külmetaja lobisemisi (1000000 sõna vms)

Esiteks: Zdina- ai heit ju, ju agli! 😀 😀

Ma ei saa hommikuti üles… Kohutav. Kui ei oleks voodi ees rõõmustavat Koonu, et jejejejejejeeee, Sa oled ärkveeel… ma viskan siis siia pikali ja rõõmustan alumisi naabreid rütmiliste kolksatustega vastu põrandat (saba), kuni Sa ennast vertikaalseks vead ja tõusen ka siis püsti, koos oma sabaga :P… siis ma otsiks pragu uut tööd ilmselt, sest jääksin pärast kolmandat kordusalarmi magama lihtsalt.
(juhuks kui mõni kolleeg lugema peaks (kas loeb?), siis niipalju infoks, et mu eelmise nädala mitmetunnihilinemine ei olnud siiski tuim sissemagamine vaid meeletu peavalu ja saatsin varahommikul ka selle sisuga SMSi 😀)
Mis peavalu puudutab, siis see on viimase aja bioloogiline kellakägu vms… Viimased u. 8 õhtut jutti on teada, et kell hakkab 7 saama..sest mu peakolu hakkab lambist valutama. Põhjustest ei ole mul halli aimugi… olen päev otsa kodus või päev otsa tööl.. olen palju maganud või vähe maganud.. olen söömata või äsja söönud. Tema tahab ja tema valutab, ja minul pole siin mingit sõnaõigust.

Igaljuhul sain mina lõpuks püsti ja mingi aja pärast õuele. Alustasime Koonuga matka tööle. Läbisime esimese pargi. Läbisime teise pargi. Vihma hakkas sadama. Hakkasin rihma uuesti kaela panema, sest jõudsime liikluse lähedale, kui nägin, et ohhoo.. Koon on ühe (ja ainsa) helkurkaelrätiku võrra vaesem kui kodust väljudes. Võtsin rihma uuesti ära.  Vihm jäi järgi. Läbisime tagasisuunal teise pargi. Läbisime tagasisuunal esimese pargi. Leidsime rätiku algusest, kus rihma ära võtnud olin. Läbisime uuesti esimese pargi. Läbisime uuesti teise pargi. Vihma hakkas sadama täpselt samas kohas kus enne. Jõudsin tööle märja ja mudase Koonu ja märja ja mudase kaelarätikuga.
See on kolmas (ja kõige pikem) otsimisrännak, kus pöördume rätikut otsides tagasi. Siiani, nagu näha, alati edukalt. Aga tüütu ikkagi. Peaks vist takjapaela asemel miski muu kinnitusmooduse leidma. Selleks peab ju uuesti õmblema 😦 Buuu… Äkki on lihtsam variant hoopis koonu toas kinni hoida, kus tal ilma helkurita ohutu on.. kuni valge ajani. Ehk siis mingi maikuuni või nii. Kõlab ju mõistlikult, eksju? 😀  (Enne kui Heiki Valner vms mulle ukse taha tuleb, siis see oli must huumor, eksolejah)

Ma tahan lund! Ja külmakraade! Olgu või ainult miinus üks, aga olgu olla!
Esiteks – kui õues on soe, siis on automaatselt tööl küte vähemaks keeratud ja mul on niiiiiiiiii külm *plagistab hambaid*
Teiseks – Koonule ei meeldi nii tihti käppi pesemas käia, kui seda praeguste ilmadega vaja on.  Oleks maa külmanud, poleks beež koer kõrvuni pruun…
Kolmandaks – rätik oleks ka puhtam, kui ta kuhugi maha kaotatakse ja siis mõnda aega hiljem üles korjatakse :P.

Neile, kes lund vihkavad (loe: Kikuriinu ja Mary) siinkohal kodune ülesanne:
1. Kõndige praeguse ilmaga (loe: vihmasajus) umbes 1km mööda Juhkentali tänavat, kõnniteel. Tehke märkmeid, kuidas ilm meeldib: niiskus, lombid teel, taevast sadav vihm ja autorataste alt pritsivad hiigel-lained.
2. Oodake lumesadu. Minge läbige sama maa lumesajus jalutades. Tehke märkmeid.
3. Võrrelge. Kumb on heam?

Nagu peenest vihjest välja lugeda võis, astusin eile pealinnast läbi. Ooooh, mu vaene väike tagument oli päeva lõpuks lamatistes :D… Esmalt 2,5h sõitu… siis bussijaamast Keskhaiglani (kõva 20 minutit vms) siis tunnike estumist koridoris, kabinetis, teises kabinetis… siis 20 minutit bussijaamani.. ja 2,5h bussisõitu. Kuigi tavaliselt 8h-sest tööpäevast möödub ka enamus istudes, ei ole tulemus kunagi nii valus :DAga tallinnarahvas, anteeksi..  nagu näete, olin kiirvisiidil ja deitima ei jõudnud.

Bussis vaatasin nii minnes kui tulles üdini naiselikke filme. Esmalt “Vaenlase Tagalas” (btw, see on vist ainus film seni, kus mulle Owen Wilson meeldis 😀) ja tagasiteel “Hitman” … Õnneks ei istunud mu lähedal väikeseid lapsi… Massihauad, ära-raiutud-käed, sadomaso, ohtralt tulistamisi jms… Palju häirivat materjali ühesõnaga. Ükskord ammu vaatasin bussis filmi “Must Luik“, kui mu kõrval istus soliidne vanaproua. Kes filmi näinud, võib ehk nõustuda, et ei olnud parim bussifilmivalik :D… vahepeal oli ikka päris XXX-stseene :D… Mis omakorda tuletab mulle meelde, kuidas ma kunagi koolitusele sõites (pikk sõit oli) bussis “Antikristust” vaatama hakkasin… ja mu tolleaegne ülemus minust üle vahekäigu ühe rea võrra tagapool istus (loe: ideaalne vaade ekraanile)… Well, ma loobusin sellest filmist esimese kahe minutiga. Kes on nähenud, see teab, miks… (ja kui te nüüd youtubest algus-stseeni vaatate, siis seal on seda sündsamaks lõigatud 😀)…

Ülejäänud tee kuulasin muusikat. Mul on traditsiooniks alati täistunniekspressis üks lugu ära kuulata:

veider on sealjuures, et tavaliselt meeldivad mulle laulu juures just sõnad. Aga erand kinnitab reeglit, sedapuhku siis sõnadeta lugu 🙂

Räägiks siis veel ülevaate unenägudest? Et tülpinud lugejat päris igavlema panna vms 😛
Esmalt.. kunagi varem mainisin, e tnägin unes, et mul oli kuri kaksikõde.. enivei, selles samas unenäos kasutasin ma Vinnimaal olles tema vastu enesekaitseks EllieTheElephanti punast  rihma, mida kiirelt lassona enda ees viibutasin, et ta minu “isiklikku ruumi” ei pääseks (ja läksin siis riidekapi juurde, et sealt soojad riided võtta, enne kui tema eest õue põgenen sest muidu hakkaks ju külm 😀)…
Eile (ööl vastu eilset) nägin unes, et läksime koos T.-ga mingile mu vast-leitud sugulasele külla… kellel oli kodustatud valge tiiger, nimega Lõvi. Selgus aga kurb tõsiasi, et mul oli veel terve posu sugulasi, kellest ma teadlik ei olnud… üks neist hääästi rikas… ja ülejäänud, sh mina ja ka need, kellele külla tulime, olid selle rikkuri pärijad. Meie võõrustajad olid aga kõik ülejäänud pärijad vahepeal ära koksanud, sealjuures nii kavalalt, et nemad süüdi polnud jäänud (õnnetused jms). Tiiger Lõvi oli eriline, ta oli treenitud minu peale reageerima.. Kurjalt! Oli teine umbes sama osav nagu soojustundlik hävitusrakett vms… kui ma kusagil liikusin oli tema platsis, tapmisinstinkt töövalmis. Ühel hetkel põgenesin tema eest tuppa.. anin toa-ukse kinni.. ja avastasin, et toal oli veel kuus ust! :D… sulgesin neid siis napilt enne tema sisse-pääsemist jms. Vahepealset ma ei mäleta, aga mingi hetk olin tülikatest sugulastest vabanenud… aga Lõvi oli ikka vabaduses. Ja kui ma kusagil liikusin, oli tema platsis.
Üritasin heaga, olime Vinnimaal ja viisin talle kausitäie suppi,  kus olid suuuuured lihatükid sees. Jäi sööma. Aga mööda metsateed käies tuli ta järsku müdinaga kurjalt järgi. Pääsesime T.-ga nii, et liikusime edasi Tarzani kombel end mööda puu-oksi kiigutades, tiiger Lõvi kurjalt maapinnal meie all üles hüppamas ja küünitamas. Mingil hetkel kiikudes leidsint EllieTheElephanti punase rihma (sest 1,5 meetrit köit on täpselt selline pisiasi, mida taskusse panna ja sinna unustada ju) ja suutsin selle Lõvile lassona kaela ajada.. ja siis kuidagi ümber käppade keerutada nii, et ta liikumisvõime oluliselt vähenes.. ja siis ümber lõugade ka. Kuna oli teada, et heaga ei saa.. ja niikaua kuni tiiger Lõvi elab, ei ole minu elu ohutu, siis seadsime sammud loomaarsti juurde… et Lõvi magama panna. Tundus kõige humaansem viis tülikast kiisust vabanemiseks.
Aga nagu näha on EllieTheElephanti punane rihm üdini kasulik vidin, astub igast unenäost läbi :D… käsikäes Vinnimaaga.
Täna öösel nägin unes EllieTheElephanti ennast, kes (oli ilma rihmata) leidis rannalt hunniku kilpkonnasid ja haaras järsku ühe neist hambusse ja kukkus hooga raputama. Selleks ajaks kui ma jaole jõudsin oli hambus ainult tühi kilp… Leidsin alasti kilpkonna pisut eemalt roomamast… nägi välja nagu helehall nälkjas vms… Üritasin siis kiirelt Guugeldada, et kas kilpkonna saab tema kilbi sisse tagasi panna vms. Ja Google andis sõnale “kilpkonn” täpselt NULL tulemust :S Frustreeriv. Proovisin siis inglise keeles ja ainsad tulemused olid Ninjakilpkonnade kohta… nagu päris loomi üldse ei eksisteerikski…
Aga edasi ma ei mäleta, nii et ma ei tea, mis Temast või Temakesest sai…

Kui juba jutt Koonule läks… siis tahtsin seoses mõnepäevataguse filmiviktoriiniga rääkida, et EllieTheElephanti nimekaim on emane mammut Jääaja multikast eksole. Ei oska kommenteerida, kas nimi kuidagi multikast tulenevalt pandi vms, aga see selleks.
T. seevastu teadis juba ammu enne oma koera võtmist, et ühel päeval on temal koer, kelle nimeks saab Jääaja järgi Sid. Eelistatult oleks too koer šoti terjer olnud. Praktikas võttis ta aga aastaid tagasi varjupaigast ühe habekolli-laadse kutsikatüdruku… kelle nimeks saigi Sid (kuna tütarlapskoon, siis täisnimega Sidney)… Aga nüüd me siis oleme ideaalne paar, kummalgi Jääaja-koon 😛 (tema oma küll maal… ja koonud omavahel ei ole eriti suhtlejad esimese kokkupuute põhjal).

Ma tahaks sinna minna: http://tartuseikluspark.ee/lounakeskus/ aga vist oleks viisakas natuke oodata, mitte kohe pärast haiguslehte sportima minna… pärast on piinlik kui haav lahti ja all jääväljak kõik ära määrdunud 😛 Yuck… Aga tahaks ikkagi.

