Kujutlege sellist suveõhtut, kus on soe. Olete koos Sõpradega rännanud Peipsiäärse talu õuele. Õhtupäike loojub Teie selja tagant ja värvib ees olevad kased sügiseselt kuldseks. Selja taha jääva metsa äärest, aga hiilib vaikselt ligi udu.
Istute mõnusalt murul (või pingil) ja eespool on murule seatud lava (loe: vaip koos istumiskohtadega), millel esinevad need, keda tasub kuulata. Istud seal murul ja kuulad imeilusate sõnade ja viisiga laule. Ja vahepalasid. Kuulad muhedaid lugusid Vanaisast, keda muidu peaksid maailma kõige paremaks Vanaisaks, kui Sa just enda oma parajasti niiiii väga ei igatseks, et see Sind natuke katki teeb. Ja nii Sa istud kontserdil katkise ja nukrana, aga samal ajal nii rõõmsama. Kõlab veidralt, eks, et kuidas nii saab? Proovi järgi ja siis veendud ise ka, et saab.
***
Või kujutlege hoopis kontserti keset linna, kuhu vaid vähesed on ennast kohale toonud, sest pilved ähvardavad vihmaga ja õige eestlane võib kannatada nii mõndagi, aga kehva suusailma mitte. Vihm teeb meile liiga palju liiga.
Pilved ei ole petlikud ja vihmasadu tuleb, nagu lubatud. Aga ükski inimene ei põgene oma kohalt, et kaugusest varju leida. Kuidas Sa saaksidki, kui Sa muusikast ja vahepaladest lummatud oled?
***
Nagu arvata võite, käisime vahepeal mõned korrad Sadamasilla ja Laikre-Sadama kontserdil.
Alguses oli plaan küll inimese kombel ainult ühe kontserdiga piirduda. Tartu omaga siis. Tegin kõva eeltööd ka Sõprade seas. Pakkusin neile raha-tagasi-garantiid, et neil midagi kaotada poleks. Ostku vaid pilet ja tulgu ja kui tõesti ei meeldi, siis maksan pärast ise pileti kinni.
Peale kontserti tuli üks kutsututest mind kallistama ja ütlema, et mulle peaks hoopis peale maksma, et ma kutsusin :).
Minu soovitusel on koos meiega käinud neid kuulamas 11 inimest, kellest KÕIK on olnud megarahul (ja üllatunud), mõni juba uuesti kuulama tulnud ja enamus valmis uuesti kuulama tulema.
Kui Te ainult minu muusikamaitset ei usalda, siis see juba ütleb midagi, onju?
Igal juhul. Tartu kontserdil müüdi Sadamalugude plaati, mida mul veel ei olnud. Mida mul veel ei olnud, oli sularaha.
Nii ma siis käisin muudkui teistele ajudele (sest mul endal rattaid ei ole all), kuni T. ja VäikeFränky minuga eile õhtul Kauksisse sõitsid.
Oi, kui hea see oli. Ja nemad olid (taaskord) sama rahul, kui mina. Inimesed võiks juba aru saada, et kui ma millegagi hullult peale käin (olgu see siis Põgenemistuba või kontsert), siis:
a) varem või hiljem nad annavad niikuinii alla ja on nõus, miks siis mitte kohe;
b) lõpuks on nad alati vähemalt sama vaimustuses kui mina tulekust, oli siis vaja alguses kaaluda ja mõtelda või?! 😀
Igal juhul on mul nüüd lõpuks see plaat ja rahu majas.
Eile oli mu puhkuse viimane õhtu. Ideaalne lõpetus, ausalt (olenemata tänasest varahommikusest raskest ärkamisest).
***
PS. Olgu öeldud, et kuigi meil endil on juba üsna piinlik :D, siis tahan kindlasti sel suvel veel kontserdi(te)le jõuda.
Esiteks on veel vähemalt 6 inimest, kes on lubanud ka kontserdile tulla, aga senini pole aeg sobinud. Ja ma pean ju loomulikult kaasa tolknema, et ise oma silmaga/kõrvaga nende vaimustust tunnistada.
Teiseks on veel vähemalt 6 inimest, kes on avaldanud soovi uuesti kontserdile tulla. Ja kuna ma olen lihtsalt rämedalt kade, siis ma ei saa neid üksi lubada vaid tahan kaaaaa kaasa.
Kolmandaks on mul kodus veel 2 plaati, millel ei ole joonistust peal.
Ja neljandaks (kõige olulisem!) on see, et kuigi plaadid on väga head ja kuulan neid päris tihti, siis ei ole see kontserdifiilinguga kaugeltki võrreldav. Vahejutud moodustavad kontserdist nii suure osa. Ja kõik see kohapeal… see on nii, teistsugune. Ma küll järjekindlalt räägin et kontsert ja kontsert, aga tegelikult ei ole see üldse nagu kontsert. See on hoopis teistsugune, hoopis parem :).
Ühesõnaga. Sadamasild võtab nüüd vähe vaiksemalt ülejäänud suve, aga Sadamalugusid kuulama võite ikka sattuda. Ja kui seni aru polnud saada, siis ma tõesti tõesti soovitan! (Pärast võite mulle öelda ka, et mul oli täiega õigus :D.)
Kas keegi Teist on näiteks telefonis mänginud mõnda seda Door/Room escape mängu, kus pead mööda tuba vihjeid ja võtmeid otsima, et siis ukse lahti saaks ja edasi järgmisse tuppa pääseks?
Aga päriselus? Ja ma ei mõtle siinkohal seda, kui oled oma võtmed kuhugi lootusetult kaotanud ja neid nüüd mööda tuba taga otsid, et välja pääseda :D.
Igaljuhul, külastasime me (minu tungival soovil ja pealekäimisel [ja seda oskan ma hästi :D]) Tartu põgenemistuba Escape Tartu. Gruppide suurused on 2-4 in, seega läksime koos Vihmahääle, T. ja TSõbraga.
Teadsime tausta, et meid pannakse 75ks minutiks kinni natuke creepy´sse nukutuppa, kus on hulgim vihjeid, mis sealt välja aitavad. Aga et kõik ei jõua välja. Meil polnud siiski alust arvata, et need, kes välja pole jõudnud, seal siiani nurgas vedelevad ja eeldasime, et 75min möödudes laseb töötaja meid sama lahkelt jälle välja tagasi, nagu ta meid tuppa sisse lubas. (Ja meil oli õigus :).)
Millega me ei olnud arvestanud olid käerauad ja pilkane pimedus 😀 Ja matemaatilised tehted. Arvutasin ma ühte valemit, sain lukukoodi. T.proovis: ei sobi. Arvutasin uuesti sama valemi. Sain hoopis uue numbri :D. T.proovis: ikka ei sobi. Arvutasin kolmandat korda. Tuli hoopis kolmas number :D. See osutus õigeks. 😀
Nii et kui Teie matemaatilised oskused on veel kehvemad kui mul (mul oli nõrk kolm koolis), siis ei tasu sinna ronida. Samuti siis, kui natuke klaustrofoobilised olete.
Igal muul juhul aga- MINGE! Me täiega soovitame! Isegi minusugustele nõrganärvilistele sobib! Ja seltskond, kelle alguses pea jõuga kaasa meelitasin, oli lõpuks täpselt sama suures vaimustuses, kui minagi! Vägavägaväga äge elamus on!
Ja 75 minutit läks nagu lennates. Läbisime selle aja jooksul umbes 75%, aga välja ei jõudnudki iseseisvalt. 😦
takerdusime kahe asja taha peamiselt: ühte ülesannet ei osanud lahendada… ja ma ei osanud lugeda 😀 Lugesin X1 kohta kogu aeg X5 ja sundisin kõiki X1 üles otsima 😀 Ise aimamata, et see ammu leitud oli…
Tegijal juhtub :D.
***
Igaljuhul tahame Tartu omadest veel Palat 205 minna ja kui Nukutoa kõrval Labor valmis saab, siis sinna ka. Ja tallinlastele soovitan Exit Room´i, kes Tartusse tulla ei viitsi. Kui me ükskord Tallinnasse tulla viitsime, siis käime kaeme ise ka selle üle.
Mac ja kokkamine on alati üks vahva anekdoot, kas pole? Eile ma näiteks tahtsin mulle ja Vihmahäälele kohvi teha ja sellega läks nii: Niisiis olin ma õhtuks täis enesekindlust, et teeks õige päris ise sushit. What a great idea! VAJA LÄHEB:Sushi tegemise komplekti, või kõiki selle koostisosi eraldi: St: keedetud riisi; sushiäädikat; nori lehti; sojakastet; wasabi pulbrit; marineeritud ingverit; bambusmatti; söömispulki (saab ilma nendeta ka ka 🙂) Need olid siis need, mis mul selles sushi valmistamise kit´is sisaldusid. Lisaks neile on vaja “täidist”. Minu valik: lõhefilee; krabipulgad; avokaado; kurk. VALMISTAMINE:
Step 1: Lõika kurk pulkadeks. Ma lõikasin pika kurgi pooleks ja selle omakorda pikkuselt pooleks. Ja need veerandkurgipikkused lõigud lõikusin omakorda neljaks. Ja suurema osa seemneid seest välja. Koor jäi alles. PS. Tegelikult hiljem lõikasin ma täidist pannes neist osa veelkord pikkupidi pooleks, et natuke õhemad oleks!
Step 2: “ava” avokaado. Kuna avokaado keskel on üks ilgelt jurakas kivi, siis saab selle pooleks nii: 1. Lõika otsad maha ja tee noaga ümberringi sisselõige, nagu oleks pooleks lõigatud… aga kivi sees päriselt poolitada ei lase. 2. Kanguta pooled üksteisest eraldi. Kivi jääb ühe poole südamikuks. 3. Löö nuga tera pidi kivisse. Ära sihi mööda ja seda hoopis kätte viruta. 4. Kui noatera pisut sees on, siis keera seda 90 kraadi, et kivi lahti tuleks ja tõsta see koos kiviga ära.
Step 3: otsi oma sushikomplekti kuuluvad asjad välja: Nagu ma juba enne ütlesin, siis minul olid komplektis (Mis maksis muuseas ~10€) 3 norilehte, 1 bambusmatt, kahed pulgad, eeltöödeldud riis, pulber wasabi valmistamiseks, sojakaste, sushiäädikas, marineeritud ingver.
