unenäoimed

Mul oli täna öösel niiiiii pikk unenägu, et ma ei viitsi isegi kogu sisu unenäoblogisse kirja panna… aga räägiks hoopis, kui osavalt ma unenägu jätkata suutsin.

Põhimõtteliselt oli sisuks, et ma olin kusagil Sloveenias või Slovakkias vms, elasin seal ajutiselt nagu ka mitmed mu tuttavad ja Eltsus ka. Kuni hotelliaknast nägime kahte hiiiiglaslikku raketti linna kukkumas (no pole ka ime, kui viimase aja uudistes on alatasa mingite rakettide ja pommide jutt). Need ei plahvatanud, aga olid nii suured, et lõhkusid maandudes majad, millele maandusid. Üks neist oli meie vastasmaja.
Otsustasime evakueeruda ja ma ütlesin kolleegile, kes ka seal oli, et pean enne EllieTheElephant´iga pargis põiel käima, sest evakueerudes ma ei tea, kas ja kus temaga kuhugi minna saab. Kolleeg lubas, et käib teeb selle ise ära. Läkski. Mina pakkisin oma kahest seljakotist (ma ei tea, miks neid kaks oli) vajaminevast ühe kokku ja teise jätsin maha.
Tuli tagasi ilma Eltsuseta, ütles et tema sai aru, et ma ei tahtnud Koonuga evakueeruda ja plaanisin ta maha jätta ja ta jättiski parki siis. Doup. Hakkasime siis parki vantsima, et koer uuesti üles otsida.

Ja siis ärkasin üles, sest põis oli silmini. Käisin kergendasin põie ära ja proovisin magama jäädes pingsalt eelmisele unenäole keskenduda, sest ma ei saanud rahu, et kas Koonlane sai võõrast linnast leitud või mitte… mis siis, et Koon päriselt sealsamas pesas keras und nohises.

Algus polnud lootustandev, sõitsime T.ga ratastega mingis tundmatus kohas. Ta oli ainult lühkaritega ja jäi kuhugi oksa vms taha kinni ja tiris needki puruks. Ma siis omalt poolt abivalmilt pakkusin, et äkki mul on hotellis mingeid riideid… ja läksimegi samasse hotelli, mille ma eelmises unes hüljanud olin 🙂 Ainult tuba oli rahvast täis, ajakirjanikud ja asjad… vaatasid aknast seda auku, mis rakett vastasmajja teinud oli. Ma sobrasin oma seljakotis, mis hotelli jätnud olin (eelmises unenäos) ja otsisin riideid ja avastasin nt. et olin ühe fotokaobjektiivi ka kogemata sinna unustanud… liiga kallis selleks, võtsin selle ka kaasa.

Igaljuhul, kuigi ma ei näinud uues unes enam Eltsust, siis arvestades seda, et ma ei olnud sellest üldse muserdatud, lohutan ma ennast, et ju me siis leidsime ta ikkagi üles ja toimetasime turvalisse kohta, enne kui jalgrattamatkale läksin 😛

Maci unenäoblogi vol 1748 (vist)

Ööl vastu eilset nägin ma unes, et ma nägin und, milles reisisin koos Empsi sõbrannaga… ja siis ärkasin unenäos üles kohtasin Empsisõbrannat ja rääkisin talle unenäos oma unenäounenäost 🙂 #MuchConfusing

Täna öösel läksin mina teatrisse. Teatrimaja asus Tallinna Raekoja platsil ja ma olin möödudes näinud, et sinna on enne etendust megajärjekorrad üle platsi. Nii ma siis otsustasingi, et lähhen pühapäeva keskpäeval algavat etendust vaatama ja selleks läksin juba hommikul kell 7 järjekorda. Saba oli juba siis üle platsi, kohtasin seal seisvat kolleegi ja jäin tema juurde. Rääkisime maast ja ilmast ja mõni aeg hiljem, tuli jutuks, et no mida tema ka vaatama läheb. Selgus tõsiasi, et see ei olnud teatrijärjekord 😀 Teatriuks oli veel kinni ja ühtegi inimest ootamas polnud… aga teatriukse kõrvaluks läks juuksurisse ja see oli see järjekord 😀

Järjekord

 

 

Et mul oli veel mitu tundi oodata, ja ilm külm oli, siis astusin sisse lähedal-asuvasse baari (kõrval oli küll ka Konsum, aga see oli veel kinni), mis ikka veel hiliste klientidega lahti oli… ja ostsin endale veini.. ja läksint agasi järjekorda, et seal seltsim kolleegiga oleks. Ja kukkusin kummutama 😀 Kohe oli lõbusam.

*
Siis on mul vahepealsest blank-out, ju ma jõudsin selle veiniga lõpule.. 😀 Ja järgmisel hetkel olin ma kodus (mis oli unes mu kodu, aga tegelikult mingi võõras koht) ja minu juures toimus pidu. Kutsutud olid sõbrad, kolleegid ja kliendid :D. Naabriuksest möödudes märkasin, et üks kolleeg/toakaaslane oli naabrimehe juures ja üsna ehmatanud näoga. Ta oli vist uksed segamini ajanud ja ei julgenud seda tunnistada ja luiskas mingi muu põhjuse, miks ta tuli (ma ei teagi, kas midagi pakkuma vms)… ma teadsin, et naabrimees on veits veider ja läksin ka sinna, luiskasin omalt poolt mingi loo, sain kolleegi korterist välja ja jäin ise sinna… selgus, et naabrimees on väikestviisi vägistaja ja kukkus ähvardama ja ei lasknud mind kuhugi.

