*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀
***
Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).
Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.
Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.
Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.
Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.
Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…
Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks). Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.
Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))
***
Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!
Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms. Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.
Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂
aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…
Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂
***
Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i juures endale uue elu armastuse, papagoi.
Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.
Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.
Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…
Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).
***
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂 Ja eks ta tõsi on.
Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.
Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.
This slideshow requires JavaScript.
Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt 2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛
Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂
Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab: 1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.
Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid. Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.
This slideshow requires JavaScript.
Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu
Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).
Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂
***
Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga
Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…
… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀
Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!
Random fact: EllieTheElephanti vanus täna on 3 aastat, 2 kuud, 2 nädalat ja 3 päeva.
***
Olen mõni õhtu lugenud oma aastataguseid postitusi (alguses otsisin miskit kindlat, aga siis jäin pikemalt lugema :D… kui ikka lugejaid on vähe, tuleb ise see töö ära teha 😀), teemal #MulOnKoeraVaja, koera- vaja siis, mitte koer-avaja :)… Koon tuli ju 5. oktoobril ja enne seda piinlesin aktiivselt oma õnnetus koeratuses…
Igaljuhul. Kui tööl oli kabinet külm, uskusin et koos koeraga oleks soojem!
(Ei ole. 18´on ja tahaks kindad kätte panna…)
*
Lisaks, kui peale Sügisjooksu kogu maailma lihaseid valutasin, eeldasin, et kui mul oleks koer, siis ma liiguks rohkem, ja ei valutaks järgmisel aastal (nüüd juba sel aastal) lihaseid.
(Järgnevast postitusest võib saada vingumürgituse!) Olen bussis. Ja mul on külm. Ja buss söidab niiiiii kaua. Ja mul on külm. Ja mul on juba ammu süda paha. Ja mul on külm. Ja teeaugud-teeremondid ja paljupalju kurve ei tee mu südant heaks. Ja mul on külm. Ja buss teeb mingeid tiire asulatesse nii et ma olen juba kolmel korral näinud ühtesid samu ristmikke kaks korda. Ja mul on külm. Ja buss sõidab läbi nelja maakonna nii kaua. Ja mul on külm. Ja vaade aknast on enamasti metsale/võsale. Ja mul on külm. Ja väljas hakkas vihma sadama (päike ei soojenda mind). Ja mul on külm. Ja mu muusika sai telefonist otsa. Ja mul on külm. Ja ma aevastan. Ja mul on külm. Ja kitsas on. Ja mul on külm. Ja telefoniga on nii paha trükkida. Ja mul on külm. Ja mul on kõik kohad valusad. Ja mul on külm. Ja mul on nii suur uni. Ja mul on külm. Ja mul on külm, aga KÕIK mu riided peale seljasoleva võrdlemisi lühikese outfiti, asuvad bussi all pagasi hulgas. JA MUL ON KÜLM!
Aaaaga on the bright side – ma tulin Ööjooksult 🙂 (Seal oli ka natuke külm!) Lihased on piimhappest pungil :P.. asjade tassimisest, mitte jooksmisest. Loomulikult. Käisime Dzeikiga seal pimekohvikut mängimas 😀 Ehk siis olime joogipunktiks, keset pimedust… ja et jooksjad meid veidigi näeks, suunati meile autotuled näkku… Mis tähendas joogijagamist stiilis: * kõik kuulatavad* *eemalt kostuvad edusammud* *esimene sammude kuulja*: Tuleeeeb! *kõik sirutavad topsid käe otsas pimedusse välja* *kui tunned, et keegi vist haaras topsist, lase see lahti* Iiiiiiizibiiizi… torditükkide jagamine kottpimeduses näiteks oli Hiiumaal keerulisem. 🙂
Aga mulle meeldis väga, et ÖöJooks seekord laupäeval oli 🙂 siis said kaugeltkandimehed (loe: mina) ka minna. Jippiii! Sest torekas oli. Taaskord. Sügisjooks tuleb ka torekas. Taaskord 🙂
PS. Ühtlasi resideerusin mõne päeva ka Empzi auväärsel sünnipäevapäeval. Kinkisime pesakonnaga talle õmblusmasina (nüüd mind hakkab see Eva-Lotta laul õmblusmasinast Blomkvisti raamatust kummitama raudselt…)… Ja mulle tundub, et uued õmblusmasinad on niiiii ägedad, et ISEGI MINA oskaks sellega midagi teha! So much faster than käsitsi!
Mac käis eile Kõrvemaa rattamaratonil. Muidugi vabatahtlikuks. Esiteks oleks ka lühem maa (21km) minusuguse behmo jaoks liig olnud, eriti maastikul. Teiseks ei ole mul hetkel ratast. St. ratas on, aga seisab. Pärast seda, kui tal tekkis natuke ohtlik komme tagumist ratast sõidu ajalt alt ära kaotada. Isegi pärast remonti. Aga ei, ma ei asuta veel uut jalgrattafondi. Elutähtsad asjad (loe: koer) on eelisjärjekorras.
Eniveis. Laupäev, kas teate, on rongiliikluse poole pealt kõikse kehvem aeg. Alustuseks minek. Keeruline on olla kell 9 Aegviidus, kui rong jõuab sinna 9.50. Niisiis tuli ärgata pool kuus, minna kolmveerandseitsmese kiirrongiga (mis Aegviidus ei peatu) Tapale… Kus 40 minutit chillida saab…
Perroonil üksi olles, varesed karjumas ja linn udu täis, oli see kuidagi nagu Mystic Falls Vampiiripäevikutest. Sheff, aga spuuki. Klõpsasin ühe telefonipildi ka:
Siis võib veel laupäevahommikul kell 8 ajaviiteks kohalikku kauplust külastada näiteks (reklaamipaus: Grossipoes nädalalõpupakkumisega müüdav palmiksai on väga hea)…
ja siis natuke vihastada, kui Sul on äkitselt 10 vabatahtlikku puudu ja siis sa helistad varahommikul kõik olemasolevad läbi, et kas nad ikka jõudsid bussile ja siis saad viis vastust, et : ahjaa, ma ei tule, aga ma unustasin Sulle varem öelda. Tänks, düüds. (PS. Sellevõrra hindan kõrgelt kõiki neid tublisid, kes ilusti kenasti kohal on. Õnneks lahenes kõik kohapealsete kohandustega.
