Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?!
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

15857144_10211088674914332_1619393780_o

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

img_3743

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

PM: Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta

Postimehes ilmus artikkel “Jõulukingitused, mis tuleks igal juhul kinkimata jätta.

Ma jätan endale vabaduse mõnedega neist kahekümnest mitte nõustuda ja seks puhuks märgin siia ka need kommenteeritult ära, et Te ikka teaks, mida mulle alati tuua/saata võib 😛

***

Treeningvarustus – okei, mulle tõepoolest pole vaja, sest ma olen kaugelt liiga laisk, et sellega midagi teha… aga ma nüüd küll ei ütleks, et see on üldiselt kingitus, mida kindlasti kinkida ei tohiks… ses suhtes, et on ka inimesi, kes ei ole sellised tugitoolisportlased nagu mina… ja enamasti, kui Sa kellelegi juba kingituse teed, siis võib ka juhtuda, et Sa tunned teda pisut või nii…
giphy

Lemmikloomad – jah, sellega nõustun. Suutsin välja mõelda vaid väga erijuhtumid, näiteks kui laps on juba aastaid endale koera tahtnud (noh, mingi minusugune) ja tegelikult tahavad vanemad endale ka koera ja leiavad, et neil on aega koeraga ise tegeleda ja väljas käia (sest lapsed ei ole selle suhtes eriti usaldusväärsed, ega järjepidevad… välja arvatud mõned erijuhud, st. näiteks noorem-mina eksole 😛) ja raha koera ülal pidada jne. Ehk siis, kui vanemad koera väga tahavad ja laps väga tahab, siis jumala eest, tehke põngerja jõulud rõõmsaks minugi poolest. Aga üldiselt võiks lemmikloomadekinkimised jääda pigem selliseks, et Kati tahab vägaväga juba aastaid kilpkonna, aga pole raha, et kohe korraga kõik vajalik osta ja Mati pakub, et läheme ostame koos ja Mati maksab. Also, kui näiteks Teele endale väga koera tahaks ja Toots tooks talle kutsika, siis võib olla Teele tahtis hoopis väikest taskukoerakest ja Toots tõi talle dogi. Või Arno tahtis pehmet kaisukassi ja Tõnisson tõi talle hoopis sellise väikese ninga, kes igal vabal hetkel inimest oma küünte ja hammastega ründab ja muul ajal saunaahju taga redus on… Muidugi jääb see siis Tõnissoni süüks, mitte Arno süüks, et ta kassi tahtis eksole :P.
(hihii, nagu näha on lemmikloomad ikka teema, kus ma ei suutnud kirjutada ainult “nõus” ja järgmise punktini edasi liikuda.)

Raamatud – Jep, tricky business, kui täpselt ei tea. Aga raamatupoe kinkekaart on mu meelest alati üks vahva saak.

Enda vanad kingitused – mm, jah. Kui Sul on mingi enda vana asi, mida tead, et Su sõber/sõbranna endale kindlasti saada tahaks, siis anna talle see muul ajal.
Otherwise – it´s a no.

Rõivad – oleneb kinkijast ja saajast. Riideproffid on kindlasti paremini kursis suurustega, kui minusugune, kes isegi enda riiete suuruseid ei tea… peale selle, et jäsemed on riiete jaoksliiga pikad ja kere liiga peenike :D. Ja noh, stiiliga võib ka mööda panna. Minusugused külmavaresed on alati õnnelikud nt (nr 38/39) villaste sokkide üle 😉 .
giphy1

DVDd – artiklis oli mainitud, et peaaegu keegi ei kasuta neid enam. Mina kasutan :D, aga kuna ma ei jõua siin loetleda, mis täpselt olemas on jne, siis pole see soovituslik. Välja arvatud Gilmore Girls,  Friends ja veel mõned hooajad.

Reis – Artiklis oli selle kohta öeldud, et “Olgu tegu nädalalõpuga New Yorgis või kodumaise spaapuhkusega – paljud inimesed eelistavad oma reise ise planeerida ja kingitusena saadud piletid ei pruugi neile üldse rõõmu teha.
Well, elukutselise näpudpõhjaslisena võin avalikäsi vastu võtta kõik reisid New Yorki ja Rooma, mis ei ole bussireisid (sest ma roobiksin end seal bussis ogaraks 😀). Ette tänades, Mac.

Sularaha – Artiklis oli öeldud:Raske on leida ebaisiklikumat kingitust kui sularaha. Isegi kinkekaart on sellest läbimõeldum.
Kordan – olles alatasa masus ei leia mina rahas mitte midagi vastumeelset :P. Samas, ka kinkekaartides mitte, kui need just mingid väga ebaminulikud kinkekad pole – meigipoe oma ja muud säärast pole vaja.
200

Kortsukreem – Mina iseenesest ei oleks ausalt öeldes eriti õnnelik ühegi mögina üle, mida kuhugi kehale määrima või joonistama peab. Aga ma ei tea, näiteks Empzile ma julgeks küll kinkida, kui vaid sellist kraami osta oskaks. Aga ei oska, seega ta on selles suhtes pääsenud.