Creeper

Ma karjusin appi, aga kedagi ei tulnud. Naabrit veits häiris, et ma abi kutsusin ja ta otsustas mu mujale viia ja tassis mu õue. Seal selgus, et mu külalised olid kuulnud ja politsei kutsunud, aga ei julgenud sekkuda, sest arvasid, et uks on lukus.. aga õuele tulid mind päästma, surusid naabri selili maha ja istusid igaüks raskuseks eri jäsemel (käel või jalal), et ta liigutada ei saaks… mille peale mina kükitasin naabri kõrvale ja kinnitasin talle vaikselt, et no küll tema nina kindlasti alles sügeleb 😀 #õeluskott.

*
Siis on mul jälle väike black-out (järelikult pidu jätkus 😀) ja järsku olin ma hoopis Meredith Grey, kes koos Derek Shepherdiga olid kahekesi üksikul hüljatud jahil, keset jäist merd ja eksinud.

Derek&Meredith

Ja siis tuli torm ja äkitselt olime me mõlemad vees, jäätükkide vahel ja Mer/mina ei osanud ujuda ja oli peaaegu uppumas. Siis ujus ligi Derek, nagu ikka tõeline McDreamy, haaras mu kaenlasse ja hakkas tagasi paadi poole ujuma… kuigi oli ise ka üsna kudenud olekuga juba. Mina, olles juba pea meelemärkuseta ja lastes end läbi lainete vedada, unistasin vaid sellest, et jahil on kajutis nari peal kilekott mu riietega.. sealt saaks kuivad riided selga… mmmm…
Jõudis Derek jahini, viskas ta mu veest välja üle reelinguääre kolaki paati, sellise jõuga nagu mees muiste… Mõni hetk hiljem ma toibusin ja ehmatasin, et WTF, keegi ronib üle ääre paati. Haarasin maast ahjuroobi (sest igas enesest vähegi lugu pidavas laevukeses vedeleb tekil vähemalt üks ahjuroop.. hea oleks, kui neid oleks mitu! 😛)  ja olin löögivalmis, kui vaatasin, et aa, ups, see on hoopis Derek… ja jätsin virutamata. Aga enne, kui teda sisse sikutama jõudsin hakata, ronis laevaninast sisse veel teinegi inimene, mingi võõras naisterahvas. Ronis teine sisse, oli marusõbralik ja tundis end nagu omas kodus. Mis, selgus mõne hetke pärast, oligi tema kodu, sest ma asusin äkitselt metsamajakeses keset metsa. Derekist polnud haisugi, olime mina, see naine ja mingid tema meessõbrad, kes väljas lõkke ääres jõid.
Ma ei mäleta täpselt, aga põhimõtteliselt olin ma seal nii, et ma tahtsin mingil põhjusel ära põgeneda, kuigi nad olid sõbralikud… aga kahtlased… ja isee poolest ma olin ka vaba lahkuma.. aga ma olin ära kaotanud oma selle Säästukaart plussi vms see krediitkaardilaadne on ja ma teadsin, et see on kusagil seal majakeses.. ja et mul on kaardil 84 eurosenti võlga ja ma ei saa seda enne sulgeda, kui see tasutud… ja tasumiseks oli seda kaarti ennast vaja. Silkasin sealt metsast ükspäev lähedalasuvale Raekoja platsile ja Konsumisse… seesama, mis unenöo alguses oli… ja sain sealt vastuse, et tule kaardiga või kogu võlga edasi… Ja nii ma siis istusingi metsas “pantvangis” edasi, kuni kaardi üles oleks leindud…

*

Siis tuli äratus (ärkasin tundega, et jess, täna on reede… ja siis selgus, et kurat, kolmapäev hoopis). Ja ma olen kogu sellest öisest actionist megaväsinud. Proovige ise muudkui juua ja järjekorras oodata ja vägistajaga võidelda ja tormisel merel vette kukkuda ja creeperitega metsaonni jagada. Nii füüsiliselt kui vaimselt väga väsitav, ausõna.

UnenäoMacBeebi :D

#MaciUnenäoblogi

Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.

Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.

Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.

Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.

Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.

Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.

Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.

Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.

Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.

unenäorännakud

Nagu kombeks lajatan oma unenäod siia üles, kui vähegi mäletan 🙂

Jalutasin mina unes tööle. Koos EllieTheElephantiga! Ja töötrepil magas keras üks võõras kuldne, poolik ketijupp kaelas. Üks tuttav kelgukoer jalutas koos omanikuga parajasti mööda ja teadis, kust kuldne pärit on. Läksin teda siis ära viima. Kohtusin teel ka korraks osakonna juhatajaga, kellele ütlesin, et viin võõra koera ära ja olen kohe tagasi 🙂
Viisingi ära, aga siis mõtlesin hoopis korraks Tallinnasse põigata. Nipet-näpet, siinsamas lähedal ju.

