igasugust uneloba ja muud

Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
2015
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
Nodzu

***

EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii.  Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛

**

Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
ASCII_kunst_Koonud

Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes.  Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.

Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes)  papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.

Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
wake_up_tiger
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.

Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D.  Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.

Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.

***

Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
valge_kuldse_lumekuul

Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
heegelkuumi_Beagle
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.

vot tak.

Note for myself, vaata seda mingi hetk:

Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
autod_silmadega

unenäguline

Katre postitus tuletas mulle meelde, et tahtsingi täna oma unedest rääkida!

Tavapäraselt näen ma unes sarimõrtsukaid ja tagaajamist jms säärast toredat, aga täna oli hoopis rahumeelsem öö. Nägin hoopis unesid kahest sõbrannast.. nad mõlemad on niivõrd-kuivõrd hiljuti esmakordselt emaks saanud 🙂 ja mõlemal puhul oli unenäo sisu see, et võtsin nendega ühendust, et kuidas neil läheb. Kumbki oma põnnidest mulle ei rääkinud, neil olid hoopis muud mured:

Caro näiteks rääkis, et nüüd on asi nii, et tema abikaasa Riws hakkas naiseks. Juba pikemat aega olevat sellega toimetanud ja nüüd on valmis. Uueks nimeks võttis endale Kristel.
Mina, täiesti usaldusväärse sõbrannana, võtsin pärast seda infot kohe telefoni ja helistasin kõik oma sugulased tuttavad läbi, et uuemat klatši rääkida. Stiilne.

Seejärel uurisin Maryle, et kuidas temal läheb. Ei olnud temalgi kerge. Oli ta nimelt R.-ile nutnud ja halanud, et korterielu on ikka igav. Nutt ja hala viis sihile. R. ostis talle talumaja koos suuuure krundi, järvekese ja kõrvalhoonetega (sh. saun!). Olles kenasti sisse kolinud, avastas Mary aga oma suureks pettumuseks, et seda tuleb hooldada. Rohida ja riisuda ja mis  kõik veel. Ja kui ta nüüd siis R.-ile ütles, et enne lume tulekut ja lumekoristusaega oldagu normaalsete inimeste kombel korterisse tagasi kolitud, oli too kurjaks saanud. Arusaamatu, miks.

***

Nii imelik vaheldus veristele unenägudele, et hommikul ärgates mõtlesin tükk aega, et kas see oli nüüd unes või päriselt? Sest päris kõlas isegi usutavamalt kui mõte sellest, et mul NII ebaverised uned olid 😀

unenäotripp

Mac käis täna öösel koos FKga Roomas. Sattus mõlemil olema 4 vaba päeva. Panime hakkama pea kogu raha lennupiletitele (jättes reisirahaks ja ülejäänud kuuks umbes 50€) ja läksime.

FK oli lausa nii savi-vend, et arvas, et ööbimisele võiksime alles õhtul mõtlema hakata. Mina saatsin vaikselt salaja igaks juhuks Silviole SMSi, et äkki ta tahab meid majutada.

Ja siis chillisime niisama tuttavates ja tundmatutes kohtades ringi. Ühes kirikus oli noortekeskus, kuhu läksime lauamänge mängima… ja avastasime, et seal mängivad ühe laua taga Empz, Dzeik ja Liisu… tegime nendega ühe mängu ja läksime siis oma teed :D.. hakka nüüd nendega muret jagama, et ööbimist pole.. eksole…

Ühtlasi on mul unedes mingi moodsa-aja hirm, et telefon läheb netti :D… Täna öösel oli samuti ja siis meenutasin tänases unes, et “aga tookord New Yorgis käies” läks nett ise automaatselt välja. Olgu öeldud, et tänaöises unes ei läinud. Pidin ise lülitama.

Aga seda ma ei teagi, kas me siis saime kusagil ööbida või mitte… Sest äratus hakkas laulma… Mulle varsti ei meeldi enam see laul nii :P.

***

Lisaks, leidsin FBst pildi fraasidega, mida oma välistuttavatega harjutada saate (kuigi ma kriban selle siia tekstina, mitte pildina):

Jõeäärne õunaaiamaa – garden by the river

Esimese esimehe esimene esinemine – the first performance of the first chairman

Kuu-uurijad töö-ööl jää-äärel – Working night of the lunar researchers at the edge of the ice

Kummikutes kummitus kummitas kummutis –a ghost with rubberboots haunted in the chest of drawers

Habemeajaja ajas asjaajaja ja teerajaja habet – the barber was cutting the beard of the secretary and the pioneer.

Lugu sellest, kuidas VäikeFränky mu öösel ära uputas

Mac eksole ei oska ujuda. Ja kardab külma. Sellest hoolimata otsustas ta täna öösel, et olenemata jahedast päevast, võiks koos Väikese-Fränkyga minna kuhugi järve äärde. Davaiks, läksime…

Järve ääres polnud kedagi teist. Seda sellepärast, et marukülm oli. Fränky aga muudkui jauras, et õhk on külm ja mindagu hop-hop vette ja vees on soojem.. ja hakkas mind enda eest vee poole lükkama.

Madalas vees tundsin juba, et nope, nii ei lähe, liiga külm vesi.. aga Fränky, kellel on looma jõud, muudkui hoidis mind seljatagant kinni ja lükkas edasi. Mina muudkui seletasin, et: “Eiiii! Ma ei tahaaaa...” jne ja tema ei kuulanud mind sugugi ja muudkui lükkas edasi.

Kuni järsku oli järvevees astang ja mul kadus põhi jalgealt ära… ja kuna ma olin just lõpetanud pika lause sellest, kuidas ma ei soovi kohe mitte üldse sugugi edasi minna ja ta mind ei lükkaks, oli õhk mu kopsudest üsna otsakorral, sest polnud aega olnud pärast pikka lauset sisse hingata.

Ja kui ma siis pinnale üritasin rabeleda, et hapnikuga sõprust sobitada, ei pääsenud ma sinna… sest see tõbras (loe: Fränky) hoidis mind lihtsalt vee all kinni! Kui mu kopsud täiesti tühjad olid ja mind pinnale ei lastud, ei jäänud mul muud üle kui vee all sisse hingata…

Siis ärkasin üles. Brrrrrrrr…

Kuulsin pimedas toas niutsumist. Koon nuttis unes. Raudselt nägi und sellest, kuidas VäikeseFränky Juhtkoer teda uputada üritab 😀. (Kuigi tegelikkuses on minu Koon hoopis kunagi tema Koonust üle ujunud teda vee alla vajutades… seda siis, kui tema Koon, kes üldiselt kardab vett, esimest korda oli üldse nõus ujuma minema. Stiilne.)

***

Ühesõnaga.. päris kriipi uni oli.

Aga on the bright side – tegelikus on lillelisem, Fränky ja tema Koon on tegelikut päris toredad totsid ja ma pole üldsegi pahane et ta/nad mind/meid tappa püüdsid 😛 Ma isegi annetan ta sünnal tema iföönifondi, kogu oma heatahtlikkuses 🙂

uned

Tööl on kiire ja kodus on JalkaMM… blogimine kannatab ilmselgelt.

Ma olen umbes nädal aega igal hommikul ärganud (šokeeriv teadmine, et ma igal hommikul ärkan 😀) ja mäletanud end mõtlemas: oh, kui äge unenägu mul täna oli! Ja ma mäletan seda nii selgelt!
Tunnike hiljem on see ärkamine ainus osa, mida mäletan ja unenäo sisust pole halli aimugi.

Aga täna ma mäletan!

Esmalt olin ma koos Jassiga väikesel reisil. New Yorgis. (Siinkohal mainin umbes sajandat korda, et New Yorgi reis on viimase aasta jooksul aina süvenev ja süvenev unistus. Mis vist kunagi teoks ei saa, sest ainuüksi lennupiletid on sada miljonit triljonit biljonit raha.. kohapeal hakkamasaamisest rääkimata… aga unistada/und näha ju võib! Someday.. Maybe…PS2. “Someday, Maybe” raamatut tahan ma ka 😀 Palju tahtma hakanud.)

Igaljuhul. Olime me siis Jassiga njuujorgis. Alguses meil kaarti ei olnud ja vantsisime lihtsalt mingi hunniku kvartaleid Manhattanil(?) ringi… Rääkisin Jassile, et kui taksot tahab, siis  teadku, et liiklus on ühesuunaline, ühelt poolsaare äärelt poolsaare tipu poole ja teiselt küljelt tagasi maismaa suunal.. siis võtku takso sealt äärelt, kuhu sõita vaja, et mitte kogu tiiru ära teha. Mii sou smaart.
Igaljuhul, tahtsin ma minna ühte kindlasse kohta, aga nimi ei tulnud meelde. Üritasin siis Jassile pantomiimiga selgitada… ajasin ühe käe Freddie-Mercury-stiilis kõrgele õhku, ajasin teise käe sõrmed harali ja moodustasin neist endale pähe krooni. Kas Te arvasite ära, millele ma vihjasin? Vabadusesambale ju!
Jass igaljuhul pakkus unes, et Hitlerile. Djah…
Kui poolsaare ühte äärde jõudnud olime, leidsime miski turismiinfo ja saime kaardi. Selgus, et olime vales ääres. Me olime vasakul ääres ja Vabadusesammas (ja WTC) oli paremal ääres poolsaare tipus. Seadsime siis sammud sinna.
Ps. Guugledasin nüüd ja selgub, et ma olen unenäogeenius! Kaardilt on näha, et sammas ja wtc asuvadki paremal poolsaare tipus! :
map

Umbes poolel teel kõndides tuli mulle meelde, et appi, ma unustasin mobiilse interneti sisse ja maksan ennast nüüd ogaraks. Aga selgus, et mu armas väike telefonipoiss MJ oli ise neti välja võtnud, sest jagas matsu, et asun kodust kaugemal. 🙂 Smart Smartphone, I´d say. Sellega meenub mulle, et ta teeb tegelikult ka nii. Kui eelmisel suvel Narva kindluses olime ja telefon Vene võrku läks, küsis ta üle, et Sa ju ei taha siin internetti kasutada, onju 🙂
Proovisime siis unenäoJassiga hoopis, et ehk leiame kusagilt avaliku WiFi, et kodustele tervitus saata, aga selgus, et ega see pole Eesti, kus kõik traadita on… ja ei leidnudki.

Sellega sai mu USA-uni otsa ja edasi nägin hoopis actionit, kus meie korterisse üritati sisse murda ja kuidas pahad mehed üritasid meid õhku lasta ja T. ja Arn olid söönud mingit rohtu, mis pmst Su tagasi toob, kui Sa saba annad ja kui selgus, et meie mikrobussis, millega sõitsime on hunnik pomme, siis viskasid nad minu välja ja sõitsid sellega ise kaugusse, et kusagil inimtühjas kohas õhku lennata, ja siis tagasi tulla.