Koristustarbed – Ma leian, et oleneb, kes kingib. Kallimalt pole võib-olla kõige nunnum kingiks moppi ja ämbrit saada, aga muul juhul… on see inimestel enamasti olemas. Küll aga on see mu meelest okei kink, kui nt keegi üksi elama kolib ja tead, et tal on vaja igasugust kodukraamikühvlist ja harjast pesupulbrini ja WC-paberini. See oleks ju päris vahva pakk.

Pesu – Artiklis:Pesu on täiesti lubatud, kui kingisaajaks on sinu kallim. Kui tegu on aga mõne muu pereliikmega, on see lihtsalt kummaline.
Ma tean sõbrannat, kus sekspesu on kinkinud ämm :P, kihihi… Aga mis puudutab kaaslasele  kinkimist, siis ma olen kuulnud, et pesu kinkimine toob ebaõnne, nii et ma ei julgeks.

Suveniirid – Artiklist:Miks peaks sinu tädilapsi rõõmustama kraam, mille oma Austraalia-reisilt kokku ostsid?
Võib-olla näiteks selle pärast peaks, et nad on minusugused, kellel on sellise nänni üle alati rõõm 😛 Külmikumagnetid, jee!

Annetus – Loomad ja lapsed sobivad. Tahaks öelda, et doonorina võiks ka annetada, aga seda kõik ei saa ja siis see pole nagu minu nimel tehtud annetus ju… ses suhtes, et ärge tulge minu verd võtma (sest see ei sobi) ega ka ühte neeru (sest see ei sobi) jne.
giphy2

Õhuvärskendaja –  on jah veidi igav. Aga sobiks komplekti nende eelmistega neli lõiku tagasi.

Trimmiv pesu – *muigab ja ei kingi kellelegi seda*.

Tualettpaber – Vt. uuesti sinna koristustarvete punkti tagasi.

Kinkekaart vahatamisele – Ouch

Sokid – Mul on sokisõltuvus nii et niitoreniitore 🙂
2001

Viljakustalisman – Ei oska kuidagi kommenteerida. Mulle pole vaja, aitäh. Ma oleks kondoomide üle ka nt rõõmsam 😀 muig.

Kaal – Mul on kaal olemas, aga kui ei oleks, siis ma oleks õnnelik selle üle küll.

seda ja teist

Lugesin seda artiklit, et mida metsa eksimise korral teha. See telefoni asi, et kui levi pole, võta SIM-kaart välja ja telefon otsib hädaabikõneks ise sobiva võrgu, seda ma teadsin juba teismelisena. Nagu ka seda, et nuppudega telefonidel ei pidanud hädaabikõne tegemiseks klahvilukkugi maha võtma, kui 112 lukus telefoniga valisid, sai kohe helistada.

Tänapäeva nutiajastul on muidugi närb värk. See klahvilugu asi selleks… aga et keset metsa oma SIM-kaarti enamikest telefonidest kätte saada, selleks pead Sa esmalt minema koju ja leidma sobiva terariista – kirjaklamber, õmblusnõel vms, millega SIM-kaardi ava üldse lahti teha. Ja kui Sinust pole koju minejat, et terariista leida, siis on pekkis kah.

***

Siis lugesin seda Postimehe reklaamitegelaste lugu. Nii armas 🙂 Ja see reklaam ja Daniel Levi lugu on ka nii armsad 🙂

***

Ja last, but not least… jalgpall:

Itaalia! 😦

Island! 😦

Järgmiseks meeldib mulle Wales… ega seal järelikult pikka pidu pole,s est apparently tõmban ma neile halba õnne ligi 😀

sellest “blogisõjast”

Kuna praeu tundub popp ja noortepärane sel teemal sõna võtta, siis minu arvamus, mis kedagi ei huvita 😀 on järgmine:

Süüdi pole mitte Kai, kes enam kui nädal tagasi pikas blogiauhindade postituses mainis ühes lõigus ära, miks teda häiris, et väljamõeldud tegelane osales ja võitis. KuusSidrunit on maailma kõige paremini ja näitlikumalt kirja pannud,miks see inimesi häiris. Justnimelt inimesi, mitmuses… sest vähemalt üle ühe postituse EBA-st, mis mulle ette sattus, oli juttu sellest, et väljamõeldud tegelase blogi ei tohiks osaleda. Sealjuures polnud keegi vastu tuntud inimeste blogidele, neid oli teisigi osalemas.. vaid väljamõeldud tegelaste blogile.
Praeguses fightis pole süüdi ka Grete Klein, kes oma FB lehel Laurat kaitsma kukkus, kui kuulis, et ühteainsat..  ja pealegi pimedat (!) blogijat oli tema järsku nüüd siis häirinud.. sest noh, kui ta muidu blogisid ei loe (ja ei peagi lugema), siis kust tema pidi teadma, et see sihuke üldlevinud arvamus on.

