Haiglalood

Kui ma ükspäev sõpradele oma kunagistest haiglajuhtumistest pajatasin, siis mõtlesin, et äkitse peaks nendest blogima ka, kui ma seda juba teinud ei ole. Kontrollisin üle, ja leidsin Vantsiku külalispostituse Lastehaiglast, mis oli nii lõbus, et ma peaaegu nutsin lugedes, sest ma olen veits katki praegu ja valus on naerda :D. Aga teisi lugusid ei leidnud.

Need ei ole muidugi lõbusad, osad koledamad, osa toredamad, aga lihtsalt kõige meeleolukamad hetked või tähelepanekud, mis meelde jäänud on… #haiglaLood või nii.

Esmalt kaks üle kümne aasta vana #haiglalugu:

– Ükskord, kui ma jõulud haiglas olin, oli mu palatinaabriks üks dementne tädi, kes kiskus endal kateetri ja kanüüli välja jne. Ja siis tema enda kaitseks seoti voodi kylge kinni ja ta karjus seal suht palju.  Mul oli tast nii kahju sest ta ei saand midagi aru…  Ja ma pidin, ise alles opilt tulnud, alatasa käima õde kutsumas.
(Ma muidu seda lugu ei oleks siia isegi kribanud, aga see oli lihtsalt eel-looks, kui pärast praeguse aja postitusteni jõuate, saate aru)
***
–  Järgmisel korral oli mul üksikpalat. A üksikus juhtus selline tore lugu, et mul oli arterikanüül ja käidi verd võtmas ja ma jäin uuesti magama… (ja kui seekord oli juba selline udupeen kanüülindus, millel oli veel eraldi sulgemisnupp lisaks korgile, siis tol ajal nii peent veel ei olnud). Ja kui ärkasin oli põrand verd täis,  sest veri ei hyybind ära ja arter veits tilkus. Tuikusin siis koridori ja arst hüppas ligi,  ja lappisid mu kokku arteri uuesti kokku.
Ja toosama kord jõin ma peale ärkamist vett… Aga vesi paneb narkoosi uuesti tööle. Seepeale roopisin voodi ja põranda täis… Olin raudselt koristaja lemmik. Minu vabandused igaljuhul tagantjärgi :D.

Peale seda pole mulle miskipärast üksikpalatit antud.

 * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *  * *

Seekordsest külastusest, hetki, tähelepanekuid, pealtkuuldut/nähtut jms:

Selle kunagise kogemuse valguses oli seekord haiglasse minnes mu suurim hirm mitte opp ise, vaid et huvitav, millise palatikaaslase ma saan 😬 sain õnneks ühe toreda vene proua, kes ei lasknud end grammigi segada minu keeleoskamatusest ja rääkis pikalt ja laialt sellegipoolest 😛 … küll aga oli öö unetu ikkagi, sest kõrvalpalati härra tegi küll terve öö igasugust tsirkust, a la jalutas paljalt ringi, karjus natuke sekka jne.
***

Nüüd paar päeva tagasi oli õues mingi -17 kraadi ja räme tuul. Haiglakoridoris telekast  mängis vene telekanal NTV, kust oli parajasti uudiste ilmateade käimas. Väitis, et Tallinnas on väljas +4. Seems legit. Ilmselt olid ülejäänud uudised sama usaldusväärsed.
***

Õed: “Teid alles toodi tagasi (opilt), peate voodirežiimil olema.”
Mees: “Ei, saage aru, ma olen kultuurne inimene!” (Tahtis koridoris telekat vaadata).
***

Mind  on täna nimetanud enamasti naiseks ja ühel korral poisiks… Aga mitte tüdrukuks .. sealjuures vanureid nimetatakse poisteks/tüdrukuteks.
***

Ja mul oli elu võimalus, aga vussisin selle ise ära…ultrahelis:
Arst: “Kas teil on paremal pool kaks neeru?”
Mina: “Mähhh??”
Arst: “aa, ei, tundus…”
Aga ma oleks pidanud Mähhi asemel vastama, et ei tohiks olla, aga mul on käe peal kõrvalkilpnääre, kui teid veidrused huvitavad 😛
***

Mu seekordne opp oli alles pealelõunal, poole3st poole6ni. See tähendas, et ei mingit vett ega leiba hommik otsa, peale sõber tilguti, et päris ära ei kuivaks.  Lõunapaiku helistas Empz ja rääkis muuhulgas pikalt ja laialt, et läheb nüüd lõunale, sest kui ainult 2 võileiba hommikul süüa, siis lõunaks võtab nälg silmanägemise …  Tähendasin, et ta on õel. 
***

Mul on veider komme oma elututele kaaslastele samuti nimesid panna. Mu kodutehnikal näiteks on nimed. Ja tööl elektriradikas oli Ricardo, sest ta oli selline kuumavereline 😛
Opileelse päeva veetis minuga tilguti Vasja, kes endale pealeopiks endale veel minuga ühendatud sõpru sai:  Ženja, Deniss, Katja, Oleg, Pjotr, Ilja ja Veronika. Suht tore oli selle kambaga magada . Natuke nagu pomm, juhtmeid täis (punane juhe oli ka kenasti esindatud).
***

Ma armastan sarkasmi ja sellist piiripealset huumorit. Ainus häda on, et ma vahel lähen ise veits üle piiri sellega… Kui ma näiteks kunagi suht uue töökaaslase soolaleivakale kutse sain ja seal oma arust nalja tegin ja vingus näoga beibehäälel kommenteerisin, et “ää, selline sisekujundus ongi vää?” siis alles paar aastat hiljem selgus, et ta arvas toona, et mul oli tõsi taga.. *piinlik*
Igaljuhul, mul oli intensiivis ärgates lihtsalt mu lemmikõde maailmas 😁. Jauras minuga tükk aega toimetada, alustades terviseprotseduuridest, kuni mu telefoni laadima panekuni  (ja kuna laadija otsustas just siis hakata saba andma, siis veel laadijaga jauras eraldi) ja ma küsisin vett ka juurde.
Ōde: “No see läheb keeruliseks…”
Mina: “Aa, jaa, no okei, las ta jääb siis!🙂”
Ōde: “Ära pane mind tähele, vaatan Su tilgad ära ja kohe…”
Mina: “Jaa, ma oma arust norisin tagasi…”
Õde: “Aa, aga te ajage end püsti ja tooge ära, ei ole ju raske?! ”
***

Ja see sama maailmatoredaimõde:
Tilguti ei tilkunud.
Mina: “Magasin millegi katki ära?”
Õde naerdes: “Jaa, muidugi, kõik olete ära rikkunud… Jube patsient… Jube patsient… :)”
(aga järgmisele vahetusele andis ta mu küll üle sõnadega “Täiesti tore patsient” 😛)
***

Haha, no ja kui juba siis juba.. natuke põieteemat ka, sest kes see ikka Su blogis rõvetseb, kui ise seda ei tee, onju?!
Mul oli käevarre ümber see vererõhumõõtur, mis iga 2h tagant täitus, et mõõta (öösel ka, wii). Ma olin hommikul ennast esimest korda just suure istuli vedanud ja potile ronind, kui kell 10 sai … Khmm,  polnudki kunagi varem kustes vererõhku mõõtnud
***

Lugesin oma haiguslugu. No lihtsalt sellline sõnavara, et arvaks, et ta mõtleb ise sõnu välja 😀 Nii tark ei ole lihtsalt võimalik olla… Ta isegi väljendi “toored puu- ja juurviljad” puhul kirjutas: toorne taimne rakustik. Ma kavatsen selle kindlasti kasutusse võtta :D. Mõelda vaid, kui tore oleks üle laua tomatisalatit küsida või nii…

Ja lõpetuseks 2 pildilist ülestähendust:

1. Pätsasin Empzilt tahvli kaasa ja mõtlesin, et mängin siis miskit temaatilist… no valik oli hurmav: Horror Hospidalist Vaimuhaiglast põgenemise mänguni…

Haiglamängud

2. Päikeseloojang minu aknaalusest sviidikohast:

Loojang

Vot. Aitab tänasest küll, nüüd puhkerežiimile.

Vantsiku külalispostitus

Kui ma Sesamy-blogimeemi-postitust kirjutasin, siis halasin seal teatepulka edasi andes, et Vantsik enam ei blogi. Sellest on tõepoolest kahju, sest ta kirjutas niiiiii ägedalt, et oli raudselt üks mu lemmikblogisid maailmas.

