on tal veel ees ootamas:

Lugemistund koolis

Lugemistund raamatukogus

Lugemistund haruraamatukogus

Lugemistund koolis

Arst

Eksam

***

Pluss igapäevased tööpäevad 🙂

Oma lihaportsjon tuleb ju ikka auga välja teenida 😀

Sneeg

Nii paksu (mingi 10-15cm!) lund nagu täna hommikul, ei olegi vist talve jooksul Tartus olnud. Armas. Välja arvatud üks mäenõlv, millel rekka(d) oli(d) lume siledaks libedaks…väääga libedaks sõitnud. Sooritasin seal kõndides kuus kolmekordset akslit. Puhtalt! Alla jõudes kummardusin publikule ja lahkusin areenilt maksimumpunktidega. Tubli töö, siit tuleb vist medal ka 🙂

Koerik kohtas pargis teist Koerikut. Kuni mõlemad rihma otsas olid, oli huvi teisega suhelda ja mängida ülisuur. Kui rihma otsast lahti päästeti, läksid kumbki oma nurka… kes hädasid ajama, kes puuoksa järama. Saa neist siis aru…

Avastasin, et mu 100 õnnelikku päeva on instagramis natuke sassi lähenud. Viiendat päeva on kaks järjest. Tänane pilt on instas pealkirjaga “6. päev”, kuigi tegelikult on seitsmes (nädal aega õnnelik! wupdiduu! isiklik rekord vist 😛 tavaliselt ma ikka masetsen ja karjun inimeste peale ja nutan õhtuti ja öösiti ja hommikuti ja karjun loomade peale ja hea meelega klobiks kõiki, kes on minust nõrgemad, aga ma olen nii nõrk, et minust nõrgemaid ei olegi jne... :D)… ühesõnaga. Blogis panen numbrid õigesti ja instas hüppan homme siis 8-ndale päevale üle, nagu õige oleks. Sest ma ei oska seal pildipealkirju muuta 😦

#Day 6: 10 korda kuulsam
Eilastes hommiku-uudistes vilksatas EllieTheElephanti töövorm… lõpuks korraks nägu ka. Aga pean mainima, et see koonlane ei ole üldse modelli-karjääri igatsev. Välimus lubaks vabalt, aga iseloom mitte. Pigem on ta selline: “paparazzo tuleb! Keeran pea ära ja põgenen sündmuspaigalt” tüüpi sell 🙂
#6

#Day 7: Winter-Wonderland:
Nagu postituse alguses ütlesin: täna on lumi! Mulle lumi meeldib. Koonule meeldib ka. Aga mulle ei meeldi, et see lumi igapäevaselt ära sulab ja poriks muutub. Olgus iis korralikult maas ja ilus ja valge. Või olgu kuiv kevadilm. Aga pragu on nje mjaaza njee rõõba vms… Aga okei, kuna ma pean õnnelik olema, siis olen hommikute üle õnnelik. Siis on ilus valge puhas lumi! 🙂
#7

 

 

pildipostitus

Et mul on kiire ja puha, siis lobisen piltide kaudu.

Mac sai reedel Kanadast külmikumagneti. Tegin siis seekord lahkelt pilti nendest magnetitest, mis mingi kindla kohaga seotud on (ülejäänud külmikutäis (aga mul on väga väike külmik!) on n.ö. tavalisi nunnukaid magneteid täis):