Kõiges on süüdi hoopis  Delfi Publik (kes ei ole vist päris inimene, arvestades seda, et artikli autor puudub), kes kirjutas loo sellest, kuidas Pimedat blogijat närib Padjaklubi-Laura tunnustamine. Kui ma oleks Grete ja loeks meediast, et ainult ühte inimest segab, siis ma ütleks ka midagi vastu. Muidugi, kui ma oleks Grete, siis ma vist süüviks enne veits rohkem oma “vastasesse” ja tema blogisse ja kasutaksin siis vastulauses sõnu, mis ka rohkem täppi võiksid minna, sest praegused läksid küll tõele au andes veits võssa…

Ühesõnaga… tegelikult on mul natukene lõbus, lugedes kuidas DelfiPublik jätab muljet suurest sõjast, nagu leerid juba tõrvikud käes tänavatele koguneksid…
Aga natuke on ka kahju.. Kaist, kelle arvamus ainsana meediasse õles visati, sest temaga kaasas on ju ometi selline pommsõna nagu pime! Gretest, kes nüüd puid alla saab selle eest, et ta julges midagi pimedale inimesele öelda… ja  Mallukast, kes nüüd puid alla saab selle eest, et esialgu talle omaselt ja emotsionaalses sõnastuses omalt poolt sõna sekka ütles. Aga noh, negatiivne reklaam on ka reklaam, kuigi keegi asjaosalistest pole seda tahtnud. Aga igaljuhul, kui heiters gonna heit, siis heitige mitte neid kolme vaid nimetut publikukirjutajat, onju 🙂

Veel kolm sammu lähemal, et usk inimkonda kaoks

Ma ei tea kuidas, aga viimase vähem kui 24 tunniga, olen ma sattunud miskipärast just selliste uudiste ja videote otsa, mis minu viimsetki usku inimkonda sammhaaval kaotavad. Toon siinkohal näiteks kolm näidet, mis mind “natuke närvi on ajanud”.

  1. Kodumaist:

    Mida on inimestel juua, kui nad viimsegi grammi mõistust kaotavad? Alustades sellest näitsikust, kes elu eest oma purjus jorsi eest võitleb ja selili maas sipeldes lõpetab… Tundub täiega tegija mutt olema ikka, oleks mees, rebiks sellise kohe endale koju… Lõpetades mingi kapiga, kes politseiga kaklema kukub. Minu teada on sellistele vennikestele tasuta elukohad välja mõeldud.. nii Tallinnas, Tartus kui Jõhvis näiteks. Ma poetan hea meelega oma väikesest palgast mõne sendi, et selliseid närakaid seal majutada. Muidugi, ma oleks nõus kasvõi rohkem maksma, et nad selliste korralike kohtade asemel Patarei tüüpi paikadeks resideeruks, aga seda vist kahjuks ei saa…

Muuseas, ma ei saa üldse aru, et mis teema on, et nii paljud politseinike vastu on? Vaatad netis kolme kommentaari või kuulad tänaval teismelisi ja kohe on mingi “kitse” jutt lahti. Tõenäoliselt on nende probleem see, et nad on kunagi trahvi vms saanud ja loomulikult on politseinikud süüdi, sest “kõik kihutavad seal, miks ta just minu kinni võttis” vms…  Ma ei tea, minu austus on igaljuhul politseinikel olemas ja vastupidavust neile igapäevaselt idiootidega kaklemiseks selle väikese raha eest.
Uus pealekasvav põlvkond tõotab tulla veel hullem. Ma mäletan, et minu ajal oli endast vanemate inimeste vastu alati austus ja õpetajale midagi vastu ütlema ei hakatud. Nüüd käib nii koolides kui tänaval, bussis, poes jms nolkide igapäevane ülbitsemine, et näidata, kes kõvem mees on. Sest noh, mõelda vaid, kui tegija vend sa oled, kui sa bussipeatuses prahi prügikasti kõrvale viskad… ja kui kõrvalt vanaproua sulle mainib, kuhu psügi tegelikult käib, tuleb talle roppustega selgeks teha, milline sinu teooria sellest on. Ülikõva ju. Mida on selliste tüüpide kõrval väärt mingid tühised vähiravimi otsijad ja loomakaitsjad ja kirurgid ja muu selline kraam… kui meil on ometigi olemas midagi nii tublit ja enesekindlat. Kohe on, mille üle uhke olla!
(Jumala eest, saite ikka aru, et see oli ikka väga selge sarkasm, onju? Ma paneks need ülbed lagastajad nende hambaharjaga täistatistatud asfalti pesema… )

2. Võõramaist:
Video: Vene huligaani filmitud video tõestab sõjaväe stiilis organiseeritud rünnakut
No palun? Kui raske võib olla lihtsalt jalgpalli vaasdata, kaasa elada ja oma meeskonna üle kas rõõmustada või kurvastada… aga mitte .. ma isegi ei oska seda nimetada.. ma oleks loomastuda öelnud, aga ükski loom ei ole nii vildakalt aretatud, kui mõni inimloom…
Ja ma ei tea, kui need tõesti nagu meelega-otsin-ründan-peksan-tapan-lõhun-varastan on ja kui neid ainult Venemaa omasid tulema hakkab nende avstastele (eks homseks on näha, siis on neil järgmine mäng)  siis vihastavad nad küll kõik fännid toredasti välja ja saavad 2018 Venemaal toimuval MM-il oma vilju maitsta.
Edit: Muidugi, need Inglismaa fännid on ka sama tainad…

