Oh, õudust. Ja rõõmu. Ja unesid.

Esmalt rõõmu!
T.-l hakkas minu kõrval kõndides vist piinlik, sest üks mu talvepapu kippus küljelt lagunema… Lohutasin teda siis, et kannatust. Rahu, ainult rahu… palgipäeval lähen Sepa turule. T. tegi natuke porr ja virr ja arvas, et on aeg, et ma saaks lõpuks ometi endale valge inimese kombel papud, mis ei laguneks 1 nädalaga. Kuigi ükski mu papu pole kunagi nädalaga lagunenud. Miinimumaeg on vist 8 kuu kanti, maksimumaeg ikka mitu aastat. Igaljuhul viidi (loe: kõndisime omal jalal kohale 😀) mind eile Weekendi laomüüki papujahile. Elmalt pean mainima, et lastele tehakse ägedamaid saapaid. Mu eelistus oli matkasaapa tüüpi saabas, sest matkame ju Koonuga igapäevaselt. Lastele oli selliseid märksa, ee.. tagasihoidlikumates toonides. Minu puhul tuli siis välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit saabas.
photo 1

Aga need on nunnud. Seest karvased ja soojad. Tegijaks Catmandoo… Mis meenutab mulle Simoni Kassi multikat Cat-Man-Do :D… Ja küljepeal on helkuriga muster… lisaks mu  jope-küljes rippuvale ha koti küljes rippuvale helkurile. Tehke järgi!
Igaljuhul juhtus mul täna tööle kõndides midagi, mida ei ole minuga vist mitte kunagi juhtunud. Isegi saunas pole juhtunud. Mu jalgadel oli soe. Lausa peaaegu palav!!! WAU!

***

Nüüd tänasest hommikust, mis oli kuidagi… õudne. Selles on loomulikult süüdi see, et ma olen sihuke, kellel iga pisiasi hulle parakaid tekitab :D…

Alustuseks ei töötanud koridoris, st. trepikojas ükski kolmest lambist. Lihtsalt lambist ei töötanud. Kujutlesin siis kottpimeduses võtit lukuauku toppides või treppi otsides elavalt, kuidas nurgas kirvemõrtsukas end peidab. Lohutasin end mõttega, et õnneks on mul suur ja kuri valvekoer. Noh, kuna nii pime oli, siis ega seltsimees kirvemõrtsukas ei pea teadma, et valvekoer ta lihtsalt sügamist-nurudes surnuks väsitaks või pooleks lakuks vms. Temale võib vabalt tunduda, et tegu on väga hirmsa rottweileriga. Albiinoeksemplar! Ja kuna kõik teised rottweilerid on teda lapsest saati albinismi tõttu diskrimineerinud, on temast kasvanud veeelgi kurjem koer, kui ta muidu oleks olnud. Jajah.
Valvekoer ei näinud ka treppi ja komistas viimasel astmel pisut. Käpad on siiski kõik korras jms aga ikkagi, kuradi tuled.
Kirvemõrtsukas igaljuhul kartis, ilmselt pidas komistuse-kolinat kallale-sööstuks ja puges trepinurga taha peitu. Ma/Me ei läinud teda otsima ka. Las jääda teistele majaelanikele ja mingi rõõm.

Pimedas pargis möödus meist kojamees. Alguses ma vaatasin, et tuleb mees labidaga. Selge pilt, loomulikult laipa peitmast ju. Lähemal vaatlusel oli ta labida luuaks moondanud, et mind ära petta :P. Õnnestus. Natukese aja pärast tuli teine mees. Samasugune. Sama varustusega. Igal hommikul tuleme enam-vähem samal ajal, ja täna siis sihuke uus seltskond väljas. Okei. Läksime edasi.

Kesklinna jõudes on tavaliselt lindude kisa kuulda ja linnud tiirutavad parajasti seal.. ee.. Kesklinna park ongi äkki nimi? Kaubamaja kõrval, Küüni tänava kõrval… Saate aru küll, kus. Täna olid linnud hoopis kohtumaja ees puude otsas. Kõndisime sealt alt läbi. Kisa oli korralik (lindude kisa siis, me olime ikka vaiksed). Tahtsin pilti teha, et kui palju linde iga puu otsas istus, aga kuna üritasime “ohutsoonist” kiirelt läbi saada ja pildi alles lõpus viimasest puust teha, siis seal oli kahjuks märksa vähem linde:
photo 2

Ahjaa, “ohutsooni” all mõtlen ma seda, et asfalt oli valge 😀 Tahtsin oma lund :P… õnneks me ei saanud ühegi laariga pihta. Kuigi olen kuulnud, et linnus*** õlal pidavat rikkaks tegema. Olen proovinud. Ei teinud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse.

Siis jõudsime sinna Kesklinna parki vms. Tavaliselt on seal siis kisa, seekord oli täielik vaikus. Ei inimesi, ei linde. Mõtlesin just, et nii vaikne pole siin kunagi olnudki… kui üksainus vares kraaksuma pistis. See oli veel spuukim kui vaikus 😀

vot.

Okei, te ei pea tegelikult mind nüüd psühhiaatri jutule saatma, et mingi klemm kujutleb kirvemõrtsukaid ja Hitchcocki ja vajab ilmselgelt ravi. Natuke sai blogimise jaoks ilukirjanduslikult võimendatud ka ju… Tegelikult on Tartu nii armas. Ja nii ilus. Vaikne, mõnus, hubane, turvaline. Kuigi jah, olen teadlik, et siin on ka kaabakaid-pätte-valgaid-vägistajaid ja kõiki muid troppe. Aga ma tunnen ennast siin NIIII palju turvalisemalt kui Tallinnas. Eriti EllieTheElephandiga! 🙂
*Nüüd sülitan üle õla kolm kena plärakat, et mitte selle steitmendi eest koduteel peksa saada ja MJst ilma jääda :D.

Ahjaa, käisime Koonuga täna siiski vaateplatvormil koos. Jalutas rahulikult lõppu, vaatas jõge, aga kuna parte ei paistnud, oli igav ja siis läksime edasi 🙂 Kreit saksess!

***

Unedest.  Kui Maci unenägusid vaadata, siis need on tavapäraselt olnud psaikod ja verised. Paaril korral ka ette-ennustavad. Viimase kahe öö unesid mäletan üsna selgelt ja minu tavaliste unedega võrreldes on need nii veidrad.. ja rahumeelsed… ainult üks surnu (ja tedagi ei tapnud/vaadanud pealt mina) ja natuke madusid.

Eile öösel nägin, kuidas üks mu töökaaslane oli poole kohaga või oma hobiks vms uurija/detektiiv/salapolitseinik või midagi sihukest. Näitas mulle salaja, kuidas ta on jõudnud jälile, et “üks tähtis poliitik” (nime ta ei öelnud) on mingi vägaväga paha mees. Tal olid puha joonistatud tabelid poliitiku päevakavast ja mingi ümbrik, kus oli miski tähtis asitõend jms. Igaljuhul järgmisel hommikul selgus, et too töökaaslane oli vahepeal kõrvad pea alla pannud. Räägiti õnnetusest, mina kahtlustasin, et tähtis poliitik sai ilmselt jälile, et ta on ohus. Kräpp, et ma nime ei teadnud eksole. Igaljuhul läksin oma töö-ülemuse juurde (kes oli hoopis minu kooliaegne klassijuhataja) ja palusin temalt tolle töökaaslase kodu-võtit. Mingil põhjusel olid ülemusel kõigi koduvõtmed… Tuustisin seal ja otsisin neid pabereid ja asitõendeid. No ei leidnud. Lõpuks leidsin prügikastist selle ümbriku. Asi seegi, seal on aadress peal. Võtsin kaasa.
Siis vahetus unenägu, äkki. Nägin hoopis unes, et oli juba päev ja ma rääkisin T.-le, et mul oli hommikul niiii uni, et ma ei kuulnudki, millal ta tule põlema pani või ära läks… Muuseas ei kuulnudki… aga kuna ma nägin koheselt peale seda kolmandat unenägu, siis järelikult vahepeal ikkagi ei olnud päev ja ma ei rääkinud T.-ga sellest päriselt.
Järgmiseks käisime Empzi, Dzeiki, T., ja Koonuga shoppamas… mingis suures keskuses. Vahepeal olid seal poed, vahepeal näiteks botaanikaaed. Kõik ühes kohas. Siis jõudsime järsku (samas hoones asuvasse) raudteejaama, mis tegelikult oli Vinnimaaa ujula, mis oli üleni jääs. Basseini peal ujusid suured jääkamakad ja keset ühte jääkamakat oli suur kaal lemmikloomadele :D… tuli välja, et käigu eesmärk oli EllieTheElephanti kaaluda (et kui ta kohati sihukese niru isuga on, kas see tähendab, et ma näljutan teda… Ilmselgelt olen traumeeritud 😀)… kaal oli aga populaarne ja nii me hiilisime pinkide vahelt ligi, et teisi kohaletulnud koeri (eriti isaseid) vältida Nägime näiteks hunnikut kuldseid ja teisi koeri ka… vältisime neid kõiki 😦 (ilmselgelt olen ka jooksukast traumeeritud 😀).
Kui Koon kaalutud, tulime ära. Ma ei mäleta siiani, kas oli siis normaalkaalus. Ärkasin üles.
Kui üles ärkasin jõudis mulle äkki kohale, et äkki olid töökaaslase asitõendid seal ümbrikus. Kräpp, et ma vaadata ei jõudnud!**
Täna öösel nägin unes, et pidime paari sõbraga meil maal ööbima… läksime kuhugi lemmikloomaüritusele ja Vinnimaa oli sobiv vahepeatus pikal teekonnal. Õhtul hakkasime tuttu minema, kui selgus, et kellegi (vist oli Vantsiku oma)  riisimadu olevat kaduma läinud. Ma muuseas, olen üsna kindel, et pole olemas sellist asja nagu riisimadu. Aga seal oli. Või, noh, ei olnud ka, sest ta oli ju kadunud. Kirjelduste järgi pidavat olema selline vihmaussi ja paelussi segu. Ma ei tea täpselt, milline paeluss välja näeb, aga kirjeldus tundus rõve 😀 Jätsin tule põlema. Leidsingi ühe ussi-jussi. Õigemini, tema leidis minu. Aga see polnud üldse too kadunud riisi-uss, see oli hoopis Caro õhtust jalutuskäiku tegev nastik. Kes nime poolest oli nastik, aga tegelikult oli selline 1m pikk roostepruun uss, kellel olid suured valged mummud selja peal. Nägi suht välismaine madu välja :D. Igaljuhul korjas Caro lahkelt minu viisaka palumise (loe: kriiskasin nagu väike plika 😀) peale oma jussi jälle kokku mu koikust. Et järgmistele külalistele ruumi teha, loomulikult.
Alguses vaatasin, et rott. Albiinorott. Valge ja punaste silmadega. Aga saba oli veider, sihuke nudi. Siis nägin tema kaaslast, kes ei olnud albiino vaid oli pesuehtne küülik. Kiikasin siis “rotu” pealage ja oi, pikad kõrvad hoopis. Säh Sulle rotti.
Küülikute omanik oli parajasti ise välja jalutama läinud. Ja jänksid seepeale oma karbikesse augu närinud ja sama teinud. Panin nad siis 3L klaaspurki, et mitte seda katki närida.. tõstsin purgi välja (seal oli mingi loogika taga, et vältida ussidega kokkusaamist vms) ja läksin omanikku otsima. Vahepeal hakkas hullult vihma sadama. Siis meenus mulle, et appi, purk on õues. Jooksin tagasi koju. Purk oli vett täis. Huh, korda mööda ilmusid põhjast küülikukoonud, kes sukeldumiste vahepeal käisid pinnal hingamas (arvake nüüd ära, kes eile õhtul modellisaadet vaatas?! 😀) … korjasin jänksid kiirelt purgist välja, viisin tuppa ja pugesime koos teki sisse kössitama, nemad põues kampsuni varjus kuivamas. Mul oli neist niiiiiiiii kahju, et ma nad kogemata peaaegu ära uputasin ja et neil mõnda aega päris rõve olla oli, et kui varsti üles ärkasin, oli ikka veel selline.. paha tunne, nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Lohutan ennast sellega, et oma “tüüpilistes unenägudes” ei oleks mul üldse paha tunne, seal ma tavaliselt nülin ja põletan kedagi ja värki. Tänane oli päris-minule oluliselt lähemal juba. Edumeelne!