Minulik uni, mis ma oskan kosta…

***

Räägin MJ-st (mu telefon) veel. Kuigi ma armastan teda väga palavalt ja olen vägaväga rahul, siis pean tunnistama, et on üks asi, mida Apple toota ei mõista… Juhtmed.
Aasta tagasi, kui mul MJ oli vähem kui aasta olnud, läks laadija juhe katki. Läksin siis Maci-poodi ja ostsin umbes 20 euro eest uue USB-kaabliosa (see seina-käiv ots töötab ja jäi samaks). Tundus küll rämekallis, aga ei hakanud odavat hiinakat ostma, et äkki õige on vastupidavam.
Kottigi. Vähem kui aasta on möödunud, ja:
laadija-juhe
… täpselt sama jama. Prff.
Võimalik, et ma teen ise midagi seda kasutades valesti, aga no kuulge.. Pole veel näinud, et ühegi Nokia laadijaga seda mingi kümne aasta jooksul juhtunud oleks…
Eile tellisin uue osta.eest 2.90€ga… olgu või odav hiinakas, kui ta just iga kuu katki ei lähe, tuleb ikka odavam…

***

Niih.. edasi on mul küsimus kohviteadlastele… mis mulle ükspäev kakaod tehes pähe turgatas. Mis siis saab, kui piim keema ajada.. ja see kohvipurule (presskannu?) valada… noh, nagu muidu vee kohvile peale valad. Kas tulemus on kräpp? Või on see ehk mingi täiesti tuntud kohviliik (latte? cappuccino?)? Mul ple nimelt õrna aimugi, kuidas neid nt tehakse.
Aga mõelda vaid, kui tore, kui see mingi väga hea kraam oleks, mida veel olemas ei ole?! 😛 Siis ma saaksin rikkaks (eeldusel, et keegi mu ideed nüüd ei varasta) ja saaksin selle raha eest New Yorgis käia. Win!

***

Mac, peale seda, kui oli kõik Potteri-raamatud läbinud, vaatas järjest (noh, mitte ühe päevaga jutti järjest, aga iga päev ühe või paar) läbi ka kõik Potterifilmid… Algus oli küll selline, et mõtlesin, et äkki ei vaatagi. Filmid olid võrreldes raamatutega niii jurad :D.. Kuigi, lõpuks (viimasteks osadeks) läks olukord juba oluliselt paremaks… Aga esimesed olid küll pettumus…  Aga raamatuid soovitan küll 🙂 Ja kui sellest postitusest, kus ma rääkisin, kuidas ma “Süü on tähtedel” filmi kurvematel kohtadel naeru tagasi hoidsin, selgus, et ma olen kivist südamega tõbras, siis võin teid lohutada ja mainin, et Potterit kuulates tuli mõnes kohas küll klomp kurku (mitut kohta neist filmides ei olnud). Veel on lootust.

***

Ja (almost) last, but not least: Jalka MM. Virr-virr muidugi ajavahe teemal, aga üldiselt: niitoreniitore 🙂 Et Hollandil hästi läheb on niitoreniitore! Et Itaalial hästi läheb on niitoreniitore! Et Uruguayl (Forlàn :)) hästi ei lähe, ei ole niitoreniitore! Aga jalka on niitoreniitore 😛 Ja mul on mingi fetiš r-i põristamise vastu, nii nunnu on… Nii et kommentaatorit kuulan selle võrra veel suurema rõõmuga 🙂
Ps. Kui me eile koos Susco-Koera-ElayasKass´iga (kes kõik on oranžid) Hollandile kaasa elasime, hakkasin parajasti oranže sokke otsima, kui Austraalia värava lõi.. Ei mingit austust.

***

Ahjaa, Kikuriinu: mine ka Süü on tähtedel vaatama! Seal on Amsterdamivaateid 😉

***

See postitus tuli nüüd vist 1500 tähemärki täis küll.. klassifitseerub kenasti blogivõistlusele 🙂

MacDreamy

6kraadiTartus

Maci unenäod on alati olnud sellised.. napakad.

Täna nägin väga häirivat und. Jalutasin Koonuga… Koon ei olnud sugugi sihuke viisakas ja viks jalutaja vaid rebis rihmast nii et mu käsi venis 2x pikemaks vist… Ja  eemal oli mingi mees oma hästi suuuure ja väga kurja koeraga. Ja äkki jooksis Koon selle kurja koera juurde. Mina järgi ja üritan Koonu ära sikutada, tema, pätt, põgeneb minu eest ümber kurikoera. Arghhhh.

Lõpuks läks eemale ja viskas ennast kõhuli, keeldudes liikumast. Ja mida tegin unenäomina? Haarasin jalast oma valge “hotellisussi” (sest tavapärane on toasussides koera jalutada ju) ja nüpeldasin vaest koera sussiga 😦 Ärgates olin väga frustreeritud, nii unenäokoonu sõnakuulmatust käitumisest kui enda kurjast unenäominast.

Kui uuesti magama jäin olin VäikeseFränky ja Vihmahäälega mingis hotellis (huvitav, kas selle pärast mul olidki eelmises unes need valged hotelli-sussid jalas?! 😀), mis nägi välja täpselt nagu haigla… Nii Vihmahäälel kui mul tekkis järsku räme põiekas ja tegime võidu teise koridori-otsa vetsuni. Ma lõikasin mingist kohast ja võitsin  (ilmselgelt ei ole unenäo-mina sugugi meeldiv inimene 😀)…

WC oli ülikitsas, täpselt poti-laiune.. ja seinal, täpselt poti kohal oli see suuur suuuure WC-paberi-rulli hoidja.. Ehk siis põhimõtteliselt jäi see poti kohale.. nii et pidid ennast poti ja selle paberihoidja vahele suruma kuidagi… Tegin siis seal mingeid ülipindlikke joogaharjutusi, et vastav asend sisse võtta, kui jagasin matsu ära, et ehhh.. see vist pole ikka päris reaalne… ja tegin hoopis silmad lahti ja käisin päriselt vetsus ära. Meie tualett pole kunagi nii suuuuur tundunud, kui täna 😀 😀
***

koopajoonised

 

Võib juhtuda…

… et saarmas, keda ma Kaarsilla juures nägin võib tegelikult hoopiski kobras olla (ma ei näinud saba ja siis ei oska määrata…) parem ikka kui kobra 🙂

… et näed äkitselt, kuidas Miljoni-onu, kes tavapäraseltki väga sirge sammuga ei kõnni, ületamas Kaarsilda… kaart mööda! Aga peale mõnda õudu täis minutit jõuab ta siiski elusa ja tervena teisele poole.

… et kohtad Rakvere bussijaama taga lillat lehma, kes inimestele tervitussõnumeid koos šokolaadiga jagab:
photo(1)

… et oled jõudnud viimase Harry Potteri raamatu veerandipeale ja nüüdseks juba niiiiii kaasahaaratud, et näed öö otsa unes lugusid sellest, kuidas Sa Voldemorti “Seda Kelle Nime Ei Tohi Nimetada” otsid või tema Sind taga ajab. Hirmus.

… et oled parajasti maale jõudnud, kui saad SMSi, et Tartus ootab Sind Smartposti pakiautomaadis miski… Tänalõunal saab siis näha kes/mis/kus, sest mul pole aimugi.

… et tellid endale Ja$i bussivastu, et ta Koonu hoiaks, et saaksid Rakveres minna Pätsi leiba (=maailma PARIM leib, ausõna!)  ostlema, lootuses seda suisa mitu pätsi Tartusse tuua… ja pettud, sest kõigist müügikohtadest on see nii ära ostetud, et isegi puru pole järgi 😦

… et sõidad Koonuga esimest korda kaugliinibussiga ja oled mõttes valmistunud nii kurjaks bussijuhiks kui koeravaenulikeks inimesteks kui bussi pelgavaks rahutuks Koonuks ja selgub, et inimesed on ilusad ja head ja Koon bussis sama leplik ja nunnu kui bussist väljaspool 🙂

… et kõnnid hommikul tööle ja otsustad järsku köhides, et nüüd on hea mõte hingamine mõneks ajaks täiesti ära kaotada… teah, kas on mõistlik hakata pulmonoloogi või allergoloogi  juurde minekut kaaluma?

… et ärkad 5 hommikut järjest peavaluga, aga et inimene harjub kõigega, oskad nüüdseks juba ibukast hoiduda ja hinnata seda, kui palju raha Sa pideva j harjumuspärase peavaluga valuvaigistite pealt kokku hoida saad 😀

… et… eimidagi… uni on.. ei viitsi rohkem blogida…

ilmajutud-unejutud

Üleeile koduparki läbides tuli mul äriidee. Perefirma! Parki läbib üks rada. Kummassegi raja/pargi otsa putka, ühte T., teise mina ja uisulaenutus tööle! Laenutad parki sisenedes uisud, teiselt poolt väljudes tagastad need. Kes alguses ei oleks laenutanud, oleks mõne hetke pärast targemana tagasi pöördunud ja ikka laenutanud 😛

Eile poleks enam uiske laenutada saanud. Oleksime kummipaatidele üle läinud. Või kanuudele. Või parvedele. “Süstamatkad keset linna!” kõlab ju kutsuvalt, onju 🙂

Täna oleksime veesõidukid omakorda suusavarustuse vastu välja vahetanud ja Tartu maratoni lühimaasõiduetapi korraldanud… 400 meetrit pole küll profisportlastele suuskadel suurem asi etapp, aga minusugusele oleks vist kõva poole päeva töö 😀

Aga tänase lörtsisaju puhul polnud maa vähemalt porine, niisama märg. Niisiis saime pikalt jalgsi tulla. Koerlane püsis puhas-märg kuni lõpusirgeni, aga siinsel staadionil on suuuured veelombid. Nende vahelt oli küll edukalt võimalik mööda valget lund liikuda, aga seda siis, kui Sa ei juhtu olema veefännist retriiver. Sest kui juhtud, siis pead Sa liikuma keset veelompi ja siis seisatama, et teha kindlaks, kus on lähim järgmine suur veelomp.. ja siis jooksuga sinna lippama. Pisiasi, et porilombi nimi on PORIlomp põhjusega, ei mängi erilist rolli 😛

Aga porikattest hoolimata on ta niiiiiii Armas! ❤ vot.

***

Ps. Sellega tuli mulle meelde, et nägin öösel unes, et mul oli koeraks miski hagija/beagle-laadne koon, kellega kusagil järve-kaldal käisime. Ja seal oli järvejääs talisuplejate auk vms, kuhu koonlane ujuma otsustas minna. Ja meie T.-ga, täielikud tainapead, jalutasime niisama eemal… Kui Koonu tükk aega järgi ei tulnud, otsustas T., et läheb ootab autos ja ma lubasin vaatama minna, kuhu ta jäi. Ei ujunudki, hüüdsin augu kaldal ja solberdasin käega vees kuni vee alt temast kinni sain ja välja tõmbasin. CPR aitas. HUH! Ja siis ärkasin üles, unenäost väga häirituna. Brrr…

Ps2. Ma tean ka, mis ainetel unenäo-ideed tulid. Esmalt vaatasime eile-üleeile Top-Geari antarktika seikluseid ja talveolümpiat, kus õhukese jää peal sõitmine mingi põhiteema oli… lisaks vaatasin eile viimast vampside osa, kus Elena/Katherine Jeremile kunstlikku hingamist tegi…
Aga ikkagi. Vastik unenägu.

