Enne postitust peletan juba eos kõik kahtlused, et ei, mul ei ole tegelikult mingeid titeuudiseid.. või no kui siis neid, et EllieTheElephantil on loodetavasti jõulubeebisid oodata, aga see on ka kõik. Kohe kindlasti. Aga unenägu leidis enda jaoks ilmselt idee nt sarjast, mida vaatasin, kus rasedus teemas oli. Või eile lastehaiglas, kus EllieTheElephantiga käisime, kus üks pisike pudin mööda mind ronis ja mind uudistas (ma olin oluliselt khuulim, kui koer 😀) ja siis lõpetuseks täpselt enne magamaminekut (ehk siis kell veerand kaheksa õhtul :D… true story!) helistas Empz ja rääkis mu KonkurentsitultParimastVennapojast (kes on nii vennapoegade seas konkurentsitu kui ka parim 😀), ehk siis tited olid teemas.
Igaljuhul, nägin mina unes, et olime perega Vinnimaal ja ma otsustasin järsku sünnitama hakata… teadmata, et üldse rase oleksin. Töö kiire ja korralik ja Beebilane oli kiirelt käes. Keegi oli vahepeal kiirabi kutsunud ja nad otsustasid Beebsu kontrolli viia, kuna raseduse ajal kontrollitud polnud. Mind jäeti maha, öeldi, et tulge homme talle järgi. Nujah. Läksingi.
Kuna mul polnud olnud aega, et talle igasugust manti varuda, siis ei olnud mul ka turvahälli ja muud sarnast, nii ma tõin siis oma vastsündinu koju süles, ühistranspordiga.
Tööl selgus tõsiasi, et kuna ma ei olnud oma lapsepuhkust piisavalt kaua ette teatanud ja selle aasta puhkusegraafikud olid juba tehtud, siis ma puhkust ei saanud 😀 Polnud hullu, jätsin esialgu oma Beebilase päevaks koju diivanile magama ja õhtul lippasin kiirelt koju (ma kutsuks endale lastekaitse juba selliste unenägude eest 😀)… seda kuni mu, umbes neljapäevane vastsündinu, õppis pöörama ja ma ei julgenud teda enam diivanile jätta :D. Harilik väleareneja :D.
Siis ärkasin vahepeal üles ja jäin magama ja nägin mingit muud und.
Siis ärkasin uuesti üles ja nägin jälle Beebsut :D. Suhttäpselt samast kohast, kus pooleli jäi, ehk siis tegelane oli ikka veel alles paaripäevane või nii. Ja Dzeik tuli mulle külla. Olime, Põnn süles, tal bussijaamas vastas. Dzeik uuris kohe alguses suht, et kuidas toitmine läheb ja ma siis tõdesin, et ma ei tea, ma pole veel proovinud. (1. No ma räägin – lastekaitse!?! 2. Mul oli hullllllult leplik unenäoBeebi muideks!) Dzeiki tänituste saatel proovisin siis kohe – kerisin aga kohe tänaval kõndides oma särgi täitsa üles (kohe täitsa kerisin üleni, nii et selg oli ka paljas 😀) ja kukkusin söötma.
Siis toimus vahepeal mingeid asju veel, mida ma nüüd enam ei mäleta… aga lõpuks jõudsime me taa Vinnimaale ja “jalutasime last”. See nägi välja nii, et mina olin rulluiskudel, beebi süles.. ja Dzeik sõitis kõrval jalgrattaga.
Dzeik tõdes ühel hetkel, et mu Beebsu haiseb. Minu vabandus sellele oli, et jah, mul pole praegu mähkmete jaoks raha ja ta peab hetkel ilma olema (päris öko värk). Dzeik, lahke inimesena, lubas et aga läheme poodi ja ta käristab esimese mähkmepaki välja.
Kes Vinnimaad teab (ja kes ei tea, siis ma kohe räägin), siis sealne pood asub natuke nagu mäekünka otsas või nii… või noh sissesõidutee läheb ülesmäge, eriti veel kui bussijaama poolt tulla nagu meie. Aga häda oli selles, et ma olin endiselt rullidel.. ja hakkasin poole mäe pealt uuesti selg ees tagasi vajuma… endal beebsu süles (ma ütlen kolmandat korda – kus kurat istub see unenäolastekaitse? Üldse tööd ei tehta ma ütlen!). Õnneks Dzeik oli rattaga ka väle, nii et kui ma alla jõudes kukkuma hakkasin, siis ta haaras Beebilase enda kätte ja jättis mu rahus üksi kukkuma.
Kuna nüüd on juba õhtu, siis ma olen kahjuks ülejäänud detailid unenäost unustanud. Agaühesõnaga, päris vahva unenäoBeebsu oli. Ja tal oli päris kohutav Aasta HalbEma2016.
*kui pealkirja kribama hakkasin, olid sõrmed klaviatuuril ühe klahvi võrra lappesse läinud ja Minu-st sai hoopis “Nuby”, mis kõlab ka nunnult.. raudselt on mingis islandi vms keeles õige ka.
** googletranslatesin ja googeldasin. Nubyle tõlget ei leidnud, aga tegu on miski beebitoidufirmaga. Aga ei, mul ei ole teadlikult ega alateadlikult titeuudiseid jagada 😀
***
Minu suvi, nagu ma ei väsi kordamast, möödus peamiselt vihmavangis. Olin ettenägelikum, kui varem. Viimase umbes.. minu eluea aastate kogemus ja ka statistika, teavad rääkida, et august olla kõikse soojem kuu. Sättisin siis puhkuse augustiks. Seda tegelikult lisaks ilmale veel teisel põhjusel ka (millest kohekohe).
Minu kolm nädalat augustis (vähemalt seal Eestimaapaigas, kus mina olin) olid tubased. Akna taga mängis järjest ja kordustena kuus hooaega tõsieluseriaale “kas sellist suve me tahtsimegi?” ja “Si*t suusailm”. Selliseid päevi, kus päeva jooksul kordagi ei sajaks, oli KAKS! Selliseid päevi, kus suurem osa päevast ei sadanud oli umbes viie ringis. Selliseid päevi, kus ma sain ilma külmetamata lühikeste varrukatega liigelda oli kolm.
Õnneks ei olnud ma plaaninud mööda Eestit telkida ja rannas vedeleda. Minu masteplan oligi haarata Koon ja kimada maale. Esiteks seetõttu, et käisin esimest korda elus pulma pildistamas! 🙂 (sealkandis… ja selle pärast rihtisin ka puhkuse sellele ajale).. too päev oli pilvevaheline-vihmatu.. kallama hakkas alles öösel, kui koduteel olin… siis olin niikuinii nädala tubane piltide sorteerija ja töötleja… siis pidasime tubaselt Empsi sünnat ja siis läksime ühe vihmase päeva vihmatul õhtul Ööjooksu joogipunkti jooksjaid jootma. Ja no natuke sai Koonuga metsas rattamas ka käia… ja geopeituse aardeid otsida.
Mis pulmapildistamist puudutab, siis see oli nii äge 🙂 ja nii hirmus 🙂 ja nii väsitav. Ja mina ei julgeks never võtta kedagi, kes esimest korda pulma pildistamas on 😀 :D.. aga kõik läks hästi ja nad on rahul 🙂 ise ka üsna rahul 🙂
Aga tagasilöökide osas, olin väga ettenägelikult mõelnud peaaegu kõigele. Ja ainus asi, mis feilis oli see, et Empsil on maal see kõige närbim Telia netipakett ja kui pilte hea kvaliteediga üles tahtsin laadida… siis oli isegi ühe pildi laadimine talle ületamatu ülesanne.. ja mul oli rohkem kui üks pilt. Aga see lahenes ka lõpuks. Igaljuhul, torekas oli.
Mulle meeldib pilte teha. Kui õigesti mäletan, siis kinkis esimese punase filmiga fotoka mulle kunagi Dzeigi Soomesõbranna. Mu vanus võis siis olla miskit 12 kanti. Väga palju pilte sellega muidugi teha ei saanud sest nii film kui ilmutus olid kallis lõbu. Lisaks juhtus, et pildid läksid vussi, näiteks kui me 2002.aastal Veerpalu ja Maed Lennujaamas Olümpialt tervitamas käisime klassiõdedega, siis ei tulnud piltidest välja mitte ükski (ja ma olin selle üle enam kui kurb).
Keskkooli lõpetamisel sain Empzilt kingituseks digika. Täpsemalt raha selle ostuks: Canon Powershot 410.
Mis tegi selliseid pilte:
This slideshow requires JavaScript.
Mäletan selgelt, kuidas me Caroga Järve keskuse K-Arvutisalongis käisime ja selle ostlesin. Ja siis kohe teisele poole teele parki proovima läksime 🙂
Aga selle kaameraga läks natuke nutuselt, kui ühel lörtsisel märtsikuu päeval ( 7. või 8. märts 2008) Mary ja Ja$iga Nõmme Seikluspargis käisime. TarkLapsMac hakkas üleval ronides pilti tegema… ja asetas fotoka sujuvalt käest kuus meetrit allpool asuvasse tiigikesse. #MacilIkkaJuhtubJu
Mary, kes esimesena rajalt alla jõudis, õngitses selle isegi tiigi äärelt veest välja… Hämmastaval kombel tegi see fotokas veel tükk aega pilte. Enamjaolt. Lihtsalt ekraani taga oli vesi ja tulemust oli näha nagu läbi akvaariumi vaadates, vesi lainetas ees :D.
Mulle ei sobinud säärane olukord ja teel Seikluspargist koju käisime Ja$iga Torupilli Selveri K-Arvutist läbi ja ostsin endale uue digika. Nikon Coolpix S50.
Millega võib digika kohta üsna rahul olla. Suvalised pildinäited on näiteks sellised:
This slideshow requires JavaScript.
Pildistamisoskus oli samuti vahepeal tibusammu edasi astunud :P… aga mitme pildi puhul tekkis järjest enam tunne, et ma ei saa seda tulemust, mida ma tahaks. Ja see jääb tehnika taha, mitte ainult mu oskuste taha.
Nii me sõitsime aasta 5. 2008. oktoobril Vinnimaale Liisu sünnipäevale, kui mu pangaarvele potsatas Novaata eest preemiaraha. Nüüd või mitte kunagi! Ja Rakvere Põhjakeskuse Enter´ist ma endale elus esimese digipeegli tõin. Nikon D40 (nii retro, et seda isegi ei toodeta enam):
Ostsin kõige odavama, aga kvaliteetse. Maksis umbes 6500 krooni (~416€), mis oli meeeeeletu raha.
Esimene avalikustatud pilt uue kaameraga (kuigi 28. pilt, mis sellega tehtud), oli sünnipäevalaps Liisust.
Õppisin seda järjest rohkem kasutama ja postitasin väga äärest-ääreni kõikuvaid tulemusi esmalt fotoblogisse ja hiljem Flickri lehele, millele olen tänaseni truuks jäänud. Pool aastat hiljem avastasin fotokakarbist, et ostuga tuli tasuta Nikonipoolne “tunne oma kaamerat” kolmetunnine koolitus ka kaasa. Parem Hilja, kui mitte keegi ja aprillis 2009 käisin seal ära ka ja sain teada, mida ülejäänud nupud tähendavad :D.
D40-ga oli kaasas kitibobjektiiv 18-55mm, F3,5-5,6, mis ei ole nüüd teab mis imeriist.
(lühiselgituseks, et mida väiksemad millimeetrid, seda lähemalt ta pilti teeb ja mida suuremalt, seda kaugemale zoomib. Ja mida väiksem f, seda suurem ava, mis tähendab, et valgust pääseb sisse rohkem, mis lubab pilti teha ka kehvemates valgustingimistes. Ühtlasi on suure avaga (nt f1,8-f2,5) võimalik portreefotodel taust selliseks ägedaks uduseks jätta).
Selgus, et kõige odavama digipeegli (nii Nikon D40 kui D60) muudab odavaks see, et seal pole sees teravustamismootorit. Mis tähendab omakorda, et kui tahad uut ja paremat objektiivi, siis sellele peab ostma obje, millel see mootor on. Loe: kallimad objektiivid. Säästsin ühe asja pealt ja kulutan teisele seega.