Avastasin eile, et ma saan (tänase seisuga) veel viimased 2 nädalat laulda, et “Maaa olen noooor, aiaiaiai olen nooor…” Sest siis on mu sünnipäevapäev ja peale seda olen ma seaduse järgi mitte-enam-noor. Ma ei teagi ausalt öeldes, mis see järgmine määratlus on… Varane keskiga vms. Kole kole. Sünnipäevaks ootan ülekandeid (sest sinine leht viib inimesed näljasurma, teate ju küll) või siis midagi siit nimekirjast. Kingi tegemisest on vabastatud Vihmahääl, kelle kink mul juba käes on ;-).
Aga et noorusaeg käest kaduma kipub, oleks nüüd kõigekõigekõige tagumine aeg oma nooruspõlve lollused ära teha vist. Ideid? 😀 Olen veits hiljaks jäänud alustamisega vist…

Facebook on vist saanud haisu ninna, et ma vananema hakkan. Miskipärast eeldab ta, et koos vananemisega kaasneb ka kiilanemine. Ta ei paku mulle küll palju reklaame, aga need vähesed, mida pakub, on juuksekasvu-soodustavad või kiilanemist-peatavad reklaamid. Või noh, mitte reklaamid ise ei soodusta-peata, vaid reklaamitavad tooted ikka. Igaljuhul võin FB-le lohutuseks kinnitada, et pole vaja, aitäh pakkumast. VäikeFränky just ükspäev kadetses, et mu karvastik kasvab triljon korda kiiremini kui tema kolm karva :P.
Tegelikult on veider reklaamivalik, sest kui nt Google üritab oma spämmi suht Sinuga siduda, et mida Sa otsinud oled vms… siis on juuksed-juuksehooldus-juuksehooldusvahendid-juuksurid-karvad jms üks väheseid asju, mida ma vist kunagi otsinud pole. FBst veel vähem.  Djah, aga las ta siis olla… Las FB haugub, juuksed kasvavad edasi, vms…

Lõpetuseks tahaksin mainida, et (arvatavasti) Vanamoor, kes Sa Dzeiki raha pihta panid… ma loodan, et Sul oli vähemalt hea vabandus… umbes et koerad olid toitmata ja kulutasid viimse kui sendi neile söögi ostmiseks vms.. sest vastasel juhul – Sa oled idikas ja kuna mul on tädi Karmaga päris tihe läbisaamine, siis järgmine kord kui ta läbi astub, saadan ta Sulle ka külla! vot 😦 :S

unejutte, jõulujutte, lihtsalt jutte

Action-unede tagasitulek… Minu rahumeelsed uned said läbi. Ööl vastu eilset näiteks nägin unes, kuidas ma töötasin kusagil politseis või pommirühmas vms ja saime kõne, et KukuKlubis on lõhkekeha.. ja ühtlasi, et klubi uks on kinni (ja rahvas on sees).. Läksime siis kohale, lasime selle ukse õhku :D… ja ajasime rahva välja. Unes oli see kõik muidugi oluliselt põnevam, kui siin kahes monotoonses lauses… Igaljuhul asusime siis klubist pommi otsima ja ei leidnudki. Ja siis helises klubi telefon… ja helistajaks oli… minu ees ja perekonnanimi. Päris spuuki. Igaljuhul hakkas T. just siis koikust välja kobima ja äratas mu üles ja ma ei jõudnudki vastata. Phähh… Mu versioon on nt, et moonutatud meeshääl (või ka naishääl, et nüüd soolise võrdõiguslikkuse pärast kisama ei pistetaks) oleks lugenud näiteks numbreid 5,4,3,2,1… ja siis… naernud mu üle? vms

Ööl vastu tänast olime New Yorgis reisil. T., mina, Dzeik, Vihmahääl ja VäikeFränky. Uued WTC tornid olid valmis (välja nägid täpselt nagu eelmised) ja ühe torni katusel oli vaateratas. Otsustasime Vihmahäälega, et meil on vaja sinna minna. Ülejäänud behmod rääkisid terroristidest ja loobusid. Meie mõtlesime, et mitu korda ikka ühes samas paigas terrorit on (kuigi 2 on juba olnud) ja läksime ikkagi. Torn oli seest väga retro. Esmalt oli mitu trepivahekäiku treppe, siis sõitsime natuke aega liftiga. Tundus, et kahtlaselt kiire sõit oli, aga tulime välja. Tundsime, et torn kõigub ja järeldasime sellest, et järelikult oleme tipus, tuulekõikumine pidavat ju tuntav olema. Hakkasime siis rõdu-ust otsima ja leidsime selle. Esmalt jäi silma, et..wtf? Puuladvad! Me vist ei ole päris pilvelõhkuja tipus veel… Alla vaadates jäi silma palju rahvast… tornist eemale jooksmas. This means trouble. Õnneks avastasime, et juhuslikult läks meie korruselt otse alla ka maja välisküljelt trepp, mida mööda kiirelt alla lasime ja ka jooksu pistsime. Helistasime ülejäänud seltskonnale ja leppisime kohtumiskoha kokku, milleks oli Vinnimaa :D.. Rõõmustasime jällenägemise üle, kui nägime, kuidas rahvas peitu jookseb ja tornide poolt tuleb palju relvastatud mehi, hüppasime ka põllule ja kaevusime heina sisse peitu. Mitte küll eriti edukalt vist, sest meid leiti üles ja terve hunnik inimesi võeti pantvangi jne. Edasi ma ei mäleta… oma õnnetut otsa me ei leidnud, aga kas vabaks saime millalgi, seda ka ei mäleta.
Pommiunenägudest tänane võis ju olla seotud sellega, et eile oli Venemaal action ja et õhtul lendasime T.-ga lennusimu mängus NYs ringi, aga eilne Kuku pomm oli küll puhtalt lehelt… või Venemaale mõeldes ettenägelik…

Ja üldse, pean mainima, et viimase aja uudised on kogu aeg väga depressiivsed. Kogu aeg toimub mingi jama ja jama ja jama. Ärrrr. Kus on lumi ja jõulurahu ja värki?

**

Aga Jõuludest. Mis teatavasti on andmise aeg, nagu T. ja külas olev Jass mulle järjekindlalt meelde tuletasid ja kinke nõudsid :D… Aga mulle anti ka 🙂 Sain Robbie Williamsi raamatu ja Dixiti lauamängu ja Vihmahäälelt sünnipäeva-ettemaksuks sellele lisakaardid (pakk nr 4)… ja jõulukruusi ja šokolaadi ja kohvi ja ninninänni 🙂
Koonul käis ka jõuluvana. Nii kodus kui tööl. Tõi kondikujulisi küpsiseid (mille paki ta ise avas ja mida ma telefoniga filmisin.. et siis hiljem avastada, et ma olin valel hetkel nuppu vajutanud ja filmisin pakile eelnevalt oma varbaid ja vajutaisn filmimise kinni hetkest, kui pakiavamiseks läks. Vabal ajal olen geenius, shalalala) ja lõhemaiuseid ja kuivatatud kanajalgu ja ühe pika valge suslikumänguasja, mis talle väääga meeldib. Ja tööle tõi Vana samalaadse helepruuni kopra-mänguasja, mis talle ka meeldib. Vot.

T. ja Jassi kiusamiseks kinkis Jõuluvana neile kotitäie maiustusi, millest igaüks oli eraldi pakitud.. iga sussišokolaad ja mandariin. Sest kinkide avamine on ju tore 😛 Pakkimine oli ka tore, sest selleks ajaks viskas Jõuluvana poisid toast välja ja kupatas nad kööki istuma… suurest igavusest pesti seal nõud vahepeal ära 😛

***

Jõulud said läbi. Jass läks minema. Olen muuseas vääääga tänulik bussijuhile, kes leppis telefoni-piletiga, sest olude sunnil polnud seda paberkujul saada. Aitäh talle! Muidu polekski ju Jass üldse ära läinudki äkki, mõelda vaid, kui hirmus see veel oleks olnud.

Loodus tühja kohta ei salli ja samal pärastlõunal saabus Vihmahääl… kes teatavasti koeri kardab ja nüüd esmakordselt EllieTheElephantiga kohtuma pidi lõpuks. Esimesed kümmekond minutit karjus ta mu peale, et ma teda nii lähedale ei laseks (sest ma olin rihma otsas koeraga ju lausa 10 meetri läheduses või nii)… aga Koon, kes on lihtsalt nii võimatult VÕRRATU, murdis muidugi üsna pea kildudeks Vihmahääle peas olnud kujutluspildi temast kui bullterjerist. Instagramist on näha, milline nende omavaheline läbisaamine juba samaks õhtuks oli 😉

Järgmisel õhtul oli plaanis lauamänguõhtu… Suurejooneline! Isegi need Dixiti lisakaardid said selleks ju välja kaubeldud, et palju rahvast tuleb (Dixit on 3-12le mängijale). Selgus, et SaareRalliMees ei saa siiski tulla; et kolleegL jäi haigeks… et kolleegK läheb maale… et M.-il on sugulased külas… et Arn on järgmisel päeval teises linnas tööl… et VäikeFränky ja Hóseph on siiski linnast väljas… ja et Kr. on pealinnas sünnipäeval. Võib-olla oli mõni äraütlemine veel, täpselt ei mäletagi enam, neid kogunes lõpuks nii palju. Vähemalt oli meil Vihmahääl, sai mängu mängida.. küll pisut vähem suurejooneliselt. Uuel mängul on üks viga siiski… T. võidab peaaegu alati ja mina üldse mitte.

Omakorda järgmisel õhtul jätsime Vihmahääle Koonuga kahekesi (et naastes kuulda kurtmist, kuidas käsi on sügamisest vä-si-nud!) ja läksime T.-ga teatrisse, kus sain aru, et ma pole sugugi kultuurne vaid olen hea meelega pigem suvaline tüüp, kes vaatab parema meelega ära 5 USA koguperekomöödiat kui veel ühe “füüsilise teatri”. No ei olnud minu tassike teed, vabandan. Olen piisavalt vanamoodne ja tahan etendust kus on dialoog (või kasvõi monoloog) ja tegevus ja sisu ja värki… 1,5h vaikust vaadata on nüri… eriti kui seal on tegevus, millest ma muffigi aru ei saa. No ei suuda ma leida nt “teibin 5 minutit naerdes põrandat” või “tõmban su suust rullitäie niiti välja” tegevustes mitte ühtegi sügavmõttelist ühiskonnakriitlist kunstipärast mõtet. Vabandan. Minu jaoks oli igav. Akrobaatiliselt meisterlik, tõepoolest. Aga igav. Minu jaoks tõeliselt igav. Sest ma olen jobu ja ei saa sellest aru. vot. Küll aga olen ma kuulnud ja lugenud, et paljudele meeldib vägaväga. Nii et ma ei ütle, et ärge minge vaatama. Lihtsalt mina enam ei läheks.
ahjaa, siiski. Careless Whisper oli hea.

***

Ahjaa. Ma kokkasin ka. Sesamy retsepti järgi. Täitsa ise! Uhke värk. Kogustega panin veits puusse… sõid nii T. kui Vihmahääl.. söön täna lõunaks.. ja jääb veel õhtukski :D… Aga muidu ei kurda 😛

Nüüd ma väsisin ära. Over and out. Head lõppu teile.

head on ka ikka…

Ahoi!

Tahtsin eilsele lisaks rääkida, et tegelikult ei ole kõik halvasti.. peale selle, et mul on hull masu kallal… ja et MJ nüüd ravi-katsel viibib, on muidu elu lill 🙂

Nagu mainisin, käisime T. ja Koonuga nädalavahetusel Rakveres ja Vinnimaal.Ei tahtnud reede õhtul minna, sest siis juba pime ja libe. Laupäevahommik Tartus oli paljulubav: päike paistis ja maa oli kuiv. Tere, kevad. Natuk emaad Tartust väljas saime aimu, et igal pool mujal vist ei olegi ilm nii imeline:
pilt: päike paistab pilvedele

Ja kui juba Jõgevalt läbi olime, tuli esmalt valge maa.. ja sellele järgnes pisut hiljem lörtsituisk.
Pilt: Maa on lörtsist valge

Rakveres vaheldus aga päike lörtsisajuga. Sest, noh, vaheldust peab olema. Marutüütu ju, kui sama ilm on juba..ma ei teagi, mingi kümme minutit järjest, või nii…

Igaljuhul. Rakveres olid Liisu ja Ja$i sünnipäevade järelpidustused. Vinnimaal käisime Empzi ja EllieTheElephanti tutvustamas. Ellukas meeldis kõikidele nimetatule ja vastupidi ka 🙂 Põhjakeskuses kohtasime Carot oma empsiga ja nemad kohtusid ka Koonuga 🙂 Ja$iga leppisime kokku, et tulevad Lologa järgmiseks nädalavahetuseks siia, aga eile avastasin, et oioi, mis pangakontol toimub, ja andsin Ja$ile korvi :(.
Rakveres käisime koertenäituselt ka läbi, aga EllieTheElephanti empsi seekord ei näinudki. Äkki novembrialguses siis 🙂 See eest paljupalju nunnusid koeri oli!
Ja nagu eile kurtsin, siis käisime Koonule toitu otsimas,. Edutult. Ei näitusel, ega kolmes poes, polnud seda mida vaja. (Etteruttavalt olgu öeldud, et eile Tartus sain õige asja lähimast poest.. aga sellest hiljem.)