Step 4: Tee riis valmis. Ma ei tea, kuidas “päris” riisi õigesti sushiks teha. Tean, et midagi tuleb teha, et ta ei kleepuks vms. Leotada? Ähh, ei mäleta. Aga komplektis oli igaljuhul juba valmis tehtud riis, mille pidi mikros 2 minutiga ära soojendama. Inimestele, kes on köögis osavamad kui mina ja ühtlasi valivamad kui mina, ma seda väga ei soovita. Enne soojendamist oli riis selline suur kõva latakas, mis oli katsudes nagu kummist tehtud materjal. Peale soojendamist oli see pehmem, aga lõhnas ee.. omapäraselt… umbes nii, nagu võiks lõhnata riis, mis on kusagil Jaapanis 2 aastat tagasi keedetud ja pakendatud 😀 😀 Aga kannta ära. Ja seejärel sega riis kausis ühtlaseks, et ta ei oleks enam sellise kujuga nagu lapik sillutisekivi vms. Ja kui riis ühtaseks segatud, siis vala sinna juurde sushiäädikas. Vajadusel eemalda liigne vedelik.
Step 5: Tee wasabi valmis. Kes oleks võinud arvata, et see roheline ühtlane mass oli alguses kollane pulber pisikeses pakikeses. Not me. Pakikesele tuleb juurde sedaga 10ml vett. Kas te teate, kui vähe on 10ml? Ma otsisin selleks “mõõtetopsiku” välja. Ehk siis tegelikult pooleliitrise sheikeri 😀 Kui väikseim pealemärgitud mõõt oli 50ml. Pmst 10ml tähendas seda, et sheikeri põhi oli vaevu veega kaetud. Pisi-pisikese kausikese puudumise tõttu oli mul nagu pildilt näha, pisut liiga suur kausike. Aga pole hullu. Valasin pulbri sinna. Ja veetilga sinna peale. Seejärel segasin, kuni kollasest pulbrist sai rohekas kibedamaitseline mass. Ära paljalt söö. Step 6: aseta nori-leht paika. Pakis olid kaasas 3 suurt suurukujulist (enamvähem) nori lehte. Kuna ma ei tahtnud niiii suuri sushirulle, siis tein vea ja murdsin lehe keskelt pooleks ja tegin sellest 2 väiksemat lehte. Söömise osas muutis see mugavamaks, aga valmistamise osas mitte. Leht ei ulatunud enam täidise ümber ümberringi ja äär jäi lahti (aga sellest hiljem). Norilehel on 2 poolt: karedam/karvasem ja siledam/läikivam. Aseta nori bambusmatile sile pool allpool, st täidist hakkad panema karedama poole peale. Ahjaa, et vältida minu viga, siis tee esmalt kindlaks, mispidi matt painduma hakkab 😀 Ma panin esmalt lehe valepidi ja kui täidis peal oli, siis matti keerama hakates selgus, et krt, ei paindugi. Ja seda täidisega norilehte ristipidi pöörata oli juba omaette ooper. Step 7: hakka nori peale ühtlase kihina riisi laduma. Kasta oma sõrmed enne riisiga tegelemist märjaks, et ta sulle sõrmede külge ei kleepuks. Viga nr 1 pildil: see, et ma nori pooleks tegin. Viga nr 2 pildil: bambusmatt on valepidi, peaksin seda alt üles keerama hakkama, aga see paidub hoopis paremalt vasakule. Viga nr 3 pildil: Äärtesse oleks pidanud kinnitamiseks rohkem ruumi jätma. Viga nr 4 pildil: Surusin riisi sõrmedega liiga kokku selle külge, see oleks pidanud veidi õhulisem jääma. Viga nr 4 pildil: kuna nori tükk oli poole väiksem, siis sai riisi vist liiga paksult. Pärast ei ulatu rull kinni. Teisel katsel jätsin kinnitamiseks riisile küll tühjemad ääred, aga korralikult kinni ei ulatunud ikkagi. Kolmandal katsel ei poolitanud enam norit ja tegin terve lehega suured sushid. Siis ulatus kinni 🙂 Step 8: Lisa täidis. Vali ise, millist kooslust või täidist soovid. Mina tegin lõhe-avokaado omi ja krabipulga-kurgi omi. Aseta täidis keskele otsast otsani ulatuva laia ribana. (krabipulga-omadest unustasin pilti teha. Aga laia krabipulga lõikasin pikkupidi pooleks).
This slideshow requires JavaScript.
Step 9: keera bambusmati abil sushi kokku. Esmalt esimene pool. Siis suru pisut. Seejärel teine pool ja suru uuesti. Nagu ma ütlesin, siis minu väiksed norid ei ulatunudki kokku 😦 Aga suur tuli mükkebroo.
This slideshow requires JavaScript.
Step 10: lõika rullist sushi”viilud”. Lõika rull keskelt pooleks ja kumbki pool omakorda kolmeks. Ühest rullist peaks tulema kokku 6 viilu. Step 11: Serveeri lisandid. Vala sojakaste väiksesse kausikesse või topsi, kuhu rulli kasta saad. Pane ingver ja wasabi väikestesse kausikestesse. STEP 12: SÖÖ! 🙂
EDIT: Leidsin nüüd külmkapist toorjuustu ka. Ma ostsin selle sushisse lisamiseks. Aga ma ei tea täpselt, kuidas ma seda kasutanud oleks ja lisaks ei tulnud see mulle ilmselgelt õigel hetkel meelde 😀 Improviseerige ise!
See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.
Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.
***
Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)
Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?
Väga.
Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.
(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)
Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.
Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.
Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..
Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele. PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂
*
Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.
Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.
Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.
Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)
***
Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…
***
Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂
***
Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…
Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.
Vihmahääl käis Arukülas mu soovituse peale asja üle kaemas ja tuli tagasi (nagu arvata oli) väga rahulolevana. Lippas kohe järgmisel hommikul poodi plaadi järgi 🙂
Ühesõnaga.. kui muusika tundus kuulatav ja mõni kontserdikoht vähegi sobib ja rahakott vähegi kannatab, siis ma soovitan väga. See ei ole ainult kontsert, ausõna. Aga ma ei oska seda kirjeldada neile, kes ise pole käinud…
Minu mäluga suutsin meelde jätta umbkaudse teema ja on võimalik, et täpne sõnastus läks võssa…
Tähtsaid, traditsiooniliselt septembrikuiseid sündmusi on toimunud kaks. Üks neist Sügisjooks/Tallinna Maraton ja teine iOS 8 väljatulek :D.. siinkohal siis esimesest (küll mõningase hilinemisega).
***
Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, kuidas Koon laupäevahommikul teel bussijaama, et Pealinna sõita, otsustas pargis väljaheidet süüa. Ja mida tegin seepeale mina? Kasvatasin teda siis seal? Oh ei, hoopis ohkasin kergendunult: Jumal tänatud, parem sisse kui peale! 🙂 Ja eks ta tõsi on.
Bussile me jõudsime. Bussiga pealinna samuti. Kuna ma jõudsin sinna kell 14 ja Dzeigile pidin Lasnamäele bussi vastu jõudma kell 16, siis leidsin, et paras vahepaus, et külastada bussijaamale lähimat sõbraisendit, Vihmahäält… Sest koos Koonuga ei olnud aega ega tahtmist linnaliiniga kuhugi minna (Vihmahääleni sai jalgsi ja sealt edasi Lasna pidi nkn bussitama).
Mõeldud, mõeldud. Vihmahääl kokkas, sõime jms. Istusime köögis ja ma jälgisin seinakella, et ikka kindlasti 15.30 välja astuda. Kui kell minu arvestuse järgi kolm sai, helistas miskipärast Dzeik… ja kõnele vastates näitas minu mobiilikell miskipärast 16:04.
Nii selgus, et kuna kevadine kellakeeramine oli ju just äsja, hetk tagasi, polnud Vihmahääl veel köögis kella keeranud.. ja see oli tunnike taga.
Aga Dzeik jõudis ise koduni ja mina&Koon ka lõpuks järgi. Sain Dzeigilt hunniku manti, vaatasime Grey anatoomiat, ja kobisime õhtupimeduses Ja$ile bussivastu.
This slideshow requires JavaScript.
Ja$i bussiga oli veel nii, et kodulehel on kirjas, et buss peatub Väos (Peterburi maantee ääres Lasnamäe alguses) ja jõuab sealt 2 minutiga bussijaama :P. Praktikas peatus buss, nagu kõik teisedki, hoopis Kanali ääres Mustakivis.. ja seda umbes 15 minutit enne bussijaama 😛
Pühapäeva/Maratoni-hommikul ärkasin kell 4, kuigi äratus oli 5st. 7-ks olime kood Dzeigi ja Ja$iga oma joogipunktis. 8-ks olid kohal ka ülejäänud. Punkt asus, nagu alati, Russalka juures.. Päike tõusis kaunilt rannas ja üldse oli elu lill 🙂
Leidsin soolapakilt retsepti soolataigna kohta, millest kujukesi teha saab: 1 dl vett
2 dl jahu
1 dl soola
1 mingiühik õli
Sega kokku taignaks, vooli mant valmis, viska tunniks 100 kraadi juurde ahju ja voila.
Nagu alati, olid maratoni ja poolmaratoni stardid joogijagajaile suhteliselt chillid. Neis oli 2500-3000 osalejat. Valasime jooke, pakkusime sööke (kas te teate, kui hästi maitseb leib soolaga… värskes õhus 😀), ja koristasime maast topsikuid ja olime niisama ilusad. Okei, tegelikult oli tegemist kogu aeg, aga hullumaja vähemalt ei toimunud 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis, äkki, veel enne kui eelmised võistlejad otsa said, olid 10 km distantsi omad päral. Ja neid oli 11 000.. pluss veel natuke. Sebimist jagus. Jooki ka jagus.
Olime, nagu alati, esimese laua juures. Ja esimest korda ajaloos (loe: minu 11 aasta jooksul) ei saanud esimene laud HETKEKSKI joogitopsikutest tühjaks! Oleme superuhked! Tavaliselt on kõik võistlejad kohe esimese laua taga seismas… ja laud enamuse ajast niiii tühi, et üksikute lisatavate topsikute põhjad hetkeks lauda puutuvad, aga muidu ei miskit.. aga seekord oli miinimum ühel hetkel 4 topsikut laual.. ja enamasti rohkem! 🙂
Mida ei saanud kõikide teiste laudade kohta öelda.. sest võistlejad on õppinud esimesest lauast edasi liikuma, ja liikusid kõik teisele poole 🙂
This slideshow requires JavaScript.