Ps3. Tegelikult ma rämedalt kardan jääd ja jää peale minekut, nii et päriselus ei tasu sel teemal preili EllieTheElephanti pärast muret tunda. Isegi siis, kui nüüd vahepeal külmad olid ja Emajõgi oli täis uisutajaid-suusatajaid-mootorsaanidega sõitjaid-koertega jalutajaid-koerteta jalutajaid, keeldusin mina sammugi jõele astumast. 30cm jääd, prff.. kah asi. Kuni jõgi põhjani jäätunud ei ole, seni ma seda ei usalda kah 😀 Jääteel autoga sõitmisest ei julgeks undki näha 😀

10 hommikumõtet

1. EllieTheElephant oma nime väärt. Igas mõttes. Päris-nime, sest on raske leida kedagi mesimagusamat ja kallimat 🙂 ja hüüdnime, sest kui ta joostes pargis järgi tuleb, siis kõlab üksainus koerakesekene nagu 15 elevanti/mammutit. Isegi kui kõrvad on kaetud mütsiga. Pluss kampsuni kapuutsiga. Pluss jopekapuutsiga. Preili müdistaja ühesõnaga.

2. Me oleme Koonuga kaks meisterkaotajat. Kui tavaliselt läheb tema kaelarätik vahepeal oma koju ära ja me käime seda siis pargis taga otsimas, siis täna suutsin mina pargis EllieTheElephanti rihma käest märkamatult maha poetada.. mingi hetk siis avastasin ja läksime tagasi. Elluška juba teab, mida teha… kui leiab midagi talle kuuluvat (sest oma asju ma ju ei kaota, ainult tema omi 😛), siis jääb seda pikemalt nuuskima ja ongi teada, kus kadunud nänn on. Kuigi jah, tema vist ei lähe tagasi selle mõttega, et leiame kadunud asja üles.. talle lihtsalt pakub huvi kõik uus, mis vahepeal parki tekkinud on. Kui see uus asi pole just kahtlaselt suur (temasuurune)… siis tasub sellest 3km ringiga mööda minna, igaks juhuks. Sest tavaliselt on see suur asi midagi kohutavalt ohtlikku, nagu hunnikusse kokku korjatud oksad vms. 😛

3. Ühtlasi olin ma ka pargis hullult osav jalgpallur. Hakkasin kilekott käes parajasti kummarduma, et.. noh.. teate küll… ja siis pillasin kinda (näe, siiski loobin enda asju ka, mitte ainult Koonu asju)… nägin esmalt aegluubis, kuidas mu valge kinnas langeb ja langeb ja langeb otse… ja siis tegin jalaga väga Bechamiliku superlöögi ja virutasin kinda õhust eemale :P. Õnneks seal, kus ta maandus, ei olnud kellestki teisest midagi maha jäänud vaid puhas lumi :P. Osav! Estonie dix points!

4. Täna on viimase aja kõige soojem ilm. Vähemalt mulle tundus. Võib-olla oli asi selles, et otsisin suusapüksid välja.. ja panin jopele kapuutsi külge… ja ilm oli täiesti tuulevaikne. Aga tõsiselt, tööle kõndides tundus tänane -14 oluliselt soojem kui senine -7. Samas mul on alati nii, et 0-kraadi ringis lõdisen ja värisen ja niiskus on kontides ja ei saagi sooja mitte kuu-naaa-giii… aga -20ga riietun ilmastikukindlalt ja chillin lumeingleid teha, kui lund on. Hetkel ei ole eriti. Õhuke kiht vaid. Juba mitmendat päeva helesinine taevas ei luba ka täna lumelisa, aga no pole hullu… kannatame selle päikese ka kuidagi välja 😛

5. Koonlane ei kurtnud ka sugugi külma üle, tööle jõudes hoopis lõõtsutas. Jääkaru. Aga tema lemmik-osa teekonnast oli piki jõe-äärt. Mööda jõge “sõitsid” suured jäälatakad, mis vahepeal kriginal kaldajää vastas ennast väiksemaks lihvisid jms. EllieTheElephant peatus iga paari meetri tagant, et neid andunult vaadata. Viis korda andunumalt kui tavaliselt jõel ujuvaid parte. Arusaadav muidugi, need olid ju 50 korda suuremad ja uhkemad kui üks pisike pardike (ja arvake ära, kas mind kummitab nüüd laulrida: “kuid pardike on väike, kuid pardike on väike” ? a) jah, kummitab; b) jah, kummitab ; c) jah, kummitad; d) kõik eelnimetatud variandid)

6. Pealelõunal läheme EllieTheElephantiga ja kuhja juhtkoonudega restosse sööma, iga-aastasele lõunale 🙂 Praktikas muidugi söön ainult mina ja koonlane on niisama ilus. Aga tal on vähemalt lohutuseks teisi karvaseid kaaskannatajaid… ja peale seda koju jõudes saab ta oma kanakaelu või -südameid või -lihasmagusid vms delikatesse. Ma olen vist 101% lihatoitlane, Koonu toit tundub alati nii ahvatlev 😀

7. Õhtul lähen (ilma EllieTheElephantita, aga see-eest M.-i; Väikese-Fränky ja JuhtkoonJ-ga) Vildesse stand-up comedy-le. Jejejee.
Et teie siis üksi kodus patja nutma ei peaks, võite lohutuseks Lois C.K.-d vaadata… aga olge hoiatatud, jutt on inglisekeelne, ja ropp (ja pika sissejuhatusega):

8. Kellele istub eestikeelsem. Vähem ropp. Ja sõbralikum huumor.. ja kui Teile veel Kassid ka meeldivad…  siis siin tema on. Kassihuumor.

  • Mis on ühist kassidel ja naistel?
  • Nad teevad mida nad tahavad ja millal nad tahavad
  • Nad kuulavad sind harva
  • Nad on täiesti ettearvamatud
  • Nad vinguvad kui nad rahul pole
  • Kui sa tahad mängida, tahavad nemad, et neid rahule jäetaks
  • Kui sa tahad üksi olla, tahavad nemad mängida
  • Nad ootavad, et sa nende iga soovi täidaks
  • Nad on tujukad
  • Nad jätavad (juukse)karvu igale poole
  • Nad ajavad sind hulluksJäreldus: Kassid on väikesed naised pisikestes kasukates

Emase isendina tahaks küll vastu vaielda.. aga no ei saa, kõik on puhas tõde 😀

9. Natuke tähelepanekuid viimase aja statistikast, st. otsingusõnadest, millega siia blogisse viimase kuu jooksul jõutud on:
tee ise oma helkur   – tee jah! Aga hoiatan, et helkur-riiet kui sellist on keeruline (kui mitte võimatu) leida. Osta kangapoest 10cm laiust helkurpaela hoopis. Ja kontrolli enne kasutamist, et ikka helendab ka! Ja oma lemmikloomale tee ka helkur! Ja tee mulle üks koerakujuline helkur, kui vähegi õmmelda oskad ja juba õmblema hakkad. Aitäh!
mis on lill?  – Vikipeedia ütleb, et: “ Lilled on suhteliselt vabalt kasutatav mõiste paljude õistaimede kohta, millel on võrdlemisi ilusad õied või õisik, mõnikord peetakse silmas ka nende erksavärvilisi vilju, lehti jt osasid. Maailmas on palju taimeliike, mida võib nimetada lilledeks. Nende aretusega tegeleb taimekasvatus. Esteetilist väärtust silmas pidades on sageli juba looduslikult nägusatest taimedest aretatud sordid.” Vaata ka: püsililled, suvelilled.
šoti terjer 2013  – Šoti terjer oli aastal 2013 suhteliselt sarnane sellele, milline ta oli aastal 2012. Üliarmas, karvane vunts, kes meenutab pisut triikrauda vms.  Vihjeks, et säästa käesoleva aasta lõpus guugeldamisest, võin ka öelda etteruttavalt, et suure tõenäosusega ei tule aretuses ja tõustandardites ette ka sel aastal suuri muutusi, nii et šoti terjer 2014 saab olema enamvähem samasugune :P. Kui aga soov oli kahetuhandekolmeteistkümnendama aasta võidukoeri välja selgitada, siis ma ei tea. Luban lahkelt pöörduda näiteks Eesti Šoti Terjerite Tõuühingu poole, nemad on ehk targemad. Ja kui eesmärk oli hoopis värskeid (kuigi nt jaanuar 2013 tulemus ei oleks enam eriti kutsikavärske) kutsikakuulutusi leida, siis oskan aidata vaid sellega, et soovin edu otsingutel: šotu on kindlasti hea valik, aga ole hoiatatud.. pesakonnad on võrreldes mõne teise tõuga üsna haruldased ja harvaesinevad. Kannatlikku meelt, ja kui tulevase koeraga Tartu-kanti satute, andke teada, teeme koonude play-date´i :P!
nätsked saiakesed  – on kõige paremad! Mmmmm… nüüd mul läks kõht niiiiiii tühjaks 😦
otsi endale uus töö   – …kui Sulle Su töö ei meeldi, töökaaslased on idioodid, boss on pervert, tööaeg on tappev ja madalast ümbrikupalgast ei tea kunagi kui palju Sinuni jõuab… või siis ka minu näitel, kui kõige eelnevaga pole mingit probleemi, aga lihtsalt NIIII väga tahaks Tallinnast Tartusse kolida. Siis ütle vanale toredale tööle aidaa, leia uus tore töö.. ja tule tulema 🙂
kikuriinu blog  – on täitsa olemas. Käin lugemas kah.
elevandi sunnikaal   –   on kaal, mille saavutamiseks elevanti sööma sunnitakse, et ta alakaaluline ei oleks.
šoti terjeri kutsika kasvatamine – toimub sarnaselt teiste kutsikate kasvatamisele. Kui Sa juba oled olnud piisavalt kannatlik, et šotude pesakond ära oodata, siis ilmselt pole vaja soovida kannatlikku meelt 😛 sest seda Sul jagub. Aga soovitan, et võta puhkust, vähemalt esimeseks kuuks. Abiks ikka.
mallu jaburdab, sander  – on täitsa selline tegelane Malluka blogis esinenud. Kes ja miks jms lisainfot loe antud blogist ise. Aga ma võin vihjeks öelda, et too Sander on ilmselt meesterahvas. Just a wild guess, youknow.
paberist meisterdamine – Oi, mulle meeldib. Tulemus on küll alati, nt kaartide puhul, 69 korda kehvem kui minu vaimusilmas idee oli… aga asi seegi. “Tähtis on teekond, mitte sihtkoht” vms diip lause sobiks siia vist.
taustapildid mac  – taustapildid minust? Usu mind, Sa EI taha seda :D… Aga kui hoopis Maci arvutile taustapilti tahad, siis aga palun.. võta siit!oh olen nõnda lahke, nõnda lahkeee…
milline hiir käib kahel jalal?   – Miki hiir! Aga milline part käib kahel jalal? Donald part? Eih, kõik pardid. Vaata ka #tüngaküsimus #huumorinurgake #elusloodus
kikuriinu     – … on väga popp nagu näha. Blogard. Endine naabriplika. Endine kolleeg. Ilgelt nõme piff on. irw, viimane oli siis nali, kui keegi aru ei saanud… või kas ikka oli?! Muahahahahaaaa…
unes komistama  – vot ei teagi.  Kukkumine tähendaks  õnnetust ja ebakindlust. Kui komistad ja peaaegu kukud, aga päris ei kuku, siis minu loogika järgi on see ju napp pääsemine? 😀 Ehh, tegelikult ma loobusin unenägude seletuste uurimisest, kui põhimõtteliselt iga asi, mida unes näed häda, vaesust, haigust, viletsust ja surma ennustavat, kirjade järgi vähemalt.
suusapükstes   – jah, ma tulin täna tööle suusapükstes… aga mis on minu jaoks spuuki, on see, et selle otsinguga jõuti mu blogisse umbes nädal enne seda, kui ma sellest blogida jõudsin! 😀 Tulevik käis külas? (tulevikuga meenub, et saatsin ka tuleviku-minale kirja , nagu malluka blogis soovitati.)
https://macripper.wordpress.com/kingisoovid/  – tahan seda kõike ja rohkem! Essad kingid olen juba sel aastal (kuigi tänase seisuga on täpselt nädal sünnipäevani!!) juba kätte saanud: Vihmahäälelt Dixiti lisakaardid (pakk nr 4), empsilt röster (kasutan agaralt) ja T. lt selle kuu üür 😀 (sest haiguslehe-järgne palk on väiksem kui üürisumma).
kui on olemas mac, kas siis osta iphone    – See on T. kes on küsimas käinud, et kui tal kodus juba Mac (loe: mina) on/olen, siis kas osta iPhone, nagu ma talle järjekindlalt soovitan. Sest, noh, mõelda vaid, siis me saame ju tasuta SMSida! T. küll väidab, et SMSide hinna pealt kokkuhoid seda hinda ära ei tasu, aga see on rumal jutt, onju!
Aga jah, kui on olemas mac, siis tasub osta iPhone.. ja kui on olemas iPhone, tasub osta mac. Ja üldse, ma peaks oma kingisoovide nimekirja maci läppari lisama 😀 Esimene selle kinkija saab auhinna! Ma hoian tema pilti taustapildiks terve ühe aasta!
https://macripper.wordpress.com/2014/01/06/filmiviktoriin-voi-miskit-sellist/ – tegite ära? Anna kommentaarides teada, kuidas läks 😛 Ja kui kehvasti läks, siis järelikult on Sul niiii palju häid filme vaatamata… tead, mis nüüd oma õhtutega teha, eks?!

