WordPress õelutseb ja laseb mul miskipärast postitust ainult selles html-aknas teha, mis mulle üldse ei meeldi… Niisiis teen pika postituse asemel lühikese rõõmukarjatuse.
Aga enne veel teine rõõmukarjatus: eile sai valmis kõige uuem plastiliinimultikas laulule “Tulbid ja Bonsai”. Mu senistest lemmik 🙂 Aga kriitika on väga oodatud :D… see arendab 😉
Sellele on järgnenud neli aastat igatsust sinna minna, tundide viisi GoogleMapsis NYC tänavatel ja Central Parkis veedetud aega, kokkuostetud raamatuid NYC-st, filme, dokumentaale jnejnejne. Obsessioon noh.
Long story short – ma nüüd siis oktoobris lähen sinna. Vot.
***
Therefore võite lahkelt Giannafoto lehte FBs jagada ja laikida ja veel parem, pildistamisi buukida, sest sotsiaaltöötaja palgaga elan ma seal silla all 😛 aga kui suvega väikese lisaraha teenin, siis õnnestub see ära bookitud hostel ka kasutada 😛 Just sayin´
Lugesin seda artiklit, et mida metsa eksimise korral teha. See telefoni asi, et kui levi pole, võta SIM-kaart välja ja telefon otsib hädaabikõneks ise sobiva võrgu, seda ma teadsin juba teismelisena. Nagu ka seda, et nuppudega telefonidel ei pidanud hädaabikõne tegemiseks klahvilukkugi maha võtma, kui 112 lukus telefoniga valisid, sai kohe helistada.
Tänapäeva nutiajastul on muidugi närb värk. See klahvilugu asi selleks… aga et keset metsa oma SIM-kaarti enamikest telefonidest kätte saada, selleks pead Sa esmalt minema koju ja leidma sobiva terariista – kirjaklamber, õmblusnõel vms, millega SIM-kaardi ava üldse lahti teha. Ja kui Sinust pole koju minejat, et terariista leida, siis on pekkis kah.
Ma ei tea kuidas, aga viimase vähem kui 24 tunniga, olen ma sattunud miskipärast just selliste uudiste ja videote otsa, mis minu viimsetki usku inimkonda sammhaaval kaotavad. Toon siinkohal näiteks kolm näidet, mis mind “natuke närvi on ajanud”.
Mida on inimestel juua, kui nad viimsegi grammi mõistust kaotavad? Alustades sellest näitsikust, kes elu eest oma purjus jorsi eest võitleb ja selili maas sipeldes lõpetab… Tundub täiega tegija mutt olema ikka, oleks mees, rebiks sellise kohe endale koju… Lõpetades mingi kapiga, kes politseiga kaklema kukub. Minu teada on sellistele vennikestele tasuta elukohad välja mõeldud.. nii Tallinnas, Tartus kui Jõhvis näiteks. Ma poetan hea meelega oma väikesest palgast mõne sendi, et selliseid närakaid seal majutada. Muidugi, ma oleks nõus kasvõi rohkem maksma, et nad selliste korralike kohtade asemel Patarei tüüpi paikadeks resideeruks, aga seda vist kahjuks ei saa…
Muuseas, ma ei saa üldse aru, et mis teema on, et nii paljud politseinike vastu on? Vaatad netis kolme kommentaari või kuulad tänaval teismelisi ja kohe on mingi “kitse” jutt lahti. Tõenäoliselt on nende probleem see, et nad on kunagi trahvi vms saanud ja loomulikult on politseinikud süüdi, sest “kõik kihutavad seal, miks ta just minu kinni võttis” vms… Ma ei tea, minu austus on igaljuhul politseinikel olemas ja vastupidavust neile igapäevaselt idiootidega kaklemiseks selle väikese raha eest.
Uus pealekasvav põlvkond tõotab tulla veel hullem. Ma mäletan, et minu ajal oli endast vanemate inimeste vastu alati austus ja õpetajale midagi vastu ütlema ei hakatud. Nüüd käib nii koolides kui tänaval, bussis, poes jms nolkide igapäevane ülbitsemine, et näidata, kes kõvem mees on. Sest noh, mõelda vaid, kui tegija vend sa oled, kui sa bussipeatuses prahi prügikasti kõrvale viskad… ja kui kõrvalt vanaproua sulle mainib, kuhu psügi tegelikult käib, tuleb talle roppustega selgeks teha, milline sinu teooria sellest on. Ülikõva ju. Mida on selliste tüüpide kõrval väärt mingid tühised vähiravimi otsijad ja loomakaitsjad ja kirurgid ja muu selline kraam… kui meil on ometigi olemas midagi nii tublit ja enesekindlat. Kohe on, mille üle uhke olla!