* Seljakotiga tüüp vasakul sinisel kandilisel magnetil: on töökaaslase poolt toodud magnet Londonist. See tüüp on Finn, multifilmist nimega “Adventure Time“. vot.
* Paremal rohelise taustaga magnet kännul istuva tüübiga on ise shopeldud ühel suvisel saaretripil. Hiiumaalt. Kärdla Selveris asuvast müügiletist, et veelgi täpsem olla.
* Uuesti vasakule äärde tulles: kandiline kollakasroheline magnet kalju ja paadi ja purjekaga. Nagu kirigi ütleb, siis päritolukohaks Phuket, Thailand. Netram tõi, kui veebruaris soojas lebotamas käis (õnnelik tõbras 😀). Btw, Dzeik: Sulle ei ole samasugune magnet:P
* Selle kõrval olev hõbehall kobras on reedel Postcrossingu kaudu saadetud. Nagu punane vahtraleht kõhul ja kiri “Canada” selle all vihjab, siis… jah, see saadeti Kanadast 😀
* Kopra all on puulõigule põletatud Ülikooli sambad ja kiri “Tartu”. Ise ostsin siinsest suveniiripoest. Siis, kui ma veel ise kaugel päälinnas elasin ja ainult külas käisin.
* Omakorda paremal olev sini-must-valge koer on sel suvel tripilt T. poolt mulle ostetud (sest ma kõrval nõudsin! 😀). Sini-must-valge reedab, et ilmselgelt Eestist pärit. AGA Teile  üllatuseks võin reeta, et väga idapoolsest Eestist. Narva linnusest :).
* Parempoolseim on väike magnetkalender Itaaliast. 12 lehte, 12 pilti. Aww. Aastanumbri 2012 järgi pakun, et FK tõi selle, kui EVSina Roomas oli. Sest mu Roomatripid olid varasemad ja siis tõin selliseid kalendreid teistele ja endale mitte ühtegi. Vot nii hea inimene olen! 😀
* Ja rida allapoole hüpates Suudlevate tudengite pildiga tühi tikutops on samuti mõnel külaskäigul Tartusse siit ise ostetud. Mingi jõhkra summa eest tikutoosi kohta… (ca 1€! Ja isegi tikke polnud kaasas :/)… aga et mulle oli tähtis, et see oleks Tartust pärit, mitte mingi Tallinnas ise valmistatud könn, siis ostsin ära :).
* Sealt vasakul on pisike maasikapildiga tass. Maasikas reedab ilmselt, et pärit Viljandist. Ise shoppasin, kui juhtkoertega Viljandis käisime, kevadel mõni aasta tagasi. Hiljuti kinkisin samasuguse Tartu-pildiga magnet-kruusi Fränkyle ka (kes on samuti külmkapimagnetihaige)… nii et nüüd on tal mõistagi kõikide Eesti linnade kohta kruuse vaja. (Help anyone?!)
* See valge ümar puujumbu seal vahepeal on niisama… ja last, but not least põdrapildiga pudeliavaja-magnet Ruotsi kuningriigist. Kui paar aastat tagasi koolitusel käisin, siis otsisin just avaja-magnetit. Leidsin kah! Maksin selle eest 65 rootsi krooni (mul oli üldse 5ks päevaks 200 krooni kaasas)… 65 rootsiraha on umbes 7 eurot… Umbes 110 kunagist Eesti krooni. Räme raha ikka külmikumagneti eest :/. Aga avaja on aus… mitte, et ma nüüd päevast-päeva muudkui õllepudeleid avaks, aga vastu on ta pidanud ilusti 🙂
Magneto

Ellie käis täna hoiukodu avamisel. Mina sain selle eest, et tema nunnu ja tubli on, kõrvarõmgad ja kollase (!) roosi (vt. allpool). Aga eelmisel nädalal käis Koon (koos minuga) ühes koolis Lugemiskoeraks. Ja teenis sealt selle eest lemmikloomapoe kinkekaardi. Et Koonlane selle kaardiga suurt miskit teha ei mõistnud, võtsin kätte ja vahetasin selle ise poes träni vastu. Nii on koonul nüüd Royal Canin´i maiuseid (Low calorie ja Enery booster); lisaks suuri närimispulki; väikeseid dental hygiene´i maiuseid ja pehme beež siilimänguasi. Nagu teiselt pildilt näha, on Siilipoisil mõnusad okkad, mida ära sikutada ja närida tahaks 🙂
koonuhappyday  Ellie_siiliga

Koerajuttudega jätkates… Laupäeval oli miski lumekiht maas. Koonule meeldis. Mulle meeldis ka, kuni tänaseni. Täna sulatas päike lume veeks, mis koos lumetõrjega (liivaga) tegi beeži koera pruuniks koeraks. Vähemalt poolenisti (alumise külje). Aga Koonul on uus sõber, Husky-kutsikas 🙂 Pilti mul temast pole, aga võite uskuda: meganunnu on :D.
Koerlane_lumel

***

Ülevaade viimaste päevade #100HappyDays projektist ka.

#Day3: Laupäevane rõõm oli, et leidsime peale pmst kogu parkla läbitiirutamist (alustasime lõpust, lõpetasime alguses) parkimiskoha. Pildilt ilmselt polegi aru saada, aga tegelikkuses ei olnud ma kunagi Lõunaka parklat NIIIII täis näinud. Aga meil oli ju ka vaja loomapoodi pääseda! Püsivus viis sihile, leidsime koha. Kusjuures, keskuses sees polnud tavapärasest rohkem rahvast…
#3

#Day4: Pühapäeva hommikul (minu kohta päris hilja, lausa peale kaheksat!) ärkasin võrrrrratu šokolaadimuhhini lõhna peale. T. küpsetas köögis. Kuna need nägid välja täpselt sama võrratud nagu lõhna järgi tundus ja maitsesid veelgi võrratumalt, siis juhtus nii, et esmalt hävitasin need kõik ära… ja siis tuli alles pähe, et oleks võinud rõõmu-pilti teha. Tegin siis taarast vähemasti 😀 (btw, see on natuke linnu kujuga, onju.. all vasalul laiali aetud saba ja äärtes tiibad püsti vms… onju?!)
#4