Ahjaa, edaspi pidin (ja läksin) minema Narva-Rakvere-Tapa-Aegviidu-Tallinn rongiga, millega Jass ja Lolo ka tulevad. Rakverest 8.21 väljuv. Helistasin 8.20 Jassile, et küsida, kus rongi osas nad istuvad, et tean kuhu end perroonil sättida. Ta vastas, et nad pole veel rongis. Vaatasin uuesti kella: wtf? Sa tead, et teil väljub minuti pärast rong? Jõuate ikka?.. Tema vastas, et loodame. Naiss…
Järgmised kolm minutit olid närvesöövad, pmst valisin endale kena puuoksa välja :P… Kui Jass lõpuks tagasi helistas.. vestlus oli umbes selline:
J: “Sul vedas, et rong kaks minutit hilines”
M: “Ei, Sul vedas”
J: “Mis mõttes?”
M: “Noh, et Sul oleks muidu kaks muna vähem olnud!”
J: “Aaa, selles mõttes…”
Djaa, ma olen vägivaldne ja kuri. Õnneks lahenes kõik hästi. Ükski oks ei pidanud minu massiivse kehakaalu all murduma 😛
Aga päev oli tore. Chillisime joogipunktis, ilm oli super, võistlejad toredad.
Päeva pikkus, teoorias, oleks kella 16.00-ni, kuni finiš sulgetakse… minu VIIMANE rong, mis Aegviidust Tartusse läheb, läheks 15.38. Teostatav.
Õnneks oligi teostatav. Kauplesin lahke J. et ta tahaks mind Aegviitu sõidutada, ja õnneks tahtis. Ees ootas veel 2 tundi sõitu kole ebamugavatel istmetel… ja korraliku vihma nägin ka ära. Ahjaa, ja rongis olid kaks koera. Niitore!
Ma ei lainud muuseas koeri segama. Erinevalt mõnest:
Eile õhtul rääkis Väike-Fränky, et läheb nüüd blogisse kurjustama. Ma siis ootasin KURJA postitust. Prff, nii leebeke lugemine tuli teine. Kui inimesed minu elu ohustakid, siis ma ikka sõimaks neid igasuguste karvaste sõnadega. Brr.
Kümmekond päeva tagasi rääkis üks mõõduka vaimupuudega tüdruk, et ta teab, kes on juhtkoer ja teab, et teda ei tohi segada-kutsuda-paitada-häirida, sest “see on ju pimedale naisele ohtlik” (aga meestele? :))… eniveis, nagu näha: mis siis, et mõnele on matemaatika juba kümne piires keeruline, on eluks vajalikud teadmised (ja teiste eluks vajalikud) tal kümme korda rohkem selged, kui mõnele võib-olla kõrgeltkõrgelt haritule.
PS. Mul on raske absoluutselt igast koerast mööduda ilma neile kaela kargamast ja kallistamast, aga ma saan endaga hakkama ja piilun neid lihtsalt heldinud näoga silmanurgast. Tehke järgi.
***
Kütan esimest korda uuel hooajal ahju täna. Tere, Sügis. Rongiaknast oli ka mets ilus värviline 🙂
Eile käisin bowlingus, puht tööalaselt, kusjuures. Sain teada, et ma sakin selles täiega :D. Ja miks need munad nii rasked olema peavad? Kõige kergem on ka pool minu kehakaalu ma ütlen… mjäu.
Koju jalutades viskasin tänaval pilgu netti. Viga. muidugi sattusin Mallu blogisse, kus ta siili-oksjonist rääkis. Guess what: kui te seisate hetkel parajasti bussipeatuse kõrval, mis on rahvast täis.. ja üle tee on sama rahvast täis peatus, siis ärge palun lugege tema postitust. Muidu lõpetate nagu mina: kõigi pilgud Sinul, et miks Sa üksi kõva häälega naerad?! Miks või? Sest ma olen tropp, näost ple näha v :D.
Õhtul käisime T.-ga ER-nädala raames taas kinos, filmis “Mustlane“. Päris hea oli. Päris mõtlemapanev ka. Ja päris erinev elu ja mõttemaailm ja kultuur võrreldes nt siinsega. Harjumatu.
Kino kõrvalsaalist kõlas vahepeal läbi seal näidatav Robbie Williamsi Tallinna kontsert. Mu süda mõranes pisut, aga ma olin vapper.
Film lõppes 9-paiku. see oli vist liiga hilja, et linnapeale wifit otsima minna… niuks… Nii ma siis nägin, et iOS7 on olemas.. aga vot ligi ei lasta. (#1stworldproblems)
Kodus üritasime läpakast (kuhu netipulk käib) hotspoti teha, ja telefon ühendas isegi sinna wifi-loetelus ära, aga ikkagi oli ühendus edge… et kui netipulk, siis jääb nett mobiilseks?! Nähh, eniveis.
Täna on mul tööl läpakas kaasas, et töö jaoks kujundusprogesid kasutada. Aga kahtlustan, et isegi sinna ei saa wifit (ja tõstan faile pulgaga).. telefonist rääkimata. Mis te soovitada oskate, Tartlased. Millisesse pubisse ma/me õhtul istuma minema peaks, kus oleks hea nett (ja odav istuda)? 😀
**
Täna ärkasin veel varem kui eile. Jõudsin loomad ära talitada ja kaks osa Gilmore vaadata. Ja juustusaiu süüa. Ja pool tundi varem tööle jõuda.
Ahjaa, ja lõbustasin ennast Rentsi blogist nähtud Elu24 tasemega.. ja kauaoodatud VäikeseFränky postitusega, kuidas (mitte) küsida sponsorlust 🙂
Ja best part for the last: Täna tulevad VäikeFränky ja koon külla! Jeiii!
Vabatahtlike rindelt. Olen 24-tunni jooksul olemasolevate käes viis EI´d saanud. Great! Keegi tahab tulla? Palun? Varsti õnneks kuulen kas/mis imedega kohalikud jõud ehk hakkama saanud on 🙂
Kui T. 4.45 ärkas ja meie Susco seltskonnaga laiutama hakkasime, ei olnud mul mingit plaani ärgata. Või noh, plaan oli kell 7 ärgata, nagu ikka. Aga siis tuli janu. Ja siis oli padi kõva. Ja siis vajus tekk maha. Ja siis märkas T., et mis ma seal siplen, vaadaku ma parem oma seepi ja söögu juustusaia kohvi kõrvale. Laitsin selle mõtte maha ja olin endiselt kahe käega edasitudumise poolt.