Küll aga saime soolaleivakingiks pesa.. ja Pätsi käsitööleiva. (NIIIII hea leib lihtsalt. Kas keegi targem teab, kas Päts toob leibasid Rakverest mujale (Tartusse) ka?)

Vinnimaal käisime söömas ja Empziga suhtlemas ja Liisu ja Koonuga metsa poole piilumas. Koon oli rahul ja kalpsas mööda võsa 🙂 Aga kruusatee oli mudamülgas, nii et pikka jalutuskäiku seekord teha ei saanudki… oh, well, there´s always next time.

This slideshow requires JavaScript.

Noh, ja siis oli veel nädalavahetusel see telefonijama. Aga sellest pajatasin eile. Eil eigaljuhul viisin MJ esindusse ja eks võetakse ühendust, kui targemad ollakse.

Pühapäeval tagasi jõudes ei olnud aega kodus ollalla, vaid käisime kiir-soolaleiva-visiidil VäikeseFränky-Josephi-Džännu juures. EllieTheElephant ülbitses kohe ja hõivas Dzännu pesa… ja seejärel tema lemmikmänguasja, mänguhiire (pildil vasakpoolne, aga fliisist ja helesinine). Ahjaa, Džännu sai pesa soolaleivakingiks. Mõne aja pärast tuleb nende teine koon, Phyton, ka järgi ja siis saab tema ka miskit. Fränky sai suhkrupaki, millele peale “Sool” kirjutatud… ja Joseph siis Pätsi rukkileiva.

Pilt: hiire mänguasi

Olenemata pisiasjast, et nemad olid kolinud ja mina külaline, sain ma ka kingituse :).. ee.. elektriline..ee.. voodisoojendaja :D.. Ma ei tea, kuidas seda nimetada.. nagu õhuke madrats, käib lina alla.. ja töötab elektriga… soojendab kolmel erineval tasemel tugevusega vms. Olin Fränkyt külastades sellesse ära armunud ja nüüd on mul ka säänne 🙂
Läks kohe kaubaks, sest kuna olime ühe öö ära olnud, oli toas õhtul soliidsed 17 kraadet sooja. (minu jaoks sobiv temperatuur oleks 37 kandis)… aga nüüd on magada niiheasoe 🙂

Hommikused jalutused on ka muuseas jahedaks kiskunud.. Õuel on miinus-seitsemän kraadi külma. Täna tulin suusapükstega 🙂 Aga ilma suuskadeta. See eest tulin pika maa s**akotiga, sest pargis on küll olemas kõik uhiuued prügikastid, aga need on kõik veel kinni teibitud.. sest ega uut asja ometigi kasutada ei või.. nii ma siis marssisin oma kilekotiga mingi kilomeetri, kus iga 15m tagant oli prügikast, millele ligi ei lastud :/… lõpuks leidsime pargist väljas kuskilt bussipeatusest prükkari. Tänks, juba.

Kui juba jalutustest rääkisin, siis eile läbisin ma päeva jooksul jalgsi 13,5 kilomeetrit! Enne-koonu-aega oli mu päevakilometraaž vist pool kilti :)… ja et ma eile lõpuks koeratoidu leidsin, siis 7,7km sellest kõndisin ma 4 kilo seljas. Olen uhke 🙂 Loomapoes olid muuseas täpselt kõrvuti kaks täpselt sama toidu-kotti (sama suured).. ühel silt 23.72€ ja teisel 24.48€ :P… mainimise peale vahetas müüja ära 24se hinnasildi siiski :).

EllieTheElephant on üsna kehva isuga… sööb viisakalt aeglaselt ja ülepäeviti jätab kausi põhja toitu järgi. Eile käis VäikeFränky ja Dzännu meil ja siis oli näha kuidas söövad labradori retriiver ja kuldne retriiver. Labradori (kes muuseas labradori kohta sööb niigi teistest tõukaaslastest  viisakamalt) kauss oli ammu tühi, kui EllieTheElephantil kusagilt põhigi veel ei paistnud. Nii et konkurents ei mõjunud ka eriti sööma-tiivustavalt.

Söögist rohkem meeldib talle hoopis sügamine. Täielik sõltlane on 😛 (mis siis, et kogu aeg ei saa, aga küsida võib ju ikka)Pilt: koomiks, sülleroniv koer

Aitab küll.. lähme käime nüüd päevakeskuse-poolel sügamisvajadust rahuldamas. Seniks teile ajaviiteks pilt Mari-Laisiku-faktidega:
Pilt: faktid laisikust

Mac – kehva tehnikakarma musternäidis (killed my iPhone)

Paramparaaa, polegi koerajutt.. on hoopis tehnikajutt!

Maci pikaaegseimad lugejad või päris-sõbrad-tuttavad teavad ilmselt tema kunagist läpaka lugu. Kus ma olin kannatamatu ja kui läpat ostma läksin, siis ei tahtnud osta seda vb natuke odavamalt, sest seal peaks järelmaksu otsuse jms järgi pikemalt ootama. Tahtsin kohe nüüd ja praegu kätte saada (üks nendest kevadetest, kus lõputööd kribasin) ja valisin koha, kus mul juba on leping ja viisin läpakapoisi koju. Õhtu otsa häkkisin rõõmsalt, ööseks vajutasin kaane kokku.. ja hommikul oli ekraan sinine ja kõik. Pakkisin kokku ja läksin esindusse, kus teenindajapoiss seda uuris ja siis oli meil vestlus stiilis:
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema!”
Mina: “Aga läks, panin õhtul kokku ja hommikul pilti ette ei võtnud..”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe, pidite midagi tegema, sai põrutada või midagi”
Mina: “No aga läks, oli öö otsa laua peal ja läks!”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe.”
Mina: “Aga läks ju…”
Tema: “Ei, iseenesest ikka ei lähe!”
Kui olime esimesed viis minutit nii vaielnud, siis ta lahkelt helistas siiski tehnikule, kes ütles hetkega, et ilmselt on kõvaketas läbi.
Seejärel selgitas ta mulle, et tehnikut täna ei ole, tuleb homme. Toogu ma siis arvuti tagasi.

Olin natuke nõutu, et kui ma ta juba kasti pakkisin ja täna kaasa vedasin, ja kuna ma niikuinii ilmselgelt teda siis täna viimast õhtut ajaviiteks ei kasuta (sinise ekraani põrnitsemine ei ole eriti mu lemmikhobi), et äkki ma võiks selle siiski täna kohe siia jätta?

Etskae, võisingi.

Tulemuseks oli siis 3 nädalat ilma arvutita, millel, nagu selgus, oli praakpartiist pärit kõvaketas ja vahetati ära ja sain tagasi. Näe, ikka tasus ju kohe osta, mitte seda järelmaksu-ostust oodata mujal, onju! Sest ma sain siiski KOHE arvuti kätte… mis siis, et vaid korraks. Pisiasi. 😀

***

Vahepeal muretsesin endale esimese nutitelefoni. Nokia C6. Ei kulunud väga kaua, kui sain aru, et ei ole temake väga nutikas. Mõtleb ja mõtleb. Isegi mina mõtlen juba välja, tema ikka mõtleb. Okei, helistamise-sõnumeerimise-äratuse funtsiooni kasutades oli päris ok, aga kui juba nutikas, siis võiks nagu midagi enamat ka tahta. Tol hetkel oli see minu jaoks täiesti uus maa, aga kiirelt sain aru, et Symbian… ei olnud eriti hea valik. Asjad, mis tol hetkel Androidile olemas olid, ei sobinud Symbianile sugugi. Ja lisaks see pidev kokkujooksmine. Ärr.

iPhone´i olen ammmmmmmmmmu-ammu tahtnud (umbes nagu koeragi 🙂), aga et see vidin niiiii paganama kallis on, siis ei tulnud  soovist midagi enamat. Aga kui eelmise aasta septembris oli tänu väikesele lisatööle majanduslikult  tsipa parem seis, siis kaalusin, kas oma lisaraha tühja-tähja peale kulutada, või teha seda, mida kõik (peale Kikuriinu) ütlesid, et ära tee: saada endale iPhone 🙂
Ega mu lisaraha nüüd eriti suur ei olnud.. pmst sain 1/3 sissemaksuks maksta ja siis ülejäänu 1,5 aastaks järelmaksuks jätta… nii oli järelmaksu summa ikkagi 2x väiksem, kui i-paketiga oleks. Ja et läpaka maksmine otsa sai, siis vajas ju lünk täitmist :D… Ostsin iPhone 4S-i 16.septembril 2012… umbes 2 nädalat enne seda, kui välja tuli uus iPhone 5 😀 Aga ma ei kannatanud ju oodata (taaskord). Ja olles 5 näinud ja käes hoidnud, siis väidan, et mulle meeldib 4S rohkem, sest ta on pisem.

Kuna telefon oli valge, siis sai ta nimeks MJ… Michael Jacksoni nahavärvi järgi.. .djaa, oleks võinud aimata, et surnud mehe järgi nimetamine võib halba õnne tuua :P.
MJ on-oli supertubli. Ei mingit aeglust, kinnijooksmist ja muud uinamuinat. Olin/olen täiega armunud. Okei, peale uue iOS op-süsteemi tulekut olid mingid väiksed bug-id, aga need parandati.

Vana (Nokia) telefoni andsin Empzile, kes pole nii nõudlik klient kui mina ja ei vaja äppe ja värke. Eelmisel nädalal pakuti aga Empzile uut telefoni ja siis lubasin nädalavahetusel Nokia tagasi haarata, et VäikeFränky mehale kasutamiseks anda. Laupäeval saingi Nokia kätte.

Eile (pühapäeval) helistasin Väike-Fränkyle. Lõpetaisn kõne, panin MJ taskusse, nagu ikka… siis käisin köögipõrandal Koonu sügamas ja köögis söömas… ja mängisin pärast Liisukaga dominot, kui Ja$ rääkis iPhone äppist telekapuldina kasutamiseks vms, võtsin telefoni välja, et proovida, kas see on mingit uuemate teema (mis siis, et mul telekat ei ole 😀).. ja MJ ekraan oli pime. Panin laadima, tegi laadimise häält, aga pilti ette ei võtnud. Helistasin endale T. telefonilt.. helises, aga pilti ei näidanud. Tahtsin restarti proovida… aga, teate, kui pilti ees ei ole, on keeruline puutetundlikul pin-i sisestada… nii et siis oli tuuga.

Garantii oli aasta… ehk siis lõppes kuu tagasi. Järelmaks seevastu lippab märtsini. Jepikajee. Olin õnn kuubis.

Vähemalt oli mul, juhuste kokkulangevusel, asendustelefon kohe võtta.. see Nokia siis. Mis siis, et olin selle juba järgmisele lubanud… Aga kui Nokiasse käib tava-suurusega SIM-kaart, siis iPhonel on micro-sim.. mis sellest tavaSIMist omakorda välja suruti. Fain. Läksime siis Rakveres esindusse. T. ja Koon jäid autosse. Sain automaadost numbri 35… ees oli 28. Mõtleisn, et vaatan korra, kui ruttu läheb… aga 29,30,31 olid juba lahkunud vms nii et need läksid tühjalt mööda. Ohoh, lootustandev 🙂

Lootustandev my ass. Oleks pidanud õppima teistelt lahkujatelt ja ka minema. Ma ootasin järgmist kolme numbrit tund aega, sest neil oli kõigil mingi hull kammaajjaa… A la, tere tulin läpakat ostma. Kohe välja.. kliendihinnaga! Okei (võiks ju eeldada, et läheb ruttu), aga vot.. selgus, et polegi ju klient.. hoopis isa on, kes kuskil keskuse peal ringi kondas. Ei oleks ju mõistlik teda kohe kaasa võtta olnud, vaid siis helistada ja oodata. Jess. jne.