(Jumala eest, saite ikka aru, et see oli ikka väga selge sarkasm, onju? Ma paneks need ülbed lagastajad nende hambaharjaga täistatistatud asfalti pesema… )
2. Võõramaist: Video: Vene huligaani filmitud video tõestab sõjaväe stiilis organiseeritud rünnakut
No palun? Kui raske võib olla lihtsalt jalgpalli vaasdata, kaasa elada ja oma meeskonna üle kas rõõmustada või kurvastada… aga mitte .. ma isegi ei oska seda nimetada.. ma oleks loomastuda öelnud, aga ükski loom ei ole nii vildakalt aretatud, kui mõni inimloom…
Ja ma ei tea, kui need tõesti nagu meelega-otsin-ründan-peksan-tapan-lõhun-varastan on ja kui neid ainult Venemaa omasid tulema hakkab nende avstastele (eks homseks on näha, siis on neil järgmine mäng) siis vihastavad nad küll kõik fännid toredasti välja ja saavad 2018 Venemaal toimuval MM-il oma vilju maitsta.
Edit: Muidugi, need Inglismaa fännid on ka sama tainad…
3. Võõramaist loomateemat:
Videolinki ei lisa, sest loomateemad on teadagi mu kõige nõrgem koht…
Igaljuhul nägin lugu ühest leidkoerast, kellel olid leidmise hetkel lõigatud ära kõik käpad (mitte jalad), osa ninast ja kõrvast. Koer muuseas on nüüdseks õnnelik, sõbralik ja uues peres. Tegija ei olegi vist teada.
Aga tõestamaks seda, et vägivald tekitab vägivalda, siis ma siiralt loodan, et see tegija kunagi veel hullemini kannatab. Ehk leidub mõni teine samasugune, kes tunneb vastupandamatut soovi talle žiletiteri kehaõõnsustesse suruda või miskit…
***
Jah, mulle meenus just, miks ma kunagi blogimist alustasin 😀 Et ennast välja elada ja kiruda.
Ma olen üsna teadlik, et ma närb blogija olen…. põhjuseks on vist peamiselt Facebook… ja see, et mul pole midagi, millest pikalt rääkida. Tervet blogipostitust millestki eriti kokku ei tuleks ja siis on lihtsam see FB staatuses ära kiita või kiruda… ja siis on juba tunne, et kõik teavad nüüd juba (sest mul on maailma kõik inimesed ju sõbralistis ja loevad põnevil silmadega igapäevaselt, kuidas vaniljelõhnalised koerakakakotid minus vastupandamatut isu keeksi järele tekitavad…)
Aga, kuna mulle ei meeldi, et minuga viimasel ajal blogiteemal kogu aeg riieldakse ja/või etteheiteid-vihjeid tehakse, siis räägin igast teemast paari lausega… ja pole minu süü, kui Te mõnda asja juba Facebooki kaudu teate… on siis vaja seal stalkimas käia või, ah?! 😛
***
Käisin eelmisel nädalal Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontserdil. Nad on suurepärased. Nii väga suurepärased! 🙂 Kui ma peaksin ütlema, kes on mu jaoks nr 1 laulja Eestis, siis ma nimetaks nemad kaks. See valik oleks lihtne, aga neist omakorda paremat valida oleks võimatu 🙂
Nagu ma FB-s kiruda jõudsin, siis närvi ajasid ainult kontserdikuulajad… või täpsemalt mittekuulajad. Kes suure osa kontserdi ajast lihtsalt omi jutte seletasid. Nii, et ma lavalt juttu ei kuulnud. Ma saan aru, et kui Sul on midagi vahetevahel öelda.. ja siis sa kummardud teise inimese poole ja ütled seda talle vaikselt kõrva sisse. Mitte, et Sa istud/seisad teisest poole meetri/meetri kaugusel ja karjud üle muusika kõike oma hambaravist ja lapsepõlvest ja eelmise nädala tööst jnejnejne. Lõrr.