Jalutasin siis pealinnas Lasnagorskis. Väljas oli lumi maas ja ma piilusin, et kui paljud uut seadust järgivad. Uus seadus oli, et advendiajal peavad igal aknal olema need kolmnurksed advendiküünlad. Paljud rikkusid seadust muuseas.
Et ma juba Lasnas olin siis mõtlesin Empzile ka külla põigata. Kuigi teda päevasel ajal kodus polnud. Ja mul polnud võtmeid ka kaasas. Aga ei ole hullu, ronisin mööda viinapuuvääte (mida majal tegelikkuses pole) üles oma aknani. Päääris mitu korrust. Nagu orav :P. Jõudsin üles ja leidsin sealt Netrami ja Ja$i (kes oli unes oluliselt pisem kui täisealine!) lauamängu mängimas. Ühinesin ja mängisin ka, kuni Netram hakkas veiderdama ja sohki tegema. Vihastasin räigelt ja lahkusin! Alguses plaanisin uuesti akna kaudu minna, aga siis meenus, et välja pääseb vist ukse kaudu ka. Suht inimlik variant tundus kohe :P.

Jõudsin õhtuks bussijaama, kus juhtumisi M.-i kohtasin. Uurisin telefoniga Tpiletist Tartu busside pileteid ja selgus, et õhtul kõige viimane buss teeb vahepeatuse New Yorgis! Ilma naljata! M. hakkas vastu ja ei viitsinud nii pikalt sõita ja läks varasemale. Aga ma ostsin muidugi sellele (sama hinnaga!) ja saatsin siis Tpiletist kogu tutvusringkonnale rõõmusõnumiga screenshoti, et ma saan lõpuks ometi New Yorki! Mis siis, et kolme minutilise bussipeatumise jooksul, aga siiski!

Ja siis otsustas üks kutsiklane (Teletups), et tema eilne suuuuuuur väsimus on välja magatud ja ärkas üles ja hakkas ringi toimetama ja mängima. Mille peale ma korraks ärkasin. Ja njuujorki ei saanudki :(.

Unenäopoisid

Nägin mingil ööl ühte väga kriipit unenägu, millest ei taha isegi blogida… ja ma unustasin selle unenäo ära, aga täna unes tuli see mulle uuesti meelde, kui nagu.. jätkus või nii… Ja kuna tänane unenägu sisaldas ka eilseid päevasündmusi, siis tundus see nii reaalne, et ehmatasin end üles ja olin tükk aega kahevahel, et kas on siis päriselt nii või ei ole… Õnneks ei ole 🙂

Aga hoopis eilsest unest tahtsin kribada 🙂

Nägin unes, et lisaks EllieTheElephantile oli mul laenuks teine kuldne veel. Passinimeks Wild Pepperoni (mis on muuseas segu kahest erinevast päris-koerte nimest). Lasin koonud pargis lahti ja kui nägin, et eemal on üks koer, tahtsin nad siis juurde tagasi kutsuda. Hüüdsin Ellie’t (ja ta tuli)… ja unustasin teise kuldse nime ära! Proovisin muudkui passinimest tuletada, et Pippa ja Pepe ja (kes on ka päriselt teadaolevad koerad muuseas 🙂), aga temake ei tulnud. Ma muidugi väga palju variante ei taibanud aretada ka Pepperonist… nüüd ma oleks veel Ronny’t proovinud.. või Wild’iga miskit… Ja noh, alati on tegelikult oht, et hüüdnimi pole passinimega seoses.. Ellie’l näiteks ei ole…

Igaljuhul, koer mu nimedele ei reageerinud ja sööstis teise koera juurde nii et polnud asigi… ja ma olin hullult närvis, et mis ma nüüd teen. Unenäomina jaoks ei olnud miskipärast sellist mõtet, et läheks ise talle järgi või miskit :D… ma ei ole unes eriti nutikas lutikas ilmselgelt…

Igaljuhul olin ma unes koera võimaliku kaotamise pärast nii närvis (kuigi ta oli sealsamas pargis ja lihtsalt teise koeraga chillimas…), et ehmatasin end üles nagu õudusunenäost… eriti nõrganärviline olen :D.

***

PS. Alati võib ka olla, et ma pakkusin õigeid nimesid. EllieTheElephant näiteks on vahepeal minusuguse kuldkalamäluga ja unustab iseeneda nime ära. Näiteks siis, kui ta pargis mingi eriti maitsva rõveduse leiab ja seda süüa mugistab… ja kui ma teda hüüan, siis on ta küll täpselt sellise näoga, et no jumal tänatud, et see inimene seal mind ei kutsu vaid mul ikka rahus süüa lastakse…

#macilikkajuhtubju, uneseiklused NY-s ja nädalalõpp

Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.

Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…

Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks).  Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.

Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))

***

Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!

Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms.  Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.

Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂

aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…

Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂

***

Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i  juures endale uue elu armastuse, papagoi.

Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.

Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.