10. Macil on teatavasti kombeks kõik oma (meeles-püsivad-)unenäod blogisse kirja laduda. Sündigu siis sama ka viimase aja unedega. Aga lühidalt.

Ühel ööl käisin unes haiglas sõpra vaatamas. Haigla oli vana ja mahajäetud, täiesti inimtühi. Välja arvatud siis üks betoonseintega palat, mille keskel voodis sõber chillis. Vähemalt sai tema koeraga koos vaatama tulla ja polnud kedagi keelamas :P. Kui ära tulin, jõudsin haigla fuajeesse… mis oli rohkem nagu mingi hotelli fuajee, palju rahvast, kohvik jms. Kohtusin seal paari sõbraga (Dzeik, Vihmahääl, Hundu), kellega läksime parki. Kus kõik inimesed nutsid. Selgus, et Schumi oli ära surnud (ärge nüüd mind kuulujuttudes süüdistage, see oli unes. Tegelikkuses on ikka haiglas, ma usun). Igaljuhul oli vist tegu kogu maailma traumeeriva sündmusega, tänavatel inimesed lahistasid nutta. Ajalehekioski tädi printis välja talle lehetoimetusest saadetud uut tänase ajalehe esikülge uue esiuudisega, et siis kõik müüdavad lehed sellega üle kleepida. Päris sürr.  Siis tuli info, et kell x antakse sealsamas  pargis sellekohane pressikonverents. Läksime ka kaema. Pressikas algas etendusega/tantsukavaga… mingi luigeteema tiigi ääres. Ja pressika põhiesineja oli lastehaigla peaarst. Peaarstid teavad peadest ja peatraumadest ju kõike 🙂
Aga siis askeldas T. ärgata ja ma ärkasin selle peale üles. vot.

Järgmisel ööl nägin unes, kuidas ma mängisin mingis saates Aliast ja pidin oma mängupartnerile (T. kolleeg) selgitama sõna „Auto“… tegin seda umbes järgnevalt:
“Sõiduvahend, millel on 4 ratast. Kui Sa tahad sellega lapsi sõidutada, pead istme külge kinnitama turvatooli. Turvatooli võib vajadusel asendada ka tugeva teibi ja paeltega, aga sellisel juhul ei ole soovituslik last autosse lubada.”
Jumal tänatud, et ma ärkvel olles (pisut) mõistlikum olen.
Igaljuhul ärkasin mingi hetk üles. Ja kui uuesti uinusin, nägin unes, et ma jäingi ärkvele ja hakkasin T. ja enda läpakatest korraga filme vaatama: ühest Vampiiripäevikuid, eisest Grey Anatoomiat. Ja sain niiiiiii kurjaks, sest üldse polnud aru saada, mida keegi räägib, sest nad rääkisid kogu aeg üksteisest üle ja supakaid ka ei olnud jms. Ja Vampsid oli nii õudne, põhiline toimuv oli keset ekraani suurelt laibanägusid close-up´is näidata. Mäletan veel, et mõtlesin unes, et geniaalne mõte oli õhtul enne magamajäämist üksi pimedas toas seda vaadata.. kuigi hetk tagasi olin just omast arust hommikul enne tööleminekut filmidega aega parajaks tegemas. Otsustusvõimetu :P.

Ööl vastu eilset olime mina ja mingi võõras mees sõdurid. Vormis ja puha. Aga keegi pahalane oli meid ühte Mustamäe korterisse kinni pannud (kuigi aknast vaadates oli vaade täpselt sama, mis mõnda aega tagasi, kui unes Peterburis kellelgi külas käisin ja seal aknast välja vaatasin) ja samal ajal nägime me toimuvast filmi (või valvekaameraid?!), kuidas terve suur hunnik vastasleeri sõdureid trepikojas asjatab ja ust maha murdma valmistub. Selle peale läks minu võõras meeskaaslane ja lõi ukse hoopis seestpoolt maha (samal ajal oli “filmis” näha, kuidas sõdurid ka ukse maha murdsid) ja selgus, et vastassõdurid olid hoopis vale ukse taga, korrus allpool. Tüng 😛 Me lippasime tuimae nägudega vastaste vahelt läbi, tehes näo, et kuulume nende sekka. Saime juba mööda, kui keegi ikkagi avastas ja meid jälitama hakati. Järgnes põgenemine mööda Mustamäge, kus lippasime mööda trepikodasid ja majade vahel. Kõik oli kuidagi hirmus hall ja inimtühi.. välja arvatud pahalased meie sabas siis. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, ühte majja, kus mul miskipärast maa külgetõmbejõud vms ära kadus… pidime kiiresti lifti minema, aga mina hõljusin kusagil lae all ja ei pääsenud allapoole, et lifti sisse saada. Lõpuks õnneks sain ja liftis sees sain taas jalad maha. Aga mitte kauaks, sest selgus, et lift oli hoopis helikopter! Elroni värvides, selline nunnu ja väike 😀 lendasime sellega oma korrusele ja siis ruumis ringi. Ja oli see alles ruum! Üksainus tuba, mille suurus oli selline… korraliku staadioni suurune vms.  Terve ruum oli võrguga kaetud… see tsirkuse kaitsevõrk vms. Juurdlesin parajasti, et huvitav, kuidas me selle võrgu peal maandume… kui mu paariline katapulteerus… ja mul ei jäänud üle muud, kui oranži kopteriga alla kukkuda. Tänu võrgule võrdlemisi valutult. Kui kopterist välja ronisin , vajusin mööda võrku allapoole, kus too võõras-kaaslane võrgul vedeles (sest ta oli ju raskem kui helikopter ja võrk jäi tema suunas kaldu/lohku 😀) ja lendasin talle peale. Pea-aegu oleks juba märg unenägu olnud, kui hetk hiljem poleks mööda võrku ligi turninud Vihmahääl (ple aimugi, kust ta tuli) ja too poleks hakanud mind talla alt kõdistama. Ma vihkan kõdistamist! Aga julgen nüüd vabalt Vihmahäält rasestumisvastaseks vahendiks vms soovitada 😀
Igaljuhul ärkasin kõdi peale üles.
Ja kui uuesti magama suikusin olin T.-ga Vinnimaal raamatukogus, sest T.-l tuli vastupandamatu soov lugema hakata. Sel ajal, kui tema tõsiseltvõetavat kirjandust uuris, vaatasin mina Miki Hiire koomikseid ja DVDsid :D. Nagu päris, noh.
Kui saak käes, läksime Vinnimaale lugema. Lugemise kõrvale rüüstasime külmkappi ja vorpisime terve mäe juustu ja singisaiu teha. Kuni kõrvalt-toast tuli Paps. Kes ei olnud küll sugugi kuri, et me tema saiamaterjalid nahka panime, aga sellegipoolest olime tublid, ja lippasime poodi uue kraami järgi. Mäletan veel, et jõudsime poodi, mis nägi välja tõeliselt retro… ja edasi ei mäleta, ja polegi tähtis. Oluline on, et nägin Papsi… keda ei ole kahjuks juba mitumitumitu aastat. Aga nii tore oli teda näha. vot.

tähtsusetuid mölapritsmeid

Hommikune uudiste-sirvimine in action:

USAs maandus lennuk valesse lennujaama. Ikka juhtub. Ainult 10 km võrra nihkes sealjuures. Kui ma lennusimuga lendan, siis ma ei saa ülevalt vaadates sellestki aru, et mis riigis ma olen.. ja kui lõpuks mingi lennujaama leian, võib juhtuda, et see on sihtkoht Pärnu asemel näiteks hoopis Rootsi Arlanda. Happens, noh. Neid piloote peaks hoopis kiitma, et nad nii suure lennukiga nii väikesel lennurajal maanduda suutsid vms. Onju 😛
Õnneks (Teie õnneks) ma ei õpi piloodiks. Olen vahepeal T. kõrvalt mänginud. Näiteks iseendale turismilende teinud: võtnud stardipaigaks Kairo lennujaama, siis silmasega taevalaotusest uurinud, et kuhupoole püramiidid ja Sfinks jäävad ja siis neid vaatama lennelnud 🙂 Samamoodi on mängus olemas Big Ben, Sidney Opera House, Colosseum jnejne.. oh, Pariisis polegi veel käinud. Isegi mitte kogemata pole sattunud… noh, et Helsingi Vantaa poole omast arust lennatest ja natuke eksides vms…
Aga tegelikult tahaks ma hoopis sellist mängu, mis oleks segu arvutimängudest ja Google Mapsist… A la, et lendan mina siit Rooma ja siis istun seal autosse/bussi/metroosse/kõnnin ja käin linnaga tutvumas jms… GoogleMapsi põhjal lennusimu+Sims+krtteabmis ühesõnaga. Geniaalne idee onju? Tehke ära (ja kasumit korjama hakates, ärgem unustagem idee autorit)

Külmaks läinud ilm tekitas Norras ebatavalise loodusilmingu. Enne teksti süüvimata hakkasin ma pildilt ebatavalist loodusilmingut otsima. Otsisin põnevaid pilvi. Vaatasin, kas mäeküljel on põnevaid lumemustreid jne. Siis piilusin teksti ja jõudsin kurva tõeni.. pildi allääres on palju surnud kalu. Prff. Pealkiri kõlas palju ilusamini kui reaalsus.Aga, kui teksti edasi sirvisin, panin tähele, et see on peaaegu nagu Final Destination (kes näinud, see teab)… et kalalased põgenesid vaenlase eest rannavetesse, et mitte ära söödud saada… ja siis leidsid ikkagi kurva lõpu. Mjäu.