Kui üksi jäin, keerasin end magama. Uni oli. Aga tuttu ei jäänud. Wierd. Keerasin teise külje. Uni oli. Magama ei jäänud ikka. Wierder (sellist sõna pole vist olemas, eksju?!). Lugesin meilid üle. Vaatasin, et oh kräpp. Mul on ikka palju vabatahtlikke puudu laupäevaks. Keegi ei taha siis tulla, või? Palun?! Pliis-pliis-prittipliis? (a)… Eile helistasin 30 kohalikku läbi. Kahelt sain jaatava vastuse. Edumeelne
See eemaldas und omakorda.
Siis tegin selle vea, et hakkasin mõtlema teemal: jää ruttu magama, sest enam ei ole enam kaua magamisaega jäänud üldse… Loomulikult oli uni kiuslik ja jättis seepeale seda magamisaega veel vähemaks.
Siis tegin selle vea, et hakkasin mõtlema, et pean võib-olla õhtul tavapärasest kauem ärkvel olema, kui mööda linna wifit ja plug-in´i jahin, et kauaoodatud iOS7 kätte saada. Jah, arvasite õigesti. Uni oli endiselt kiuslik ja eemaldus seepeale hoopiski.
Siis andsingi kiusatusele järele. Keetsin kohvi, tegin juustusaiu ja pugesin voodisse Gilmore Tüdrukuid vaatama. Enne seda olin loomulikult eeskujulik maanaine ja söötsin HayDay´s oma lehmad ja kanad ja sead ära.. mine tea, millal jälle saavad, eksole.
Tööle tulin ka tavapärasest varem. Tp. algab kaheksast, ma säutsusin pool 8 siin. Mjäu.
Vahemärkus. Väljas sajab vihma teate? iuuuu.
Ja veel tahtsin kurta, et teate kui keeruline on teha telefoni-äppidele (kümnele) update´i , kui Sul pole wifit ja kui poole kuu pealt, mingil arusaamatul viisil, on Su netikiirus piiratud, sest 2GB on täis. Kuidas ta täis sai, vot seda mina ei tea. Mystica (sellist sõna pole ka olemas, ma tean küll).
Ps. Kui esmaspäeval kinost tulime, nägime siili. Nunnu oli.. aga ei hakanud talle välku silma laskma, et pilti teha. Teate ise kah, milline siil välja näeb. 🙂
Sain täna eriti meela pealkirjaga spämmkirja: “Uudiskiri: Kuus viisi, kuidas teha kallimast võrgutav kass, kes ta kunagi oli”…… ei hakanud täpsemalt lugema, kuna tundub, et sisu oli poisterahvastele mõeldud ja see oleks nagu kellegi teise kirja avamine/lugemine.
Siis leidsin muheda pildi, Off-the-leash-koomiksisarjast. Kes vähegi koeri teavad (ja neid mööblile lubavad), need tunnevad kindlasti oma laiutaja pildilt ära 🙂
Ma näen täna laenukoera 🙂 Ja teist koonu ka. Ja homme näen treeningpäeval kümmet koonu! Piduuu. Ühtlasi ootan pikisilmi, millal VäikeFränki oma eilsest loomapoes-käigust räägib… kuigi kahtlustan, et see ei juhtu täna.. arvestades seda, et ta täna umbes 7 tundi bussides veedab. Oeh, on mõnel alles hobid…
Siis tahtsin veel rääkida, et kui keegi tahab järgmisel laupäeval (21.09) kümme raha teenida, siis tule seisa rattamaratonil metsarajal ja valva, et keegi ära ei eksiks. Iizi mani 🙂 Pliis-pliis-pliis?
Proovi lihtsalt korra, äkki hakkab meeldima. All the other kids are doing it! 😀
Ps. Ma hakkasin eile Gilmore Girlsi seitsmendat hooaega vaatama. Umbes seitsmendat korda ilmselt, aga nüüd on suisa mitu aastat paus olnud… siis ju võib.
Maraton oli päris lihtne, mõlemal ringil.. poolmaraton oli ka lihtne.. kümme kilti on tavaliselt kõige hullem, aga seekord- oli ka lihtne! 🙂
Ma muidugi ei käinud jooksmas, nagu vist aru saada oli. Sheerisime hoopis joogipunktis lahkelt vett (ja spordijooki)… Aga niiiii veider oli, et kui tavaliselt on 10km distantsi ajal joogipunkti esimene laud hoobilt tühi ja iga sinn asetatud veetops kohe ära haaratakse (sest tavaliselt jäävad kõik 14000 võistlejat just esimese laua juurde juua ootama), siis seekord jäi laud tühjaks väga üksikutel hetkedel. Ilmselt olid võistlejad tublid ja eelmistel aastatel aru saanud, et tagapool on lauad jooke täis :)… või siis ei viitsinud nad joogipunkti trügima tulla ja läksid ilma mööda.. või siis (kõige reaalsem variant muidugi :P) olid vabatahtlikud juba nii suurte kogemustega, et asi sujus. Igaljuhul oli chill. Või noh, muidugi oli hullult kiire ja megaväsitav, aga võrreldes eelmiste kordadega läks kuidagi.. kergelt :).
Väsitavuse koha peal ütles üks noormees (tervitused Mary teisele poolele), kes varem jooksmas käinud on, et “nüüd võin öelda, et.. jooksmine on lihtsam :D”. Ja tõesti, ilmselt nii ongi :).
Üks teine vabatahtlik rääkis jälle, et kui ta jooksis kunagi, siis vaatas, et issand, mis siin joogipunktis toimub, kõik topsikud maas ja värki, miks nad ei korja samal ajal.. ja siis kui oli korra sealsamas vabatahtlik olnud, siis sai aru küll 😀 et 1) koristatakse küll jooksude vahelistel kergetel pausidel, aga hetkega on maa uuesti topse täis.. ja 2) joogijagamise-hetkel ei jõua enivei muust mõelda kui: tühi tops- ämber-vesi-lauale-tühi tops- ämber- vesi- lauale- tühi tops- ämber- aaaaah, ämber on tühi-jooks-vesi-tassimine-tühi tops- ämber-vesi- lauale.. jne.. korrata nagu mantrat 10000 korda 😀
Aga vägavägaväga tore oli! Ja mulle meeldib esimese joogipunkti seltskond (irw, vb sellepärast, et ma ise nad valisin 😀):) Nii muhe, traditsiooniline.