Ja siis olid nad (võistlejad) äkki otsas 😦 Kuigi vägaväga paljud proovisid topse prügikastidesse visata, said needki täis ja valged topsihanged vajasid koristamist. Lendasime oma punasärkide armeega peale ja leidsime valge kihi alt jälle rohelise muru üles.
This slideshow requires JavaScript.
Ja juba ta läbi oligi 😦 Selleks aastaks vähemalt. M. jäi minuga veel tšillima ja mingil hetkel saatsin tema ka ära. Lugesin sõnad peale, et istu Kadriorus trammi nr 2 peale ja sõida Balti jaama.
Õnneks ta sai mingil hetkel ise aru, et ma ajasin talle täielikku jama ja Kadriorust üldse tramm number 2 ei sõidagi. Nii et rongile jõudis ta olenemata minu püüdlustest :D.
#MacilIkkaJuhtubJu
Kui veoautomees laudadele järgi tuli, läks vaja ka minu tohutut jõudu ja kehamassi, et tervet alust u.20 laua-pingiga kallakust üles lükata. Toime tulime, loomulikult (ma ei kahelnud hetkeksi.. isegi mitte siis, kuis ee alusetäis meid kallakust tagasi alla veeredes teise aluse poole lükkas 😀).
Kui lõpetasin, helistasin T.-le, et millal järgmine buss tuleb? Selgus, et 16.38. Kell oli 16.38. Hea ajastus :).. aga ootasin järgmist ja olin 17.30ks Lasnamäe-kodus 🙂
***
Ps. Lasnamäel sorteerisin emme asju. Ja avastasin, et esimesed mulle suunatud postkaardid (peale sündi) olid:
a) koerapildiga
b) russalka (joogipunkt ju :P) pildiga
Siis leidsin emme vihiku. Kirjandivihiku imeilus käekiri pani mind mõtlema, et olen vist adopteeritud…
… aga õnneks oli vist eesti keele õpetaja lihtsalt nõudlik. Teised vihikud olid ikka minu stiilis, ehk siis loetamatud 😀
Ja lisaks kasutasin juhust ja vaatasin Netrami arvuti tervet DVD-lugejat kasutades ära hooaja sarja Extraordinary dogs, mille kaltsukast ostsin. NIIIIII hea! Soovitan!
Fränky pakkus järgmiseks lisapostituseteemaks “Ebatavaline nähtus” ja nagu tellitult, toimuski üleeile midagi ebatavalist!
Aga, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et VäikeFränky on maailma suurim hilineja. Ta isegi ei tee seda meelega, aga ikka on nii, et kui me lepime nt kokku, et saame 20 minuti pärast poolel teel pargis kokku, kuhu on umbes 1,5 km kui sedagi, siis kui ma olen parki jõudnud ja natuke oodanud ja veel natuke oodanud ja siis lõpuks helistan, et kas hakkad jõudma, siis ta vastab, et : Jah, ma just astusin välja!…või, et .. ot, ma sain nüüd püksid jalga, ma ei leidnud neid üles… või midagi sellist…
Umbes nagu Vants ja mu pesumasin.. noh, et lepid kokku kohtumise keskpäevaks, lähed kohale poole kaheks ja võta parem soe jook kaasa, sest saad ikka natuke oodata :P.
Fränky külmikul on Vihmahääle poolt Iirimaalt toodud külmkapimagnet kirjaga: Im not late, im on irish time.. vms.. väga sobiv.
Alguses ajas närvi, aga nüüd võtan seda juba nagu paratamatust. Personaalsed kriteeriumid :).
Igaljuhul.. üleeile õhtul ütlesin Fränkyle, et pangu riidesse ja hakaku trepist alla kobima, me oleme 10 minuti pärast kohal 😀 (noh, terve korrus ju ka tulla!).. ja kui teele asusime, meenus mulle, et põhjus, miks minna (külmikumagnet) ununes koju, keerasime tänavaotsal ringi, käisin sellel järgi ja vurasime siis Fränky suunas.
Ja teate mis? Ta oli:
1) Jõudnud ennast selle ajaga riidesse ajada!
2) Jõudnud trepist alla!
3) Jõudnud üle tee parklasse!
Esimene kord, ma arvan! Esimene (ja viimane?) kord, kui ta ei hilinenud! I´m impressed!
Tõesti ebatavaline!
***
Muuhulgas on täna Vihmahääle sünnipäev. Äratasin ta sel puhul hommikul peale seitset üles.
Vihmahääl: [uniselt peale pikka kutsuvat tooni] Jah?!
Mac: Oi, magasid vä?
V: [jätkuvalt uimaselt] Jah… M: Nähh, ma mõtlesin just, et saan Su veel enne koolipäeva algust kätte.. enne kui ära unustan… V: Mul on neljapäeviti vaba… M: [kurvalt] Aaaa… okei.. no sorry.. [rõõmsamalt] aga tegelikult, ega mul oli asja ka ju!
V: Noo?! M: Sa oled mulle 16 euri võlgu! V: ???????
M: Nali-nali… Palju õnne sünnipäevaks! 🙂
*Ma küll endale minusuguseid sõpru ei tahaks…*
***
Koonlane on täna 3 aastat, 3 kuud ja 3 päeva noor!
Nädalavahetuseks saabus külla resideeruma kõrgeauline Vihmahääl. Tegelikult tuli ta küll ainult ühel omakasupüüdlikul põhjusel – tahtis mult kitarri laenata – aga selleks pidi ta muuhulgas ka kannatlikult meie seltskonna üle elama. Elas ka.
Kuumade ilmadega soovitatakse toas jahedas püsida. Kuna meie jahedas toas on 28+… kraadet sooja, siis kobisime veelgi kuumemasse autosse ja läksime trippima. (Koonule halastasime auto osas ja jätsime ta siiski “jahedasse” tuppa.) Vihmahääl polnud kunagi Otepääl käinud. Ise käib mööda Iirimaad töllerdamas ja pole Nuustakulegi jõudnud, eksole… Aitasime siis vaest inimest ja viisime ta sinna (etterutates olgu öeldud, et tõime ikka tagasi kah).
Käisime Vihmahäälega Tehvandi hüppetorni otsas. T., kellele ei meeldi juba 3m kõrgust, ei olnud eriti huvitatud 34 meetri kõrgusel võrest platvormil patseerima ja jalge alla tühjusse vaatama. Meiele see eest meeldis.
Sheeriks pilte ju ka, aga mu siinne arvuti ja fotoaparaat ei ole koostöövalmid omavahel. Riius vist…
Siis käisime linna peal. Andrust ei näinud 😦 See-eest oli seal miski tsiklimeeste kokkutulek vms, terve linn oli motikaid täis. Mina muudkui vaatasin, pühkisin suunurgast ila ja nurrusin 😀
Ostsin külmikumagnetid ja villased sõrmik-käpikud. Noh, et juhuks, kui nüüd kraadid äkitselt 20-le langema peaksid vms, siis läheb ehk vaja.
Otepää, muuseas, koosneb peamiselt pubidest, majutus-asutustest ja eramajadest.
Ja energiasamba juures käisime ka. Ja Pühajärvel. Sõjatamme vaatamas ja miskil paadisillal jalgupidi vees istudes möödaujuvat saarmat imetlemas. Kuna me oleme kõik sotsiofoobid (wordpress leidis abivalmilt, et see sõna oli valesti kirjutatud ja pakkus asemele õigemat versiooni – isotoobid 😀) ja hindame palavalt oma isiklikku ruumi, siis randa trügima ei hakanud ja ise vees jäigi käimata/ujumata.
Koju tagasi jõudes tundus isegi palav tuba eelnevaga võrreldes päris hea jahe korraks 😀
***
Pühapäevahommikul helistasin M.-ile, et vaadaku aknast välja ja öelgu, kas rannas on palju inimesi. Ei olevat olnud. Käisin Koonuga õuel ära (kus sain naabrinaiselt, kes on EllieTheElephandi suur fänn, lille 🙂)… Ja kupatasin siis meie seltskonna Nõosse (Nõkku?) järve äärde. EllieTheElephandi kastsin märjaks ja jätsin koju. Haarasime hoopis Hoséphi kaasa.
Vesi oli niiiii külm 😀 Esimesed 10 minutit kannatasin ainult põlvini vees seista. Aga peale pooltundi liival praadimist läksin isegi mina kaelani vette ja sooritasin mõned õnnetud ujumisliigutused (ma nimelt ei oska ujuda… kindla põhjaga pinnal (basseinis) on vist isiklik rekord 50 meetrit imekombel, aga tavapärane maa on 10 meetrit ja siis peab koivad põhja sirutama). M. (kes meiega kohapeal mõningase hilinemisega ühines) ja Hoséph seevastu ujusid vist järvele 16 tiiru peale. Ja ühtlasi käisid vahepeal saarel kõrkjates vanainimesteasja tegemas, kui T.-d uskuda 😀 (emm.. Fränky, kui Sa seda nüüd loed, siis kodurahu huvides soovitan T.-d siiski mitte uskuda 😀)
Aga minu jaoks oli see selle suve (ja ühtlasi viimase kolme aasta!) esimene “ujumine” väliveekogus! Jalgupidi vees olen töllerdanud, aga nüüd oli natuke nagu päris 🙂
Aga pruun ei ole ma ikka. Kui ma põngerjas olin, siis olin igal suvel nagu šokolaad… ja nüüd? Nagu albiinoluik… isegi Fränky on pruunim! Prff…
***
Õhtu lõpetuseks saatsime Vihmahääle (ja kitarri) rongile (optimist tahtis pühapäeva (!) õhtul porgandisse mahtuda… ja mahtus ka)… vedasime Fränky ja tema pagasi koju ja läksime Koonuga jalutama. Kes otsustas, et hullult hea mõte oleks kalaraibetes püherdada. Jõesuplus puhastamisel abiks ei olnud. Koju kõndisime kalaraipelise-jõemudase Koonuga. Väga armas. Ainult üks inimene vastutulijatest vaatas teda heldinud näoga… Tema oli umbes aastane ja mõistab ilmselt täiesti Koonu soovi ennast ära määrida.
Olenemata pikast pesust ja šampoonist on koonu kael täna ikka veel kalane… See lihtsalt ei tule maha. Oeh.