***
Varastasin FBst Varjupaikade MTÜ lehelt:
-Mitu koera on normaalsel inimesel?
-Normaalsel inimesel on 1-2 koera.
-No aga see on ju inimene, kes on huvitatud künoloogiast!
-Ei, inimene, kes on huvitatud künoloogiast, omab 3-4 koera.
-No aga see on ju juba maniakk!
-Ei, maniakil on 5-6 koera.
-No see on juba imelik inimene.
-Ei, imelikul inimesel ei olegi koera.
-No aga see ongi ju normaalne inimene!

-Ei, normaalsel inimesel on 1-2 koera.

rändom staff

Tervelt 15 lugejat vastas Poll´ile ja neist/teist 2 käivad siin ainult koonupostituste pärast, 2 neist/teist ainult mitte-koonu-postituste pärast ja ülejäänud 11 on leplikud ja lepivad kõigega, mis ette antakse! Isegi kui ma pea(ksi)n ülipõnevaid monolooge teemal, kas pesta sokid puhtaks täna või homme… vms.
Ärge siiski arvake, et ma iga kord natuke süümekaid ei tunneks, kui jälle lobisema kukun. Mis Koonuteemadel lobamist puudutab, siis M. saatis mulle feissbuukis vist ka esimese vihje, et no aitab küll :D… Lugemist teemal: 15 märki, mis näitavad et… well, et Sa oled nagu mina 😀 (okei, tegelt on sealt vist minust “ainult” 10 neist vms)
Niisiis, tänane Koonujutt ka. Esmalt tahaksin mainida, et mul on kahtlemata linna kõige puhtam koer :D… sest ta käib iga päev pesus, suuremal või vähemal määral. Kui olid ilusad ilmad, otsustas ta ennast püherdades ära määrida. Kui oli enam-vähem ilm käis ta esmalt Emajões ja kalpsas siis mööda mulda ja liiva… ja eile, noh, eile oli lihtsalt bööö ilm. Aga kui hommikul juba bussiga tulime, siis õhtul läksime jalgsi tagasi, ja et niikuinii mudane oli, polnud enam midagi kaotada, käisime jõe-rannal jms. Kohtasime ühte kutsikapoolset taksi, kes ülienergiline ja rõõmus oli. Hüppas mängides EllieTheElephanti peale üles jms. Kutsikaomanik noomis teda armsalt, et “Ära hüppa peale, määrid valge koera ära.” Djah, niivõrd kuivõrd valge 😀 Aga pärast käpa-kõhupesu oli jälle hele 🙂
Aga täna oli õues maa kuiv, kui hommikul kell 6 aknast ilmaluuret tegin. Selge, lähme siis pikema ja aeglasema ringiga… lähme varem välja, onju, koer! Koer oli nõus. Läksimegi. Jõudsime esimese tänavanurgani (ilma kirjanduslike liialdusteta, oligi esimene), kui sadama hakkas. Selleks ajaks kui kesklinna jõudsime, juba üpris tihedalt kusjuures. Tulime küll vapralt jalgsi, aga aeglasest ja pikemast jalutusest ei tulnud midagi välja. Küll aga peaks mainima, et hommikune vihm ei määrinud Teda ära! Nii ilusake on!

Ommukal kell 5 voodis vedeledes mõtlesin, et äkki oleks miski targem teema ka täna, millest blogida. Ei tulnud midagi pähe. Või, noh, kaalusin korraks postitust “10 põhjust, miks koer on parem kui laps”, mis ilmselgelt oleks pigem huumor ja sarkasm olnud (ega ma mingi lastevihkaja ei ole), aga pelgan, et mitte kõik inimesed ei mõista huumorit ja et viitsi saada sõimu teemal, kuidas Sa võid üldse lapsi ja koeri võrrelda jms. (Kiituseks võin öelda, et püsilugejate, isegi lapsevanematest püsilugejate pärast ma ei kartnud 😉)
Näidetena võin siiski ära mainida, et näiteks on suur vahe, kas näha oktoobris jõkke ujuma minemas koera või põnni (kuigi luba pole antud)… Lisaks on enamik koeri vaiksemad… Koon magab terve öö rahulikult ja hommikul ka… (välja arvatud nädalavahetustel, kus on tema meelest tore vara ärgata…) Koera võtmisel vajaminevad asjad maksid kokku tsipa üle 100€.. lapse”võtmisel” saaks selle rahaga…ee.. kasutatud vankri, äkki?… Ja pampersid on kallimad kui poo-bag´id :)… Kuigi kui põnn pambudest välja kasvab, siis paber on vist ikkagi enam-vähem sama hinnaga mis kotid… kui te elate Indias, siis on isegi odavam, seal ju veekauss ja vasak käsi ainult… sest paber on nõrkadele :P. (Kunagi kui ma olin hästi väike, siis ma arvasin ka, et õige paber on nõrkadele ja kasutasin ära hoopis Papsi kaugelt toodud paljaste naiste piltidega mängukaardid. Ei oldud eriti õnnelikud mu üle siis, kas teate. Siiamaani vahel hõõrutakse mulle seda nina alla.)

Rändom päeva-lauluks on täna Katie Melua “9 million biycles“. Jälle, ilmselt. Aga mis ma teha saan, et see jälle kummitab. Oeh.
Eile vaatasin zajuzmultfilmi. Rapuntselit. Kunagi käisin seda Tartus kinos ka vaatamas. Mul oli komme, et kui Tartusse satun, käin üksi kinos, vahet pole, mis sealt parajasti tuleb. Vedas, pea alati tuli midagi head. Hanna näiteks. Ja Turist. jpm. Tänane multikaõhtu toob ilmselt Lõvikuningas II… ja homne Leedi ja Lontu. Ehk siis mu kuu netimaht on JÄLLE täis ja kuna netikiirus on niiiii aeglaseks piiratud, siis tuleb olemasolevad varud välja otsida ja netivabalt olla. Muuseas, kui keegi teile kunagi peaks ütlema, et kodu-kasutuseks on netipulk hea mõte, siis saatke ta selle jutuga… kuhugi mujale rääkima. Okei, kui nett olemas on (akna all selles ühes toanurgas, kus ta olemas on) ja kui maht täis ei ole, ehk kiirus normaalne on, siis on see niiii hea kiire nett!
Aga ainult siis…
Eile öösel nägin unes, et mul oli (jälle) põlve-op ja et me olime MariEga hullult kurjad (mina tema pihta ja tema minu pihta), ja et hooldusest helistati ja öeldi, et mu MJ on korras. Võikski olla.
Djaa.. mul pole enam midagi öelda. Hakkan asjalikuks.
Eriti toredat nädalalõppu teiele! (ja meiele.)
! 🙂

kurblane

Uusi eesti uudissõnu: kurb olija = kurblane, kurb olemine = kurbing / kurbamine…

Mac läks äkki kurbiks. Ma ei tea miks :S Tahaks suve ja heinamaad ja kastemärga muru ja päikesetõusu ja värki… Mitte, et ma vist sel suvel ühelgi kastemurusel heinamaal päikesetõusu vaadanud oleks, aga ikkagi tahaks. Ja ma ei tea, üldse on kuidagi.. nukker olla.
Eile oli mul näiteks hoopis jõulutunne olla.. õhtul sain verivorsti siis ka.. teemasse.

Ilm on ka nukker. Astusime kodust välja ja meid tervitas vihmavaling. Mis seal ikka, proovime siis ära esimese üksi-bussisõidu (st. ainult mina ja Koon.. sest päris esimene/eelmine sõit oli koos teise, kogenud Koonuga koos). EllieTheElephant tegi suutorbiku peale küll nukrat nägu, aga oli muidu hiiglama tubli. Bussist pääsedes ja staadionile minnes oli ta muidugi rõemusniirõemus  🙂

Koju tagasi lähme enivei jalgsi, lihtsalt tööle jõudes ei tahtnud välja näha nagu kaks käkki :D… reedel läksime suht tiheda vihmaga jalgsi.. ja veel ringiga, saatsime kliendi ära ja siis läksime üüri maksma. Üüri maksma jõudes nägi koon välja nagu.. mudakonn 😀 (sest jõe-äärsete kõnniteetööde käigus on seal liivaväli ja märg koer + liiv = ….) No ikka selline, millist Koonu isegi mina kohe kudrutama ei kipuks, vaid katsuks ühe kuivema kohakese kehalt leida.. kõrvalesta alt vms 😀 Koerteriomanik küll teadis, et ma võtan koera ja et koon nüüd minuga on, aga see pidi olema esimene kohtumine. Great impression kindlasti :D. Kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas ta viisakalt vihjab, et kui ta oleks teadnud, et koon selline on, siis ta poleks never lubanud teda enda korterisse 😛

Well, ma olen vist varem ka öelnud, et mul on väga tore korteriomanik. On jah. Kohe kui EllieTheElephanti nägi, ütles talle, et ta on niiii armas ja sügas ja silitas ja paitas ja ei lasknud ennast karvavõrdki häirida, et Koon mudane on. Awww, noh!