***

Mac pole täna koos EllieTheElephantiga tööl, sest läheb poole päeva pealt vahepeal linnast ära (ja tuleb õhtuks tagasi). Eniveis, eile siis mõtlesin, et oh mugavust, homme saan bussiga uksest ukseni sõita. Väu.
Jäin hommikul bussipeatusesse 20 sekundit hiljaks. Buss ei jäänud hiljaks. Lehvitasin bussile. Kõndisin järgmisse peatusesse. Buss jäi 6 minutit hiljaks. Külmetasin.
#MaciVersioonMugavastUksestUkseniSõidust #OsavIdioot
Aga tööl olla on kohe tühi. Iga kord kui tooliga tagurdan, vaatan esmalt seljataguse põranda üle, et kellelegi otsa ei sõida. Ei sõida, sest kedagi ei ole. Mhhhh.
Koonul ilmselt pole viga midagi. Tal on uni. Tal on pehme pesa. Toanurgas põleb lamp. Läpakast mängib vaikselt koertele mõeldud muusika. mõne aja pärast on tal T. seltsiks.

**

Shoppasin ükspäev Koonule hambaharja ja koerte hambapasta. Noh, tulevikule mõeldes või nii. Et kui peaks juhtuma, et olemegi edumeelsed ja hakkamegi haiglas teraapiakoeratsema, siis saab ta eelmisel päeval põhjaliku spa-päevaga läikima löödud. Mitte, et ta muidu eriti räpakoll oleks, nüüd kui mõni päev miinuses on, on meeldiv vaheldus, et ei pea pesust läbi käima igapäevaselt 😛
Aga teraapiakoeranduse eeltöö osas tšekkisime üle, mis Koon karkudest ja ratastoolist arvab. Midagi ei arvanud, st. jättis täiesti külmaks. Hoopis põnevam oli inimene, kellelt sai kui sügamist! Jejejejee! Ja inimesest veelgi põnevam oli suur punane isane kass toolil, kes ei jooksnudki eest ära! Mitte-põgenemine oli EllieTheElephanti jaoks nii kahtlustäratav… ei saanudki taga ajada! Niisiis ta lihtsalt tardus ja vaatas kiisuga tõtt. Lähemale ka ei läinud (mingi 30cm eemal oli). Lõpuks hakkas kass kurja häält tegema, mille peale Koon sabaga vehklema hakkas aga muidu püsis endiselt paigal. Kuni mina ta ära võtsin, sest kaua me vaest kiisut ikka kiusame eksole.
Ahjaa, muuseas alguses EllieTheElephant isegi ei näinud, et toolil kass oli, vaid viskas rahulikult tooli kõrvale külili. Milline imetabane märkamisvõime 😛

*

Ma plaanisin oma viimase aja unedest kribada, aga olen nüüd kõik ära väsinud ja ei viitsigi. Kurb.

PS. Tartus on juba teist päeva helesinine taevas 😛

PS2. Reklaamipaus. Tere LaCrema mango-koorejogurt on niii hea.
Ps2-a: Ma üldse ei keela nüüd Terel mulle väärt reklaami eest ühte kastitäit neid saata 😛

külmetaja lobisemisi (1000000 sõna vms)

Esiteks: Zdina- ai heit ju, ju agli! 😀 😀

Ma ei saa hommikuti üles… Kohutav. Kui ei oleks voodi ees rõõmustavat Koonu, et jejejejejejeeee, Sa oled ärkveeel… ma viskan siis siia pikali ja rõõmustan alumisi naabreid rütmiliste kolksatustega vastu põrandat (saba), kuni Sa ennast vertikaalseks vead ja tõusen ka siis püsti, koos oma sabaga :P… siis ma otsiks pragu uut tööd ilmselt, sest jääksin pärast kolmandat kordusalarmi magama lihtsalt.
(juhuks kui mõni kolleeg lugema peaks (kas loeb?), siis niipalju infoks, et mu eelmise nädala mitmetunnihilinemine ei olnud siiski tuim sissemagamine vaid meeletu peavalu ja saatsin varahommikul ka selle sisuga SMSi 😀)
Mis peavalu puudutab, siis see on viimase aja bioloogiline kellakägu vms… Viimased u. 8 õhtut jutti on teada, et kell hakkab 7 saama..sest mu peakolu hakkab lambist valutama. Põhjustest ei ole mul halli aimugi… olen päev otsa kodus või päev otsa tööl.. olen palju maganud või vähe maganud.. olen söömata või äsja söönud. Tema tahab ja tema valutab, ja minul pole siin mingit sõnaõigust.

Igaljuhul sain mina lõpuks püsti ja mingi aja pärast õuele. Alustasime Koonuga matka tööle. Läbisime esimese pargi. Läbisime teise pargi. Vihma hakkas sadama. Hakkasin rihma uuesti kaela panema, sest jõudsime liikluse lähedale, kui nägin, et ohhoo.. Koon on ühe (ja ainsa) helkurkaelrätiku võrra vaesem kui kodust väljudes. Võtsin rihma uuesti ära.  Vihm jäi järgi. Läbisime tagasisuunal teise pargi. Läbisime tagasisuunal esimese pargi. Leidsime rätiku algusest, kus rihma ära võtnud olin. Läbisime uuesti esimese pargi. Läbisime uuesti teise pargi. Vihma hakkas sadama täpselt samas kohas kus enne. Jõudsin tööle märja ja mudase Koonu ja märja ja mudase kaelarätikuga.
See on kolmas (ja kõige pikem) otsimisrännak, kus pöördume rätikut otsides tagasi. Siiani, nagu näha, alati edukalt. Aga tüütu ikkagi. Peaks vist takjapaela asemel miski muu kinnitusmooduse leidma. Selleks peab ju uuesti õmblema 😦 Buuu… Äkki on lihtsam variant hoopis koonu toas kinni hoida, kus tal ilma helkurita ohutu on.. kuni valge ajani. Ehk siis mingi maikuuni või nii. Kõlab ju mõistlikult, eksju? 😀  (Enne kui Heiki Valner vms mulle ukse taha tuleb, siis see oli must huumor, eksolejah)

Ma tahan lund! Ja külmakraade! Olgu või ainult miinus üks, aga olgu olla!
Esiteks – kui õues on soe, siis on automaatselt tööl küte vähemaks keeratud ja mul on niiiiiiiiii külm *plagistab hambaid*
Teiseks – Koonule ei meeldi nii tihti käppi pesemas käia, kui seda praeguste ilmadega vaja on.  Oleks maa külmanud, poleks beež koer kõrvuni pruun…
Kolmandaks – rätik oleks ka puhtam, kui ta kuhugi maha kaotatakse ja siis mõnda aega hiljem üles korjatakse :P.

Neile, kes lund vihkavad (loe: Kikuriinu ja Mary) siinkohal kodune ülesanne:
1. Kõndige praeguse ilmaga (loe: vihmasajus) umbes 1km mööda Juhkentali tänavat, kõnniteel. Tehke märkmeid, kuidas ilm meeldib: niiskus, lombid teel, taevast sadav vihm ja autorataste alt pritsivad hiigel-lained.
2. Oodake lumesadu. Minge läbige sama maa lumesajus jalutades. Tehke märkmeid.
3. Võrrelge. Kumb on heam?

Nagu peenest vihjest välja lugeda võis, astusin eile pealinnast läbi. Ooooh, mu vaene väike tagument oli päeva lõpuks lamatistes :D… Esmalt 2,5h sõitu… siis bussijaamast Keskhaiglani (kõva 20 minutit vms) siis tunnike estumist koridoris, kabinetis, teises kabinetis… siis 20 minutit bussijaamani.. ja 2,5h bussisõitu. Kuigi tavaliselt 8h-sest tööpäevast möödub ka enamus istudes, ei ole tulemus kunagi nii valus :DAga tallinnarahvas, anteeksi..  nagu näete, olin kiirvisiidil ja deitima ei jõudnud.

Bussis vaatasin nii minnes kui tulles üdini naiselikke filme. Esmalt “Vaenlase Tagalas” (btw, see on vist ainus film seni, kus mulle Owen Wilson meeldis 😀) ja tagasiteel “Hitman” … Õnneks ei istunud mu lähedal väikeseid lapsi… Massihauad, ära-raiutud-käed, sadomaso, ohtralt tulistamisi jms… Palju häirivat materjali ühesõnaga. Ükskord ammu vaatasin bussis filmi “Must Luik“, kui mu kõrval istus soliidne vanaproua. Kes filmi näinud, võib ehk nõustuda, et ei olnud parim bussifilmivalik :D… vahepeal oli ikka päris XXX-stseene :D… Mis omakorda tuletab mulle meelde, kuidas ma kunagi koolitusele sõites (pikk sõit oli) bussis “Antikristust” vaatama hakkasin… ja mu tolleaegne ülemus minust üle vahekäigu ühe rea võrra tagapool istus (loe: ideaalne vaade ekraanile)… Well, ma loobusin sellest filmist esimese kahe minutiga. Kes on nähenud, see teab, miks… (ja kui te nüüd youtubest algus-stseeni vaatate, siis seal on seda sündsamaks lõigatud 😀)…

Ülejäänud tee kuulasin muusikat. Mul on traditsiooniks alati täistunniekspressis üks lugu ära kuulata:

veider on sealjuures, et tavaliselt meeldivad mulle laulu juures just sõnad. Aga erand kinnitab reeglit, sedapuhku siis sõnadeta lugu 🙂