Blogimisvõistlus – Kõige kallim

Mõtlesin mitmel korral, et millest või kellest täpsemalt selle teema all blogida. Jõudsin seisukohale, et pigem millest. Siis ei solva kedagi :D. Aga enne veel, kui jõudsin välja mõelda, et millest siis kirjutada, tuli kuu blogiteema hoopis unenäos ise minu juurde… Küll ainult väikest nurka pidi, aga lugegem siis minu tänaöine pikk ja lohisev unenäoblogi läbi, et näha, millist nurka pidi :).

***

Nägin mina unes, et mul olid head tuttavad/sõbrad. Paar, kellesugust ma küll päriselus ei tea, aga kellega unes saime hästi läbi.

Juhtus nii, et paari meespool sai presidendiks. Naispool, kellega ma lähemalt suhtlesin, siis presidendiprouaks. Sõbra-poolest saadeti mulle puha aastapäeva vastuvõte kutsegi!

Leppisime ühel päeval tolle naispoolega aka presidendiprouaga aka sõber-kelle-nime-ma-ei-mäleta kokku kohtumise, et lähme jalutama või kuhugi. Mul oli mingil põhjusel seljakott paberipahna ja ajakirju täis, aga viskasin kutse ka sinna sekka, et eputada, et näe kätte sain.

Saimegi kokku ja olime just tervitanud, kui selgus, et ohhoo.. teda otsitakse kangesti taga, sest täna olevat hoopis 24. veebruar. Pisiasi, mille mõlemad unustanud olime, ja kohekohe pidi vastuvõtt algama! õnneks saime eskordiga kiiret küüti.

Tema riietus oli juba jalutama tulles selline viisakas ja viks. Mitte küll võib-olla nii glamuurne, kui peaks, aga siiski suhteliselt okei.  Aga minul olid tennised, teksad ja kõrge kraega pruun kampsun ja seljakott :D… Ja ma otsustasin sellegipoolest sinna minna 😀 not very normals!

Mind pandi väravas maha. Selgus, et vastuvõtt toimus kuhugi staadionile püstitatud uhkes hiigelsuures telgis. Turvakontrolliks värava juures oli: Zdina! 🙂
Kes lahkelt ütles, et usub küll, et mul kutse on, aga ma pean näitama ikka. No ma siis lappasin oma paberihunnikut ja ajakirju kotis läbi, aga kutset ei sattunud näppu. Üle tunni aja lappasin!
Siis väsisid Zdina jalad ära ja ta läks eemale istuma. Ütles, et tuleb kohe, tagasi, kui mõni hilinev külaline tuleb.. või kui m oma kutse üles leian.

Otsisin ja lappasin mina siis edasi. Kuni tulid kolm uhket külalist. Aga keda kusagil, ei lähedal ega eemal, ei paistnud, oli Zdina. Külalised olid kole kurjad, et mina õige inimene polnud ja traavisid minema. Üsna kohe leidsin kotist oma kutse üles! Wohooo!

Ootasin siis, et kutset näidata ja sisse minna. Aga Zdina njetu. Otsisin lähedalt ja kaugemalt. Piilusin lähedasse keldripoodi, mis osutus tühjaks nii inimestest kui ka suures osas kaupadest…

Leidmata sain kurjaks ja traavisin kutse pihus ise sisse. Ise teab!  (muuseas Zdina, Sa ei ilmunudki unenäo lõpuni välja… jäidki jõlkuma kuhugi… naughty-naughty!)

Sees veits kahetsesin. Alustuseks ei olnud kellelgi teisel seljakotti. Teiseks ei olnud kellelgi teisel tenniseid. Kolmandaks ei olnud kellelgi teisel teksaseid, isegi mitte helimeestel vms taustameeskonnal. Neljandaks ei olnud kellelgi kampsunit.

Miskipärast häiris mind kõige enam just kampsun. Aga see mure oli kõrvaldatav. Kiskusin kampsiku seljast ja traavisin uhke näoga suupistelaua juurde, kus selgus, et mul oli kampsuni all seljas Garfieldi T-särk. Täpselt presidendi-vastuvõtule-kohane… või ei?! 😀
Unenäo-mina pakkus, et ei… ja vupsas tagasi kapsunisse. Kui juba kahe halva vahel valida oli, siis…

Nosisin siis mingeid suupisteid, ja kuulasin kõrval oleva seltkonna elavat vestlust. Nimelt võrreldi omavahel outfite ja lisasid. Võitjaks osutus Liis Lass (kelle nimi vist abielludes muutus tegelikult), kelle kingakesed maksid jalustrabavad (kuigi tema ise püsis nendega ikka jalul) 9200 $! Kõige kallim(ad)!

***

Ps.  Panin täna Garfieldi T-särgi kampsuni alla 😛

unetu öö unenäopäevik

Alustuseks halan, et mul on nii suur uni, sest ma magasin nii halvasti. Esmalt läksin enne kümmet magama. Siis otsustas Koon, et annab pool 11 kahe haugatusega märku, et potensiaalne vägistaja (näiteks saarmas), tükeldaja, sarimõrtsukas, varas, röövel, püromaan.. või lihtsalt naaber läheneb. Kui oht möödas oli magasime edasi.