#Day5: Nagu eelpool mainisime, sain täna selle eest, et EllieTheElephant superkoer on, kingiks LAstefondi kõrvarõngad ja kollase roosi. Kollased roosid on mu lemmikud 🙂 aww
#5

***

Ja last, but not least… ja ilma pildita… aga üks rõõm on mul veel!Ma olen kohevarsti $ 1,500,000.00 raha võrra rikkam! Seda kohe, kui preili Serah Kofi saadab mulle pangakaardi, mille arvel nimetet´ summa olemas on. Pean veel ainult välja mõtlema, et kuhu ta selle mulle saata võiks. Postkontorisse, nõudmiseni? 😀

#100päeva (#1 & #2) ja muud jutud

Mõtlesin, et noh, ega topelt ei kärise. Ja kavatsen need 100-päeva õnnelikuna ka blogisse lajatada. Vahel küll, erinevalt instagramist, mitme-päeva kaupa. Näiteks täna sheerin nii eilset (esimest päeva) kui tänast korraga. Blogi eelis on see, et siin saan pildi juurde emakeeles pikemat juttu ka jahuda:

#Day 1:
#1
Varahommikune jalutuskäik Emajõe ääres.
No kujutlege ise. Päikesetõus. Tuulevaikus. Vaikselt voolav sinitaevast peegeldav vesi.  Vähe müra. Vähe autosid. Vähe inimesi. Palju parte.  Üks pliks koeraga. 🙂

#Day 2:#2
Pilveäärel/pilvepiiril kõndimine.
Pea sama koht, mis eile. Teispool jõge vaid. Aga ilm oli muhe. Vaadake ise, pildistatud samast kohast. Vaade vasemalle: sinitaevas. Vaade teisele vasemalle*: hall mis hall. Sünge.
*Ma ei tunne pooli ja kuna ma niikuinii suht vasakult mõtlen, siis on minu suunad “vasak” ja “teine vasak” 😀

PS. Nüüdseks on taevas üleni vasakpoolne, st sinine ja päikest täis 🙂

***

Juba saja päeva teisel päeval märkasin ma vahet. No lihtsalt peab ju ringi vaatama ja märkama asju, mis rõõmustaks. Samas, kõigest, mis rõemu valmistab, ei ole alati pilti, nii et vb ei saagi instagrami “päeva rõõmuks” see kõige rõõmsam hetk. Vb tuleb see hetk alles pärastlõunal, aga pilt on üles laetud hommikul.. jne. Aga vähemalt ma ise märkan. 🙂

Eile näiteks oli rõõm see, et EllieTheElephant käis esmakordselt ühes Tartu koolis, kuhu ta emakeelenädala raames esmaklassilistele külla kutsuti. Kõik osapooled jäid väga rahule, vähemalt mulle tundus nii. Kui koolide tööajad minu tööaegadega ei kattuks, siis käiks kohe palju ja rohkem 🙂Ellie teraapiakoeravestis
Koos lastega tööhoos looma pilti ei ole, sest alaealise pildistamine vanemate loata ja värki… teatejuküll…

Ja tänane rõõm hommikul oli see, kui EllieTheElephant leidis pargist kellegi pooliku säärekondi. Ja selle asemel, et seda vaikselt salaja nosima jääda, tõi suure jooksuga mulle ja andis selle käest viis korda kergemini kui nt. oksa loovutab. Nii nummikas 🙂 Vähe ta ei saanud preemiaks maiust vä 😛 Tassigu teinekord ikka ülejäänud skelett ka minuni 🙂
Aga pilti ma säärest ei teinud, 100happydaysi hulka hetk ei pääsenud.

***

Sain eile lõpuks läbi kunagi ammu soetatud raamatu “Üksnes Sinu“. Lootsin, et seal on paljupalju teraapiakoertest. Tegelikult oli mingi suvaline armastusromaan rohke seksi ja natukese koertega (seks ja koerad polnud siiski kuidagi seotud, Jumal tänatud 😀).