Ega ma kohapeal ei teadnud, et tund aega kulunud on, sest mu käekella patakas sai mõni päev tagasi tühjaks (tehnikakarma youknow) ja telefonilt kella vaadata ei saanud ja kohapeal ka kuskil näha ei olnud… ühe müügil-oleva arvuti oma pakkus, et äkki on 20.36, aga kuna me startisime kell 15, siis ma natuke julgesin kahelda…
Igaljuhul oli teenindaja õnneks tore. Leidis, et odavam ja lihtsam on mitte uus SIM võtta vaid andis mulle ainult selle raami, samasuguse, nagu see, millest ta kunagi ammu välja murti. Hops ja valmis. Soovitas ekspertiisi telefoni saata Tartust, sest muidu pean Rakverest MJ ära tooma pärast. Nii et täna käin siin. Loodan toredat teenindajat mitte järjekordset vaidlust teemal: “Ei, ise ikka ei lähe“…. been there, done that.

Õnneks sain iCloudist täna tähtsamad telefoninumbrid ka kätte. Isegi ei hakka mõtlema, mis pilte ma nädalavahetusel telefoniga tegin, muidu hakkab kurp.

Kui MJ ekspertiisi läheb ja tuleb tagasi teatega, et parandus maksab 3,4 miljardit naelsterlingit vms, siis on mul ikkagi hea meel, et mul oli aasta otsa telefon, mis töötas ja siis ära kooles, mitte igavene telefon, mis kunagi küll otsi ei anna, aga stabiilselt jurab ja ei tööta.

Muuseas, Nokia on mind juba närvi ajanud. Ta lihtsalt ühendab interneti järgi. Lülitan välja ja hetke pärast alustab uut.. ärrrr!

***

Eile astusin koeras**a sisse. Aitäh omanik, kes Sa ei viitsi elumaja eest väikselt murulapilt koristada. Had a marvellous time, kui saapaga vetsus pooltunni veetsin ja hambaorkidega mööda tallamustrit aelesin ja robertiga võitlesin. Thanks! Love You!

**

Otsisime Koonule nv-l tema kindlat toitu. Käisime läbi koertenäituse ja kõik Rakvere loomapoed. Mitte üheski ei olnud seda, mida vaja. Lähen siis täna siinsetesse jahile.

*

Õnneks oli muidu üldiselt väga tore nädalavahetus.. või noh, inimesed olid toredad. Ja Koonud ka.

***

Hommikul kell 5 äratas T. mind uudistega valimistulemustest. Tõmbasin teki üle pea ja lootsin, et see oli ainult õudusunenägu. Teate mind küll, igasugu koledusi näen unes 🙂

ettevaatust, järjekordne Koonupostitus

Wiiii, Väike-Fränky ja Co kobivad Tartusse elama! Wii 🙂 Kas ma juba mainisin, et Wiii?! Noh, igaljuhul, Wiiii!
(loodetavasti, kui kolimised kolitud, siis võtab pliks ükskord kätte ja jätkab blogimist ka! Kaua peab ootama, maivõi!)

Eile käisime LaenukoerDzännu ja EllieTheElephantiga Toomemäel. Nad avaldasid üksteisele head mõju :D… kui Jakobi mäe poolt läheneda, siis on ühe maja juures sihuke põlvekõrgune punane kassi kuju. Eelmine kord otsustas EllieTheElephant, et see on midagi väha hirmsat ja sellel tuleb silm peal hoida.. ja nii tuli ta mäest üles kogu aeg seljataha kiisut põrnitsedes. Eile läks Dzännu aga plähmerdades kohe kassikuju nuusutama ja sellepeale vaatas EllieTheElephant ka, et häh, polegi midagi hirmsat.. nuuskisid üle ja läksime edasi.
Dzännule, kellele meeldivad siis kassikujud, ei meeldi aga eriti inimesed. Siinkohal avaldas head mõju EllieTheElephant, kes igat inimest vaatas pilguga: ooo, vana sõbeeer, lõpuks Sa tulidki, ma niiiiii ootasin! Ja kui üks Soome proua tuli koonusid kiitma, siis käitud Dzännu just nagu minu Koongi, sõbralikkust kiirgavalt 🙂
Ja siis nad muidugi rikkusid kõik ära ja läksid põõsa taha midagi sööma.. sellega sai pidu läbi.

**

Ma vist ei ole rääkinud, et üleeile hommikul leidis Koon muru seest siili. Arvake ära, mis ta siis tegi?
a) sööstis ligi, hammustas ja sai ise haiget
b) keeras siili selili ja tegi siilile haiget
c) vaatas siili ja liputas saba ja tuli kutsumise peale ära

Õige vastus on muidugi C!… Sest EllieTheElephant on lihtsalt niiii tubli 😀 (kui see põõsatagune ühis-sööming kõrvale jätta)
Eile hommikul käis ja tsekkas murul sama koha üle, aga oh häda, sõber Siil oli 24-tunniga juba minema liikunud selle koha pealt… vahi, kui kärme!

**

Homme käime Vinnimaal ja Rakveres. EllieTheElephant kohtub oma Empziga.. ja siis minu omaga.. ja Dzeiki pesakonnaga 🙂 Loodame, et ilm ei ole paduvihmane, sest tahaks Vinnimaa metsas ka patseerida, äkki püüame põdra kinni või miskit… aga nooh, kui ka ei püüa, siis lähme näitusele Royali-saaki nillima, asi seegi 😛

**

Fakte laiast maailmast (või noh, tegelikult Postimehest): “Depressioon tõlgitakse Somaalias näiteks kui tunne, mida tunneb kaamel, kui ta sõber sureb.”

**

PS. Lambihetk pealkirjaga: Olen väike lõbus sell:

uni

Täna nägin unes, kuidas Vinnimaa maja oli Tuumajaam… keldris oli suur bassein rikastatud uraani ja majale oli ehitatud mitme korruse võrra hoidlaid, kus mingi kiirgav sodi sees oli (me nimetasime seda unes happeks).. eniveis, maja oli seal vahel selleks, et hape uraaniga kokku ei puutuks, sest muidu on ehhehhee ja piraki. Not good, ühesõnaga.
Aga mingid pahad mehed olid maja endale hõivanud, et seal siis igasuguseid pahasid asju teha ja siis me (mina, T., Dzeik) luurasime ja hiilisime ja vallutasime maja tagasi… ja istusime siis diivanile puhkama, ja mida meie vanad silmad näevad (või noh, teiste vanad ja minu iginoored silmad): lagi on rohekaid niiskeid plekke täis, mis laienesid… ja vahepeal tekkisid lakke praod ja värki… selge pilt, lekib ja hakkab kokku kukkuma.
Heino Kreit Küll.
Ma ei mäleta, kas me kuhugi teatasime ka, et lähedal-asuvad asulad evakueeritaks ja värki (ja kaugel-asuvad ka)… ma loodan, et ikka teatasime… aga mis meisse endisse puutus, siis otsustasime, et mis seal ikka.. lagi juba pmst tilkus ja me olime niikuinii juba igatepidi läbi kiirgunud sellest jurast.. pealegi, vaadates kui kiirelt pragusid juurde tekkis, polnud erilist võimalust piisavalt kaugele jõuda… niisiis otsustasime, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, kus ehk täna küll ellu jääks (mingite jõhkrate põletushaavadega).. ja siis kasvataks endale nädalaga kolmanda käe ja lõpuks sureks ikka mõnel ebameeldival viisil. Ei, tänan. Jäime paikseks. Aga maja ette õuele, mitte elutuppa. Mäletan veel, et vaatasime kuidas lagi sisse vajuma hakkas.. ja siis ehmatasin üles.
Sulnid unenäod mul endiselt.

Natuke hiljem oli T. äratus ja EllieTheElephanti sügamine… ja siis keerasin tagasi magama. Ja oioi, kui raske äratuse peale ärgata oli. Gosh. Ja ärge nüüd proovigegi mõelda, et: näe, oli vaja koera? Ise ei viitsi hommikul välja-minekuks tõustagi..vms. Koon oli ainus motivaator, mis mu lõpuks sooja teki alt välja vedama sundis, sest ta on niii tore! Ja temaga jalutada on ka niii tore! Eriti veel nüüd, kus maa härmas on, ja keegi ei vaata veidralt, et ma talvesaabastega ringi kalpsan :P.

Väljas oli imeilus. Pildile jäi see umbes tuhat korda ilmetumana, aga tegelikult oli hommikune päikesetõus super:
Tartu_päikesetõus1

Tartu_päikesetõus2

Muuseas, ma ei mäleta, kas ma olen seda maininud, aga Kaarsild on üks EllieTheElephanti lemmikkohti Tartus, eriti veel siis, kui mõni paat või pardid all sõidavad/ujuvad. Siis ajab lontkõrv kõrvad kikki ja jälgib pingsalt, sest noh.. niiiii põnev on ju!

Aa, teine lemmik-koht saab ilmselt olema Kunstikooli esine staadion, sest eile pargist tulles leidsime sealt mängimast neli kuldset. EllieTheElephant oli viiendaks 🙂 (aga mitte nagu viies ratas vankri all 😀). Kauaks me ei julgenud seekord jääda, sest mine tea, äkki neil oli mingi koertekool vms asi seal pooleli. Kui teinekord jälle satume, siis äkki võtan julguse kokku ja küsin 😛

Vantsi soovitud pika-jutu-post

Vantsi tungival nõudmisel (Ohjah, käis peale nagu uni ma ütlen! 😀) tuleb siis pikk ja hüplev saja-lambiteema-postitus. Kõigile teistele on aga iga jupp pealkirjaga eraldatud, nii et võite vabalt igava osa vahele jätta :).. kellele koerateemad meeltmööda on, neile on “esimene pool lugusid” ja kellele igapäevakirumised istuvad, siis kerigem natuke allapoole… peale Koonupilte 🙂

1. Lugu sellest, kuidas me laupäeva hommikul pool 7 põisi tühjendasime
Kuigi EllieTheElephantil ei olevat kommet välja küsida (eiei, ta ei tee tuppa ka! Lihtalt ootab viisakalt, millal õue saab), ärkasin laupäeval veerand 7 selle peale, et jalutas teine mööda tuba ja käis voodi eest istumas. Mnjah, mille järgi ma nüüd siis kindlaks teen, kas ta soovib välja? Või ta on lihtsalt harjunud igal hommikul sel ajal ärkama. Vast on ikka harjunud, mõtlesin, ja keerasin teise külje.
Sellest ei tulnud muidugi midagi välja :D… “Loomapiinaja!” karjus alateadvus mu peale! Põis ühines temaga ja andis endast märku: “Noh, on hea magada kui põis täis on vä? On, jah?
Pärast umbes kahte minutit vedasin end vetsu, ja toppisin siis riidesse, Koon kaasa ja maja kõrvale platsile. Kogu maailm (peale meie) magas veel. Isegi päike magas veel. Aga koon lasi põie kortsu ja ühines minuga teel tagasi tuppa. Ja toas, hops pessa ja tuttu. Ju siis oli ikka põis. Mina tegin sama (kuigi ma läksin oma pessa=voodisse). Kui kella poole10 paiku uuele katsele parki läksime, oli maailm juba rohkem ärkvel 🙂 Päikegi väljas, nagu eile-postitatud piltidelt näha.
Täna hommikul kuulsin jälle teda ringi tatsamas. Heh… ju siis oli eile ikkagi bioloogiline kell, mitte põis. Aga mis seal’s ikka, ega see mult tükki küljest võtnud. 🙂

2. Lugu sellest, kuidas EllieTheElephant koristamist ei armasta
Või õigemini koristusvahendeid. Esmalt panin seda tähele tööl… kui üks noormeesklient meist niisama koridoris möödus, siis oli Koon ükskõikne… aga kui sama noormees eemal ämbri ja mopiga kõndis, siis piilus koon ümber uksepiida ja otsustas, et olukord on piisavalt ohtlik, et mitte lähemale minna.
Kui ma tolmuimejaga (kelle nimi on Mario, nagu teate) põrandat tõmban, siis on Koon esmalt toas, kuni ma köögipõrandat tõmban… ja siis peab Mario korraks vait jääma, et EllieTheElephant julgeks temast mööduda ja kööki minna, kuni ma tuba tegema hakkan. Õnneks on teises ruumis olemine piisav ja seal kõhutab ta rahulikult. T. kodukoer on näiteks maailma kõige suurem tolmuimejafoobik. Piisab sellest sõnast, kui koer peidus on. EllieTheElephant aga ei soovi lihtsalt sellele mürisevale värgendusele liiga ligidal olla. Mõistlik kah. Natuke meenutab TextFromDog-i Batdogi suhtumist tolmuimejatesse:
txt_vacuum
Ja kolmandaks koristustöödevaldkonnas oli tänahommikune luuaga onu, kes lehti pühkis. Tegi ikka ettevaatlikuks küll.. või noh, mitte mind nii väga 🙂

3. Veel üks lugu sellest, kuidas Koon mustusest lugu peab (aga puhtusest ka)
Reedel oli esimene niivõrd-kuivõrd märg ilm selle nädala jooksul. Ühtlasi oli see ka esimene kord, kui EllieTheElephant näitas, kui väga talle püherdada meeldib :P. Jõudsime tööle Koonuga, kes nägi natuke välja nagu korstnapühkija väike abiline… sihuke hõbehallikat karva kuldne :)… Aga mingil imetabasel moel suutis ta iseenesest ennast õhtuks jälle kuldseks muuta… raputas vist kuivanud pori uuesti karvalt maha vms igaljuhul oli tööpäeva lõpuks Koon igati viksi ja viisaka väljanägemisega jälle 🙂
Eile õhtul Toomemäel (sellest räägin kohekohe lähemalt) otsustas ta ka pingi ees oleval liiva-kruusa teel selili visata ja külili püherdada. Ja jälle suutis ta ennast ise ära puhtandada… pääses pesust taaskord, va Kratt :P.