3. Võõramaist loomateemat:
Videolinki ei lisa, sest loomateemad on teadagi mu kõige nõrgem koht…
Igaljuhul nägin lugu ühest leidkoerast, kellel olid leidmise hetkel lõigatud ära kõik käpad (mitte jalad), osa ninast ja kõrvast. Koer muuseas on nüüdseks õnnelik, sõbralik ja uues peres. Tegija ei olegi vist teada.
Aga tõestamaks seda, et vägivald tekitab vägivalda, siis ma siiralt loodan, et see tegija kunagi veel hullemini kannatab. Ehk leidub mõni teine samasugune, kes tunneb vastupandamatut soovi talle žiletiteri kehaõõnsustesse suruda või miskit…

***

Jah, mulle meenus just, miks ma kunagi blogimist alustasin 😀 Et ennast välja elada ja kiruda.

Over and out.

kohustuslik postitus

Mul on niiniinii palju tegemist kogu aeg, et ise ka ei usu. Mis on väga väsitav iseenesest, aga tore ka.
Aga et mitte blogimisvõistluselt välja kukkuda, pean ma midagi kokku kirjutama, enne kui nädal läbi saab.

Tegelikult on mul nädala jooksul korduvalt olnud mõte, et “selleks saaks blogida”… aaaaga pole lihtsalt selleks vaba hetke leidnud. Näiteks unedest! Alustasin juba mõni aeg tagasi uuesti Vampiiripäevikutega (aga ajapuudusel ei ole ma eriti edumeelne olnud.. alles teise hooaja alguses) ja nädin üksöö vampiire unes. Täna öösel nägin unes, et T. käis raadios tööintervjuul ja ma jõlkusin temaga seal kaasas.. ja sain samasse raadiosse tööle: kojameheks :D.
Üks öö seevastu olin ma liiga väsinud, et üldse und näha. Läksin õhtul kell 7 magama ja hommikul kella 6se äratuse peale kangutasin ennast raskustega üles.Aga väljapuhkamisest oli kasu. Soovitan teistelegi.

kasskaisumõmmiga

***

Vähem unistel teemadel jätkates: Ma võitsin Bingo Lotoga! Ma ei võida sellega muidu üldse-mitte-kunagi. Üheksal juhul kümnest lõpetan nurkademängu nii, et ükski nurk pole pihta läinud.

Nüüd läksid kõik 4 nurka! võitsin kokku 2.40€! Kui keegi kinnisvara ostuks laenu tahab vms, siis teate, kelle juurde pöörduda ;-). Mitte minu :).

***

Koon elab ka hästi. Ostsin talle eile uued klikkerid. Ühesugused, aga erinevat värvi 😀 Vastavalt rihma ja maiusekoti värvile :D. Vana klikker oli väga haljuhäälne. Uus on palju etem.
Ühtlasi kohtusime eile klikkerimüüja uue koeraga: u.4-kuune kollane labrador. Aww. Elluškale meeldis.

Kevad on hullult tegus koerarindel. Enne suvevaheaega veel viimased põhikülastused, siis jääb suveks vaid haigla ja üritused (Linnapäevad, Hansapäevad, Juhtkoerte laager jne).
Koer_õunapuu_taustal

Kui juba koerajutuks läks, siis kiitlen, et ma joonistasin ükspäev. KolleegK beaglel on täna sünnipäevapäev muuseas, aga beaglepilt oli talle niisama, mitte sel puhul 🙂
biigl

***

Ps. note for myself: kui ma kunagi 2h järjest kodus chillima juhtun, siis võin vabalt seda mitte ainult taustaks kuulata, vaid ka New Yorgi linna/tänavavaateid imetleda ja ilastada:

New Yorgiga meenus, et täna kirjutas Postimehes sellest, et saatkond jälgib ümberkaudseid jms. Mis tuletas mulle meelde, et elasin sealt mitte väga kaugel umbes 4 aastat tagasi ja tee tööle viis igapäevaselt jalgsi mööda Kentmanni tänavat. Saatkonna ees on mingi klaasist “esik”, kus turvatöötajad on. Juba mõne aja pärast hakkasid turvad hommikuti tervituseks noogutama 🙂 Mis mu meelest oli väga armas.
Igaljuhul, kolisin sealtkandist ära. Elasin aasta Kadriorus ja siis umbes aasta Tartus, kui Keskhaiglast jalgsi linna läksin ja sama teed mööda kõndisin.
Ja klaasboksist möödudes noogutati mulle tervituseks! Wtf 😀 Kelle mälu hoiab inimesi meeles kaks aastat? Ma ei tunne ilmselt siis ka inimest ära, kui ma teda kaks korda päevas kohtan 😀 Amazing.