Võtsin siis uueks voodilektüüriks hoopis tolle viimatisoetatud sõjaraamatu Normandia lahingust “D-Päev“. Selle raamatu üks viga on väga väike tekst. Seda ei näe kaugelt lugeda ja ei saa raamatut rahulikult tekile vedelema lasta vaid peab käes hoidma. Aga maru raske raamat on, käed väsivad ära.
Sisu see-eest on väga hariv. Varem polnud ma näiteks kuulnudki täispuhutavatest tankidest. Võimalik, et kõik teised on kuulnud ja ma ainsana olin seni rumal, aga nüüd vähemalt olen ma ka tark. Olles nüüd 12 lehekülge läbinud, võiksin end nimetada juba pea-aegu sõjanduseksperdiks, seetõttu võtan häämeelega ka sõna ja pakun vasteid otsingule, kus püütakse leida vasteid sõjandussõnade sõnausedele (wut?! 😀) (selgitused sõnadele)
·         jalaväe lahingumasin, jalaväe lahinguliikur – Kuidas sobiks sellise vidina nimetuseks näiteks lahingumasin või lahinguliikur?! 😀
·         soomustransportöör, soomusveok – kas ma olen ülesandest kuidagi valesti aru saanud vms? Miks ta ei võikski olla soomuk, soomustransportöör, soomusveok?
·         liaison – kuna nii side kui koostöö ei olevat sobivad vasted, siis äkki näiteks liaisoon? Sellise ägeda prantsusepärase hääldusega: liaizoooon 😀
(aga see ei sobi, sest: Uute sõnade väljapakkumisel tuleb arvestada, et sõna vastaks eesti keele reeglitele ja oleks nii vormilt kui häälduselt eestipärane.)
·         resilience –
vastupanuvõime?
·         reconnaissance –
vot ei saa aru, miks “luure”/”vaatlus” ei sobi.
·         deconfliction – “konflikti vältimine” olevat liiga pikk sõna. Kui mitmel teisel sõnal pandi sinna vene ja saksa näited ka, siis sellel sõnal mitte. Vean kihla, et neis keeltes on see sõna kümme korda pikem 😛 Aga eestlane on vaikne endassetõmbunud rahvas ja ei salli pikka juttu, teadagi 😀
·         projectile – projektiil, kõlaks nunnult. Natuke nagu reptiil. Pisike sisalikupoiss, aww 🙂 Aga võõrsõna, ega liitsõna (nagu “lendkeha”) ei sobivat. Lendik/lenduk siis äkki?
·         missile – probleemiks olevat siis, et rakett võib olla nii juhitav kui juhitamatu. Kahju, et see sõna just lühike peab olema, kuidu sobiks nagu mänguautodel, et puldiga rakett ja puldita rakett 😀 kõik saaks aru ju…
·         debriefing – ehk infoga kurssi viimine.. põhimõtteliselt inkursing/inkurssimine. 🙂

Djah. Ma ei olegi selles eriti osav, tuleb välja. Las siis jääb paremate teha.
PS. Tunnikese pärast on Vikerraadio e-etteütlus 😉
PS2. Ilusat emakeelepäeva!

PS3. Hiljuti jagasin “First Kiss“´i videot. Nüüd “First sniff”:

aaatsihhh

Kevad hakkab tulema 🙂 Mac turtsub ja plärtsub nagu teismeline, kellel ei lubatagi õhtul kell 11 kümme aastat vanema välja chillima minna.  (kuigi tänapäeva teismelistel vist lubatakse, ma kahtlustan)… aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida 🙂

Mac käis eelmise nädala lõpus pealinnas. Noh, niisama meenutamas, et miks Tartu parem on, või nii… Näiteks: jõudsin mina bussilt maha, kui bussijaama ees oli seesama narkomaan, kes juba 10 aastat järjest on bussist/rongist maha jäänud ja piletiraha nuiab. Kui hüppas pimeduses ligi, et “Kas te eesti keelt räägite?” küsida, oli minu kuri “Ei!” vist lausa nii kuri, et kadus kohe ära.
gunclick
Samal ajal kui minu taga kõndivat noormeest saatis oma nuiamisega sadakond meetrit. Prfff, Tallinn. Prfff.
Ja buss oli nii kärarikas, väiksed lapsed, kes peaksid ammu kodus olema, räuskasid üle bussi kisada. Prfff, Tallinn.

Aga kuna nii ilusa ilmaga on seaduse järgi keelatud midagi kiruda (ma arvan), siis räägin hoopis heast.

Aga Empzi näha oli torekas 🙂 Ta küsis mult eelnevalt, et mida ma süüa tahan. Nõudsin koduseid kotlette. Sain ka, umbes samasuguse koguse, nagu ta muidu kolmeliikmelisele perele tegi. Sõin kõik ära ka! Umbes viisteist tükki… Mis kolme kartuli ja hunniku kodujuustu-paprika-salati kõrval oli üsna korralik kõhutäis (loe: ägisesin pärast päris korralikult, aga nii hea oli ju… ma ei saanud ju järgi jätta, ju!)
Veel sain Empzilt villasokid. Ta väidab, et need on kellukestega. Need, mis tagurpidi on (ripuvad), need ongi kellukad… aga ülemine rida on ju selgelt kuked! Sellise koheva kaheharulise sabaga 😀 Seisavad oksal (haruline õrs?) ja puha:
sokad
Aga kuked on toredad (niikaua kuni nad ei ole NII kurjad, nagu meil maal üks oli), nii et las nad siis olla kuked. Õnneks nad on tumeroosad ka, sest punane kukk ei kõlaks üldse nii hästi. Ja see beež sokivärv muideks polegi üldse beež. Nii Empz kui Dzeik väidavad üksmeelselt, et see on maavillane valge ja no mida on minusugusel kunsti- ja käsitöökaugel imihingel neile vastu vaielda eksole. Võtan aga oma valged sokid vastu ja kannan uhkelt 🙂
Netram käis vahepeal Tais puhkamas. Õnnelik tõbras. Aga tõi mullele sealt ägeda külmikumagneti (peale selle, et mul on sokifetiš, on mul külmikumagnetifetiš ka) 🙂 Kaljuga ja purjekaga. Aga mul pole hetkel pilti näidata. Peate mind usaldama, et äge on.
Ühtlasi käisin veel varahommikul kiirvisiidil S.K. Well´i juures 🙂 (rabatontide koolisekretär). Nii tore oli 🙂