4. Lugu Juniorist ja Elliest ja Tuttist
EllieTheElephanti minu juurde jõudmise loos olid võtmerolli Sesamy ja tema Junior..ja loomulikult EllieTheElephanti pere ka 🙂 (ja ka kõik maailma aitähhid ei oleks neile piisavad!). Eile saime Toomemäel Junioriga ja tema kuldse Koonu Tutti’ga kokku. Koonud peaks vististi ka kuskiltpidi sugulased olema, aga ei julge seda täie kindlusega väita. Igaljuhul polegi oluline, neile (ja meile) luges see, et mõlemad on koerad 🙂 JA mõlemale meeldisid pallid. Ja sügamine. Ja ühesõnaga, väga lahe oli 🙂
Aga kuna üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis siin on teile rohkem kui 6000sõna:

This slideshow requires JavaScript.

5. Lugu sellest, kuidas mul mingi  füüsiliselt olemasolevate asjadeomamis-vajadus on
Ma ei tea miks, aga mulle meeldib, kui asi, mis mulle meeldib, on mul füüsilisel kujul olemas ja päris minu oma. Näiteks CD-plaadid. Mulle ei meeldi nt iTunesist muusikat osta, mis mulle ainult arvutisse jääb. Eih, ma ostan CD-plaadi… ja tõmban siis arvutisse ja telefoni, ja ei kuula seda vist kunagi plaadi pealt.. aga mulle meeldib, et ta mul olemas on! Käegakatsutav ja puha. Kui see on mingi suht jura plaat või film vms, siis on suht ükskõik.. aga häid asju meeldib mulle omada :D.
Sama on raamatutega. Nt raamatukogud on toredad ja olen olnud püsiklient aastaid ja aastaid. Aga lemmikraamatut tahaks ikkagi endale riiulisse. Isegi kui ma mõnikord loengi selle läbi ühe korra ja ei võta enam kunagi kättegi (välja arvatud tolmu pühkides vms :D)… aga jällegi, mulle meeldib, kui ta mul olemas on :D.
Cesar Millan’ i raamat oli mul olemas e-raamatuna (ja pealekauba inglise-keelsena). Aga paberkujul on mõnusam lugeda. Eestikeeles on mõnusam lugeda. Ja nii ma paningi kiusatusele täpselt nädal aega vastu ja muretsesin endale siis päris oma “Koeralausuja”:
koeralausuja
Süda rahul :P. Muuseas, mul oli raamatupoes hästi lahe müüjapoiss, kes raamatut ” kassast läbi lüües” vaatas seda ja kommenteeris, et väga stiilse pildiga raamat vms 🙂 Huvitav kommentaar, lahe 🙂

6. Lugu sellest, kuidas Mac süüa tegi
Kuna T. chillib sel nädalavahetusel jälle maal, siis oleme EllieTheElephantiga kahekesi. Mis tähendas, et ma ei raatsinud teda sugugi eile poodi-mineku ajaks üksi jätta (puude tuppa tassimise ajal oli niigi tubli). Mis omakorda tähendas seda, et Mac sai õhtusöögiks teha oma lemmik-retsepti: pane pannile kõik, mis leiad ja sega ära 😀
Mac ja kokkamine, kes varasemaid jutte kuulnud-lugenud on, siis teab, et need kaks asja ei sobi eriti kokku. Pmst sobiks Maci ja Kokkamise ühiseks nimetajaks mingi selline kaunis sõna nagu “katastroof” vms… AGA, õnneks, enamasti kui ma midagi kokku keeran, siis kuigi see näeb välja ilge, siis vähemalt mulle endale maitseb 😀 (välja arvatud see kord ca 10a tagasi, kui ma pelmeene külmas vees keeta üritasin. Don’ t try this at home, kids!). Teistele oma kokandustulemeid ma siiski ei pakuks. Õnneks T. on superkokk nii et nädala sees saan ikka normaalset süüa ka :P.
Eniveis, eile leidsin salaamit.. ja muna.. ja hapukoort. Kuskilt ajusoppidest ujus välja teadmine, et umbes sellisest kraamist saab omletti teha. Miskipärast oli mul karvane tunne, et omleti sisse käib jahu ka (ma ometigi ei viitsinud guugeldama hakata! See on nõrkadele!). Jahu mul ei olnud. Mõtlesin, et äkki ajab mingi muu pulbriline toode ka asja ära. Valida oli suhkru, tuhksuhkru, soola, kakao ja kama vahel. Otsustasin kama kasuks. Peab tõdema, et tark otsus! Päris hea tuli :D. Ma ei ole viitsinud endiselt Google abi kasutada, ja võimalik, et see on mingi üldtuntud retsept… aga kuna ma seda kuskilt ei spikerdanud, siis las ma elan parem usus, et ma olen esimene inimene maailmas, kes leiutas kamaomleti!  (Ja katsuge te vaid minu rõõmu karmi tõega rikkuma tulla! Ärrrrr)
Täna pean ikkagi poes ära käima. Munad on otsas. Aga kama on veel, nii et ilmselt otsustan sama menüü kasuks 😀
Koonu menüü tänaseks on kana-selg. Mmm…

7. Lugu sellest, kuidas ma Fairys pettunud olen
Eiei, ma ei räägi mingist haldjast, vaid nõudepesuvahendist. Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Fairy ei pese enam? Kui mulle tõepoolest on sattunud mingi suur pudel praak-partiist, siis vabandan antireklaami pärast… aga ikkagi, kurdan südamelt ära:
Varem piisas, nagu reklaamis näitas, tilgast Fairyst ja rasv kadus ja värki. Ja see oli paks ja vahutas kaua jms. Meil tööl on mingi teine nõudepesuvahend, mille nime ma kahjuks ei tea, aga mis on täpselt selline, et paned korra nuustikule ja enamvähem kollektiiv saaks sama nuustikuga nõud pestud, sest seda jagub nii kauaks 😀 Ja teeb asjad kergelt puhtaks ja ei tapa käsi sugugi. Fairy ei tapa ka käsi, see on boonus. Ühtlasi ta ei tapa enam ka rasva. Pmst tapab ta ainult iseennast, ehk siis ma pean iga nõu jaoks enamvähem kolm korda nuustikule seda juurde panema, et asi puhtaks saaks. Koera-kausist ma ei räägigi, sest tema Royal on hullult rasvane ja ma pesen seda vist 5 korda üle enne kui puhtaks saab. Prff, ma ütlen! Ja mul on seda nii suur pudel, et kuigi seda kulub nüüd 38 korda rohkem kui normaalset vahendit kuluks, siis läheb ikkagi pudeli tühjaks-saamisega aega ja ma ei raatsi enne midagi uut ja paremat ka osta. Ja huvitav, mis see uus ja parem oleks üldse…

8. Lugu sellest, kuidas “pettunud” on mõjuvam kui “kuri”
See on nüüd küll täiesti lambiteema, aga kui Vants juba PIKKA postitust nõudis, siis ma võin ju kõik oma lambimõtted kirja laduda, onju.
Kas Teile (ehk siis Sulle, Vants, kui ainsale hullule kes siiamaani lugema jäänud on 😀) tundub ka, et “Ma olen Sinus pettunud” kõlab palju mõjuvamalt kui “Ma olen Su peale kuri/vihane”. Vihane tekitab pigem sellist..maitea, trotsi või enesekaitserefleksi, et fain ole siis… aga kui keegi (eriti keegi, kelle arvamus loeb) pettunud on, siis lased kõrvad lonti ja tunned end süüdi.
Minu esimene ja viimane spikerdamine klassijuhataja, kes oli ka mata-õpetaja, tunnis oli tunnikontrolli ajal, kui talle vahele jäin. Ta ei hakanud absoluutselt möllama, et Mida Sa teed? Kelle jaoks Sa seda teadma pead? jnejnejne.. Ei. Ta võttis mult töö ära ja ütles vaikselt, et on minus pettunud. Mul on SIIAMAANI selle ühe töö pärast halb tunne 😀 Mingi 10a hiljem või nii. Õnneks oli võimalik usaldus tagasi võita ja ta jäi endiselt üheks mu lemmik-õpetajaks ja saime/saame hästi läbi ka edasipidi 🙂
Aga ikkagi, so much more powerful!

9. Lugu sellest, kuidas mulle asju põletada meeldib 😀
Sellest ma vist tegelikult ei peaks avalikult rääkima, muidu viiakse mind ära kas valgete seintega hoonesse või hallide trellidega hoonesse :D.. aga tegelikult ei pea muretsema, mitte nagu püromaan, ausõna! Aga lihtsalt, mulle nii väga meeldib ahjuküttega elamine. Kuigi puude trepist üles vinnamine on väike varjukülg, aga ikkagi, nii väga meeldib. Tõsiselt mõnus ja hubane on küdeva ahju ees olla ja tuld vaadata. Kahju, et kaminat ei ole. Vinnimaal on kamin ka, ja seal ees on ka mõnus istuda. Ja loomulikult, üks peamisi põhjuseid, miks mulle tule ees meeldib on see, et ma olen kohutav külmavares ja see on lihtsalt kõige soojem koht :D.
Aga samas ma kardan tuld (kardan nagu tuld!). Kui pesus käisin ja ahi küdes, siis piilusin kahel korral ukse vahelt kööki, et kas kõik on ikka korras :D. Ja ma ei julge nii ka teha, nagu mõned, külmadel talvehommikutel, et ärkan kell 5, panen ahju tule küdema ja lähen tagasi magama tunniks. Ma ei julge magada rahulikult, kui ta põleb. Mis siis et metall-uks on vahel. Ikkagi ei julge. Ja ma ise leian, et see on väga hea, et ei julge, nii et pole vaja mind lohutama ja ümber veenma hakata 🙂

10. Lugu sellest, kuidas mul enam millestki rääkida ei oleKuigi ilus ja efektne oleks ju kokku kümme lugulaulu, siis mul lihtsalt ei ole kümnendat teemat. Niisiis panen siia lihtsalt kaks kuskilt netist pätsatud pilti ja jätan tänaseks blogi sinnapaika ja lähen saan-teen natuke sügamisteraapiat 🙂
lickback

spanish

Mis Su (jala)number on? (porinapostitus)

Kuna praegused jalatsid tuleks pensionile saata, siis läksin eile õhtul papu-jahile. Suhteliselt kodulähedasse keskusesse.

Koon jäi koos T.-ga koju.

Plaan oli leida lihtsalt kõige odavamad, mugavamad, normaalsema välimusega vaba-aja jalatsid, millega hommikust ja õhtust matka teha kannatab ja mis talveni vastu peaksid.
Sobivaid variante nägin päris mitu. KÕIK muu sobis, peale pisiasja, et kogu valik on lihtsalt igast sordist kuus paari suurusega 36 ja kaks paari suurusega 37 ja kõik. Meeleheitel vaatasin siis isegi koledad papud üle. 36,36,36,36,36,36,37. Kõik. Böö. Saate aru, mul on 38-39 jalg! Ärrr.

