Kuidas me kogematameelega kontserti stalkimas käisime

T. teadis mõni päev tagasi rääkida, et Sadam-Laikre olevat esmaspäeval Tartu kandis käimas. Andsin karmi käsu välja selgitada, kas kinnine üritus või mitte. Esmaspäeva hommikuks selgus, et mingi kooli üritus. Kurb.

Esmaspäeva hommikul oli ka kolleeg Maša miskil seletamatul põhjusel kurb. Soovitasin talle, et mind ravis pikaajalisest seletamatust kurbusest märtsis Sadamasilla kontsert päevapealt terveks (ma ei oska seda nähtust siiani seletada). Tal oleks ka seda vaja!

Esmaspäeva hilispärastlõunal läksime Mašaga ja klientidega majast välja. Nii juhtus, et tööpäeva lõpuks olime juba töökohast kaugele Toomemäele jõudnud, kui ma kella vaadates telefonist T. sõnumeid nägin, et tänane kontserdike pidavat Toomemäe varemetes olema… juba natukese aja pärast algama… ja ilmselt varemete lähistelt ka kuulda olema.

***

Noooh, kaugelt eemalt ma vist ei oleks teiste erapidu stalkima kapanud.. aga, et ma juba täiesti kogematakombel õigel ajal õiges kohas olin… siis tasus kaalumist (mitte eriti pikalt):P.
Üksi poleks ka läinud. Uurisin läheduses resideeruvalt Väike-Fränkylt, et tuldagu. Ta magas parajasti ja vastas ei. Ma eirasin tema “ei”-d… Jne. Asi lõppes sellega, et lubas tulla :D.
Järgmiseks võtsin Maša ette. Pole küll päris Sadamasild täies koosseisus, aga abiks ikka… ja kui ruttu veel ravim saabus, peale hommikust “retsepti väljakirjutamist” :P. Nagu ta ilusti südamlikult nentis, siis ega tal polnud kuhugi mujale ka minna ja oli nõus :D. Isegi T. lubas vb läbi astuda.

Seadsime ennast müüri-äärde murule päikeselaiku istuma koos Koonudega (EllieTheElephant ja Džännu) ja kuulasime. Tantsisime Fränkyga kätega “Sõstrapõõsaste vahel” koreograafiat kaasa ja puha. Kusjuures väga veider ei olnudki seal olla, sest ürituse-pidulised ja lihtsalt jalutajad sulandusid vahepeal suht ühte. Müüride vahele varemetesse sisse me siiski kuulama ei trüginud.

Lõpuloo* saime tervitustega nurgatagustele kuulajatele 🙂

*

Korraldaja kapsaaeda (mitte, et see minu öelda oleks, arvestades pisiasja, et ma olin võõrale peole roninud :D) peaks mainima, et suht imelik oli, et esineja laulis veel viimast lugu ja nemad tõstsid samal ajal juba laudu kokku esireas.  Huumoriga võttes oli see nagu see lause, et “hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”, aga tegelikult tundus suht ebaviisakas…
Aga see selleks.  Olen parem tänulik, et meid välja ei visatud… pmst avalikust pargist vms :D.

Pärast tere ütlemas käies kuulsime, et juuli algus tasub ootamist 🙂 Jõuame õigel päeval Fränkyga täpselt juhtkoerte laagrist tagasi ja siis otse kontserdile. Wiii 🙂

Õhtul kirjutas hommikul-depressiivne-olnud-Maša mulle chat´i : “ma küll ei usu, et see oli sellest..aga mul on palju parem olla 😀“.

Ma jätan endale siinkohal vabaduse uskuda, et see oli just täpselt sellest!

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

kasskaisumõmmiga

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).
Koer_õunapuu_taustal

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂
biigl

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

piinlik lugu sellest kuidas ma kulleri süüdimatult üle lasin

Mu suhteliselt uue kevad-sügis jope lukk andis ühel mitte-nii-ilusal õhtupoolikul sisse avalduse töösuhete lõpetamiseks. Vastuvaidlemist ei sallinud. Mašha proovis teda ka füüsiliselt mõjutada, tulemusteta.
Natuke nuttu hala ja kurtmist Empzile (loe: muu jutu seas tuli välja) ja juba postitasingi jope pakiautomaati, et Empz selle kätte saades ära remontida saaks.  Mida ta ka tegi. Siis pistis Netrami poolt mulle kaugelt Türgimaalt toodud külmikumagneti jope taskusse ja postitas pakiautomaati, et mulle tagasi saata.