Aga on the bright side – “Koit” oli ka. Ja see tegi kõik jälle heaks 🙂
***
5. juunil käisin pealinnas “Prantsuse šansoone” kuulamas. Ühes Vihmahäälega 🙂 Väga ilus oli, kuigi harjumatult võõras võrreldes tavalise kavaga. Aga tasus selle nimel pealinna sõita küll, olenemata joodikust bussikusikust, kellega mul meeldiv teekond pealinna kulges.
9. juunil omakorda läksime T. ja E.´ga Leevile ja kuulasime sellist kontserti 🙂 Muuhulgas oli see viieteistkümnes nende kontsert 2,5 aasta jooksul. Küll erinevates variatsioonides on need 15 olnud, kogu bändiga ja osaliselt…
Mitte, muusika-alaselt. Nüüd algas jalgpallihooaeg! 🙂 Ja mina, kes ma muidu lähen õhtuti kell 9 magama, et varahommikuti inimese moodi üles saada… olen nüüd sunnitud vaatama mänge, mis algavad alles 22:00. Või, noh, kas just sunnitud, aga… kell 16:00 algavaid mänge niikuinii ei näe ja päris närb oleks kolmest mängust kaks vaatamata jätta. Fänn või asi eksole. Muuseas, tänu CH.-le on mul isegi EURO2016 nokats ja rinnamärk 🙂 Much cool. Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂
***
Nüüd pean edasi lippama. Aga kõige viimasena kõige tähtsam info!
EllieTheElephant saab kolmapäeval 5. aastat nooreks. Seega ootab ta 15ndal koeramaiuseid ja muud manti 😛 Ette tänades, Koon.
Küsisin FB-s ka, aga seal ma mulle sobivat vastust ei kuulnud.. proovin siis siin samuti. Küsimus siis Youtube+Facebooki seadete vms kohta.
Eelmises postituses toodud video “Seni kui kirsid”. Kui selle algul üles laadisin, oli video nimi “Seni kui õitsevad kirsid”. Siis selgus, et nimi on muutunud ja muutsin YT seadetes selle uueks “Seni kui kirsid”… näiteks WordPressi linkides ja Youtubes kohapeal on sellega asi korras ja pealkiri õige.
Probleemiks on aga Facebook. Kui FB-sse linkida siis ta annab lingi järgi selle eelvaate ja seal on ikka järjekindlalt vana pealkiri. Isegi kui nüüd postitada. Ma ei eeldagi, et FB ka täiesti esimesel jagamisel selle tagantjärgi ära muudaks, aga nüüd uute postituste puhul ju võiks?! Aga ta ei tee seda…
Mulle hullult meeldivad üllatused. Siinkohal on vist needless to say, et head üllatused. Mitte sellised üllatused, et (hiljutine näide): vette kukkunud fotoka aku laadija töötab veel ühe korra ja siis loobub tööst… või sellised näited, et fotoka aku laadija maksab ligi veerand kogu fotoka hinnast. Vaid ikka toredad. Nii hääästi väikestest üllatustest – nunnu teade märkmepaberil… natuke suuremateni – näiteks üllatuslikult on keegi Su külmkappi toitu ja õlut toonud, teades, et Sul masu kallal on… või mingid üllatusminekud kuhugi… või küllatulekud (nendega tuleb muidugi ettevaatlik olla 😀) jne. Mul puudub kogemus, aga otseselt poleks vastu ka hiiglasuurtele üllatustele. Kui mõni juhtub, siis ütlen, kas meeldis 😛
Igaljuhul, mulle meeldib nii üllatusi teha, kui neid saada. Ei teagi, kumb rohkem 🙂
Mulle ei meeldi näiteks üldse sünnipäeva või jõulukinke teha, kui ma just ei tea midagi kindlat-kindlat, mida sünnipäevalaps tahab. Sest siis oodatakse kinke ja siis on pinge nii suur. 😀 Aga kui Sa mingil lambipäeval kellelegi klaviatuurile “Sa meeldid mulle” sildikese ja sussišokolaadi poetad, on tal võib-olla sellest palju rõõmsam meel :).
Eriti vahvad on sellised kõva eeltööd nõudvad üllatused. Näiteks aardejahi stiilis vms. Filmi Elizabethtown olete näinud? Sealne teekonna”kaart” on ilmselt päriselt suht võimatu teha, aga on nagu The Best :D.