Ja infokas käisin peale arste-inimkatseid. Nägin tuttavatest nägudest ainult endist ülemust, aga seegi oli tore 🙂 Edasi tegin selle vea, et läksin Rahva Raamatu raamatuturule. Hea uudis on see, et mul ei olnud raha, mida kulutada, seetõttu tulin sealt ära kõigest kahe raamatuga. Mingite sentide eest soetasin Komissar Reks´i lasteraamatu 😀 Sest, noh, koer ju. Teine oli vähe karmim valik 😀 Sõjakirjandus! D-Päev. Ligi 500 lehekülge faktiderohket juttu ja pilte Normandia lahingust.  Aga tundus päris põnev. 3.20€ eest piisav. Sellega sai mu raha otsa ja ma ei läinudki oma lemmik lemmikloomapoodi ennast piinama, et näha, mida ma kõike osta ei saa :D. Lõpetuseks käisin veel hoopis Kristiines. Käisin esimest korda Eesti H&Mis ja puha. Vot.

Siis selgus, et Ch., kellega koos pidime Tartusse tulema, tuleb siiski õhtul hiljem. Et minu Koonukesekene Tartus kindlasti mind juba ootas, tulin tulema. Sain 10 minutit enne bussi väljumist veel isegi koha! Küll koha nr 45 alles, aga siiski! wow! Vaadates, mis massid pühapäeval Tartust ära läksid, oleks pidanud reedel kõik bussid täis olema, et neid masse siia toimetada.

Bussis vaatasin nii tulles kui minnes filme. Madagascar 3 näiteks, sest see oli neist veel nägemata. Ja siis Näljamängude esimese osa. (Eile vaatasin teise ka). Päris närvi ajas, sealne see valitsus vms asi on nii… arghhh… et lausa.. arghhh. vot. Lõpuks piilusin Limiteless´i, aga see jäi pooleli sest buss jõudis kohale. Aga see ei tundunud ka väga hea film olema. Homme kaen lõpuni ilmselt sellegipoolest. Äkki on vähemalt lõpp tasemel.

Tartusse jõudmine oli Tore. Kodune 🙂 Ei astunud tuntud ega tundmatud narkomaanid ligi. Kui koju jõudsin ja köögipõrandale istusin, tuli hoopis üks karvane semu ligi ja puges sülle 🙂 Sulasin kõik ära 🙂

Õhtul saabus Ch. koos oma koonlasega. Kui detsembris Tallinnas kohtudes tegi EllieTheElephant miskipärast järjekindlalt näo, et Sind ei ole olemas, oo must koer… ja ma lihtsalt vaatan Sust läbi ja ignoreerin täiega… siis seekord oli tegu vist tema meelest teise koeraga vms 😀 Mängisid, hullasid ja olid niisama nunnud koos. Ja kui me laupäeval tüdrukutega naistepäeva-väljas-käimise tegime, siis jäid neiud karvased koos koju. Seltsis segasem. Et pidutuju luua, jätsime neile ikka lambi ja muusika ka 🙂