Eile helistati mulle, et võin paki tasuta ka pakiautomaadi asemel kulleriga kätte saada.
Ma ei rõkanud rõõmust ja rääkisin, et pakiautomaat on kõrvalmajas, ei ole probleemi.
Tema jätkas veenmist (ilmselt on üldse arusaamatu, et inimesed mugavast tasuta asjast loobuvad), et kuller tuleks täna (st nüüdseks juba eile), aga pakiautomaati jõuaks pakk homme (st nüüdseks juba täna).
Mina, kes ma teadsin, et mul eile kuus erinevat kohta on,kus ma päeva jooksul käin, ei olnud endiselt vaimustuses ja vaidlesin argumendiga, et ma ei tea täpselt, kus ma mis hetkel olen jms.
Tema ei jätnud aga ka jonni ja ütles, et kella 9ni õhtul saab!
No fain, nõustusin. ja ütlesin,et 6st 8ni peaksin kodus olema. (Loe: peale kaheksat algab mul uneaeg lihtsalt 😀)

***

Päeval tuli SMS ja puha, et kuller tuleb 19:11 (+7- 30 minutit) ja helistab ette. Sobib.
Õhtul enne kuut koju jõudes rääkisin veel T.-le ka, et kuller tuleb ja värki.
Siis tegin endale vist vahepeal lobotoomia või midagi, eneselegi märkamatult.

Enne kella 7t võtsin Koonu ja tema toidu (käime ju pargis piknikku pidamas) ja T. seltskonnaks kaasa. Kõik vajaliku võtsin. Ainult laadivat telefoni vaatasin ja mõtlesin, et ähh, kes see mulle nüüd õhtul ikka helistab. Las laeb. Pole vaja, et jalutad ja teed romanssi ja Facebooki chat kogu aja taskus piiksub, eksole.

Ilm oli nii mõnus, et kui T. peale EllieTheElephanti söögikorda ja kahes pargis jalutamist tegi ettepaneku, et lähme teeme pikema jalutuse Karlova vahel, olin kõhklemata nõus.

Ilm oligi mõnus ja jalutada oli mõnus ja Karlova oli mõnus ja üldse.

Kodu-uksest sisse astudes läks mu lobotoomia üle ja mulle meenus õudusega… KULLER?!?!?!

Kell oli veerand üheksa. Telefonis ilutses kolm vastamata kõnet ja SMS teatega, et mu pakk on jõudnud pakiautomaati.

***

Palun vabandust 😦 Aga nagu näha, siis mu alateadvus teadis juba päeval, et ega sellest kulleri-asjast head nahka ei tule, miks ma muidu nii agaralt vastu vaidlesin väärt pakkumisele.

Piinlik on ikkagi.

***

Aga lõpetuseks 2 esmaspäevast pilti, mida Facebooki-sõbrad on juba ammu näinud:
Koon, kes hiireurgu laiemaks kaevas ja Koon, kes selle kevade ujumishooaja avas:
kaevamast_tulnud_ellie ujumast_tulnud_ellie

Kingieputused

Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.

Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦

Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Lassi_kast

Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Termotops

Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.

Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Termokruus

Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.

Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
quiche

Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Kuldsepusle
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
pusle

Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
Lilled

***

Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!

Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.

Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Sheiker

Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
PlayDogh_kuul

Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Minionikruus

Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Blomkvist

Ja lauamäng/kaardimängu Dobble.

Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sinihambake

Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…

Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie_autokas
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm.
Beat that!

Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂

PS.  Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:

Blogimisvõistlus – Talle meeldib

Mu sünnipäevakinkidega-eputamise-postitus muudkui ootab ja ootab. No ei leia aega. Ja täna meenus mulle, et seekordne blogivõistluse teema on mul ka ju kribamata. Olen seda tegelikult niiiiiiii kaua edasi lükanud, et ma pole isegi kindel, kas mahtus veel tähtaegadesse, või olen juba välja kukkunud?!

Edasi lükkasin seetõttu, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada 😦 Saan aru, et endast kolmandas isikus vist rääkida ei tohi (ja mis elu see on, kui endast rääkida ei tohi.. mulle meeldib ainult ja ainult endast rääkida. Kui kohutavalt imeline ma olen, näiteks 😀)… kaalusin T.-st rääkida… mis oleks seoses tema läheneva sünnipäevaga ju kaval, et sõbrad saaks ehk kingiigeid vms… Aga, kuna T. ei ole eriti blogiusku, siis ei oleks minust aus tema elu siia letti laduda. Nii, et järgi jääb seega ainus tüüp, kelle kohta ma tean, mis talle meeldib… ja kes ei saa kirjutamist keelata… sest ta ei oska rääkida.

EllieTheElephant muidugi.

Niisiis – Top 10 asja, mis Koonule meeldivad… suvalises järjekorras.