Räägiks siis veel ülevaate unenägudest? Et tülpinud lugejat päris igavlema panna vms 😛
Esmalt.. kunagi varem mainisin, e tnägin unes, et mul oli kuri kaksikõde.. enivei, selles samas unenäos kasutasin ma Vinnimaal olles tema vastu enesekaitseks EllieTheElephanti punast  rihma, mida kiirelt lassona enda ees viibutasin, et ta minu “isiklikku ruumi” ei pääseks (ja läksin siis riidekapi juurde, et sealt soojad riided võtta, enne kui tema eest õue põgenen sest muidu hakkaks ju külm 😀)…
Eile (ööl vastu eilset) nägin unes, et läksime koos T.-ga mingile mu vast-leitud sugulasele külla… kellel oli kodustatud valge tiiger, nimega Lõvi. Selgus aga kurb tõsiasi, et mul oli veel terve posu sugulasi, kellest ma teadlik ei olnud… üks neist hääästi rikas… ja ülejäänud, sh mina ja ka need, kellele külla tulime, olid selle rikkuri pärijad. Meie võõrustajad olid aga kõik ülejäänud pärijad vahepeal ära koksanud, sealjuures nii kavalalt, et nemad süüdi polnud jäänud (õnnetused jms). Tiiger Lõvi oli eriline, ta oli treenitud minu peale reageerima.. Kurjalt! Oli teine umbes sama osav nagu soojustundlik hävitusrakett vms… kui ma kusagil liikusin oli tema platsis, tapmisinstinkt töövalmis. Ühel hetkel põgenesin tema eest tuppa.. anin toa-ukse kinni.. ja avastasin, et toal oli veel kuus ust! :D… sulgesin neid siis napilt enne tema sisse-pääsemist jms. Vahepealset ma ei mäleta, aga mingi hetk olin tülikatest sugulastest vabanenud… aga Lõvi oli ikka vabaduses. Ja kui ma kusagil liikusin, oli tema platsis.
Üritasin heaga, olime Vinnimaal ja viisin talle kausitäie suppi,  kus olid suuuuured lihatükid sees. Jäi sööma. Aga mööda metsateed käies tuli ta järsku müdinaga kurjalt järgi. Pääsesime T.-ga nii, et liikusime edasi Tarzani kombel end mööda puu-oksi kiigutades, tiiger Lõvi kurjalt maapinnal meie all üles hüppamas ja küünitamas. Mingil hetkel kiikudes leidsint EllieTheElephanti punase rihma (sest 1,5 meetrit köit on täpselt selline pisiasi, mida taskusse panna ja sinna unustada ju) ja suutsin selle Lõvile lassona kaela ajada.. ja siis kuidagi ümber käppade keerutada nii, et ta liikumisvõime oluliselt vähenes.. ja siis ümber lõugade ka. Kuna oli teada, et heaga ei saa.. ja niikaua kuni tiiger Lõvi elab, ei ole minu elu ohutu, siis seadsime sammud loomaarsti juurde… et Lõvi magama panna. Tundus kõige humaansem viis tülikast kiisust vabanemiseks.
Aga nagu näha on EllieTheElephanti punane rihm üdini kasulik vidin, astub igast unenäost läbi :D… käsikäes Vinnimaaga.
Täna öösel nägin unes EllieTheElephanti ennast, kes (oli ilma rihmata) leidis rannalt hunniku kilpkonnasid ja haaras järsku ühe neist hambusse ja kukkus hooga raputama. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin oli hambus ainult tühi kilp… Leidsin alasti kilpkonna pisut eemalt roomamast… nägi välja nagu helehall nälkjas vms… Üritasin siis kiirelt Guugeldada, et kas kilpkonna saab tema kilbi sisse tagasi panna vms. Ja Google andis sõnale “kilpkonn” täpselt NULL tulemust :S Frustreeriv. Proovisin siis inglise keeles ja ainsad tulemused olid Ninjakilpkonnade kohta… nagu päris loomi üldse ei eksisteerikski…
Aga edasi ma ei mäleta, nii et ma ei tea, mis Temast või Temakesest sai…

Kui juba jutt Koonule läks… siis tahtsin seoses mõnepäevataguse filmiviktoriiniga rääkida, et EllieTheElephanti nimekaim on emane mammut Jääaja multikast eksole. Ei oska kommenteerida, kas nimi kuidagi multikast tulenevalt pandi vms, aga see selleks.
T. seevastu teadis juba ammu enne oma koera võtmist, et ühel päeval on temal koer, kelle nimeks saab Jääaja järgi Sid. Eelistatult oleks too koer šoti terjer olnud. Praktikas võttis ta aga aastaid tagasi varjupaigast ühe habekolli-laadse kutsikatüdruku… kelle nimeks saigi Sid (kuna tütarlapskoon, siis täisnimega Sidney)… Aga nüüd me siis oleme ideaalne paar, kummalgi Jääaja-koon 😛 (tema oma küll maal… ja koonud omavahel ei ole eriti suhtlejad esimese kokkupuute põhjal).

Ma tahaks sinna minna: http://tartuseikluspark.ee/lounakeskus/ aga vist oleks viisakas natuke oodata, mitte kohe pärast haiguslehte sportima minna… pärast on piinlik kui haav lahti ja all jääväljak kõik ära määrdunud 😛 Yuck… Aga tahaks ikkagi.

Avastasin eile, et ma saan (tänase seisuga) veel viimased 2 nädalat laulda, et “Maaa olen noooor, aiaiaiai olen nooor…” Sest siis on mu sünnipäevapäev ja peale seda olen ma seaduse järgi mitte-enam-noor. Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see järgmine määratlus on… Varane keskiga vms. Kole kole. Sünnipäevaks ootan ülekandeid (sest sinine leht viib inimesed näljasurma, teate ju küll) või siis midagi siit nimekirjast. Kingi tegemisest on vabastatud Vihmahääl, kelle kink mul juba käes on ;-).
Aga et noorusaeg käest kaduma kipub, oleks nüüd kõigekõigekõige tagumine aeg oma nooruspõlve lollused ära teha vist. Ideid? 😀 Olen veits hiljaks jäänud alustamisega vist…

Facebook on vist saanud haisu ninna, et ma vananema hakkan. Miskipärast eeldab ta, et koos vananemisega kaasneb ka kiilanemine. Ta ei paku mulle küll palju reklaame, aga need vähesed, mida pakub, on juuksekasvu-soodustavad või kiilanemist-peatavad reklaamid. Või noh, mitte reklaamid ise ei soodusta-peata, vaid reklaamitavad tooted ikka. Igaljuhul võin FB-le lohutuseks kinnitada, et pole vaja, aitäh pakkumast. VäikeFränky just ükspäev kadetses, et mu karvastik kasvab triljon korda kiiremini kui tema kolm karva :P.
Tegelikult on veider reklaamivalik, sest kui nt Google üritab oma spämmi suht Sinuga siduda, et mida Sa otsinud oled vms… siis on juuksed-juuksehooldus-juuksehooldusvahendid-juuksurid-karvad jms üks väheseid asju, mida ma vist kunagi otsinud pole. FBst veel vähem.  Djah, aga las ta siis olla… Las FB haugub, juuksed kasvavad edasi, vms…

Lõpetuseks tahaksin mainida, et (arvatavasti) Vanamoor, kes Sa Dzeiki raha pihta panid… ma loodan, et Sul oli vähemalt hea vabandus… umbes et koerad olid toitmata ja kulutasid viimse kui sendi neile söögi ostmiseks vms.. sest vastasel juhul – Sa oled idikas ja kuna mul on tädi Karmaga päris tihe läbisaamine, siis järgmine kord kui ta läbi astub, saadan ta Sulle ka külla! vot 😦 :S

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

pikk ja pointless vahearuanne :)

Sissejuhatus
Siit nurgast tuli sõimu, et blogis vaikus… sealt nurgast jällegi härdaid palveid, et võiks ju blogida… Kolmandas nurgas istusin mina üksõhtu masenduses, et Mallukas oma blogi kinni pani ja mul nüüd enam miskit lugeda pole… ja neljandas nurgas istusin ma rõõmustades, et ta siiski kaua vastu ei pidanud ja uue blogi avas. Keskpõrandal saime siis kokku ja otsustasime, et üks pikk lambiteemasid täis vahearuanne saagu siin olema. Minule omaselt väga paljudes teemades hüplev ja otseloomulikult Koonupiltidega 😀 Aga olge hoiatatud, ilmselt ei viitsi ma enne järgmist nädalat (ja ilmseltkindlasti ka mitte esmasp.) uuesti blogida, nii et.. maitea, jaotage see enda jaoks ära näiteks, iga päev üks lühike jupp ja üks pilt, näiteks 😛

Aga siin siis kõik, mida sülg suhu toob.. suvalises järjekorras.

Ps. Mis veel Malluka blogi puudutab, siis ma ikka mõtlesin, et missugused masohistidest tainapead need on, kes lähevad järjekindlalt kellegi blogisse, kes neile ei meeldi? Miks nad sinna lähevad? Mulle on ka eluteel sattunud ette blogisid, mille kirjutajatega ma ühel meelel pole, no aga Jumala eest, ma panen selle netiakna kinni lihtsalt, mitte ei lähe järjekindlalt iga postituse alla anonüümselt möirgama, et kirjutaja on idioot… No ma ei tea, on ikka inimeseloomi olemas… jeebuskraabus.

§1. Kus me peidus oleme?
Mac ja EllieTheElephant resideeruvad päälinnas. Saabusime siia muuseas rongiga, mis oli EllieTheElephanti esimene rongisõit. Edukas. Tema piletiks oli pagasipilet hinnaga 1.28, mis iseenesest ei ole palju, aga on kõige kallim pagasipiletitest. Nagu vihje, et Su koer on paks. Prfff, jalgratas vms suur pabas on oluliselt suurem kui EllieTheElephant, vot!
Macil sinine leht  Tlnas, nii et Lasnamägi võttis meid kenasti vastu (nii kenasti, et senini oleme näinud ühte trepikojas magavat narkomaani ja põllul jalutades tuli neid suisa 3 korraga vastu… selleasemel, et mind tühjaks tõsta, tegi üks neist Koonule pai [Koon vajab nüüd sügavpuhastavat desinfitseerimist vms :P]). Hetkeseisuga veel Lasnas, pikimad matkad voodist välja on Koonujalutused õues, aga need on aina pikemad 🙂 Nädala lõpupoole tagasi armsasse Tartusse, jepikajee 🙂 Aga nagu pealinna-rahvas märkab, siis ma ei ole nendega deitinud (v.a. need, kellega see siinsamas maja juures õnnestub 🙂), aga see on puhtalt Teie enda süü, miks Te siis olete nii kaugel, mitte kõrvalmajas! vot.
Aga T. saatis oma naeratavad (ja magusad) tervitused isegi kaugelt Tartust, küll toreda kulleripoisi käe läbi, aga asi seegi 😉
photo 3(1)
Kaardil oli muuseas kirjas, et ma koerale kommi ei annaks.. ja hiljem rääkis ta veel, et oleks valikus midagi ka koertele olnud, oleks saatnud. Awww.