Pool 12 avastasid tüübid vastasmajast, et neil on tõeline tsikligäng. Ja et seda tõestada, tulid nad kambaga meile akna alla. Ja teistisid ükshaaval gaasi (prõnn-prõnn-PRÕNNNNNNNNN) ja siis kiirendust mööda tänavat (MÖRRRRRRRRRRRRRRR).
Gängis liikmeid jagus.
Mulle muuseas väga meeldivad nt bike´d, aga mitte öösel akna all.

Järgmiseks tulid und segama terve öö jooksul vanainimesevaevad. Loe: põlvevalu.
Nimelt nautlesin eilset mõnusat kevadilma täie raha eest ja kõndisime Koonuga päeva jooksul 15,15 kilomeetrit. Tavaliselt liigume päeva jooksul 4-10km. Selgub, et see lisa-viis-kilti oli minu ülimalt ebasportlikele eluviisidele liig.

***

Aga kui ma siis lõpuks hommikul magama jäin, nägin unes, et me käisime koos Dzeik´iga Tallinnas ja tahtsime sealt siis iga roju oma koju pääseda. Olime selleks 11:30stele bussidele piletid ostnud: Dzeik Rakverre ja mina Tartusse.
Tallinna bussijaam nägi muuseas välja täpselt nagu Vinnimaa kool, mille eest bussid väljusid.

Kuna meil oli ca veerand tundi veel aega, mõtlesime käia veel kiirelt põit tühjendamas. Mõeldud-tehtud.
“Bussijaama” WC esine ruum oli pood, kus müüdi igasuguseid naljakaid ja eri kujuga maiustusi ja muud nänni. Andsin igaks juhuks Dzeigi kätte hoiule, et ma midagi ei ostaks. Ja miskipärast telefoni ka.
Vaatasime seal veits ringi ja läksime siis edasi vetsu-ukse poole, kus üks proua järjekorras ees seisis. Ootasime suht kaua, kuni keegi välja tuli ja proua sisse lipsas. Meie taha kogunes kena järjekord. Kui lõpuks proua ka välja tuli, läksin sisse.. ja selgus, et sees oli üks suuuur ruum, kus oli palju kabiine, mis olid veits nagu labürindi moodi vms. Igaljuhul leidsin endale sobiva kabiini, panin seljakoti maha.. ja mõtlesin siis järjekorra peale ukse taga. Ja läksin kutsusin nemad ka sisse. Seejärel hüppasin mingisse lähemasse kabiini, ajasin oma asjad ära ja siirdusin bussi poole. Nägin möödudes, et Dzeik oli parajasti oma bussile astumas. Vaatasin huvi pärast kella ja see näitas 11:28. Kaks minutit väljumiseni!
Ja siis meenus mulle õudusega mu seljakott… mis üksi ühes kabiinis pesitses.
(Märkus: ma oleks eile päeval pea-aegu oma seljakoti ühele pingile unustanud.. sealt siis alateadvus idee napsas…)
Jooksin tagasi, kus üks proua selle just leidnud oli. Natuke aega vaidlemist ja sain oma koti kätte ja jooksin bussile.
11:33. Ei Tartu ega Rakvere bussist ei paistnud enam sabaotsagi.

Siis meenus mulle rahakott ja telefon (kusjuures, ma vaatasin kogu aeg telefonilt kella!!!)… Oh no… Aga taskuid katsudes selgus, et rahakoti oli Dzeik mulle mingil hetkel tagastanud siiski… ainult telefon oli tema käes (mis ei seganud mind siis sellelt kella piilumast.)

Läksin nördinult kassasse ja lohutasin end, et 12nene buss on vähemalt täistunnikas ja seega väga mugav. Ühtlasi ka välja müüdud, nagu selgus. Nagu ka järgmine. Ja ülejärgmine. Ja üleülejärgmine. Õpetajatel olevat linnas mingi koolitus olnud ja läbi saanud, teadisd kassapidajad rääkida.
Kui kurvalt uurisin, et millal siis esimene võimalus üldse on, sosistasid nad mulle saladuslikult, et ma ikkagi kella 12ks sinna tuleks.

Kahjuks tuli enne hommikune äratus ja ma ei saanudki teada, kas ja kuidas prouad kassast mind bussile smugeldanud oleks.

nutmisest

Kuigi ma reedeseses blogipostituses kurtsin, kuidas Grey Anatoomia värske osa mind megakurvaks muutis, siis pean vist tõdema, et ma ei nutnud… või noh, ma nagu, nutsin sisemiselt, aga mitte pisaratega ja värki. Sest ma olen üks südametu tõbras. Ja ma olen peaaegu kaotanud võime kurbusest nutta. Võib-olla selle pärast, et olen Grey anatoomia vanade ja uute  episoodidega nüüd juba niikaugel ja nii tihe vaataja , et on tavapärane, et nädalavahetuse jooksul vaatan ära osad, kus näiteks 5 tegelast ära sureb. (SPOILER: Mark, Lexy, Derek, Adele, Heather...kindlastikeegiveel… lisaks patsientidele)
Niisiis harjun ära. Ka teistes filmides, kui on mingi hullult kurb lõpp (Süü on tähtedel, Solider´s Girl etc), siis mul on küll meeletult kurb olla, aga ma ei suuda nutta. Ma ei saa aru, miks.

Seevastu, kui on mingi ülimalt rõõmus koht, siis ma lahistan nutta.