1. Paitamine/Sügamine:
Lugemis- ja/või teraapiakoera ametis üks eelduseid. Kui meite eelmine koer spanjel Ällu oli seisukohal, et okei, ma kannatan ära täpselt 4,8 paid ja siis tuled Sa koos minuga kööki ja annad mulle selle eest maiustust… siis EllieTheElephant on vastand. Kui keegi ei ole teda juba liiga kaua (~6 minutit) süganud, siis ta ei häbene ennast meelde tuletamast, et oma päevane sugatud-saamise-vajadus siiski rahuldatud saada.
Olgu ka mainitud, et ma kahtlustan, et see päevane vajadus ei ole siiski mitte kunagi päris täis saanud… Sest tal vist polegi sellel mingit piirajat peal…
Ainult lapsi tuleb hoiatada, et need “järsemad liigutused”, mida ta teeb on selleks, et paituseid juurde nõuda. St. pöörab järsult pead ja vaatab eriti etteheitva pilguga otsa. Või virutab laisalt käpaga. Või tagumise käpaga 🙂

2. Magamine / horisontaalasendis viibimine:
Koerad olevat suutelised ööpäevast kuni 22 tundi magama. Ühtlasi pidavat alamagamine neile suisa eluohtlik olema (aga alamagamine ei ole siis kohe alla 22 tunni, vaid ikka vähem, eksole…).
Koon kasutab ka enamjaolt aega mu kabinetis põõnamiseks. Samuti on külili-asend tema lemmik sügamisasend, sest ega koer loll ole. Ise ju ka ei viitsiks massaaži ajal keset tuba püsti seista.
Ta on isegi nii laisk, et kui näeb, et inimene (= potensiaalne sügaja) tema suunas liigub, siis ta viskab juba poolel teel tagumiku maha ja imbub edasi, et sügaja kohale jõudes juba täies valmiduses põrandal peesitada.
Muuseas, mulle jõudis just kohale, et koerad on vist ka tava-olekus ju teoreetiliselt horisontaalasendis.

3. Voodi:
Ta endiselt tavaliselt ei käi voodis. Aga nüd olen vahelharva, nt. pikemalt peesitatavatel hommikutel, temakese voodisse sügamissessioonile kutsunud… ja ta ei lase seda kutset endale kaks korda esitada. Kõige kiiremini-täidetav käsk vist :P. Hommikud on sobivaimad, sest siis on ta veel puhas ja kuiv. Eesti kliimast on jutt, mitte koonu inkontinentsusest, eksole 😀
koonvoodipeal
Kui ta voodile saabub, siis esmalt meeldib talle istuda ja ringi vaadata. Vaade nii kõrgelt. Nii uhke. Täiesti uus vaatenurk. Linnud akna taga puu otsas on lähemal ja puha. Aga siis vistkub pikali ja võtab vastu kogu sügamise, mis antakse.
Kui mina voodilt lahkun, läheb tema ka. Ilma midagi ütlemata.

4. Minu koha hõivamine:
EllieTheElephanti uusim komme aka Kiusukoer.
Tööl olen ma enamasti väikese arvutilaua taga arvutitoolis. Kui ma ratastega tooliga pisut eemale sõidan, et mingit paberit kusagilt haarata vms, siis neljal juhul viiest on üks magaja end välkkiirelt arvutilaua ette tooli endisele kohale kerra kerinud.
Kellel on südant teda sealt ära ajada? Minul igaljuhul mitte…

5. Koerad:
Kui tänaval mõnda teist koera kohata, siis on EllieTheElephant´il silmi ainult tema jaoks: Pean-sinna-pääsema-pean-pean-pean-pean-pean!… Ja kui pääsebki, siis nuusutab ära ja kui teine koer just sõbrunenud on ja mängida jms tahab, siis on Koonul juba huvi läinud. Nägin ära, liigume edasi!
Mõned korrad, eriti tuttavate Koonudega, meeldib talle siiski mängida ka 🙂
porine_tagaajamine
Ps. EllieTheElephant-i vasaku külje tume värv on selgitatud punktis nr 8 :D.

6. Kassid/Linnud:
Ma kunagi varem juba rääkisin, et on vist ebaloogiline väita, et Elliele meeldivad linnud, sest ta ajab neid taga.. ja talle ei meeldi kassid, sest ta ajab neid taga. Eeldan, et talle meeldivad siis kõik. Ja tegelikult on kasside-siilide-lindude jms-ga nii, et kui “objekt” on liikuv, siis ta ajab teda elu eest taga. Aga kui too paigale jääb, siis on Koon sõbralik, liputab saba ja kutsub mängima.

7. Söök (kodus VS mujal):
Kodus on Koon toidu suhtes üsna valiv. Liha läheb kiirelt ja virisemata. Krõbinaid on ka hakanud viimasel ajal korralikumalt sööma (mille tulemus on see, et läksime nüüd dieetkrõpadele üle, sest neiu on endale korraliku tagumendi kogunud 😛).. aga kui mõni krõbin nt kausi kõrval põrandale kukub, siis tema küll seda sealt koristama ei hakka. Sellega tegelegu mina või mõni külas-käiv labrador. Hakka nüüd maast midagi sööma, fui.
Õues on teine äärmus. Seal tuleb kindluse mõttes enne, kui mina kättpidi lõugade vahele sekkuda jõuan, kugistada alla kõik, mis teele satub. Küll pärast on aega mõelda, kas see üldse oli söödav.
Ja milline mälu tal on! Kui kusagilt linnast on ühel korral midagi leitud, siis tšekatakse see koht absoluutselt iga kord lootusrikkalt uuesti üle. Mis jälle arendab minu mälu, sest mul peavad need kohad ka ennetuslikult meeles püsima.