Üritasin nädalavahetusel Ch.-d iPhone usku pöörata. Et näidata, et vaata kui lihtne see on! Lülitasin sisse voice-over´i (pmst ekraanilugemis-programm) ja tõmbasin mütsi silmile. Lubasin talle pimesi SMSi saata. Djah, tuleb välja, et puutetundliku telefoniga polegi nii lihtne. Kuigi kirjutada saab ka handwritinguga (joonistad sõrmega ekraanile kirjatähti). Ch. ja VäikeFränky muudkui vaatasid ja naersisid mu üle. Tegin umbes poole tunni jooksul kaks õnnetut katset. Esimene SMS tuli tagasi, sest kirjutasin nime valesti. Teine tuli tagasi, sest ma ei tea miks (nime kirjutasin õigesti). Lõpuks värbasin Siri tööle ja tõestasin, et vähemalt inglise-keelseid SMSe on lihtne saata :D.
Siis tunnistasin, et no okei.. SMSisaatmine on kõige raskem ülesanne üldse (mitte ainult kirjutamise pärast, vaid kuna poolepealt läks tihti “kursor” jälle sõnumiteksti kastist adressaadi kastikesse). Nad halastasid mulle ja andsid uue, kerge, ülesande. Lisada kontakt nimega Heino Kivimägi. Peaaegu õnnestus. (Loe: Mul on nüüd telefonis kontakt nimega Heino Kjvinagj).. Noh, okei, number läks ka tsuti valesti. Üks üheksa ja üks kolm läksid üleliia. Aga pole ju oluline.. ju…
Neile oli oluline. Ch. ei shopanud endale miskipärast 700€ eest telefoni, olenemata minu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii osavast reklaamist 😀
(kujutan juba ette, kuidas müügi- ja turundusfirmad juba minu kontakte otsivad, et sellisele talendile, nagu mina, kõrgepalgalist tööd pakkuda.)

Aga eile hommikul jätkasin idioodi järjekindlusega harjutamist (läksime üleeile peale kella 4 magama. Ja ma ärkasin lambist kell 6.45 ja enam magama ei jäänudki. Paras aeg pimesi telefonikäsitlemist harjutada ju.) Agastasin näiteks, et mütsi polegi vaja. VoiceOveriga saab 3x kolme sõrmega ekranile koputades teha ekraani tumedaks, nii et kõrvalseisjad (ja ise) ei näe, mis ekraanil toimub, aga see töötab ikkagi 🙂 Natuke tuli juba paremini välja, aga SMSisaatmine on endiselt pmst võimatu missioon. FB on see-eest mugav. Malluka ja Merje blogisid lugesin/kuulasin ka 🙂 Ja e-maili kribasin ka Fränkyle.

Btw, mäletate, ma enne mainisin, et ime, et ma reedel 10 min enne bussi väljumist pileti sain, eks?! Sest kui Ch. pühapäeval tagasi minna soovis, siis kella 11se seisuga olid välja müüdud kõik täistunniekspressid kuni kella 5ni! (k.a.)

Õhtul käisime veel Lõunakas. Kell 8 olin ma surmväsinud. Imelik, sain ju niigi pisut üle kahe tunni magada! Aga ööuni oli hää 🙂

Täna sai EllieTheElephant õmblusest oma tööriietuse kätte 🙂
Copy of Koervestiga3
Ega ma teda kogu-aeg plaanigi riietumisega piinata. Aga kui nt tööl avatud uste päev v mingid külalised majas. Samuti siis kui koolides käime. Nt neljapäeval 🙂 Et ikka lasteni jõuaksime ja vahepeal välja ei pekstaks 😛
PS. Ta näeb sellega veits välja nagu päästekoer vms.

Ja lõunal leidis Maxima lõpumüügist soodukaga niiii nunnu kõrge tassi. Kolm koera-pilti peal. Pidin ju ära tooma, onju?! Mjäu.
Copy of tass

tölpa

Mac hakkas hommikul kohvi tegema. Selleks oli uus purk vaja avada. See lahustuva kohvi klaaspurk, mille peal enne esimest avamist on tsellofaan vms asi (mingi kate, noh 😀). Aga sellel purgil, erinevalt nt ketšupipudelist, ei olnud selle kattepaberi äärel seda pisut laiemat osa, kust kinni haarata, et see pealt tõmmata. Oli selline ühtlane ülilühike äär.
Minu maniküüri stiil kannab nime: küüned võimalikult maha ja on elu lihtsam. Lihtsam kõiges muus, välja arvatud selle katte maha sikutamises :D.

Võimlesin, mis mina võimlesin. Lõpuks lõin käega ja läksin kurva näoga töökaaslase jutule. Tema vaatas mind sellise näoga, et ega ma vist kõige kirkam kriit karbis ei ole, või teen lihtsalt mingit nõmedat nalja. Võttis käärid kätte, lõi kattepaberisse ja lõikas selle pealt.

Vot siis. Nii saab ka.

Oli küll piinlik. Oli jah. Mis on natuke lohtuav, ses suhtes, et täitsa rumal vist ei saa ise ka aru, et ta rumal on. Ma vähemalt tunnistan seda endale. Pool teed paranemiseni :D.

***

Kui ma juba siin avalikult oma lollusega hiilgan, siis kasutan juhust ja küsin targematelt. Kõigi maade jõe-targad ühinegem ja vastakem.
Kas ja millest oleneb jõevoolu kiirus? Mida kitsam? laiem? kurvilisem? järsemate kallastega? kivisema põhjaga? enamate lisajõgedega? … vms on jõgi, sellest? Tean, et jõe keskel on vool kiirem, seega minu loogika järgi (sest ärgem ära unustagem, et ma olen puhta loll) on kõige kiirem ilma äärteta jõgi 😀 Noh, et kus ongi igal pool jõe keskosa 😀 😛 icc.