Eile panin tähele, et mida porisem EllieTheElephant on, seda rohkem nunnutavaid fänne ta endale leiab :D… jalutasime töökaaslasega õhtul kodupoole ja Koon nägi jõe-kalda ääres vees parte… ja oli padavai mööda mulla-kallast all, kõhuli vees.. ja siis kutsumise peale mööda mulda tagasi üleval… Kõndisime siis uhkelt läbi Kesklinna oma must-valge koeraga. Raekoja platsil nägime töökaaslase kaasat, kes märga koonu kiitis ja nunnutas… teel edasi nägin kahte võõrast, kes Koonu kiitma tulid… Ja Kaubamaja juures kohtasime FK sõpra, kes, tuleb välja, loeb mu blogi (awww! Tervitan!) ja nägi nüüd netist-tuntud-Koonu ka päriselus :).
Btw, ma lihtsalt pean mainima, et on niiiii tore teada saada, et keegi vahel loeb 🙂 Tean hetkel nii ligi kümmet püsilugejat, kes on seda öelnud. Kuna ma olen häbelik, siis ma ei näita seda ilmselt välja, aga uskuge mind sisemuses teen rõõmust kukerpalle ja saltosid 🙂
(jah, on blogisid, millel on sadu püsilugejaid päevas, aga ma olen oma kümne üle ka megahäppi =))

Mu kõige parem reis (ehk siis parema jala oma) valutas täna öö otsa. Mäletan lihtsalt, et ärkasin selle peale mitu korda üles ja muutsin asendit.. kas sirge jalg oleks etem.. või kõver.. või ülevalpool hoides vms.. Kuna ma olin parajalt unesegane, siis ma ei teagi, kas valutas reieluu või lihas või krtteabmis… hommikuks oli õnneks okas.
Unes nägin aga hoopis, et olin rase :D… võiks arvata, et kõht valutas, eksole… Igaljuhul oli päris hirmus. Väidetavalt olin miski juba enamvähem 9-s kuu… aga punu paistis ümmargusena ainult selili-asendis, muidu ei paistnud väljagi. Häh, ma olen hetkel täis kõhuga ka rohkem ümaram (sest kuna ma olen muidu nagu Aafrika näljahädaline, siis mul ongi konkreetselt peale sööki näha, et kõht on täis).
Unega tuli meelde, et eile käisid K. ja juhtkoer J-y siin (Koonud olid rahulolevad) ja K. rääkis, et nägi unes, et T. oli mul telefonis nimega “Elukas” vms… selle järgi, et elukaaslane. Loogish!

Kurdan veel, et kuna õues on täna soe, on tööl küte sellepärast maha keeratud ja mul on kü-kü-kü-külm. Brrh.

Hah, siis räägiks veel MJst. Eile helistati mulle Tallinnast, kuhu MJ (minu telefon siis) nüüdseks jõudnud on. KArtsin juba, e tnooh, nüüd ütleb, et ise oled süüdi ja teeme 900 miljoni euro eest korda. Seekord siiski veel ei räägitudki, kas üldse saab korda, vaid paluti FindMyiPhone välja lülitada. Saadeti selle kohta meil ka, kus alguses oli kirjas: “enne hooldusesse andmist tuleb kliendil Find My iPhone menüüst alati deaktiveerida, vastasel juhul ei lase Apple hooldusprogramm seda seadet hoolduskeskuses vastu võtta, ka garantiikorras mitte“… Well, kui mu telefon ei võta pilti ette, siis ma vist ei lähe sinna menüüsse mingeid asju välja lülitama, vä?!… aga õnneks jätkus kiri sellega, et seda saab arvuti taga iCloudist ka teha. Natuke tegin midagi valesti ka, loomulikult, tropp nagu ma olen. Pmst on võimalik, et kustutasin telefoni tühjaks. Aga mis seal ikka, pea-asi, et kulla MJ ikka tagasi saaks.

Tehke värvi-pimeduse-testi vms… tulemus saab olla 0-100 ja mida väiksem number, seda parem.. Minul tuli 8 🙂 T.-l oli 20. Mis Sul tuli?

Mac – kehva tehnikakarma musternäidis (killed my iPhone)

Paramparaaa, polegi koerajutt.. on hoopis tehnikajutt!

Maci pikaaegseimad lugejad või päris-sõbrad-tuttavad teavad ilmselt tema kunagist läpaka lugu. Kus ma olin kannatamatu ja kui läpat ostma läksin, siis ei tahtnud osta seda vb natuke odavamalt, sest seal peaks järelmaksu otsuse jms järgi pikemalt ootama. Tahtsin kohe nüüd ja praegu kätte saada (üks nendest kevadetest, kus lõputööd kribasin) ja valisin koha, kus mul juba on leping ja viisin läpakapoisi koju. Õhtu otsa häkkisin rõõmsalt, ööseks vajutasin kaane kokku.. ja hommikul oli ekraan sinine ja kõik. Pakkisin kokku ja läksin esindusse, kus teenindajapoiss seda uuris ja siis oli meil vestlus stiilis:
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema!”
Mina: “Aga läks, panin õhtul kokku ja hommikul pilti ette ei võtnud..”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema, sai põrutada või midagi”
Mina: “No aga läks, oli öö otsa laua peal ja läks!”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe.”
Mina: “Aga läks ju…”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe!”
Kui olime esimesed viis minutit nii vaielnud, siis ta lahkelt helistas siiski tehnikule, kes ütles hetkega, et ilmselt on kõvaketas läbi.
Seejärel selgitas ta mulle, et tehnikut täna ei ole, tuleb homme. Toogu ma siis arvuti tagasi.

Olin natuke nõutu, et kui ma ta juba kasti pakkisin ja täna kaasa vedasin, ja kuna ma niikuinii ilmselgelt teda siis täna viimast õhtut ajaviiteks ei kasuta (sinise ekraani põrnitsemine ei ole eriti mu lemmikhobi), et äkki ma võiks selle siiski täna kohe siia jätta?

Etskae, võisingi.

Tulemuseks oli siis 3 nädalat ilma arvutita, millel, nagu selgus, oli praakpartiist pärit kõvaketas ja vahetati ära ja sain tagasi. Näe, ikka tasus ju kohe osta, mitte seda järelmaksu-ostust oodata mujal, onju! Sest ma sain siiski KOHE arvuti kätte… mis siis, et vaid korraks. Pisiasi. 😀

***

Vahepeal muretsesin endale esimese nutitelefoni. Nokia C6. Ei kulunud väga kaua, kui sain aru, et ei ole temake väga nutikas. Mõtleb ja mõtleb. Isegi mina mõtlen juba välja, tema ikka mõtleb. Okei, helistamise-sõnumeerimise-äratuse funtsiooni kasutades oli päris ok, aga kui juba nutikas, siis võiks nagu midagi enamat ka tahta. Tol hetkel oli see minu jaoks täiesti uus maa, aga kiirelt sain aru, et Symbian… ei olnud eriti hea valik. Asjad, mis tol hetkel Androidile olemas olid, ei sobinud Symbianile sugugi. Ja lisaks see pidev kokkujooksmine. Ärr.

iPhone´i olen ammmmmmmmmmu-ammu tahtnud (umbes nagu koeragi 🙂), aga et see vidin niiiii paganama kallis on, siis ei tulnud  soovist midagi enamat. Aga kui eelmise aasta septembris oli tänu väikesele lisatööle majanduslikult  tsipa parem seis, siis kaalusin, kas oma lisaraha tühja-tähja peale kulutada, või teha seda, mida kõik (peale Kikuriinu) ütlesid, et ära tee: saada endale iPhone 🙂
Ega mu lisaraha nüüd eriti suur ei olnud.. pmst sain 1/3 sissemaksuks maksta ja siis ülejäänu 1,5 aastaks järelmaksuks jätta… nii oli järelmaksu summa ikkagi 2x väiksem, kui i-paketiga oleks. Ja et läpaka maksmine otsa sai, siis vajas ju lünk täitmist :D… Ostsin iPhone 4S-i 16.septembril 2012… umbes 2 nädalat enne seda, kui välja tuli uus iPhone 5 😀 Aga ma ei kannatanud ju oodata (taaskord). Ja olles 5 näinud ja käes hoidnud, siis väidan, et mulle meeldib 4S rohkem, sest ta on pisem.

Kuna telefon oli valge, siis sai ta nimeks MJ… Michael Jacksoni nahavärvi järgi.. .djaa, oleks võinud aimata, et surnud mehe järgi nimetamine võib halba õnne tuua :P.
MJ on-oli supertubli. Ei mingit aeglust, kinnijooksmist ja muud uinamuinat. Olin/olen täiega armunud. Okei, peale uue iOS op-süsteemi tulekut olid mingid väiksed bug-id, aga need parandati.

Vana (Nokia) telefoni andsin Empzile, kes pole nii nõudlik klient kui mina ja ei vaja äppe ja värke. Eelmisel nädalal pakuti aga Empzile uut telefoni ja siis lubasin nädalavahetusel Nokia tagasi haarata, et VäikeFränky mehale kasutamiseks anda. Laupäeval saingi Nokia kätte.

Eile (pühapäeval) helistasin Väike-Fränkyle. Lõpetaisn kõne, panin MJ taskusse, nagu ikka… siis käisin köögipõrandal Koonu sügamas ja köögis söömas… ja mängisin pärast Liisukaga dominot, kui Ja$ rääkis iPhone äppist telekapuldina kasutamiseks vms, võtsin telefoni välja, et proovida, kas see on mingit uuemate teema (mis siis, et mul telekat ei ole 😀).. ja MJ ekraan oli pime. Panin laadima, tegi laadimise häält, aga pilti ette ei võtnud. Helistasin endale T. telefonilt.. helises, aga pilti ei näidanud. Tahtsin restarti proovida… aga, teate, kui pilti ees ei ole, on keeruline puutetundlikul pin-i sisestada… nii et siis oli tuuga.

Garantii oli aasta… ehk siis lõppes kuu tagasi. Järelmaks seevastu lippab märtsini. Jepikajee. Olin õnn kuubis.