Aga Vants oli vähemalt nõnda lahke, et lubas mu blogisse kirjutada. Siin tema siis on, täna öösel kell 04:28 meilile saabunud postitus. Vants küll keelas mul seda miskitpidi muuta, aga ma olen rebel ja asendasin oma pärisnimed postituse teises pooles siiski ka Giovanniga, milleks Vants mind kutsub 🙂

***

Tere, toredad Giovanni blogi lugejad ! Mina olen Annika, nendel haruharvadel kordadel, mil minust siin blogis juttu tehakse, varjun ma Vantsiku nime taha. Giovanni andis mulle fantastilise, erilise, imelise, ma ütleksin, lausa harukordse võimaluse tema kuulsuse paistel veidi särada ja oma blogis külalisesinejana üles astuda.

Teema osas ei olnud mul kahjuks vabad käed, teema oli “Palat nr 7” või midagi sarnast. Selle teema all oleks kohane rääkida sellest, kuidas kuri saatus meid Giovanniga mustamäe lastehaiglas kokku viis, aga ma ei julge lubada, et ma teemat omavoliliselt ei laienda, sest sellest palatist nr 7 on mul väga hägused ja katkendlikud mälestused.

Ühesõnaga, ma olin palju aastaid tagasi suhteliselt pikka aega lastehaiglas ühes palatis koos Giovanni ja Katrega ja tõele au andes…kui ma peaks kunagi veel haiglasse sattuma, siis need kaks ma võtan kaasa. Ma olen valmis neile mõõdukalt peksa andma, et nad mitte niisama voodikohti ei hõivaks seal.

Lugu nr 1

Toit teatavasti on haiglas selline..noh…dieediks sobilik, ma ütleks. Ja siis tuli Giovanni ema, igal õhtul, kaasas karbike kodus valmistatud parimate paladega. Giovanni avab karbi, inspekteerib seda ilmega, millist võiks näha Gordon Ramsay näol kui tema ette panna kaus elusa kanaga, nimetades seda kanasupiks, nokib kaks kahvlitäit, õnnistab ema ilmega “You are the weakest link” ja küsib siis, kas krõpsu ka on. Issand noh, ma lähen siiani närvi ?! 😀

Lugu nr 2

Üle palati nr 7 on laskunud sügav öö, mul on väga igav, pean teise palatikaaslasega nõu, kas oleks paslik Giovanni üles ajada, tema arvab et ei ole, mina jällegi arvan, et selles ei saa ilma proovimata küll kindel olla. Lähenen Giovanni voodile ja uurin asja “Giovanni, Giovanni uu” vaikus, see teeb mind pisut murelikuks, viisakas inimene ikka ju vastab kui teine ilusti küsib. “Giovanni kuule, magad või või, ärka üles?!” Seda pöördumist laseb ta mul ikka korrata, aga lõpuks ütleb Giovanni “Mhh?!” kivi langes kohe südamelt, surnud ta igatahes pole. Kontrollin, et ta ikka tõesti ärkvel oleks “Giovanni, kuuled ikka või?!” midagi ta seal mulle vastuseks kobiseks. Mina mõtlesin, et noh, inimene üles aetud, vaja ikka asja ka teha, et ma mitte niisama tühja-tähja pärast inimese õndsat und ei sega. “Giovanni kuule, mis kell on,” otsustasin ma küsida…(kes oleks arvanud, et see mind ikka veel südamest naerma ajab) Giannat ei ajanud see naerma ei siis ega hiljem, selle peale ma olen ikka mõelnud, et küllap jagas Jumal huumorimeele siis lihtsalt teiste inimeste vahel ära ja Giovannile jäid tühjad pihud.

Mul oleks tegelikult veel lugusid, aga need on pikad…ma jätkan tähelepanekutega:

1. Oletame, et ma pean Giovanniga saama kokku kell 10 hommikul, tema saabub kohtumispaika kell 9.00, mina 10.15 ja siis ta teeb nägu, nagu ma oleks üks tund ja 15 minutit hiljaks jäänud ja kuulutab seda võimalusel ka teistele inimestele. Nagu…tegelt ?!

2. Giovanni teeb pähe lahke näo ja pakub, et temaga võiks lauamänge mängida, noh, nagu mingi normaalse inimesega. Tõde on see, et ega seal tegelikult ju mingit ligimesearmastust mängus ei ole, ta lihtsalt meelitab su lõksu, et sinust oma äärmiselt külmavereliste võitudega kõik elumahlad välja imeda

3. Ma pidasin kunagi päevikut, mille ma nüüd üles otsisin, Giovanniga seoses võis sealt muuhulgas leida järgmised märkmed:

* poleks paha kui mul oleks nii palju raha, et iga kuu Giovanni telefoniarved kinni maksta

 *Giovanni käis siin ja me kõrvetasime viimased kalapulgad panni külge kinni

Ma ei venita seda postitust pikemaks, et mitte külalislahkust kurjasti ära kasutada. Nagu sellest jutust aru võis saada, ei pea ma Giovannist suurt miskit.

Viimase märkusena tahaks öelda ehk veel seda, et tegelikult ma ei tea isetumat inimest kui Giovanni, selliseid asju nagu tema oma sõprade heaks teeb…no selliseid teebki vist ainult Giovanni. Ehk on see ka põhjus, miks minu ema, kes nägi Giovannit viimati palju aastaid tagasi, minult korra kvartalis ikka küsib, et kuidas Giovannil läheb. Viimasel ajal pean sellele küsimusele kahjuks vastama ebamäärase õlakehitusega, aga ma lisan sinna juurde alati “Ma loodan, et hästi!”.

***

Vantsik, mul läheb päriselt ka hästi 🙂 Aga Sul? 🙂

Ps. Ma olen valmis regulaarselt Su haiglalugusid avaldama, kui Sa pikemad lood ka kirja oled nõus panema?!

Ebatavaline nähtus it is then

Fränky pakkus järgmiseks lisapostituseteemaks “Ebatavaline nähtus” ja nagu tellitult, toimuski üleeile midagi ebatavalist!

Aga, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et VäikeFränky on maailma suurim hilineja. Ta isegi ei tee seda meelega, aga ikka on nii, et kui me lepime nt kokku, et saame 20 minuti pärast poolel teel pargis kokku, kuhu on umbes 1,5 km kui sedagi, siis kui ma olen parki jõudnud ja natuke oodanud ja veel natuke oodanud ja siis lõpuks helistan, et kas hakkad jõudma, siis ta vastab, et : Jah, ma just astusin välja!…või, et .. ot, ma sain nüüd püksid jalga,  ma ei leidnud neid üles… või midagi sellist…
Umbes nagu Vants ja mu pesumasin.. noh, et lepid kokku kohtumise keskpäevaks, lähed kohale poole kaheks ja võta parem soe jook kaasa, sest saad ikka natuke oodata :P.
Fränky külmikul on Vihmahääle poolt Iirimaalt toodud külmkapimagnet kirjaga: Im not late, im on irish time.. vms.. väga sobiv.
Alguses ajas närvi, aga nüüd võtan seda juba nagu paratamatust. Personaalsed kriteeriumid :).

Igaljuhul.. üleeile õhtul ütlesin Fränkyle, et pangu riidesse ja  hakaku trepist alla kobima, me oleme 10 minuti pärast kohal 😀 (noh, terve korrus ju ka tulla!).. ja kui teele asusime, meenus mulle, et põhjus, miks minna (külmikumagnet) ununes koju, keerasime tänavaotsal ringi, käisin sellel järgi ja vurasime siis Fränky suunas.

Ja teate mis? Ta oli:
1) Jõudnud ennast selle ajaga riidesse ajada!
2) Jõudnud trepist alla!
3) Jõudnud üle tee parklasse!

Esimene kord, ma arvan! Esimene (ja viimane?) kord, kui ta ei hilinenud! I´m impressed!

Tõesti ebatavaline!

***

Muuhulgas on täna Vihmahääle sünnipäev. Äratasin ta sel puhul hommikul peale seitset üles.