8. Pori:
Hele pikakarvaline koer lausa kisendab pori järgi. Ja ta oskab kõndida täpselt nii, et käppade alt pori kõhu alla visata. Ja ta oskab joosta täpselt nii, et kurvis porisel teel külg maha panna (selgituseks pildi juurde punkti nr 5 all). Ja talle lihtsalt meeldib pori sees patseerida.  Sest see on so much fun!
vesirottEllie

9. Vesi:
Väikeses koguses pori suudab ta ise enda kasukalt puhtaks kuivatada. Suuremate koguste puhul ootab teda ees kõhualuse ja käpapesu või üldine sügavpuhastav pesu.
See talle eriti ei meeldi. Vastik vesi, mis hea pori kõik ära viib…
Hoopis teine lugu on jõeveega. See on teretulnud. Eriti kui veel mõni peibutuspart ka silmapiiril on.
KoonVeesAstumas
Talvel jälgin ise jää tõttu veekogudest eemale hoidmist, aga muus osas on tema jaoks ujumishooaeg suht aprillist oktoobrini. Peaasi, et pärast märjana õue ei jää lihtsalt.

10. Värske lumi:
Minusse. Lumiiiiii! Wiiiiiii!
Värskes lumes on veel pealegi palju värskeid lõhnu. Saab nina lume alla suruda ja siis nagu väike sahk ringi tuuseldada. Või lumepalle püüda ja ära süüa. või lumepallivarusid käppadega otsa hüpates hävitada.
Parki ehitatud lumemehed/memmed kannavad pealegi olulist infot neist möödunud meeskoerisendite kohta, kes memmesid teadetetahvlina kasutavad.
Ja minu lemmikosa on see, et koer on puhas 🙂 Vahel küll märg, aga sellegipoolest puhas. Mõnus!
bw_snowdog

uneaktsioon

Maci põnevik-unenäod on tagasi.

Täna öösi töötasin büroohoones.. selline suur uhke ja klaasist. Asus enamvähem Tartu-Vana-Kaubamaja vastas ja Vana-Kaubamaja-kohal oli parajasti pooleli suure uhke hoone ehitus… siseviimistluseta, aga seinad ja põrandad olid juba püsti.

Sattusin maja ees (kus ma lihtsalt passisin.. ma ei suitseta vms) kokku seljakotiga mehega, kes rääkis, et pidi meile tööintervjuule tuleba (Mees! Wow!), aga ei saa alt majja sisse, sest tööluba puudub vms. Lehvitasin ühte turvakaamerasse ukse juures “esikus” (mul ei tule see õige sõna meelde praegu), millest läks pilt üles meie osakonda. Osakonnajuhataja-A. tuli seepeale alla, aga polnud miskit intervjuust kuulnud… aga oli lahkelt nõus härraga koos üles minema, et kohapealt uurida.

Mina läksin uuesti ukse-taha (ma tõesti ei tea, miks ma seal passisin), kui sattusin poole kõrvaga pealt kuulma, kuidas üks teine seljakotiga mees ühele teisele meie majavale töötavale (aga mitte meie asutuses.. büroohoone oli ju suur) inimesele rääkis, kuidas tal on tööintervjuu (täpselt samal ajal, kui minu seljakotimehel) ja kuidas ta hoonesse sisse ei pääse.
Majanaaber lasi tolle härra siis lahkelt oma pääsuloaga sisse… aga mina lippasin tast mööda ja hüüdsin kohe-kohe lifti astuvat Osakonnajuhataja-A´d, kes pöörduski ümber ja tuli minu poole… samal ajal, kui saadetav Härra lifti astus ja selle uksed sulgusid. Kõrvallifti läks ka teine Seljakotimees.

Lohistasin A. turvakaamerate juurde meie-osakonda-viiva-kaamera alla ja vuristasin oma vandenõuteooria ette: et äkki  on seljakotimehi, kes majja sisse nuruvad  rohkem ja nad ei tule tööintervjuudele tegelikult ja kuigi ma ei tea täpselt kes-kus-miks jms, siis mina laseks küll pigem varvast kohe. Tema nõusutus minuga ja piilusime oma kaamera poole, et Kolleeg-L´i poole pöörduda, et kas ta ka aru sai…
Vastust kaamerast tulla ei saanud, aga mõne aja pärast marssis meie osakond eesotsas L-iga liftidest välja. Seljakotimees muuseas ei olevat meie korrusele sõitnud liftiga.

Kuna meie, sotsiaaltöötajad, oleme teadagi selline isekas liik, et päästkem ennast ja suva kõik teised (vähemalt unenäos), siis ei hakanud me teiste majas töötavate inimestega jändama, vaid päästsime oma naha ja läksime hiilisime sisse sinna ehitusjärgus olevasse hoonesse, VanaKaubamaja kohal.