Aga minu arust oli see armas, et mind ära tunti. Ja kuna ma pole sealkandis (ega ka mujal, olgu siinkohal selguse huvides mainitud) “paha peal väljas” olnud, siis on mul suhteliselt ükskõik, kas mind tuntakse ära jälitustegevuse tulemusena või mitte. Vähemalt olen kümme korda kuulsam, muu on savi :D.

Blogimisvõistlus – Minu sõnavara.

Oeh, lükkasin edasi, mis ma lükkasin, aga nüüd peab selle kaelast saama.

Üldiselt, selle kuu teema väljamõtleja: ära solvu, aga niiii kohutav teema on! 😀 No mida mul on öelda: Minu sõnavara on humoorikas, lihtne, ja mitte midagi erilist? 😀 Sellega on kõik öeldud, aga ma ei saa niimoodi 1500 tähemärki kokku ju.

Et ma fotohuviline olen, siis võiks ju siia lisada lihtsalt otsa ühe pildi. Sest üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

Aga see oleks cheating.

Aa, näe, mu sõnavaras leidub vahepeal võõrkeelseid sõnu. Mitte võõrsõnu ega anglitsisme (kuigi neid ka), vaid lihtsalt lambist inglisekeelseid sõnu ja väljendeid.

Muid keeli ma väga ei tonka, muidu lisaks neid ka sekka. Itaaliakeelseid fraase on siit võib-olla läbi käinud. Kõik need kolm, mida ma oskan. Venekeelseid ilmselt vähem. Sest neid ma oskan veel vähem, olenemata kuuest õppeaastast.
(Aga ma kuulasin eile venekeelset muusikat! Hellade Vellede Londoni loo originaalversiooni.)

Ehk siis kokkuvõttes: mu sõnavara ei ole eriti rikkalik. Mis ei tähenda, et ma kõiksugu hiiglama tarku sõnu ei teaks. Tean küll. Valin lihtsalt lihtsama tee ja lihtsama sõnavara. Peale selle, et mulle endale ei meeldi eriti tarka juttu ajada, siis mulle ei meeldi seda kuulda ka. Vahel bussis vms kui kuulen, kuidas mõned omavahel räägivad ja kliimaprobleeme lahendavad ja näljahäda kaotavad ja poliitikutele juhtnööre annavad ja majandust tõstavad jms, siis kõlab see mulle nagu tüütu targutamine ja eputamine.. selline kuidagi wannabe
Pealegi, liiga tark olemine/mõtlemine soodustab ajukasvajaid. Stay stupid! Stay alive!

***

1500 tähemärki jäi täis. Loobun edasi punnitamast ja postitan sellise.. natuke pooliku postituse.

Over and out.

kolmepäevane ja öine pildipostitus

Alustame öödest.

Lugesin ükspäev unenägudest fakte.
Peale seda nägin unes, kuidas ma poes vutimune müügil nägin. Need olid pakendatud helekollastesse ja helesinistesse paberitesse. Ja hinnasildil ilutses 11 eurot sentidega. Ma ei ostnud neid.

Aga faktides oli kirjas, et enamik inimesi ei suuda unes lugeda. Niisiis olen eriline. Samas unes lugesin veel Wikipediast bändi Analysis kohta ka.
Teine fakt oli, et 12% inimestest näeb must-valgeid unenägusid. Aga vutimunad olid ju helekollastes ja sinistes paberites. Järelikult ma ei ole ikkagi eriline vaid 88% tavaliste hulgas.

Oeh. Ma olen eriliselt tavaline.

***

Aga nüüd edasi kolme vaba päevani. Ideaalne töönädal olekski 4+3, kas te ei leia? Nelja päevaga ei jõua veel NII ära väsida, et 2 täispäeva puhkust vajaks ja kolme puhkepäevaga jõuab nii puhata ja mängida kui ka asjalik olla.

Näiteks vaatasin ma kolme päevaga (suures osas muude toimetuste kõrvalt) ära 30 osa Grey Anatoomiat (kokku 20 tundi). Alustasin nimelt mõni aeg tagasi esimesest hooajast uuesti järjest vaatamist. Vahepeal püüdis mu arvuti mind küll võõrutada ja näitas mulle hoopis valget pilti, aga siis paranes imeväel. (Mõtlen praegu, et mul on viimased enam kui nädal aega olnud peaaegu iga päev mingi seletamatu väike palavik. Äkki meil on arvutiga mingi sama häda – arvutiviirus vms?)

Suurel Reedel ärkasin T.-ga samal ajal, st. kell 5 hommikul. Käisime koos Fränkyga üht magistranti lõputöös aitamas ja olime intervjueeritavad.  Ülejäänud päeva oli mul mingi seletamatu põhjuseta paha tuju ja ma ei teinud midagi peale seepide. Ahjaa, süüa tegin ka: pool kilo toorvorstikesi, mille siis ilma lisanditeta ära sõin. Nämma. Üleval kannatasin olla poole kümneni, siis nägin juba topelt ja kadusin tuttu.