Vihmahääl: [uniselt peale pikka kutsuvat tooni] Jah?!
Mac: Oi, magasid vä?
V: [jätkuvalt uimaselt] Jah…
M: Nähh, ma mõtlesin just, et saan Su veel enne koolipäeva algust kätte.. enne kui ära unustan…
V: Mul on neljapäeviti vaba…
M: [kurvalt] Aaaa… okei.. no sorry.. [rõõmsamalt] aga tegelikult, ega mul oli asja ka ju!
V: Noo?!
M: Sa oled mulle 16 euri võlgu!
V: ???????
M: Nali-nali… Palju õnne sünnipäevaks! 🙂

*Ma küll endale minusuguseid sõpru ei tahaks…*

***

Koonlane on täna 3 aastat, 3 kuud ja 3 päeva noor!

 

 

Muusikaennustus 2014

Mõeldud Winampile… seni olen hoopis Windows mediaplayeriga teinud… nüüd iTunesi muusika silmade läbi. Aga vahet pole, mis viisil, vaatame tulemust:

1. Kuhu ma olen jõudnud 2014 alguses? – Robbie Williams – Nan´s Song (Live at Knebworth)
Ei oska seisukohta võtta… Hea laul sellegipoolest. Aga liigume edasi.

2. Aasta 2014 põhiülesanne? – Forest Gump Soundtrack – If You´re going to San Francisco
Ehhh… USA-d külastada? 😀

3. Eneseteostus / minu “mina” aastal 2014?  – Chuck Berry – Route 66 (Cars soundtrack)
/me külastab endiselt USA-d

4. Rahaasjad aastal 2014? – Miley Cyrus ja John Travolta – I thought I lost You (Bolt soundtrack)
Ma arvan, et ma kaotasin oma raha ära (mis raha??), aga selgub, et ei kaodanudki? 😛

5. Sugulased ja naabrid aastal 2014? – Hannah – Ei suuda
Haistan armastuslugu naabrimehega… sest ometigi ju mitte sugulastega…
(PS. Mul oleks uut naabrimeest vaja.. Robbie, Jon, Ian, Ty… kesiganes võiks ju siia kolida…)

6. Kodu aastal 2014? Elmar Liitmaa / Elmariachi – Üks teiseta
Tundub päris depressiivne olevat… aga see-eest lumine, seegi hea.

7. Armastus aastal 2014? – The Polar Express – The Polar Express (The Polar Express soundtrack)
Kui meie armastus naabrimehega lõppeb, leian ma hoopis uue ja parema Elroni rongist! (äkki jagame temaga kohtade puudumisel istekohta vms.) 😀

8. Tervis aastal 2014? – Billy Ray Cyrus ja Miley Cyrus – Get ready, Get set, Don t go
Ee… lugupeetud tervis… kui Sa oledki valmis ära minema, siis please don´t go… 😀

9. Partnerlus aastal 2014? – Jason Walker – Down
Päris depressiivne, taaskord. Huvitav, kas mul on valikus ainult kurvad lood, millest valida… või 2014 saaki olema pekkis igal rindel?

10. Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks? – Terminaator – Vastasmaja aknad
Eemm… mind ootab ees mitte elu armastus naabrimehega, vaid seks tüdrukuga punases vastasmajast hoopis?! Laenu tagasimaksena vms…

11. Reisid aastal 2014? – Baseballs – Candy Shop
Ma loodan, et see saab olema külastus New Yorgis asuvasse 3-korruselisse M&M-si kommipoodi öösel kell 3! vot.

12. Karjäär, firma arengud aastal 2014? – David Garrett  – November Rain (Live in Berlin)
Sõnu pole… Arengut ei toimu, nagu näha.. vihmane värk 😛

13. Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2014? – Robbie Williams – Advertising Space
Okei, mul vist ongi ainult kurvad lood.. täis kaotusi ja südamevalu. Keeldun seda muusikaennustust uskumast!

14. Saladused, protsessid alateadvuses aastal 2014? – Karl Madis ja Karavan – Rock´n´rolli lapsed
Ei oska kommenteerida

15. Kuhu olen jõudnud aasta 2014 lõpuks? – Alessandra Amoroso – Stupida
ee. Lolliks läinud, nagu näha. St. VEEL lollimaks.

***

Ma pidin täna veel blogima sellest, et teavitan kõiki, et minu pesumasina nimekaim ei ole sellega sugugi rahul, et tema nimi pesumasinale anti (kuigi ma ei mõista miks). Nii, et ma siis nüüd teavitasin.
PS. Ei, ta ei andnud oma rahulolematusest märku mu peale hüsteeriliselt pröögates ja ähvardades 😀

niisama mitteasjalikku

Matemaatikaülesanne:
“100 g pomelos on keskmiselt 100 mg C-vitamiini, mis katab täiskasvanud inimese ööpäevase C-vitamiini vajaduse liiaga.”
Kui ma söön 2x nädalas üksi või kahepeale (kuidas kunagi) ära ühe 1,2kg kaaluva pomelo, siis kas ma saan C-vitamiini üledoosi? Ja milline see välja näeks?

Oeh, mul tekkis nüüd JÄLLE  pomelo-isu. Oeh 😦

**

Ma käisin eile öösel unes New Yorgis. Aitasime koos Dzeikiga VäikeFränkyl ja tema kaasal sinna kolida… kuhugi äärelinna. Kui asjad tassitud, tahtsin kesklinna vaatama minna.. noh, vabadusesammas ja Emire Stade Building ja liuväli ja Park ja WTC uued tornid ja värki. Aga Fränky kaasa ütles, et väljas tibutab ja ei lähe. Üksi ka ei lubanud minna. Dzeigiga kahekesi ka mitte. Olin tõeliselt kuri!
Lõpuks saime kokkuleppele. Tulen 10 kuu pärast külla ja nemad ei tohi senimaani oma nina kesklinna pista, et neid kohti näha. Las siis ootavad ka, kui mina pean! :D…
Aknast paistis mingi jõgi.. Hudson River ilmselt. Asi seegi, nägin midagigi…

*

Et mul on tobe tore komme oma kodutehnikale nimesid anda, siis eile sai ka pesumasin endale päris oma nime. Khmmm, Annika. (nüüd on sõimu oodata 😀)
Sest kui pesumasin ütleb, et ta peseb 2h, siis võib vabalt 2.25ga arvestada. Kui ta ütleb, et peseb 90 minutit, võid 2 tunni pärast lõpetamist oodata. Ühesõnaga krooniline hilineja…
Nimi on igati sobiv, ma leian 😛
(muahahahahahahaaa… Ps. PärisAnnika, ära nüüd ära unusta, et tegelikult olen ma niiiiiiii armas.. ja Sa ei tahaks ju EllieTheElephanti orvuks jätta 😛)

Oh, õudust. Ja rõõmu. Ja unesid.

Esmalt rõõmu!
T.-l hakkas minu kõrval kõndides vist piinlik, sest üks mu talvepapu kippus küljelt lagunema… Lohutasin teda siis, et kannatust. Rahu, ainult rahu… palgipäeval lähen Sepa turule. T. tegi natuke porr ja virr ja arvas, et on aeg, et ma saaks lõpuks ometi endale valge inimese kombel papud, mis ei laguneks 1 nädalaga. Kuigi ükski mu papu pole kunagi nädalaga lagunenud. Miinimumaeg on vist 8 kuu kanti, maksimumaeg ikka mitu aastat. Igaljuhul viidi (loe: kõndisime omal jalal kohale 😀) mind eile Weekendi laomüüki papujahile. Elmalt pean mainima, et lastele tehakse ägedamaid saapaid. Mu eelistus oli matkasaapa tüüpi saabas, sest matkame ju Koonuga igapäevaselt. Lastele oli selliseid märksa, ee.. tagasihoidlikumates toonides. Minu puhul tuli siis välja, et mida vanem eit, seda roosam kleit saabas.

Aga need on nunnud. Seest karvased ja soojad. Tegijaks Catmandoo… Mis meenutab mulle Simoni Kassi multikat Cat-Man-Do :D… Ja küljepeal on helkuriga muster… lisaks mu  jope-küljes rippuvale ha koti küljes rippuvale helkurile. Tehke järgi!
Igaljuhul juhtus mul täna tööle kõndides midagi, mida ei ole minuga vist mitte kunagi juhtunud. Isegi saunas pole juhtunud. Mu jalgadel oli soe. Lausa peaaegu palav!!! WAU!