Aga et paremat objet oli hädasti vaja, siis soetasin endale 2010a veebruaris Fotoluksist Nikkor 18-200mm f3,5-5,6 obje :))… ja maksin tol ajal selle eest üle 13 000 krooni (~833+€). Oooo, pildistamine oli hoopis teine tera! Woww 🙂
Umbes 4 aastat tagasi sain pakkumise, millest ei saanud keelduda 😛 Sain oma D40 ära vahetada Nikon D60 vastu. See, millel sama mure objedega oli, et ainult kallimad sobivad. Seega minu omad sobisid. Aga mis ise oli minu D40st sammuke eespool arengus. Võimalus, millest ei saanud keelduda :P. Kuigi mu D40 oli mulle nii armas, et ma ikka mitu päeva käisin mõlemaga fototrippidel, et testida, kas on ikka kindlalt parem uus… et mitte niisama oma tibust loobuda. Aga oli.
D40 on endiselt elus ja vimatu kuulsin tema seiklustest, kus ta pealinnas KalevSPAsse oli unustet´, aga siiski kätte saadi õnneks :).
Ülikooli lõpetamise puhul (02.07.2012) sain Empzilt raha, et portreefotodeks sobivam obje osta. Peale korralikku taustauuringut osutus valituks Nikkor 50mm f1,8. Ma ei mäleta enam täpset hinda, aga ilmselt jäi 300 euro kanti. See on fikseeritud objektiiviga, mi stähendab, et zoom puudub. Aga kvaliteet on parem.
Kohe esimesel päeval käisime FK-ga proovimas fotoshuudil. Mmmm, see taust… Just see, mida ootasin!
Siis tegin mõnda aega üsna aktiivselt pilti, aga Tartusse kolides on see harvenenud. Alguses polnud tulles modelle võtta kusagilt. Siis võtsin koera ja veetsin vaba aja temaga. Ja siis mingi hetk oli pildistamise tase niiiiiii palju allakäinud seoses sellega, et aktiivselt ei tegelenud, et pettusin ja ei teinud enam pilte.
Aga nüüd on huvi tagasi 🙂 Kuigi tase endiselt kehvemapoolne. Aga harjutamine teeb meistriks, onju. Ükspäev näiteks piinasin loomi ja harjutasin 😛 tubasel fotoshuudil Fedja ja Teletupsuga.
Ja nüüd, novembris, ostsin Cherry pakkumisega online fotograafia veebikursuse ShawAcademylt. Originaalhind 395€ oli Cherrys 96% alla hinnatud.
Pean tõdema, et ma ootasin sellest tegelikult mingit jama 😀 Sest noh, miks peaks head asja 96% soodustusega müüma, eksole. Mõtlesin, et hea kui üldse algab ja kui siis veel natuke fotograafiat ka puudutab, siis tasus juba ära.
AGA, selgus, et see on hoopis üliäge 🙂 Alustuseks on sealtpoolt “teenindus” superb. Enne kursuse algust helistas mingi naine Londonist ShawAcademyst ja tuletas meelde, et kursus algab ja kas ma oskan kasutada ja olen tutvunud lehega jne. Ja kui esimesed paar loengut läbi, siis helistas mingi noormees sealtsamast ja uuris, et kuidas seni meeldib ja kas ma pildistan hobikorras või tööks ja kas varem koolitunud olen ja millega pitle teen (kiitis mu Nikonit) jne. Muidugi, mu inglise keel puhastverd inglasega rääkides vajus ära mu mälu kõige sügavamasse soppi ja ma pidasin maha ühe intelligentse telefonivestluse stiilis: ee..öö.. jeesjees, ai teik pikšers, ai häv ö kämera, this is duing veri pritti foutous. No mitte päris, aga väga parem ka ei olnud :D. Nagu aastaid tagasi, kui ma inglaselt küsisin “Can I take a picture out of you”, millele ta vastas, et “There is no picture inside me :D”. Junglish inglise keel mul. Ja sama tüüp saatis siis kontaktid, sest ta on mu isiklik mentor, kui mul abi vaja on milleski (seoses kursusega).
Aga lisaks nendepoolsele suhtlusele on loengud ka huvitavad. Suisa nii huvitavad, et ma olen nõus õhtuti kell 9 neid vaatama (mul muidu ammu uneaeg siis). 5 loengut on läbi, aga ma vist vaatan need uuesti ja teen veits märkmeid ka. Päris paljut tean juba ka, aga näiteks pildistanud olen seni ainult avapõhiselt. Nüüd sain nõu, kuidas säriaegu näppida. Ja kompositsioonide osas nii mõndagi kõrvataha.
Ühesõnaga, niitoreniitore 🙂 Kursust soovitan teistelegi (inglisekeelne), kui see Cherrysse tagasi ilmuma peaks ;).
Pressin kõik lood ühte postitusse… mis ilmselt on viga.
Macile meenus eile Maša punast juust vaadates, et mõned aastad tagasi olin ma ka umbes igal suvel punapea… ja ühel suvel sinakasmustpea, mis võttis juustevärvimise isu pikaks ajaks ära :D. Aga eile tuli jälle mõte, et oh, teeks…
Tahtsin punast, aga Maša on juba tulipunane… niisiis tulin poest lilla värvi potsikuga. (#Geniaalneideenumberüks).
Õhtul tarbisin esmalt ühe väikese lahjat alkoholi sisaldava joogi, et julgem värvida oleks 😀 (#Geniaalneideenumberkaks). Panin selga mingi vana särgi, mida määrida ei kardaks… (#Päriseltkageniaalneideekusjuures) ja kukkusin möslama. Ise. (#Geniaalneideenumberkolm).
Lisaks juustele ja särgile ja rätikule olid punaseid värvilatakaid täis veel: mu otsmik, põsed, kõrvad, käevarred ja kael. Kuna mu kael on arme täis nägi see välja nagu need lekiks või ma oleks just hetk tagasi okastraadist läbi jooksnud vms :D.
Ootasin oma poole tunni möödumist, kui Emps helistas. Otsustasin oma valge telefoni kõrva äärde panna ja kõnele vastata. (#Geniaalneideenumberneli). Pmst kuulis Emps ainult seda, kuidas ma hüüdsin, et ma ei räägi temaga, sest ma hakkan nüüd oma telefoni värvist puhtaks pesema :D.
Ahjaa, õhtupoolikul oli M. helistanud ja küsinud, et kas ta saab mu lepingu kella 7-8 vahel ära tuua. Ma lahkelt lubasin, teades, et olen kindlalt kodus. (#Geniaalneideenumberviis).
Olingi. Sel ajal kui tema maja eest helistas, et ma ukse lahti teeks, olin mina dushi all värvi maha pesemas. Mis muuseas nägi välja nagu lamba veristamine. M. igaljuhul lahkus mind nägemata, sest ma olen geenius ju.
Igaljuhul olen ma nüüdseks naha puhtaks saanud ja pea on tumepruun, veidi punakaslilla varjundiga ja kõnest kohast vist värvimata jäänud, st endiselt pruun :D. Aga muidu on äge :D. (Pildile ei jäänud.))
***
Mac käis täna öösel koos kolleegidega New Yorgis. Mis nägi välja väga itaaliapärane, vanad majad, platsid purskkaevudega (mille sees võis käia) ja kirikud jms. Välja arvatud WTC, mille asemele oli ehitatud üks umbes 30 korruseline maja, et vältida liiga suuri ja ohtlikke hooneid. Käisime koos seal katusel, kus ma kõigile rääkisin, et mul on kodus täpselt selle pildiga pusle, mis siit avaneb! Mul muuseas tegelikult ei ole, avastasin hommikul ärgates pettunult :(.
Tegin telefoniga parajasti hullult pilte ja videosid, kui mingi Henry mulle järsku agaralt FBsse kirjutama kukkus. Ma ei tea muuseas ühtegi Henryt, aga mind ajas närvi, et mul mobiilne internet sisse oli ununenud ja nüüd ta kirjutas ja siis samal ajal EMT vorbib mulle mingit megaarvet USAs kasutatud interneti eest… masendav. Traumeeriv uni!
Mitte vähem traumeeriv polnud järgmine plats, kus mingid igivanad (veel vanemad, kui Tallinna Vanalinn) majad ja kirikud olid… ja üks kirikutest juba igiammu sõja ajal puruks pommitatud ja põlenud oli.. ja taastamata oli… Nagu ka üks auto, mis kiriku ees ka tol ajal pihta saanud oli, kus kolm inimest sisse põlenud olid… See seisis seal ka senini samamoodi, need kolm inimest sees. Aga kõik (nii auto kui inimesed) olid sellisest kollakast materjalist ja veidi sulanud… nagu merevaigust tehtud vms. Ja juhil olid silmad lahti ja siis me rahumeeli arutlesime, et kas silmamunad ei peaks ka sulanud olema…
Sellised sulnid unenäod mul siis.
Osalt on selles süüdi Ch., kes lisaks Itaalia ja Inglismaa külmikumagnetitele ja itaaliamaiustele saatis mulle NY piltidega moblaümbise 🙂 Nii numps on 🙂
aga põlenud inimestes pole tema süüdi… ilmselt hoopis nädalake tagasi vaadatud dokumentaalfilm tuumapommidest Hiroshimas ja Nagasakis “White light, Black rain“, mis oli nii võigas, et ajas mul sõna otseses mõttes südame pahaks…
Aga kui juba filmidest rääkima hakkasin, siis mainin, et olen sel nädalal kõik Harry Potteri 8 filmi uuesti üle vaadanud 🙂
***
Nädalavahetusel käisin Virumaal. Empsi sünnal ja Ööjooksul. Koon oli ka kaasas ja leidis Dzeik´i juures endale uue elu armastuse, papagoi.
Oleks see nende teha (loe: Säutsu poleks vahepeal kööki ja uks vahelt kinni pandud), siis nad oleksidki üksteist vahtinud kõik see 18 tundi jutti. Koon tonksas vahepeal ninaga puuri ja niutsus ja siis passis lihtsalt andunult edasi. Säuts passis vastu ja oli sama huvitatud.
Aga nüüd hakkasin asjalikuks. Finito blogimisele hetkel.
See pole küll eesmärk omaette, aga kahtlustan, et postitus lööb pikkuselt ilmselt Fränky kilomeetripostitust. Aga võib-olla ei löö ka… eks näis.
Esmalt, kirun ruttu ära. WordPress on JÄLLE kujundust muutnud. Ma olen muidu temakesega väga rahul, aga no mis häda on iga paari kuu tagant kõike teistmoodi teha?
Okei, seekord ei ole kõik teistmoodi. Iseenesest on kõik sama, välja arvatud see, et tegumiriba vms asus enne paremal ääres ja nüüd vasakul ääres. Mis tal seal paremal häda oli?
Ma olen kuulnud, et näiteks see, kui iga mõne väikese aja tagant armastad oma tuba/korterit ümber tõsta sisustuse osas, siis see pidavat viitama mingile murele stiilis, et muu Sinu elus pole Sinu kontrolli all ja siis Sa elad ennast mööbli peal välja, et midagigi oleks nii nagu Sina tahad. WP loojatel on vist sama mure.
***
Aga pajatan siis hoopis oma pühapäevahommikust.. kuigi mõned on seda lugu juba kuulnud. Aga kordamine on tarkuse ema. (Kui Maša seda lugema satub, siis siinkohal teeb ta ilmselt mõttes mõned emanaljad 🙂)
Vihmahääl oli mul nädalavahetusel külas. (Aga praegusel hetkel on hoopis Londonis külas). Pidi ta siis pühapäevahommikul 11se bussiga varvast laskma ja panime 9ks äratuse. Sest Vihmahääl armastab magada.
Mina see-eest armastan magada ainult tööpäevadel ja olin pühapäevahommikul kell 06:17 krõpsti üleval. Kas te teate, kui igav on olla ärkvel, kui teine inimene magab ja Sa ei tohiks teda üles ajada ja te olete 1-toalises korteris?
Väga.
Kuna Koon ei olnud nii äratamise vastane, siis ajasin ennast mingil hetkel püsti ja mõtlesin, et käin kiirelt pargis temaga. Pikka jalutuskäiku polnud veel väga vaja, sest 11ks pidime niikuinii temaga bussijaama ja tagasi jalutama.
(*reklaamipaus* mu kõht valutab ilma põhjuseta nii väga, et pean vahepeal kirjutamisse pause tegema. Kui ma nüüd saba annan, siis ma ei päranda kellelegi midagi… no ok, koon võiks T.-ga jääda. Muu müüdagu maha, õppelaenu jms katteks. Tänan.)