Seadsime end seal mugavalt sisse. Mina ja veel mõni pugesime rõdule, mis täpselt “meie maja” vastas oli. Ülejäänud chillisid kusagil majas seespool.

Natuke aega seisime ja ootasime, et mis nüüd saab. Aga ei juhtunud midagi. Peale selle, et mõni teine asutus oli vist kas märganud meie lahkumist või kuulnud mõnest teisest kaamerast juttu ja lahkusid samuti hoonest. Tegelikult lausa nii paljud, et vabalt võis tühjeneda kogu maja. Ainult seljakotimehi me ei märganud.

Jalad väsisid ära ja istusime rõdu-põrandale maha. (Ärkasin piisavalt vara, et mitte teada saada, kas me saime siis põiepõletiku või munasarjapõletiku :P). Rääkisime juttu ja arutlesime, et vb peaks ikkagi tagasi minema. Kui järsku lendas meie ette maha põlev papitükk. Ja teine. Ja kolmas. Ja neljas. Jne.

Nii palju kui õnestus, piilusime rõduääre ja terve õhk oli langevat põlevat prahti täis. Mis tuli “meie” töö-majast. Normals ju, et vastasmajja plahvatused vms ei kostu.

Pagesime rõdult hoone kaitsvasse varju, sest ei soovinud, et mõni lendlev paberike juused kärssama paneb vms. Ja läksime koos teistega teispoole maja, kus nad kõik ühes toas (4 betoonist seina ja põrand-lagi) istusid ja igavlesid.
Rääkisime neile, mis toimub.. ja jäime sinna chillima.

Miskipärast ei läinud me koju. Vb sellepärast, et tööaeg ikkagi ja ei tohtinud :D… Samuti ei mäleta ma, et keegi oleks kuhugi helistanud.. a la, et : jou, tead see põlev maja, millest ilmselt nüüd juba räägitakse.. me ei ole seal enam…
Me hiilgasime unes täiega hoolivusega kõigisse teistesse peale enda :P… mitte.

Vahepeal käisime teispool maja piilumas kuidas kustutustööd käivad. Päris kriipi vaade oli. Siinkohal on kõik dok-filmis, juutuubi videod ja katastroofifilmid mu kujutlusvõimele kõvasti abiks olnud ja vaatepilt oli reaalne. Põleng oli pea igal korrusel. Seljakotimehi oli vist terve armee olnud.

Ja rohkem ma ei mäleta… järgmine asi, mida mäletan oli juba see, kuidas ma sõbranna koera Rakveres jalutasin. Veider koer oli – toast ei tahtnud üldse ära tulla, oli külili maas ja ma rihmast lohistasin teda välja. Aga kui juba õues oli, siis kõndis korralikult.

hunnik_magajaid

***

Mul ple veel kõigist kingitustest pilti, niisiis ei blogi veel sünnast 🙂

ARGH

Eile hommikul tegin ma 3 tundi ühte faili ja ei salvestanud seda. Ja arvuti pani pange.

My bad.

Ühtlasi puudusid mul õigused seda Temporary kaustast välja otsima minna nii et sinna ta läks.

***

Täna hommikul kirjutasin valmis piiiiiiika postituse eile nähtud filmist “Valge jumal”

Ja siis läksin kogemata “back” klahvi vastu.

Ja teate mis? WordPress ei salvesta enam postitusi automaatselt mustanditesse.

Guess what – ma ei viitsi kumbagi asja uuesti teha.

Prfff.

thinkingNo

epuepu

First thing first!

Sadam ütles intervjuus, et tulevad Sadamasillaga veebruaris Tartusse ka. Jejejejejejeee!

Ofkoors I´m going!

***

Ma käisin laupäeval poodlemas. Paramparaaa!

Läksin hoopis muud ostma. Tulin tagasi saabastega. Sest, kui on odav, siis tuleb ju osta! Isegi, kui pole vaja 😀

Papud Papud_ja_Minionisokid

Aga nunnud on. Ja soojad on. Sügavas lumes käimine on küll üsna mõttetu ettevõtmine, aga nunnud on.

Originaalhind 69 raha oli hinnasildil allahinnatud 28-le ja kassas moondus miskipärast 21-ks. Ega ma ei kurda :P.

Siis läksin “muud” ostma. Ehk siis suuri kõrvaklappe. Et õues tänavamüras oleks ka üht-teist kuulda. Muusikaga oli veel normaalne ka väikeste nööbikestega, aga heliraamatutega oli täitsa lootusetu. Mingitel tänavalõikudel võis juhtuda, et kui ma üksikutest kuuldavatest sõnadest juttu kokku panna ei osanud, jäi peatükk vahele või nii.
(See omakorda tuletas mulle meelde, et ma kuulasin “Nullpunkti” nii, et kogemata oli shuffle peale ununenud 😀 Alles umbes neljanda peatüki järel sai aru, et kuidagi lünklik ja hüplev jutt on 😀 😀 Olgem ausad, väike vihje, et miski valesti on, oli ka lause “Raamatu lõpp” :D. Õnneks oli see lause pärast kärarohket tänavavahet, nii et ma põhimõtteliselt ei kuulnud lõppu ette :D.)