I lugu, ehk “Lollilt tulebki raha ära võtta (vol 2) ja kuidas Mac Tallinnamaal käis”:
Pühapäeval enne kella nelja bussijaamas: Mac: “Palun homseks kella 5sele bussile täispilet Tallinnasse” Müüja: “Välja müüdud!” Mac: “Okei, kuuesele?” Müüja: “Täis!” Mac: “Neljane? Või kuhu veel on pileteid?” Müüja: “Pool viis?” Mac: “Sobib!”[Mac haarab pileti ja traavib minema, ise mõeldes.. vat kui hea, et täispiletit ei saanud, oleksin rohkem maksnud, sest unustasin, et mul on kliendikaart ju… Ja, et no huvitav küll, mis karjad need nüüd esmaspäeva õhtul pealinna poole vuravad, et kõik bussid järjest täis… crazy.]
* Esmaspäeva õhtul peale kella nelja bussijaamas:
Kell saab veerand. Bussi pole. Kell hakkab pool saama. Bussi pole. Taisto buss tuleb, aga mu pilet ütleb, et mul on Sebe. Ja liininumber ka ei klapi. Teised inimesed nagu ootaks ka?
Tuleb Haapsalu buss hoopis. Teised inimesed ootasidki bussi, lihtsalt mitte seda Tallinna oma.
16:40 lähen kassast uurima, et kas poole viiesest bussist on midagi kuulda? Müüja: “Läks ära juba.” Mac: “Millal, ma olen juba pool tundi seal? Müüja: “Poolest. Taisto buss.” Mac: “Aga mu piletil on, et see peaks Sebe buss olema.” [Ulatab pileti] Müüja: “See on eilse kuupäevaga.” Mac: [ahsoo, et sellepärast siis soovitataksegi peale ostu pilet üle kontrollida? Good to know :(] “Oeh, selge. Palun siis viiesele bussile üks kliendikaardiga pilet.”
Viiene polnudki välja müüdud. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis ka see pooleviiene Taisto oli pea tühi. Tuleb välja, et ei sõidagi esmaspäeviti inimesed karjadeviisi Tallinna poole.
#minulikkajuhtubju
*
Teen istudes ajaviiteks Foursquares Check-in´i bussijaama. Nii nagu Foursquare vahel sellepeale mingeid kommentaare ütleb, teatas see seekord midagi stiilis: “Juba 22. kord siin, Su sõbrad elavad siin?“.. Muig. Jup, that´s it. Teades, et bussijaamas püsielanikeks on väga “šarmantne” seltskond, siis kohe kindlasti on nad minu bestikad. Raudselt.
Ringi siiberdav mustlasmutt on saanud aimu, et ma olen liigse rahaga loll ja tema sõber pealekauba.. ja tuleb 2€-t küsima. Ütlen, et mul ei ole sularaha. Üldiselt hea vabandus. Õnneks mul ei olnud ka. Ja teades, kuidas ma Flickerile maksin ja ajaviiteks bussipileteid kokku ostan, siis pole vist kaardi peal ka 😛
Samal ajal FB chatis juurdlesin, et 2€ on ju 30 Eesti krooni. Kui kunagi oleks juurde hüpanud kerjus, et anna 25 krooni, siis.. djah, nad ei käinud küsimaski nii suuri summasid. Mingi “anna paar krooni.. või 5 krooni” ehk oli. Tänapäeval ei küsita, et anna 20 senti või 50 senti.
Muidugi, tänapäeval ei saa 2€ eest enam sugugi nii palju manti, kui 30 krooni eest saanud oleks. Jäätise saaks. Eriti rammusa 🙂
Viisese bussi saabudes luban pühalikult chatis, et Tallinnas ostan endale jäätise. Jah!
*
Ostsingi, muuseas. R-Kioskist (mis on, teadagi, kallis koht) 1.50-ga… See tähendab, et jäin isegi viiekümne sendiga plussi! Aga ärgem muretsegem, küll ma selle ära suudan kulutada.. või kaotada :)… Tallinn oli (talle omaselt) tuuline ja jahedavõitu. Külmetasin, aga sõin jäätist. Sest ma ju lubasin!
***
Vihmahääl, kelle juures resideerusin, oli tore. Koolitus oli ka. Ilm oli arktiline.
Teisipäevaõhtul käisime pesu šoppamas. Eputan saagiga: Koguhind paaril boxeritel ja 6 paaril sokkidel 15 raha. Beat that. Värvid muundusid pildistades kuidagi tuhmiks, kollaseks… tegelikult on väga nunnud värvid 😛
*
Et vihma tilkus ja rõve külm oli, otsustasime, et ei meie hakka kümmet minutit kõndimisele kulutama ja läheme trammiga. Tuli Ülemiste tramm. See ei sobinud meile. Aga juba paistiski järgmine saabuv tramm! Kobisime peale… ja avastasime järgmises kurvis ära pöörates, et lisaks bussipiletikuupäevade kontrollimisele oleks igati mõistlik teinekord ka tramminumbritele pilk heita… ja sõitsime Ülemiste poole.. et järgmisest peatusest siis natuke pikem maa kõndida, kui eelmisest olnud oleks. Igati mõistlik ju?!
***
eile lehvitasin vihmast hallile Pealinnale…
…ja tulin ära Koju.
Bussis vaatasin Originaalide ja Vampiiride hooajalõppe. Ja hoidsin nuttu tagasi. Stiilne 😛
II lugu, ehk “Enne, kui võtad koera, mõtle selle üle, kas…”:
… Kas Sul on tulemas koolitusi teises linnas?
… Kas Koeral on samal ajal jooksuaeg?
… Kas elukaaslane unustab pipragaasi koju ja peab siis Koonuga õues käies lõriseva lahtise isase eest põgenema? (#idiootomanikud @${)€$£)
… Kas elukaaslane peab ettenägematutel põhjustel ära sõitma ja VäikeFränky peab siis ise minema ja Koonu maja kõrvale põiele viima, valge kepp võõraste koerte eest kaitseks löögivalmis?
… Kas võib juhtuda, et kui ostsid 2 kaitsepaput, kuigi haigeid käppi on vaid üks, lahendab Karma olukorra nii, et kaotab ühe parki ära?
… Kas võib juhtuda, et kui Sa koju tagasi saabud, on Koonu tabanud kõhulahtisus, mida keset ööd köögis koristada tuleb?
Ps. … Kas teadsid, et kui päeval on +6 ja tuul ja vihm siis öösel kell 1 on õues vihmatu, tuulevaikne ja +11 kraadiga mõnus suveõhtu/öö?
Kui miski eelnevast Sind ei morjenda, siis oled valmis küll 🙂 Head koerapidamist 🙂
***
Ps. Ja last, but not least. Kas teate, mille poolest Karlova on eriline?
Sest see on üks väheseid kohti maailmas, kus 3G võrk on 2x aeglasem kui Edge 😛
Ilm oli mõnusalt palav 🙂
Ostsime Koonule eile soojapuhuri 😛 Suve tuleku puhul või nii… et see talle siis ventikana jahedat õhku puhuks. Lisaks sai teda vist 3 korda päevas külma dušiga üle loputatud, et natukenegi jahedam oleks. Lõpuks hakkas talle isegi meeldima vist, sest kui ma muidu vihjan, et nüüd lähme pessu, siis ta teeb esmalt näo, et ega Sa mind ei mõelnud? Ja siis tatsab kohale eriti kurva näo ja aeglase sammuga nagu vana kronu. Aga
Käisime Lennundusmuuseumi lennupäevadel. Mükkebrooo oli! (Aga ple arvutit veel ja siis pilte ei sheeri, v.a. üks moblapilt)
Käisime Ahhaa keskuses, T. ja Vihmahääl esmakordselt. Torekas oli. 🙂
Käisime shoppamas. Vihmahääl ostis endale vanainimestemütsi 😛
Minu riidekapp täienes nädalavahetuse jooksul (khmm, kes mind teavad, ei usu nüüd oma silmi kui loevad: ) valge pika seeliku, valgete suveking/sandaalidega (mis mu jalad puruks tegid), valge särgi ja valge-must-triibulise topi võrra. Djah, ja pesu ka.
Tahtsime ujuma minna. Ujula oli kinni 😦
Vähemalt jäime paduka kätte… midagigi 🙂
***
Täna:
Hommikul kolmveerandviis oli T. hullult nunnu, aga et mul oli parajasti uneaeg, siis ma olin ilgelt nõme ja kuri ja pahur. Ta võiks ju ka muidugi nüüdseks selgeks saanud olla, et unist Mac´i torkida on kaheksa korda ohtlikum kui näiteks jääkarupuuris uinakut teha vms. Aga ei, ta ei olnud seda õppinud. Ja nüüd on mul nõmeda porramise pärast süümekad.
Hommikuti kodust ära tulles jääb hetkel Koon koju, mitte ei tule tööle kaasa (jooksukas+käpp=sinine leht) ja annan talle tavaliselt ära tulles ühe kanajala. Täna hommikul pööras pea ära ja ei võtnud seda vastu. Heino, fain.. mossitagu siis! Kolmapäeval näeme ju jälle 😛
Aga ma keeldusin ennast sellest heidutada laskmast, et kõik mind nüüd vihkavad.. ja tulin tööle tulles poolel teel bussilt maha, ostsin latte ja käisin jõe ääres hommikupiknikku pidamas kohvi ja saiakestega 🙂 nämma oli.
***
Ja last, but not least pean mainima, et ilm-äpp on nii tore…taustaks on liikuvad pildid vastavalt ilmale: udu, päike, vihm, äike vms.. täna nt Rooma-ilma vaadates sähvis äike ekraanil:
Tsekkige ägedaid kuupilte kah 🙂 (kuna ma ei saa enda pilte sheerida, elan end teiste piltide kaudu välja 😀)
Täna nägin väga häirivat und. Jalutasin Koonuga… Koon ei olnud sugugi sihuke viisakas ja viks jalutaja vaid rebis rihmast nii et mu käsi venis 2x pikemaks vist… Ja eemal oli mingi mees oma hästi suuuure ja väga kurja koeraga. Ja äkki jooksis Koon selle kurja koera juurde. Mina järgi ja üritan Koonu ära sikutada, tema, pätt, põgeneb minu eest ümber kurikoera. Arghhhh.