§2. Mis me vahepeal teinud oleme?
Mac näiteks, kes vahepeal voodirežiimist lolliks läheb (ja vahepeal jälle meeletult magada-saamisest mõnuleb (vt. allpool)) on leidnud uue hobi. Huvitavate tilkade pildistamine kraanikausiäärelt. How fascinating, huh?!
photo 1
EllieTheElephant seevastu on peaaegu õppinud käppa andma. Olen 2 kuud proovinud. Kõik muud käsud on käkitegu, aga käpa-andmine on tuumateadus :D. Nüüd on viimane õlekõrs klikker teinud mõnevõrra imesid. Ehk siis käpp antakse alati, kui ma istun voodiäärel.. aga kui ma kohta vahetan ja näiteks köögis küsin, heidetakse mulle segaduses pilk, et what the **** do you want from me, girl?!
Saanud uusi sõpru. Esmalt must juhtlabradoripreili (kellega mina olen tegelikult juba vana sõber), kellega suhtlemisest EllieTheElephant lihtsalt upsakalt keeldus. Roosukas proovis igatepidi mängimist alustada, EllieTheElephant aga käis temast mööda nagu teda lihtsalt poleks olemas. vau. Aga nad ei riielnud sugugi ja said vabalt ühes toas koos olla, sest Roosukale meeldis tema lähedal.. ja EllieTheElephant ei saanud temast eemale minna, sest siis ta oleks tunnistanud, et see teine must koer on päriselt olemas. Aga oh ei, ei ole.. vaadake parem mind *trügib läbi musta koera ise pai saama* 🙂
photo 1(1)
Kui ma juba õuele minna julgesin käisime teise kuldse neiu ja kuningpuudlist juhtkoeraõpilasega mängukohtingul. Proovisin pilti teha. Failed. Big time. See yourelf:
photo 5
Ja lumele andsime uue võimaluse (eelmine kord kui teda lumega viskasin, vaatas ta mind haavunud pilguga, et miks Sa nii tegid?).. aga tuleb välja, et talle väga meeldib lumi! Kui palle viskan, jookseb järgi ja sööb ära… ja kui osavalt visata, püüab õhust kinni. Pärast on nägu lund täis nunnult 🙂 Üritasin sellest pilti teha, aga kuum tsikk nagu ta on, sulatas enamuse enne ära, kui ma ta mänguhoost paigale sain:
photo 4
Et lumi maas on ja tihti sulalumi, siis käisin kääridega Koonu käpa-alused üle.. et pikad karvad ära lõigata, kuhu pallarad jäävad. Tegin seda mingi kuu aega tagasi ka. Täitsa lõpp, sealt tuli niiii suur pihutäis karvu. Mõned vb teavad, et mulle ei meeldi jalakarvad, isegi meestel 😀 Foobik. Aga lihtsalt uskumatu, et keegi, kellel on TALLA ALL niii suur hunnik karvu, suudab ikkagi NII üle mõistuse armas olla. I´m amazed!
Lisaks olen hunniku filmimajandust ära kaenud (vt. allpool) ja endiselt Lindgreni radadel. Läbi said Karlsson; Hulkur Rasmus; Rasmus, Pontus ja Lontu… alustasin Madlikest ka, aga see oli igav.. nagu ka Kerstin ja Mina. Ja loomulikult, rikutud nagu ma olen, leidsin neist niii palju rikutud tsitaate 😀 Nii rikutuid, et ei hakka siia kirja panemagi 😳
Ja täna sõitsid VäikeKaksikJ koos oma PisiPiigaga teisest linna otsast siia, et paljukiidetud Koonu oma silmaga näha. Ühtasi tegime siis ka jalutuskäigu. Torekas oli.
Jalutades kohtasime ühte kollikoera, kes ka lahtiselt oli. EllieTheElephant üritas mängida, aga sellel noormehel olid teised huvid. EllieTheElephant siis ütles, mida ta asjast arvab. Prff, ise pole lilli toonud, ega küünlavalgel spagette  sööma viinud ja kohe ronib saba alla. Rrrauhh!  Pisut hiljem jõudsime uuesti ringiga nendeni. Kolli tuli kohe joostes meie juurde. Ja mida tegi Koon? Kõige geniaalsemat asja üldse! Jooksis hooga kolli perenaise juurde (isane muidugi kannul), nurus ühe kiire pai… ootas, et perenaine Kollil kaelarihmast kinni võtaks, vaatas siis pilguga, näe, tõin Su koera tagasi, ja jooksis meie juurde 😀 Geniaalne!

§3.Mac on vandenõuteoreetik vms
Täitsa kohutav.. Ma olen alati vaadanud suht napaka näoga kõiki neid, kes usuvad, et maitea… neid lennukitriibuvärke.. või et vähk/hiv jms on meditsiinitööstuse väljamõeldised rahapumpamiseks jnejne. Ma ei lähe loomulikult neile näkku karjuma (või anonüümselt blogisse), et Sa oled idioot. Ma isegi ei mõtle, et on idioot. Mõtlen hoopis, et djah, usu mida tahad, aga vaevalt see tõsi on.
Nüüd on see siis käes. Ma peaaegu, et usun ühte teooriat. Nimelt mõjub liiga palju vaba aega ilmselgelt halvasti ja olen Youtubest (kõige usutavam allikas ever, onju) vaadanud ära umbes 20 tundi filme 9/11st (WTC Kaksiktornide rünnak) ja filme mõlemast vaatenurgast. N.ö. “ametlikke”, kui neid, mis üritavad rääkida, et ametlik jutt on kõik möla. Ja ma pean tõdema, et mõneski osas oli see “teine liik filme” usutavam. Aga ma ei hakka siia neid fakte kribama, mis mind veensid.. muidu ma nagu… levitaks oma usku vms 😀 Vaadake ise, kui tahate. Kuigi jah, ma ei ole päris nii radikaalne, et oleks läbinisti seisukohal, et Bush ja Co kõige taga on ja Osama võltsitud on jms, aga päris palju küsitavusi on nende poolelt ikkagi. Btw, kunagi varem ma rääkisin, et ei saa täpselt aru, et miks need jumperid hüppasid, siis nüüd olen oma vaateid muutnud ja arvan, et oleksin reaalselt üks esimesi hüppajaid olnud… Kõige lihtsam kindla peale minek sealsetest valikutest.

§4.Mac muutis filmimenüüd terrorist jõulusemaks
Vaatasin ära filmi Noel. Mis oli natuke masendav ses suhtes, et seal mängis Paul Walker, kellest mul on niiiii kahju. Aga avastasin, et mulle meeldib näitleja Penelope Cruz väga. 🙂 Njäu. Siis vaatasin depressiivse algusega  [järgneb spoiler] aga rõõmsa lõpuga November Christmas´it ja avastasin, et ma tahan ka endale lumegloobust. Kasvõi imepisikest, kuigi see suurem oleks parem (size matters)… Edasi läks chillimaks, sihuke Hollywoodilikult õnnelik 12 Wishes of Christmas, sest noh.. pildi peal oli ju koer. Seega must watch! Pettumuseks oli koera kahjuks väga vähe näha, aga asi seegi.
Järgmiseks algab kohekohe Alone for Christmas, mis on vist Üksinda Kodus koeraversioon. See võib olla kas tore… või täielik kräpp. Aga kräpid koerafilmid tuleb ka lõpuni vaadata, sest neis on koer. vot.
Ja ootel on veel: 12 Dogs of Christmas; The Dog who saved Christmas Vacation ja viimaks koeravaba, aga endiselt jõulune Unaccompanied Minors.
Ja nu, mittejõuluselt muidugi endiselt Koeralausuja, Grey Anatoomia, Vampiiripäevikud ja Originals. Ahjaa, ja õudukas Punamütsikesest Red Riding Hood ju ka.
Aga jõuluteemal jätkates – vaadake kui tore:

§5. Mac ja mitte-tapmis-unenäod!
Maci tavalised unenäod on teatavasti üks tapmine ja tagaajamine. Oleks eeldanud, et minu eelnevat  filmivalikut arvestades, on mul hulk hirmsaid ideid, millest öösiti und näha. Aga oh ei!

Üksöö nägin unes, kuidas jalutasime FKga (kes on muidu tallinlane) Riiamäest alla ja Hundu sõitis meie kõrvale… ja siis suri tal auto välja… aga peale paari katset sai eluvaimu sisse ja viskas meid kesklinna ära… pikk maa ka ju… ja siis nägin äkki hoopis, kuidas ma elasin mingis aedlinnas ja mu töökoht oli mingi suur talumaja teisel pool metsa ja hommikul tööle minnes kaotasin ma EllieTheElephanti ära.. ja siis läksin tööle, et öelda, et ma täna ei tule, sest otsin koera taga, ja Koon oli juba tööl mind ootamas… aga ta oli hoopis must labrador, mitte kuldne retriiver…
ja siis nägin veel unes, et mul oli poeg, mingi 3-4 aastane põnn.. adopteerisin ta vms, igal juhul oli ta mul süles ja ma ütlesin talle miskit armsat.. a la armas/kallis oled vms ja ta raputas hullult pead selle peale, et “eiii oleeee!” 🙂

Täna nägin unes, et nägin unes, et Ch. oli mu töökaaslane ja jäi külmetusega sinisele lehele… ja siis me käisime ülejäänud kollektiivi ja minu endise klassiga koos kusagil Tallinnast väljas asuvas spordihoones võrkpalli mängimas ja kui tagasi jõusime, jäi teine töökaaslane külmetusega haigeks. Ja siis öeldi talle, et haigusleht saab olla ainult viimasena haigestunul, ehk siis Ch. peab enda oma ära lõpetama ja hopsti terveks saama Siis ärkasin unes üles… läksin “unes ärkvel olles” tööle ja seal oli seesama unenäokolleeg ennast kraadimas ja haigeks jäänud. Rääkisin siis neile ka, et ma nägin seda unes ette. Ja peale tööd kutsuti mind endise klassiga rahvaste palli mängima, Tabasallu. Meie vs paralleelklass Ma istusin kasti tagumises nurgas kuskil ja hoidusin pallide teelt Aga me võitsime esimese poolaja! ja vahetasime siis pooli.. ja siis lampi vaatame, kuidas vastasmeeskonna omad ükshaaval enam ei viitsi mängida ja lihtsalt mängust ära jalutavad… jätsime siis pooleli ja kuulutasime meid võitjaks. Aga mille üle mina rõõmustasin, oli mitte võit vaid et oh, pmst ma nägin seda ka ette.. kui lahe, ma olen selgeltnägija!

Ja siis ma ärkasin üles… ja ei olegi selgeltnägija. vot.

***
Aga seoses päeval voodis vedelemisega on mu unerežiim niiii sassis. Muidu oli nii, et läksin õhtuti 9 või enne 9t magama ja ärkasin hommikuti 6.20 (või vahel 4.45 :D)… nüüd ma võin ju 0.00 voodisse minna, endal hull unekas, aga magama jään ikka poole kahe paiku.. ja ärkan hommikuti vahemikus 10-11.30. Järgmine nädal tagasi tööl saab raske olema. Hah, ja ma magan nüüd juba teist ööd ibukata, jeii 🙂

§6. Su nägu kõlab tuttavalt
(mulle muuseas ei jää ükski nägu ega nimi meelde tavaliselt)
Nagu ma kunagi mainisin, olin andunud vaataja. Ei takistanud ei vallid (teleka puudumine) ega kraav (kohatine interneti puudumine). Ja kuigi Oti kohta oli teada, et ta laulab väga hästi, oli üllatav, et ta ka nii hästi parodeerib. Aga mis mind tõeliselt hämmastas, st kes hämmastas, oli hoopis Koit Toome. Täitsa lõpp, kõik ta esitused olid niiiii head. I was amazed. Lootsin, et tema võidab. Kahtlustasin, et Otil on rohkem fänne. Aga näe, Koit võitiski. Nii khuul 🙂

Vaata kindlasti ka (kui Sa ei ole juba näinud) Koitu David Hasselhoffina (välimus meenutab nii Hasselhoffi kui Hobbiet (Mitchi poeg Rannavalves)); Markus Teeäärena (kellel on nüüd puhkuseasendaja Metsatölli kontsertidele olemas 😀), Tiiu Tulp´ina (sest see on lihtsalt nii tobe, et peab nägema 😀), ja Barry Gibb´ina (Bee Gees´i helehäälne kõri).