***

Nüüd tänasest hommikust, mis oli kuidagi… õudne. Selles on loomulikult süüdi see, et ma olen sihuke, kellel iga pisiasi hulle parakaid tekitab :D…

Alustuseks ei töötanud koridoris, st. trepikojas ükski kolmest lambist. Lihtsalt lambist ei töötanud. Kujutlesin siis kottpimeduses võtit lukuauku toppides või treppi otsides elavalt, kuidas nurgas kirvemõrtsukas end peidab. Lohutasin end mõttega, et õnneks on mul suur ja kuri valvekoer. Noh, kuna nii pime oli, siis ega seltsimees kirvemõrtsukas ei pea teadma, et valvekoer ta lihtsalt sügamist-nurudes surnuks väsitaks või pooleks lakuks vms. Temale võib vabalt tunduda, et tegu on väga hirmsa rottweileriga. Albiinoeksemplar! Ja kuna kõik teised rottweilerid on teda lapsest saati albinismi tõttu diskrimineerinud, on temast kasvanud veeelgi kurjem koer, kui ta muidu oleks olnud. Jajah.
Valvekoer ei näinud ka treppi ja komistas viimasel astmel pisut. Käpad on siiski kõik korras jms aga ikkagi, kuradi tuled.
Kirvemõrtsukas igaljuhul kartis, ilmselt pidas komistuse-kolinat kallale-sööstuks ja puges trepinurga taha peitu. Ma/Me ei läinud teda otsima ka. Las jääda teistele majaelanikele ja mingi rõõm.

Pimedas pargis möödus meist kojamees. Alguses ma vaatasin, et tuleb mees labidaga. Selge pilt, loomulikult laipa peitmast ju. Lähemal vaatlusel oli ta labida luuaks moondanud, et mind ära petta :P. Õnnestus. Natukese aja pärast tuli teine mees. Samasugune. Sama varustusega. Igal hommikul tuleme enam-vähem samal ajal, ja täna siis sihuke uus seltskond väljas. Okei. Läksime edasi.

Kesklinna jõudes on tavaliselt lindude kisa kuulda ja linnud tiirutavad parajasti seal.. ee.. Kesklinna park ongi äkki nimi? Kaubamaja kõrval, Küüni tänava kõrval… Saate aru küll, kus. Täna olid linnud hoopis kohtumaja ees puude otsas. Kõndisime sealt alt läbi. Kisa oli korralik (lindude kisa siis, me olime ikka vaiksed). Tahtsin pilti teha, et kui palju linde iga puu otsas istus, aga kuna üritasime “ohutsoonist” kiirelt läbi saada ja pildi alles lõpus viimasest puust teha, siis seal oli kahjuks märksa vähem linde:

Ahjaa, “ohutsooni” all mõtlen ma seda, et asfalt oli valge 😀 Tahtsin oma lund :P… õnneks me ei saanud ühegi laariga pihta. Kuigi olen kuulnud, et linnus*** õlal pidavat rikkaks tegema. Olen proovinud. Ei teinud. Ärge uskuge kõike, mida räägitakse.

Siis jõudsime sinna Kesklinna parki vms. Tavaliselt on seal siis kisa, seekord oli täielik vaikus. Ei inimesi, ei linde. Mõtlesin just, et nii vaikne pole siin kunagi olnudki… kui üksainus vares kraaksuma pistis. See oli veel spuukim kui vaikus 😀

vot.

Okei, te ei pea tegelikult mind nüüd psühhiaatri jutule saatma, et mingi klemm kujutleb kirvemõrtsukaid ja Hitchcocki ja vajab ilmselgelt ravi. Natuke sai blogimise jaoks ilukirjanduslikult võimendatud ka ju… Tegelikult on Tartu nii armas. Ja nii ilus. Vaikne, mõnus, hubane, turvaline. Kuigi jah, olen teadlik, et siin on ka kaabakaid-pätte-valgaid-vägistajaid ja kõiki muid troppe. Aga ma tunnen ennast siin NIIII palju turvalisemalt kui Tallinnas. Eriti EllieTheElephandiga! 🙂
*Nüüd sülitan üle õla kolm kena plärakat, et mitte selle steitmendi eest koduteel peksa saada ja MJst ilma jääda :D.

Ahjaa, käisime Koonuga täna siiski vaateplatvormil koos. Jalutas rahulikult lõppu, vaatas jõge, aga kuna parte ei paistnud, oli igav ja siis läksime edasi 🙂 Kreit saksess!

***

Unedest.  Kui Maci unenägusid vaadata, siis need on tavapäraselt olnud psaikod ja verised. Paaril korral ka ette-ennustavad. Viimase kahe öö unesid mäletan üsna selgelt ja minu tavaliste unedega võrreldes on need nii veidrad.. ja rahumeelsed… ainult üks surnu (ja tedagi ei tapnud/vaadanud pealt mina) ja natuke madusid.

Eile öösel nägin, kuidas üks mu töökaaslane oli poole kohaga või oma hobiks vms uurija/detektiiv/salapolitseinik või midagi sihukest. Näitas mulle salaja, kuidas ta on jõudnud jälile, et “üks tähtis poliitik” (nime ta ei öelnud) on mingi vägaväga paha mees. Tal olid puha joonistatud tabelid poliitiku päevakavast ja mingi ümbrik, kus oli miski tähtis asitõend jms. Igaljuhul järgmisel hommikul selgus, et too töökaaslane oli vahepeal kõrvad pea alla pannud. Räägiti õnnetusest, mina kahtlustasin, et tähtis poliitik sai ilmselt jälile, et ta on ohus. Kräpp, et ma nime ei teadnud eksole. Igaljuhul läksin oma töö-ülemuse juurde (kes oli hoopis minu kooliaegne klassijuhataja) ja palusin temalt tolle töökaaslase kodu-võtit. Mingil põhjusel olid ülemusel kõigi koduvõtmed… Tuustisin seal ja otsisin neid pabereid ja asitõendeid. No ei leidnud. Lõpuks leidsin prügikastist selle ümbriku. Asi seegi, seal on aadress peal. Võtsin kaasa.
Siis vahetus unenägu, äkki. Nägin hoopis unes, et oli juba päev ja ma rääkisin T.-le, et mul oli hommikul niiii uni, et ma ei kuulnudki, millal ta tule põlema pani või ära läks… Muuseas ei kuulnudki… aga kuna ma nägin koheselt peale seda kolmandat unenägu, siis järelikult vahepeal ikkagi ei olnud päev ja ma ei rääkinud T.-ga sellest päriselt.
Järgmiseks käisime Empzi, Dzeiki, T., ja Koonuga shoppamas… mingis suures keskuses. Vahepeal olid seal poed, vahepeal näiteks botaanikaaed. Kõik ühes kohas. Siis jõudsime järsku (samas hoones asuvasse) raudteejaama, mis tegelikult oli Vinnimaaa ujula, mis oli üleni jääs. Basseini peal ujusid suured jääkamakad ja keset ühte jääkamakat oli suur kaal lemmikloomadele :D… tuli välja, et käigu eesmärk oli EllieTheElephanti kaaluda (et kui ta kohati sihukese niru isuga on, kas see tähendab, et ma näljutan teda… Ilmselgelt olen traumeeritud 😀)… kaal oli aga populaarne ja nii me hiilisime pinkide vahelt ligi, et teisi kohaletulnud koeri (eriti isaseid) vältida.  Nägime näiteks hunnikut kuldseid ja teisi koeri ka… vältisime neid kõiki 😦 (ilmselgelt olen ka jooksukast traumeeritud 😀).
Kui Koon kaalutud, tulime ära. Ma ei mäleta siiani, kas oli siis normaalkaalus. Ärkasin üles.
Kui üles ärkasin jõudis mulle äkki kohale, et äkki olid töökaaslase asitõendid seal ümbrikus. Kräpp, et ma vaadata ei jõudnud!**
Täna öösel nägin unes, et pidime paari sõbraga meil maal ööbima… läksime kuhugi lemmikloomaüritusele ja Vinnimaa oli sobiv vahepeatus pikal teekonnal. Õhtul hakkasime tuttu minema, kui selgus, et kellegi (vist oli Vantsiku oma)  riisimadu olevat kaduma läinud. Ma muuseas, olen üsna kindel, et pole olemas sellist asja nagu riisimadu. Aga seal oli. Või, noh, ei olnud ka, sest ta oli ju kadunud. Kirjelduste järgi pidavat olema selline vihmaussi ja paelussi segu. Ma ei tea täpselt, milline paeluss välja näeb, aga kirjeldus tundus rõve 😀 Jätsin tule põlema. Leidsingi ühe ussi-jussi. Õigemini, tema leidis minu. Aga see polnud üldse too kadunud riisi-uss, see oli hoopis Caro õhtust jalutuskäiku tegev nastik. Kes nime poolest oli nastik, aga tegelikult oli selline 1m pikk roostepruun uss, kellel olid suured valged mummud selja peal. Nägi suht välismaine madu välja :D. Igaljuhul korjas Caro lahkelt minu viisaka palumise (loe: kriiskasin nagu väike plika 😀) peale oma jussi jälle kokku mu koikust. Et järgmistele külalistele ruumi teha, loomulikult.
Alguses vaatasin, et rott. Albiinorott. Valge ja punaste silmadega. Aga saba oli veider, sihuke nudi. Siis nägin tema kaaslast, kes ei olnud albiino vaid oli pesuehtne küülik. Kiikasin siis “rotu” pealage ja oi, pikad kõrvad hoopis. Säh Sulle rotti.
Küülikute omanik oli parajasti ise välja jalutama läinud. Ja jänksid seepeale oma karbikesse augu närinud ja sama teinud. Panin nad siis 3L klaaspurki, et mitte seda katki närida.. tõstsin purgi välja (seal oli mingi loogika taga, et vältida ussidega kokkusaamist vms) ja läksin omanikku otsima. Vahepeal hakkas hullult vihma sadama. Siis meenus mulle, et appi, purk on õues. Jooksin tagasi koju. Purk oli vett täis. Huh, korda mööda ilmusid põhjast küülikukoonud, kes sukeldumiste vahepeal käisid pinnal hingamas (arvake nüüd ära, kes eile õhtul modellisaadet vaatas?! 😀) … korjasin jänksid kiirelt purgist välja, viisin tuppa ja pugesime koos teki sisse kössitama, nemad põues kampsuni varjus kuivamas. Mul oli neist niiiiiiiii kahju, et ma nad kogemata peaaegu ära uputasin ja et neil mõnda aega päris rõve olla oli, et kui varsti üles ärkasin, oli ikka veel selline.. paha tunne, nagu ma oleks midagi väga valesti teinud. Lohutan ennast sellega, et oma “tüüpilistes unenägudes” ei oleks mul üldse paha tunne, seal ma tavaliselt nülin ja põletan kedagi ja värki. Tänane oli päris-minule oluliselt lähemal juba. Edumeelne!