Lõpuks läks eemale ja viskas ennast kõhuli, keeldudes liikumast. Ja mida tegin unenäomina? Haarasin jalast oma valge “hotellisussi” (sest tavapärane on toasussides koera jalutada ju) ja nüpeldasin vaest koera sussiga 😦 Ärgates olin väga frustreeritud, nii unenäokoonu sõnakuulmatust käitumisest kui enda kurjast unenäominast.
Kui uuesti magama jäin olin VäikeseFränky ja Vihmahäälega mingis hotellis (huvitav, kas selle pärast mul olidki eelmises unes need valged hotelli-sussid jalas?! 😀), mis nägi välja täpselt nagu haigla… Nii Vihmahäälel kui mul tekkis järsku räme põiekas ja tegime võidu teise koridori-otsa vetsuni. Ma lõikasin mingist kohast ja võitsin (ilmselgelt ei ole unenäo-mina sugugi meeldiv inimene 😀)…
WC oli ülikitsas, täpselt poti-laiune.. ja seinal, täpselt poti kohal oli see suuur suuuure WC-paberi-rulli hoidja.. Ehk siis põhimõtteliselt jäi see poti kohale.. nii et pidid ennast poti ja selle paberihoidja vahele suruma kuidagi… Tegin siis seal mingeid ülipindlikke joogaharjutusi, et vastav asend sisse võtta, kui jagasin matsu ära, et ehhh.. see vist pole ikka päris reaalne… ja tegin hoopis silmad lahti ja käisin päriselt vetsus ära. Meie tualett pole kunagi nii suuuuur tundunud, kui täna 😀 😀
***
*9-22 kõlab nagu toidupoe “oleme avatud” aegade silt 🙂
Ehk siis lähiajaelu läbi triljoni pildi…
#Day9: Kevadilm 13… Tallinnas oli samal ajal muuseas vihmane/tuuline +7 😛 nänänänä.
#Day 10: Pomelo… Kui Mary mulle kunagi loengute-vahetunnil esmakordselt pomelot tutvustas, oli see rõõõõveda lõhna ja ülihea maitsega. Nüüdseks on maitse säilinud, nämmm… aga lõhn on kuhugi kadunud?! Sest ma ei saa enam sugugi aru, et see väga lehkaks…
#Day11: Kokkamine… Maci moodu. Ülemisel pildipoolel on näha, milline pidi šokolaadi-kreemikook nägema välja (pilt pätsatud retseptist, mille pätsasin Sesamy Facebookist). Alumisel pildil on näha, milline nägi välja minu valmistet´versioon sellest hõrgutisest :D. Õnneks oli meil kohupiimapastat (sest ma lugesin pealkirja, kus oli mainitud midagi kreemist.. ja eeldasin siis kohe, et koogi sisse käib kohupiimakreem. Ei käinudki.), millega sai kõik jäljed ära peita ühtlaselt 😀 Šokolaadi riivisin ka peale.
Sõime vormitäie kooki ära kahepeale umbes 15 minutiga, seega maitse kõige kehvem vist polnudki… olenemata pisiasjast, et lugesin retseptist, et 1/4 supilusikatäit soola… mis tegelt pidi 1/4 teelusikat olema 😀 uupsii 🙂
#Day 12: There´s a cure! Pärast mitme-päevalist vindumist otsustasin, et aitab naljast. Ja jäin haigeks. Ikka niimoodi, et olin nädal aega haiguslehel ja veetsin muist aega 39 kraadilise kuuma pliksina. Üleeile käisin perearstil… Peale seda kui ma seal 10 minutit köhinud olin, teatasin kinnise nisa ja nasaalse häälega, et “Ma olen nüüd terve. Tulin haiguslehte lõpetama :D” … Keeldumisega ma ei leppinud, niisiis kribati mulle veel üks hunnik rohtusid ja saadeti oma teed :).
#Day 13: Sülekoer Nii, nagu piltidelt näha, meeldib Koonule sülle pugeda iga kord kui ma põrandal maandun:
#Day 14: Kevad Et ma haigena laatsaretis olin, siis oh vaene Koonuke.. meie õuevisiidid olid 5-10 minutilised maja kõrvale platsile. Vaene väikseke, oli liikumisvaegusest hullumas. Cesaril (Cesar Millan, Koeralausuja) on täiesti õigus, kui ta väidab, et kõik koerte käitumisprobleemid tuginevad liiga vähesel liikumisel pmst…
See selleks. Ühel ilusal hommikul õues järjekordsel kiirvisiidil tegin esimest korda oma silmad lahti (sest muidu jooksid silmad vett ja päike oli niiiiiiiiiiiiiii ere!) ja leidsin kevade:
#Day 15: Koonumaalingud Et T. ka nüüd LÕPUKS inimeseks sai ja endale nutitelefoni muretses, sunnin ma teda loomulikult sellega igasuguseid lollusi tegema. Ükspäev joonistasime teineteise koeri. Mina tema Sid´i (vasakul) ja tema minu EllieTheElephant´i (paremal):
#Day 16: Kalamari röstsaiaga Pilti tehes olin hullult õnnelik oma hõrgutisest hommikusöögi üle. Süües selgus kahjuks, et toidu reaalsuses allasurumine on keerulisem, kui esialgu näis… nii et vaevu-vaevu pugisin ära. Aga tervena on see siiski väärt söök 🙂
# Day 17: lektüür Sain kunagi “50 halli varjundit”kingiks ja väga hea raamat oli. Teise osa laenasin lugemiseks ja see ei olnud enam nii hea. Nüüd sain kolmanda osa laenuks. Aga selle kolmandaga (selle konkreetse raamatuga vähemalt) on selline värk, et kõik eelmised lugejad on selle haiguslehel olles läbi lugenud. Ehk siis ma kahtlustan, et see raamat on neetud ja oligi põhjus, miks ma lambist üle mingi ligi 3 aasta otsustasin külmetuda ja pärispäris haigeks jääda :D. Muuseas, enamuse ajast oli mul nii pähh olla, et mul pole raamat senini läbi…
# Day 18: Travel in style Et mul tähtistähtis koolitus pealinnas ees ootas, siis võtsin Köhhi, Turtsi ja Plärtsu kaasa, jätsin T. ja Koonu maha ja suundusin täistunni ekspressile. Valisin ise lemmiknumbriga koha 🙂 (13) javaatasin äärmiselt eakohast filmi “Lõvikuningas”. Tore on ju bussis võõraste inimeste ees klomp kurgus istuda ja mõttes karjuda: “Eiii, Mufasaaaaaaaa!!!????” 😀
#Day 19: TLU Astra maja Olles Tallinna Ülikooli vilistlane oli põnev koolitusele minna nüüd, kus uus ja uhke ehitis valmis on. Pääris fäänsi. Peda on nagu väike armas olümpiaküla. Ja uus Astra maja on uhke, kuigi hall ja betoonine. Eriti meeldis mulle, et seal on nii palju armsaid vaikseid nurgataguseid istumiskohti… mõnus sopiline 🙂 Tudengilik. Nagu päris 🙂
#Day 20: Awww 🙂 ❤ Nägin ühte nupsikut, kellest õige pea saab kaks nupsikut 🙂 Nii nunnukas.
Käisime koos tema ja Vihmahäälega Pätrikus šokolaadikooki pugimas. Kolmas (või, noh neljas-viies) nupsik ei saanud kahjuks osaleda. Väga hea, ma unustasingi tema kõrvarõngad jälle maha 😀 icc
Et mulle väheks jäi, siis Vihmahääle juures muhverdasime pärast sushimushit 🙂 njämmmmmm
Vahepeal saatis T. mulle Tartust pildi, et mu koer vihkab mind… ja pilk tõestab seda väidet 😀
Ahjaa, siin väike tõestus ka, et ma ikka päälinnas käisin. Linnamelu:
Tagasi mind sealt eriti lasta ei tahetud.Või hoopis taheti väga. Nagu näha, on mul suisa kolm piletit. Leia erinevused (hind; piletinumber) ja sarnasused (väljumisaeg, istekoht)… Ikka juhtub ju. Minuga vähemalt.
Lõpuks olin siiski õnnelikult bussis.. ja leidsin ära-sõites enda rõõmuks veel lundki.. pisike kelgumägi (mudakihi all) Lennujaama õuel: ‘
#Day21: Varane tibu leiab tera Eile pidin töölt varem ära minema, et raamatukogukoeraks minna. St. EllieTheElephant koeraks, mina saatjaks. Niisiis tulime varem tööle. Päike polnud veel tõusnudki, kui me koos koonuga hommikul 05.30 kohal olime. Ülitublid, eks…
#Day 22: Raamatukogukoon “Loe koos minuga!”aka “Ma pole kunagi niiiii vaikset koera näinud!”
Me õppisime eile VäikeFränky´ga Kuku ütlema (tegelikult küll Q-Q) 🙂
Aga tegelikult tahaks viipekeelt õppida. Päriselt. Mingi 7 aastat tagasi tahtsin ka, otsisin kursuseid vms, aga tol hetkel olid need kõik mõeldud kas viiplejatele, nende pereliikmetele või nendega töötavatele inimestele. Ma ei ole ükski neist, ma olen lihtsalt viipekeelefänn.
Eestikeelset õppematerjali ise-õppimiseks napib. Ja jooniste järgi on keeruline seda selgeks teha. Nt. õppisin juba toona Eesti sõrmendid (tähestiku) ära. Aga nüüd, kui videot nägin, selgus et nt B-tähe õppisin valesti, sest jooniselt tundus teistpidi kui videolt… Samuti on pisut erinevad pildil ja videol J ja K tähed (mille vb siis Fränkyle valesti õpetasin.) Joti puhul on pildil sõrm kõver, videos sirge. K-tähel on pildil käsi veidi diagonaalselt kaldu, videos on püsti… jne. Tarka abimeest/naist oleks vaja.
Vihmahääl soovitas mulle u. aasta tagasi Lihtsustatud viibete õppimist. Aga see pole ju osaliselt ikkagi see PÄRIS viipekeel… oeh.
Ja see seep, mida vaatan tekitab jälle rohkem isu, et õpiks… Teah, kas nüüd on kursuseid, kus osaleda võin? Tartus?
Aga oletame, et saangi ühel ilusal päeval selle selgeks eksole. Siis ma unustan selle ju kohe ära, kui ei kasuta… ju.
Niisiis. Mul oleks vaja sõpra Tartust, kellega pikki vestlusi maha pidada. Seda muidugi siis, kui ükskord keel käpas on 🙂 Anyone?