Vahel ma rõõmustan ennast Youtubes kõiksugu üllatusvideoid vaadates. Mu viimane absoluutne lemmik on see:
Aga muidu kaen seal erinevaid… täiesti suvaüllatusi: Elleni shows, sõdurite homecoming videosid, Flash-mob´e, üllatuslikke talendisaateesinemisi, kingituste avamisi jne. Teiste rõõm on nakkav 🙂
Mis veel üllatuste tegemist puudutab, siis võib ka juhtuda, et need lähevad nii pekki, kui üldse võimalik :D… Aga, on the bright side – umbes 3 aastat hiljem on juba tore meenutada :D… hea näide on siinkohal lugu sellest, kuidas ma VäikeFränkyt Jääaja keskusesse viisin 😛 (kuhu ma ise siiani jõudnud pole…)
Aga üllatuste saamine meeldib mulle ilmselt selle pärast, et ma olen maailma kõige kehvem kannataja/ootaja. Ja kui ma midagi ette tean, siis ma ei jaksaaaaaa oodataaaaa… aga üllatusi ei tea ette ja siis ei pea ootama ka :P… välja arvatud juhul, kui mõni õel inimene ütleb,et “mul on Sulle üllatus, aga ma ei ütle, mis see on”.
PS. Ise üllatusi tehes saab see ka vahel saatuslikuks, et ma plaanin nt. sünnipäevaüllatust, aga olen ettevalmistustega nii produktiivne, et see on ammu enne valmis… ja siis ma ei viitsi oodata ja teen varem ära :D. ups, noh.
Meie Nukutoa külastusest rääkisin ma selles postituses.
Kuna Escape Tartu´l valmis uus, Psycho lab tuba, siis otsustasime Kolleegidega selle ära kaeda.
Sama teema. Olete kinni, eesmärk on välja pääseda ja aega 75 minutit.
Meil jäi umbes 15-20minti puudu ja välja me ei pääsenudki. Ja jänni jäime ka mitmel korral ja saime abi. Minu meelest oli see raskem, kui Nukutuba, aga vähemalt sama lahe. Töökaaslased, kelle jaoks see oli esimene põgenemine, olid samuti vaimustuses 🙂
Nüüd on veel Palat205 jäänud järgi proovida ja siis on Tartuga ühel pool. Siis peab uutele jahimaadele siirduma :D.
Mulle väga meeldib Tartu. Siin juhtub paar korda aastas, et näiteks põhimõtteliselt terve kesklinn ja pool linna pealegi on kolmapäevast pühapäevani liiklusele peaaegu suletud, sest mingi spordivõistlus toimub. Ja peaaegu keegi ei virise 🙂 Ilma igasuguse sarkasmita meeldib. Päriselt on hullult äge, nii see et toimub kui see, et inimesed on mõistvamad ja tulevad ikkagi toime. Tallinnas tuleb näiteks 13. septembril Maraton. Igal aastal samal ajal (septembri teine pühapäev). Igal aastal pole ükski liikleja sellest kuulnudki ja katkuvad juukseid, et nad autoga läbi ei saa. Ja sõimavad. Ja sõimavad pärast spordiartiklite all edasi. No saage üle.