Õnneliku lõpuga filmid on minu jaoks täiega nutukad. Ülikurvad filmid teevad mu tuju täitsa kurvaks, aga ei ole enamasti nutukad.  Erandiks on muidugi loomafilmid. Kui ikka mõne Koeraga filmis midagi juhtub, siis puruneb ka minu kivist süda ja ma nutan nii seest kui väljast. Aga kui mittekoer (no näiteks Derek) ära sureb, siis ainult seest.

Miks see nii on? Ma ju ostsin isegi padja nimega McDreamy, et võiks vabalt patja jutta.

***

Ps. Ma nägin öösel unes ühte Grey Anatoomia tegelast, kes endale unes ise peksa andis, et hiljem väita, et üks teine tegelane andis. Aga mida ta ei teadnud, oli see, et pargis oli pealtnägija – Anne Veski (!), hah! Säh Sulle kurja plaani!
Ja lisaks nägin unes, et mu telefon kukkus tükkideks. Aga kui tükke koos hoida (kummist kaitseümbris aitas hoida), siis telefon iseenesest töötas, kuigi nägi välja nagu see Google ideetelefon, mis tükkidest koosneb. Igaljuhul, ma küsisin T.-lt ja Empzilt luba, et kas ma võin endale nüüd iPhone 5S-i osta ja selgus, et samal pärastlõunal oli EMT-s sooduskampaaniat oodata! Kreit saksess :)… Ahjaa, ja unes olid EMT-s koerad lubatud, ehk siis ma ei pidanud Koonu enne koju viima, sest mõtlesin unes, et huh, õnneks on emt üks väheseid kohti Lõunakas, mis koeri lubab :D.

unenäopäevik vol triljon

Unenäod… taaskord enesele huumoriks:

Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)

***

Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…

Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…

***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!

Unenäopäevik

Teistele lugemiseks igav, aga endale meenutuseks märgin mingid meeldejäänud unenäohetked eelmisest nädalast üles 🙂

***

1. Segane lugu sellest, kuidas me sõprade ja kolleegide jt-ga keset metsa mingites kämpingutes elasime. Metsas oli pime. Kogu aeg. Aga ikkagi oli keelatud öösiti väljas käia, sest väljas olid öösiti libahundid… (Ma pean ilmselgelt vähem Vampiiripäevikuid ja Originals-i vaatama. -Toim.)…ja lisaks mingid “teist liiki libahundid”, kes olid nagu hundi kehaga aga ilvese vms kaslase näoga ja hästi kissis silmadega.
Olenemata öisest liikumiskeelust hiilisin ma ühel õhtul välja, et suvalistes kohtades maad kaevata ja tuhka otsida… Seda sellepärast, et sain teada, et Maša oli ema tuha (kes tegelikult ei ole üldsegi tuhastatud -Toim.) lihtsalt mulle ütlemata mingisse kohta maha matnud, lahtiselt. Aga mul oli ju ometi olemas uhke urn! Ise tehtud, suurest lambipirnist!
Maša ei avaldanud peitmiskohta, aga suutsin oma hea ninaga õige kohani jõuda ja sõelusin mulla seest tuha välja ka.
Tagasiteel tulin mööda meie sõprade/naabrite majast, kus elas jaapanlasest sõber Kim (Kes juhtumisi oli Rory sõber Lane Kim Gilmore tüdrukutest, kes küll seal sarjas oli Koreast, mitte Jaapanist… PS. Äkki ma peaks vähem Gilmore Tüdrukuid ka vaatama? -Toim.) ja  kuulsin-nägin läbi akna pealt nende vestlust, kus selgus, et need imelikud kissis silmadega tapjahundimoodiloomad olid jaapanlastest tekkinud libahundid.
Kiirustasin koju, et teisi hoiatada, aga see kuradi Maša ju vältis mind, sest kartis, et ma hakkan talt tuha kohta infot uurima ja ma nägin kurja vaeva, et teda hoiatada saaks… Argh, kui närvi ta mind ajas unes :D.
Aga kuidas kogu lugu lõppes ma ei teagi, sest uus unenägu tuli peale.

**

2.  Sama öö. Nägin unes, kuidas T. päev otsa hästi veidralt käitus ja mind telefonis vältis jms. Kui õhtul koju jõudsin, siis sain teada miks. Ta andis mulle rasedustesti ja selgitas juurde, et ta olevat ennast hommikuti halvasti tundnud ja üldse on tal tunne, et ma olen rase, sest tal on kõik raseduse sümptomid ja tema ei saa ise rase olla :D. Ma ehmatasin ennast selle peale kohe ärkvele, sest see oleks suht hirmus ikka :D.
Veidi ärkvel olnuna jõudsin siiski maha rahuneda, sest tean kindlalt, et põngerja-hirmu ei ole… ja üldse oli kogu unenäos süüdi Vihmahääl, kes oli FBs mu kaalu-juurdevõtmise-postituse all küsinud, et ega ma rase pole. ei ole, tänan küsimast.