Eniveis. Ostsin siis endale ühed odavad klapid. Olin kaupsis neid vaadanud, et nunnud rohelised, sobivad mu outfitiga. Aga Zeppelinis ei olnudki rohelisi. Võtsin siis valged sinisega, sest liiga tüütu oleks ju terve pikk tee kaupsi kõndida 😛
Klapid
Kui järjest proovida Kolleegi üle-saja-euroseid klappe ja minu 16-euroseid klappe, siis saab aru küll, et kvaliteedivahe on jõhker. Aga kui mitte-järjest proovida, siis käravad selle raha eest küll.
Pisut häirib see, et need kostuvad läbi… “väljapoole”. Et need mütsi peal on, siis on need ju selle võrra valjemaks pandud. Aga siis kuulevad ülejäänud ka, kuidas ma “The Art of Seducing Naked Werewolf” vol 2-te kuulan. Nice.

Aga muidu olen rahul.

***

Täna mõtlesin, et kuidagi peab ju seda puudujääki leevendama, et mu klappide ja riiete värvid kokku ei lähe ju, et ma jälle ilus oleks…
*ot, paus, ma nüüd naeran mõnda aega*
… ja proovisin endale patsi punuda:

Piece of a cake. Seal videos vähemalt. Mina harutasin katsetused kohe kiirelt uuesti lahti ja nii tunduski jälle ilus 😀 Ilma selle patsilaadse tooteta, mille ma kokku keerasin, oli juba päris hea 😀 :D.

Tavaliselt teevad Fränky või Dzeik mulle patse. Peab vist sama taktikat jätkama.

***

Reklaamipaus: Proovisin täna mango-lassit. Saare toode India päritolu joogijogurt/magustoidust. Päris nämma oli, kuigi suht samasugune nagu muidu mangojogurtid. Lihtsalt pakend oli teine 😀 (katteks on joogi-auguga kile).
Mango_LAssi

***
And last, but lot least. Kavatsen täna kelgu osta ja Koonu ja seltskonnaga kelgutama minna. Mii laikii!
Kuigi pärast võrdlemisi õnnetut seika lapsepõlves, kus mu otsmik põrkus täiskiirusel paekiviseina nurgaga (selgitab nii mõndagi, onju?! 😀) ma veits kardan kelgutamist. Aga selleks on mul kolleeg, kes on umbes sama julm nagu see eit mu unenäos (vt. eelmist postitust)) ja lubas mind (väga) hea meelega mäest alla lükata.

Nii lahke. Milleks inimesele vaenlased, kui on ometigi olemas Sõbrad?!

kass_lumelabidal

awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

forgetiItHappened

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.
liivakoopa_skeem

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!

dreamingGrass

viu ja viu

Ärkasin kell 3 põiekaga, aga uni oli niiiii magus ja voodi niiiii soe. Keerasin teise külje ja ignosin.

Hiljem, st 25 minutit enne äratust ei andnud enam ignoda ja vedasin end siiski kõige pisemasse ruumikesse.

Seejärel lippasin Koonuga õue. Kus meie jalutuskäik jäi üsna lühikeseks, kuna üks austaja võttis end sappa. Kuigi too mõmmik oli üksi ja täiesti võõras kohas, siis ma ei jäänud lootma sellele, et isane koer võõral territooriumil paarituda ei soovi, eriti veel siis, kui emane ise väga lootusrikas oli. Ja lohistasin emase tagasi tuppa peitu.

Kui mõni aeg hiljem bussile liikusin, siis otsustas Mõmmik ka pisut eemale nuuskima minna.

Otsustasin minna varasemale bussile, sest hilisem buss on tavaliselt megatäis ja ma armastan oma isiklikku ruumi liiga palju, et sinna 6 inimest lisaks mahutada. Pluss veel see, et ma olin niikuinii olude sunnil varasem.

Olin viksilt ja viisakalt 7 minutit varem peatuses tuule käes ootamas.

Seda bussi ei tulnudki.
jess

Ootasin siis 15 minti veel kuni tuli järgmine buss. See, mis muidu hirmus täis on. Arvestades, et täna üks vahele jäi, siis oli see täna ka natuke palju täis. Aga trügisin vapralt peale.
getoutoftheway

***

Aga on the bright side – kolleegilaps, kes nii mind kui EllieTheElephanti ühe korra näinud on, saatis tänaseks päevaks Elluška eemalviibimist asendama oma Muri. Awwwwww!
Muri

igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

Sadamasild

Reede õhtul töökaaslastega jutustades selgus, et kui öelda, et käisin Sadamasilda kuulamas, on tulemuseks küsimärk näos. Ja kui täpsustada, et Marek Sadam ja bänd, siis on tulemuseks veel suurem küsimärk näos, et “N-Eurot kuulasid??”