Eniveis, mida ma rääkida tahtsin oli see, et saatsin eile Lapstööjõudu bussijaama ja siis vaatasime rattureid, kes mäest üles kihutasid mingi umbkaudu 70km/h, nii et saateautod ja politseitsiklid eest suure kihutamisega ainult pääsesid jalgu jäämast. Karlova on muuseas 30km/h ala, aga kedagi ei huvitanud! Meie, teada tuntud sporditeadlased, vaatlesime siis hetke ja tõdesime: Selge, täna on sprint vms, et nad nii kihutavad. Ju nad ainult ühe 10km ringi teevad, mitte enam. Käisime shoppamas, panin Lapstööjõu bussile ja kõndisin kodu poole. Tee tõi stardist/finišist mööda, kus kõlaritest päevajuht rääkis… et enam armu ei anta, sest ainult 45km on veel sõita jäänud. Mismõttes, leppisime ju kokku, et ainult kümme sõidavad, kui niimodi kihutavad. Heitsin siis pilgu tabloole ja: distantsi pikkus 161km. Kreisid. Täiesti pöörased. Ma väsin isegi bussis istudes 161 km juures ära, kes seda vändata jaksab? Ja veel sellisel kiirusel??? (arvutus näitas, et kokku oli keskmine kiirus ligi 50km/h). Tagasi Karlovas proovisin neid filmida, et seda kiirust filmida, aga siis nad olid juba veidi väsinumad. Sest nad olid tagasihoidlikud 3,5 tundi sõitnud. Aga siis kui me linna poole läksime ja nad meist seitsmekümnega mööda tuhisesid, olid nad “ainult” 2 tundi sõitnud, nii et siis on ju arusaadav… noot… PS. Kõigele lisaks tundus see niiiiiiii ohtlik. Need saateautod ja suured ratturigrupid ja suured kiirused ja. Hirmushirmus. Vaadata oli lahe aga osalemine tundus kohutav :D. PS2. Seejärel kihutasin koju ja vaatasin DelfiTV-st finiši ka otse ära. Great Succsess!
T. teadis mõni päev tagasi rääkida, et Sadam-Laikre olevat esmaspäeval Tartu kandis käimas. Andsin karmi käsu välja selgitada, kas kinnine üritus või mitte. Esmaspäeva hommikuks selgus, et mingi kooli üritus. Kurb.
Esmaspäeva hommikul oli ka kolleeg Maša miskil seletamatul põhjusel kurb. Soovitasin talle, et mind ravis pikaajalisest seletamatust kurbusest märtsis Sadamasilla kontsert päevapealt terveks (ma ei oska seda nähtust siiani seletada). Tal oleks ka seda vaja!
Esmaspäeva hilispärastlõunal läksime Mašaga ja klientidega majast välja. Nii juhtus, et tööpäeva lõpuks olime juba töökohast kaugele Toomemäele jõudnud, kui ma kella vaadates telefonist T. sõnumeid nägin, et tänane kontserdike pidavat Toomemäe varemetes olema… juba natukese aja pärast algama… ja ilmselt varemete lähistelt ka kuulda olema.
***
Noooh, kaugelt eemalt ma vist ei oleks teiste erapidu stalkima kapanud.. aga, et ma juba täiesti kogematakombel õigel ajal õiges kohas olin… siis tasus kaalumist (mitte eriti pikalt):P.
Üksi poleks ka läinud. Uurisin läheduses resideeruvalt Väike-Fränkylt, et tuldagu. Ta magas parajasti ja vastas ei. Ma eirasin tema “ei”-d… Jne. Asi lõppes sellega, et lubas tulla :D.
Järgmiseks võtsin Maša ette. Pole küll päris Sadamasild täies koosseisus, aga abiks ikka… ja kui ruttu veel ravim saabus, peale hommikust “retsepti väljakirjutamist” :P. Nagu ta ilusti südamlikult nentis, siis ega tal polnud kuhugi mujale ka minna ja oli nõus :D. Isegi T. lubas vb läbi astuda.
Seadsime ennast müüri-äärde murule päikeselaiku istuma koos Koonudega (EllieTheElephant ja Džännu) ja kuulasime. Tantsisime Fränkyga kätega “Sõstrapõõsaste vahel” koreograafiat kaasa ja puha. Kusjuures väga veider ei olnudki seal olla, sest ürituse-pidulised ja lihtsalt jalutajad sulandusid vahepeal suht ühte. Müüride vahele varemetesse sisse me siiski kuulama ei trüginud.
Korraldaja kapsaaeda (mitte, et see minu öelda oleks, arvestades pisiasja, et ma olin võõrale peole roninud :D) peaks mainima, et suht imelik oli, et esineja laulis veel viimast lugu ja nemad tõstsid samal ajal juba laudu kokku esireas. Huumoriga võttes oli see nagu see lause, et “hakkame lõpetama, hakkame lõpetama, koristaja on ka inimene!”, aga tegelikult tundus suht ebaviisakas…
Aga see selleks. Olen parem tänulik, et meid välja ei visatud… pmst avalikust pargist vms :D.
Pärast tere ütlemas käies kuulsime, et juuli algus tasub ootamist 🙂 Jõuame õigel päeval Fränkyga täpselt juhtkoerte laagrist tagasi ja siis otse kontserdile. Wiii 🙂
Õhtul kirjutas hommikul-depressiivne-olnud-Maša mulle chat´i : “ma küll ei usu, et see oli sellest..aga mul on palju parem olla 😀“.