Õhtul, kui punkt korras, lippasime M.-iga trammile, sest rongile-minekuga hakkas juba kiire veits. Tuli tramm. Uksi lahti ei teinud. Mingi tehnikakala. Inimesed sees ootasid väljapääsu, inimesed väljas ootasid sissepääsu. Trammijuht kehastus remondimeheksnaiseks ja päästis küll inimesed välja, aga sisse me ei pääsenud. Järgmise trammiga jõudsime õnneks siiski nibin-nabin rongile (33 jõudsime ja 35 väljus) ja teate- rong oli TÄIS. Kõik-kõik-kõik vagunid.. ja ka need osad, kus vähegi mahtus põrandal-trepil istuma. Nii juhtub, kui kõik maailma jooksjad ja tudengid ja sõdurid samale rongile jõuavad. Üne nurga siiski leidsime, kus põrandale plartsatada sai ja juba Tapal saime istuma. Õnneks tuli T. rongile vastu, sest olin niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud. Ilmselt oli ka aru saada, sest T. ütles suht esimese asjana, et “nii pole vist küll ilus öelda, aga Sa näed üsna..eee.. räsitud välja :D”… huvitav, kas reetsid punased silmad, sassis juuksed, joodikupäevitus (jah, septembris saab päikest!).. või joogiga üle-valatud riietus? 😀
Öösel ärkasin kella viiest. Reielihased valutasid (või olid krampis?) nii hullult. Nii juhtub, kui 7000 kükki teha, et topsikuid korjata. Tunne oli, nagu oleksin eile läbinud maratoni, poolmaratoni, 10km jooksu, kepikõnni.. ja sinna otsa veel Bodypumpi, -attacki, combati ja -balance´i (ma vähemalt arvan, et tunne on selline, ei jule kindlalt väita, sest pole ühtki eelnimetatutest teinud).. Igaljuhul valutab mul igalt poolt. Väidetavalt on inimesel üle 600 lihase. Ma kahtlen. Ma tunnen, kuidas mul valutab üle 3000 lihase. Isegi istuda on valus :D.
Aju pidavat ka lihas olema. Tema on ka väsinud. Olen täna suht uudumuudu. Hommikul astusin viimasel hetkel uksest välja (et bussile jõuda), ja väljas hakkasin kella vaatama, et näha kui hilinenud ma olen. Kella ei olnud. Fain saab ilma ka. Mõni hetk eemal meenus, et aga mu käekell on rahakoti kõrval riiulis, teah kas rahakott on?! Ei olnud muidugi. Lippasin tagasi. Keerasin alumise ukse lukust lahti ja sööstsin poole trepi võrra ülakorrusele.. siis meenus, et jätsin nüüd võtmed alla trepikojaukse külge. Lippasin tagasi alla, võtsin võtmed, lippasin üles (ja ei ole madal trepp, ERITI tänaste jalgadega), võtsin rahakoti, lukustasin uksed ja lippasin bussi. Jooksin isegi. Jõudsin ka (buss jäi hiljaks pisut). Tööl seljatasin veel 33 trepiastet (ise mõttes nutta ulgudes: whyyy meee? whyyyy?) ja kohevarsti algab üliasjalik päev. wii. Olen täpselt sobivas konditsioonis ju.
Ja ma lihtsalt pean mainima, kuigi see vääriks täiesti eraldi teemat. Inimesed- Tln Maraton toimub igal aastal septembri alguses, pühapäeval. Enne on väljas viivad. Info on lehtedes, raadiotes, telekas. Bussipeatustes. Kodulehel. Ühistranspordi kodulehel. Igal pool. Miks on ikka veel igal aastal sadamiljontriljonbiljon kurja autojuhti, kes leiavad, et nad ei saa nüüd, ja just nüüd, oma kõige tähtsamatesse kohtadesse, sest nad polnud KUULNUDKI, et selline üritus üldse olemas on.. veel vähem, et see liiklust häirib.. Ma ei taha olla diskrimineeriv, aga pimekurtitele ei peaks võib-olla autojuhilube jagama? (noh, et kui nad KUSAGIL eelinfot ei kuule ega näe).
Eriti meeldivad mulle kommentaarid stiilis, et mõni teine suurlinn küll ei lepiks sellega, et päevaks otsaks liiklus kinni pannakse jms. Ei lepiks tõesti. Linnamaraton on ju ainult Eesti asi, nagu piltidelt näha ei osale mujal mitte kusagil linnajooksudel eriti inimesi, kelle pärast liiklust sulgema peaks.
Ja üldse, asfaldil ei joosta ju üldse! Metsas või staadionil joostakse… ärge pange tähele ntx Olümpiamängude maratonijooksu- they are doing it all wrong :D.
Kasutan FK tehtud pilti: Enne, action ja pärast.
Muud teemad:
Lugesin, et 10 kõige vähem tahetud reisisuveniiri hulka kuuluvad ntx külmikumagnetid, võtmehoidjad ja t-särgid. Üleskutse kõigile (ma olin täna nii segaduses, et panin alguses siia “kõigile” ja “neile” vahele koma.. wtf) neile vaesekestele, kes selliseid soovimatusi saanud on, et andke mulle! :D… mulle pöörahullu meeldivad külmikumagnetid ja võtmehoidjad ja naljaka kirjaga t-särgid.. ja kui teil on mitu ühesugust, pole hullu, leiame lahenduse.. nimelt tean, et Dzeigile meeldivad need samuti pöörahullu :).
Saagem tuttavaks, ehk mõned faktid minust, mille teadmisest teil mingit kasu ei ole… ja/või mida paljud lugejad vist juba niikuinii teavad. (alustagemgi siis üldtuntumatest)
Mulle meeldivad (“meeldima” on muidugi siinkohal selgelt alahinnatud) koerad. Aga mul ei ole hetkel oma looma.
Kui ma ei elaks Tartus, siis tahaksin elada Roomas.
Mul on itaaliapärane nimi eestipärase hääldusega. Geenidel pole Itaaliaga midagi pistmist (vist). On täielik kokkusattumus, et Itaalia mu lemmikriik olema juhtus.
Ma ei oska: Laulda. Tantsida. Kududa. Õmmelda. Süüa teha.
Ma ei tegele ühegi spordialaga. Vihkan jooksmist. Suudan läbida max.15-meetrise sprindidistantsi max. kiirusega 7km/h.
Mul on kohutav käekiri. Päriselt ka. See ei ole pelgalt vabandus grupitöödes kirjutaja-rollist pääsemiseks.