Vähemalt oli mul, juhuste kokkulangevusel, asendustelefon kohe võtta.. see Nokia siis. Mis siis, et olin selle juba järgmisele lubanud… Aga kui Nokiasse käib tava-suurusega SIM-kaart, siis iPhonel on micro-sim.. mis sellest tavaSIMist omakorda välja suruti. Fain. Läksime siis Rakveres esindusse. T. ja Koon jäid autosse. Sain automaadost numbri 35… ees oli 28. Mõtleisn, et vaatan korra, kui ruttu läheb… aga 29,30,31 olid juba lahkunud vms nii et need läksid tühjalt mööda. Ohoh, lootustandev 🙂

Lootustandev my ass. Oleks pidanud õppima teistelt lahkujatelt ja ka minema. Ma ootasin järgmist kolme numbrit tund aega, sest neil oli kõigil mingi hull kammaajjaa… A la, tere tulin läpakat ostma. Kohe välja.. kliendihinnaga! Okei (võiks ju eeldada, et läheb ruttu), aga vot.. selgus, et polegi ju klient.. hoopis isa on, kes kuskil keskuse peal ringi kondas. Ei oleks ju mõistlik teda kohe kaasa võtta olnud, vaid siis helistada ja oodata. Jess. jne.

Ega ma kohapeal ei teadnud, et tund aega kulunud on, sest mu käekella patakas sai mõni päev tagasi tühjaks (tehnikakarma youknow) ja telefonilt kella vaadata ei saanud ja kohapeal ka kuskil näha ei olnud… ühe müügil-oleva arvuti oma pakkus, et äkki on 20.36, aga kuna me startisime kell 15, siis ma natuke julgesin kahelda…
Igaljuhul oli teenindaja õnneks tore. Leidis, et odavam ja lihtsam on mitte uus SIM võtta vaid andis mulle ainult selle raami, samasuguse, nagu see, millest ta kunagi ammu välja murti. Hops ja valmis. Soovitas ekspertiisi telefoni saata Tartust, sest muidu pean Rakverest MJ ära tooma pärast. Nii et täna käin siin. Loodan toredat teenindajat mitte järjekordset vaidlust teemal: “Ei, ise ikka ei lähe“…. been there, done that.

Õnneks sain iCloudist täna tähtsamad telefoninumbrid ka kätte. Isegi ei hakka mõtlema, mis pilte ma nädalavahetusel telefoniga tegin, muidu hakkab kurp.

Kui MJ ekspertiisi läheb ja tuleb tagasi teatega, et parandus maksab 3,4 miljardit naelsterlingit vms, siis on mul ikkagi hea meel, et mul oli aasta otsa telefon, mis töötas ja siis ära kooles, mitte igavene telefon, mis kunagi küll otsi ei anna, aga stabiilselt jurab ja ei tööta.

Muuseas, Nokia on mind juba närvi ajanud. Ta lihtsalt ühendab interneti järgi. Lülitan välja ja hetke pärast alustab uut.. ärrrr!

***

Eile astusin koeras**a sisse. Aitäh omanik, kes Sa ei viitsi elumaja eest väikselt murulapilt koristada. Had a marvellous time, kui saapaga vetsus pooltunni veetsin ja hambaorkidega mööda tallamustrit aelesin ja robertiga võitlesin. Thanks! Love You!

**

Otsisime Koonule nv-l tema kindlat toitu. Käisime läbi koertenäituse ja kõik Rakvere loomapoed. Mitte üheski ei olnud seda, mida vaja. Lähen siis täna siinsetesse jahile.

*

Õnneks oli muidu üldiselt väga tore nädalavahetus.. või noh, inimesed olid toredad. Ja Koonud ka.

***

Hommikul kell 5 äratas T. mind uudistega valimistulemustest. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see oli ainult õudusunenägu. Teate mind küll, igasugu koledusi näen unes 🙂

uni

Täna nägin unes, kuidas Vinnimaa maja oli Tuumajaam… keldris oli suur bassein rikastatud uraani ja majale oli ehitatud mitme korruse võrra hoidlaid, kus mingi kiirgav sodi sees oli (me nimetasime seda unes happeks).. eniveis, maja oli seal vahel selleks, et hape uraaniga kokku ei puutuks, sest muidu on ehhehhee ja piraki. Not good, ühesõnaga.
Aga mingid pahad mehed olid maja endale hõivanud, et seal siis igasuguseid pahasid asju teha ja siis me (mina, T., Dzeik) luurasime ja hiilisime ja vallutasime maja tagasi… ja istusime siis diivanile puhkama, ja mida meie vanad silmad näevad (või noh, teiste vanad ja minu iginoored silmad): lagi on rohekaid niiskeid plekke täis, mis laienesid… ja vahepeal tekkisid lakke praod ja värki… selge pilt, lekib ja hakkab kokku kukkuma.
Heino Kreit Küll.
Ma ei mäleta, kas me kuhugi teatasime ka, et lähedal-asuvad asulad evakueeritaks ja värki (ja kaugel-asuvad ka)… ma loodan, et ikka teatasime… aga mis meisse endisse puutus, siis otsustasime, et mis seal ikka.. lagi juba pmst tilkus ja me olime niikuinii juba igatepidi läbi kiirgunud sellest jurast.. pealegi, vaadates kui kiirelt pragusid juurde tekkis, polnud erilist võimalust piisavalt kaugele jõuda… niisiis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, kus ehk täna küll ellu jääks (mingite jõhkrate põletushaavadega).. ja siis kasvataks endale nädalaga kolmanda käe ja lõpuks sureks ikka mõnel ebameeldival viisil. Ei, tänan. Jäime paikseks. Aga maja ette õuele, mitte elutuppa. Mäletan veel, et vaatasime kuidas lagi sisse vajuma hakkas.. ja siis ehmatasin üles.
Sulnid unenäod mul endiselt.

Natuke hiljem oli T. äratus ja EllieTheElephanti sügamine… ja siis keerasin tagasi magama. Ja oioi, kui raske äratuse peale ärgata oli. Gosh. Ja ärge nüüd proovigegi mõelda, et: näe, oli vaja koera? Ise ei viitsi hommikul välja-minekuks tõustagi..vms. Koon oli ainus motivaator, mis mu lõpuks sooja teki alt välja vedama sundis, sest ta on niii tore! Ja temaga jalutada on ka niii tore! Eriti veel nüüd, kus maa härmas on, ja keegi ei vaata veidralt, et ma talvesaabastega ringi kalpsan :P.

Väljas oli imeilus. Pildile jäi see umbes tuhat korda ilmetumana, aga tegelikult oli hommikune päikesetõus super:
Tartu_päikesetõus1

Tartu_päikesetõus2

Muuseas, ma ei mäleta, kas ma olen seda maininud, aga Kaarsild on üks EllieTheElephanti lemmikkohti Tartus, eriti veel siis, kui mõni paat või pardid all sõidavad/ujuvad. Siis ajab lontkõrv kõrvad kikki ja jälgib pingsalt, sest noh.. niiiii põnev on ju!

Aa, teine lemmik-koht saab ilmselt olema Kunstikooli esine staadion, sest eile pargist tulles leidsime sealt mängimast neli kuldset. EllieTheElephant oli viiendaks 🙂 (aga mitte nagu viies ratas vankri all 😀). Kauaks me ei julgenud seekord jääda, sest mine tea, äkki neil oli mingi koertekool vms asi seal pooleli. Kui teinekord jälle satume, siis äkki võtan julguse kokku ja küsin 😛

Mis Su (jala)number on? (porinapostitus)

Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.

Koon jäi koos T.-ga koju.

Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.

FAIN!

Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.

Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.

Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)

Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on?
Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)

***

Läksin koju tagasi.

EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.

Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:
KoonFliisil

***

Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!

Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt  (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)

Miks MacRipper on MacRipper?

Kui ma olen blogiaadressi vms sheerinud, siis mõnikord on näha inimeste üllatunud reaktsiooni: sihuke nimi?
Nagu Jack the ripper vms… Et äkki ma tükeldan öösiti inimesi. Tükeldangi tegelt, unedes, alatasa. Täna kukutasin lihtsalt surnuks (vt. allpool). Aga päris-elus ma ei ole absoluutselt jõhkard. Absoluutselt!
Või, et nimi kõlab nagu tripper. Djaa, mu arsti-kaust on küll üsna kirju, aga tripperit sealt ei leia. Vast ei saa leidma ka :D.
Igaljuhul leitakse, et macripper nimena on väga ebatütarlapselik! Kuna ma olen süüdi selles, et olen võrdlemisi emasest soost, siis sobiks hoopis mingi: huulepulk.wordpress.com… või heleroosaliblikas vms. Well. Räägin siis Maci loo tausta ära, et kuidas nimi külge jäi ja armsaks sai.

Kunagi ammustel hallidel aegadel, kui ma olin alles 13 vms ja arvutit alles raamatukogus näinud olin veetsin ma Vinnimaal suve. Ja tol suvel veetis lähikonnas vaheaega ka Dzeiki sõbra noor sugulane. Nimetame teda siis Kalapoisiks (raadiost laulis Iff ka just kaladest 😀). Igaljuhul, kui mitte tähele panna pisiasja, et ta oli minust mingi aasta või kaks noorem, siis ta oli niiiiiiiiiiiiii Armas 😀 Oh, that smile! Tema naeratas ja tüdrukud ohkasid… aaah 🙂
Õnneks, kuigi teadlik oma modellinaeratusest, ei olnud ta sugugi ülbe ja hängis meiega hea meelega. Niisama jutustamised ja lapsepõlvemängud jms. Kui me võrkpalliplatsil käisime, olid meeskonnad tüdrukud (Võitlevad Talisibulad) VS poisid (Uinuvad kaunitarid… sest ta oli nii kaunis ju 😀). Seal ta kasutas küll oma armsust teadlikult ära. Kui nende kord servida oli ja ta valesti lõi, siis hüüdis, et: See oli proov… ja naeratas laialt. Võitlevad talisibulad ei olnud tol hetkel muidugi üldse võitlevad vaid pigem sibulad, ja ütlesid lahkelt, et: muidugi muidugi. Ja ulatasid palli uueks katseks tagasi :D.
Igaljuhul ei chillinud ta seal tervet suve. Mingi kuu äkki, vast. Jätsime südantlõhestavalt hüvasti ja lubasime kirjutada. Tal oli meiliaadress olemas, aga ei mäletanud seda täpselt. Mul veel ei olnud. Lubasin teha. Aga kuidas teada anda, et millise ma siis teen? Paberile mingi variant kirjutada? Äkki kaob lipik ära… äkki on see adre juba võetud…vms.
Kalapoiss hängis tihti kollases (jalka?) T-särgis, mille seljal oli kiri MacRipper 12. Särki ikka ära ei kaota. Niisiis sai lubatud, et teen endale adreks macripper[ät]hot.ee (hullult kaval olen ja väldin spämmiroboteid praegu 😛). Tegin ka 🙂 Ja siis jäi juba külge. Teine külgejäänud nimi (nt gmaili aadressist) sisaldab ka pärisnime, nii et seda ma ei taha tavaliselt nii laialt igal pool kasutada.