Laupäeval olin hommikul unisem. Ärkasin alles kell 6. Viitsisin isegi koristada! Wow. Ja puhusin kaks muna pannile tühjaks, millest omletilaadset toodet tegin ja koortest 2 munapead. Kuna Fränky hiljem munade kiilaspäisusega leppida ei suutnud, tegin hiljem juuksed ka juurde.
2munapead_korvis 2_munapead_juustega

Kuna Fränkyl oli Lapstööjõud külas, kes juba eelnevalt nõudis, et Maci juures tuleb lauamänge mängida… sest lastele meeldib mängida… siis tulid õhtul Fränky, Lapstööjõud ja M. külla.
Koon oli rahul. Sai sülle pugeda ja lauamängudest osa võtta, kohtunikune. Pluss tal oli ju Dzännu külas!
Sylekoer Lauamangu_kohtunik
Kell 20.15 viskasin nad ebaviisakalt välja, sest mul saabus uneaeg :D. Kui olin voodisse jõudnud tuli M. veel korraks tagasi ja tõi Fränkylt/Fränky emalt kaks karpi kukeseeni. Nämmmmmm… Ühtlasi meenus, et ma ei olnud söönud, kui snäkid mängude kõrvale välja arvata. Ähh, ple hullu, homme on ka päev.

Homme, ehk siis pühapäeval, magasin kõige kauem ja ärkasin alles 06:55. Kreit saksess!
Peale Koonujalutust ja hommikukohvi seebi kõrvale puhkasin vahepeal oma silmi ja kleepisin külmkapikaubale silmi:
Kylmkapisilmad
Nägin ükspäev internetis inspiratsiooni ja ei suutnud vastu panna. Eriti kui karbitäis silmi olemas oli.
Kui T. seda õhtul nägi, siis ta tõdes, et natuke on hirmus. Dieedinipp äkki? Ühtlasi arutlesime, et nüüd võiks igale asjale oma nime ka anda, mitte neid enam igavalt võiks ja ketšupiks ja pasteediks kutsuda:
“Kuule, pigista mulle ka veits Siirit.”
– “Ulata Viivit palun.”
– “Kas Peetrit on veel järgi?”
– “Tiit lõhnab kuidagi kahtlaselt.”
– “Oi, Susanna on hallitama läinud.”

– “Mitu muna Mardil on?”
– “Mul on praegu täiega Kaarli järgi isu.”
– “Eve tähtaeg hakkab lähenema…”
… jne.

See selleks. Edasi tuletasin meelde möödundsuvise trimmimise õppetunni EllieTheElephanti kasvatajalt ja vaatasin mõned õpetusvideod otsa. Seejärel otsisin välja pügamisaparaadi, juuksurikäärid, fileerkäärid, küünetangid, 3 kammi (žiletikamm, kitsaste piivahedega ja laiade piivahedega kamm) ja 4 harja (Furminaator, kraas, juukseharja moodi hari ja pehmete jõhvidega tihe hari) ja asusin Koonu kiusama.
juuksurisalong
Kuna ta on üsna laiskloom, siis esimene kolmveerandtund, kus ta istuma pidi, talle vist väga ei meeldinud. Aga ülejäänud 1,45 tundi võis ta enamjaolt lamada ja sellest oli tal kül sügavalt ükskõik, mida ma seal toimetan.
Tulemuses on näha küll iluvigu, AGA arvestades, et see on minu esimene kord, siis ma eeldasin, et ma pean Koonu nädalaks teiste pilkude eest keldrisse peitma vms… Aga ei, suhteliselt 3+ tulemus on… 10-palli süsteemis.
Before_after_trimmimist
(Vasakul enne, paremal pärast. Tööd tegin kaela, põlle, kõrvade, saba, jalakarvade, käpavahekarvade ja küüntega.)

Kui Koon trimmitud ja jalutatud tuli nälg pihta ja nii ma siis kokkasin.
Praadisin ära pannitäie kukeseeni (aitäh!), viskasin sekka 2 muna (ikkagi munadepühad ju) ja ladusin pärast peale juustutükikesi, mis toredasti ära sulasid.
Seenehunnik
Ma nimetaks selle peenelt – Piatto di funghi con uova vacanze (Munadepühade seeneroog).
(Kuidas muuseas tundub nädalavahetuse põhjal: kas ma peaks kuidagi oma söömisharjumusi muutma?)

Peale sööki võtsin lõpuks ometi kätte ja otsisin välja u.3 kuud tagasi ostetud pildiraamid ja tahvlivärvi. Ja muutsin pildiraamid tahvliteks:
Tahvlid
Downside on see, et kuiva lapiga kriit väga maha tulla ei taha ja märg ajab värvi ka uuesti vedelaks. Nii et mu esialgse plaani sinna igapäevaselt kirjutada-joonistada võib vabalt feilinuks lugeda.