Ma olen üks neljast MEN2B-st Eestis.
Mul ei ole pea kunagi oma vanus meeles. Aga hetkel olen 26 aastat noor.
(Kuigi kui T.-ga minu väljalaskeaasta hittlugusid vaatasime, siis ta mainis korra, et: Ma ei teadnudki, et see lugu NII VANA on… Vana? wtf)
Olen hetkel olnud suhtes u. 9,9 aastat.
Mulle meeldivad kõrgused ja ämblikud. Aga ma ei taha eriti kohtuda usside, puukide ja kõrvaharkidega.
Mu lemmikhobid on fotograafia ja kõrvarõngaste meisterdamine. Olen mõlemas tasemelt keskpärase alumisel pulgal.
Blogis ja sõpradega olen lobapidamatu. Aga võõraste inimestega (päriselus) rääkida ei julge.
Mulle meeldib kuri huumor.
Ma olen maailma kõige kehvem rahaplaneerija. See puudus on kõrgemalt poolt lahendatud sellega, et mul pole kunagi raha, mida planeerida.
Mu lemmikriietus on sportlikud vaba-aja-jalanõud, teksad ja pusa (või nunnu kampsun).
Mul on stabiilselt külm. Kogu aeg. Isegi saunas.
Sellest olenemata on talv, eriti Paksu Lumega Talv, minu lemmik-aastaaeg.
Mul kulus kuus aastat, et lõpetada kolme-aastane bakalaureuseõpe. (guess what, lõputöö on märksa tüütum kui blogimine).
Mul on autokool lõpetatud (juba mitu aastat tagasi), aga ARKi ei ole siiani jõudnud. (Therefore ei oma lube ja therefore ei sõida siiani).
Mulle ei meeldi niisama natuke koristada. Ei viitsi. Mulle meeldib selleks võtta terve nädalavahetus ja teha suurpuhastus viimse kui ostutšeki läbivaatamiseni.
Ma ajan vasaku ja parema kogu aeg segamini. Autokoolis kleepisin post-it-paberid armatuurile.
Kaheksandal septembril lähen kümnendat aastat SEB Tallinna Sügisjooksu joogipunkti vabatahtlikuks. Sõltlane :P.
Olen lauamängusõltlane ja oman ligi 60 lauamängulist.
Veetsin suure osa oma põhikooli/keska vahetundidest kooli-sekretäri kabinetis temaga lobisedes 🙂
Ma olen kasvanud Lasnamäel ja elanud ka Õismäel, Kesklinnas, Vanalinnas ja Kadriorus, selleks et mõista, et Tallinn on üks kole koht ja 2012 lõpus Tartusse kobida.
Tartu muuseas, on isutanud kutsuvalt juba põhikooli keskpaigast :).Ps. Fakt number 26: Mulle hullult meeldivad blogikommentaarid 🙂
Puhkusel puhkasin blogist, nagu näha Blog.tr.ee-st, kus esikümnest olen lennanud…koll-koll-kolks, esisajast välja. Osav.
Kuu jooksul sain hakkama järgnevaga (järjekord võib olla mitte kronoloogiline kohati):
Tartu Triatlonil vabatahtlik olemisega Hullult tubli olin… stiilis asjalik kauem kui keskööni, varahommikul tööle, õhtul jälle asjalikuks.. ja siis nädalavahetus ka. Vähemalt endale meeldib nii mõelda :P. aga shoppasin endale mõnusa sooja pusa vähemalt 🙂
Lennundusmuuseumi, Maanteemuseumi, Raudteemuuseumi külastustega. Ja koos T-ga esimese poole (loe: 2 rada 4st) Tartu Seikluspargi läbimisega.
Enim jäi meelde Maanteemuuseumi juurde viiv vana Postitee.. või vana Võru mnt vms. Kui teil on (nagu mul) kalduvus, et autosõidust süda pahaks läheb, siis ei ole mõistlik sõita teel, mis koosneb ainult kurvidest. Võeh.
Ida-Virumaal (ja natuke Lääne-Virumaad ka) T ja C&R-iga igasuvist Eesti-trippi teha: Avinurme, Kauksi, Kuremäe, Alatskivi Seikluspark, Sillamäe, Sinimäe, Narva, Toila, Kohtla-Järve, Kohtla-Nõmme, viru-Nigula, Kunda, Rakvere… Meile omaselt oli ilm nii külm, et varvast vette ei saanud. Vihma vähemalt ei sadanud. Seikluspark oli lahe, aga järgelaskumisel lendasin mõnusalt hooga seljaga liivavalli.. kael raksatas ja käisin mitu päeva kujutletava kaelalahasega ringi (nüüd on korras)… aga see ei takistanud meid C-ga ülejäänud radasid lõpuni tegemast muidugi. Poisid ootasid all, kuni me puid mööda silkasime.. Narvast jäi meelde Kompuuter poodkus poisidsees kaeas käisid ja karbis oleva x-boxi kohta uurisid. vastus selle töökorra kohta kõlas müüjalt “Etat starõi, mošet bõt rabotajet, mošet bõt njet.”. Aus vastus vähemalt.
K-ga ja koonlasega käisime Vihmahääle juures Turbas.. ja siis sama seltskonnaga Haapsalus Turbast jäi meelde….ee söögiorgia. Uskuge mind, kui te Vihmahäält (või tema toredat ema) näeksite, siis te ei usuks, et ta on üles kasvanud keskkonnas, kuspmst iga paari tunni tagant KORRALIK söögikord tehakse. Mis valemiga nad nagu pulgad välja näevad, ei tea.. (ega ma kade ei ole… ise olen enivei alakaalus ju).
Kolm päeva Hiiumaal kohvikupäeval Kottpimedas torte tõsta ja jooke jagada 😛 abitöölisena. Hakkama sain! Tahaks veel mainida, et Kärdla linnapea tundus ääääärmiselt tore :).. Mis ei olnud niivõrd tore, vaid pigem tüütu, oli tagasisõit Tartusse.. mis läbi Tallinna kestis tagasihoidlikud 8 tundi…
Tagasi olles käisin Auras ujumas. tõele au andes siis tegelt hulpimas. Kogu jõudu kokku võttes sain ühe korra hakkama u. 20 meetri ujumisega. Pmst kui Phelps oleks seda näinud, oleks ennast naerukrampidesse itsitanud vist. Ja külm oli. Saunas oli ka külm. Ma ikka loo-tu-se-tu külmavares. (ps. see ei olnud antireklaam Aurale. Külm oli ainult minul siis… mitte seal üldiselt (smas.. saul oleks ehk võinud tiba soojem olla).