Kalapoisiga vahetasime veel mõnda aega nii e-maile kui ka paberkirjasid. Aga see jäi soiku. Viimased 15 aastat pole temast kuulnud. Loodan, et tal läheb endiselt toredasti ja ta naeratus on endiselt nunnu ja et ta pätiks kätte läinud pole 🙂

***

Täna ma ei ärganud pool kolm öösel. Ärkasin pool neli. Success! (omg, avastasin just, et olen eluaeg seda sõna valesti kirjutanud. Arvasin, et õige on Sucsess)

Tegelt mitte lihtsalt ärkasin, vaid ehmatasin üles.. sest nägin unes, kuidas mina ja üks teine piiga ronisime niiiiiiiiiiiiiiiiiii kõrgete redelite otsa (pmst mobiilimasti laadne) ja kui tipus olime, siis kukkus tema alla. Ouch.

Hommikul kella viiene dialoog:
Mac: Täna on Liisu sünnipäev.
T.: Okei. Täna on täpselt õige päev või?
Mac: Jah.
Vastasin küll jah, aga ise mõtlesin, et mida küsimus? Kui ma ütlen, et täna on sünnipäev, siis ei ole ju ülehomme õige päev :D… või et aa, ei, 21. juuli oli, aga võid täna ka soovida… või, et tegelt on jaanuaris, aga nad peavad täna vms :D… Panen selle küsimuse igaljuhul varase hommiku süüks vms.

vabandused ja unenäod ja värki

Kõrvikud on ootel, vabandused eilse valereklaami pärast.. ei jõudnudki nendeni. Küll aga tegin eile süüa näiteks (nagu te teate, on minu jaoks kartulikoorimine ja praadimine juba täiesti kõrgklassi kokkamine 😀)… ja Cesari saadet piilusin ka näiteks. Ja u. veerand kümme läksin tuttu ja põõnasin hommikuni välja. Isegi pärast T. äratust. Hea meelega oleks veel pärast enda äratust ka 😀

Täna peaks külla saabuma VäikeFränky ja Dzännu. Kui nii läheb (ja ma väga loodan, et läheb), siis rõngastamiseni enne reedet ei jõua. Kui nii ei lähe (ja minu vedamist arvestades on alati see oht olemas 😀) siis ehk täna. Samas peaks täna hoopis Eedenis käima vb. Nööri otsimas. Sellist täispoovat :P. Ahh.. näis ühesõnaga, onju. Kannatlikkus on voorus, kõrvarõngasõbrad! (teistele on seda nii tore kinnitada. Ma ise olen küll kannatamatu (loe: obsessed) E. osas.).

***

Et ma nii pikalt põõnasin, siis nägelesin loomulikult unesid ka. Esimene oli tore, teine oli.. häiriv. Mis siis, et ühtki laipa ei olnud (mul tavaliselt ikka on).
Esmalt käisin haiglas VäikeKaksikJ-i piilumas. Oli teine rõõmus ja rõõsa, aga endiselt ühtne. Meelde jäi hoopis see, et läksin sisse “koridori” ühest otsast ja tema asus maja teises pooles. aga seal ei olnudki koridori, vaid igal palatil oli kaks ust: üks eelmisse, üks järgmisse.. ja siis traavisid muudkui kõikidest palatitest läbi. Omapärane. Jumal tänatud, et keegi hea inimene tegelikkuses siiski koridorid leiutanud on. Au talle!

Teises unenäos olin Ja$il külas ja hängisin nendega natuke aega koos. Ja siis ta sai kokku mingite TÄIELIKE jorssidega, kes olid vist alles arestist pääsenud ja panid narkot hommiku ja õhtusöögiks jne. Üks neist oli mingi nende kamba-boss vms, sihuke ilus ja hea, kes tervituseks jagas kõigile lahkelt kingitusi eileõhtusest vargasaagist: pastakaid 😀 Kõva värk, noh!
Eniveis, ma läksin hullult närvi ja rääkisin Ja$ile, et mul on karvane tunne, et ma peaks sellest Dzeigile rääkima, et ta Su väljashängimistele veto peale paneks, kui ta normaalsete inimestega suhelda ei oska. Ja$ hakkas hullult õigustama sellepeale, et pole vaja ja värki. Ega tema ei käi nendega saagikorjel kaasas. Nad teevad oma “pahad asjad” ära ja siis nad saavad alles kokku ja lähevad sõidavad autodega näiteks ja värki. Drifti ja värki ja hullult äge. Ja tema, erinevalt mõnest teisest seal, ei ronivat üldsegi väga purjus peaga rooli!  Ja siis ma läksin VEEL rohkem närvi, sest ta seletas eriti tuima näoga nagu kõige loogilisemat asja, kuidas ta ronib mingite narkarite ja joodikute autodesse ja kimab ringi. Ja siis ma panin talle litri kirja 😀 (mis on absoluutselt mitteminulik..)… Hetkeks nägi ta välja, nagu tahaks tagai virutada, aga loobus ja siis marssisin minema ja hakkasin Dzeikile helistama. Kuigi mulle hullult ei meeldiks sihuke kitukas olla. Samal ajal helises mu telefon ja helistas üks Ja$i klassiõde, hääle järgi nii umbes 2. klassi laps :P, ja rääkis, et ta rääkis kõik õpetajale ära, mis poisid teevad ja õpetaja juba räägib lapsevanematega (kas peaks proovima siia lausesse veel mõne “rääkima” vormi mahutada?!). Helistasin igaljuhul ka Dzeigile ja kitusin ikkagi. Dzeik kutsus Ja$i koju igaljuhul, räuskas natuke (mis ei ole ka eriti Dzeigi tavapärane olek), Ja$ valas pisut pisaraid (mis ei ole ka eriti Ja$i tavapärane olek) ja lubas edaspidi olla virk ja kraps koolilaps.
And they all lived happily ever after!

Tõe selguse huvides olgu siiski maninitud, et tegelikult on Ja$ hea poiss, kes küll vahel teeb tiineka-east-väljunud-mõistuse (loe: minu) jaoks veits küsitavaid asju, aga need ei ole sellised, et õu ma karjun ja ülbitsen täiskasvanutega ja panen siis koni ette ja lähen peksan tüdruku läbi :D. Eih, Ja$iga võib rahul olla :).

***

Ja, kuigi ma olen siin kunagi seda juba kirunud, siis ma mainin korra veel: kallid lapsevanemad, kellel on lasteaiealine põnn käe otsas. Te ei pea kiirkõndi tegema, nii et põnn käe otsas ripub j ajalad muudkui all joosta vudivad. Kõndige! Nii et mõlemad teist võiks kõndida! Okei, üks kord kui bussile kiire vms, fainbaimi. Aga ma näen mõnda jooksuemmet igal hommikul. Astu kaks minutit kodust varem välja, no palun!

imeliku tuju päev

Kuigi nädalavahetus oli üli-ilusa ilmaga ja ma nägin (ja mitte ainult nägin) kokku 15 koonu (kellest 13 olid juhtkoerlased)… ja inimseltskonnal polnud ka viga.. ja üldse oli Pärnumaal tore… ja täna öösel nägin laipadele vahelduseks ilusat und (mis kahjuks ei sisaldanud küll ühtegi koera.. vaid sügisjooksu ja egoboost’ i hoopis) .. et siis kuigi all that siis on mul ikkagi täna imelik tuju.. Mjäu..

Otseselt mitte halb, aga sihuke.. nõme.

Ilmselt sellepärast,et mul on täna üks ebameeldiv vestlus ees. Ja kui see pidi alguses “jagatud” olema, siis nüüd jäi ainult mulle. Kräpp. No üldse ei oota. Kräpp.

Ühesõnaga, ei viitsi blogida. Sest olen imelik. vot. (aga nädalalõpp oli tore sellegipoolest)

Abivalmiduse ABC musternäidis

Tere, laupäevahommikust!

Ärkasin täna lambist kella kuue paiku.. pool seitse oli juba igav ja peksin T. üles. Nüüd (3h hiljem) on juba jälle uni, aga vot kiusu pärast ei lähe uuesti tuttu kah!

Nägin täna uns esmalt mingit liiklusbandiiti, kes pargis oma uhke autoga ringi uhas… ja siis mingit looduskatastroofi, kus mingi küla järsku muda sisse vajuma hakkas ja inimesed ka.. seal oli igasugu kauneid seiku ka, kuidas mudas olevad teravad ääred miski naise pea maha lõikasid ja isa, kes hetk hiljem mudasse uppus, selle pea siis pääsenud pojale ulatas (ma küll ei saanud aru, miks)… et siis nagu ikka on mu uned laipu ja sürri täis. Ma arvan, et ainult sellepärast, et ma ainult KAALUSIN eile õuduka vaatamist… Mõelge vaid, mis uni mul olnud oleks, kui ma tegelt ka filmi vaadanud olekski. Djaa…
(õudukas, millest jutt, on muuseas jaapani versioon “Üks vastamata kõne”… ostsin kunagi ammuammu ja pole siiani vaadata julgenud :D… krabasin riiulist hoopis Laulva revolutsiooni siis, aga see ei läinud miskipärast tööle… prf (siis kaesin netist hoopis Jõekaldat ja Margnat Indias)).

Aga unest edasi rääkides, kui unenäo seletaja lahti lüüa, siis ootab mind ees jama ja jama ja veel palju jama, vähemalt nende une-fragmentide järgi, mida mäletan. Jess! Bring it on!

***

Lugesin eile Väikese-Fränki ja Koonu seikluseid. Jõudsin jutus sinna hulgiladude-juurde ja veendusin taaskord, et Eesti inimesed on ikka lõpmata ilusad ja head ja abivalmid ja.. oeh, Love You All, youknow! Igaljuhul kangastus mulle mutikese-osa lugedes kohe ilusti terve vaatemäng silme-ette.. koos eelmänguga muidugi:

“Abivalmiduse abc”

ESIMENE VAATUS, ESIMENE PILT

Koht: Auto, hulgiladude parklas.
Tegelased: Proua ja Härra.

Kõrvaltegelased: Tüdruk Juhtkoeraga
Päevasel ajal.