FAIN!

Vahepeal rääkisin telefoniga Väikese-Fränkyga ja siis tulid valimis-reklaami tüübid küsima, et kas teil on hetk aega. Millises maailmas ma peaksin oma kõne pooleli jätta, et VALIMISREKLAAMI kuulata? Võib-olla ainult siis, kui telefonil oleks mingi valimisreklaami “müügionu”. No tõesti.

Sõitsin siis kesklinna hoopis. Ühe poe ukse taha jõudsin 18.56 ja uksel oli silt, et nad sulgevad 19.00. Okei, läksin hoopis teise. Sealne valik oli..emm.. vaimustav 😀 Kontsad või kontsad või kontsad või meeste vaba-aja-jalatsid, suurusjärgus 42-46. Saaksin neid ka talvel kanda muidugi, 8 paari villasokke ja minek! Ega ma muidugi sellest poest eriti vaimustuses ka pole enam, sest praegused on sealt ostetud ja khmm… ütleme nii, et kvaliteet on “tasemel”…. aga vähemalt välja näevad kenad :D.

Piilusin spordipoodidesse ka, kuigi teadsin juba niigi, et sealt ostma ei hakka. Mul ei ole vaja mingeid ime-kosse profisportlastele, mis minu eest maratoni ära jooksevad vms. Nagu ma ütlesin, on mul vaja kosse, mis talve tulekuni kannataksid iga päev 8km kõndi. See tähendab mingi..ee.. kuu kuni poolteist ju ainult. Ma ei kavatse selle eest maksta summasid, mis algavad 75st ja lõppevad 175 juuroga. Küll aga nägin täpselt selliseid talvesaapaid, mida ma tahaks. Tagasihoidlikud 99 eurot. (üllatus, ma ei ostnud neid ära 😀)

Niisiis, mul tekkis küsimus. Mis Teie jalanumber on?
Kas ma olen ainus friik elevantjalgadega, või olete Teie kõik süüdi selles, et kuu alguses normaalsete numbritega papud ära ostelnud olete? (Vastaja võiks olla naissoost ja mitte-laps)
(Kuigi kui pood näeb, et 38-41 läheb nagu soe sai ja 36 seisab, siis kas siin ei ole mitte neile väikest vihjet tellimuste esitamiseks või nii.. njah)

***

Läksin koju tagasi.

EllieTheElephant ootas köögis ja T. andis ülevaate vahepeal toimunust. Enamuse eemalviibitud 1,5 tunnist oli Koon köögis (kust välisust näeb). Vahepeal käis kutsumise/meelitamise peale toas, lasi end sügada ja kobis tagasi kööki. Ja tegi mitu korda niuks. Kahju temakesest muidugi ka, et ta kurb oli, aga samas, mõelge kui tore: Ma vist meeldin Talle natuke! 🙂 Järgmise teisipäeva-kolmapäeva chillib ta igaljuhul T.-ga kodus. Ükspäev käin pealinnas arstil ja teine päev pealinnas koolitusel. Aga koonu auks ei jää ööseks sinna vaid tulen ikka tagasi, et mitte liialt šokeerida. Aga küll nad lepivad ka. Või noh, kui me mõlemad kodus oleme, siis käib Koon T.-ga sama rõõmsalt läbi kui minuga, aga teda on ta lihtsalt palju vähem näinud. Minuga ju pmst 24/7 koos olnud viimased 5 päeva. Millest kõik 116 tundi on olnud puhas rõõm :P.

Ahjaa, Talle meeldib nüüd kuldsete-kutsikate-pildiga fliis ka:
KoonFliisil

***

Unenäorindelt: Eile vaatasime unes koos Dzeikiga Vinnimaal telekast uudistest kuidas inimesed fekaalidesse uppusid… ja läksime pärast seda sõbralikult kõrvuti kraanikausi äärde roopima. Uppumine kuhugi (aga mitte vette) on mul mingi popp unenäoteema vist. Aga Vants teadis rääkida, et fekaalid pidavat raha tähendama. Väga hea, sealt tuleb suur pesa tööle, uued papud, Cesari eestikeelne raamat (hetkel on mul ainult teine ja inglise-keelne raamat), ja need talvesaapad ka. Super. Jään ootama. Lihtsalt, unenäojumalatele infoks, et ma olen maailma kõige kehvem ootaja, nii et parem varem kui hiljem. Aitäh!

Täna nägin unes, kuidas mu kooliaegne pinginaaber mind lihtsalt  (Tallinnas) linnavahel jalutades lambist togima hakkas ja siis suht kõva hoobi neerude-piirkonda vms andis ja mul oli niiiiiiii valus! Ma solvusin hingepõhjani ja jooksin lihtsalt solvunult ära (teate küll, nagu seebikates alati kõik nuttes minema jooksevad, drama-queen värk, noh). Mis on suht lahe, sest mina olin kooliajal klassi kõige aeglasem ja tema kõige kiirem jooksja 😀 Aga ma kasutasin ära seda, et ma olin parem orienteeruja ja eksitasin ta kaubamaja ristmiku tunnelis ära :P. Dzoob well done.
Niih, Vants, mida neerud ja valu ja jooksmine ja solvumine ja tunnelid tähendavad? 😛 (Ja KUI Sul midagi head pole öelda, siis ära parem ütle midagi 😀)

Miks MacRipper on MacRipper?

Kui ma olen blogiaadressi vms sheerinud, siis mõnikord on näha inimeste üllatunud reaktsiooni: sihuke nimi?
Nagu Jack the ripper vms… Et äkki ma tükeldan öösiti inimesi. Tükeldangi tegelt, unedes, alatasa. Täna kukutasin lihtsalt surnuks (vt. allpool). Aga päris-elus ma ei ole absoluutselt jõhkard. Absoluutselt!
Või, et nimi kõlab nagu tripper. Djaa, mu arsti-kaust on küll üsna kirju, aga tripperit sealt ei leia. Vast ei saa leidma ka :D.
Igaljuhul leitakse, et macripper nimena on väga ebatütarlapselik! Kuna ma olen süüdi selles, et olen võrdlemisi emasest soost, siis sobiks hoopis mingi: huulepulk.wordpress.com… või heleroosaliblikas vms. Well. Räägin siis Maci loo tausta ära, et kuidas nimi külge jäi ja armsaks sai.

Kunagi ammustel hallidel aegadel, kui ma olin alles 13 vms ja arvutit alles raamatukogus näinud olin veetsin ma Vinnimaal suve. Ja tol suvel veetis lähikonnas vaheaega ka Dzeiki sõbra noor sugulane. Nimetame teda siis Kalapoisiks (raadiost laulis Iff ka just kaladest 😀). Igaljuhul, kui mitte tähele panna pisiasja, et ta oli minust mingi aasta või kaks noorem, siis ta oli niiiiiiiiiiiiii Armas 😀 Oh, that smile! Tema naeratas ja tüdrukud ohkasid… aaah 🙂
Õnneks, kuigi teadlik oma modellinaeratusest, ei olnud ta sugugi ülbe ja hängis meiega hea meelega. Niisama jutustamised ja lapsepõlvemängud jms. Kui me võrkpalliplatsil käisime, olid meeskonnad tüdrukud (Võitlevad Talisibulad) VS poisid (Uinuvad kaunitarid… sest ta oli nii kaunis ju 😀). Seal ta kasutas küll oma armsust teadlikult ära. Kui nende kord servida oli ja ta valesti lõi, siis hüüdis, et: See oli proov… ja naeratas laialt. Võitlevad talisibulad ei olnud tol hetkel muidugi üldse võitlevad vaid pigem sibulad, ja ütlesid lahkelt, et: muidugi muidugi. Ja ulatasid palli uueks katseks tagasi :D.
Igaljuhul ei chillinud ta seal tervet suve. Mingi kuu äkki, vast. Jätsime südantlõhestavalt hüvasti ja lubasime kirjutada. Tal oli meiliaadress olemas, aga ei mäletanud seda täpselt. Mul veel ei olnud. Lubasin teha. Aga kuidas teada anda, et millise ma siis teen? Paberile mingi variant kirjutada? Äkki kaob lipik ära… äkki on see adre juba võetud…vms.
Kalapoiss hängis tihti kollases (jalka?) T-särgis, mille seljal oli kiri MacRipper 12. Särki ikka ära ei kaota. Niisiis sai lubatud, et teen endale adreks macripper[ät]hot.ee (hullult kaval olen ja väldin spämmiroboteid praegu 😛). Tegin ka 🙂 Ja siis jäi juba külge. Teine külgejäänud nimi (nt gmaili aadressist) sisaldab ka pärisnime, nii et seda ma ei taha tavaliselt nii laialt igal pool kasutada.

Kalapoisiga vahetasime veel mõnda aega nii e-maile kui ka paberkirjasid. Aga see jäi soiku. Viimased 15 aastat pole temast kuulnud. Loodan, et tal läheb endiselt toredasti ja ta naeratus on endiselt nunnu ja et ta pätiks kätte läinud pole 🙂

***

Täna ma ei ärganud pool kolm öösel. Ärkasin pool neli. Success! (omg, avastasin just, et olen eluaeg seda sõna valesti kirjutanud. Arvasin, et õige on Sucsess)

Tegelt mitte lihtsalt ärkasin, vaid ehmatasin üles.. sest nägin unes, kuidas mina ja üks teine piiga ronisime niiiiiiiiiiiiiiiiiii kõrgete redelite otsa (pmst mobiilimasti laadne) ja kui tipus olime, siis kukkus tema alla. Ouch.

Hommikul kella viiene dialoog:
Mac: Täna on Liisu sünnipäev.
T.: Okei. Täna on täpselt õige päev või?
Mac: Jah.
Vastasin küll jah, aga ise mõtlesin, et mida küsimus? Kui ma ütlen, et täna on sünnipäev, siis ei ole ju ülehomme õige päev :D… või et aa, ei, 21. juuli oli, aga võid täna ka soovida… või, et tegelt on jaanuaris, aga nad peavad täna vms :D… Panen selle küsimuse igaljuhul varase hommiku süüks vms.

Puhkus läks ära oma koju. Külastage meid jälle!

Puhkusel puhkasin blogist, nagu näha Blog.tr.ee-st, kus esikümnest olen lennanud…koll-koll-kolks, esisajast välja. Osav.
Kuu jooksul sain hakkama järgnevaga (järjekord võib olla mitte kronoloogiline kohati):

Tartu Triatlonil vabatahtlik olemisega
Hullult tubli olin… stiilis asjalik kauem kui keskööni, varahommikul tööle, õhtul jälle asjalikuks.. ja siis nädalavahetus ka. Vähemalt endale meeldib nii mõelda :P. aga shoppasin endale mõnusa sooja pusa vähemalt 🙂

Lennundusmuuseumi, Maanteemuseumi, Raudteemuuseumi külastustega. Ja koos T-ga esimese poole (loe: 2 rada 4st) Tartu Seikluspargi läbimisega.
Enim jäi meelde Maanteemuuseumi juurde viiv vana Postitee.. või vana Võru mnt vms. Kui teil on (nagu mul) kalduvus, et autosõidust süda pahaks läheb, siis ei ole mõistlik sõita teel, mis koosneb ainult kurvidest. Võeh.

Ida-Virumaal (ja natuke Lääne-Virumaad ka) T ja C&R-iga igasuvist Eesti-trippi teha: Avinurme, Kauksi, Kuremäe, Alatskivi Seikluspark, Sillamäe, Sinimäe, Narva, Toila, Kohtla-Järve, Kohtla-Nõmme, viru-Nigula, Kunda, Rakvere…
Meile omaselt oli ilm nii külm, et varvast vette ei saanud. Vihma vähemalt ei sadanud. Seikluspark oli lahe, aga järgelaskumisel lendasin mõnusalt hooga seljaga liivavalli.. kael raksatas ja käisin mitu päeva kujutletava kaelalahasega ringi  (nüüd on korras)… aga see ei takistanud meid C-ga ülejäänud radasid lõpuni tegemast muidugi. Poisid ootasid all, kuni me puid mööda silkasime.. Narvast jäi meelde Kompuuter pood kus poisid sees kaeas käisid ja karbis oleva x-boxi kohta uurisid. vastus selle töökorra kohta kõlas müüjalt “Etat starõi, mošet bõt rabotajet, mošet bõt njet.”. Aus vastus vähemalt.