Niisiis. Jõudsime EllieTheElephantiga just parki, kui nägin (loe: esmalt nägi Koon ja siis mina), et pisut eemal istub lahtiselt ja jälgib Elliet üks isane kuldne retriiver. Vaatasin siis ringi, et kus omanik on, aga ei paistnud…
Millised on šansid, et ma oma kuldsega jalutades satun kokku hulkuva kuldsega? Suhteliselt nirud, eks? Sellepärast ma umbes 20 minutit veel ootasingi, ise veendunud, et ta omanik on ju siinsamas!
Aga ei olnudki.
Proovisin siis härra kaelarihma piiluda, et ehk on numbrit vms. Igati viks ja viisakas hulkur oli muidu. Aga numbrit ei olnud ja minuga tutvusest ta ka huvitatud ei olnud. Proua Koonust tegi välja, aga minu eest põgenes ohutusse kaugusesse ja kutsumisele ei reageerinud.
Piilusin telefoniga internetti. Lähiajal keegi oma kuldset seal otsinud ei olnud.
Kaalusin teisi võimalusi:
a) Loomakliinikus kiipi kontrollida?
Pühapäeva varahommikul ei ole loomakliinikud eriti avali ustega mind ootamas…
b) Varjupaigas kiipi kontrollida?
Varjupaik nädalavahetusel ei tööta. Politsei reageerib ainult siis, kui oht on inimese või koera elule.
c) Lasta vihmahäälel teine rihm tuua ja proovida teda püüda, et siis hilishommikul kiipi kontrollida ja netti jälgida?
Vihmahääl oli tuppa magama lukustatud ja võtmed minu käes..
Nii ma siis valisingi variant D, ehk koera jälitada, lootuses, et ta koju läheb ja ühtlasi teid ületades teda autode eest kuidagiviisi (ma ei tea kuidas) turvata.
Mõeldud tehtud. Härraskoeral vahetult sabas õnnestus püsida seni, kuni ühest majast tuli koos omanikuga välja teine preili-kuldne-retriiver ja härra koeral oli äkitselt EllieTheElephantist ükskõik ja sööstis uutele jahimaadele. PreiliKuldse omanik ootas meid Koonuga järgi, eeldades, et ma oma härraskoera nii jalutan.
Vestlusel selgus, et seal majas kusagil teadmata korteris elab küll kuldne isane, aga kas toosama, olevat näo järgi keeruline öelda. Härra ei olnud ka seda nägu, et ta tuttavas kohas on, sest noh, tal olid muud huvid parajasti silmapiiril ;).
Ootasime oma koertekarjaga sisehoovis ja arutlesime, et kelle me julgeks pühapäeva varahommikul üles ajada, et uurida, kas nemad teavad, kus isane kuldne elab… ja siis edasi uurida, kas too isane on parajasti kodus või jooksus.
Olnud kümmekond minutit arutlenud, ilmus välja kuldse omanik :).
Oligi selle maja koer. Kusjuures, kui seda kuldset preilit parajasti õigel hetkel poleks välja astunud majast, oleks me härrakoeraga sealt tuimalt mööda kõndinud. Juhuseid pole olemas, onju 🙂
*
Tatsasime siis kiirelt koju, et Vihmahääl üles ajada ja bussile minna. Sest mu kiirvisiit parki oli veninud umbes 1,5 tundi plaanitust pikemaks.
Jõudsin trepikotta. Koon lippas trepist üles ja hetk hiljem kuuldin korralikku kolinat. Lippasin siis ka üles ja leidsin kassi. Kes Koonu eest põgenedes äärepealt läbi trepikoja akna hüpanud oleks.
Viisin EllieTheElephanti ära tuppa ja läksin kassijahile. Lähemal vaatlusel tundsin ära kõrvaltrepikoja kiizu, kes päeval sisehoovis chillib. Ju siis oli mingil hetkel siia hiilinud ja sisse lukustatud.
Minu üllatuseks tuli kass meelituste ja kutsumine peale kenasti kaasa. Saate aru – kuldne retriiver ei tule ja kass tuleb! No mis päev see selline on? Peale selle, et ülemaailmne kadunud lemmikloomade päev vms ilmselt…
Kiisu jõudis mu abiga sisehoovi ja tundis end seal edasi koduselt. Läksin siis tagasi tuppa Vihmahäält äratama.
Vihmahääl muuseas sõitis tagasi pealinna Täistunniekspressiga (Lux ekspress) ja eelmüügist ostetud piletil oli kohanumbri asemel märge “vaba koht”. Nagu läbisõitval bussil vms. Veider. Mis päev see küll selline on?
(Aga vähemalt oli tal hiiglamatore bussijuht, kes väljas EllieTheElephanti kutsus ja kudrutas. Awww 🙂)
***
Timehop näitas mulle täna täpselt aasta tagasi tehtud fotot. WinterWonderland:
Tänaseks lubab 12 kraadi sooja. Mõnevõrra jahedam, kui paar viimast päeva, peab tõdema…
***
Mac istus eile oma telefoni-laadija juhtmele, kui too parajasti laadis. Teadagi. Apple-toodete nõrk külg ju on juhtmed.
Täna tellisin osta.ee-st uue laadija. Sealt sain kolme euroga, poes oleks 20+. Et ma olen neid juba 4 aastaga neli tükki kasutanud, siis on elu näidanud, et sama vastupidavad.. või siis sama mittevastupidavad on. 🙂
***
Homme läheme VäikeFränkyga Rakverre! Sadamasilla tuuri viimasele kontserdile. Et nad ju ainul tuure mööda käivad, mitte niisama, siis mine tea, millal muidu jälle saab. Ja$ ja Pilleriin tulevad ka kaasa ja ei vajanud isegi veenmist vaid olid kohe nõus. 🙂 (hilisteismeline+kaalud on muidu selline isend, keda tuleb tuhat aastat veenda)…
Aga Teil, Rakvere Rajooni inimestel (ja ka mujalt), on nüüd viimane võimalus kuulama minna.
Muusikat olen juba kiitnud. Seekord kuulake kahte stiilinäidet huumori osas. Esimene pool videotest on laul ja teist poolt kuulake hoolega.
Vaata/kuula SEDA ja SEDA videot.
Föörst – Panin pealkirja kribades tähele, et “awkward” on hullult veider sõna, kirjapildi poolest. Kui palju sõnu on, milles on kaks kaksis-veed? Peale “aww”-i 😀
Täna öösel ma ei näinud ühtegi tapjaunenägu. Kuigi pisut soovin, et oleksin näinud, sest nähtu oli veel veidram 😀 Väljamõeldisestki veidram.
Nimelt oli unenäomina maal. Ja istus rahumeeli naabrimehe aia taga ja luges tema ajalehti läbi, kui naabrimees tuli. Ja siis võtsin kätte ja armusin ära. Hetkega. Ja ei peljanud seda eriti ka välja näidata, sebisin elu eest, nii nagu ainult unenäomina ilmselt oskaks.
Ega temagi väga puudu ei jäänud. Mingil hetkel haaras ta mu näiteks õlale, nagu noor Jumal ja hüppas üle aia.
Rohkemat ei toimunudki õnneks, lihtsalt mingid vihjed jms. Aga siis ta helistas mulle järgmisel päeval salaja ja ütles, et oli küll tore, aga see oli ka kõik. Sest ei tohi. Ja mina küsisin õnnetuna, et kas ma tema ajalehti ikka võin edaspidi ka lugeda, sest miskipärast oli see mulle väga tähtis :D.. ju siis polnud unes Postimees-online/Delfi jms veel leiutatud.
Kõne lõppes sellega, et ta leppis muga kindla aja kokku, millal ma neid lugeda võiks… et ta ikka ka kindlalt kodus oleks 😀 Ehk siis olime tagasi alguses.
**
Ärge saage valesti aru. Naabrimees on äärmiselt tore ja lõbus sell. Lihtsalt sellised pisiasjad nagu: ta on suhtes, ta on minust tuhat aastat vanem, ja ma tean teda lapsest saati ja kõik, mida ma (tegelikult “me” – ründasime alati lastekambaga) tema puhul tahtnud olen on – tema telekamäng ja tennisereketid ja tühi taara, et jäätist osta :D, luba tema armsat toonast koera jalutada.. või tema üliägedat kiike kasutada… või Narva minna :D. Nothing more, I promise.
Mistõttu oligi unenägu nii awkward. 😀
Ja ei, ma ei usu sellesse, et unenäod vastavad alati tõele ja tegelikult olen ma väga sisimas alati armunud olnud :D… Sest noh, ma tean, et ei ole. Ja tuletades meelde, et minu unenäod on enamasti stiilis, et ma kedagi ajaviiteks tapan, siis julgen nende tõepärasuses kahelda…
Samas… minu tänane teine unenägu oli juba tõepärasem. St. unenäo-mina oli üsna minulik 🙂 EDIT: Mulle jõudis just kohale, miks ma naabrimeest unes nägin! Sest ma ütlesin eile õhtul Jüri Homenja pilti vaadates (:D don´t ask!), T.-le et ta meenutab mu naabrit!
***
Läksin siis mina teises unenäos koos oma eelmise koeraga (näen viimasel ajal alatasa Ällut unes, mis värk sellega on?) (*sellega meenus mulle omakorda, et ühes unenägude seletajas on seletud: “Koduloomad – tsiviliseeritud väärtuste poolt taltsutatud loodust.”… Wtf see üldse tähendab see lause? 😀)
.. et siis läksin koos eelmise koeraga ja praeguse kolleegiga ja tema kahe sõbraga (pliks ja kutt, keda vist tegelikult olemas ei ole) Piusa koobastesse. Väljas oli miski esimene kevadkuu – aprill vms.
Ma pole eriti üldse kunstiandekas, aga püüdsin joonistada, milline sealne keskkond oli. Pilt ei tulnud eriti ruumiline 😀 Aga kirjeldan juurde.
See tumekollane on suur liiva-sein, mille külge oli kinnitatud suur.. rõdu, vms, kust vaadet nautida. Üks rõdu osa oli lahtine, et lasta läbi voolav vesi/kosk, mis seina seest tuli.
Liiv, mida mööda see vesi sealt alla voolas oli pisut kaldu alla… nii et vesi voolas nagu mööda mäge. Mida ka ära kasutati, ja rahvas lasi sealt alla nagu veepargi liumäest. Suht ohlik.
All suubus vesi suurde järvekesse.. ja sealt oli omakorda järsk “sein” umbes 2m allapoole, kuhu vesi langes väiksemasse järvekesse.
Igaljuhul, seisime me siis seal üleval (mul pole halli aimugi, kuidas ma koera mööda redelit üles tõin 😀) ja nemad arutasid, kuidas sealt alla lasta võiks olla. Et kuigi väljas on pisut külm, võiks ju proovida.
Noormees seltskonnast seisis siis selle kose kohale, et lihtsalt vaadata ja kujutleda, kui hull sealt lasta võiks olla… ja kummardas siis korraks ettepoole… kui kolleegi sõbranna otsustas, et aga proovigu ta siis järgi! Ja lükkas noormehe sealt pea ees alla. Riietega, taskus olevate asjadega.. ja pea ees. Täiesti saiko plika! 😀 Kolleeg võiks oma sõpru paremini valida 😀
Kutt karjus natuke, aga jõudis alla.. ujus pisut, lendas siis sellest teisest väiksemast kosest ka alla.. ja ronis seejärel külmast kangena veest välja ja hakkas üles meie juurde ronima.
Kolleegi-saikosõbranna vaatas seejärel meile ülejäänutele otsa, et kes järgmine on. Mina veetsin ülejäänud aja seal rõdul igaljuhul põrandal mingi toru külge kramplikult klammerdudes, et ta mind alla ei viskaks. Sest ma ei oska ujuda. JA nagu ma ütlesin, siis tänane unenäomina (teises unenäos!) oli elutruult minulik ja ei osanud ka unes ujuda. Aga see saikopliks ei tundunud olevat selline, keda see pisiasi väga huvitaks.
Nähes, et minust asja ei ole, hakkas ta ise strippama, et alla lasta. Crazy b**ch, ma ütlen!
Noormees jõudis just üles. Ja ei olnudki maaaaaailmakuri. Aga läks siiski tsiki kõrvale veenduma, et too ikkagi alla laseb. Tsikk lasi end vette istuli ja lükkas hoogu. Ja haaras siis viimasel hetkel kuti jalast ja tõmbas ta hooga endaga kaasa. I am telling You – that was one Crazy B**ch!!
Mulle aitas ja lasin sealt varvast, enne kui psaiko tagasi üles jõuab. Redelit mööda. Ma endiselt ei tea, kuidas ma koera sealt alla sain.