Postimuuseumis, Mänguasjamuuseumis ja Raadi pargis käimime ka T-ga. Mänguasjamuuseumis ongi meie-vanustel kõige põnevam vist.. iga vitriini ääres sai mälestustest õhata: oh, meil oli kaaa selline telefon.. ja see kirbumäng.. ja lotto, ja need loomad, ja sihuke kiikhobu ja ja.. ja vot seda Pipi pesumasinat ei olnud, aga hullult tahtsin! jne… ja Raadi väravamajas oli maailma kõige armsam töötaja. Valisime muidugi kõige soojema suveilma. Oi, ma nautlesin 😛
Samal päeval käisime Alatskivi Lossis. Nunnu, natuke nagu Disneylandi Loss 🙂 Teepeal oli mingi sild remondis ja viitadega oli näidatud soliidne ümbersõit.. Peipsi ääre kaudu.Tagasi tulles ei tahtnud enam suurt ringi teha ja tegime omaloomingit… Sai pisut otsem küll, teate!Veenduge ise:
Normaalne teekond oleks selline. ~37km Ümber-suunatud oli sellisele teekonnale. ~55km Tagasi omaloomingu-teekond oliselline. ~39km Nunuh.. vähemalt nägime Peipsi-äärseid külasid ja sibulavanikud.. ühest kohast võsavahelt Peipsit ka lausa!
Siis käis mul Tartus Ja$ külas. Tegi mulle kanapastat. Käisime kinos lapsemeelitsemas ja “Mina Supervaras 2-te” vaatamas…
…siis käisime Ja$iga Tartu seikluspargis kõik 4 rada läbi. Kolmas rada oli..ee… hirmus 😀 Ma ei karda kõrgust, aga see oli hirmus :D.. ilmselt kohati seetõttu, et vajas niiii palju jõudu (mida mul ei ole)… kõrguse poolest nt kusagil kahe puu vahel trossidel rula peal seistes asend rätsepaistme vastu vahetada oli köömes :D… Sain komplimendi ka, kui elu-eest mööda nöörredelit ennast üles vinnasin, ja alt hüüti, et “nooh, poisid-poisid, ronime-ronime”. Tänks! 😀
Tartust sõitsime Rakverre kust sain pärast pikkkkkki otsinguid armsa seljakoti. Heleroheliste käpajälgedega 🙂
ja sealt edasi kobisin Vinnimaale puhkama. (kus mul oli ka saunas külm)… Et sealt siis mitu päeva kestev kodutee (läbi Tallinna ja Võhma) ette võtta.
Esmaspäeval tulid K. ja koonlane ja käisime Oölaulupidul.
Istusime ees ja tundsime ennast mugavalt. kella 8st kuni 01.00-ni oli laulupidu igati torekas!… ja siis, kui ootasime Mäksi, tuli hoopis pool tundi Veljo Tormise muinasjutte… ei jaksanud enam oodata, loobusime ja läksime minema. Värava taga kuusime, et Tõnis Mägi laulis “Palvet”. Meie olime juba porisevad ja ei läinud tagasi. Võtsime hoopis hirmkalli (aga muidu meeldiva) takso ja sõitsime koju magama.
Teisipäeval läksime K. ja koonlasega esmalt Kilingi-Nõmme... kudrutasin sealsed koerad üle (kõige väiksem ja vihasem ei vihka mind enam eriti 🙂 wiii
… siis sõitsime edasi Pärnusse…
… Ja sealt edasi Tallinnasse Ja meil oli niiii vahva SEBE bussijuht, Sven! vot.
Tallinnas loovutasime koonlase Vihmahäälele, kes temaga veits vatti ja vilet sai (aitäh!) ja käisime K.-ga Robbie F****ng Williamsit kuulamas-kaemas. (Tänud Jõuluvana T-le ja superläbirääkija Ch-le!!)Oeh. Robbie kontsert oli… lihtsalt vau. Ülirahul. Ootan juba DVDd, et seda oma olematu rahaga ostma joosta :D. Seni naudin juutuubi piraatlust:
Me polnud kontserdil ainsad, muuseas… kui ei usu, võite sellelt pildilt ise näha :P.
Eile saabusime koos koonlasega tagasi Taaralinna… tänasest offiššalli tööl jälle. Ei saa just öelda, et puhkusel väga välja puhkasin, aga rahule jäin igaljuhul :D.
Täna olen tööl koos koonlasega, kes pole küll kunagi kedagi hammustanud, aga tervitab kõiki tema poolde pöördujaid porisedes: hoia must eemale… välja arvatud juhul, kui ma ise sügamist tahan :P… Sihuke armas sõimleja. Eile riidles inimestega, öösel otsustas, et see, et naaber koridoris liigub, on väga kahtlane ja avaldas selle kohta kohe ilma mingi tsensuurita oma arvamust… ja täna on läbi sõimanud 4 töökaaslast neljast 😛 Lõpuks ostsin talle väikese helesinise mänguhiire, siis käib ringi hiireke suus ja suu täis ei saa riielda 😛
Aga tegelikult on ta niiiiiiiiiiiiiiiiii ülemõistusearmas… eriti kui kaissu magama nohisema ronib. Aww… Teah, kas perenaine ikka tahab teda tagasi järgmisel nädalal… äkki saaks kuidagi kaubale. Tuleb vist plaan B kasutusele võtta: kiiremas korras kolida ja jätta uksele silt “Oleme kolinud!” Mille all minu ja koonlase pildid 😛
Kas ma mainisin, et ta on armas? Vot on jah.
Oeh, mul on hädasti koera vaja. Keegi ei taha siis tõesti mulle kuussada raha anda, et ma õnnelikuks saaksin?
Lisasin oma instagrami logo-lingi kah blogi parem-menüüsse… kuna puhkusega on miljardtriljon pilti kogunenud siis pole neid veel suutnud adekvaatselt ära sorteerida, et mida flickr´isse laduda.. aga instagram on kuidagi rohkem.. instant… klõps ja kohe üles 😀
Ahjaa, puhkuse ajal olen suutnud ka oma usu inimkonda kaotada vms… Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas inimesed on imelikud..või olen ise imelik. Veendusin selles nii Mallu ühe postituse kommentaare lugedes kui niisama kommentaariumides (ma ei tea, miks ma üldse kommentaare loen… vähemalt parem hobi ikka, kui ise iga artikli all kommida :P.. ma kogun hoopis kõigi artiklite jaoks oma kommid kokku ja elan siis end blogis välja.)… Djah, vast olen ikka mina normaalne ja inimesed mitte. Onju?! Ja mida ma tahaks kõigile öelda: õppige PALUN sarkasmi-huumorit ära tundma.. no palun. Endal hakkab kergem, ausõna.