***
Varastasin FBst Varjupaikade MTÜ lehelt:
-Mitu koera on normaalsel inimesel?
-Normaalsel inimesel on 1-2 koera.
-No aga see on ju inimene, kes on huvitatud künoloogiast!
-Ei, inimene, kes on huvitatud künoloogiast, omab 3-4 koera.
-No aga see on ju juba maniakk!
-Ei, maniakil on 5-6 koera.
-No see on juba imelik inimene.
-Ei, imelikul inimesel ei olegi koera.
-No aga see ongi ju normaalne inimene!

-Ei, normaalsel inimesel on 1-2 koera.

didilidamm

Mac käis kaks päeva järjest Tallinnas. Kuna Koon oli Tartus, siis ei jäänud ööseks sinna vaid eelistasin 2 päeva järjest rännata (õnneks eile oli transport tasuta). Üleeile käisin arstil, eile koolitusel vms. Arstil sain teada, et on väga kallis lõbu olla Tartlane. Ootab mind uuesti 30.okt ja 5.nov… mis tähendab, et sõidan 3 nädala jooksul seda vahel ligi 70 euro eest. See on poole talve küttepuude raha, teate… või Koonu 1,5 kuu toit 😀 … aga peab siis peab, ega ma ei vaidle.

Millest on muidugi eriti kurb, on see, et need on veel 2 päeva, kus ma EllieTheElephantiga koos tööl käia ei saa ja ta kodus chillib. Nagu eilne-üleeilne näitas, olen mina eemal-olekust oluliselt rohkem traumeeritud, kui Temake.  Kuna esimesed nädal aega olime pmst 24/7 koos, siis üleeile teel bussijaama ehmatasin kaks korda, et apppi… ma jätsin koere linnaliinibussi… või kuhugi mujale, sest kuskil ema ju pidin ta unustama, sest teda ei ole mu kõrval ja see ei ole normaalne 😀 (eilseks olin juba natuke rahulikum-harjunum). Bussis vaatasin mingit suvalist filmi, mida varem näinud polnud.. linnuvaatlusest. The Big Year. Guess what, ühe peategelase silmarõõm kandis seal nime Ellie. Ärrr, kiusukotid :D.

Koon, nagu ütlesin, oli Tartus. Varahommikul läks T. ära, natuke hiljem (pärast jalutust) läksin mina… ja lõunast tuli T. tagasi, et temaga päev veeta. Tublile psaikole “lapsevanemale” kohaselt nõudsin ma muudkui up-date´sid, et kuidas Pesamunal läheb. Sain päris armsaid ülevaateid:

Eile läksin varem ära kui üleeile.. väljas (ja toas) oli kottpime. No kuidas ma jätan ta nii sinna üksi! (ma olen world class kanaema 😀) Jätsin talle siis läpakast raadio mängima.. ekraan valgustas tuba ja sai T.-d kuulata 😀

Ma jooksin kokku.. midagi oli küll veel öelda, aga ei mäleta… vahet pole. Lähen parem põrandale nüüd 😉

Ahjaa, ma lihtsalt pean mainima, et Tallinnas see bussijaama-Juhkentali ristmikul jalakäijate foor.. on lihtsalt haige. Kui sealt-poolt bussile tulla, tasub 4h varem kohal olla, sest ta lihtsalt ei lähe mitu tsüklit järjest roheliseks. Ärrr!

***

Ps. Ma lihtsalt pean chati Vantsikuga jagama:
Vants: nooh ! kus see postitus nüüüüd on siis ?!
Mac: hetkel kirjutan!
Vants: no hea seegi – hea seegi
kirjuta ruttu, mul on väga igav loeng

🙂

Mis Su (jala)number on? (porinapostitus)

Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.

Koon jäi koos T.-ga koju.

Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.

FAIN!

Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.

Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.

Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)

Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on?
Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)

***

Läksin koju tagasi.

EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.

Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:

***

Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!

Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt  (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)

Tutulutututututuu*

* Elevantide keeles: Palju õnne, Vantsik 🙂

EllieTheElephant õnnitleb ka blogihüüdnimekaimu..vms 😉

Day one… and night one :)

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et ma kurtsin juba pikemat aega sellest, et Mul On Koera Vaja. Tänu Sesamy´le ja tema Juuniorile ja otseloomulikult ka Koonu senisele kasvatajale, on mul alates eilsest lõunast kodus Päris elus koer: noor (aga haritud) kuldne Ellie. Kuna mul, nagu vb märganud olete, on kombeks blogis kõikidele hüüdnimesid toppida (isegi kui need vahel pärisnime sisaldavad), siis on tema bloginimeks EllieTheElephant. Hea lühike ju :D. Olgu mainitud, et hüüdnimevalik on Vantsiku auks, kes oli vist kõige suuremaks kaasaelajaks, et ma ikka kindlalt koonu saaksin.. juba enne EllieTheElephanti võimaluse tekkimist, sest isegi tema sai aru, et ühel Macil PEAB olema koer! Vantsi kurvastuseks mainin siiski ära, et Elevantsinimi on blogi pärusmaa, nagu ka hellitusnimi Koon. Päriselus on ta ikka tuttav ainult oma pärisnimega 🙂 (kuigi, arvestades seda, kui palju kordi ma olen talle juba kinnitanud, et ta on niiiiiiii ARMAS, siis võib juhtuda, et ta hakkab varsti arvama, et ta nimi on hoopis Armas 😀)

Koon jõudis meiele eile lõunapaiku. Kuigi, peab tõdema, et kui nägime töökaaslasega, kes lahkelt küüti pakkus, kohapealset hulka karvakerasid, tekkis soov üldse mitte tagasi tulla ja igaveseks sinna jääda :D. Võin igati kasulik olla. Näiteks õunapuuoksi toetada vms (tänu pikkusele)… või talvel lund katuselt maha lükata (tänu kärbsekaalule).. või hommikust õhtuni koerte juures istuda :D… aga jah, me ei jäänud siiski sinna. Lohtuseks võtsime EllieTheElephanti kaasa, siis oli tagasituleku rõõm suurem 😛 (kuigi tegelikult on Tartusse alati rõõm jõuda).