Läksin Älluga lähedalasuva väikelinnaga tutvuma.. ja avastasin siis äkki, et Ällu on kadunud 😦 Mäletasin, et ma käisin ringi ja pärisin inimestelt, kas keegi on spanjelit kohanud. Ma ei tea, kas ma leidsin Ällu üles… ärkasin enne :(…
**
See tuletab meelde, et eile nägin unes, et kohtasin linnas tänaval üksi hulkuvat beagle– t. Ta sibas mul eest ära ja ma jälitasin teda. Mingi umbes pool tundi jälitasin. Siis jõudis koer parki, kus üks paarike teda rõõmsalt tervitas, et noh, koer, käisid ümbrust uurimas, jah? Kus sa siis ära käisid?
Kuradi vastutustundetud unenäotõprad!
Kas 6. jaanuaril tohib veel “Head Uut Aastat” soovida?
Loodan, et tohib. Ehk siis Head uut!
Ja kui ei tohi, eks ma siis olen see uusaastasiga vms. Väike armas Nodzu.
***
EllieTheElephantil on jooksukas. Hea kui keegi peres vähemalt sportlik on, eksole :P. Aga ei, see ei tähenda seda, et ta nüüd meeletult ringi kappaks, vaid veedab kodus aega ja igatseb meest. Ja korrutab seda kõigile, kui väga ta ikka igatseb. Ehk siis teeb iga mõne minuti tagant. Mis on maruarmas, aga marutüütu :P. See on selline, kiunumise ja urisemise segu hääl… selline, mõmin või nii. Ta vanaema oskavat seda ka. Aga üldiselt ta teeb seda ainult siis, kui tal väga igav on või vägaväga õue vaja on.
Aga see on nii Armas ka 😛
**
Ühesõnaga on EllieTheElephant hetkel kodune. Ma elan seda loomulikult väga üle- Koonuta tööl on raske. Ränkraske! Andekas nagu ma olen, tegin küll lohutuseks kabineti seinale ASCII (pilt tähemärkideks muudetuna) stiilis kunsti (küll netiprogrammi abiga), kus peal Ellie ja Rocky peesitavad, aga ikka on raske.
Peale selle, et päeval nüüd tööl raske on, elan ma seda vist öösiti väga üle. Absoluutselt igal ööl näen koeri (või muud sarnast) unes. Sellest, et tegu on unega, on lihtne aru saada – ma olen seal nii badass, et ei karda karu ka. Literally.
Üleeile öösel näiteks olin mina kenasti teel ooperit vaatama, kui kaks kollikoera mind hambad irevil rünnata tahtsid. Et ma aga (unes) papist plika pole ja teadsin, kus nood elavad, siis haarasin kummagi käega kummalgi koonust ja liikusin siis lõugu kinni hoides nende koju, kuhu ma nad ka jätsin. Ja läksin siis edasi ooperisse. Kus ei saanudki mingit ooperit, sest mingi psaiko oli lahti vms ja action käis. A tollel saikol ma vist ei haaranud koonust, et teda koju lohistada.
Eile öösel oli mul koduloomaks Karu. Kõndisime parajasti koos Ja$i ja Dzeigi ja T. ja Karuga läbi pargi koju, kui loomlane äkki otsustas lähedalasuvasse prügikonteinerisse tuhnima minna. Ja läkski.
Käratasin talle siis “Hei!”, mis Koonu puhul see sõna, mis tähelepanu mulle tõmbab, kui mõni pättus käsil.
Karu tähelepanu tõmbas ka. Tüüp sai kurjaks, tuli mu juurde, tõusis tagajalgadele, ja tõstis mu ühe käpaga kõrgele õhku. Aga BadAss nagu ma olin, mõtlesin ma seal üleval, et: “Ah, savi – mis ta ikka teeb? Virutab käpaga? Saan ühe armi juurde lihtsalt, suva…” Ja kui Mõmm nägi, et ma põrmugi ei kartnud, siis ta andis alla. Sest targem annab järele. Pani mu tagasi maha ja vantsis truult minu sabas, pättusi tegemata.
Ma ärkasin kahjuks enne koju jõudmist üles, ma oleks tahtnud näha, kuidas Mõmm ennast ühetoalisse korterisse ära mahutab.
Ühtegi muud actionit tol öösel ei toimunudki. Eelmise öö psaiko viibis ilmselt vastavas institutsioonis.
Täna öösel olin Rakveres (mis ei olnud üldse Rakvere, ega ka ühegi muu tuttava koha moodi). Jalutasin Empzi, Ja$i, Dzeigi ja kahe Koonuga. Üks neist oli praegune kuldne EllieTheElephant, ja teine oli mu eelmine Koonuke, Spanjel Ällu.
Mingil arulagedal põhjusel olin ma leidnud, et neid (koeri) on mõistlik jalutada vabalt ilma rihmata. Tiheda liiklusega tänava ääres. Kuni EllieTheElephant nägi teiselpool teed midagi ülipõnevat (à la tuules lendlev leheke vms) ja selle järele sööstis. Jõudis sinnapoole ka. Mina haarasin siis Ällu kaenlasse ja sööstsin autode vahelt teispoole teed (libisesin ja kukkusin keset teed ainult ühe korra!), rihmastasin seal Koonud ja kappasin koos nendega õigele poole tagasi. Täpselt õigeaegselt, et tagapool lonkinud inim-kaaslaste seltskond järgi jõuaks, midagi märkamata.
Peaaegu. Dzeik oli nimelt märganud, ja ei häbenenud seda ka teistega jagada. Vastik reetur (unes), tema pärast sain unenäoEmpzilt nii palju pragada!
Edasi läksin juba Ja$iga kohalikule retroturule tehnikapoodi otsima. Ta nimelt tahtis oma jalgrattale seda FM-jubinat, mida autoraadiod vajavad, et MP3-lt muusikat mängida.
Läksime bussiga. Kuna buss reisis tuldud teed mööda “tagasisuunas”, siis läksime ühtlasi ka ajas tagasi ja näitasin talle aknast, et näed, need majad, millest me just mööda kõndisime, näe varem oli siin see mets ja järv jms.
Bussipeatuses avastasin mudelipoe! Ja rõõmustasin palavalt, et Tartus mudelipood on ja lubasin T.-le midagi üllatuseks osta.
Ju siis oli pikk bussisõit, kui juba Tartusse jõudsin.
Turg oli suur. Käisime natuke aega ringi. Leidsime näiteks boksi, kus müüdi Telekamängude kassette. Seepeale mõtlesin, et oh kui tore, Ja$ saab neid nüüd Rakverest ka osta. Sest turg oli suur ja nähtavasti olime Tartust tagasi Rakveresse kõndinud :D. Seejärel leidsime leti, kus olid hästi ägedad kootud mütsid. Mõlemil oli kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli. Aga siis vaatasime hinda – KOLMKÜMMEND VIIS EUROT, ja siis meil enam polnud kahju, et Dzeik meile just ägedad mütsid kudunud oli :P.
Seejärel hargnesime Ja$iga, et õiget asja leida ja hindu võrrelda. Ma leidsin esmalt paar sõbrannat (täiesti võõrad näod, aga teadsin, et nad on mu sõbrad 😀) ja seejärel autoasjade poe. Läksime kassasse, et küsida, aga kassiir (kes ise oli naine) oli kiirem ja torkas esmalt meie pliksikarjale märkuse, et “küünelakipood on paar boksi edasi.” Tõbras.
Küsisin seepeale seda vidinat, kasutades mingit imepeent sõna, mida ma ärkvel olles ei tea. Kassiir ei teadnud unes ka. Kolm korda küsis üle, siis kutsus meeskolleegi, kes õige vidina esimese küsimise peale leidis. Vidin maksis üks euro ja sente peale. Reaalne. Ostsime ära.
Muud ei mäleta unedest. Aitab sellestki.
***
Ärkvel olles ei toimu mu elus midagi eriti, nii et sellest pole ka miskit rääkida.
Aaa, siiski. Eile sain oma kuldsega lumekuuli kätte! Piduuu 🙂
Ja tegin ükspäev loom-bandsidest kolleegile tema koonu – Beagle.
… kes on oma värvuse tõttu pareimini äratuntav, kui retriiver.
vot tak.
Note for myself, vaata seda mingi hetk:
Note for myself, ei julge, aga teeks hää meelega autodele näod pähe:
Ma tahtsin eelmise nädala alguses juba jõulumeeleolust koos piltidega blogida, kuidas me Koonuga I advendil Raekoja platsil käisime ja kuidas ma kodu kaunistasin ja kuidas meil on kõigil kolmel (mina, T., Koon) oma advendikalender ja jõulusokk ja päkats käib ka kõigil…
Ja kuidas ma külma ei pelga, sest Dzeik saatis mulle EllieTheElephant´i karvast-lõngast valmistet imeilusad käpikud (mis ajavad karva täpselt sama palju nagu EllieTheElephant ise 😀).
Aga kuna nüüd on õu pori täis siis läks mu jõulumeeleolu oma koju ära ja lisan need pildid tagantjärgi pikema jututa:
***
Käisin nädalavahetusel shoppamas. Kulutasin ära pea kogu oma raha (jõulukinke keegi seekord ei saa 😛) ja muretsesin endale elus esimest korda viisakad riided :D… sest olen nüüd 10 korda kuulsam. Ühtlasi kasutasin juhust ja ostsin endale 10 rahaga lastekaupade seast kampsun-kleit kudumi… hipster-nohik-jänesega.
Ja täna lähen massaaži. Mmmmmmm… vabalt võite kadestada 😛 Aga eih, ma ei kuluta oma viimast raha sellele, vaid tegu on ammu juba ootel oleva cherry-paketiga vms. Saab mõnus olema. Nurr.
See tuletab mulle meelde, et teate, et ma tean ühte inimest, kellele ei meeldi massaaž. Saate aru? Ma ei tea, kuidas selline asi võimalik on… Lubamatu!
***
Sama lubamatu on see, et väljas pole lund. Masendav. Masendav. Masendav.
Lund asendab ja talvemeeleolu loob vahepeal must jää. Leidsin ükspäev natuke. Näha teist ei olnud. Vaatasin siis kindluse mõttes kohe lähemalt (loe: hetkega avastasin, et asfalt asub näolapist 2 cm kaugusel), aga lähemalt polnud ka jääd näha. Ainul tunda oli.
Põlv tunneb järelmõjusid siiani. Lapsepõlv tuleb meelde, sest lapsena olid mu põlved samasugused: ribadeks… sest, noh, ikka juhtus ju, et oli vaja rattaga kukkuda ja puu otsast kukkuda ja puuriida otsast kukkuda ja uuesti rattaga kukkuda ja kõndides kukkuda ja joostes kukkuda ja mängides kukkuda jms. Mitte, et ma mingi koba oleks eksole… aga… ikka juhtub ju.
***
Ps. Minusilmadega.blogspot.com – kas viide mu blogisse on pigem positiivset laadi või olen kellegi välja vihastanud?
(või olen ma seda varem juba küsinud?)
Eile voodis järjekordset raamatut lõpetades ja käest pannes, mõtlesin raamatutest. Ja sellest, kuidas ma vahepeal neid mitu-mitu aastat eriti lugenud ei ole.
Nüüd on Mac enda jaoks seoses Lugemiskoertega Raamatukogu taas-avastanud 🙂
Kunagi lapsena olin hiiiiiglamasuur raamatukoi. Dzeiki lugejapilet (Teate küll, see voldik, kuhu kuupäevad käsitsi sisse kirjutati või tembeldati) tuli alati poole suve pealt ümber vahetada, sest sai täis. Sest käisime vaheajal iga päev hunnikut lugemisvara võtmas. Läbi lugesime need ka ikka!
Kooli-ajal asus raamatukogu kooli kõrval. Arvake ära, kes istus iga päev peale kooli lugemissaalis (kohapeal lugesin MikiHiiri jms säärast kvaliteetkirjandust, aga koju laenutasin raamatuid ikka ka! Hunnikutega!). Suisa nii tihti, et kuigi lugemissaal polnud igapäevaselt lahti, siis mina võisin seal üksi ikkagi chillida, sest olin “oma jope”. 🙂
Ükskord lugesin seal Kuldset Börsi, kus oli kuulutus, et ära anda kokkerspanjel. Kuna Empz oli koerajuttude peale alati öelnud, et talle meeldivad spanjelid ja spanjeliga oleks ta isegi nõus, aga nood on hiiglamakallid, nii et mitte praegu… siis helistasin hääle värinal, uurisin, et kas Koer on alles. Oli. Lubasin siis, et ema helistab õhtul talle kindlasti.