Proua: [istub kõrvalistmel] Noh, kas sa tuled juba või???
Härra: [tõstab viimaseid ostusid pagasnikusse], [väsinult] Jah, nüüd on kõik.
Proua: [ärritunult] No lähme siis ometi! Issand, sa oled ju sama aeglane, kui see müüja. Ja selline kobakäpp!
Härra: Ei olnud ju nii hull midagi…
Proua: Ei olnud hull? Kas sa olid ikka samas kassas? Ta lõi mu räimerulli karpi KAKS korda läbi, sest esimene kord ei saanud hakkama! Saad aru? KAKS korda!?! KUI raske on ühte räimerullikarpi kassast läbi lasta, huvitav??
Härra: Nojah, oli mis oli. Jõuame ju ilusti, mu Soome laev läheb alles õhtul.
Proua: SINU laev läheb ju võib-olla alles õhtul, aga mul on kahe tunni pärast juuksuri juurde aeg! Ma pean enne kodus veel riided ära vahetada jõudma.
Härra: [heidab prouale kiire hindava pilgu] Mis neil riietel häda on? Kenad on ju…
Proua: Ma ei vaevu sellele isegi vastama! Prfff, mis neil häda on?! Ma ei lähe ju kahte kohta samade riietega ometigi, hulgilaos juba käisin nendega! Mõtle kui inimesed näevad?!.. Miks Sa nüüd seisma jäid??
Härra: [osutab pilguga eemal teel seisvale tüdrukule juhtkoeraga]
Proua: No sõida edasi, anna signaali või midagi, küll läheb eest ära.. [endamisi] Huvitav, mis ma selga paneks üldse, see valge pükskostüüm on ju lodžal kuivamas alles…
Härra: Äkki ta on eksinud või midagi? Miks ta seal seisab niimoodi…
Proua: [nii riietusmõtiskluse katkestamisest kui üldisest seisakust ärritunud] Ei ole tal häda midagi. No mine aja ta ära eest nüüd, mul hakkab juba kiire!
Härra: No aga ta ei seisaks seal ju niimoodi, äkki ta ei tea, kuhu minna?
Proua: Sa ei saa ise ka MITTE MILLEGAGI hakkama! Kuidas sa Soomes töö tehtud saad, kui mind ei ole?! [läheb autoust paugutades autost välja]
Proua: [tüdrukule] Tule eest ära! Auto ootab Sinu järgi!
Tüdruk: [abipaluvalt] Aga kuhu suunas ma pean liikuma?
Proua: [tagasi auto poole sammudes osutab vaikides käega umbmääraselt kuhugipoole]
Tüdruk: [juhtkoerale] Otsi tee! [Kõnnivad kümme sammu edasi, seisatavad seal]
Proua: [sõitvas autos, rahulolevalt] Lõpuks ometi, lähme nüüd vaatame, äkki on mu pükskostüüm ikkagi ära kuivanud!

EESRIIE

Jutukogu (pikkuselt terve eepos)

I Lugu – Unenägu

Mac nägi täna öösel unes kolme unenägu, mis olid kõik veel selgelt meeles, kui viimasest üles ehmatasin. Nüüdseks on säilinud ainult viimane, too kõige nirum.
Käisin mina koolis, ja rääkisin vahetunnis klassivend MD-ga juttu.. kõndisime mööda koridori, ja äkki oli kool ameerikapäraseks muutunud ja klassivend Screech´iks muutunud (“Päästja Koolikellast”, teate ju küll teda). Aga mitte see polnud veel unenäo kriipi osa, muidugi. Lihtsalt asjasse mittepuutuv sissejuhatus vms, nagu unedes ikka.
Eniveis, kõndisime Sktiitšigaõue ja seal oli miski suur Tivoli parajasti möllamas.  Seal tuli meile vastu VäikeFränky (ilmselgelt on ta viimasel ajal mind niiii palju traumeerinud, et näen juba unes teda.. hirmus… aga uskuge, või mitte, ka mitte see polnud veel see hirmus osa!) Screechi jaoks oli ta vist siiski natukene hirmus, sest tema kadus. VäikeFränky kilkas aga vaimustunult, kuidas ta just kõige hullemal karussellil käis ja veenis mind sinna kaasa tulema. (Siinkohal oleksin ju pidanud juba taipama, et tegu on unega (kui isegi päästjakoolikell veel piisavalt ei vihjanud), sest reaalselt oleks pilt vastupidine.. mina anuks VäikestFränkyt, et lähmeeee (aga mitte kõige hirmsamale) ja tema vastaks eeeeeeeiiiii.)
Jälgisime siis koos, seda karusselli. Põhimõtteliselt oli tegu vaaterattaga, ainult et kui tavaliselt on need korvikesed, kus istutakse liikuvad..st püsivad kogu aeg jalad maa ja pea taeva suunal, siis sellel olid korvid põhja-pidi kinnitatud ja üleval olles olid pea alaspidi, nagu juuresolevalt meisterlikult illustratsioonilt (Vt. Joonis 1.1) ka kenasti näha on.
Joonis 1.1: Karussellide sõitjatekorvide asetus.
karussell

Kinni olid nende ülevalt tulevate mustade raamidega, nagu ikka pea-alaspidi-karussellidel. Väikefränki rääkis, kuidas üleval pea-alaspidi oli nagu korraks imelik olnud, sest keharaskuse all (mitte, et ta nüüd mingi raske oleks, palju üle saja kilo ei tule) jõnksatas see raam nagu pisut lahti, aga ju see on normaalne vms. Seletab siis, et kuule, vaata korraks ülemisi, pea-alaspidi olijaid, et kas nad ka jõnksatavad/ehmatavad?! Et kas on normaalne?
Vaatan siis. Ja ennäe, ühel poisil jõnksatabki… kohe PÄRIS lahti.. ja poiss vajub sealt peaaegu välja, nii et ripub ainult ee.. kaenla-alustega selle raami peal püsides vms. See karje, mis sealt tuli, ehmatas mu juba pea-aegu ärkvele (kahtlustan, et tegelikkuses karjus keegi kusagil vms, sest see oli nii reaalne ja judinaidtekitav) ja kui siis karussell n.ö. ühe korvi liikumise võrra jälle edasi jõnksatas, vajus ta sealt välja ja lendas alla. Kus tabas mingit..ee tavalist voodimadratsit vms, mille keegi talle alla viskas, aga ma ei jäänud vaatama, et paljukest see päästis, ja ärkasin parem üles. Prrr. Nüüd ma ei kutsu kedagi mõnda aega tivolitesse. (mitte et neid nüüd ümberringi jalaga segada oleks).
Ärgates oli väljas igaljuhul vaikne. (Enam?) ei karjunud keegi.

II Lugu – Päikeselaigus

Tavaliselt mul ei ole eriti selliseid härdaid, et oh, just siin ja praegu oleme ainult mina ja maailm vms, hetki… aga ükspäev oli.
Üleeile käisin päeval ametis, ja et ma loomult laiskloom olen, siis kõndisin pool teed ja sõitsin seejärel pool teed bussiga. Aga “see” hetk oli bussipeatuses. Kuulasin klappidest parajasti Katie Melua “Walls of the world”i (Vt. Lisa 2.1).. ja seisin tammepuu all. Ja päike paistis läbi tammeokste/lehtede. Ja selline mõnus, mitte külm, tuul sasis oksi, nii et päikesevalgus väreles mõnusalt (umbes nagu sõidaksid autoga kusagil puudealleel, kus päike vahepeal okste vahelt piilub ja siis jälle oksa vahele poeb jms.. ainult, et ma olin paigal). Aga see laul sobis kuidagi sinna päikselaiku. Ja õhk oli soe. Ja kuigi olin suht suure liiklusega tänava kõrval tegelikult, ei häirinud automüra isegi, vaid tekitas mingi sihukese.. maheda kohina laulutaustaks. Ähh, maitea, ühesõnaga. Mõnus oli.
Lisa 2.1: Katie Melua “Walls of the World” video.

III Lugu – Külm soe ilm

Ma olen seda juba maininud, et ilm on sügisene ja ebasuviselt karge. Aga samas, mõnusalt soe, kas pole? Ma käin tööl kampsuniga, mitte jopega. See on umbes kümme sammu edasiminek! Eelmisel aastal, muuseas, oli Sügisjooksu-eelsel nädalal (loe: samal ajal) iga päev vihmane-tuuline ja 4-7 soojakraadi. Ma muidugi ei tea, vb hetkel Tallinnas on lumetorm (ja ma ei viitsi ilm.ee kaamerast vaadata), aga millegipärast kahtlen, et sealgi seekord nii külm on. Ja üldse, parem oleks, et seal pühapäeval (vähemalt mere ääres) oleks soe ja tuuletu ja päikeseline ja hea (mitte, et eriti külm olla oleks, kui kolmekümnekesi kahekümnele tuhandele juua pakkuda .. aga ikkagi oleks härra Ilmast ilmatuma kena, olla kenasti kena.)

IV Lugu – Pildid, mida pole

Tegin täna hommikul aknast pilti.. kodutänav tundus hommikupäikeses kuidagi, armas ja kodune. Olin pilti juba pea-aegu instagrami laadimas, kui miski kuri paraka-hääl kuklas näägutas: “Kas Sa mäletad ise ka, mida Sa lastele interneti ohtudest rääkimas käisid? Kuidas infokildudest pannakse Sinu kohta pilt kokku.. foto koduaknast määrab aadressi, info puhkuse kohta näitab, millal Sind kodus pole, eputamine uhiuue LCD telekaga annab infot, mida üldse võtta on (mul muuseas, pole üldse telekat, ega mingit uuemat kodutehnikat, peale MJ, kes minuga väljas kaasas käib). Ja nii tuledki puhkuselt ja leiad eest tühja toa.. jne”. Muudkui näägutas ja käntseldasin pildi üleslaadimise. Aga teile teadmiseks, väga ilus oli. Karlova hommikud (ja päevad ja õhtud ja ööd) ongi ilusad. Ja jõudu nüüd siis informeeritud varastele kogu Karlova läbikammimiseks, et minu olematut telekat varastada.
Lippasin bussile ja nägin teepeal pruuni tammetõru päikselaigus peesitamas (enamik neist on veel rohelised või õrnalt pruunikad) ja ta oli sihuke nunnu, et oleks tahtnud pildi klõpsata. Kuna päike paistis tänava algusest “mäe alt” suht madalalt, siis oli tammetõru tekitatud vari mingi 20cm pikk.. Mul oli pildi-pealkirigi juba peas valmis: midagi stiilis, et “Juba vanarahvas teadis rääkida, et mida pikem tammetõru vari septembri esimesel neljapäeval on, seda pikem ja päikeselisem sügis.” vms.
Aga pilti, nagu näha, ei ole. Sest ma olen argpüks ja mul oli imelik keset tänavat tammetõru pildistama hakata.. sest äkki umbes see üks inimene, kes eemal tööle kiirustab, näeb ja vaatab imelikult. Ma ei tea, mind tabavad vahepeal sellised vaimuvälgatused. Hea, et ainult vahel, muidu oleks kõikkõikkõik mu pildid tehtud pimedas nurgas ja teki all, et keegi teine ei näeks (ja seda absoluutselt mitte “vasakus” mõttes).