Õhtu lõpetuseks vaatasin ära selle osa, kus George surma sai. Olin kurb ja kobisin magama.
Täna oleksin magamises kõige edumeelsem olnud. Kell kuus ei oleks tahtnud äratusest midagi kuulda… aga pidi.

tšit-tšät

Olen SELLE AASTA (2015) jooksul korjanud Koonult ära 3 (!) puuki.

Linnas.

Lumega.

Ebanormaalne.

koerlumel

***

Läksin hommikul kohvi kõrvale uudiseid lugema. Selgus, et tasuta uudiseid pole olemas, kõik on pluss-kliendile 😦
postimees_pluss

***

Ostsin eile Sadamasilla kontserdi-pilkud ära. Wiiiiii! =)
Mii laikii!

***

Ja last, but not at all least – Koonu karjääriredelil on varsti toredat sammu edasi oodata. Jejejee 🙂

tähelepanekud ja perenaisemula

Esiteks: vaadake kui toreda hetke ma ükspäev tabasin. Arvutikell näitas 9:09 ja kuupäevaks 12:12.
Sest kordamine on tarkuse ema.
Untitled

Kui ma juba asjadele peale satun, siis räägin reklaamide otsa sattumisest. Olete kindlasti online-ajalehtedes näinud hetki, kus artikkel ja juuresolev reklaam ei lähe kokku. Nt. on lugu sellest, kuidas laevalt vette kukkunud inimene uppus. Ja siis kõrval kruiisi reklaam, et tulge sõitma ja elamusi saama! vms.

Postimehes on galeriid vaadates iga mingi viienda vms pildi järel reklaam. Näiteks, vaatad galeriid pantvangikriisist, kus on fotod akna vastu surutud õnnetutest kohvikukülalistest. Ja siis on äkki ees hoopis rõõmsad näod koos kirjaga: Pakkumine rõõmsatele! pakkuminePM

Või siis galerii kohtuprotsessist, kus Vesiloo Tulevi peksmise eest tingimisi sai. Ja jälle, voila, sama reklaam.
pakkumine2PM

Stiilne.

Siis eputaks veel – mulle tõi päkapikk ükspäev Tjorveni filmi DVD! Nänänän.  Mõnus. Mu Päkapikk on muuseas selline, et mul on kastitäis pakitud kinke, igaühel number peal. Iga päev valin selle päeva oma ja avan. Rõõmu kui palju! Täna sain näiteks Energiatee.
Tjorven

***

Otsustasin ühel õhtul, et hakkan ka inimeseks. Ja õpin süüa tegema. Valisin esimeseks ohvriks Kodused kotletid. (Ja kui Teie meelest peaks iga enesest lugupidav inimene juba lapsepõlvest saati oskama ise kotlette valmistada, siis mina olen erand. Täiesti andetu kokk. Lugege nt. Kokkamine Maci moodi.)

kotletid

Tsipa tulid magedad, aga muidu tip-top. Sõin suuuuuuure kausitäie üksi ära. Pärast ägisesin ja virisesin. (Kuigi eile õhtul, kui ma õhtusöögiks pool kilo praekapsast sõin, virisesin pärast rohkem.)

Et esimene katsetus kõige halvem ei olnudki, hakkasin täna õhtul ka koduperenaiseks. Tegin ahju tule. Panin voodipesu masinasse. Ja hakkasin verivorsti-pohlamoosi-rull-muffineid meisterdama. Ja väikesest osast taignast tahtsin kaneelirulle ka teha, aga avastasin, et mul pole kaneeli. Uurisin asendusvariante: must pipar, kanamaitseaine, kalamaitseaine, küüslaugupipar, sidunipipar, kartulimaitseaine, vanillisuhkur. Valisin viimase. Lisasin kakaod ja suhkrut ja voila.

Kaks koma midagi tundi hiljem otsustasin, et perenaist minust ei saa. Hakkan peremehaks.
Masinasse panin vist liiga palju/suured/rasked asjad vms. Lendlesid seal kolinaga ja masin ei saanud korralikult tsentrifuugida. Sain kätte väga märja ja loputusvahendise pesu.
Pirukad tulid toored. Uuesti ahju ka panna ei viitsi. Maitsesin esimest alles siis, kui kolmas ahjutäis “valmis” oli ja kõik koristatud. Söön siis toorest. Tuletabki mulle kenasti meelde, miks on halb mõte kõrges eas kokkamist õppima hakata.

***

Ps. Macil oleks natuke lugemiskoera abi vaja. Igapäevaselt juhtub mul apsakaid, kus kirjas-olev-asi ei ühti sugugi Maci-poolt-kokku-loetud-asjaga. Tänane näide:
“haagise plastkaas” VS “haige pastakas”.