Helistaski. Ällu (kes oli saabudes 2-aastane, just nagu Ellie´gi.) oli meie koeraks järgmised 9 aastat.
Nüüd kaldusin küll kõrvale raamatuteemast. Nii minulik. Unustada, millest räägin 🙂
Mälu-jutuga meenub mulle (kuigi ime, et minu mäluga üldse midagi meenub), et kunagi kooli sõites nägin bussis ühte naist, kes mind tervitas ja juttu rääkima tuli. Ju mul oli siis nii segaduses nägu ees, et ühel hetkel ta küsis, et kas ma tean, kes ta on… Tunnistasin, et hästi ei mäleta, kuigi tuttav nägu… ja pakkusin, et äkki lasteaia-kasvataja?
Selgus, et ta oli raamatukogu-töötaja. 🙂 Kohtusin temaga iga päev raamatukogus, aga muus keskkonnas ära ei tundud.
See oli ka esimene märk sellest, et mu mälu. .eriti nägude-nimede mälu on veel hullem kui kuldkalal/haugil. Suisa kadestan neid, et nad asju lausa 3 sekundit meeles suudavad pidada!
***
See selleks. Igaljuhul, mingil hetkel koliti raamatukogu kooli kõrvalt mujale ja siis ma enam sinna reisida eriti tihti ei viitsinud. Laisk laps nagu ma olen. Nii aegus vist lugejapilet mingil hetkel ära ja nii ta jäi. Suvevaheajad Vinnimaal ei olnud ka enam kolme kuu pikkused ja nii ei käinud ma sealses raamatukogus ka enam nii nagu varem.
Raamatupoodi sattudes olin/olen endiselt nagu laps kommipoes või beibe kingapoes. Üks minu lemmikpoode (ühes lauamängupoe, käsitööpoe ja lemmikloomapoega)! Tühjade kätega tulen sealt harva tagasi. Samas, mitu ostetud raamatukest seisavad senini riiulis.. järjehoidja vahel. Sest on üsna juraks osutunud ja ei viitsi lõpuni lugeda kuidagi… Ja teadmine, et see on minu oma, ei soodusta eriti tempot. Sest aega ju on, tähtaeg ei kuku!
**
Kui EllieTheElephant lugemiskoeraks sai, tegin endale Tartusse lugejapileti ära. Selle tagamõttega, et koera-raamatuid laenutada. Ja laenutasin ka, sest raamatupoodides oli neist märksa kesisem valik.
Kui endale “Süü on tähtedel” sain, lugesin selle kohta netist ja leidsin, et lugemisblogides võrreldi seda tihti raamatuga “Enne kui ma suren”… Ja ühtlasi hakkas mingis blogis silma, et põnev võiks olla ka raamat “Miss Peregrine´i kodu ebatavalistele lastele”.
Ega ma siis ei klemminud veel ära, et võin need kaks raamatut laenutada. Nõup. Käisin läbi Tartu ja Rakvere raamatupoed ja otsisin neid taga. Ei leidnud. Ja nüüd, kaks nädalat tagasi, avastasin, et aa.. jajah, raamatukogus võib ju täiesti vabalt olla VEELGI rohkem raamatuid, kui vaid koeraraamatud :D… selgus, et oligi :P.
“Enne kui ma suren” oli raamat, mis igas lugemisarvustuses “Süü on tähtedel”-iga võistles. Osad pidasid üht paremaks, osad teist. Mina mitte-arvamusliidrina ütlen oma tagasihoidliku arvamuse, et “Süü on tähtedel” oli tuhat korda parem. Minu jaoks. Esiteks oli SOT naljakam. Ja nalja peab saama! Isegi tõsistel teemadel. Eriti tõsistel teemadel.
Teiseks oli “Enne kui ma suren” kuidagi… veniv.. või, ma ei teagi.
Muuseas, kusagil poole raamatu peal hakkasin ma kahtlustama, et olen vist kunagi sarnast filmi näinud. Ja siis selgus, et olengi 🙂 Taaskord näide minu lihtsalt suurepärasest mälust. Film muuseas on “Now is Good“.
Raamatu lugesin igaljuhul lõpuni ja lõpp oli päris okei ja [spoiler] päris kurb ja ilus ka.
Aga üldjoontes ei soovita.
“Miss Peregrine´i kodu ebaharinikele lastele” julgen see-eest soovitada! Põnev on!
Raamatu paber-versioonis on alatasa juttu fotodest, mida kirjeldatakse… ja siis on ka räägitud fotost pilt. Need fotod on muuseas päris, kollektsionääridelt saadud. Päris.. ebaharilikud on. Natuke isegi spuukid. Ma ei teagi, kumba pidi see võis olla – kas kõigepealt sündis raamat ja siis otsiti fotod.. või võttis autor (Ransom Riggs) ette hulga fotosid ja kirjutas nende põhjal kokku raamatu. Sest fotod ja sisu lähevad nii täpselt kokku.
Igaljuhul. Raamat on põnev, kuni lõpuni välja. Lausa nii lõpuni, et [spoiler] tegelik seiklus, mida raamat üles ehitab, algab ilmselt alles järgmises raamatus, milleks on “Hollow City“. (Mille ma nüüd endale ropu raha eest tellisin, sest raamatukogus seda ei ole.) Ehk siis lõpp häiris, liiga järsk oli. Aga raamat on väga põnev 🙂 Läks mõne õhtuga, erinevalt “Enne kui ma suren”-ist.
Muud ei olnudki. Lugege siis. Teist raamatut. (Ja kui te seda IKKA veel ei ole teinud, siis süüd tähtedel ka ikka!)
PS. Tsekkige Tartu Linnaraamatukogu järjehoidjat 😉
Olete kuulnud, et jalgrattasõidu kohta öeldakse midagi sellist, et “Kui oled korra selle ära õppinud, siis ei unusta seda enam ära” vms.
Ja nii on ka vist.
Aga blogimisega on teisiti. Kui juba mingi paus sisse jääb, siis enam ei oska. Esiteks selle pärast, et vahepeal on mitu asja toimunud ja siis ei viitsi neist kõigist rääkida ja ei teagi kust alustada jms. Teiseks painab, et ähhh… ma ju olen mitu korda mõelnud millegi kohta, et sellest võiks blogida/saaks blogipostituse… Aga minu mälu on… selline, et keskmine 90-aastane teeb oma mäluga mulle silmad ette… Nii, et jee ma mäletan.
Ühesõnaga, nii tulebki lihtsalt iga kord peale pausi teha üks postitus halaga sellest, kuidas ei oska millestki rääkida. Siis saavad sõrmed soojaks (kui 30 kraadisest ilmast nende soojendamiseks ei piisa) ja edasi on lihtsam.
Soojast ilmast rääkides. Käisime eile ujumas. St kõik teised inim-kaaslased ujusid. Mina, kes ma ujuda ei oska, tšillisin kaldaäärses vees (aga kaelani vees, et parmud, keda oli palju, mind nahka ei paneks). Kaks veekoera-retriiverit tšillisid peamiselt kaldal. EllieTheElephant käis suure meelitamise peale paar ujumistiiru ja istus ka kaelani vees… aga Džännu istuski kaldal. Kui inimesed kaldale jäänud oleks, siis oleks nad mõlemad ujunud.. aga nüüd pidid vist valvama vms.
Kuna Koonul on vaesekesel ko-gu-aeg palav praegu, siis käime varahommikuti tööle tulles (puhkus on läbi :() jõest läbi. St tema jalutab jões/kaldaäärses vees ja mina kaldal.
***
Tšillisime Koonuga vahepeal 5 päeva Tallinnamaal. Minnes sõitsime esimest korda uute porgandirongidega. Uhke, aga väike. Erinevalt bussist pole vähemalt koonule piletit vaja 😛
Koonule Lasnamägi meeldis. Kuna iga põõsa taga oli kohalike grillimisplatsike oli iga kolme sammu tagant võimalus maast toidujääke leida. Mulle see mingil veidral põhjusel ei meeldinud eriti. Veel leidis Koon surnud siili, ja pidas esimese asjana heaks sellel püherdama hakata. Ka see ei meeldinud mulle eriti. Lõpuks leidis koon Lasnamäelt jänese, aga see jooksis eest ära ja ei lasknud enda peal püherdada.
Sorteerisin ja pakkisin oma toas asju… tõeline retk down the memory lane.
Näiteks leidsin oma kõige esimese tikandi. Valmistet miski 4-5 aastasena Vinnimaa lasteaias. Ilmselgelt oli juba siis selge, et erilist käsitööannet mulle pole antud:
Veel leisdin oma kõige esimese pangakaardi. Hoiupanga lastekaart. 50 krooni oli ka kontol ja puha! Hullult uhke olin!
Siis meeldis mulle kunagi luuletada 😀 Ja oh õudu, keegi kuri hing on need üllitised alles hoidnud 😀
Leidsin ka teise, mille Dzeigi 20ndaks sünnipäevaks kirjutanud olin. See oli vähe diibim, aga seal on lause, et “Oled kaksk´end aastat elan´d, sama palju tuleb ka” 😀 Djahh, Dzeik, kui Sa nüüd oma praegusele vanusele mõtled, siis selgub, et ega enam palju jäänud pole, kui ainult 40 lubati 😀 Kuigi isegi olen lahkelt andnud…
***
Lisaks luulehuvile on maast madalast olnud ka ajakirjandushuviline. Koolis sellega agaralt tegeletud ja isegi TÜsse ajakirjandusse sisse saadud… Aga esimesed üllitised olid kodukootud “ajakirjad” 😀 Hind oli 2 krooni! Valminud käsitööna!
***
Veidi hilisema (ja praeguse) aja huvi osas pakkisin klaasi tagant hoole ja armastusega sisse oma tsiklivaramu. Nurrrr…. Ninjaaa…
***
Pildid otsas. Rohkem ei räägi kah.
*
Siiski. Sesamy, me sõitsime pealinnast tagasiteel Su kodukandist läbi. Kiikasin kohalikku kauplusesse sissegi, viisakalt tere öelda ja Koon ette näidata. Aga vist ei oldud tööl. Täielik tööluus ma ütlen. Prff.
Et Dzeik mind varahommikuti (loe: umbes 13:00 paiku) äratama kipub, et õu blogi, või muidu!!! Ja ühlasi müü mulle farmis (Hay Day mängus) porgandikooki kah! Täna jõudis Dzeigi kahjuks emps äratamisega ette ja olin juba ennast mõnusalt põrandal puslega sisse seadnud ja piilusin filmi “2012“. Dzeik käskis mul maailmalõpp pausile virutada ja marss blogima kukkuda. Vastasel juhul ähvardas sotsiaalmeedias mustama hakata. Saagu siis see maailmapikk postitus, mida 2 nädalat lugeda. Ja kui postituse lõpetan, teen selle ähvarduse kohta avalduse ära 😛
Niisiis. Minu puhkus. Möödub, üllatus-üllatus: jalgpallilainel. Vaatan öösiti 2ni jalkat, siis käin Koonuga õuel.. ja magan (tagasi toas muidugi) järgmise lõunani. Täiesti uus režiim. T. puhkus saab nüüd läbi, nii et järgmine nädal saab keerulisem olema. Aga pole hullu, saame hakkama.
Ilm soosib tubast olemist nii et lisaks jalkale kaen hunnikute viisi filme ära. Ja sarju. Näiteks “Päästja Koolikell” :D… Ükspäev vaatasin lausa “Tom&Jerry” multikaid. BSplayer, mis abivalmilt subtiitreid otsib, tegi seda ka seekord… aga tema meelest vaatasin ma üht teist filmi:
(loe: BSPlayer pakkus mulle esimese valikuna filmi “Knocked Up, unrated edition” subtiitreid 🙂)
***
Aaaaga tagasi algusesse. Puhkuse algust tähistasin (juba teist aastat järjest) Pahades Poistes. Seekord Väliterassil ilma trotsides koos koerakarjaga 🙂 Sest Dzännul oli sünnipäev. Lippasin sealt siiski võrdlemisi vara koju, et vaadata, kuidas Itaalia jalkas peksa saab 😦 niuks.