Ma jätan endale siinkohal vabaduse uskuda, et see oli just täpselt sellest!
Jõudsin miskit teed pidi ükspäev Emily Larlhami Youtube kanalini Kikopup, kus on õppevideod klikkermeetodil koerte treenimisest. Suures osas on küll keskendutud kutsikatele, et mingeid esmaseid asju selgeks teha või ära hoida, aga on ka täiskasvanud koertele nii trikke kui probleemkäitumiste leevendamisi jms. Samad videod on olemas ka tema koduleheküljel Dogmantics.com, kus on võimalik videoid n.ö. teemade kaupa liigitatult leida. Ja juurde räägib alati lisa ja asjalikku juttu ka, et koerte vigastamist vältida näiteks. Kas te teadsite, et nt “Sit pretty” käsklus, kus koer tagumikul istudes sitsib, treenib koera seljalihaseid ja enamasti kulub umbes 1,5 kuud harjutamist, et koer jaksaks nii umbes 5 sekundit püsida. Aga kui ta ei istu korralikult, vaid on kuidagi viltu, siis võib ta end sellega hoopis vigastada!
Ja tema enda koerad on küll Amazing:
***
Kõndisime eile Koonuga 12 kilomeetrit. Ühtlasi astusime läbi loomakliinikust, kus kaalusin teda…
Selgus, et mu 30 kilone koer on 33 kilone. Dieedile, marss!
Üleeile vaatasin Grey anatoomiat ja õhtul poole silmaga Õnne 13-t ja nägin öösel unes Grey anatoomiat, kus osa tegelasi olid Õnne 13st pärit :D… kusjuures, suht kurb osa oli, olin üsna rõõmus, kui põis mind kella 5 paiku üles ajas. (Kas ma peaksin oma eesnäärme pärast muretsema, kui öösel vetsus käima pean? 😛)
***
Täna öösel nägin unes, et me kõik elasime mingis kommuuni moodi , umbes nagu Näljamängude alad (Districts)… või the Giver´is (ja üldse oli uni Giveri sarnane) nende elupaik, kuigi mitte emotsioonideta ja mustvalge. Aga me olime seal elamisega kõik suht-koht rahul. Mina näiteks käisin koolis ja muretsesin selliste asjade üle nagu kehva maitsega koolitoit… ja proovisin vahetunnis telefoniga netipangast kaeda, et kas mul on raha, et puhvetist (kohutav sõna) süüa osta… (umbes nagu ma täna enne lõunast poeskäiku teen 😀)
Aga siis vahetus võim ja tulid mingid uued suht kriipid keepides… valitsejamehed. Kõigile koolis-olijatele tehti katsed, mille läbijad pidid koolist edasi pääsema vms. Meid aeti kõiki võimlasse… ja kuigi me tulime vabatahtlikult, siis mäletan, et ma mõtlesin, et me oleme enamuses, miks me nii vabatahtlikult tuleme ja vastu ei hakka.. kuigi polnud nagu põhjust, miks peaks vastupanu osutama…
Igaljuhul, esimene ülesanne oli mingeid sõnu maha kirjutada ja siis need mehikesed käisid kõrval ja vaatasid, kes kui hästi kirjutab vms. Aga meie grupiga oli see häda, et kui need mehed kohale kummardusid (kirjutasime põrandal), siis nad varjasid kuidagi valgust, nii et me ei näinud kirjutada. Tahtsin siis telefonil taskulambi tööle panna, et lisavalgust tekitada, kui selgus, et telefon ei töötanud seal… mis oli veider. Selgus, et teistel tiimiliikmetel ei töötanud ka telefon. Kui need mehikesed märkasid, et see meie jaoks väga kahtlustäratav on, siis nad tegid mingi helisignaali ja seepeale siirdusid kõik mehed keepide sahisedes ukse poole. See oli minu ja ühe tiimikaaslase meelest veel kahtlustäratavam ja nii sööstsime me ka ukse suunas. Kui viimane mees ukse vahelt läbi lipsas, nägime, kuidas teised mehed ära läksid, aga boss hakkas ukse külge dünamiidipakki kleepima. Mu sõber-tiimikaaslane sirutas käe läbi ukse ja haaras selle paki enda kätte ja taganes sellega tagasi võimlasse. Boss võttis ukse võtmed enda taskusse ja tuli ka sisse, et see temalt tagasi võtta. Samal ajal lipsasin ma uksest välja ja hoidsin ust (oma meeletu “looma jõuga” 😀) kinni.. ja nägin samal ajal, et täitsa ukse all ääres oli teine lukk veel, selline “vasara” võtmega retrolukk, mida keegi kunagi ei kasutanud… aga seal oli võti ees. Ühe käega ust kinni hoides suutsin teise käega ukse lukku keerata, võtme ära pätsata ja jooksu panna. Mul oli küll null plaani, mis edasi, aga miskipärast eeldasin, et kui kõige tähtsam boss koos teistega sees on, siis ei lasta võimlatäit noori õhku…
Mul oli jooksmiseks kaks varianti: paremal oli suhteliselt lähedal, kõrvalmaja taga, mets… ja otsesuunas oli parkla ja sellest edasi üsna hõredalt erinevad hooned. Valisin ebaloogilisema, st hõredama varjumisvõimalusega tee, eeldades, et otsima hakatakse just metsast.