(Kursuseid võite ka soovitada 🙂 lahkelt luban)
EDIT: näe, Google on minu suur sõber. Sain teada, et mingiel hetkedel on TÜs ja Tartu Rahvaülikoolis ka kursuseid. Aga niikaua, kuni olen vaene nagu rott, ei mängi välja… proovin siis joonistega…
Igas blogis peab vist olema vähemalt üks Outfit Of The Day postitus. Minu puhul siis outfit of the winter day 😀
Kuu beib 2014, ma leian.. täielik püss ju 😀
Rõõmsalt neljavärviline, nagu näha (heleroheline-valge-must-roosa)… selle sinise pildi särgilt pean vist ise üle värvima, muidu ei sobi nelikvärvide hulka 😛
1. Neoon/heleroheline sarviku-müts, Terranova Terranova, Tartu Kaubamaja / norm. hind 7.99€… eile ostsin soodukaga: 1.99€-ga. Tegelikult jäi see mulle silma juba enne, kui rohelise jope soetasin. Sest, noh, mulle vist natuke meeldib vahel roheline.. või, kuidas teile tundub?! 😀 Aga siis jäi tema poodi.
Eile käisin üüri maksmas ja siis hüppasin kiirelt Terranovasse sisse, et äkki on müts alles.. sest nüüd on mul ju samasugune kapsaussi moodi jope ja puha… Oligi! Ja mitte lihtsalt oli, vaid oli allahinnatud. Ja kui ma teda (temakest?) pähe proovisin, nägi päris lahe välja (kuigi kui hiljem T.-le näitasin, siis ta suht naeris ja nägu reetis küsimust, et kas Sa tõsimeeli kavatsed sellise mütsiga avalikus kohas liikuda vä?!). Ühesõnaga, ära ma tema ostsin. Ilgelt rahul endaga. PS. Kui ma täna-hommikul ka ei oleks pidanud telefoni leidmiseks kättpidi püksi ronima (selgituseks loe eilset postitust), siis oleksin hommikul oma varjust pilti teinud.. see müts pluss kapuutsi ääred nägid maas varju peal välja täpselt nagu mingi Krahv Dracula kraega kuradike. Muahahaha. So me 🙂
2. Heleroheline kapuutsiga kampsun, firmanimetu (ma ei tea neid moetermineid, aga äkki on selle asja nimi hoopis hoodie?!)
Sepa Turg, Tartu / norm. hind 7 €… müüdi soodukaga: 5€-ga. Seda käisin ka suve alguses juba nillimas, kui Väike-Fränky ja Vihmahääle Sepa-Turule viisin. No kui sügisel tagasi minnes minu nunnu kampsik ikka veel alles oli ja ikka veel soodushinnaga ja ikka veel üksi ja õnnetu, siis ma lihtsalt ei saanud muud teha, kui pidin selle ära tooma (loe: tegema T.-le kurba nägu, et ta aitaks kampsunil uut kodu leida (a)). Kreit saksess, nagu näha.
Bytheway, ärge laske end pidist hirmutada, laivis näeb see nunnu välja.. aga ühe käega riidepuud üleval hoides ja teisega eemalt pimesi telefoniga pilti tehestuli see kuidagi ERITI rääbaka välimusega välja. Kurb-kurb.
3. Helerohelise ja valge mustrigajope, JustPlay
Sepa Turg, Tartu / norm. hind 45 €… müüdi: 42 €-ga. Seda ma ei käinud varem nillimas. Viisime T.-ga Vihmahääle Sepa-Turule peale jõule ja mõtlesin ajaviiteks siis ka jopesid kaeda… noh, et vana on juba vana ja puha. Leidsin ühe üleni helerohelise ja niiii armsa. Aga sellel olid varrukad liiga lühikesed, sest mul on käed nagu orangutangil, apparently. Proovisin siis teist, mis meeldis ja see oli kenasti paras ja mugav ja ilus ja ilus ja ilus ja mugav ja mõnus ja ilus ja ilus. Ärge laske ennast pildist eksitada, tegelikult on jope ilus 😀 Ja müüja oli pealekauba niii torekas. Kodus epusin Vihmahääle ees oma jopega (sest tema maadles parajasti ostuhetkel kusagil mingite strech teksadega, mille jalgasaamiseks tuleb tuubitäis libestit kulutada vms) ja loomulikult oli tema ka armunud ja loomulikult läksime me järgmisel päeval tagasi ja loomulikult too tore müüja mäletas meid ja loomulikult lubas ta Vihmahäälele samuti soodukat teha ja loomulikult ei olnud Vihmahäälel käed nagu isasel-ahvil ja loomulikult kõndis tema sealt koju selle imeilusa üleni helerohelise jopega, mida ma eelmine päev esimesena proovisin.
4. Helerohelise ja musta värviga seljakott, Charters Matsoni äri, Rakvere / hind 35 €… kui mu mälu ei peta Umbes 15 minutit pärast seda, kui olin suvel FBs avalikult nutnud, et olen mitu kuud seljakotti otsinud ja KÕIK on pokemonidega ja roosade ükssarvikutega ja barbiedega ja justinbieberiga jms, leidsin ma endale lõpuks meeltmööda koti. Okei, see tiigri-nägu võiks seal ju olemata olla.. käpajäljed see-eest meeldivad mulle väga. See et kott on must ja heleroheline meeldib mulle ka. Kõige rohkem meeldib mulle see, et see on niii mugav 🙂 Ja mahutab vajaliku ära, kohe poes proovisin fotokakotti sisse 🙂 (sest minu jaoks on loogiline kotti kotis kanda 😀 naisteloogika, noh). Muuseas eelmise Nike koti, mis nüüdseks juba väga läbi on, ostsin ma u. 3,5 aastat tagasi ka Rakverest. Tol hetkel maksin Nike-koti eest oma-arust hingehinda: ligi 200 krooni! See oli teistega võrreldes kallis! Nüüd maksin mingi suvafirma koti eest umbes 550 krooni, mis teiste kottidega, mida uudistasin, oli päris okei hinnaga… See on vähemalt hea, et Euro hinda ei tõsta, onju?!
5. Valge-must värvilise pildiga poolpikkade varrukatega t-särk, Terranova Terranova, Tartu Kaubamaja / norm. hind 12.99€… eile ostsin soodukaga: 2.99€-ga. T-särk ei oleks küll minu esimene väljend selle kohta… aga sildil on nii kirjas. Olgu siis. Esikülg on valge, tagakülg üleni must. Ees suur värviline tsiki-pilt kirjaga: “It is always easier than it seems”. Mis on täpselt vastupidine minu arusaamadele elust. Aga ostu sooritama kannustas see, et isegi poolpikk varrukas tundub olevat soojem kui t-särk (eriti tänapäeva naiste t-särk, millel pmst ju polegi varrukaid)… aga mu teised pikakäiselised asjad on kõik kõrge kraega polod vms ja ainuüksi mõte sellest, et miski päev otsa vastu mu kaela-armi hõõruks paneb mu kaela valutama. Nii, et nüüd on mul kuldne kesktee. Küll täiesti rohelise-värvi-vaba, aga noh, hädaga kärab küll 😀 (ja isegi tühja põiega olles tundub päris okei) :D.
6. Mustad ilma traksideta suusapüksid, Five Seasons
Dzeik, Rakvere / hind 150 või 200 krooni… täpselt ei mäleta
Tahtsin kunagi väga-väga-väga sooje suusapükse, aga nii, nagu mu käed on pikad justkui orangutangil, ei jää mu jalad sentimeetritki kaelkirjaku omadele alla. Mis ei oleks probleem ise-enesest, pikki pükse ikka müüakse ka vahel.. XXXLid ja nii… Aga mu keha-ümbermõõt vastab Aafrika näljahädalise omale ja mind mahuks enamikesse piisavalt pikkadesse pükstesse umbes 7 tükki järjest ära.. või noh, 7 tervet. Isegi haigena mahuks ikka 7. Ehk siis pükse mina otsisin, aga ei leid-nud-ki. 😦 The End.
Aga tüng. Ei olegi The End. Ükskord Dzeigi vast-ostetud (ma ei tea, kust ta need ostis… äkki spordipoest? (just a wild guess :D)) suusapükse proovides sain šoki – täpselt parajad!! No okei, võib olla piisut laiad, aga vööga TÄPSELT parajad! Ebanormaalne! Loomulikult jäi Dzeik nende pükste võrra vaesemaks, aga vähemalt raha võrra rikkamaks. Muuseas, võite jälle võrrelda, kuidas Euro hinda ei tõsta. Piiluge tänapäeval spordipoes suusapüksihinda. Pmst on sama hind, ainult krooni-märk on asendunud euromärgiga. Masendav.
Aga oma pükse ma armastan ja hoian, eriti talvel, üllatus-üllatus 😛 Ja kavatsen nendega surmani käia, kui ma just vahepeal hääästi paksuks ei lähe (loota ju võib?!) ja ei saa XXXXXLidele üle minna. Siis müün Dzeigile püksid sotiga tagasi.
7.Valged karvased käpikud (peopesa on mustast ja pöial roosast riidest), Pro-Tect Ostukohta ega hinda ei mäleta.. somewhere in Tallinn, mitte väga kallid…
Mul oli mõni aasta kinnis-idee, et ma pean karvased käpikud saama ja nii ma need nilbikud kusagilt koju tõingi. Nüüd on mul küll teisi kindaid ka – lambavillaseid ja poolkindaid ja õhukesi sõrmikud ja pakse sõrmikuid jne, aga need on kõige soojemad. Nõnda ma siis lihtsalt pean nende jääkarudega ringi lippama, mis siis, et mul on tunne, et need läksid moest umbes 7 aastat tagasi. Aga kõik vana tuleb ringiga tagasi.. .5 aasta pärast te veel kadestate mu retrokindaid!
Weekendi laomüük, Tartu / täpselt ei mäleta.. norm hind VIST 90 € kandis ja ostuhind vist 62 € Neist rääkisin juba ühes teises postituses. Tänaseks oskan öelda, et need on endiselt nunnud ja soojad ja mugavad, AGA… need paelad.. arghhh… Täna läks tööletulek edukalt: kummalgi saapal tuli pael ainult ühe korra lahti. Eile tuli kummalgi KOLM! Ja kas te teate kui tüütu on talvel saapapaelu siduda? Ja ma ei taha topeltsõlmi teha, sest kui ma ükskord tuppa jõuan, siis on neid sama tüütu lahti harutama hakata… Oeh. #kunagipolekarahul #firstworldproblems
***
Aga nagu näete käisin ma eile shoppamas. Edumeelselt. Särk pluus müts kokku alla viie euro! Lapsed tulid laulma ka kallima hinna eest:
***
Ja siis ma mainiks veel, et MUL ON HOMME SÜNNIPÄEV!!!