Järgmisel päeval kobisime koos Koonuga bussile. Liin number Tunne-Oma-Kodumaad. Peale kolme tundi, mille käigus olime läbi sõitnud kõik graafikus olnud KUUSKÜMMEND ÜKS peatust, maabusime maal. Pea-aegu… kõrval-asulas vähemalt 🙂
Resideerusime jaanikuperioodi seal. Käisime küla Jaanipäeval… sealt saabudes tegime toas kaminas sašlõkki… Patt on küll Jaanlaupäeval toas olla, aga pole meie süü, et:
a) Väljas oli miinus kolmsada nelikümmned kuus kraadi
b) Telekast oli Jalka MM 🙂
Ühtlasi (kuna ma olen emane ja meil tuleb mitme asjaga tegelemine niiii hästi välja) lugesin oma suvekirjandust. Kalle Blomkvisti raamatud said läbi nagu kord ja kohus 🙂
Jaanipäeval käisime Tule Tulemist vaatamas. Seal leidsin Koonult esimese puugi ninalt jalutamas. Pühkisin tõpra minema. Prf.
Meist järgmine Laulupeotule vahepunkt asus tanklas. Suitsu ei tohi tanklates teha, aga lahtise tõrvikuga võib tulla. Geniaalne 🙂 Kuigi jah, mis suitsetamist puudutab, siis ma keelaks selle hää meelega kõikjal ära, nii et ega ma selle suituskeelu pärast kurdagi.. aga lihtalt muhe juhus.
Järgmisel päeval sõitsime Koonuga Rakverre Dzeigi juurde. Kõik oli pea minutipealt välja arvestatud, kuidas Fränky samal ajal Tartust tuleb ja me bussijaamas kohtume. Sellest võib juba Fränky blogist lugeda, kui hästi see “läks”… Aga päevase hilinemisega jõudsid siiski ka tema ja Dzännu kohale. Käisime Dzeigi tööl lastele koeri tutvustamas. Fränky pidas umbes 3-tunnise loengu juhtkoertest ja mina veerandtunnise loengu EllieTheElephandist (lugemiskoertest ja teraapiakoeraeksamiplaanist jms)… Lastele ja töötajatele üllataval kombel Koonud meeldisid. Veider värk. Mis inimesed need küll on, kellele koerad meeldivad… Mulle küll ei meeldi. Prff.
Soetasin Rakverest ka uue külmikumagneti (Tarvas Päikeseloojangu taustal) ja otseloomulikult Pätsi leiba (saime Fränkyga viimased 2 leiba, vedas). Ja külma suveõhtu lõpetuseks sain oma tahtmise ja vedasin kogu pesakonna õue pikale jalutuskäigule. Kõige väiksem jalutaja oli lahkelt nõus Koonu jalutama…:
Jättes meile Fränkyga võimaluse tegeleda meie “lemmikspordialaga” – jooksmisega! Kui seni oli meie rekord vististi läbida joostes umbes 20 meetrit järjest (jah, siin ei olnud trükiviga.. mõtlesingi meetreid, mitte kilomeetreid), siis seekord kappasime Fränky hiljutist jalaluumurdu trotsides läbi lausa kolmveerand suurt staadioniringi.. See teeb ju miski ligi 400 meetrit, eks? Otsustasime siis, et hakkame nüüd jooksmas käima. Siiani pole küll veel uuesti selleni jõudnud, aga… 😀 One day… maybe…
Ahjaaa, ma kokkasin Dzeigi juures! Ja ma ei räägi sellest õnnetust hommikukohvist, millest ma eelmises postituses juba rääkisin. MA tegin kanapastat! Lõikusin ja praadisin ära kanafilee tükid, seejärel valasin neile peale kohvikoore ja Merevaigupaki.. segasin kuni sulatatud juust oli sulanud (kuigi nime järgi oli ta ju juba eelnevalt sulanud 😀) ja valasin keedetud penne-makaronidele. Fain, kokatudeng Ja$ käis fileetükke maitsestamas, ja Dzeik keetis makaronid, aga ikkagi! Peale skeptiliste kommentaaridega vürtsitatud toidu-ootamist sõid ja kiitsid kõik! Hah! Beat that! Ja Liisu olevat nüüd sama toitu nõudnud. Ja kui ta natukenegi Dzeiki nõudlikkust pärinud on (vt. postitus algust), siis ta neid ka saab 🙂
Ja siis tulime Rakverest tulema. Kuigi nädal varem oli kolleeg mulle rääkinud loo taksist, kes teel bussijaama hunnikus püherdas, ei võinud ma ometigi ju teiste vigadest õppida. Nii juhtus, et 10 minutit enne bussi väljumist käisin Dzeigi tööl veel koera pesemas 😛 Ise olin ilgelt õnnelik.. nooot… Aga vesi ja Fränky lõhnaõli kaelarätikule tegid imesid 🙂
Tagasi Tartus pole ma suurt miskit teinud. Ühe pusle sain kokku ja lammutasin laiali… Teist alustasin ja on pooleli. Läbisin (taaskord) raamatu “Kauboi ja Wills” ja hetkel on (taaskord) lõpusirgel Lindgreni “Vennad Lõvisüdamed“. Nagu näha olen ma mingi pool-psaiko ja harrastan raamatute viiekordset läbilugemist. Heade raamatute. Mis puudutab näiteks “Süü on tähtedel“, siis peale kahekordset audioraamatu läbimist kondasime T.-ga läbi Tartu raamatupoed, et paberversiooni leida. Ei leidnud. Aga hää uudis on see, et T. leidis selle kodulinna kandist ja lähipäevil on lootust seda uuesti lugeda 😛 Jeesh, psaiko. I know.
Ühtlasi olen Koonult eemaldanud kaks puuki.. lõua alt ja kõrvalesta alt. Tõprad. Nüüd on Koon saanud uuesti (varakevadel sai ka) tõrjet ja loodetavasti hoiavad need nüüd distantsi.
Ühe korra olen päikesetõusuni väljas käinud. (Eks)kolleegi lahkumispeol. Kõrval-lauast jäi kõrva kahe härra vestlus:
Härra 1: “Mul on nüüd kõik tehtud (loendab sõrmedel): Abielu, laps, lahutus, alimendid.”
Härra 2: “Ja on nüüd parem või?”
Härra 1: “Jah, on küll, jah!”
Djah..
Eile käisime mu hüüdnimekaimust juhtkoera kutsikaid vaatamas. Ega ei sulanud ära ju 😛 EllieTheElephant seevastu rõõmustas kassi üle, kes eest jooksu ei pannud. Ei osanudki siis midagi teisega peale hakata.. proovis mängule kutsuda.. see ka ei õnnestunud.. Ja lippas siis suure hooga minu juurde tagasi: Vaaaaaata, seal on KASS!! 😀 Imeloom!
Niih… nüüd aitab. Maailmalõpp (film) peab siiski veel pisut kannatama, lippan esmalt koeraga parki.
Lõpetuseks paar pilti… Ja muuseas, mu 100 õnnelikku päeva sai Instagramis läbi. Huh. Päris piin oli 😀
.. mõni koer ka põiele!” hüüab Mac ja teeb ukse lahti, et Koon välja lasta.
Jah, oma kinnine aed on ikka mõnus. Maal-olemise rõõmud. Lased aga koera ukse vahelt viieks minutiks välja ja…
… ja näed ust kinni pannes, kuidas Koon uksel ringi pöörab ja õnnetute silmadega vaatama jääb: “Sa ei jäta mind ju üksi? Ma ei pea ju siia jääma? Sa ei lähe ju ometigi ära?”
Panen julmalt ukse kinni ja lähen piilun köögiaknalt. Lootuses, et küll ta kinnist ust nähes jälle otsa ringi pöörab ja õue asjatama läheb.
Ootan ja vaatan. Koonu liikumist ei paista. Ootan veel. Vaatan veel. Natuke veel.
Oeh. Lähen avan esiukse: Seal ta seisab, samas asendis, sama õnnetute silmadega ust põrnitsemas, lootuses et need kutsikasilmad ukse kivist (puust) südame sulatavad ja ta avaneb.
Lähen siis ka trepile. Koon astub natuke õue poole. Liigun edasi terassile. Koon läheb ja nuusib muru. Hädaldada pole midagi.
Mul hakkab külm, sest toa-riietest (pluss pusa) on meie kliimas suvel väljas liikumiseks natuke vähevõitu. Liigun ukse suunas. Koon lippab samas suunas. “Ära mind vaid jälle siia kõledasse õue üksi jäta!” Tuleme koos tagasi tuppa.
Maal olemise rõõmud. 😀 Mis need olidki?
***
PS. Ei, ma ei ole üks neist koeraomanikest, kes ütlevad, et “Koera koht ei ole korteris, see on piinamine!“… ja siis elab vaene koer terve elu nende maja-aias nähes ainult seda 100m2 aeda, samal ajal kui korterikoerad pooled linna pargid 3x päevas läbi uurivad.
Niisiis käisime täna ka tammiku terviseradadel 4km jalutusel vihmavahelisel ajal (natuke vihma saime ka ikka). Koonu vihm ei häirinud, tema leidis veesilma ja harrastas veesporti. Tuustis metssea jälgi otsida. Ja leidis (ise märjana) suure liivahunniku. Oli omadega igati rahul ühesõnaga. Seda vähemalt niikaua, kuni ma koju jõudes kõik ilusa ära rikkusin ja tema raske tööga “tuunitud” kasukat pesema hakkasin. Tujurikkuja, iKnow.
1 osa suveraamatu lugemist õues istudes 1 osa suvemuusikat 1 osa sööki kõhu-paitamiseks 1 osa televiisorit vihmase ilma tarbeks 1 osa toredaid paiku, mida avastada.
Tarbi mõõdukalt.
***
Ch. ja VäikeFränky reklaamisid mulle miskit blogimisvõistlust, mille tulem on olla motiveeritud kirjutama. 1500 tähemärgiga ja vahepeal kindla teemaga postitusi vähemalt kord kümne päeva jooksul. Tulevikus ka tihedamini, kes vapramalt vastu pidanud on. Ja kes kirjutada ei viitsi, on luuser.
Luuser ma mõistagi olla ei taha, nii et kui peab, siis peab. Kuigi pisut nukker, et mul puhkus tulemas.. siis ma ei viitsi pea kunagi arvutis olla. Aga sel aastal vist peab.
Seekordne postituseteema on:
“Suvi”
Igal suvel on teadagi oma eripärad. Aga on ka oma ühised jooned.. tegevused, mida peab igal suvel tegema… laulud, mida kuulama, raamatud, mida lugema. Siitpoolt minu soovitused.
Suveraamat:
On minu jaoks täiesti kindlalt Kalle Blomkvist… st, kõikkolmosa. Umbes alates 10-12 vms (?) eluaastast olen selle/need igal suvel korra läbi lugenud… Okei, no, paar aastat tagasi jäi tegelikult see Kalle ja Rasmuse raamat suvel lugemata… siis lugesin sügisel järgi. Kuna need raamatud on meil füüsilisel kujul maal olemas, siis ilmselt sellepärast need suveraamatuteks ongi saanud… siis satub ikka Vinnimaale, krabab raamatu ja kobib aeda… Seekord peaks mingi lastebasseini muretsema, et Koonlane seltsiks olla saaks ja päikesepistet ei saaks 😛
Suvesöök: Taimetoitlased tahavad mind selle vastuse eest ilmselt elusalt põletada, aga grill-liha. Ja toorvorstid. Mmmm…. Kanasašlõkk punase-sõstra-marinaadis… ja kõrvale rukola & muu “muru” & tomati & juustu & oliiviõliga salat…. mmm…
Edasised tähemärgid puuduolevaist 1500-st võtab enda täislobiseda preili Kõht, kellel on öelda järgmist [tsiteerin]: “Korrrr-korrrr-korrrrr…”
Suvefilmid:
Kes see ikka suvel telekat vahib. (Muuseas, mul on nüüd telekas!!! 🙂) Ja kuigi ma olen muidu suur filmiõgard, ei meenu mulle, et ma suviti midagi erilist vaadanud oleks. Isegi sarjad puhkavad siis. Küll aga võib olenevalt aastast jälgida suvel Jalgpalli MM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale), Jalgpalli EM-i (et hoida pöialt Hollandile ja Itaaliale) või Suveolümpiamänge (et hoida pöialt Eestile).
Aga tagasi filmide juurde jõudes, on kõige suvisemad filmid, mida soovitada oskan näiteks: “Siin me oleme“, “Suvi“, “Laanetaguse suvi“, “500 days of Summer” … või siis hoopis “I know what You did last summer“.