Reedel saabus mulle M. külla. Näitasin talle ära kaks filmi (mida soovitan ka teistele, kes nähenud ei ole): Elizabethtown ja New Years eve … mina isiklikult nägin neid nüüd umbes tuhande neljasaja kuuekümne üheksandat korda :P. Elizabethtown on veits kusvapoolsem, aga väga mõnus… NYE on tempokam ja lõbusam ja saja erineva paralleelse süžeega ja tähtede paraadiga…
Kui täiskuu (?) tõusnud oli, läksime linna peale laiama (loe: tegmine sooja-õhtu-jalutuskäigu). Karlovas on üks mu lemmiktänav (Tolstoi), kuhu alati jalutuskäikudel vähemalt korraks satun… Armusin esimesest silmapilgust :)… Vähemalt rohelisena on hullult sheff… kuna ma selle mitte-väga-ammu avastasin, siis ma ei oska öelda, kas hilissügisel sama arvan :)…
M-i palvel käisime kesklinnas ka. Rüütlis on väli-elu ärganud ja Pirogovi plats oli rahvast täis nagu Lady Gaga kontsert 🙂
Lõpuks käisime (nüüd juba minu palvel) laupäevast jooksustardiplatsi kaemas ja vedelesime natuke aega paadisillal nahkhiiri oodates. Neid ei tulnud. Ilmselt oli puudu valgesse riietatud Bat-peibutaja Vihmahääl :P… aga võib-olla on lihtsalt liiga vara, Vinnimaal on neid ju enamasti juuni lõpust v nii näha… vist…
Laupäeval ärkasime vara ja läksime jooksule vabatahtlikeks. Mac, ära pane ennast soojalt riidesse, Sa oled pakihoius majas sees! Yeah, worst. decision. ever.
Olime joogipunktis. Mis, ärge saage valesti aru, on hullult äge. Eriti esimeses lauas olles. Aga vihma-tuule-14-kraadiga (et asja hullemaks teha, oli Tallinnas samal ajal päike ja +19 :/) oleks võinud siiski midagi selga ka panna… Aga noh, huunjuu. Ei, tegelt oli äge.
Aga kõigile maailma sportlastele vihjeks: Joogipunktis on taga-pool ka laudu ;)… kõik võistlejad jäävad alati esimese juures seisma ja krabavad selle hetkega tühjaks.. aga, wink-wink, teistel laudadel on enamasti veel täis-valatud topsikuid küll ja küll!
Õhtul käisime spordiklubi avamisel (jeesh, mina! ka)… ja ööklubis (jeesh! Mina! ka!)… Sain kinnitust sellele, et kui ma 6a. tagasi sellisesse kohta viimati sattusin ja mõtlesin, et ma vist ei ole klubi-inime… siis oli mul täiesti õigus 🙂 Lahkusime minu tungival soovil siis kui normaalsed inimesed (sealhulgas VäikeKaksikJ, keda uksel kohtasime) alles saabuma hakkasid.
Siinkohal tahaksin veel öelda, et kõik tütarlapsed (vb ka mõned poisslapsed, kes teab), kes pea igapäevaselt ripsmeid värvivad… minu sügav respect! On teil aga viitsimist! Jeebuskraabus, milline kamarajura selle maha võtmine on… mulle piisab sellest 2-3 korrast aastas täiesti, et endale meelde tuletada, miks ma seda ei tee :D… Õnneks pole ma ka loomulikult päris ripsme-kiilakas, nii et pole hullu ka…
Hah, ja siis tahtsin veel öelda, et ma olin klubis teistest pea-aegu peajagu lühem… sest kõigil olid all umbes 80-sentimeetrised kontsad. Kurja, ma ei suutnud oma madalateski õhtu otsa seista ja nad tantsisid nendel. Mul oleks vist vaja seda uisuväljakutel olevat metallist raami, et nendel püsti püsida :P…
Ei, tegelikult oli tore… teistmoodi. Korrata niipea siiski ei soovi, aitäh 🙂
Pühapäev oli esimene päev üle kolme nädala, kus ma ei pidanud hiljemalt kell pool 8 ärkama, et päev otsa asjalik olla! Mul olid suured plaanid. Kella 2ni põõnata.. ja siis suurkoristus teha (empz saabub järgmine nv küllalla). Ärkasin 11.15 ja otsustasin, et mölutan oma päeva parem niisama ja lükkasin koristuse reede-õhtusse… muidu jõuab ju uuesti segamini minna (dooh).
Aga olin asjalik ka, vaatasin ära mitumitumitu osa Hannahit.. kuni EMT mu netikiirust piiras, sest kuu maht on täitunud… siis piilusin Love Actually DVD ära (jõulufilmid on viimasel ajal teemas, ma vaatan). Ja lõpuks alustasin puslekõrvale viimases hädas UUESTI Vampiiride esimese hooajaga. Loll, aga järjekindel.
Pusles olin edumeelne. Beebid said näod pähe. Nüüd on järgi veel tükid, mill ekohta Kiku arvas, et mul on Kuldne pusle :).. tabav!
Leidsin eelmine nädal viienda võõra. Läksin pilti küsima. Vuristasin pika jutu ette. Selgus, et noormees ei puhu eesti keelt. Kokutasin inglise keeles siis ka mingi jutu ette. Ta ei olnud väga vaimustuses. Lõpuks veensin ta ära, et proovime ja kui ei meeldi, siis ta võib öelda, et cancel the plan! Õnneks meeldis.
Olgu veel mainitud, et lasin mitumitumitu võimalust käest ka. Arg nagu ikka.
Blogi kaudu leidsin ka katsemodelli 🙂 Guugeldan ta ükspäev Feissbuukist üles ja pakun pühapäeva… oleneb muidugi ilmast ka.