V Lugu – Bussilood

Eile rääkisin (viide), et sügisest ja alanud kooliaastast saab aimu selle järgi, et hommikune buss on rahvast (loe: õpilastest) pungil täis. Täna sai aimu, et kooliaasta on juba pikemat aega kestnud (no ikkagi neli päeva juba olnud!) ja olnud väga intensiivne ja väsitav. Ehk siis buss oli esimeste sissemagajate ja popitajate võrra tühjem. Mahtus kenasti ära ja lõpuks sai istuda ka. Ma ju ikkagi vana inime (kõigi nende õpilaste kõrval).
Hommikuti näen bussis ühte poissi, kes on täpselt “Kodus ja Võõrsili” VJ nägu. Ainult selle vahega, et VJ on kogu aeg tõsise näoga, aga sellel klutil on kogu aeg selline muhe naeratus.  Samas, vaadates kui palju eestlasi Austraalias käivad, siis võib ju olla täiesti reaalne, et üks VJ Tartusse kolib. Onju? Could happen anytime.

VI Lugu – Tulirebane trikitab

Firefox, millega ma üldiselt võrreldes Internet Exploreriga ülirahul olen, kaotas täna mu Järjehoidjate menüü ära (ei, ma ei ole ise kogemata seda toolbari ära keelanud). Pisiasi, mida tavaliselt tähelegi ei pane, kui mugav on sealt otseteede kaudu liikuda… nüd muudkui trüki ja trüki ja trüki. Vaadates, kui lühike näiteks tänane blogipostitus on, siis on ju selgelt näha, et mulle ei meeldi trükkida!
PS. Õnneks tundub, et menüü on tegelikult siiski alles, lihtsalt hetkel avatud aken ei näita seda. Kui uue akna avaks, siis näitaks. Aga ma ei viitsi ju kõiki tääbe uuesti avada ja igale poole uuesti sisse logida jms jurapura. Homme on ka päev, et lemmikuid üle kaeda!

VII Lugu – Kööginurk

Mõtlesin, et äkki on mu lahustuv hommikukohv see, mis ärevust tekitab. Noh, et liiga kange või nii. Täna siis panin 2tl asemel 1,5tl pulbrit. Tulemus on täielik lurr, Umbes nagu miski lastehaigla viljakohv vms. Ja ma ei tunne, et ma vähem ärev oleks. Jumal tänatud, oleks asi selles olnud, peaksin igal hommikul seda viljakohvi (Kõlab nagu olukord, kus Vilja Savisaar-Toomast abielluks Hillar Kohviga ja hülgaks oma eelmised nimed) jooma.
Aga, et mitte üksluiselt vaid joogist rääkida, siis söögijuttu ka. Minu autoõpetaja jagas täna retsepti täpselt minu tasemel (selle taseme nimi võiks olla näiteks: algaja miinus kolm) kokkajale… Daamid ja härrad – Võileib Vorstiga! Kindlasti kirjutan endale retsepti külmikule ja proovin teinekord järgi!

VIII Lugu -Huumor

Huumorpilt koeraomanikele:
koerarelu
23 huumorpilti kassiomanikele – link.

Ja vasakhuumorit täiskasvanutele:
Rinnad on nagu mudelraudtee: mõeldud lastele, aga mängivad ikkagi issid.

unes-tõlkimine

Ilmselgelt olen ma viimasel ajal liiga palju sõnatõlkeid Google-translate´st vaadanud, igaljuhul oli üks minu tänastest unenägudest sõnatõlgetega seotud, aga sealjuures päris huvitava (ja võimatu) loogikaga.

Vahel, kui sõnaraamat mõnda.. nt liitsõna ei leia, siis olete ju ka otsinud kahe sõnapoole kaupa eraldi, onju?

Aga mina tõlkisin unes tähthaaval eraldi 😀 Et näiteks sõna on Strawberry ja siis tõlkisin esmalt S-tähe ja siis T-tähe ja siis R-rähe jnejnejne 😀 Väga loogiline, onju?! 😀

Seda ma ei mäleta, kas süsteem töötas ka. Ju ta töötas, unes on ju kõik võimalik, isegi Robbielt SMSi saamine, kuigi ta ei oma tegelikult mobiiltelefonigi 🙂

Hea & Halb

Hea:
Mul on täna teisipäeva tunne! Ei ole midagi fantastilisemat, kui arvata neljapäeval, et on alles teisipäev 🙂 Tavaliselt on mul vastupidi…näiteks esmaspäeval olen veendunud, et täna on reede ja homme on chill… vot siis on paha-paha… Aga tänane.. il fantastico!

Halb:
Ma unustasin täna rahakoti koju :/ Mis veits raskendab mu plaani, käia lõunal poes ja õhtusööginänn ära osta, sest õhtul lähen bussiga alguses hoopis teises suunas ja alles siis koju… Esiteks ei õnnestu ilma rahakotita suurt midagi osta, kui just pole plaanis endale piimapakke põue ja suitsuvorstilatte sokkidesse toppida (ja seda plaani mul ei ole)… Teiseks ei tule ka bussisõidust suurt midagi välja, kui id-kaart=kuukaart kodus rahakotis chillib. Ja raha pileti-ostuks ka…ja pangakaart raha-väljavõtmiseks ka. Hommikune töölesõitki oli juba närvesööv (ja märkasin suht lõpus, et rahakotti pole)… esmalt põrnitsesin kõik läheduses seisjad läbi ilmega: Miks Sa mu rahakoti pihta panid????? Siis avastasin, et käekella pole ka.. mis tähendab, et ma võtsin küll voodi kõrvalt telefoni, aga kapi juures kus rahakott ja kell on, ei käinud.. no fain. Vähemalt on telefon. Tellin endale siis tunnipileti?!.. djah… id-kaardile… mida mul kaasas EI OLE :D.. doup.

Hea:
Eile käisime Karlovas jalutamas. T. tahtis poest jäätist. Pakkus mullegi osta. Aga jäätis on külm ja magus. Leidsin parema variandi. Edasi patseerisime tänaval, tema sidrunijäätist süües ja minul juustukang pihus, millest tükke ära puresin. Normaalsus ongi ülehinnatud, ma räägin! Väga nämma oli. Ja üldse polnud külm, ega magus. (teine variant, mida kaalusin oli saiakate, aga seda oleks suht kehv kätte saada kui just pakendit suhu toppida ei taha…)

Halb:
Ma igatsen ikkkkkkka veel laenukoera, kes mu juures resideerus. Kodus diivanilt maha ronides katsun ettevaatlikult varbaga, et koonlasele peale ei astuks.

Hea:
Mul on niiiiiiii ilus (ja hea) telefon.. Minu väikene MJ 🙂 Täna hommikul vahetasin tema kaitseürpi ja vaatasin, et paljana on ta ikka sigailus.. ja erinev.. ja fäänsi… aga, ma ei julge teda paljana (st kui telefon alasti on) kasutada, sest kuigi ma ei loobi teda üldiselt mööda maad, siis nagu me kõik teame, Karma is a b***h ja päeval, millal ma talle kaitsevarustust ümber ei pane, lendab ta Tigutorni katuselt alla, vette (kuigi ürp vee eest ei kaitse niikuinii).. triivib siis Peipsisse.. sealt Narva veehoidlasse, kaotab pooled oma (ilusad) jupid idavirulaste joogivette.. sealt siirdub merre, ja mööda põhjarannikut jõuab Tallinnasse, kus suuure tuulega Kadriorus veest välja lendab, natuke autorataste all tiirleb ja lõpuks trammi all lõpetab. Jajah, umbestäpselt nii saaks see olema. Aga kolm millimeetrit silikooni kaitseb Teda selle kurva saatuse eest!
Ja lisaks sellele, et ta nii ülemõistuse ilusake on, on ta ka ülemõistuse tubli.  Ma ei ütle, et ta mitttttte kunagi kokku ei jookse. On juhtunud, ligi aasta jooksul vb isegi mingi 5 korda… iga kord suisa paariks sekundiks. Aga kui näpin oma vana telefoni, mida nüüd empz kasutab.. või T. oma (mis on samasugune, kui mu vana), siis suudab symbian 3 minutiga 16 korda pooleks minutiks kokku joosta ja rakendusi mitte avada ja kahe asja korraga avamisest mälu täis jooksutada ja ja ja… ja siis ma sööstan oma MJ juurde, teen talle pai ja ütlen, et ma Armastan teda igavesest ajast igavesti! vot.
16-septembril saab MJ 1-aastaseks! Wiii 🙂 (jep, ma olin too tüüp, kes ostis umbes 10 päeva enne 5 väljatulekut endale 4S-i, makstes pmst täpselt sama hinda, mis 5-le tuli :)… aga et viinamarjad on hapud ja värki, siis mulle ei meeldigi 5, sest ta on niiii suur, et ei mahuks mulle taskusse ära ju). Ooo, ja septembris tuleb ju iOS7 välja.. il magnifico, siis on ta jälle nagu uus!
Ahjaa, et mitte siis päris eksitavat reklaami teha, ütlen et AINUS puudus on aku. Laen iga päev. (aga kasutan ka kogu raha eest).

Halb:
Mul on hommikuti niiiiii uni.. kuigi läksin kell 9 magama… Aga niiiiiiiiiiiiiii uni :(… ilmselt oli asi ka selles, et nägin täna öösel superlahedaid unenägusid (Robbiet.. ja koera jne) ja lihtsalt kahju oli ärgata. Eile lugesin, et kiiremaks ärkamiseks tuleb voodis pikutades varbaid liigutada, nagu Pipi. Siis ärkab keha, ja aju. Prff, kas te kujutate ette, kui raske on korraga kümmmmmmet varvast liigutama sundida, kui kõik mida Sina ja Su aju ja need kümme varvast teha tahaks, oleks teine külg keerata ja MA-GA-DA! Ehk siis see taktika ei töötanud eriti…

Hea:
Ma
eile kiitlesin, et kavatsen kokkama hakata. Hakkasingi! Retsepti lisasin muuseas praetud peekonilõigud (2x3cm) ka, sest mis õige söök see ilma lihata on. Ma olen taimetoitlase vastand, ses suhtes et pigem võiks salat ära jääda, aga liha peaks ikka olema :D… okei, eilses soojas salatis oli liha küll salatist vähem, aga niiiiii hea tuli 🙂 Kui T. alguses kuhja oma taldrikul nägi, siis kommenteeris, et niii palju vä? Sulle endale ka ikka jäi? Jäi küll, mul oli sama palju, ja kausis oli veel omakorda sama palju. Igaljuhul sõi (ja kiitis) ta oma taldriku tühjaks ja käis siis kaks korda kausi kallal ka, kuni see ka tühi oli. Järelikult maitses. Gut-gut!