Suvekohad:
Suvel võiks iga endast lugupidav inimene käia ära vähemalt ühes kohas järgnevaist:
Eesti saared (vabal valikul kuhu-millal, aga jaanipäeval Saaremaale on liiga meinstriim… olgem erilisem!)
Kõrvemaa (rongiga Aegviitu ja vihma ja sääski trotsides telkima! Me Fränkyga käisime!)
Ida-Virumaa (kultuurišokk omas kodus. Ärge jätke sõitmata Sillamäe sadama kõrval mereäärset teed mööda, mis äkitselt kaob ja mülkaks muutub. Yolo!)
Seikluspark (vali ise, milline. Mine. Karda. Roni. Ripu. Ära kuku.)
Mõni linn, mis ei ole Sinu kodulinn (käi Tartu Toomemäel, Haapsalu promenaadil, Rakvere Vallimäel Tarvast paitamas, Pärnu rannas varbaid vette viskamas…)
Ja, et igaks juhuks sõnad peale lugeda, siis: Asjad, mida mitte teha: – Ära jäta koera autosse!
– Kui leiad palavasse autosse jäetud koera, löö aken sisse (aga ära politseile ütle, et mina soovitasin. Koerale võid öelda.)
– Ära võta endale suvilasse koera, keda sügisel hüljata.
– Alkoholi ja autosõidu suhtes nulltolerants! Ja ära istu idiootjuhi autosse.
– Alkoholi ja ujumise kohta kehtib sama. Ja võõras kohas kaine peaga ujumise osas võta rahulikult.
– Ära jäta prügi loodusesse! (Ei suuri prügikotte, ega väikeseid klaasikilde (Koon tervitab eriti klaasikillu-idioote!))
– Ettevaatust äikese ja kodutehnikaga!
– Ära kuluta kogu puhkuseraha korraga ära, et siis järgmised kuud nälga surra (kuigi peale puhkust surra on ikkagi mõistlikum kui nt täpselt enne puhkust 🙂)
Ps. Suvetsitaat:
“Eelmisel aastal oli mõnus soe suvi, aga ma ise olin kahjuks tol päeval tööl.”
… kui ta vaid järjekindlalt Koonu käppi katki ei torgiks/lõiguks.
Nüüd on vaesekesel välijalatsiks eriti lühikestel pissipausidel kassipildiga sokk:
Aga, et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et laupäevaõhtul oli supermõnus vaikne-soe ilm:
Ja kui me siis Ch.-ga jõe äärde koeri “jalutama” läksime, otsustasid nemad, et Jeesuse moodi vee peal kõndimine oleks märksa šefim… Aga see ei tulnud neil eriti hästi välja ja pidid hoopis Michael Phelpsi stiili harrastama.
Aga ujumast naastes oli käpapadi katki ja koer nüüd kodus “haiguslehel”… Vaene pisike.
Lisaks algas jooksukas (nagu isaskoonud paar päeva juba ette hoiatasid), kuigi pidi juunis algama. Aga Koon ilmselt kuulis, kui ma Empzile ähvardasin, et me ei saa Jaanipäevaks maale sõita (bussiga), sest Koonul siis jooksukas. Võttis siis EllieTheElephant ette ja mõtles, et “ähh, saab kaelast ära enne jaani!” :D…
Aga et Koon oli pühapäevahommikul lonkav (lonkab siiani 😦) ja poisi-igatsusest-õnnetu, siis käntseldasin oma suursugused päevaplaanid, ütlesin Ch.-le, et pole siin midagi Tartut, kobi tagasi pealinna, ma ei chilli Sinuga! (no okei,ma ajasin kõrvad lonti ja vabandasin viisakalt, et nii nõmedalt lubadusest külla minna taganesin…) Ja otsisin hoopis uue pusle kapi otsast välja. Mis, peab tõdema, ei ole praeguseks kaugemale jõudnud kui ääres ja 1 rida (helesinine taevas) tükke koos…
Aga Tartus on kevad+suvi ühteaegu (ühtaegu?) sirelid ja õunapuud õitsevad täies hoos…
…ja väljas on 30 kraadet sooja. Mulle meeldib. Päev otsa 30kraadiga ja öö 27-ga (toas on väga soe.. kastsin eile enne magamaminekut Koonu külma veega, et tal ka helgem hetk oleks…) ja lõpuks ometi saab ka minusugune külmavares, misasi see “palav” on, millest ma nii palju kuulnud olen, aga vat kohanud ei ole. Ja jäätis (see õige koorejäätis, teate küll) on ju nii hea, aga muidu nii külm! Ma sõin eile kindluse mõttes kohe kolm tükki ära, sest mine tea, millal jälle saab… varsti lubab jälle 13-kraadi ju…
Täna hommikul oli maja ees selili see suur (2-3cm) must põrnikas… siples ja siputas muudkui jalad taeva poole. Keerasin (pöörasin?) ta õigetpidi. Ajas end ühe liigutusega tagasi selili. Asetasin uuesti õigetpidi. Keeras end hetkega uuesti selili. Peale kolmandat katset jätsin ta siputama. Ju talle siis meeldibki nii…
1. EllieTheElephant oma nime väärt. Igas mõttes. Päris-nime, sest on raske leida kedagi mesimagusamat ja kallimat 🙂 ja hüüdnime, sest kui ta joostes pargis järgi tuleb, siis kõlab üksainus koerakesekene nagu 15 elevanti/mammutit. Isegi kui kõrvad on kaetud mütsiga. Pluss kampsuni kapuutsiga. Pluss jopekapuutsiga. Preili müdistaja ühesõnaga.
2. Me oleme Koonuga kaks meisterkaotajat. Kui tavaliselt läheb tema kaelarätik vahepeal oma koju ära ja me käime seda siis pargis taga otsimas, siis täna suutsin mina pargis EllieTheElephanti rihma käest märkamatult maha poetada.. mingi hetk siis avastasin ja läksime tagasi. Elluška juba teab, mida teha… kui leiab midagi talle kuuluvat (sest oma asju ma ju ei kaota, ainult tema omi 😛), siis jääb seda pikemalt nuuskima ja ongi teada, kus kadunud nänn on. Kuigi jah, tema vist ei lähe tagasi selle mõttega, et leiame kadunud asja üles.. talle lihtsalt pakub huvi kõik uus, mis vahepeal parki tekkinud on. Kui see uus asi pole just kahtlaselt suur (temasuurune)… siis tasub sellest 3km ringiga mööda minna, igaks juhuks. Sest tavaliselt on see suur asi midagi kohutavalt ohtlikku, nagu hunnikusse kokku korjatud oksad vms. 😛
3. Ühtlasi olin ma ka pargis hullult osav jalgpallur. Hakkasin kilekott käes parajasti kummarduma, et.. noh.. teate küll… ja siis pillasin kinda (näe, siiski loobin enda asju ka, mitte ainult Koonu asju)… nägin esmalt aegluubis, kuidas mu valge kinnas langeb ja langeb ja langeb otse… ja siis tegin jalaga väga Bechamiliku superlöögi ja virutasin kinda õhust eemale :P. Õnneks seal, kus ta maandus, ei olnud kellestki teisest midagi maha jäänud vaid puhas lumi :P. Osav! Estonie dix points!
4. Täna on viimase aja kõige soojem ilm. Vähemalt mulle tundus. Võib-olla oli asi selles, et otsisin suusapüksid välja.. ja panin jopele kapuutsi külge… ja ilm oli täiesti tuulevaikne. Aga tõsiselt, tööle kõndides tundus tänane -14 oluliselt soojem kui senine -7. Samas mul on alati nii, et 0-kraadi ringis lõdisen ja värisen ja niiskus on kontides ja ei saagi sooja mitte kuu-naaa-giii… aga -20ga riietun ilmastikukindlalt ja chillin lumeingleid teha, kui lund on. Hetkel ei ole eriti. Õhuke kiht vaid. Juba mitmendat päeva helesinine taevas ei luba ka täna lumelisa, aga no pole hullu… kannatame selle päikese ka kuidagi välja 😛
5. Koonlane ei kurtnud ka sugugi külma üle, tööle jõudes hoopis lõõtsutas. Jääkaru. Aga tema lemmik-osa teekonnast oli piki jõe-äärt. Mööda jõge “sõitsid” suured jäälatakad, mis vahepeal kriginal kaldajää vastas ennast väiksemaks lihvisid jms. EllieTheElephant peatus iga paari meetri tagant, et neid andunult vaadata. Viis korda andunumalt kui tavaliselt jõel ujuvaid parte. Arusaadav muidugi, need olid ju 50 korda suuremad ja uhkemad kui üks pisike pardike (ja arvake ära, kas mind kummitab nüüd laulrida: “kuid pardike on väike, kuid pardike on väike” ? a) jah, kummitab; b) jah, kummitab ; c) jah, kummitad; d) kõik eelnimetatud variandid)
6. Pealelõunal läheme EllieTheElephantiga ja kuhja juhtkoonudega restosse sööma, iga-aastasele lõunale 🙂 Praktikas muidugi söön ainult mina ja koonlane on niisama ilus. Aga tal on vähemalt lohutuseks teisi karvaseid kaaskannatajaid… ja peale seda koju jõudes saab ta oma kanakaelu või -südameid või -lihasmagusid vms delikatesse. Ma olen vist 101% lihatoitlane, Koonu toit tundub alati nii ahvatlev 😀
7. Õhtul lähen (ilma EllieTheElephantita, aga see-eest M.-i; Väikese-Fränky ja JuhtkoonJ-ga) Vildesse stand-up comedy-le. Jejejee.
Et teie siis üksi kodus patja nutma ei peaks, võite lohutuseks Lois C.K.-d vaadata… aga olge hoiatatud, jutt on inglisekeelne, ja ropp (ja pika sissejuhatusega):
8. Kellele istub eestikeelsem. Vähem ropp. Ja sõbralikum huumor.. ja kui Teile veel Kassid ka meeldivad… siis siin tema on. Kassihuumor.
Mis on ühist kassidel ja naistel?