*
3. Aga see öö ei olnud veel läbi 😀 Sest kui ma ennast rasedustesti peale ärkvele ehmatasin, oli kell alles pool 2.
Järgmine uni algas pisut paremini. Otsisime sõprade ja T.-ga kohta, kuhu sööma minna ja lugesime erinevaid arvustusi. Umbes 20 erinevat inimest olid kõik soovitanud ühte sama kohta – Sadamateatris asuvat pubi (mida tegelikult ei ole olemas).
Mõeldud-mõeldud, läksime kohale.  Sisekujundus oli segu Must Täku Tallist ja Hansatallist. Menüüks oli raamatuke, mis nägi täpselt välja nagu Hobby Hall´i kataloog vms ja sisaldas kõike. Loogika oli selles, et mida klient tahtis, see talle (linna pealt) leiti ja toodi. Näiteks tahtsid toidu kõrvale kahte tennisereketit ja rohelist jalgratast? No problemo!
Ma tellisin toiduks pasta, mis maitses sigahea ja teenindus oli super jne… kuni ma leidsin oma pasta seest umbes poole meetri pikkuse juuksekarva…
Ehmatasin end jälle üles. Õnneks ma ei mäleta, mida ma sel ööl veel unes nägin, enne hommikust äratust 😀

***

4. Ühel ööl nägin Grey Anatoomiat unes. (Sellel võib olla seos sellega, et olen nüüd umbes kolme nädalaga jõudnud sarja 7nda hooaja keskele… ehk siis, olen kodus olles vaadanud VÄGA PALJU Greyd…) Ma ei mäleta, kas ma vaatasin unes sarja või osalesin ise. Igaljuhul meenus mulle järgmine päev seda vaadates hetk, kus Alex koomas oli ja Izzie tagasi tuli, et Alexiga olla. Aga alles järgmine päev selle üle juureldes avastasin, et sellist asja pole ju sarjas olnud… ehk siis nägin seda ilmselgelt unes. (Kas ma peaks vähem Greyd vaatama?)

**

5. Täna öösel elasin ma mingis imelikus majas, kus minu korterisse sissepääs käis nii, et pidin trepikojas minema teisele korrusele. Seal sisenema naabri korterisse (Kellel oli samasugune võti nagu mul), naabri korter oli läbi kahe korruse ja nii pidin ma nende korteri teisele korrusele minema… ja sealt läks alles uks teise trepikotta, kust läks omakorda uks minu korterisse.
Kuna need naabrid mulle eriti ei meeldinud, siis ma võimalusel vältisin oma koju minemist ja ööbisin külapeal. Naiss laiff. Not.
Siia juurde ma sobivat pilti ei leidnud, panen siis pildi oma päris korteriuksest:

Hästi käituvad koerad on teretulnud! 🙂

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!

Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:

Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
– “Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”
– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…” … jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.

Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.

(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.

Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:

Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

uneaktsioon

Maci põnevik-unenäod on tagasi.

Täna öösi töötasin büroohoones.. selline suur uhke ja klaasist. Asus enamvähem Tartu-Vana-Kaubamaja vastas ja Vana-Kaubamaja-kohal oli parajasti pooleli suure uhke hoone ehitus… siseviimistluseta, aga seinad ja põrandad olid juba püsti.

Sattusin maja ees (kus ma lihtsalt passisin.. ma ei suitseta vms) kokku seljakotiga mehega, kes rääkis, et pidi meile tööintervjuule tuleba (Mees! Wow!), aga ei saa alt majja sisse, sest tööluba puudub vms. Lehvitasin ühte turvakaamerasse ukse juures “esikus” (mul ei tule see õige sõna meelde praegu), millest läks pilt üles meie osakonda. Osakonnajuhataja-A. tuli seepeale alla, aga polnud miskit intervjuust kuulnud… aga oli lahkelt nõus härraga koos üles minema, et kohapealt uurida.

Mina läksin uuesti ukse-taha (ma tõesti ei tea, miks ma seal passisin), kui sattusin poole kõrvaga pealt kuulma, kuidas üks teine seljakotiga mees ühele teisele meie majavale töötavale (aga mitte meie asutuses.. büroohoone oli ju suur) inimesele rääkis, kuidas tal on tööintervjuu (täpselt samal ajal, kui minu seljakotimehel) ja kuidas ta hoonesse sisse ei pääse.
Majanaaber lasi tolle härra siis lahkelt oma pääsuloaga sisse… aga mina lippasin tast mööda ja hüüdsin kohe-kohe lifti astuvat Osakonnajuhataja-A´d, kes pöörduski ümber ja tuli minu poole… samal ajal, kui saadetav Härra lifti astus ja selle uksed sulgusid. Kõrvallifti läks ka teine Seljakotimees.

Lohistasin A. turvakaamerate juurde meie-osakonda-viiva-kaamera alla ja vuristasin oma vandenõuteooria ette: et äkki  on seljakotimehi, kes majja sisse nuruvad  rohkem ja nad ei tule tööintervjuudele tegelikult ja kuigi ma ei tea täpselt kes-kus-miks jms, siis mina laseks küll pigem varvast kohe. Tema nõusutus minuga ja piilusime oma kaamera poole, et Kolleeg-L´i poole pöörduda, et kas ta ka aru sai…
Vastust kaamerast tulla ei saanud, aga mõne aja pärast marssis meie osakond eesotsas L-iga liftidest välja. Seljakotimees muuseas ei olevat meie korrusele sõitnud liftiga.