***
Ja siis ma näitaks veel, kui ränkraske elu ühel vaesel väikesel koerakesesesesel olla võib…
Seda nii Kodus (natuke nagu mingi silmamoonduspilt):
Kui ka tööl… vaeseke:
***
Ja mul on homme sünnipäev. FYI.
PS. Urmas*, kui Sa seda loed… Siis, kui Sa ei viitsi läpakate ja reiside ja telekatega jändama hakata, siis 2-toaline korter Karlovas oleks ka super-valik!
*Sõõrumaa.. keegi teine ei suudaks mu soove täita 😀
1. EllieTheElephant oma nime väärt. Igas mõttes. Päris-nime, sest on raske leida kedagi mesimagusamat ja kallimat 🙂 ja hüüdnime, sest kui ta joostes pargis järgi tuleb, siis kõlab üksainus koerakesekene nagu 15 elevanti/mammutit. Isegi kui kõrvad on kaetud mütsiga. Pluss kampsuni kapuutsiga. Pluss jopekapuutsiga. Preili müdistaja ühesõnaga.
2. Me oleme Koonuga kaks meisterkaotajat. Kui tavaliselt läheb tema kaelarätik vahepeal oma koju ära ja me käime seda siis pargis taga otsimas, siis täna suutsin mina pargis EllieTheElephanti rihma käest märkamatult maha poetada.. mingi hetk siis avastasin ja läksime tagasi. Elluška juba teab, mida teha… kui leiab midagi talle kuuluvat (sest oma asju ma ju ei kaota, ainult tema omi 😛), siis jääb seda pikemalt nuuskima ja ongi teada, kus kadunud nänn on. Kuigi jah, tema vist ei lähe tagasi selle mõttega, et leiame kadunud asja üles.. talle lihtsalt pakub huvi kõik uus, mis vahepeal parki tekkinud on. Kui see uus asi pole just kahtlaselt suur (temasuurune)… siis tasub sellest 3km ringiga mööda minna, igaks juhuks. Sest tavaliselt on see suur asi midagi kohutavalt ohtlikku, nagu hunnikusse kokku korjatud oksad vms. 😛
3. Ühtlasi olin ma ka pargis hullult osav jalgpallur. Hakkasin kilekott käes parajasti kummarduma, et.. noh.. teate küll… ja siis pillasin kinda (näe, siiski loobin enda asju ka, mitte ainult Koonu asju)… nägin esmalt aegluubis, kuidas mu valge kinnas langeb ja langeb ja langeb otse… ja siis tegin jalaga väga Bechamiliku superlöögi ja virutasin kinda õhust eemale :P. Õnneks seal, kus ta maandus, ei olnud kellestki teisest midagi maha jäänud vaid puhas lumi :P. Osav! Estonie dix points!
4. Täna on viimase aja kõige soojem ilm. Vähemalt mulle tundus. Võib-olla oli asi selles, et otsisin suusapüksid välja.. ja panin jopele kapuutsi külge… ja ilm oli täiesti tuulevaikne. Aga tõsiselt, tööle kõndides tundus tänane -14 oluliselt soojem kui senine -7. Samas mul on alati nii, et 0-kraadi ringis lõdisen ja värisen ja niiskus on kontides ja ei saagi sooja mitte kuu-naaa-giii… aga -20ga riietun ilmastikukindlalt ja chillin lumeingleid teha, kui lund on. Hetkel ei ole eriti. Õhuke kiht vaid. Juba mitmendat päeva helesinine taevas ei luba ka täna lumelisa, aga no pole hullu… kannatame selle päikese ka kuidagi välja 😛
5. Koonlane ei kurtnud ka sugugi külma üle, tööle jõudes hoopis lõõtsutas. Jääkaru. Aga tema lemmik-osa teekonnast oli piki jõe-äärt. Mööda jõge “sõitsid” suured jäälatakad, mis vahepeal kriginal kaldajää vastas ennast väiksemaks lihvisid jms. EllieTheElephant peatus iga paari meetri tagant, et neid andunult vaadata. Viis korda andunumalt kui tavaliselt jõel ujuvaid parte. Arusaadav muidugi, need olid ju 50 korda suuremad ja uhkemad kui üks pisike pardike (ja arvake ära, kas mind kummitab nüüd laulrida: “kuid pardike on väike, kuid pardike on väike” ? a) jah, kummitab; b) jah, kummitab ; c) jah, kummitad; d) kõik eelnimetatud variandid)
6. Pealelõunal läheme EllieTheElephantiga ja kuhja juhtkoonudega restosse sööma, iga-aastasele lõunale 🙂 Praktikas muidugi söön ainult mina ja koonlane on niisama ilus. Aga tal on vähemalt lohutuseks teisi karvaseid kaaskannatajaid… ja peale seda koju jõudes saab ta oma kanakaelu või -südameid või -lihasmagusid vms delikatesse. Ma olen vist 101% lihatoitlane, Koonu toit tundub alati nii ahvatlev 😀
7. Õhtul lähen (ilma EllieTheElephantita, aga see-eest M.-i; Väikese-Fränky ja JuhtkoonJ-ga) Vildesse stand-up comedy-le. Jejejee.
Et teie siis üksi kodus patja nutma ei peaks, võite lohutuseks Lois C.K.-d vaadata… aga olge hoiatatud, jutt on inglisekeelne, ja ropp (ja pika sissejuhatusega):
8. Kellele istub eestikeelsem. Vähem ropp. Ja sõbralikum huumor.. ja kui Teile veel Kassid ka meeldivad… siis siin tema on. Kassihuumor.
Mis on ühist kassidel ja naistel?
Nad teevad mida nad tahavad ja millal nad tahavad
Nad kuulavad sind harva
Nad on täiesti ettearvamatud
Nad vinguvad kui nad rahul pole
Kui sa tahad mängida, tahavad nemad, et neid rahule jäetaks
Kui sa tahad üksi olla, tahavad nemad mängida
Nad ootavad, et sa nende iga soovi täidaks
Nad on tujukad
Nad jätavad (juukse)karvu igale poole
Nad ajavad sind hulluksJäreldus: Kassid on väikesed naised pisikestes kasukates
Emase isendina tahaks küll vastu vaielda.. aga no ei saa, kõik on puhas tõde 😀
9. Natuke tähelepanekuid viimase aja statistikast, st. otsingusõnadest, millega siia blogisse viimase kuu jooksul jõutud on: tee ise oma helkur – tee jah! Aga hoiatan, et helkur-riiet kui sellist on keeruline (kui mitte võimatu) leida. Osta kangapoest 10cm laiust helkurpaela hoopis. Ja kontrolli enne kasutamist, et ikka helendab ka! Ja oma lemmikloomale tee ka helkur! Ja tee mulle üks koerakujuline helkur, kui vähegi õmmelda oskad ja juba õmblema hakkad. Aitäh! mis on lill? – Vikipeedia ütleb, et: “ Lilled on suhteliselt vabalt kasutatav mõiste paljude õistaimede kohta, millel on võrdlemisi ilusad õied või õisik, mõnikord peetakse silmas ka nende erksavärvilisi vilju, lehti jt osasid. Maailmas on palju taimeliike, mida võib nimetada lilledeks. Nende aretusega tegeleb taimekasvatus. Esteetilist väärtust silmas pidades on sageli juba looduslikult nägusatest taimedest aretatud sordid.” Vaata ka: püsililled, suvelilled. šoti terjer 2013 – Šoti terjer oli aastal 2013 suhteliselt sarnane sellele, milline ta oli aastal 2012. Üliarmas, karvane vunts, kes meenutab pisut triikrauda vms. Vihjeks, et säästa käesoleva aasta lõpus guugeldamisest, võin ka öelda etteruttavalt, et suure tõenäosusega ei tule aretuses ja tõustandardites ette ka sel aastal suuri muutusi, nii et šoti terjer 2014 saab olema enamvähem samasugune :P. Kui aga soov oli kahetuhandekolmeteistkümnendama aasta võidukoeri välja selgitada, siis ma ei tea. Luban lahkelt pöörduda näiteks Eesti Šoti Terjerite Tõuühingu poole, nemad on ehk targemad. Ja kui eesmärk oli hoopis värskeid (kuigi nt jaanuar 2013 tulemus ei oleks enam eriti kutsikavärske) kutsikakuulutusi leida, siis oskan aidata vaid sellega, et soovin edu otsingutel: šotu on kindlasti hea valik, aga ole hoiatatud.. pesakonnad on võrreldes mõne teise tõuga üsna haruldased ja harvaesinevad. Kannatlikku meelt, ja kui tulevase koeraga Tartu-kanti satute, andke teada, teeme koonude play-date´i :P! nätsked saiakesed – on kõige paremad! Mmmmm… nüüd mul läks kõht niiiiiii tühjaks 😦 otsi endale uus töö – …kui Sulle Su töö ei meeldi, töökaaslased on idioodid, boss on pervert, tööaeg on tappev ja madalast ümbrikupalgast ei tea kunagi kui palju Sinuni jõuab… või siis ka minu näitel, kui kõige eelnevaga pole mingit probleemi, aga lihtsalt NIIII väga tahaks Tallinnast Tartusse kolida. Siis ütle vanale toredale tööle aidaa, leia uus tore töö.. ja tule tulema 🙂 kikuriinu blog – on täitsa olemas. Käin lugemas kah. elevandi sunnikaal – on kaal, mille saavutamiseks elevanti sööma sunnitakse, et ta alakaaluline ei oleks. šoti terjeri kutsika kasvatamine – toimub sarnaselt teiste kutsikate kasvatamisele. Kui Sa juba oled olnud piisavalt kannatlik, et šotude pesakond ära oodata, siis ilmselt pole vaja soovida kannatlikku meelt 😛 sest seda Sul jagub. Aga soovitan, et võta puhkust, vähemalt esimeseks kuuks. Abiks ikka. mallu jaburdab, sander – on täitsa selline tegelane Malluka blogis esinenud. Kes ja miks jms lisainfot loe antud blogist ise. Aga ma võin vihjeks öelda, et too Sander on ilmselt meesterahvas. Just a wild guess, youknow. paberist meisterdamine – Oi, mulle meeldib. Tulemus on küll alati, nt kaartide puhul, 69 korda kehvem kui minu vaimusilmas idee oli… aga asi seegi. “Tähtis on teekond, mitte sihtkoht” vms diip lause sobiks siia vist. taustapildid mac – taustapildid minust? Usu mind, Sa EI taha seda :D… Aga kui hoopis Maci arvutile taustapilti tahad, siis aga palun.. võta siit!oh olen nõnda lahke, nõnda lahkeee… milline hiir käib kahel jalal? – Miki hiir! Aga milline part käib kahel jalal? Donald part? Eih, kõik pardid. Vaata ka #tüngaküsimus #huumorinurgake #elusloodus kikuriinu – … on väga popp nagu näha. Blogard. Endine naabriplika. Endine kolleeg. Ilgelt nõme piff on. irw, viimane oli siis nali, kui keegi aru ei saanud… või kas ikka oli?! Muahahahahaaaa… unes komistama – vot ei teagi. Kukkumine tähendaks õnnetust ja ebakindlust. Kui komistad ja peaaegu kukud, aga päris ei kuku, siis minu loogika järgi on see ju napp pääsemine? 😀 Ehh, tegelikult ma loobusin unenägude seletuste uurimisest, kui põhimõtteliselt iga asi, mida unes näed häda, vaesust, haigust, viletsust ja surma ennustavat, kirjade järgi vähemalt. suusapükstes – jah, ma tulin täna tööle suusapükstes… aga mis on minu jaoks spuuki, on see, et selle otsinguga jõuti mu blogisse umbes nädal enne seda, kui ma sellest blogida jõudsin! 😀 Tulevik käis külas? (tulevikuga meenub, et saatsin ka tuleviku-minale kirja , nagu malluka blogis soovitati.) https://macripper.wordpress.com/kingisoovid/ – tahan seda kõike ja rohkem! Essad kingid olen juba sel aastal (kuigi tänase seisuga on täpselt nädal sünnipäevani!!) juba kätte saanud: Vihmahäälelt Dixiti lisakaardid (pakk nr 4), empsilt röster (kasutan agaralt) ja T. lt selle kuu üür 😀 (sest haiguslehe-järgne palk on väiksem kui üürisumma). kui on olemas mac, kas siis osta iphone – See on T. kes on küsimas käinud, et kui tal kodus juba Mac (loe: mina) on/olen, siis kas osta iPhone, nagu ma talle järjekindlalt soovitan. Sest, noh, mõelda vaid, siis me saame ju tasuta SMSida! T. küll väidab, et SMSide hinna pealt kokkuhoid seda hinda ära ei tasu, aga see on rumal jutt, onju!