Kodus tegime kiire ringkäigu, et peamised kohad (loe: joogikauss ja pesa) selgeks teha, fotokas kotti pista ja jalutama minna. Plaan oli kohe piiiikalt jalutada, aga juba esimesest pargist tuli meil tagasi pöörduda, et väike pesupäev teha :P. Pilte üritasin pargis ka teha, aga see ei tulnud eriti välja, sest ta otsustas olla kas: minust 10cm eemal, mis ei ole pildistamiseks eriti mugav… või minust rohkem eemal ja samal ajal ringi tuisates nagu keravälk… mis pole ka pildistamiseks eriti mugav… välja arvatud ehk rallifotograafide jaoks.

Kui kodus pesupäev läbitud ja väike time-out tehtud ja kuivatud, läksime uuele katsele 🙂 Seekord õnnestunumalt. Vahepeal tuli äkkpidurdustega meenutada, kui ta liiga kaugele ette kõndima kippus, aga üldiselt oli niiii tubli :). Vabalt joosta lasta veel ei julgenud mujal, kui siin kõige lähemas pargis, kuni veel 101% kindlusega “Tule” kutsumise peale ei tule (etterutates mainin, et tänahommikusel pargiskäigul tuli “tule” peale juba märksa kiirema reaktsioonikiirusega kui eile..pmst kohe… aga eks polnud nii palju uut ja huvitavat ja segavat ka enam… ja täna käisime kell 7 juba kahes erinevas pargis lahtiselt). Ja kuna temake pole väga linnas-liikluses patseerinud ja ei oska liiklust karta, siis kus vähegi autotee lähedal on, oleme praegu rihma otsas… Turvalisuse huvides käitun kõndides nagu juhtkoeraga: peatume igal randil ja kasutame tee ületamiseks käsklust üle. Sest ma ei hoia teda muidu väga tugevalt kinni, rihm on lõtv suht, nii et oleks hea, kui ta kohe teele astuma ei kipu (tegelt praegu veel tee lähenedes olen ikka suht valvel).

Inimestega on ta supersõbralik. Vaatab igat vastutulijat sellise ilmega, et : Kas Sa tahaksid mind sügada? Aga Sina? Äkki siis Sina?, Halloo, proua, teie seal, kas te oleksite valmis väiksesks koerateraapiaks? Jne 🙂 (muidugi me ei käi kõiki neid inimesi läbi,  vaata või Vihmahäält… vaeseke saaks kreepsu, kui isegi kõige sõbralikum koer maailmas talle ligi läheks (Vihmahääle oleme muuseas välja koolitanud, kui juhtkoonudega kohtub, siis vajab küll hetke aega, aga julgeb nendega tegeleda ja isegi üksi olla… näis, mis EllieTheElephanti peale teeb kunagi 🙂))
Teised koerad on samamoodi suured sõbrad. Rihma otsas tutvusime inimeste nõusolekul ühe taksiga. Ja vabalt joostes käis ta tutvumas ühe karvakeraga. See oli siis see kord, kui minu “Tule” oli kurtidele kõrvadele lauldud. Aga tegeleme sellega 🙂 Täna nägi ühte spanjelit eemalt, aga minu meelitamisega  ja teises suunas kõndimisega otsustas siiski minu seltskonna kasuks. Good Girl! Premeerisin teda umbes 25 korra kaika-loopimisega :D.

Kõndisime eile tööle, et põgusalt pilk sealsetele ruumidele heita, et esmaspäeval minnes oleks teekond (mis on muuseas umbes 3,5km ja koos teepealsetes parkides jalutamisega kestab ~tund) tuttav ja koht ise ka natuke tuttav. Töökaaslased on niigi enamus võõrad (välja arvatud too pliks, kes meile küüti pakkus)… aga vaadates kuidas ta inimesi Armastab.. ja kuidas ta niikuinii enamasti minuga kahekesi kabinetis on, siis ma ei muretse eriti sellepärast. (Suurema pesa peab küll sinna vaatama… sellise nagu kodus… nii et täna ootab ees tangi-kraasi-pesashoping 🙂). Klientidega tutvume mõni teine kord tulevikus, kui end juba seal ka koduselt tunneb… kuigi eile ei saanud ka öelda, et ta ennast vabalt ei oleks tundnud :D.

Kui vesi maitstud (eile jõi ta terve päeva nii, et käis iga natukese aja tagant kausi juures ja jõi ühe lonksu ja tuli ära… aga täna joob juba nagu vana mees- põhjani 😀) kõndisime sama teed mööda tagasi. Jõe ääres ei julgenud ka veel päris lahti lasta, sest see polnud see päris ujutamiskoht ja kui ta äkki poleks ei-d või tule-t märganud, oleks pisut jama. Aga kodulähedases pargis jooksis küll :).

Kodus tunneb end chillilt. Kuigi oma arust ostsin suuuure lataka pesa, olin eile mures, et ta magab selle mitte päris keskel ja nii on pea natsa üle ääre… et äkki on ikka liiga väike. Täna jagasin lõpuks ära, et kuna äär on ülejäänud pesast mingi 2cm kõrgem ja pehme, siis kasutab ta seda lihtsalt padjana ju :).

Kui mulle õhtul suht hilja meenus, et suures koeraarmastuses olin unustanud, et mu hommikusöök oli alles kell 5 hommikul (Koonule ma ei olnud unustanud süüa anda, prioriteedid on ikka paigas 😀), siis kokkasin endale õhtul praemuna (infoks kokandushuvilistele, et praemuna on peaaegu võimatu teha, kui toiduõli äkitselt otsa lõppeb 😀). EllieTheElephant veetis natuke aega köögis minu kõrval ja kui selgus, et oh häda ja viletsust, talle ei kuku midagi, siis tuli tuppa ära. Sama kehtib söömise kohta: korraks viskab alguses lootusrikkalt pilgu peale, aga saab suht kohe aru, et ei õnnestu.. ja läheb pikutab eemal. Ja kui ta juba seda oskab, siis ma ju ei saa endale lubada temakese ära rikkumist, kuigi uskuge, mina tahaks talle midagi head anda ilmselt rohkem, kui tema seda saada :D, sest ta on ju niiii Armas (aga seda ma vist juba ütlesin). Võite mu üle siiski uhked olla, ma ei ole murdunud ei söögi-andmise, kõrval-käimise-reegli, ega voodis magamise osas. Ise ka ei usu, kui tubli ma olen :D. Kui ei oleks olnud kõiki tublisid juhtkoonlasi, siis ma vist ei suudaks, aga nüüd olen ise ka natuke välja treenitud 🙂
Väike vahepala: maailma kõige parem õpetusviis inimestele, kes tahaks armsalt otsa vaatavatele koonudele näpu vahelt midagi head anda, on allergiline koer (mitte et ma ühelegi koonule allergiat sooviks!!).. aga kui Laenukoer külas käima hakkas, siis sai isegi minu mõistus aru, et kui ma talle selle saia-ampsu annan, siis on tal endal pärast niiii paha (pärmiallergia) ja ta närib endal käppi otsast. Nii ma siis ei andnudki/annagi. Ja sain teada, et oh.. koer oskab siis ära minna, ja ei langegi sellest kolmeks kuuks masendusse :D.. nüüd olen targem :P, ka mitte-allergikust koerte puhul).

Õhtul käisime pimedas pargis. Või noh, äärealal pigem, kuhu tänavavalgustus ikka ka pisut ulatus. Natuke aega lippas ringi, aga kui hädad tehtud sai, siis polnud vist ka pimedusest eriti vaimustuses ja tuli minu juurde ära. Veel pole ta eriti vaimustuses kõikidest ootamatutest helidest: august läbi sõitev auto, piiksuv/plõksiv valgusfoor, plekile tilkuv vesi. Ehmatab mõnikord, aga saab sellest kohe üle ja läheb rõõmsalt edasi lihtsalt uudistades, et oh, mis see oli… ei ole mingit saba jalge vahele ja punuma asja. Ja see on alles esimene päev. Kui ta foori ka homme, ülehomme jne näeb, siis harjub ära kindlasti :).