Nad teevad mida nad tahavad ja millal nad tahavad
Nad kuulavad sind harva
Nad on täiesti ettearvamatud
Nad vinguvad kui nad rahul pole
Kui sa tahad mängida, tahavad nemad, et neid rahule jäetaks
Kui sa tahad üksi olla, tahavad nemad mängida
Nad ootavad, et sa nende iga soovi täidaks
Nad on tujukad
Nad jätavad (juukse)karvu igale poole
Nad ajavad sind hulluksJäreldus: Kassid on väikesed naised pisikestes kasukates
Emase isendina tahaks küll vastu vaielda.. aga no ei saa, kõik on puhas tõde 😀
9. Natuke tähelepanekuid viimase aja statistikast, st. otsingusõnadest, millega siia blogisse viimase kuu jooksul jõutud on: tee ise oma helkur – tee jah! Aga hoiatan, et helkur-riiet kui sellist on keeruline (kui mitte võimatu) leida. Osta kangapoest 10cm laiust helkurpaela hoopis. Ja kontrolli enne kasutamist, et ikka helendab ka! Ja oma lemmikloomale tee ka helkur! Ja tee mulle üks koerakujuline helkur, kui vähegi õmmelda oskad ja juba õmblema hakkad. Aitäh! mis on lill? – Vikipeedia ütleb, et: “ Lilled on suhteliselt vabalt kasutatav mõiste paljude õistaimede kohta, millel on võrdlemisi ilusad õied või õisik, mõnikord peetakse silmas ka nende erksavärvilisi vilju, lehti jt osasid. Maailmas on palju taimeliike, mida võib nimetada lilledeks. Nende aretusega tegeleb taimekasvatus. Esteetilist väärtust silmas pidades on sageli juba looduslikult nägusatest taimedest aretatud sordid.” Vaata ka: püsililled, suvelilled. šoti terjer 2013 – Šoti terjer oli aastal 2013 suhteliselt sarnane sellele, milline ta oli aastal 2012. Üliarmas, karvane vunts, kes meenutab pisut triikrauda vms. Vihjeks, et säästa käesoleva aasta lõpus guugeldamisest, võin ka öelda etteruttavalt, et suure tõenäosusega ei tule aretuses ja tõustandardites ette ka sel aastal suuri muutusi, nii et šoti terjer 2014 saab olema enamvähem samasugune :P. Kui aga soov oli kahetuhandekolmeteistkümnendama aasta võidukoeri välja selgitada, siis ma ei tea. Luban lahkelt pöörduda näiteks Eesti Šoti Terjerite Tõuühingu poole, nemad on ehk targemad. Ja kui eesmärk oli hoopis värskeid (kuigi nt jaanuar 2013 tulemus ei oleks enam eriti kutsikavärske) kutsikakuulutusi leida, siis oskan aidata vaid sellega, et soovin edu otsingutel: šotu on kindlasti hea valik, aga ole hoiatatud.. pesakonnad on võrreldes mõne teise tõuga üsna haruldased ja harvaesinevad. Kannatlikku meelt, ja kui tulevase koeraga Tartu-kanti satute, andke teada, teeme koonude play-date´i :P! nätsked saiakesed – on kõige paremad! Mmmmm… nüüd mul läks kõht niiiiiii tühjaks 😦 otsi endale uus töö – …kui Sulle Su töö ei meeldi, töökaaslased on idioodid, boss on pervert, tööaeg on tappev ja madalast ümbrikupalgast ei tea kunagi kui palju Sinuni jõuab… või siis ka minu näitel, kui kõige eelnevaga pole mingit probleemi, aga lihtsalt NIIII väga tahaks Tallinnast Tartusse kolida. Siis ütle vanale toredale tööle aidaa, leia uus tore töö.. ja tule tulema 🙂 kikuriinu blog – on täitsa olemas. Käin lugemas kah. elevandi sunnikaal – on kaal, mille saavutamiseks elevanti sööma sunnitakse, et ta alakaaluline ei oleks. šoti terjeri kutsika kasvatamine – toimub sarnaselt teiste kutsikate kasvatamisele. Kui Sa juba oled olnud piisavalt kannatlik, et šotude pesakond ära oodata, siis ilmselt pole vaja soovida kannatlikku meelt 😛 sest seda Sul jagub. Aga soovitan, et võta puhkust, vähemalt esimeseks kuuks. Abiks ikka. mallu jaburdab, sander – on täitsa selline tegelane Malluka blogis esinenud. Kes ja miks jms lisainfot loe antud blogist ise. Aga ma võin vihjeks öelda, et too Sander on ilmselt meesterahvas. Just a wild guess, youknow. paberist meisterdamine – Oi, mulle meeldib. Tulemus on küll alati, nt kaartide puhul, 69 korda kehvem kui minu vaimusilmas idee oli… aga asi seegi. “Tähtis on teekond, mitte sihtkoht” vms diip lause sobiks siia vist. taustapildid mac – taustapildid minust? Usu mind, Sa EI taha seda :D… Aga kui hoopis Maci arvutile taustapilti tahad, siis aga palun.. võta siit!oh olen nõnda lahke, nõnda lahkeee… milline hiir käib kahel jalal? – Miki hiir! Aga milline part käib kahel jalal? Donald part? Eih, kõik pardid. Vaata ka #tüngaküsimus #huumorinurgake #elusloodus kikuriinu – … on väga popp nagu näha. Blogard. Endine naabriplika. Endine kolleeg. Ilgelt nõme piff on. irw, viimane oli siis nali, kui keegi aru ei saanud… või kas ikka oli?! Muahahahahaaaa… unes komistama – vot ei teagi. Kukkumine tähendaks õnnetust ja ebakindlust. Kui komistad ja peaaegu kukud, aga päris ei kuku, siis minu loogika järgi on see ju napp pääsemine? 😀 Ehh, tegelikult ma loobusin unenägude seletuste uurimisest, kui põhimõtteliselt iga asi, mida unes näed häda, vaesust, haigust, viletsust ja surma ennustavat, kirjade järgi vähemalt. suusapükstes – jah, ma tulin täna tööle suusapükstes… aga mis on minu jaoks spuuki, on see, et selle otsinguga jõuti mu blogisse umbes nädal enne seda, kui ma sellest blogida jõudsin! 😀 Tulevik käis külas? (tulevikuga meenub, et saatsin ka tuleviku-minale kirja , nagu malluka blogis soovitati.) https://macripper.wordpress.com/kingisoovid/ – tahan seda kõike ja rohkem! Essad kingid olen juba sel aastal (kuigi tänase seisuga on täpselt nädal sünnipäevani!!) juba kätte saanud: Vihmahäälelt Dixiti lisakaardid (pakk nr 4), empsilt röster (kasutan agaralt) ja T. lt selle kuu üür 😀 (sest haiguslehe-järgne palk on väiksem kui üürisumma). kui on olemas mac, kas siis osta iphone – See on T. kes on küsimas käinud, et kui tal kodus juba Mac (loe: mina) on/olen, siis kas osta iPhone, nagu ma talle järjekindlalt soovitan. Sest, noh, mõelda vaid, siis me saame ju tasuta SMSida! T. küll väidab, et SMSide hinna pealt kokkuhoid seda hinda ära ei tasu, aga see on rumal jutt, onju!
Aga jah, kui on olemas mac, siis tasub osta iPhone.. ja kui on olemas iPhone, tasub osta mac. Ja üldse, ma peaks oma kingisoovide nimekirja maci läppari lisama 😀 Esimene selle kinkija saab auhinna! Ma hoian tema pilti taustapildiks terve ühe aasta! https://macripper.wordpress.com/2014/01/06/filmiviktoriin-voi-miskit-sellist/– tegite ära? Anna kommentaarides teada, kuidas läks 😛 Ja kui kehvasti läks, siis järelikult on Sul niiii palju häid filme vaatamata… tead, mis nüüd oma õhtutega teha, eks?!
10. Macil on teatavasti kombeks kõik oma (meeles-püsivad-)unenäod blogisse kirja laduda. Sündigu siis sama ka viimase aja unedega. Aga lühidalt.
Ühel ööl käisin unes haiglas sõpra vaatamas. Haigla oli vana ja mahajäetud, täiesti inimtühi. Välja arvatud siis üks betoonseintega palat, mille keskel voodis sõber chillis. Vähemalt sai tema koeraga koos vaatama tulla ja polnud kedagi keelamas :P. Kui ära tulin, jõudsin haigla fuajeesse… mis oli rohkem nagu mingi hotelli fuajee, palju rahvast, kohvik jms. Kohtusin seal paari sõbraga (Dzeik, Vihmahääl, Hundu), kellega läksime parki. Kus kõik inimesed nutsid. Selgus, et Schumi oli ära surnud (ärge nüüd mind kuulujuttudes süüdistage, see oli unes. Tegelikkuses on ikka haiglas, ma usun). Igaljuhul oli vist tegu kogu maailma traumeeriva sündmusega, tänavatel inimesed lahistasid nutta. Ajalehekioski tädi printis välja talle lehetoimetusest saadetud uut tänase ajalehe esikülge uue esiuudisega, et siis kõik müüdavad lehed sellega üle kleepida. Päris sürr. Siis tuli info, et kell x antakse sealsamas pargis sellekohane pressikonverents. Läksime ka kaema. Pressikas algas etendusega/tantsukavaga… mingi luigeteema tiigi ääres. Ja pressika põhiesineja oli lastehaigla peaarst. Peaarstid teavad peadest ja peatraumadest ju kõike 🙂
Aga siis askeldas T. ärgata ja ma ärkasin selle peale üles. vot.
Järgmisel ööl nägin unes, kuidas ma mängisin mingis saates Aliast ja pidin oma mängupartnerile (T. kolleeg) selgitama sõna „Auto“… tegin seda umbes järgnevalt:
“Sõiduvahend, millel on 4 ratast. Kui Sa tahad sellega lapsi sõidutada, pead istme külge kinnitama turvatooli. Turvatooli võib vajadusel asendada ka tugeva teibi ja paeltega, aga sellisel juhul ei ole soovituslik last autosse lubada.”
Jumal tänatud, et ma ärkvel olles (pisut) mõistlikum olen.
Igaljuhul ärkasin mingi hetk üles. Ja kui uuesti uinusin, nägin unes, et ma jäingi ärkvele ja hakkasin T. ja enda läpakatest korraga filme vaatama: ühest Vampiiripäevikuid, eisest Grey Anatoomiat. Ja sain niiiiiii kurjaks, sest üldse polnud aru saada, mida keegi räägib, sest nad rääkisid kogu aeg üksteisest üle ja supakaid ka ei olnud jms. Ja Vampsid oli nii õudne, põhiline toimuv oli keset ekraani suurelt laibanägusid close-up´is näidata. Mäletan veel, et mõtlesin unes, et geniaalne mõte oli õhtul enne magamajäämist üksi pimedas toas seda vaadata.. kuigi hetk tagasi olin just omast arust hommikul enne tööleminekut filmidega aega parajaks tegemas. Otsustusvõimetu :P.
Ööl vastu eilset olime mina ja mingi võõras mees sõdurid. Vormis ja puha. Aga keegi pahalane oli meid ühte Mustamäe korterisse kinni pannud (kuigi aknast vaadates oli vaade täpselt sama, mis mõnda aega tagasi, kui unes Peterburis kellelgi külas käisin ja seal aknast välja vaatasin) ja samal ajal nägime me toimuvast filmi (või valvekaameraid?!), kuidas terve suur hunnik vastasleeri sõdureid trepikojas asjatab ja ust maha murdma valmistub. Selle peale läks minu võõras meeskaaslane ja lõi ukse hoopis seestpoolt maha (samal ajal oli “filmis” näha, kuidas sõdurid ka ukse maha murdsid) ja selgus, et vastassõdurid olid hoopis vale ukse taga, korrus allpool. Tüng 😛 Me lippasime tuimae nägudega vastaste vahelt läbi, tehes näo, et kuulume nende sekka. Saime juba mööda, kui keegi ikkagi avastas ja meid jälitama hakati. Järgnes põgenemine mööda Mustamäge, kus lippasime mööda trepikodasid ja majade vahel. Kõik oli kuidagi hirmus hall ja inimtühi.. välja arvatud pahalased meie sabas siis. Lõpuks jõudsime sihtpunkti, ühte majja, kus mul miskipärast maa külgetõmbejõud vms ära kadus… pidime kiiresti lifti minema, aga mina hõljusin kusagil lae all ja ei pääsenud allapoole, et lifti sisse saada. Lõpuks õnneks sain ja liftis sees sain taas jalad maha. Aga mitte kauaks, sest selgus, et lift oli hoopis helikopter! Elroni värvides, selline nunnu ja väike 😀 lendasime sellega oma korrusele ja siis ruumis ringi. Ja oli see alles ruum! Üksainus tuba, mille suurus oli selline… korraliku staadioni suurune vms. Terve ruum oli võrguga kaetud… see tsirkuse kaitsevõrk vms. Juurdlesin parajasti, et huvitav, kuidas me selle võrgu peal maandume… kui mu paariline katapulteerus… ja mul ei jäänud üle muud, kui oranži kopteriga alla kukkuda. Tänu võrgule võrdlemisi valutult. Kui kopterist välja ronisin , vajusin mööda võrku allapoole, kus too võõras-kaaslane võrgul vedeles (sest ta oli ju raskem kui helikopter ja võrk jäi tema suunas kaldu/lohku 😀) ja lendasin talle peale. Pea-aegu oleks juba märg unenägu olnud, kui hetk hiljem poleks mööda võrku ligi turninud Vihmahääl (ple aimugi, kust ta tuli) ja too poleks hakanud mind talla alt kõdistama. Ma vihkan kõdistamist! Aga julgen nüüd vabalt Vihmahäält rasestumisvastaseks vahendiks vms soovitada 😀
Igaljuhul ärkasin kõdi peale üles.
Ja kui uuesti magama suikusin olin T.-ga Vinnimaal raamatukogus, sest T.-l tuli vastupandamatu soov lugema hakata. Sel ajal, kui tema tõsiseltvõetavat kirjandust uuris, vaatasin mina Miki Hiire koomikseid ja DVDsid :D. Nagu päris, noh.
Kui saak käes, läksime Vinnimaale lugema. Lugemise kõrvale rüüstasime külmkappi ja vorpisime terve mäe juustu ja singisaiu teha. Kuni kõrvalt-toast tuli Paps. Kes ei olnud küll sugugi kuri, et me tema saiamaterjalid nahka panime, aga sellegipoolest olime tublid, ja lippasime poodi uue kraami järgi. Mäletan veel, et jõudsime poodi, mis nägi välja tõeliselt retro… ja edasi ei mäleta, ja polegi tähtis. Oluline on, et nägin Papsi… keda ei ole kahjuks juba mitumitumitu aastat. Aga nii tore oli teda näha. vot.
Maci seletuskirjade kogutud teosed :) 