03:45

Eile, olles tänu jalka EM-ile juba niigi alamaganud (mina, kes ma muidu lähen õhtul kell 21 magama, olen igapäevaselt vaadanud kell 22:00 alanud mänge eksole) ja et mul oli eile pikk päev seljataga ja peakolu valutas… lõin õhtusele jalkale käega (et mitte öelda jalaga :P)) ja läksin kell pool 10 magama ära. Saavad ühe.. või kaks, mängu minuta ka mängitud (etteruttavalt olgu öeldud, et said ka!)

Magan ma siis kenasti lõug lõunas, kui keegi mulle järsku oma “aromaatset” hingeõhku näkku lõõtsutas. See tähendab enamasti ühte kolmest variandist:
a) ärkamisaeg hakkab lähenema ja kell hakkab kuus saama;
b) neiul esineb seedekulglaprobleeme, mis vajaksid kohest leevendust;
c) koerlasel on lihtsalt maruigav.

Viskasin pilgu kellale: 23:45. Kaalusin, kas telekas ruttu käima vajutada, et jalkamängude lõppseisu vaadata, aga kuna Koon tundus omadega ikka natuke hädas olema, siis tuikusin temaga hoopis uniselt õue.

Õues polnud ühtegi inimest näha ja linnud karjusid kõrvulukustavalt. Eemal tõusis päike. Much romantic 🙂  Ja ka much kahtlane 😀 Minus tärkas nii mõnigi kahtlus, et äkki kell ei olegi 23:45 😛

Koon ei tootnud õuel midagi asjalikku, kobisime tuppa tagasi. Vaatasin pisut vähem-uniste-silmadega kella ja see kinnitas tõsiasja, et hakkab hoopis neljale lähenema, mitte keskööle :P.

Kobisin tagasi voodisse ja proovisin magama jääda. Ma polnud seda plaani EllieTheElephantiga piisavalt kooskõlastanud, sest tema arvas, et on hullult hea mõte iga veerand tunni tagant voodi ette hädalise nägu tegema tulla… kohe, kohe lasen sul siin kõik täis.. kohe kohe, ausalt noh! Saatsin ta iga kord järjest kurjemini pikalt, et no Simmo, mida Sa ajad, ise tulid just õuest ja polnud seal häda midagi… tiksusime järgmised 2 tundi äratuseni seda iga natukese aja tagant üle rääkides…

Kui hommikul tööle tulema hakkasime ja Koon uuesti õuele jõudis, siis vaeseke, vabandage mu prantsuse keel, aga s***us nii nagu homset polekski. No kena, süümekate tekitamine Macile, et ta ikkagi uuesti õuele ei läinud – check!

Aga vähemalt nägin ma selle suve esimest päikesetõusu!

 

Minu spuukid unenäod

Ammu pole juhtunud, et mu unenäod täide lähevad vms (mitte küll täpselt, aga üldine teema vms), aga täna nägin unes, kuidas olime Lasnas.. mina-Vihmahääl-Netram-Empz-Dzeik-T. …Sest T. ja Dzeik pidid kuhugi reisile minema vms.
Nemad asusid lennujaama teele ja me, ülejäänud, kobisime maja katusele, et lehvitada.

Kuni ootasime, kiikasin üle ääre ja panin tähele, et maja ees on maas 2 väikelennukit kõrvuti… aga inimesi polnud näha, lihtsalt seisid seal.

Eniveis, startis siis nende (suur)lennuk ja sõitis eemale..Me lehvitasime…. siis pööras ringi ja hakkas allapoole tulema… ja maandus esiotsaga meie katuse-äärele… (siis oli see digimoondunud juba väikelennukiks)… Me seisime samal kõrgusel ja naeratasime nagu idioodid, et näe, te olete meiega samal kõrgusel… Kuni lennuk alla vajuma hakkas…

Õhus digimoondusid nad omakorda kopteriks, mis maandus/kukkus üllataval kombel pealtnäha üsna tervelt. Naispiloot tuli välja (sulges ukse nda järel) ja seisis kopteri ette, seljaga kopteri poole… Ja siis lahvatasid selle “kapoti alt” leegid välja ja piloodi selg põles täiega…aga ta kas ei märganud või ei lasknud ennast häirida… keeras end ringi ja hakkas kopterit kustutama vms, aga üsna tulutult. Kopteris sees olijad uurisid, et kas võivad välja tulla,aga ta keelas miskipärast…

Siis pidin millegipärast eemale minema.. ma ei teagi miks või kes kutsus vms… aga lippasin seejärel köögiaknale, et alla vaadata ja kopter oli põlenud.. aga tundus tühi… Empz pesi köögis nõusid ja uurisin temalt, et kas kõik pääsesid välja? Ta ütles, et nägi kui T. välja tuli, aga Dzeiki mitte…

Õnneks ei pidanud me selle teadmisega kaua olema, sest suht kohe-varsti käis uksekell ja saabusid T. ja Dzeik… Dzeigi käed olid sidemetes, aga ei miskit hullu.

Kuigi unenägu oli enamvähem häppi endinguga, siis ärkasin selle peale siiski üles. Kell oli 7 hommikul. Mõtlesin T.-le ja Dzeigile SMSid saata, et käitugu ettevaatlikult nägin unes neid lennukiga alla kukkumas, aga liiga uni oli, ei viitsinud…

Kui kell 9 telefonikõne peale uuesti ärkasin, siis tsekkasin uudiseid ja FBd ka ja jagasin ära, et näe, ei peagi Dzeiki ja T.-d hoiatama, sest hoopis lennuõnnetus oli teemaks… Päris kole. Üldse mitte nii õnneliku lõpuga, kui minu unenäguline…