Kuna meie, sotsiaaltöötajad, oleme teadagi selline isekas liik, et päästkem ennast ja suva kõik teised (vähemalt unenäos), siis ei hakanud me teiste majas töötavate inimestega jändama, vaid päästsime oma naha ja läksime hiilisime sisse sinna ehitusjärgus olevasse hoonesse, VanaKaubamaja kohal.

Seadsime end seal mugavalt sisse. Mina ja veel mõni pugesime rõdule, mis täpselt “meie maja” vastas oli. Ülejäänud chillisid kusagil majas seespool.

Natuke aega seisime ja ootasime, et mis nüüd saab. Aga ei juhtunud midagi. Peale selle, et mõni teine asutus oli vist kas märganud meie lahkumist või kuulnud mõnest teisest kaamerast juttu ja lahkusid samuti hoonest. Tegelikult lausa nii paljud, et vabalt võis tühjeneda kogu maja. Ainult seljakotimehi me ei märganud.

Jalad väsisid ära ja istusime rõdu-põrandale maha. (Ärkasin piisavalt vara, et mitte teada saada, kas me saime siis põiepõletiku või munasarjapõletiku :P). Rääkisime juttu ja arutlesime, et vb peaks ikkagi tagasi minema. Kui järsku lendas meie ette maha põlev papitükk. Ja teine. Ja kolmas. Ja neljas. Jne.

Nii palju kui õnestus, piilusime rõduääre ja terve õhk oli langevat põlevat prahti täis. Mis tuli “meie” töö-majast. Normals ju, et vastasmajja plahvatused vms ei kostu.

Pagesime rõdult hoone kaitsvasse varju, sest ei soovinud, et mõni lendlev paberike juused kärssama paneb vms. Ja läksime koos teistega teispoole maja, kus nad kõik ühes toas (4 betoonist seina ja põrand-lagi) istusid ja igavlesid.
Rääkisime neile, mis toimub.. ja jäime sinna chillima.

Miskipärast ei läinud me koju. Vb sellepärast, et tööaeg ikkagi ja ei tohtinud :D… Samuti ei mäleta ma, et keegi oleks kuhugi helistanud.. a la, et : jou, tead see põlev maja, millest ilmselt nüüd juba räägitakse.. me ei ole seal enam…
Me hiilgasime unes täiega hoolivusega kõigisse teistesse peale enda :P… mitte.

Vahepeal käisime teispool maja piilumas kuidas kustutustööd käivad. Päris kriipi vaade oli. Siinkohal on kõik dok-filmis, juutuubi videod ja katastroofifilmid mu kujutlusvõimele kõvasti abiks olnud ja vaatepilt oli reaalne. Põleng oli pea igal korrusel. Seljakotimehi oli vist terve armee olnud.

Ja rohkem ma ei mäleta… järgmine asi, mida mäletan oli juba see, kuidas ma sõbranna koera Rakveres jalutasin. Veider koer oli – toast ei tahtnud üldse ära tulla, oli külili maas ja ma rihmast lohistasin teda välja. Aga kui juba õues oli, siis kõndis korralikult.

***

Mul ple veel kõigist kingitustest pilti, niisiis ei blogi veel sünnast 🙂

Don´t kill the Flowers!

Olen megasjalik olnud … ja sellepärast olen megaväss… ja sellepärast istusin nt täna öösel kella 2.30st 5ni peavaluga üleval. Pingest või pingelangusest või üleväsimusest, who knows.. and who cares 🙂

Eniveis, see viimane tunnike, mille ma kell 5 lõpuks magasin, nägin ma unes, et olin taimede eest võitleja. Et pajul on valus, kui Sa talt nahka seljast koorid ja kuusel, kui Sa talt jäsemeid küljest murrad ja lillel, kui Sa tema kesknärvisüsteemi (juurestiku) teda murdes temast lahutad, jne.

Ja, selleks mõtlesin ma välja ja joonistasin südantmurdva koomiksi karikakrapaarist, kes õnnetult lõpetavad, kui üks mees Karikakrapreili lillelehtedega oma kaasa armastust testib. Aga Karikakrahärra armastab teda ikkagi… 😦

Proovisin seda koomiksit ümber ka joonistada… aga pean tõdema, et unes olin ma ikka oluliselt parem kunstnik. Nii, et järgmine kord kui ma väidan, et ma oskan joonistada, võib mulle vastata: in Your dreams!

Ohh, ma olen ikka lootusetu romantik. In my dreams vähemalt 🙂

***

Eile tuli üks võõras härra mulle pargiservas ligi ja andis mulle pisikese EllieTheElephanti kuju. #TartusIkkaJuhtubJu

***

Aga nüüd eemaldun asjalikuna ja naudin oma viimsetpäeva… kahekümneseitsmesena.

Sest mul on homme sünnipäev!!!!
(vihje: Smartpost tuleb kohale ühe päevaga!!)

awkward dreams

Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on  kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀

Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.

Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.

Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**

Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või  Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…

Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂
EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!

***

Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?)
(*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.

See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.

Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀

Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.

Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.

Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!

Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa.
 I am telling You – that was one Crazy B**ch!!

Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.

Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…

**

See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!