§7. Pirtsutav Koon
Ostan mina siis Koonukesele mingit elukallist (ja niiiiiii hea lõhnaga) koeratoitu eksole, mida Temake, va tänamatu, mitte millekski ei pea. Olen juba varem rääkinud, kuidas ta 2 ampsu sööb ja siis ülejäänud krõbinad kujutletava mulla alla matab :D.
Ühel hommikul oli köögipõrandal selline vaade:
photo 2(1)
Ei, ma ei pannud talle seda pildistamiseks nina alla.. vaid krõbin vedeles seal (ju õhtul süües jäänud)… Koon tudus seal rahumeeli kõrval ja kui ärkas, siis jalutas rahumeeli minema. Mitte et ta seda märganud ei oleks, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Fain läksime siis lihale üle. Nagu juuresolevalt pildilt näha, sööb Koon nüüdsest kana (ainult varbad veel paistavad 😉):
photo 2
Fain, fain.. järmine pilt täpsustab eelmise pildi saamislugu:
photo 3
Aga see oli muide tõsi, et Koon liha pugib. Ükspäev panin talle pool kilo isuäratavaid kanasüdameid ette ja kuigi mul oli kanadest kahju ka, tundusid need ikkagi nii isuäratavad, et olin koera peale täitsa kade.

§8. Muu lambimöla, mis mainimata jäi:
Kas te teadsite, et haiglatoit on hea! Täielik areng, vähemalt ITKs. Ma ei saanud seal ühtegi halba toitu. Aga isegi hea söök ei hoidnud mind seal hetkegi kauem, kui hädavajalik, sest kodus ootas ju Kuldne Koon. Ja üks inimene paraneb oma koera juures tuhat korda paremini kui ükskõik kui hea toidu peal haiglas. Onju?!
Mul on nüüd kael/pea viltu. Loodetavasti ajutine nähe, aga kui keegi tunneb vastupandamatut soovi mind Pisat vaatama lennutada, siis ma ei vaidle. Kui tihti ikka on võimalus näha (enda jaoks) sirgelt seisvat Pisa Torni. Onju?!
Avastasin chattides, et mulle meeldivad need chatid, kus ei tule selle MSNi sümboli järgi kohe kui (Y) trükid automaatselt seda Thumbs-up emotikoni… Sest (Y) trükkides teavad enamik inimesi, et see tähendab pöial üles.. aga see näeb välja nagu jänkunina ja on palju armsam, kui päris pöial:

Ja last, but not least. Oh, kui üle mõistuse ARMAS üks Loomake ikka olla võib. Ja kui ma istun põrandale, kobib ta magamast püsti ja poeb mulle häääästi lähedale sülle/kaissu ja toetab pea nohisedes minule. Siis ma sulan iga kord natuke ära. vot.
photo 4(1)

mõned lood siit ja sealtpoolt sood

Üleeile kodukandis staadionil Koonu jooksutades tuli suuuuur must lahtine saksa-lambakoera-segu koer. Isane siis. Tõsiselt suur tüüp. Olen temaga poole aasta jooksul kahel korral varem kohtunud, mõlemal korral on koer üksi ja lahtiselt, omanik on tropp ühesõnaga. (Mõlemal korral oli ta küll sõbralik, aga siis polnud EllieTheElephantil ka jooksukat.)  Tikkus kohe ligi. Pealetükkivalt.  T. käratas “EI!” ja tõmbas Koonu eemale. Hundut ei huvitanud karvavõrdki. Mina näutsusin, et kõtt, koju! Hundul oli savi. Otsisin silmadega mõnda kaigast…. Ei tea, mis sellega teinud oleks, lööma koera ei hakkaks.. äkki viskaks kaika eemale, et jookseb ehk ära tooma vms 😀 😀 Igaljuhul ei julgenud käsipidi eemale lükkama minna, sest ta on tõesti suuuur. EllieTheElephant vaatas siis T.-d ja mind ja otsustas, et oleme mingid kasutud klemmid ja kõik peab ikka ise ära tegema.  Tegi siis kurjalt URRRRR ja Hundu tõmbas nina eemale 😀 Meil vedas, päev varem oleks Koon sillas olnud Hundust :P… Aga Hundu saatis meid meetrise vahega kuni koduukseni. Päris tüütu putukas. Kuna see oli varjukatööaja-välisel ajal käiks tol ajal asjaajamine politsei kaudu jms, siis ei hakanud jaurama. Saime seekord oma jõududega hakkama. Aga kullapai Hunduomanik, mulle meeldivad koerad väga aga nüüd mul on juba üks. Sinu oma pole mulle lisaks vaja. Hoia oma koer endale, enne kui ta kellelegi viga teeb või ise liikluses viga saab. (*pobiseb vaikselt veel karvaseid sõnu siia juurde*)

Kui ma ennast juba kenasti pahuraks ajasin, siis kirun veel. Suitsetajad tänaval. Täpsemalt kõndivad suitsetajad rahvarohkel tänaval. Mis Teil arus on? Et kuna olete õues, siis haihtub suitsuhais kohe imeväel? Väike vihje Teile (loe: teen nüüd puust ette ja punaseks): Rahvarohkel tänaval on inimesi. Palju inimesi. Mõned neist Teie selja taga kõndimas. Kui Te ise liigute, liigub suits Teie selja taha suunas. Arvake ära, kes seda siis sisse hingama peab? Isegi kui Te selle seljataguse inimese mööda laseksite (mida Te niikuinii ei tee), siis tuleb sinna järgmine. Miks peab ennast nii palju aeglustama, et Teist 10 meetrit maha tingimata jääda või siis vahepeal jooksma, et Teist mööda pääseda?
Ja lisaks, kui ma juba pahurdan. Siis Armastan ma veel palavalt-palavalt neid tüüpe, kes bussipeatuses suitsetavad (sest isegi 3meetrit eemale minek oleks ju liigne väsitamine), ja kui buss tuleb, siis ukse ees veel viiiiiiimase mahvi sisse imevad, koni maha viskavad.. bussi astuvad, ja siis oma lehka välja hingavad. Armastan Teid palavalt.  Õnneks olen teiega Tartus vähem kohtunud kui Tallinnas. Eriti nüüd, kus bussiga üliharva sõidan. Aga ikkagi. Pidin ju mainima, muidu Te äkki ei teagi.

Nädalavahetusega sai “Bullerby Lapsed” läbi. Avastasin, et ma olen ikka hullult rikutud. Kõiki vasakuid seostuvaid fraase ma ei hakka loetlema, aga no näiteks lause “Poistele me ei öelnud, et me vanaisa käest tina saime” kõlas juba minu rikutud mõttemaailmas naljakana. Samas tekitas isu vana-aastaõhtul ka tina valada 🙂

Filmidest, nagu eile mainisin, vaatasin üle “Surnuaiavahi tütre“, mis oli masendavapoolne, aga muidu juba enam-vähem ja “Kormoranid“, mis üllatas mind positiivselt ja kui seda arbuusif*ck´i sees poleks olnud filmis, oleksin isegi ainult kiitvaid sõnu jaganud.

Viimase näosaate kohta miniks, et.. Koit peaks raskemale muusikale üle minema. Tõega.

Appi! ETV ei kannagi võib-olla Jalka MMi üle. Masendav 😦 Mul ei ole ju telekat, mis tähendab, et ERRi otsestriim netist oleks variant olnud… Mhh. Nüüd mul on telekat vaja, aitäh.

Hommikune hetk. Härrad 1 ja 2, osa 2 (loe ka esimest episoodi):
Härra 1: * vilistab *
Härra 2: “Oioi, see ju hammustab!”
Härra 1: “Hammustab jah”
Härra 2: “Ei, see tüdruk hammustab!”
Aitäh.

Eilsest innustatuna* nägin täna päris rõvedat (aga mitte verist!) ja kurba unenägulist.
Nägin unes, et Robbiel oli kontsert. Kusagil hoones sees, a la linnahall vms. Ja tal olid koerad kaasas. Kui ta, koos kaaskonnaga, minust möödus, hakkas üks koertest asjale parajasti. Et ma olen see tüüp, kes käib ringi, kilekotid taskus, siis ootasin, kuni nad mööduvad ja läksin siis kilekotiga koristama :D.. Edasi läks rõvedaks..  siis tuli mingi mees, välismaalane, mu juurde ja seletas, et miks seda kilekotti vaja on, ja hakkas seda paljakäsi koristama :/… Ja kui ma selle peale viltust nägu tehin, haaras oma ****se käega minust, et näe, see ei hammusta ju. Edasi veetsin mitu aega tualetis ennast puhtaks kraamides. Puhtaks ma sain, aga selleks ajaks oli kontsert läbi saanud. Niuks, kurb.

* Eile tulid Robbie uue tuuri kuupäevad ja kohad välja. Lähim on Helsingis (18. mai), mis tähendab, et liiga kaugel. Njäu.
Väljaheide – rikkust ja rohket raha. Väljaheitest enda puhastamist – hädast pääsemist.
Leidsin eile enda rahakotist raha. Süüdistasin juba liigses lahkuses T.-d kui selgus, et olin ise kuu aega tagasi raha välja võtnud, et Rakveres koertenäituselt toitu osta, aga seal ei müüdudki… Heh. Ja nii ma siis elasin viimased mitu aega, ise teades, et mul enam sentigi hinge taga ei ole. Ainult Maciga võib nii juhtuda, ainult Maciga...

Fäänsi. http://www.tartupostimees.ee/2601554/laane-ja-idaringil-lopeb-suur-tee-ehitus

Väga armas vettpidava põhjaga tekstiilist matt, onju 😛

laiiskus kontiides

photo 4(1) photo 1(1)
Mõne-päeva-tagune pilt VS tänahommikune pilt. Kui päike tõuseb (pilves ei ole), kustuvad laternad varem ja õues on niiiii palju valgem. Väu.

***
Pealtkuuldud kahekõne EllieTheElephanti teemal:
Härra 1:  See koer küll hammustab!
Härra 2: Ei ole, see koer lutsutab surnuks!
Õigem vastus oli Härra-kahel, võin omavahel olles öelda 🙂

***
Eile käisime Koonuga Dzännul külas. Või, noh, tegelt ametlikult küll Väikesel-Fränkyl ja Kaisutiigril, aga olgem ausad, ega me nende pärast ei läinud.. ikka neljajalgse pärast ja sööma ja lauamängu mängima 😀 icc. Sööki pidi niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kaua ootama (ma arvan, et seee oli VÄHEMALT 9 tundi.. aga võib-olla oli hoopis pool tundi), vähemalt oli väga hea :P. Neljajalgne oli ka väga tore, enne  kalpsasid koos EllieTheElephandiga rõõmsalt pargis ringi :)… seltskond oli hirmus:  Ma ei võitnud lauamängu. Ma ei räägi nendega enam kunagi! Ai heit ju! Ju agli!

Mul oli täna mingi unenägu, millest ma blogida tahtsin. Aga ma ei mäleta sellest enam muud, kui vaid soovi sellest blogida 😦 Pähh.