Reedel käisin Lodjaga sõitmas Emajõel. Päris khuul oli. Päris soe oli 🙂
Laupäeval käisin Maijooksul vabatahtlikuks. Päris khuul oli. Päris külm oli. (samal ajal kui mujal eestis oli +30 oli Tallinnas +11 ja külm tuul.. jeii).
Pühapäeval käisin Kõrvemaal vabatahtlikuks. Päris khuul oli. Päris palav oli. (olin pärast laupäevast külmetamist ennast hästi varustanud ja näiteks PAKSUD sokid tossude sisse pannud. Loomulikult oli metsavahel päikeseline tuuletu pluss miljonkraadi. MUL oli palav. See ei ole igapäevane.) Metsast välja kõndides koristasin 3,5km teeääri puhtaks. Sain pool musta suurt kilekotitäit sodi ja arusaamise, et inimesed on idioodid. Kui Sul on juba metsa minnes võimalus tassida kohvitopsi ja küpsiseid ja alkoholi ja maiteamidakõikeveel, siis ole hea poiss/tüdruk ja tassi üks tühi kilekott ka kaasa, kuhu pärast oma prügi koguda, et kõik, mis metsa jõudis, sealt ka välja jõuaks. Aitäh.
Mina jõudsin metsast välja. Tänu Kanada/Eesti noormehele (tervitused-tänud!) jõudsin rongile ka. Tartus oli/on ka soe.Kuna pealinnas nii rämekülm on, siis keelduvad puud ka suve lähenemist tunnistamast. Võrdluseks kaks lambiklõpsu:
Tallinnas on osad puud juba pea-aegu lehtes… enamus hakkavad looma alles…
Tartus on puud ammu lehtes ja sirelid õitsevad. vot. 😛
Reedel tulime Dzeikiga Majakast Kadriorgu jalgsi sest rohelist ühiskaardikest polnud kusagilt osta. Veider oli nagu trammijuhilt 1.60 maksev ühe korra pilet osta, et 2 peatust sõita ja siis ikka läbi Kadrioru jalgsi minna… või siis pikemalt sõita (linna) ja sealt teine 1.60 maksev pilet veel osta, et Kadriorgu sõita. Niisiis kõndisime. Külm oli.
Laupäeval vaatasime Vihmahäälega jurovisiooni. Ühtegi väga head ei olnud. Meile mõlemile meeldisid Malta, Leedu, Venemaa, Aserbaidžaan vist… Mulle meeldisid veel Armeenia, Ungari, Itaalia ja nüüd loen märkmetest välja, et ikkagi Taani ka. See ju võitis puha. Ehh. Laul ise ei meenu küll. Aga no, ju siis midagi natuke meeldis. Aga jah, kindlat lemmikut küll ei olnud. Birgit oli muidug tubli, aga ikkagi oleks võinud 10 meetri kanga asemel armas beebipunukleit olla. A see selleks.
Täna lähen ja ostan endale ühekeerulisepildiga 1000-tüki pusle, kui soodushinnad veel kehtivad. Või hoopis mingi Anne Geddes- i pusle. Kui soodishind veel kehtib. Vot.
(btw, see postitus tuli välja nagu kliimaks.. külma ja kuumahood läbivalt :D)
ps. Täna on Teine nelipüha. Eile oli esimene. Rohkem ei ole. Miks neli-pühi kokku neli ei ole?
Sõna ornitoloog tuleb vanast kreeka keelest: ὄρνις ornis ja λόγος logos… aga mina tunnistan ennast hoopis inimvaatlejaks 🙂
Tõenäoliselt pärast järjekordset tänaval tuttavast nina maas möödumist, hakkasin inimestele tähelepanu pöörama. Ja avastasin, et inimesed on niiiiiii huvitavad 😀 Vähemalt siin…
Enamasti unustan end neid enam-vähem suu ammuli vaatama. Ühel päeval saan kelleltki veel kolki selle eest. Aga ärge laske end palun häirida, kui ma teid põrnitsen… see ei ole üldse “hindav” inspekteerimine, vaid lihtsalt mingite eristuvate detailide otsimine.. kõnnak, juuksevärv, rõõmus ilme, lahe kott… käitumine… midagi teistsugust ühesõnaga… ja nende põhjal oma-ette küsimuste üle juurdlemine.
Täna näiteks jäid bussis silma mustades dressides ja kollaste kingakestega neiu. Huvitav, kas see on igapäevane out-fit.. või eriliseks puhuks… ja kuhu ta teel oli…
Või tüdruk, kelle põsel oli arm (üldse mitte kole arm, selline pisike).. aga huvitav, kuidas ta selle sai…
Vanahärra… kes meenutas natukene papsi…
Või naisterahvas, kes terve tee ei vaadanud aknast välja vaid vaatas inimesi… huvitav, kas me võiksime klubi teha? 😀
Okei, ei tasu tegelikult arvata, et ma nüüd sihuke inimestearmastaja olen, et ole milline tahes, ma ei vaata imelikult… ikka vaatan vahel… aga siis ma ei unusta ennast enamasti andunult põrnitsema :D… näiteks vaatan imelikult 10-11-aastaseid tatikaid, kes üle bussi suust selliseid karvaseid loobivad, et midagi saan uusi sõnu teada… neid põrnitsen ka, aga mitte andunult… või kui keegi prahti maha viskab… või kui mu pea vaöutab, ja kellegi väike silmarõõm üle bussi/poe röögib… või kui noored tuvikesed ennastunustavalt avalikus kohas aelevad ja üksteisel nina peast imevad (ausõna, ise nägin)… või kui mõni tüük, kellel mõnuaine manustet, minu taskute/koti lähedusse satub… Ühesõnaga, et ma imelikult vaataks, peaks teisi häirima oma olekuga. Riietus või välimus, mis on puhas, selleks enamasti ei ole… kuigi võib juhtuda, et kui näen näitsikut, kelle seelik on lühem kui minu vöö, ja sealt alt tervele maailmale (ilusad puhtad :D) püksikud paistavad, siis tekitab see ka küsimusi… ja võib-olla ka natuke hinnanguid. Aga teda ei jää ma ka põrnitsema, ega ma nii perv pole 😀
Ps. Olin kenasti kreeka-lainel.. ja nägin, et mul on kabinetis armas väike ämblikupoiss 🙂 Andsin talle nimeks Homeros. Marial on/oli kodus ämblik Pantalone… ma arvan, et nad on sugulased. Vanatädi naise, teisest abielust pärit vanaonu pojatütre neljanda nõo abikaasa venna õe isa vms 😀
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 