Aga jah, kui on olemas mac, siis tasub osta iPhone.. ja kui on olemas iPhone, tasub osta mac. Ja üldse, ma peaks oma kingisoovide nimekirja maci läppari lisama 😀 Esimene selle kinkija saab auhinna! Ma hoian tema pilti taustapildiks terve ühe aasta! https://macripper.wordpress.com/2014/01/06/filmiviktoriin-voi-miskit-sellist/– tegite ära? Anna kommentaarides teada, kuidas läks 😛 Ja kui kehvasti läks, siis järelikult on Sul niiii palju häid filme vaatamata… tead, mis nüüd oma õhtutega teha, eks?!
10. Macil on teatavasti kombeks kõik oma (meeles-püsivad-)unenäod blogisse kirja laduda. Sündigu siis sama ka viimase aja unedega. Aga lühidalt.
Ühel ööl käisin unes haiglas sõpra vaatamas. Haigla oli vana ja mahajäetud, täiesti inimtühi. Välja arvatud siis üks betoonseintega palat, mille keskel voodis sõber chillis. Vähemalt sai tema koeraga koos vaatama tulla ja polnud kedagi keelamas :P. Kui ära tulin, jõudsin haigla fuajeesse… mis oli rohkem nagu mingi hotelli fuajee, palju rahvast, kohvik jms. Kohtusin seal paari sõbraga (Dzeik, Vihmahääl, Hundu), kellega läksime parki. Kus kõik inimesed nutsid. Selgus, et Schumi oli ära surnud (ärge nüüd mind kuulujuttudes süüdistage, see oli unes. Tegelikkuses on ikka haiglas, ma usun). Igaljuhul oli vist tegu kogu maailma traumeeriva sündmusega, tänavatel inimesed lahistasid nutta. Ajalehekioski tädi printis välja talle lehetoimetusest saadetud uut tänase ajalehe esikülge uue esiuudisega, et siis kõik müüdavad lehed sellega üle kleepida. Päris sürr. Siis tuli info, et kell x antakse sealsamas pargis sellekohane pressikonverents. Läksime ka kaema. Pressikas algas etendusega/tantsukavaga… mingi luigeteema tiigi ääres. Ja pressika põhiesineja oli lastehaigla peaarst. Peaarstid teavad peadest ja peatraumadest ju kõike 🙂
Aga siis askeldas T. ärgata ja ma ärkasin selle peale üles. vot.
Järgmisel ööl nägin unes, kuidas ma mängisin mingis saates Aliast ja pidin oma mängupartnerile (T. kolleeg) selgitama sõna „Auto“… tegin seda umbes järgnevalt:
“Sõiduvahend, millel on 4 ratast. Kui Sa tahad sellega lapsi sõidutada, pead istme külge kinnitama turvatooli. Turvatooli võib vajadusel asendada ka tugeva teibi ja paeltega, aga sellisel juhul ei ole soovituslik last autosse lubada.”
Jumal tänatud, et ma ärkvel olles (pisut) mõistlikum olen.
Igaljuhul ärkasin mingi hetk üles. Ja kui uuesti uinusin, nägin unes, et ma jäingi ärkvele ja hakkasin T. ja enda läpakatest korraga filme vaatama: ühest Vampiiripäevikuid, eisest Grey Anatoomiat. Ja sain niiiiiii kurjaks, sest üldse polnud aru saada, mida keegi räägib, sest nad rääkisid kogu aeg üksteisest üle ja supakaid ka ei olnud jms. Ja Vampsid oli nii õudne, põhiline toimuv oli keset ekraani suurelt laibanägusid close-up´is näidata. Mäletan veel, et mõtlesin unes, et geniaalne mõte oli õhtul enne magamajäämist üksi pimedas toas seda vaadata.. kuigi hetk tagasi olin just omast arust hommikul enne tööleminekut filmidega aega parajaks tegemas. Otsustusvõimetu :P.
Ööl vastu eilset olime mina ja mingi võõras mees sõdurid. Vormis ja puha. Aga keegi pahalane oli meid ühte Mustamäe korterisse kinni pannud (kuigi aknast vaadates oli vaade täpselt sama, mis mõnda aega tagasi, kui unes Peterburis kellelgi külas käisin ja seal aknast välja vaatasin) ja samal ajal nägime me toimuvast filmi (või valvekaameraid?!), kuidas terve suur hunnik vastasleeri sõdureid trepikojas asjatab ja ust maha murdma valmistub. Selle peale läks minu võõras meeskaaslane ja lõi ukse hoopis seestpoolt maha (samal ajal oli “filmis” näha, kuidas sõdurid ka ukse maha murdsid) ja selgus, et vastassõdurid olid hoopis vale ukse taga, korrus allpool. Tüng 😛 Me lippasime tuimae nägudega vastaste vahelt läbi, tehes näo, et kuulume nende sekka. Saime juba mööda, kui keegi ikkagi avastas ja meid jälitama hakati. Järgnes põgenemine mööda Mustamäge, kus lippasime mööda trepikodasid ja majade vahel. Kõik oli kuidagi hirmus hall ja inimtühi.. välja arvatud pahalased meie sabas siis. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, ühte majja, kus mul miskipärast maa külgetõmbejõud vms ära kadus… pidime kiiresti lifti minema, aga mina hõljusin kusagil lae all ja ei pääsenud allapoole, et lifti sisse saada. Lõpuks õnneks sain ja liftis sees sain taas jalad maha. Aga mitte kauaks, sest selgus, et lift oli hoopis helikopter! Elroni värvides, selline nunnu ja väike 😀 lendasime sellega oma korrusele ja siis ruumis ringi. Ja oli see alles ruum! Üksainus tuba, mille suurus oli selline… korraliku staadioni suurune vms. Terve ruum oli võrguga kaetud… see tsirkuse kaitsevõrk vms. Juurdlesin parajasti, et huvitav, kuidas me selle võrgu peal maandume… kui mu paariline katapulteerus… ja mul ei jäänud üle muud, kui oranži kopteriga alla kukkuda. Tänu võrgule võrdlemisi valutult. Kui kopterist välja ronisin , vajusin mööda võrku allapoole, kus too võõras-kaaslane võrgul vedeles (sest ta oli ju raskem kui helikopter ja võrk jäi tema suunas kaldu/lohku 😀) ja lendasin talle peale. Pea-aegu oleks juba märg unenägu olnud, kui hetk hiljem poleks mööda võrku ligi turninud Vihmahääl (ple aimugi, kust ta tuli) ja too poleks hakanud mind talla alt kõdistama. Ma vihkan kõdistamist! Aga julgen nüüd vabalt Vihmahäält rasestumisvastaseks vahendiks vms soovitada 😀
Igaljuhul ärkasin kõdi peale üles.
Ja kui uuesti magama suikusin olin T.-ga Vinnimaal raamatukogus, sest T.-l tuli vastupandamatu soov lugema hakata. Sel ajal, kui tema tõsiseltvõetavat kirjandust uuris, vaatasin mina Miki Hiire koomikseid ja DVDsid :D. Nagu päris, noh.
Kui saak käes, läksime Vinnimaale lugema. Lugemise kõrvale rüüstasime külmkappi ja vorpisime terve mäe juustu ja singisaiu teha. Kuni kõrvalt-toast tuli Paps. Kes ei olnud küll sugugi kuri, et me tema saiamaterjalid nahka panime, aga sellegipoolest olime tublid, ja lippasime poodi uue kraami järgi. Mäletan veel, et jõudsime poodi, mis nägi välja tõeliselt retro… ja edasi ei mäleta, ja polegi tähtis. Oluline on, et nägin Papsi… keda ei ole kahjuks juba mitumitumitu aastat. Aga nii tore oli teda näha. vot.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 