Mac VS Tehisintellekt vms

Robot-tolmuimejate artikkel tuletas mulle meelde lugu, mida juba ammu rääkida tahtsin.. aga vist blogis rääkimiseni ei jõudnudki… Lihtsalt olin seda suuliselt nii palju kordi rääkinud, et tekkis tunne, et ju ma siis olen seda pajatanud siin…

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin alustama sellest, et käisin oktoobri algul Tallinnamaal koolitumas. Et koolitus toimus Lasnamäe-kodust hiiiiiiglama kaugel, oli Ch. lahkesti nõus mind ja Koonu mõneks päevaks enda pessa majutama. Majutaski. Loovutas mulle oma toa ja hiigelsuure voodi. Ja nii palju tekke, kui tahtsin. Vaatas Vampiiride osa ära. Ja lisaks ärkas vabatahtlikult nädalavahetusel enne kukke ja koitu, et mulle soe hommikusöök teha. Päeval hoolitses aga Koonu eest ja Koonu põie ja jalutusvajaduse eest samuti.

Ühesõnaga. Perfect host, soovitan teistelgi tema majutusteenust kasutada 😀 Taskukohane pealekauba!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis ühest ööst tema juures.

Ärkan mina üles Urina peale. No ikka valju-valju urina peale. Esmalt tahaks nagu koera keelata, aga koera urina jaoks on see liiga vali.. ja liiga.. ühtlaselt monotoonne, vms.

Tuba on kottpime. Ähmaselt seletab silm, et Koon lebab ukseaugus, aga ta ei tundu olevat uriseja.

Ch. pani õhtul pesumasina tööle. Kas tõesti on tsentrifuug NII vali? Ja miks see urin tundub lähemale tulevat?

Siis näen ukse poolt mööda põrandat lähenemas heledat ringikest, mingi tekst sees. Meenutab Delli logo.

Ja mida unine Mac seepeale mõtleb?

Näe – Ch. tuleb ise ka. Koos oma läpakaga.  Huvitav, miks ta mööda põrandat tuleb? Või lükkab ta ainult läpakat maas edasi?

Kui ringike (urisedes) lähemale jõudis, siis hetk enne seda, kui see voodi alla kadus, luges Mac oma uniste silmadega, et selle keskel, seal kus läpaka-logol peaks ilutsema kiri “Dell”, oli hoopis helendav kiri “Clean”. Niisiis, just siis kui uriseja voodi alla ära puges, jõudis lõpuks ka mulle pärale: See on tolmuimeja!

Uriseja ei arvanud mu äratundmisrõõmust midagi.. Möirgas uriseda edasi ja siirdus voodi alust kõige kaugemat nurka otsima.. Ja kui selle üles leidis, siis tähistas seda enda vastu seina kolkimisega.. ikka kopsti ja kopsti… ja veel üks kolks sekka…

Aga kui urin voodi tagumisest otsast jälle lähenema hakkas, olin seekord valmis! Sirutasin käe põranda poole, vajutasin kirja Clean ja urin vaikis! Ja kiri kustus. Ja tolmuimeja jäi paikseks.

Parem must põrand kui rikutud öörahu, ma leian. Ja lasin südamerahuga koerakarvadel Ch. põrandal edasi ilutseda. Jätsin tolmuimeja väljateenitud und magama, ja keerasin teise külje, et ise sama teha.

Koon muuseas kobis teise tuppa Ch. juurde magama, minu juurde, kus kahtlane uriseja elab, ei kõlvanud enam üle ukse astuda 🙂

Vähemalt on hea meel tõdeda, et Ch. ei käigi öösiti koos läpakaga mööda põrandaid roomamas 😀

koristaja

Sügislehed

Fränky lisablogimise-teema “Sügislehed” on nii nõme, et ma ei oska sellest mitte midagi kirjutada. Seda enam, et ta reaalselt EI luba talle öelda, kui väljas sügiseseks kisub ja puud paljamaks minema hakkavad, sest ta tahaks suve kuni piparkoogilõhnani pikendada.

Well, ise Sa selle teema välja pakkusid. Võta siis nüüd teatavaks:

Lehtpuud on viimase paari päevaga muutunud punaseks ja kollaseks. Okaspuud on jäänud roheliseks, kui see Sind lohutab!

Eilse päevaga oli majaesine kõnnitee mattunud kollaste vahtralehtede kuhjadesse, milles ma sahistasin, tehes nägu, et mängin Koonuga. Karm reaalsus oli, et teda ei huvitanud seekord lendlevad lehed üldsegi, lihtsalt minul oli lõbus :D.

Vähemalt eileõhtused lehed olid juba.. kortsus-krimpsus, mitte sellised ilusad ja värvilised, mida korjata.

Hakkasin ajalehtedesse piiluma, et näha, kas need ka sügiseselt kirjud on ja sattusin hoopis sellisele artiklile, mis on küll niikuinii teada, aga ikkagi tekkis tahtmine.. ma ei teagi… selline jõuetu viha vms, mis võttis blogimiserõõmu ära nii et aitab praegu. vot.

 

***

Täna hommikul pidin kogemata pea-aegu Koonule kastanilapse sisse söötma. Minu üli-armas mini-kastan (umbes poolesentimeetrise läbimõõduga sell) oli kogemata sinna jopetaskusse sattunud, kuhu mõne maiuse ka pistnud olin. Parandasin eksituse.