Kui Sinu näos olid just kaks samasugust küsimärki, siis jätka lugemist.

Käisin siis mina Sadamasilda kuulamas. Selle-pärast, et Marek Sadam on mulle umbes 6ndast klassist sümpaatne tundunud :D.. ja sellepärast, et T. lahkelt pakkus mineku välja… Ja sellepärast, et ma tean, et Sadamasild ei ole N-Euro (ega ka mitte Jesus Nevada).

Kontserti ei saa ma ümber rääkida, sest siis oleks see kõik nii… noh.. Te ei saaks aru. Sest see kõik mõjus nii ainult seal kohapeal ja kõik korraga. Seal oli huumorit ja seal oli sügavust. Päris uskumatu, kuidas üks noor mees (ta on ainult 36!) oskab kokku panna nii… siiraid ja ilusaid mõtteid. Öelda nii otse ja ausalt ja armsalt. Väga super. Ja ta oli nii muhe ja tundus täiesti omas elemendis, seda kõike nautivat… Kuigi ta tundus samal ajal ka kuidagi väga kurb-nukker-mõtlik… Selline, et tahaks juurde minna ja küsida, et kas Sul on ikka kõik korras?

Aga nüüd muusikast. Lisan siia mõned oma lemmiklood uuelt plaadilt “Siis tulen siis jään”.

Suvi käib väikeses toas:

Sõstrapõõsaste vahel:

(Ja mu ammune lempar) Tulbid ja bonsai:

Ja mulle meeldib veel ka “Kuidas elad, ema?”, aga seda ei leidnud Youtubest Sadamasilla esituses… Teise esitaja poolt laulduna ja pisut teistsugusena on see siin olemas, aga sõnad on olulised, nii et kuulake neid… 🙂

***

Ma kuulan tegelikult üsna vähe muusikat. Kindlaid lemmikuid. Aga keda kuulan, siis on oluline, et mul nende plaat ka oleks. Nii siis seadsingi sammud raamatupoodi ja ostsin endale plaadi ka ära. Nüüdseks on see mul arvutis ja telefonis ja CD-mängijas 🙂
Ja et elu kohe täitsa lill oleks, tõi Päkapikk mulle täna lisaks jõulukalendrile ja Sadama 2006.a. ilmunud raamatu.

excited

Segajutud

Alustuseks kurdan, et mul on kahtlusi, et ma jään haigeks. Ärkasin rõveda peavaluga ja mul on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii külm. Istun 26-kraadises kabinetis paaaaksu kampsuni ja salliga ja värisen. Esimesed 1,5 tundi istusin siin jopega. Mitte, et soe oleks hakanud.. lihtsalt kaasinimeste ees oli veider.
Kraadiklaas näitab 36,1-36,5… mis normaalsel inimesel on madalavõitu. Minu tavapärane on 35,3 nii, et see on kraadi võrra kõrgem. No, eks selgita seda teistele, et õu, mul on palavik.. mul on 36,5 :D… pigem mitte.
Aga ma peaks täna sõitma pealinna, et homme koolituda, nii et ma plaaniks siiski hea meelega mitte-haigeks-jääda, kui võib…

***

Külmetunud ma igaljuhul ei saa olla, sest olin eile ilusti talviselt riides. Seks puhuks otsisin eile hommikul välja ka ühe, eelmisel talvel saadud kolmest villase-soki-paarist (Made by Dzeik) ja sokke jalga sikutasin, et ta oli sinna sisse ka külmikumagneti peitnud. No aastase hilinemisega see leida on parem kui üldse mitte leida, ma arvan.

tegelt tahtsin veel lobiseda, aga ei viitsi… üks kassipilt (publiku tungival nõudmisel) siia lõppu on piisav.
Oh, Ididnt know this was a mirror

mo…Ärrrrr…ning

Päästsin Koonu platsil jooksma. Tema nina teadis seda, mida minu silmad pimeduses ei teadnud: et mingi idiootjopakollajuhmakasjobutropp oli jälle platsile maha kallanud potitäie kartulisalatit või makarone vms sodi.

Karjusin siis õgivale Koonule “EIIIII!” ja sööstsin kindluse mõttes ise sinnapoole, et keelata… ja astusin graatsilise sammuga auku ja libisesin seepeale sama graatsiliselt nagu värava-löönud-jalgpallur murul põlvitades edasi. Isegi Koon tuli söömast ära ja mu uhket sooritust lähemalt uurima.

No pole hullu. Mul on täna ainult päev otsa inimeste keskel olemist, mitte enda kabineti üksinduses. Päeval Postkontor pluss pood. Ja õhtul Kool (lugemiskoer) ning seejärel kaubanduskeskus (toon jope pesust ja käin poes). Keda need pruunilaigulised rohetriibulised põlved ikka häirivad, onju?!