K-ga ja koonlasega käisime Vihmahääle juures Turbas.. ja siis sama seltskonnaga Haapsalus
Turbast jäi meelde….ee söögiorgia. Uskuge mind, kui te Vihmahäält (või tema toredat ema) näeksite, siis te ei usuks, et ta on üles kasvanud keskkonnas, kus pmst iga paari tunni tagant KORRALIK söögikord tehakse. Mis valemiga nad nagu pulgad välja näevad, ei tea.. (ega ma kade ei ole… ise olen enivei alakaalus ju).

Kolm päeva Hiiumaal kohvikupäeval
Kottpimedas torte tõsta ja jooke jagada 😛 abitöölisena. Hakkama sain!  Tahaks veel mainida, et Kärdla linnapea tundus ääääärmiselt tore :).. Mis ei olnud niivõrd tore, vaid pigem tüütu, oli tagasisõit Tartusse.. mis läbi Tallinna kestis tagasihoidlikud 8 tundi…

Tagasi olles käisin Auras ujumas.
tõele au andes siis tegelt hulpimas. Kogu jõudu kokku võttes sain ühe korra hakkama u. 20 meetri ujumisega. Pmst kui Phelps oleks seda näinud, oleks ennast naerukrampidesse itsitanud vist. Ja külm oli. Saunas oli ka külm. Ma ikka loo-tu-se-tu külmavares. (ps. see ei olnud antireklaam Aurale. Külm oli ainult minul siis… mitte seal üldiselt (smas.. saul oleks ehk võinud tiba soojem olla).

Postimuuseumis, Mänguasjamuuseumis ja Raadi pargis käimime ka T-ga.
Mänguasjamuuseumis ongi meie-vanustel kõige põnevam vist.. iga vitriini ääres sai mälestustest õhata: oh, meil oli kaaa selline telefon.. ja see kirbumäng.. ja lotto, ja need loomad, ja sihuke kiikhobu ja ja.. ja vot seda Pipi pesumasinat ei olnud, aga hullult tahtsin! jne… ja Raadi väravamajas oli maailma kõige armsam töötaja. Valisime muidugi kõige soojema suveilma. Oi, ma nautlesin 😛

Samal päeval käisime Alatskivi Lossis.
Nunnu, natuke nagu Disneylandi Loss 🙂 Teepeal oli mingi sild remondis ja viitadega oli näidatud soliidne ümbersõit.. Peipsi ääre kaudu. Tagasi tulles ei tahtnud enam suurt ringi teha ja tegime omaloomingit… Sai pisut otsem küll, teate! Veenduge ise:
Normaalne teekond oleks selline.
~37km
Ümber-suunatud oli sellisele teekonnale. ~55km
Tagasi omaloomingu-teekond oli selline. ~39km
Nunuh.. vähemalt nägime Peipsi-äärseid külasid ja sibulavanikud.. ühest kohast võsavahelt Peipsit ka lausa!

Siis käis mul Tartus Ja$ külas.
Tegi mulle kanapastat. Käisime kinos lapsemeelitsemas ja “Mina Supervaras 2-te” vaatamas…
…siis käisime Ja$iga Tartu seikluspargis kõik 4 rada läbi.
Kolmas rada oli..ee… hirmus 😀 Ma ei karda kõrgust, aga see oli hirmus :D.. ilmselt kohati seetõttu, et vajas niiii palju jõudu (mida mul ei ole)… kõrguse poolest nt kusagil kahe puu vahel trossidel rula peal seistes asend rätsepaistme vastu vahetada oli köömes :D… Sain komplimendi ka, kui elu-eest mööda nöörredelit ennast üles vinnasin, ja alt hüüti, et “nooh, poisid-poisid, ronime-ronime”. Tänks! 😀

Tartust sõitsime Rakverre
kust sain pärast pikkkkkki otsinguid armsa seljakoti. Heleroheliste käpajälgedega 🙂

ja sealt edasi kobisin Vinnimaale puhkama. (kus mul oli ka saunas külm)… Et sealt siis mitu päeva kestev kodutee (läbi Tallinna ja Võhma) ette võtta.

Esmaspäeval tulid K. ja koonlane ja käisime Oölaulupidul.
Istusime ees ja tundsime ennast mugavalt. kella 8st kuni 01.00-ni oli laulupidu igati torekas!… ja siis, kui ootasime Mäksi, tuli hoopis pool tundi Veljo Tormise muinasjutte… ei jaksanud enam oodata, loobusime ja läksime minema. Värava taga kuusime, et Tõnis Mägi laulis “Palvet”. Meie olime juba porisevad ja ei läinud tagasi. Võtsime hoopis hirmkalli (aga muidu meeldiva)  takso ja sõitsime koju magama.

Teisipäeval läksime K. ja koonlasega esmalt Kilingi-Nõmme...
kudrutasin sealsed koerad üle (kõige väiksem ja vihasem ei vihka mind enam eriti 🙂 wiii
… siis sõitsime edasi Pärnusse
… Ja sealt edasi Tallinnasse
Ja meil oli niiii vahva SEBE bussijuht, Sven! vot.

Tallinnas loovutasime koonlase Vihmahäälele, kes temaga veits vatti ja vilet sai (aitäh!) ja käisime K.-ga Robbie F****ng Williamsit kuulamas-kaemas. (Tänud Jõuluvana T-le ja superläbirääkija Ch-le!!)Oeh. Robbie kontsert oli… lihtsalt vau. Ülirahul. Ootan juba DVDd, et seda oma olematu rahaga ostma joosta :D.  Seni naudin juutuubi piraatlust:

Me polnud kontserdil ainsad, muuseas… kui ei usu, võite sellelt pildilt ise näha :P.

Eile saabusime koos koonlasega tagasi Taaralinna… tänasest offiššalli tööl jälle. Ei saa just öelda, et puhkusel väga välja puhkasin, aga rahule jäin igaljuhul :D.

Täna olen tööl koos koonlasega, kes pole küll kunagi kedagi hammustanud, aga tervitab kõiki tema poolde pöördujaid porisedes: hoia must eemale… välja arvatud juhul, kui ma ise sügamist tahan :P… Sihuke armas sõimleja. Eile riidles inimestega, öösel otsustas, et see, et naaber koridoris liigub, on väga kahtlane ja avaldas selle kohta kohe ilma mingi tsensuurita oma arvamust… ja täna on läbi sõimanud 4 töökaaslast neljast 😛 Lõpuks ostsin talle väikese helesinise mänguhiire, siis käib ringi hiireke suus ja suu täis ei saa riielda 😛

Aga tegelikult on ta niiiiiiiiiiiiiiiiii ülemõistusearmas… eriti kui kaissu magama nohisema ronib. Aww… Teah, kas perenaine ikka tahab teda tagasi järgmisel nädalal… äkki saaks kuidagi kaubale. Tuleb vist plaan B kasutusele võtta: kiiremas korras kolida ja jätta uksele silt “Oleme kolinud!” Mille all minu ja koonlase pildid 😛
Kas ma mainisin, et ta on armas? Vot on jah.
Oeh, mul on hädasti koera vaja. Keegi ei taha siis tõesti mulle kuussada raha anda, et ma õnnelikuks saaksin?

Lisasin oma instagrami logo-lingi kah blogi parem-menüüsse… kuna puhkusega on miljardtriljon pilti kogunenud siis pole neid veel suutnud adekvaatselt ära sorteerida, et mida flickr´isse laduda.. aga instagram on kuidagi rohkem.. instant… klõps ja kohe üles 😀

Ps. Kahte kuud ei tulegi.

Ahjaa, puhkuse ajal olen suutnud ka oma usu inimkonda kaotada vms… Ma ei ole veel suutnud otsustada, kas inimesed on imelikud..või olen ise imelik. Veendusin selles nii Mallu ühe postituse kommentaare lugedes kui niisama kommentaariumides (ma ei tea, miks ma üldse kommentaare loen… vähemalt parem hobi ikka, kui ise iga artikli all kommida :P.. ma kogun hoopis kõigi artiklite jaoks oma kommid kokku ja elan siis end blogis välja.)… Djah, vast olen ikka mina normaalne ja inimesed mitte. Onju?! Ja mida ma tahaks kõigile öelda: õppige PALUN sarkasmi-huumorit ära tundma.. no palun. Endal hakkab kergem, ausõna.

=)

Käisin reedel enne bussile lipsamist kaltsukast läbi. Varusin 2€ eest talvevarustust, nüüd võib tali tulla:
kampsikud

Jaaniku veetsin Vinnimaal. Pakkusin end lahkelt Päikesele. Külge küll miskit ei hakanud. Täpselt nagu tarkusega.

Tartus nägin pardiperet. Daisy ja Hups-Tups-Lups isiklikult. Vinnimaal tahtsin karu näha. Ei näinud. Meelitasin batoonikesekommidega. Ikka ei näinud.  Käisime rännakul: Virumaa surnuaiad. Sõime sooja rukkileiba. Käisime kohalikult jaanikul. Lugesin Blomkvisti raamatud läbi. Õppisin usinalt itaalia keelt.  Mängisin Põnniga. Mängisime kooli. Mängisime Juhani nutitelefoniga. Jooksime paljajalu suvepaduvihmas ja plätserdasime porilompides hüpata. Mõnus oli. Grillisime oma jaanikul. Ootasime superkuud. Ei tulnudki. Tähistasin nimepäeva. Magasin. Liiga vähe. Sõitsin tagasi. Õppisin veel itaalia keelt. Enam ei mäleta muffigi. Magasin. Jälle liiga vähe. Kobisin tööle.

Meie Jaanipäevalaulud:
“Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi, pihlakad on äkki marju täis…”
&
“Valgel laual, rätiku all lebab laip”…

Btw, laupäeval nägin päris spuukit unenägu… nägin näiteks, kuidas peale lahkamist olid nt jalalabad eraldatud. Nummi.
Täna nägin unes, et leidsin maailmasõbraliku Amstaffi. Ja hiljem leidsime tema kodu ka üles. Ta oli niiiiii kudrumudru. Armas.

Sellel nädalal on mul kogu aeg keegi külas. Alguses (natuke) vähem karvane ja nädala-lõpus juba päris karvane seltskond (lisaks natuke karvutumad ka). Saite ikka aru sellest lausest nüüd, jah? 😀 Eniveis, need lugejad, kellele ma olen fotoshuutingu või itaalia-keelt-õppima-tuleku sees, olete mul meeles, aga.. lükkute vist endiselt tsipa edasi. Vabandused (a).

Ladustan nüüd mõned pildid Flickerisse ka 🙂

Ülejäänutest väike valik siin:

This slideshow requires JavaScript.

Pikk postitus enne pikka nädalalõppu

Ilusat suve algust. Juba pool tunnikest olemas teine (8.03 algas). Tunnete? Mina küll ei tunne, tööl on veidralt jahe täna (25´ainult :/)

Kuna Mac on nüüd 3 päeva Virumaad väisamas siis tuleb enne kohustuslikult üks megapostitus kribada, onju. Hunnik lambimõtteid ja siis lugu sellest, kuidas ma täna öösel USAs käisin.

Vihmahääl tuli eile Tartusse. Torekas 🙂 Käisime õhtul jalutamas ja kuna ta nälga suremas oli (sest ta polnud juba ligi 3 tundi söönud), siis viisin ta loomulikult oma lemmik-kohta: Creppi. Kes-iganes kunagi külla tuleb, viin alati sinna sööma. Kindla peale minek, võimatu on pettuda :P. Koju läksime ringiga. Mis oli veits viga arvestades seda, et olin eile pool päeva kingadega (mitte nende uute sepaturu omadega), mis tegid mu kandadega üks-null. Täna on küll mugavad jalatsid, aga kuna kand on ribadeks, siis on liikudes isu ratastool laenutada. Oh-ma-vaene-väikseke.