Kui enne ust hoides olin väga ebaminulik jõujunn, siis jooksmise osas olin ikka täitsa õige mina – üliaeglane ja kuue sammuga oli juba kops koos :D.
Jõudsin paar hoonet edasi lasteaiani ja hiilisin sinna. Ühes ruumis magas rühmatäis lapsi lõunaund. Pugesin seal ühte tühja voodisse kägarasse teki alla.. tõmbasin teki üle pea, ainult nina jäi välja pmst. Ja väike pilu silmadele ka.
Alguses pigistasin silmad hirmust kinni ja üritasin mingit plaani välja mõelda (ei suutnud).. siis kuulsin, kuidas väljas kõlaritest ja raadiotest jms minu kadumisteadet lasti… Kui silmad uuesti lahti tegin, nägin täpselt akent, mille taga oli üks mees, kes mulle täpselt otsa vaatas ja siis akna tagant kadus. Kas te teate, kui õudne oli, et ei teadnud, kas ta kadus selleks, et mu asukoht reeta või sisse mind kinni püüdma tulla … või sellepärast, et ta ei saanud aru, et see olen mina… või sellepärast, et ta tundis ära, aga ei tahtnud mind reeta…
Ma ei saanudki teada, sest T. äratus pistis kisama ja sellega oli unenägu läbi…
***
ise ma alles reedel kurtsin, et õudsed uned on paremad… Reedel ärkasin nimelt esmalt niisama hullult unisena, aga olin just unes näinud, et “täna on laupäev”… ja olin hullult rahulolev, et võin rahus edasi magada.. nädalavahetus on… Kuni meenus, et kurat… võin rahus edasi magada… kuni kell 6 äratuseni 😦
Ja jäing uuesti magama.. ja nägin unes, et olin lauamängupoes ja üks lauamäng, mida ma olin hiiglama kaua tahtnud (unes vähemalt, sest päriselt pole seda mängu olemas) oli müügil! Ja mul oli raha! (millest oleks ju võinud järeldada, et tegu on unenäoga 😀).. Ja siis tuli äratus ja ma ei jõudnud isegi mitte ostu vormistatud, mängimisest rääkimata. Niuks…
Ja sellepärast ma halasingi, et palju parem on ärgata hirmsatest unenägudest, kust pääsedes Sa oled õnnelik, et see läbi sai 🙂 Loogish ju?!
See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.
Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.
***
Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)
Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?
Väga.
Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.
(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)
Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.
Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.
Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..
Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele. PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂
*
Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.
Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.
Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.
Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)
***
Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…
***
Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂
***
Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…
Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.
Eputan nüüd lõpuks tagantjärgi oma sünnipäevakingitustega.
Aga esmalt. Kas ma kurtsin juba kunagi loo sellest, kuidas ma palgapäeva ootasin ja siis poodi läksin, et endale mangolassi osta ja kuidas ma sellega poest tulin ja rõõmsalt selle vaibale puruks pillasin? EllieTheElephant aitas laga ära koristada, aga oma lassist olin ma ilma 😦
Aga sünnipäevahommikul sain T.-lt karbitäie lassisid koos vabandusega, et “päris kingitus” ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Minu meelest olid lassid juba nii armas mõte, et oleks piisanud sellestki 😛
Siis avasin magustoidukausside kasti, mille Dzeik mõni päev varem saatnud oli ja milles minu kingitus ka olema pidi. Ennäe: oligi!