Mõni hetk hiljem jõudsin tööle. Täpsemini välisukse taha. Sest see vidin, kuhu ma sisenemiseks koodi sisestan, oli remonti minema jalutanud. Ma olen loomulikult üks nendest õnnelikest, kellel võtit ei ole.

Kolleeg oli juba tööl. Ülejäänude orienteeruv saabumisaeg on umbes 45 minuti pärast.

Kolleeg tuulutas tuba. Läksin üle tee ja hüüdsin. Kordi kümme. Ju ta oli toast väljas, sest kõik teised vist kuulsid Tartus, aga teda aknale ei ilmunud.

Seejärel tuli eemalt koos omanikuga Kuldne, kelle koduteel ma seisin. Läksin üle tee, et neid mööda lasta, aga omanik viipas, et ma kaugemale läheks. Ju tal siis on see maailma ainus Kuri Kuldne.

Jalutasin tuimalt tänavat mööda eemale ja siis tagasi.

Kolleeg oli vahepeal akna juures käinud ja selle kinni pannud.

Rõõmustasin palavalt, vaatamata härmatise-külmale ilmale ja tahtsin akna sisse visata.

Piirdusin pisemate kividega. Kordi kümme. Tabasin naabrite aknaid, seina, katust, taevast ja kõnniteed. Õiget akent mitte.

Mõne aja pärast ilmus kolleegi naerunägu aknale (halleluuja!). Ta tuli muuseas niisama, mitte mu kivaloopimise peale.

Vahet pole. Sisse sain ikka. Hakkan nüüd põlvi kraamima.

minaVersusElu-kukkumine

EDIT: Peale blogimist avastin jogurti. Ja pritsisin kampsuni täis. Täna on minu hommik!

Koonulood

Koonul on palav. Toas on minimaalselt 28 kraadet, tööl on 31 kraadet ja õues ei ole ka eriti parem. Nii ma siis shoppasin EllieTheElephantile ühel päeval väikese lastebasseini… et see dushinurka asetada. Minu vaimusilmas vedeles ta basseini jahedas vees, nagu ta jões teeb:
Jões_lamamas

Testisin päeval ilma veeta basseinihakatises. Mükkebroo, lamas küll. Ootasin põnevusega õhtut, et vesi ka vannikesse lasta.
Tyhjas_basseinis

Koju jõudes pressisin selle dushinurka ja täitsin veega. Ja…
Veega_bassus

…Koon ei hinnanud minu uhked jakuuzit absoluutselt 😦 Peamiselt seisis ja ootas, et noh.. pese mind ära ja lase juba minna… Istumise käsku ei pidanud millekski, surve (loe: pea kogu mu keharaskus 😀) tagumendile asetas ta küll vette istuma, aga selle asemel, et lamada (nagu ta, vana laiskvorst, muidu igal võimalusel teeb), istus ta kogu aja ja vaatas mind eriti kurva näoga… Let me out… please.. please…pleaaaaaseeee….

Fain. Millal enne mõnu mu hea plaan läbi läinud on, eksole 😀 Aga ma vähemalt proovisin. Rohkem ei piina teda sellega ja eile sheerisin basseinihakatise juba ära, sinna kus seda koonude poolt ilmselt rohkem hinnatakse 😀

***

Aga, et palavusele natukenegi leevendust saada, käisime eile kolleegiga (sest mul endal napib nii autosid kui juhilube)) kesk-Eestis koonu päriskodus teda pügamas/trimmimas (ma ei ole kindel, kumb termin kuldsete puhul õige on?). Vasakpoolne pilt on before ja parempoolne after. Pöörake tähelepanu lõua-alusele kaela piirkonnale.
Põllega_ja_ilma

Ehk siis tal on nüüd paljas kael paksukarvalise põlle asemel. Saba on lühem. Tagajalad tunduvad väga siresäärse modelli omad, kus pikad püksid suviselt lühkariteks tehti… ja vaadake esikäppi – tal on varbad! 😀 Nii armas 🙂

Kohapeal oli lisaks EllieTheElephandile veel 11 kuldset ja 7 pisikest kuldse kutsikat (kellest osa on veel müüa! 😉), ega ei olnud ju eriti äge neid näha ja näppida :P… Ja kui enne Koonu üksinda nähes ei olnudki aru saada, et ma karvahoolduse osas midagi väga valesti teeks, siis 11 hoolitsetud iluduse kõrvalt oli ta selgelt ära tuntav: näe, see sagris metsjeesus seal :D… nüüd enam ei oleks ära tuntav 😛

***

Tagasiteel mõtlesin, et mis valesti see uuesti.. läheme ütleme siis täna Sesamyle “tere”… aga selgus, et mis valesti see uuesti valesti… ja plaan feilis, nagu alati… nujah…