Unine ja argpükslik unustaja

Mac, kes mingivahe nägi kogu aeg unes laipu ja actionit ja värki, on viimasel ajal maha rahunenud. Mis on halb.. sest nüüd piisab isegi ainult natuke hirmsast unest, et öösel tund-poolteist silm jõllis hirmunult passida…

Täna öösel unes jalutasin koos sõbrannaga (ma ei tea siiani kellega, tean vaid, et ta oli mu sõbranna 😀) öösel kodu poole (alustasin Tallinna tänavatel lõpuks jõudsin Karlovasse). Inimesi näha ei olnud ja kant oli ka suht kahtlane, sihuke üksik.. ja järsku nägime eemal mingit tüüpi, sihuke suht suur kapp, kes meid silmates kohe trajektoori muutis ja meie juurde tuli, kus vigases eesti keeles rääkis sellest, et peaksime oma asjad nüüd talle andma. Mul oli rahakott raha täis, sestpidin üüri maksma minema (ärge küsige, miks ma siis hunniku sularahaga mööda öiseid tänavaid kõmpisin enne üürimaksmist… ma ei tea). Ja MJst ei raatsinud ka kohe kui-da-gi loobuda, sest tänapäeval sisaldavad telefonid ju poolt elu… üritasime seletada, et meil ei ole midagi kaasas ja ei saa jne, aga ta võttis ennast meile sappa ja muudkui kõndis täpselt juures ja seletas, et asjad talle, asjad talle.. Nüüd ei tundu enam nii kriipi kui siis oli (siis ma ju ei teadnud, et see on uni). Siis kaugel silmasime eemal kahte noort naisterahvast, võtsime julguse kokku ja hüüdsime neile, et nad politsei kutsuks (sest kui me ise telefoni selleks kätte võtaks, oleks tüüp kohe jaol, aga nendeni ehk ei jõuaks nii ruttu). Aga nad vastasid, et ei saa. Sest nad on kind of selle tüübiga koos. Ärr. Ja ikka oli hirmus. Nad tegid vist umbes kindlaks, et kas eemal valgustatud akendes oleks võimalus mingi abi jaoks ja kui ei ole, siis võime edasi minna vms..

Jõudsime Karlovasse. Pöörasime kodutänavasse (kuigi nemad ei teadnud, et see kodutänav on), tüüp kõndis ikka meie kõrval/sammuke eespool. Ja ikka jauras, kuidas ta meie asjad ikkagi kätte saab varem-või-hiljem. Ja et tema on nüüd kuri, sest me ei andnud talle kohe asju ja kuidas me seda kahetseda saame veel. Jõudsime kodumajani, astusime välisuksest mööda… ja tegime kaks sammu hiljem kiirelt ümberpöörde ja jooksime uksest sisse.. ja jõudsime enda järelt lukustada! Jee! Nüüd jäi üle kiirelt vaheukse võtmed leida ja teisele poole maja jõuda, et veenduda, et tagauks ka lukus on. Nägime neid naisi seal passimas. Brr. Tahtsime korterisse minna ja teepeal komistasime pimeduses magava kuldse retriiveri otsa (tegelt mul ei maga trepikojas retriiverid.. kahjuks või õnneks). Kukkumise peale ehmatasin end ärkvele. Aga jäin kohe pärast seda mingisse une ja reaalsuse vahelisse maailma tolknema, kus unenägu nagu jätkus, aga samas sain seda kuidagi.. juhtida.. mingil määral..
Lipsasime siis koju/korterisse. Vihmahääl magas õndsa und seal. Piilusime ettevaatlikult ja nägime, et prouad on ennast puukuuri teisele korrusele valvesse seadnud. Liikusime käpuli (et mitte läbi maja paistva valguse taustal liikumist näidata, doh) tuppa ja nägime, et kapp-mees peab maja ees valvet. Juurdlesime-vaidlesime siis mõnda aega teemal, kas politsei kutsuda. Sest teoreetiliselt olid meil ju asjad ikka alles ja tüüp ei olnud (veel) mitte midagi kriminaalset korda saatnud ju. Lõpuks tegime nii, et helistasime ja uurisime, et kas lähiajal on seal ja seal piirkonnas olnud mingei djamasid, kus kahtlusalusteks on kappmees ja kaks naist. Tuli välja, et üht koma teist on. Lubasid kohale tulla ja nad ära korjata. Rääkisime detailselt täpsed asukohad ära, sest autot-nähes lippavad niikuinii kohe nelja tuule suunas ja tabamisaega jääb väheks.
Läksime (käpuli) tagasi trepikotta. Et sealt aknalt välja vaadata. eesmärk oli, et kappmees näeks, et me oleme (ikka veel) trepikas, mis tähendaks, et me ei ela tegelikult seal majas, vaid kasutasime põgenemiseks esimest silmatud lahtist ust. Õige seda vaja, et ta teaks, kust meid pärast leida. Karistuste pikkuseid arvestades oleks ta ju homseks jälle vaba vms :P.
Ja siis tuligi nurgatagant politsei-buss. Maja ees hüppas osa kamp a la eriüksuslasi välja.. osa neist murdis kapp-mehe maha, teine osa (koos politseikoeraga!) jooksid maja taha, kus hundu puukuuritrepist üles silkas ja natukene ilusat hambumust näitas, mispeale tädid väga mõistlikult paikseks jääda otsustasid ja mitte põgenemiskatseid teha…
Umbes sealtmaalt ärkasin uuesti ärkvele-ärkvele, ja kuna unes oli hullult palju actionit (mu tavapärase eluga võrreldes) siis olin kenasti adrenaliini täis pumbatud ja ei jäänud enam tund-poolteist uuesti tuttu. Mis seal salata, öösel üksi oli minusugusel hirmus ka, äkki polnudki päris uni ja kappmees seisabki akna taga ja tädikesed puukuuri rõdul ju…

thief

Aga unenäo-idee krabas alateadvus ilmselt sellest, et jäin eile oma mütsist ilma. Mitte küll röövimise läbi (õnneks). Mac on mäluahv ja unustas selle bussi. Aga tavaliselt hoiab mac oma asju väga ja nüüd on nõme olla, minu väike vaene müts oli kusagil üksi ja õnnetu. Õhtul peale tööd lippan bussijaama, kui sama liini buss saabub ja uurin maad, ehk õnnestub lotu tagasi saada. Niuks.

Suveöö Unenägu

Enne kui unenäost pajatama hakkan, mainin ära, et (ma ei tea küll, kuidas selline asi juhtuda sai, AGA) mul ei olnud õrna aimugi, et Itaalia ja Hispaania eile koos jalkat mängisid. Muidu oleks italianodele kaasa elanud. Veel vähem oli mul siis õrna aimu, et kumb võitis..

Öösel unes. Lippasin mina hommikul võtmete lisakomplekti tegema. Hommikul vara, sest pidin kooli kiirustama (täitsa põhi-või keskkooliaeg vms). Aga teel kooli jäi silma, et üks tädike jalutas lahtiselt kahe suure koeraga. Üks oli mastiff.. teine oli miski suur hele linnukoera-laadne (nimi oli väga sarnane Jessy´le, aga Jessy päris ei olnud...kaelas medaljoni järgi lugesin unes…) Koerad olid sõbralikud. Aga… liiga sõbralikud. Tädi ise seisis suvalt eemal ja rihma otsas lähenes ntx suur saksa lambakoer. See hele hüppas talle kohe peale, et õuu, mängime, noh, noh, noh… Õnneks sakslane ei olnud eriti kuri, kuigi mängida ka ei tahtnud. Hele oleks peksa saanud muidu. Siis ligines järgmine koer, hele lendas jälle suure hurraaga peale, et mängimeee… teine tüüp oli juba eemalt suht turris tema peale. Vaatasin abiotsivalt omanik-naise poole, tal oli savi. Läksin siis ise võõrast koera ära meelitama.. kutsusin ja kutsusin, lõpuks loobus turritaja juurde minemisest ja tuli mu juurde… Seadsin siis sammud omanik-naise poole ja meelitasin tema koerad ka kaasa. Oi, ma sõimasin seda tädi. Mina! Kes mind päris-päriselt teab, siis teab, et ma võin küll toriseda ja poriseda, aga päris otse kellegi peale karjuma.. no ikka ei lähe. Unes läksin. Lõugasin, et ta on vastutustundetu ja ei mõtle sellele, et mis siis et tema koer on sõbralik, võib see sõbralik kannatajaks jääda kui mängima läheb ja peksa saab. Ja süüdi on ei keegi teine, kui mutt ise, sest lubab neil lahtiselt joosta teiste koerte läheduses. Tädike vastas, et süüdi on ikka koer ise, sest koer ju läheb teise juurde. Ütlesin (loe: käratasin (jah! endiselt mina!! vau)) talle, et ta on Idioot! Ja läksin minema, sest niigi oli kiire.

Järgmise tänavanurga juures oli uus takistus. Pidutsev Hispaania jalgpallimeeskond 😀 (nüüd tuletage meelde, mida ma postituse alguses mainisin… Ma olen parem kui Nõia-Ints!). Kuna olin enivei ajahädas, siis loobusin võtmetest ja astusin hispaaniakuttidele ligi,et ka koos karikaga pilti teha. Klõpsisime kiirelt ühe pildi ja siis hakkas neil kiire, sest koolipäev pidi algama ja nad ei teadnud isegi, kus kool on 😀 Ja selgus, et nad käisid minu koolis ja minu klassis. muig. Läksime siis koos kooli. Leidsin meeskonnast endale pinginaabri ka.

Oh, mis üllatus, kui selgus, et lisaks uutele klassikaaslastele oli mul ka uus õpetaja. See idioot-koeraomanik tänavalt 😀

Oi, ta retsis mind terve tunni. Käitusin niigi nagu kukupai võrreldes teiste pidutsevate espanjoladega. Viimane asi, mis unest mäletan on, et mu hispaania-pinkar ütles mulle midagi ja õps otsustas mind selle eest pinginaabri vahetusega karistada. Vahetas tema ühe teise klassivenna vastu. Kelleks osutus Russell Crowe 🙂

Naiss.

Kõikvõimas Google lubab, et kui võin sellest und näha (mis siis et google mõtles vist unistust, aga ma tõlgin parem mulle sobivamalt), siis võin selle ka saavutada. Fain, olgu olla, Russel pinginaabriks! Nüt!
dream-wall-1280-1024

Ps. Eile tegin Lähtel kaks pilti.