Kuigi termo-topsi ei olnud mu blogi kingisoovi-nimekirjas, teadis Dzeik siiski, mida teeb… Olime selle puudumise üle külmadel kargetel sügisjooksu-hommikutel arutlenud. Või noh, mul tegelt oli üks, aga see ei pidanud vedelikku kinni.. nii et see ei loe :P. Värviga pani ta ka teadlikult täppi: hele/laimiroheline ja oranž on mu lemmikvärvid. Nii, et roheline sobis täiesti.
Tööle jõudes ootas mind samalaadne toode, mida ise küsinud olin – presskannu/termokruusi segu toode:
Ja küpsetis, millelt on küünalde järgi näha, kui vanaks ma sain 😛 (loe: 7 🙂)… lisaks kommid, ja kolleegilt Simpsoni-sokid (mul on need täna jalas!) ja inglise krõpsud.. ja šokolaadi sain ka.
Päevase hilinemisega sain bossilt koogi. Teades, et ma suurem asi magusasõber ei ole, leidis lahenduse:
Sünnipäevaõhtul käisime Creppis söömas. Sain veel manti. Seeni ja rummi ja koolat ja teed ja teesõelad ja kuldsete kutsikatega pusle:
Alustasin eile pusletükkide sorteerimist ja ladusin ääred kokku (välja arvatud üks ääretükk, kes musta lambana end kuhugi tavatükkide sekka seadis):
Ja õhtul kodus ootas mind koogike ja pisike šampa (mis on siiani joomata) ja lepatriinudega lilled:
***
Nädalavahetusel, kui kolleegid+2 mulle külla tulid, sain veel manti. Muu polegi oluline (näiteks see, et te ei usuks, kui palju inimesi minu imepisikesse korterisse mahtus… või kuidas vaesed inimesed osalesid orienteerumises, kus nad pidid näiteks kohvikus töötajale “ööd on siin mustad” parooli ütlema, või punase märgi kõrvalt puu seest pudelit otsima.. .ainult et punane märk oli kaardil… mis oli välja prinditud mustvalgelt… või kuidas üks sünnipäevakülaline mind peale pikki ja tulutuid punase märgi otsinguid telefonitsi sünnipäeva puhul tapmisähvardas (muuseas, kui ma nüüd tegelikkuses siiski kogemata trammi alla peaks jääma, siis tema pole süüdi!)).. oluline on see, et ma sain veel kinke!
Komme. Seeni. Suppe. Kismetit.
Sheikeri. “Päris” sheikeri:
Tee-ise-ilma-lumeta-lumekuul:
Oranž Minioni-tass armastava kirjaga “Heit ju, ju agli!”:
Apollo kinkekaarid, mille osaliselt nädalavahetusel realiseerisin ja tõin endal ekoju päris oma Kalle Blomkvisti raamatu, kus kõik kolm osa koos on. Wiiiiii :).
Ja bluetooth-kõlari, millest ma ühes teises postituses varsti pikemalt räägin:
Sel reedel sain oranži t-särgi ja Blondiinide anekdoodid (ma pole küll blond, aga nende üle naerda on ikka tore).
Ja sel laupäeval sain mõningase hilinemisega veel Pätsi leiva ja maasingi ja taluvõi. Nämmmmmmm…
Ja pühapäeval sain T.-lt ka kätte kingi, mis õigeks päevaks jõudnud polnud.
Robbie Williamsi plaat, Under the Radar, vol 1… mida poodides ei ole. Ja millel *trummipõrin* on Robbie autogramm. Beat that!
Ideaalne punkt sünnipäevapidustustele ma leian 🙂
PS. Enim kõrva on jäänud uuelt plaadilt esialgu lugu H.E.S. … eriti refrään:
Ja kui mul muidu oli alati murekoht, et kas hoida rohkem pöialt Itaaliale või Hollandile, siis seekord lahenes asi sellega, et Holland EM-ile ei pääsenud ja Itaalia saab mu mõlemad pöidlad jäägitult enda päralt 🙂
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 