Mänguasjad (Aitähhid Vantsikule 😛) meeldivad ka. Lemmik on üksi tegelemiseks roheline pehme konn (Anni kilkab kindlasti praegu), olen jälginud, kas ta seda hävitama ka kipub, aga ei kipu. Tennisepallil üritas küll rohelist kasukat seljast stripata. Välja arvatud muidugi siis, kui keegi palli viskab, siis on sellega muudki teha. Tema pesa kõrval maas on punane madal korv, kus mänguasjad sees on. Kui igav hakkab, siis ta teab täpselt, et sealt võib nänni võtta. Öösel oli näiteks korvist pesasse jõudnud punase-valge nöörist pall. Tark laps, ma ütlen 🙂

Esimene ja viimane, ehk siis ainus niutsatus saabus siis, kui ma tule ära kustutasin ja magama hakkasime minema (kuigi tema oli juba pool õhtut vahelduva eduga põõnanud). Siis tuli voodi äärde, nügis mind ja tegi niuks. Selgitasin siis talle, et magama. Ja tema pesa on seal, kus ta õhtu otsa põõnanud on. Ja et uskugu mind, mind teeb tema voodisse-kaissu mittelubamine VEEL rohkem katki kui teda :D. Aga ta sai vihjest aru ja kobis pessa. Öösel muuseas absoluutselt IGA kord, kui ma külge keerasin, vedas ta end pesast püsti ja tuli ootusärevalt voodi kõrvale, et oh, Sa oled ärkvel! Lahe! Sügame? 😀

Kell kuus (ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua magasin 😀) oli mul igaljuhul uni läinud, aga kuna koon parajasti tudus (sest ma polnud ju külge keeranud), siis vedelesin niisama ja läksime 7-paiku parkidesse. Mõnus vaikne ja rahulik oli. (ainult seda ühte spanjelit nägime eemalt). Proovisime lendavat taldrikut. Ta jooksus rõõmsalt järgi, aga ei julgenud õhust püüda… ja kuna see on nii tasapinnaline, siis maast ei saanud kätte. Virutas siis taldrikule korra käpaga ja tuli rõõmsalt minu juurde, et oh, tule, ma näitan kuhu see kukkus :D. Mõtlesin siis alguses peale paari katset, et okei, Sulle vist ei meeldi frisbee ja ei visanud rohkem. Aga siis ta jäi ootusärevalt minu juurde vaatama, et noh, viskad või? Aga nüüd? :D… mõne aja pärast vahetasime siiski taldriku kaigaste vastu välja, need meeldisid küll väga. Eile oli niipalju põnevat, et palli tõi 2 korda ja rohkem ei viitsinud. Täna oleks võinud kaigast loopima jäädagi vist (ja kui nad veel surnud ei ole, siis nad viskavad siiamaani, vms) 🙂

Djah. Nüüd ma vist lähen ja ajan ta vahepeal üles ja teen natuke kudrukudru. Sest ma ei suuda kiusatusele vastu panna 😀

Ps. Kas te ikka teate, kui häppi ma olen? See kõik on umbes sama tore, nagu Tartusse elama tulek, mis oli umbes samamoodi terve elu oodatud sündmus. Jeiii!

blogistatistikat

646 postitust alates 14. veebruar 2007 (koos praegusega)
1287 kommentaari (aitäääh :))
Enim kommentaarinud lugejad:
Mac ise (241)
Dzeik (143)
Elevants (130)
Akismet on blokkinud ära 4551 spämmkommentaari. Tubli töö!

Enimkommenteeritud postitus:
Blogimäng: “Mängime koos!” 235 kommentaari

30 186 Kokku lehekülastusi
186 enim külastusi ühel päeval (28.02.2009)
1482 Kõige tihedamini külastatud kuu (august 2009)

Aastate lõikes külastusi:
2007 – 6139
2008 – 6364
2009 – 10228
2010 – 5146
2011 – 2323 (Tänase seisuga, 11.11.11)

5 Avaldamata/poolikuid postitusi

Postituste läbilõiget kahjuks ei leidnud, et millal aktiivseim olin.. kahtlustan siis et aasta 2009 kandis 🙂

***

ps. täna nägin unes mingit imikut, kes KOGU aeg põit tühjendas.. umbes 2 seki vahet ja uuesti. Väga näästi… väga tüütu.
Lõpuks jagasin matsu lahti, ärkasin üles ja käisin ise põiel ära. Kohe kergem hakkas, oeh.

ps1. Täna on 111111… ma unustasin kell 1111 kella vaadata. See selleks. Selgeltnägijad teavad rääkida, et täna täituvad kõik soovid.
Kui õhtul pooled soovivad, et Eesti võidaks (wiiii) ja pooled soovivad, et Iirimaa võidaks, siis kelle soov täitub?

tööst ja muust

djaa… mu meeletu tööpäev oleks mõni minut tagasi lõppenud. Niuniuniu. Nüüd ma nutan sama joru kuni septembrini, palgapäev ilmselt rõõmustab pisut 😛

Seoses kolimisega (millest ma ei taha rääkidagi :/), pakkisin siin oma sahtleid-lauda-riiulit kokku. Meeletu, hoole ja armastusega tehtud, ja lammutamiseleminev stend on veel püsti. Klõpsin sellest pildi, kui tööasjad sealt ära võtnud olen… ja ehk avaldan siingi.
Ma viskasin ära kahe aasta ja kahe kuu jagu lasteeinemänguasju. Kogu mu suur töö ja vaev, ma ütlen…
Vantsiku elevants rändab hetkel mu koju… anna teada, kas-kus-milal kättesaamissoovi on?!

Eniveis… puu pahna vahelt leidsin ühe armastuskirja ja ühe vestlusepaberi Maryga miskist loengust. Mulle väga meeldib sealt Marykese tsitaat: “torkasin Sinu pärast endale näpu ninna”. Ettsiisnjahh 😀

Ja armastuskiri oli ka numparilla (see polnud Marylt siiski):
“Armastuskiri mu kõige kallimale! Sulle, Gigi!
Oo, mi amore!
Kuis unistan
a) Su silmade särast…
b) Su heledast inglinaerust…
c) Su kelmikatest pilkudest…
d) Su tuules lindlevatest juuksesalkudest…
e) Su kätest, mis on nii õrna ja ühtlasi ka tugevad…
Kõik need omadused on Sul ju tänu armastusele!
Ja muidugi tänu sellele:
a) et kasutad kalleid silmatilku;
b) et kasutad külmaga salli ja ei riku oma kõri;
c) vist jälle silmatilgad…;
d) Shamptu šampoon!
e) see nõudepesuvahend, tead küll!”

maailmavaffa, kas polnud?! 😀 Thänkjuuspänkjuu 😛
***

ahjaa… mitte, et see tööga seostuks, pigem meenud hommikusest vestlusest autos. Kiruksin oma inglisekeeleõpet- miks ei ole mulle 11 aasta jooksul suudetud selgeks teha, kuidas siis kõlab inglise keeles selline igapäevasuhtluses ülivajalik sõna nagu “eesnahk”?
Oskab keegi targem ehk aidata?
(jaaamissiiiis, et ma rõve olen. Olen armas kah! m.o.t.t.)

Helesinine unistus

Dzeikil on Macile kingitus. Ta on pisike (? ma väga loodan vähemalt, kas peaksin välisukse mõõdud igaksjuhuks saatma Sulle?), helehelesinine, suuremate kõrvadega kui minu omad.. ja ee, djah, londiga ei hakka eputama 😀

Põhjusmõtteliselt on ta sama tõugu, mis Bummy (äkki lausa lähisugulased?)… ja ajab Elemantsi kohekohe kadedusest Kawasakiroheliseks 🙂

Mul on päris oma helesinine savielevant. St. mul veel ei ole, aga ta saab minu omaks, varem või hiljem. Kellelgi pole õnnestunud oma saatuse eest veel põgeneda, nad kõik saavad mu omaks.. muahahaha (päris psycho, eksole?)

Aah.. ja film oli numparilla. Soovitan!
Vihmahääl oli ka numparilla. Thänkjuuspänkjuu.

P.S. Kurrram, kui valusad mu jalalihased (naljakoht) eilsest on. Poleks pidanud jooksma niipalju vist Oeh, peaks oma ainsa treeningvahendi (loe: Alexi) tagasi linna küsima.. icc 😀

Püsilugejate egobuuster =)

Niih.. kui enamik blogimeeme käivad endakohta, siis teen nyyd lõpuks ära selle ammulubatud egokergitaja (või hoopis laastaja?) meemi blogi püsilugejate kohta. Võtan ette need lugejad, kelle kohta kindlalt tean, et nad ennast siin näole annavad. Kui keegi on puudu, siis oma mure- käige tihedamini kommentaarimas 😛 Mõni vb samas polegi enam lugemas käinud… aga kunagi vähemalt käis 🙂
Nimed on tähestikujärjekorras aliaste järgi… leia ennast ja loe vastuseid 🙂
P.S. Eriti kolevahva oleks, kui mõni viitsiks kommentaarides minu aadressil vastulöögi ka anda.. muahahaha.