Jah, just selliste muredega vaevan oma peakest tööle kõndides. Vahel leian lahenduse ka (nagu nüüdki, leiutasin ilma ääreta jõed pmst). Kahju, et ma homme tööle ei tule, muidu leiaksin raudselt näljahädale lahenduse vms.

***

Näljahäda meenutab mulle Aafrikat ja see omakorda seda, et vaatasime üksõhtu T. ja Hóseph´iga filmi “Captain Phillips“, mis, olenemata sellest, et ma peale “12 years a slave” ja “Butler”´it natuke valgeid inimesi jälestasin, muutis mind nüüd natuke rassistiks. Kuigi jah, peab tõdema, et selles, et need piraadid täielikud primaadid tundusid, ei olnud süüdi nende nahavärv vaid üldine käitumine. Oleks nad teist värvi, aga sama juhmid, oleksin nendest samamoodi arvanud.
Aga film iseenesest oli pandav 🙂

Siis… kiirelt Koonuteemal. St. kiidan, ennast, kui tubli ma olen olnud! Ma olen viimasel ajal üritanud instagrami ka teisi klõpsatusi teha kõigest muust, mitte ainult 100% koonupilte. Ja teate, mis ma avastasin? Et mu sõbrad on sama koerahaiged kui mina 😛 Sest “laike” saavad seal ainult EllieTheElephanti pildid. muig.

Mis Teraapiakoera-vesti puudutab, siis eile sain rõõmusõnumi, et kui kõik hästi läheb, saab seda aprillis vahel juba ka eesmärgipäraselt kasutada. Aga sellest juba siis 🙂

Ps. See luguline Tai koolist on päris loetav 😉

PS2. Ma pean tänasest õhtust ligi 24 tundi Koonuvabalt olema (T. on koonuga). Niuks. Juba on raske. Ladies and Gentleman, let me introduce to You – the DramaQueenMac! 🙂 Ja et seda mulle veel raskemaks teha, siis puges Koonlane mulle eile õhtul niii nunnult sülle, kui põrandal istusin. Awww.
Mis tuletab mulle omakorda meelde, et sõin seal põrandal siis üleeilset vastlakuklit. Üritasin esmalt ümber-ringi süüa, et kõige parem osa (loe: vahukoor) viimasena ära süüa. Õnnestus. Kuni hetkeni, kui see vahukoor lihtsalt kukli otsast alla kukkus. Üritasin seda käega püüda, aga käehoopi hoopis lõi koorepritsmed laiali. Nii  leidus vahukoort koera seljas, minu särgil ja põrandal. Aga mitte enam kuklil. Nojah. Pole hullu, vähemalt oli sai ka hea. Mjäu. #macilikkajuhtub

PS3. Sain Tšehhist kaardi 🙂

Kohustuslik* koonupostitus :P

* Kohustuslik seetõttu, et juba on mulle täna jõutud “ette heita”, et hommikust postitust ei ole :D… aga fakt on see, et tegelikkuses ma lihtsalt naudin eputamist, kui nunnu ja armas ja tore EllieTheElephant on ja kui hästi meil läheb. 🙂 (Täpselt nii roosamanna jutt ilmselt, et Mallukas ei  kanna enam kunagi mu tehtud kõrvakaid kättemaksuks vms 😀 aga there is no need to worry, küll ma porisen veel ka, sest asjad, mis mind vihastavad ei ole maa pealt kadunud. Ma ei näe lihtsalt põhjust, miks Koonu üle porisema peaks 🙂)

Niisiis… eile ootasime T.-d koju. Koon vedas end pesast kööki, kui kuulis, et keegi tuleb, aga oli vaikne (T. on pigem harjunud näiteks laenukoeraga, kes on küll emane, aga sõimab seespool kurja isashäälega.. kuni tuttavat nägu näeb, siis sööstab tervitama). EllieTheElephant oli niisiis vaikne, aga kui talle võõrast nägu nägi, sööstis sellegipoolest tervitama, et Ouuu, vana sõbeeer, sügame tervituseks natuke vä? 😀 Ja siis proovis T.-l käes olnud lillekimpu ära süüa 🙂 (ei lubatudki 😦).

T., erinevalt minust, on ülirahul sellega, et Koon harrastab pesas magamist. Seda enam, et talle (Koonule siis) ei meeldi keras magada ja kui tudub,siis laiutab ikka sajaga :D.
Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis on isegi suur pesa natuke kitsavõitu:
pesas-laiutaja
Ja kui Koon õhtul T.-lt sügamist nurumas käis, siis mõnigi kord anti alla ka :P.