Mu kingad olid, nagu ikka, madalad. Käisin ühte lõpetamist pildistamas (ja 98% piltidest, isegi õues tehtuist tulid täielik kräpp.. udused ja.. :()… aga lõpetajate kingi vaadates oli küll hirmus, kuidas nad “seal üleval” püsti püsivad, nende teletornide otsas, mida kontsadeks kutsutakse :D. Respect, et keegi isegi katset kukkuda ei teinud :D… aga mis veel silma jäi oli, et “meie ajal” oli mingi teema, et lahtiste õlgadega kleit oli miskipärast ebasobiv.. et pooljakk vms tuli juurde vaadata. Nüüd on enamik lõpetajaid lahtised. Kui poiss-lõpetajad välja arvata :P… vahepeal on vist reeglid muutunud. Eks ma olen vana ka juba.
Aga veel kingadest.. Kikuriinu blogist lugesin täna, et osa lõpetajaid on ikka oma tornkingadega hädas ka, ja käivad linnavahel paljajalu. Peab tõdema, et eile koju minnes kaalusin viimasel sirgel ise ka seda varianti. Inimestest/pealtnägijaist oli suht savi, aga loobusin, sest ei tahtnud kellegi ila..või kildude vms otsa astuda.

Ja kui juba jutt blogidele läks… eile sattusin Pärdikute Päevaraamatus lingile, kuidas Duolingo aitas abieluettepanekut teha.. ma polndud varem Duolingost kuulnudki, kuigi olen juba ammuammu otsinud mõistliku lehte ja/või äppi, millega uuesti itaaliakeelega tutvuma hakata. Varem proovitud on umbes sellised, et 3 lessonit tasuta ja edasi maksa… Duolingo tundub esmapilgul päris lootustandev. Sikutasin äppi ka 😛

Ja endiselt, kui ma juba blogisest rääkisin, siis olen varem ka kirunud, et palju toredam on lugeda wordpressi omi. Näiteks kommeneerimisel: WPs saan soovi korral järgnevaid kommentaare Follow´da, kui kusagile ise kriban.. Blogspotis vist ei saa.. ja ta Blogspot ei jäta mind meelde ja ma pean iga kord mingi kammajjaa läbima, et oma nimi sinna saada… ja need spämmivastased kastikesed, et kirjuta, mis pildil on, on enamasti nii loetamatud, nagu minu käekiri ja siis pean seda viis korda refreshima. Diskrimineerimine pealegi, kellel nägemisega kehvasti, siis ei saagi kommenteerida.
(aga minu enda käekirjast rääkides… et mul tänane mölamaffiapostitus meeles oleks, siis kribasin märksõnad paberile ette… ja üks neist on: Jaga treksans ? Javja tseksan? Java heksam? Jooga tseksun? Absoluutselt ei loe välja :D.. see jääb mind nüüd küll painama. brr.

Mul oli eile täielik reede tunne.. Ja täna on täielik neljapäeva tunne. Ajas ja kohas ei orienteeru ühesõnaga 😀

Sain üleeile HannahMontana viimase osa ka vaadatud. djah, Miley oli noorena sihuke armas… ja nüüd… Laulud on sama tundmatuseni muutunud, kui pilt.
Aga palun: noor vs praegune Miilei Küürus (nagu ekraaniluger tema nime loeb :P):
Miley_noor miley

Nüüd ma olen nii väss trükkimisest, et ei viitsi oma USA-unest pajatadagi. Igaljuhul nägin öösel unes, et me käisime USA-reisil, ja Ch. ja Tam ja Ja$ ja VäikeFränky&Dzännu olid ka seal… Ja ookeanis ujusid hülged ja teises kohas oli vesi 52 kraadi soe ja lauamängud olid poes teistsugused ja üldse oli tore. Aga siis sundis äratus ming umbes kakssada tundi liiga vara ärkama ja rikkus kõik ära. Böö.

mölamasu

Viimasel ajal käin korduvalt blogiaknas inspiratsiooni ootamas… ja siis “lähen jälle sama targalt minema”. No mitte miskit pole öelda. Vahel on mingeid ühe-lauselisi mõtteid tekkinud, aga need ununevad kiirelt. Mis pole ka ime, arvestades minu suurepärast mälu: täna näiteks kõndisin koridori lõppu ust lukust lahti keerama unustades, et olin seda just 2 minutit tagasi tegemas käinud. Tõeline Braino.

Hommikul bussis mõtlesin, et kirun, kuidas mulle suitsetavad tüdrukud ei meeldi. Suitsetamine üldse ka ei meeldi, aga tüdrukute puhul eriti. Aga siis mõtlesin, et mis mul sellest. Tänaval vahel kohtan mõnda, ise kokku ei puutu. Mis seal ikka, kärsatagu kops auklikuks, kui soovib, palun. Pealegi, olles hiljutisest artiklist lugenud kui kohutavalt ohtlik ja saastev on näiteks ahjuküte, et vajaks lausa keelustamist, siis teah, kas mu enda kopsudki pärast talve Karlovas enam teist talvegi näevad… 😛

Kirumise vastandina kiidan siis. Suvi on. Igal suvel loen Kalle Blomkvisti raamatud uuesti läbi 🙂 Nädalavahetusel pätsasin jälle maalt laenuks. Eile lugesin Onu-Einari juveelivarguse loo läbi. Aaah @ Lindgreniraamatud. Nii tore-toredad 🙂

Tegin eile mobiili-kaardimängus isikliku rekordi 🙂 Ja pääsesin üldtabelis päeva ja nädala esimeseks. Ja All Time kohale nr 6. Greit džoob.

Teate, mis on varase ärkamise viga? See, et kõik teised magavad veel… kui mulle üldse kunagi midagi meelde tuleb, siis hommikuti miski, mida kellelegi öelda/küsida… ja siis ma pean ootama mingi sadakakskümmendkolmneliseitse tundi, et oodata, et normaalsed inimesed ka juba ärkvel on. Selleks ajaks ei mäleta ma isegi seda, et ma üldse kellegi ärkamist ootasin, veel vähem kelle või VEEL vähem, et miks 😀

Btw, enne otsisin FB seinafotode seast ühel teisel suvelugemisel postitatud Blomkvistifotot ja siis jäi silma see pilt… täpselt nagu vaataks peeglisse  oli 😀

Pildaseid ja ommukamötteid

WordPressil on uus kujundus… esmapilgul tundub õnneks lihtsalt mugavamaks tehtud olevat, õnneks 🙂

Eile õhtul käisin Annelinnas… sel ajal kui jalutasin, oli päike, ja sel ajal kui tubane olin, oli vihm :P… kui läbi kesklinna koju sõitsin siis läks ilm päris selgeks ära. Ja muuseas, ma olen seda vist juba öelnud ka, aga eile kesklinnas märkasin jälle: Tartu on niiiiiiii nunnu.
IMG_1341

Eile mainisin ka, et nädalalõpu veetsin Rakverekandis. Jassi lõpetamisel. Leidsin telefonist pildi u. viiendikuga tema lilledest 🙂
IMG_1339

Kui reedel Vinnimaale sõitsime (muuseas Mustvee kaudu sõitmine on oluliselt igavam kui Jõgeva kaudu…) siis hakkasin taskust telefoni haarama ja hoidsin vist nuppu all… Siri, abivalmis, nagu ta on, oli sellepeale loomulikult veendunud, et mul on tema abi vaja ja ajas kõrvad kikki. Taskust-välja-võtmise-sahin ei olnud temakese jaoks siiski piisavalt arusaadav käsklus:
IMG_1337

Siis veel kaks muusikapalasoovitust, mis vampsidest hiljuti kõrvu jäänud (ise guugeldage-juutuubeldage):
IMG_1335  IMG_1340

Ja lõppu veel kaks netist pätsatud pilti… esimene on… minulik :P… Teine on see koera-peremehe-SMSide sarjast (Text from dog):

IMG_1336    IMG_1342

Eile tuldi mu blogisse otsingusõnaga: γιαννα πιτσανη
🙂

Ja viimaste päevade uudiseid lugedes tekkis idee: tehkem linnadevahel eraldi teedevõrk ainult purjus juhtidele (alkoholiaktsiisi rahadest vms). Las sõidavad ennast ja teineteist seal sodiks ära… ärgu tulgu mõistusega inimeste sekka! Ja umbes aasta pärast on kõik eesti purjusrallitajad mullauurijad või voolikutoitujad ja siis saab teedevõrgustiku ka normaalsete inimeste seas kasutusele võtta 🙂

I know what u did in 2003…

Üleeile nägin unes kuidas mina-Netram-Jass metsa ära eksisime. Või noh, tegelt olime mingil kruusateel, aga kellelgi meist polnud aimugi, kuidas sealt ära saada vms. Jass, muuseas, oli selline 4-5aastane armas põnn…

Eniveis.. olime me seal siis hädas nagu mustlased mädas. Telefonilevi polnud ka kellelgi… pidime Siilikese järgi kutsuma endale…aga ei saanud ju. Oh, Häda ja viletsus.

Siis tulid 2 lennukit. Sellist… lendasid meist üsna madalalt üle. Lehvitasime neile. Neil oli ükskõik.
Tuli välja, et nad olid “teenäitajad”. Nende järel tuli terve rodu teisi lennukeid.. ja kõigil neil rippus all lastiks laev/jaht/kaater vms… ja nad tulid lennates aina madalamale… ja lendasid meist üsna madalalt üle. Piilusime siis meie selja taga olevate põõsaste taha, et kuhu nad lähevad. Ja voila: põõsaste taga oli suur järv, kus miski veefestival käimas oli: parkla autosid täis, vesi paate täis, rannal karnevalitelgid-värgid… ja mobiililevi. Aga levi polnudki vaja, sest Siilike chillis ka seal ja tegi aega parajaks oodates, millal me ükskord talle helistame :P…
Ahjaa… ja siis ma sain, ei mäleta kust, endale setteri kutsika… numparillo oli 😛

***

Eniveis… täna öösel siis (unes)… tulin kooli kokkutulekult… ja pisin koolitusele minema.. aga lõpetasin hoopis  (täpselt ei mäletagi kuidas.. mingi lennukiteema äkki?) kusagil metsas. Jälle :P… Seekord põõsa taga tsivilisatsiooni ei olnud. Oli hoopis töökaaslane, kes ka samale koolitusele minema pidi. Igaljuhul oli ekslemist üsna palju.. lõpuks leidsime mingid röövraie tüübid, kes suurte metsaveomasinatega seal ringi trallisid. Jätsime pättidele vist hea mulje: igaljuhul ei koristanud nad meid ära, vaid viisid hoopis koolituspaika :)…
Enne koolitusele minekut tahtsin hotellist vetsust läbi hüpata. Lähen mina siis vetsu. Panen ukse kinni. Jõuan potini ja: uks irvakil. Lähen uuesti, panen ukse kinni, ukse lukku ja… uks tõmmatakse uuesti lahti. Katse kolm. Jälle sama lugu. Ja siis astuvad järsku kolm tundmatut neiut vetsu sisse. Sellised…. karmid.. hirmuäratavad.

Üks, tumedapäine, küsima: “Sa vist ei mäleta mind?”
Tõesti ei mäletanud…
Kuri neiu: “Sa rikkusid 2003 mu elu ära” (aastal siis)…
Oi, mina siis mõtlesin ja meenutasin. 2003. Ilus aasta oli. Termika-suvi. Tambu-poiss. Haapsalu, Viljandi, Pärnu… Vinnimaa… Sügisjooks… ?
Ükski neist ei olevat õige vastus… aga siis ärkasin üles. Ja nüüd mind jäigi painama, et kes see tsikk siis oli ja millega ma ta elu ära rikkusin… Ja üldse, ma keeldun uskumast, et manii sellel kui mõnel teisel aastal midagi nii kurja korda saatnud olen. vot.

Aga ikkagi: kes ta siis oli 😀

***

oeh. äkki peaks vähem magama. aga kuidas saab veel vähem magada kui niigi ko-gu-aeg uneka son. Ma olen nagu teine Mary juba :/…

***

Aga pisut fotosüüdistusi ka:

Reedel sain oma rekordsuure kokku… 1500-se siis:

Laupäeva hommikul käisin jalutamas. Soooe ja tuulevaikne oli. Ainsad lained olid laevade tekitatud, tegelikult ei liikunud  puulehtki.

Laupäeva õhtul mina küpsetasisin: (FB sõbrad on sooda-lugu juba kuulnud 😛)

Ja pühapäeval panin viimase, 1000-se kokku.. nüüd on pusled otsas. Niuksti.

I´m just a dreamer…