1. Kust-kaua teda tead?
2.  Millal viimati kohtusite?
3. Koht või mälestus mis meenub.
4. Kui ta oleks loom, siis kes? Iseloomuomaduste põhjal. Miks?
5. Milline laul sulle teda meenutab?
6. Millised 3 neist kirjeldamiseks valiksid: armas, seksikas, tark, igav, laisk, tore, lõbus, kiuslik, kuri, närviline, asjalik, tähtis + lisa üks.

Caro:
1. Üle aia Vinnimaalt… 20-aasta kanti äkki?
2.  ee… Põhjaka parklas sigagigaammu?
3. Ei väsi kordamast- Metsamajahommikud, kell 5 🙂
4. Hobune- truu, töökas ja hullult numparilla 🙂
5. “Millest on tehtud väikesed tüdrukud”… sest kunagi talle meeldis see 😛 Ja see Euroopa Liidu lugu ka, sest ta õpetas mind seda klaveril klimberdama 🙂
6. armas, tark, asjalik + ehmm… uppumatu?! (miiverisorri) 😀 icc 😉

Dzeik:
1. Vinnimaalt, oma aiast… 22 aastat siis äkki?
2. Päev hiljem kui Carot 🙂
3. Õhtused jalutuskäigud ja Jaanikud
4.  mõmmm… äkki bernhardiin? Sest enamasti on ta armas, aga kui kurjaks saaks (mida õnneks bernadele kohaselt enamasti ei juhtu), siis ma natuke akrdan teda. Caro kardab ka ilmselt, irww…
5. “Öö hämarust kallab”
6. tore, lõbus, asjalik + parim saunalaulik ever 🙂

Elevants:
1. Lastehaigla neljandast palatist 🙂 6,6 aastat
2. Lauamänguõhtul hirmuskaua aega tagasi. Kaotusedki on ununenud juba…
3. Ee… (6) Vanaema Vantsik läks poodi Maci haiglavoodi äärele ja võttis kaasa veepudeli…
4. Ei ole küsimustki- Elemants!
5. Pea kõik Ilusad Isamaalised lood (y)
6. armas, lõbus, kiuslik (see 1 kord, vaata punkt 3 ;)) + hea lauamängur 🙂

Gerda:
1. Laulupidu 2004.
2. Johhaidii, teatris “Vombatil”  käies? Ikka mõnda aega tagasi…
3. Äkki tuusama väravatagune Laulupeokuulamine? Mis on lähim laulupeole, kuhu kunagi jõudnud olen 🙂
4. ohjummel, nüüd ma jäin hätta… kass? Isepäine, saab hakkama ja maandub käppadele…
5. Ei, ma ei ole üldse kuripaha.. aga lihtsalt meenus “No, Tere, Kertu”
6.  tark, lõbus,  asjalik + Ollule parim… 😛

Kikuriinu:
1. Ee… kõrvalhoovist, ei kujutagi ette, mis ajast. Lähemalt töölt 2 aastat
2. Justjust, enne kui ta lõunale läks.
3. ee.. 67 tagaiste 😀 Ei saaks muidugi väita, et see kordumatu on, ikka tueb ette 😛 aga ma ei kurda…
4. Hmm… kui ma kirjutan, et “see punaste silmadega lilla lontkõrv, tema seljataga” kõlab see halvasti, kuigi mõeldud on tegelt vägagi hästi. Kui te seda lontkõrva näeksite, saaksite aru, et tegelt ta on hullult khuul 😉
5. Mo-Mo-Mo-Morrissey’lt vast midagi?
6. tark, lõbus,  asjalik + pervoooo 😀 muahahaha

Maix:
1. Tondiraba, 15 aastat bäkk
2. Juunis, kõigiteiste (peale minu) lõpetamisel.
3. Ee.. telekaesine  (Robbie “Shes the one” uisuvideo)
4. Tuhkur.. sama terav.. oh, mu vaene nina
5. ehhee.. pähkel. Ainus mis meenub on Blacky. Jään vist vastuse võlgu.
6. tark,tore,  asjalik + (punkt 4) teravate küüntega 😀

Laura:
1. Laagnas ilmselt, 4a tagasi
2. “Ilus maa” kontserdil 19.07.
3. Vt. punkt 2. Väga mõnus oli =)
4. Delfiin. Sest delfiinid on targemad kui mina.
5. Ruja
6.  tark, lõbus,  asjalik + ajakirjanik

MariE:
1. Aegiidu Rattamaratonilt 😛 miski 2 aastat tagasi. Esmalt kuulsin igaljuhul Mary kaudu et mul (mu blogil siis) on fänn :P.. olin/olen kõrvust tõstetud…
2. Juunis… lõpetamistel aula ukse taga.
3. Meenub miski raske hommik enne Kõrvemaad, aga ei ytle, et see üks parimaid mälestusi on 😀
4. Tiiger. Ta näeb niiarmas välja, aga tegelikult on ta jubeohtlik… füüsiliselt.
5. Kosmikud?
6. seksikas, tark,  lõbus + tabamatu, phähh 😛

Mary:
1. Koolist, 3. aastat
2. Ma ei tea 😦 Saaremaal Jaanikul? Tõesti alles siis w?
3. Rõdu ja 7. korruse tädi, muahahaha
4. Talveunes karu siis, iseenesestmõistetavalt
5. “Mu päikesepõimik on soe” või “Unekott Karu”
6. armas, lõbus,  kuri  + unine

Siil:
1. Kõrvemaalt… 1aasta vs paar kuud
2. Eelmisel nädalal sain vist kyyti, kuimanyydeieksi (ja ma eksin harva)
3. Fototripid.. sheigid
4. Siil, dooh
5. Hannah.. sest see mängib autos (ja ma ei kurda)
6. armas, kiuslik,  asjalik + enesehävituslik.. kahjuks 😛

Vihmahääl:
1. Koolist, 3. aastat
2. Türisalu pangal justalles.. reedel jälle, yay 🙂
3. Loomaaed.. loengute ajal.. nooti-nooti 😛
4. Õnnetu rebane 😛 Või kurbade Rory-silmadega hirveke 😛
5. Bublé’ lt miskit vast
6. armas,  tark, tore + special 😉

nuuskmõmmik

Aga mina pugesin just Alexile küljealla, surusin nina ta seljakarvadesseja sügasin.. ja ta lasi seda teha ja ei jooksnudki leivakuubikut nuruma 😛 Ja tuleb älja, et muidu ta ei lehkagi, ainult kõrv, irw.. täitsa mõnus kutsikalõhn oli, mis siis, et 9? 10? aastane kronu juba 🙂

Ja kellel miskit arusaamatuks jäi, siis Alex on koer eksole… ma luban, et siia ei ilmu kunagi postitust selle kohta, kuidas ma Tambu seljakarvu nuuskimas käisin ja avastasin, et ta väga ei lehkagi.. iccc 😀 võeh.. Tambupoiss, koperda juba linna… (mitte, et ta seda blogi loeks, aga tal on käpp sees, teab mõnda lugejat 😛 avaldage survet nyyd 😀)

***
Käisin täna Kõrvemaal… mõnus oli… palav oli (JAH- isegi mul!!!). Parmud näksisid mu täitsa katki. Väga ebaviisakas neist! Võsast kuulsin haukumist, korduvalt.. siiani juurdlen, et kas see oli siis koer, rebane, või sokk (aga minu sokid ei haugu, muideks 😛). Ühtki neist loomadest ei näinud. Prääks.
Kui juba jutt loomadele läks, tahaks siili näha… võin piima pakkuda, ehk meelitab välja… annaks kohe suure paki, äkki näitab end kauemgi 😀 äkki siilid on nagu spanjelid, et muudkui anna kätte ja nad ei suuda loobuda 😛 (appikuipervlauseseenüüdtuli, icc 😀)

***
Võeh, kumb on küll laisem blogard- Vihmahääl või Elemants? Booooriiinggg