Õhtul jalutamas käies on EllieTheElephantil armas komme, et teeb häda ära ja tuleb kohe juurde tagasi, et lähme koju. Ma arvasin alguses, et äkki pelgab pimedust, aga täna selgus, et ta lihtsalt nii harjunud lihtsalt.  Sobib ka, kaua Sa pimedas pargis ikka kepsled. Pealegi tuleb meie päeva kilometraaž sihuke 7-8 km enivei, nii et kõige “diivanikoeram” eluviis ka päris ei ole.

***

Hommikul kell 5 kuulsin läbi une, et T. räägib midagi koonule. Mõtlesin juba, et äkki mingi probleem… äratasin siis kõrvad üles ja kuulatasin terasemalt: “Ma ei saa Sind ju sügama jääda, kullake, ma pean tööle ka minema…” 😀 Ma sulasin natuke ära. Aga võib-olla oli lihtsalt nelja teki all tududes soe :D.

6.45 startisime tööle tatsama. Väljas oli hämar, ja mõnusalt inimtühi. Kõikides parkides, sh.  kesklinnas ja jõe ääres sai loomlane  vabalt joosta. Aga kõikjal kui tee ja liiklus vähegi lähenema hakkas, oli rihmas, sest nagu maja ees kõndides nägime: langeva vahtralehe poole üritas teele hüpata. Ebaõnnestunult muidugi, sest rihm segas… ja sellel teel ei sõida eriti autosid ka, aga ikkagi.
Jõe ääres tahtsin värviliste sillatulede taustal uhkest uuest tartlasest pilti teha, aga kui väga ma ka oma MJ-d (telefon) ei armasta, siis on üks asi mida ta absoluutselt teha ei oska: pimedas välguga pildistamine. Veenduge ise, tulemuseks on selline kollane käkk, mille keskel kuskil udus paistab üks UFOKoon (mitte segi ajada Siiliga udus) ja vasakul taustaks midagi sinakat on lahe sillavalgustus ja selle peegeldus jõel (mitte tindiplekk). Djah.
Tartlane

(EDIT 2014dec: Nüüdseks tean, et süüdi on telefonikate, mis välku niimoodi peegeldab! 🙂)

Täna kohtusime töökaaslastega. Loom oli omas elemendis. Maja teisel poolel on pikk koridor, kus järjest kabinetid, kus 2-3 inimest sees. Põhimõtteliselt käib ta möödudes kõik kabinetid läbi (ja neis omakorda kõik inimesed läbi), et kes sügada viitsiks. Ei mingit hirmu vms. Kui hommikul, enne kui teised kohale jõudsid (sest olime kiiremad kui ma ootasin) tundus ta alguses sihuke.. mhh, siia jäämegi või? igav? Siis pärast töötajatega kohtumist on ta sõiduvees: jess, siit saab kraatsa kraatsa, tuleme teinekordki :D.
Hetkel käime sealpool ainult hommikul ja õhtul, kui kliente majas pole… järgmisel nädalal või nii, käime neile ka tere ütlemas, kui ta ennast kõiges muus koduselt tunneb. Vahepealse aja veedab minu kabinetis (v.a. pissipaus(id)). Kuna ma eeldasin, et ta on nagu laenukoer ja eelistab laua-alust kuuti ja keras-olekut, siis talle ei meeldi see väiksem pesa (vähemalt on mul nüüd laenukoerale jõulukink olemas 😀)… Fliistekiga maas leppis rohkem, aga üldiselt eelistab üldse  keset põrandat vedeleda. Maas on küll vaipkate, aga ega ta eriti pehme ei ole… Aga kuna see ideaalne-pesa on hetkel otsas, siis tuleb uue ideaalse leidmisega oodata. Ideaalis palgapäevani :D.
kabinetilebo

Et inimesed, kes vahepeal kabinetti tulla tahavad, ei ehmataks, tahtsin neid kuidagi ette hoiatada. Aga sellise musipalli kohta oleks VÄGA veider panna uksele silt: Ettevaatust, Koer! 😀 Kuna ülevalpool on minu ametinimetus ja nimi, siis saigi selle alla Koonule oma silt:
uksesilt

Piisavalt informatiivne, ma leian 🙂 Ja kuigi ta pole päris teraapiakoer, siis teraapiliselt mõjub ta kahtlemata. Nii et Loom-terapeut on igati sobiv ametinimetus ju :).

PS. Mainin veel ära, et kolleegid armastavad EllieTheElephanti juba palavalt. absoluutselt igast toast on tulnud pakkumine, et: Sa võid siia ka jääda :D. (heh, jätaks ma jee ta teise tuppa 😀 optimistid 😀)